Tere, ilusat pühapäeva kõigile klassikasõpradele ja endalegi, kes veel ei tea, et neis klassikasõbrad saavad, aga kindlasti saavad. Tänane saade on pühendatud Luciano Pavarotti-le. Kannabki Immemoorium jah, ei, ning suurt lauljat on stuudios mälestamas. Eesti kahtlemata üks kõige tuntumaid ooperilauljaid Mati Palm, tere. Tere. Ning samuti Eestis tegutsevat toreda pärisõprade klubi liikmed Ivar Volmar ja Liina Viru redelile. Tere. Me hakkame täna teile mängima. Ma tõepoolest ainult sellist muusikat, mis kadunud suure laul ja poolt on esitatud ja räägime vahele erinevaid mälestuskilde ning meie suhe päeva rotiga on kindlasti erinev. Aga ma usun, et meil paljudel tekkis see suhe temaga eelkõige läbi selle tema kõige tuntuma aaria nimelt printskalafi aaria Giacomo Puccini ooperist Durandot. Ja, ja selle aaria nimi on Esson Torma kolme tenori kontserdilt plaadistatuna aastal 1994 võiski see meile nüüd kõlada. Need tormilised kiiduavaldused kõlasid Sislutsiannatava rotile, keda saatis Los Angelese Filharmoonikute kester suvine ta juhatusel. Ja tõesti Nesson Tarmo oli üks tuntumaid aariaid, mida tavarotti sagedasti esitas ja Pavarotti kahtluseta üks viimase sajandi suuremaid lauljaid Mati Palm. Ilmselt neid eestlasi ei ole eriti palju, kes on Pavarotti ka kokku puutunud, aga teie olete tõenäoliselt see inimene, kes on temaga kõige rohkem tegemist teinud. Millised need kokkupuuted temaga on olnud? No mina ei oska eestlastega võrrelda, aga kui mõtlesin skaalas aastatel 1974 76, siis Pavarotti olile skaalas sage külaline ooperilaval. Ja eks meiegi käisime õpilastena siis teda kuulamas nii proovides kui etendustel oli õppimiseks loomulik osa. Aga ühel ilusal pärastlõunal oli Pavarotti kutsutud La Scala laulukooli külaliseks meistriklassi läbiviimiseks. Nad tulid kahekesi talle ka suuremat kasvu prioriteet naisterahvaks istumas sekretäriks, kübarati mõnda asja ei mäletanud, kellega või kus ta midagi laulis siis sekretäril poistel on päris hea mäluneta teadus kõike täpselt. Ja siis Ta rääkis oma elust ja tegevusest ja Itaallasena ta oli väga lahe, nagu on praegu moodne öelda, ei mingid niuksed, pinged pingetele üldse saigi olla meiesuguste ees. Aga ikkagi ta ei käitunud kuidagi niisuguse suure staarina, vaid niisuguse lihtsam. Ja siis ta seal rääkisid tükk aega kõigest ja ja siis, kui selle rääkimise aeg otsa sai ja küsimuste aeg otsa sai, siis ta lasi sest mõnel ka laulda endale. Noh, mul oli ka see õnn, et ma siis panin välja oma ammu õpitud laule Ta Silvaaria verd järgnehhanist ja siis see lause seda talle ja ta siis tegi seal mõningaid märkusi ja andis natuke nõu, kuidas seal fraseerida paremini või mida sõna rohkem ette tuua ja ühtegi teist ta mulle seal, sest nagu ma ütlesin, et mul on see suur au, et ma lähen ka tema käest nagu veerand tundi õpetust saanud. Aga muidugi tal on suurem huvi näiteks Peterit vorske vastu slovaki kuulsa tenori vastu, kes siis ei osanud veel itaalia keelt ja nüüd ma tõlgiks, ma pidin nagu Peetrile tõlkima seal Itaalias jutu vene keelde ja vastupidi ja, ja see kõik, mis Pavarotti Spedele õpetas seal mul on nagu aamen kirikus. Seda ma mäletan küll päris täpselt ja ja neist kriteeriumitest ma ei saa üle kuulates tänardega, õpetades tenoreid, mida Pavarotti rääkis ja kui nüüd lühidalt öelda, siis põhja selle, see tähendab olema kontsentreeritud maskiga la pea, tuunikala peab olema primaar, tarnehääl peab olema vaba, ilma liigse pingeta, mingisugust pinget ei tohi olla, liigset laienemist ei tohi olla, ühel peab olema toetatud ja mis puutub sellesse hääle toetamis hapohhi itaalia keeles, siis küsin ta käest ka, sest noh, olid üks kui teine mullegi öelnud. Oleme külgede peale selja taha rohkem toetama, aga ma küsin, et kuidas see asi nüüd õieti on need asjada, tühja sest, et ei ole see tähtis poole sele toe nüüd viia, tähtis on see, et püksirihma alun oleks täis ehk pingestatud raskete nootide ja teistituurse laulmise ajal. Ja seda ma olen ka hiljem arvestanud. Noh, see oli siis koolikohtumine, aga ta nägi, et meil seal koolis olid päris normaalsed noored lauljad ja kui juhtus Ida-Itaalias seal Jugoslaavia Piril ligidal, seal Veneetsia taga mägedes kreooli linnas suur maavärin, mis viis mõne minutiga hauda ligemale 1000 inimest, siis kogu Itaalia hakkas tegema niiskust heategevuskontserte ja üritusi, kaasa arvatud jalgpallivõistlused ja muud üritused. Samuti juba lavalt lahkunud Arenatada Paldi ilmus laskala saali, tegi seal suure heategevuskontserte ja selleks väga hästi ja rahvast oli palju ja siis Pavarotti oma kodulinnas Modenas tegi ka ühe heategevuskontserdi, kuhu kutsus siis La Scala laulukooli õpilasi. Mind oli vist üks viis kuus tükki, kes me siis laulsime oma aariad ja muid lugusid. Ja siis juhtuski nii, et Baboratele, teadustöö, mina olin laulja ja ega nad orelikübar ütles, et noh, et nüüd laulab Mati Palmi pildistada laulatele. Jama emo ei mingit Philip piegevertitega, niisuguste üleliigseid asju seal ei öelda, lihtsalt öeldakse. Aari esisõnad ja iga eks loomulikult ta teab, mis lugu saanud, mis aastal see võis olla siis ma arvan, et see oli 74. aasta kevadperioodil. Ja see oli ikkagi jutt juba eestist, mitte. Ei, ei tehtud Eestist neid ma ei mäleta, kuidas ma seda talle seal teadvusse või, aga Mati Palm Eestist ja siis ma laulsin selle Filipiaari ära ja siis mingeid muid asju veel. Ja pärast ta tuli mu juurde ja ma siis üritasin ka parimat ja mõtlesin seda lõppu, myyd seal, mis seal lõpus on niisugune noh, niisugune kulminatsioon. Pidasin seal pikalt ja vägevalt ja siis ta, kuidas nii peenikene, kõhna Jaani pikalt pead nooti. Nojah, aga ma olen kõvasti harjutanud, et ma tegin neid harjutusi seal sisse-väljahingamisega ja ma ei tea, kui kaua ja. Ma võin 20 sekundit võtta, sisse hoida 20 ja rohkem sekundites välja ka lasta, niiet ligemale minuta sohu maadel minut sisse, minut kinni, minut välja need kolm minutit kokku, need naeris mu päris välja. Ta oli siis sellel ajal 154 kilo raske, nii et see kontsert toimus ja tema siis laulis kumbagi osa lõpus siis saare populaarsemate aariat. Ja siis kindlasti nestunud hormonaal, seda ma küll menetlesime lava koletiseks, kuulasime seal. Ja noh, nagu ta siin plaadi peale läheb siis niiviisi elavana kuulata on hoopis midagi muud. See mulje on hoopis tohutult suurem. See hääl ei olnud ka väga suur Heilaskaalasega mõnel muul kontserdil vaid ta oli niisugune väga kontsentreeritud, tihe, aga mitte terav, seal ei olnud ühtegi säravat nootidel pehme ja ümarkogu aeg ja oma päraliseerid. Kui kuulata seda Pavarotti häält, aga kaasa arvatud ka Domingo häält lava ligidalt, siis ta ei midagi erilist niiskust oma mahu poolest. Aga kui minna saali lõpus Hääl kasvas neurooporiga. Mida kaugemalt saalis kuulata, seda suuremaks see hääl nagu kasvas, nii et see oli seal itaalia laulukooli üks põhialused, sest itaallased ütlesid ka nii, et et mõni laulab tuletõrjujatele, see tähendab seda, et tavaliselt suure lava kõrval tuletõrjujaid igaks juhuks. Ja hääl on siis niisugune mahukas ja lopsakas, sealsamas lava peal, aga saalis pole suurt ollagi. Aga päevarotil ja nendel teistel kuulsatel tenor tal on, et lava peal ei midagi niiskust, noh, võib-olla värv on sama, aga tohutut jõudu ei ole, mis kõrvad peast ära tõmbaks. Aga saalisse hääl kasvab ja nii oligi paberrätiga. Aga see üks tore lugu oli veel see, et sellesama kontserdiaegne Peetriga läksime tabureti juurde. Mõistet tahaksid, kas tohib lindistada iseennast ja teda ka, et ütleme lindi peale ja tore kuulata. Tõstja pani sõrme suubelist jah, et hea küll, et võtke üles, aga ärge kellelegi öelge, kes see oli, täitsa lubamatu, et suurt lauljat lindistada, sellega võis ju pärast äri ja raha teha hiljem peale seitsmekümnendaid, kas on ka kokkupuutumist eiei pärast skaala kooli ma ei ole temaga kokku puutunud, pole neid kohti olnud. Lõbuks kaared käivad obsi rada pidi, aga see kogu see tema olek ja need põgusalt kokku puutunud, mis on olnud, need on olnud väga selgelt niisugused toredad jah, muidugi, eks me seal, kuna Me käisime ühest samast sissekäigust, siis, siis seal, noh, tere, tere. Seda ikka vahetevahel juhtus ja ükskord oli nii, et kapo chilli Baborti olid vist Luisa Milleri teise või kolmanda etenduse ees seal lava taga ja teen sulle peale, hakkame siis vabast ja rõõmsalt seal nii-öelda kepslased ringi ja tegid nalja ja minu meelest jumala kõht lahti, kui ma peaks seal laulma suurt rolli, aga ei neil ei olnud seal jumala loomulik asi skaalast tunniarvest pihta hakata. Kuulame vahele muusikat võiks tulla järgmisenatooni aaria tonitseti ooperis rügemendi tütar, noh, see on päris pikk kaar ja nii et võib-olla kuulame sellest nagu teise poole ja see on kahtluseta üks Pavarotti lemmikroll olnud. Te kuulsite Luciano Pavarotti esituses toonia aariat tonitseti ooperis rügemendi tütar. Salvestus pärineb 67.-st aastast ja On ka nii, koori ja orkestrit dirigeeris lihtsalt panin. Selle rolli kohta võib öelda niipalju, et see on üks raskemaid tenori rolle ja, ja Pavarotti jaoks kusjuures üheks tema läbimurderolliks, kui ta kuuekümnendatel aastatel laulis seda Metropolitan is ja miks seda peetakse niivõrd raskeks, on see, et helilooja kirjutas sellessaariasse praktiliselt üheksa järjestikust teise oktavi tood sisse. Ja kui Pavarotti seda esimest korda Metropolitan proovis laulis, siis ta üllatas nii iseennast kui ka kõiki teisi, sest et enne laulma hakkamist olid absoluutselt veendunud, et ilma transponeerimata ta ei suuda seda ära laulda. Aga kui ta oli nüüd üheksa tood ära laulnud täiesti puhtalt perfektselt, siis tõusis Metropolitan tester püsti ja nagu üks mees aplodeerisite talle. Ja ma arvan, et see on ka üks põhjusi, miks ta on saanud oma kõnnime, kõrgete toode, kuningas, kui nüüd tõlkes öelda. Kas see tema tähelend pihta, no ütleme seitsmekümnendatel, Mati Palm, kui teie kokku puutusid, siis ta oli küll juba ooperimaailmas väga tuntud laulja, aga ta ei olnud selline superstaar, keda paljud pidasid selliseks ooperitähe arheotüübiks. Et valge salliga ja ülekaaluline ja tohutult vägeva häälega. Nojah, ega võib-olla, et on niisugune staar, ei olnud, nagu ta lõpuks välja kujunes, niisugune maailma nimi ka lihtrahva hulgas ma ütleks, et see nii-öelda tava publikustaariks ta sai pärast seda kolme tenori kontserti, noh, see oli midagi erakordset ja seda vaats kogu rahvas, mitte ainult ooperisõbrad. Aga sellel ajal siiski Taali laskaalas ikkagi staar ja teda tuldi kuulama, ütleme Stahli juba siis rolle laulnud ja suurtel lavadel mujalgi olnud peale skaala. Nii et eks meiegi õpilastele läksime siis ikka kuulama Baborotit ja mõnda teist seisis tema kõrval. Ja muidugi ehk Luisa Miller ei olnud nüüd tenori niiskune kaelamurdev täna roll, aga poeem siiski oma. See oli siiski näitaja ja seal mul ikkagi kõrvus siiamaani ja see, mis siis seal saalis toimus, see oli midagi niisk, mida siit plaadi pealt kah välja ei kuule. Sest ega itaallastel ei ole rahu oodata, kuni orkestri lõpuni jõuad, nemad aga siiski sama, kui too lauldud ja kisavad siis nii palju, kui tarvis on. Aga eks ta sisse oma nime siis tegija, aga seda ikkagi põhiliselt ooperilavadel, Itaalis kui mujal. Aga ma tahtsin siiski meenuta seda, et mis oli siis see alus, ta laulab nii naturaalselt nagu nagu ei olekski mingit erilist kooli, et see laulmine on tema jaoks üks niukene tavategevus. Aga ma juhtusin kuulma muidugi peale selle laulutunni, mis mind üllatas, et ta nii põhjalikult oskas Peter torskele seletada tenori laulmise põhialused, aga ma kuulsin ühte intervjuud temaga, kus oli ka tema õpetaja, siis seal Pavarotti rääkis ka, et teda nagu õpetaja tahtis alguses ära puua et ei lasknud laulda normaalselt, et ikka kogu aeg pidin, ju siis see on siis nagu katma häälte üleminekunootidel ja, ja et see oli nii ebamugav ja kuidagi kurk ei ole vaba ja ja nii, aga tegelikult see oli petlik. Azinitaali seda ligemale kaks aastat, siin on siis hääle nii-öelda kui minna tavaliste okta vist ülespoole siis need Fafadessi Soll nyyd noote siis nagu ümarat ja kitsamalt laulma kui keskregistrisse. Kuidas mitte niisugune looduspärane ja ta pidi seda kaua õppima ja lõpuks sai selgeks ja see oligi Need alused muude asjade kõrval ja muidugi hääle koondamist midagi, Alfredo Kraus aga rõhutas, et hääl tuleb iga laulmise algul koondada nii-öelda maski või i-punkti ja teisel juhul ei ole häält võimalik juhtida ja kontrollida, see peab olema nii noh, praktiliselt kahe oktari. Et mingisugust ilma juhtimata häält ei saa olla, see kõlba hoopiski mitte La Scala lavale. Ja kui mõned teda kuulan, siis ta täpselt niiviisi käitub kogu aeg ja, ja täielikult teadlikud, laulab kuigi paistab, et nagu üldse ei mingisuguseid erilisi nippe sel laulmise juures ei ole. Ja Pavarotti veel kuskil on öelnud, et kui teised harjutavad 10 korda stama, harjutab 100 korda, nii et tal see harjutamine oli nagu tema põhitöö ja põhieesmärk. Aga milline ta inimesena oli, mul on jäänud mulje, et Domingo ja tavarotiirid omamoodi antipoodid, et on mingi selline hästi sügavalt intellektuaal, kes on ju aktiivselt tegutsenud ka dirigendina, kuigi palju tegelenud komponeerimisega on olnud ooperimaja juht ja nii edasi ja siis Pavarotti, kes oli selline ülimalt looduslaps, kellel näiliselt tuli kõik lihtsalt ja loomulikult kätte. Nad oli jah, selles mõttes erinevad, aga ega laval ei ole tähtsust selles, mida inimene oma kaelus teeb või mis on tal kõrval harras, käib kalal või dirigeerib orkestrit, see ei puutu üldse sellesse. Ainult see, mis sealt lavalt sellel õhtul kuulda on, see on primaarne ja muidugi domingutada väga hinnati. Aga jäi natuke see mulje, et ta ei ole itaallane üldse, meile on nad kõik nagu suured laskala staarid ja pannakse ühe plaadi peale kokk. Aga tegelikult on ikkagi itaallased armastavad oma rahvusest lauljad nagu näiteks Debaldjale väga armastatud laulja erakordselt ja samuti ka Pavarotti ja Pavarotti kohta oli seal kas vahetada, tehes näha mingisugused artiklid on nii, et talirinna too kuningas See on erakordne, no igal juhul Pavarotti on iseenda kohta öelnud, et talle sobib väga mõtte poolest Nemorino aaria, selline lihtne maapoiss, kes laulis õuna For tiival Agrima tonitseti ooperis Armujook. Ja seda võikski megi järgmisena kuulata. Saksa muusikat ei ole Pavarotti eriti palju esitanud, kuid siiski. Me leiame tema esituses Mozarti Don Nataavio aaria Dallas Suopaatia ooperis Don Giovanni ja siit John Richardi juhatatuna. See võikski tulla. See oli siis Donnad, Taavi aaria Mozarti ooperis Don Giovanni dirigendiks John Pritchard ja lindistus on tehtud 1983. aastal. Kui siin selle saate jaoks sai Reali otsitud, siis see aaria torkas kohe silma sellega, et ka Mozartit esitab Pavarotti väga isikupärasel ja hingestatud viisil. Kui et on tavaliselt üsna range, üsna kindlalt raamides, siis ka sellele aariale suudab varuti panna sisse hinge. Nii et selle aaria kuulamine oli minu jaoks üllatus. Aga räägime natukene sellest ka, et millised olid need Pavarotti eluloolised raamid, mis nüüd on võimalik nii sünni kui ka surmadaatumi ka kokku võtta, et oleks selge, kuidas see tema elu kulges, kuidas kulges tema karjäär? Pavarotti sündis 35. aastal Modenas üsna tagasihoidlikku perekonda. Tema isa oli pagar ja ema töötas sigaritehases. Võib-olla on tagantjärgi pisut raske ette kujutada ka Pavarotti kaalus ooperilauljakarjääri kõrval samavõrd ka jalgpalluri karjääri sest et ta mängis kohalikus jalgpallikoondises, mis oli vist ka päris edukas. Olles üles kasvanud oma isa väga hea ooperi plaadistuste kogu najal, siis üheksateistaastaselt ei olnudki enam küsimus, millega ta oma elu edaspidi seab. No tegelikult Itaalias on ka kahtlemata tunduvalt kergem sattuda ooperilauljakarjääri peale, kui sul on natukenegi raha selle jaoks, et õpingute eest tasuda. Absoluutselt ja juba kuueaastaselt ta oli vist roninud köögilauale peale, teatanud, et temast saab väga hea tenor. Ja hiljem, kuus aastat hiljem kohtudes minia tšilliga teatas ta talle ka väga veendunult, et temast saab tenor kohe kindlasti. Seega täitus. Tema esimene roll oli Rudolf Putšiini ooperis poeem, mida ta 61. aastal laulis, kuna ta võttis regiomilies laulukonkursi ja preemiaks oli siis üles astuda selles ooperis ja võib öelda, et see roll on mõnes mõttes tema talisman olnud läbi aegade, sest et enamus tibüüte, mis ta on suurtes teates, siis teinud on just nimelt selle rolliga. Et kaun kannis vedas tal lausa nii niivõrd, et ta pidi asendama ühte tõeliselt head ja kuulsat tenorit tol ajal Giuseppe Di Stefano kes tegelikult terve hooaja jooksul laulis seda rolli ainult poolteist korda, nii et tal väga vedas ja sai ülejäänud etendused hooaja jooksul tema asemel laulda. Ma arvan, et üks tema karjääri jooksul üks olulisemaid kohtumisi oli ka 65. aastal John sadelandiga, kellega ta astus hiljem üles. Enamus ooperites. Teonsadelandil mõlgneb ta tänu selle eest, et tema hääl ilmselt on nii kaua püsinud terve ja ilusana, sest et John Sutherland oli see inimene, kes õpetas talle õiget hingamist, millel tegelikult laulja hääle pikaajalisus ja kvaliteet ka rajaneb. Pavarotti karjäär on näiliselt olnud üks suur õnnestumiste rida, aga on teada. Noorena ta mõnda aega siiski mõtles, et äkki ta peaks oma karjääri katki jätma, sest tundis, et ei olnud seda õiget minekut. Siis aga see õige minek mingil hetkel tekkis. Kas hiljem tema särava karjääri kestel on ka mingeid suuremaid ebaõnnestumisi olnud? Ma arvan, et üks suuremaid tagasilööke, mis tegelikult vapustas ja üllatas kogu ooperimaailma, oli 89. aastal nilbe, alati sai eluaegse esinemiskeelu Chicago ooperiteatrist. Kuna tal oli terveks hooajaks kokkulepe tollase muusikajuhiga, et ta laulab 40 ühte etendust, siis nendest õnnestus tal ära 26 ja olles vihastanud, siis muusikajuht ütles, et see, mis meie teatris enam ei laula Küll aga laulis Pavarotti paljudes teistes teatrites ja üks tuntumaid numbreid üldse ooperiliteratuuris. Ning kahtlemata üks meisterliku maid on Verdi ooperist Rigolettot kvartett mida peale tee laulavad Cheryl Mills, Joan Sutherland ja hügiet tranžee. Londoni sümfooniaorkestrit juhatab Richard ponitš. See oli siis kvartett Verdi ooperist Rigolettot. Kui nüüd mõtelda, mille poolest Pavarotti on eriline, siis tuleb mulle meelde selline väike fakt. Nimelt sel hommikul, kui meedia teatas Fabroti surmast tulid mulle vastu mitmed inimesed kes tegelikult ise ooperit ei kuula, aga nad ütlesid mulle, Pavarotti on surnud. See tähendab, et sellist kuulsust, sellist rahva seas tuntust on Meestel tenoritel õnnestunud saavutada. Või omaette teemaks on ka see, kuidas tema ooperi aariatest koosnev plaat ilmus plaadimüügi üldedetabelisse. Pavarotti rolliks võib ütelda ka seda, et ta on tegelenud ooperi propageerimisega ja sellega, et ta rajas silda ooperi- ja kaasaegse muusika vahele. Mõnes mõttes võib ju ooperit ähvardada teatud Akadeemism ja see, et kui peale ei kasva uut põlvkonda kes ooperis näeks midagi kodust ja mitte väga rasket, siis võib ooperi kuulajaskond jääda väheseks. Sellepärast ongi Pavarotti oma pika karjääri jooksul eriti sele viimases osas päris palju teinud koostööd ka levimuusika artistidega. Seda eriti just heategevuskontserditel. Ta on andnud terve rea plaate, mis ilmusid kaubamärgi või nimetuse all Pavarotti, Enn, Frenud ja ühelt selliselt plaadilt. Nüüd kuulamegi. Ühte lugu selles loos esinevad laisaminelli ja Luciano Pavarotti ja loo nimetus on New York, New York. See oli siis laisaminelli ja Luciano Pavarotti duett, mis on salvestatud 1996. aastal. No minu arvates see oli üks kõige vägevamaid popmuusika esitusi, mis Baborotega üldse võtta, kuigi tal on neid väga palju, sest siin kuidagi see kuraasikas esitus oli hoopis teistsugune, see ei taotlenud seda Itaaljaliku kantileeni tingimata, vaid oli kuidagi väga New Yorgi rütmi tabav, noh, kuidagi elegantne. Aga, ja meil on ka, kuna täna lõppeb septembrikuine saadete rida saatel klassika, see on imelihtne siis välja loosida üks plaat ja nimelt plaat, et küsimuse eest, mis kõlas septembrikuu esimeses saates ja teises saates sai üle korratud, et kes oli see tuntud dirigent, kes kaua juhatas Berliini hunnikuid, kes armastas oma teoseid sageli peast juhatada ja kelle kohta räägiti tohutult palju anekdoote. Õige vastus on, et see oli loomulikult maestro Herbert von Karajan ja minu ees laual on nüüd mitukümmend lipikut. Ma võtan siit ühe lipiku välja ja keeran selle teistpidi ja sellele on nimi Liina Kukk, kes on siis kõikidest õige vastuse pakkunutest see, kellele me hea meelega saadaks ühe plaadi. Ja selle plaadi peal on erilised hetked kontserdisaalis Eesti raadio poolt välja antuna. Ning seal on teosed Lepo Sumera, Heino Elleri, Arvo Pärdi ja Eduard Tubina sulest. Ning järgmiseks ringi küsimuseks, mille plaadi tahaks siis välja loosida juba oktoobrikuu lõpu poole. Küsingi ühe küsimuse seoses Eduard Tubin, aga et tema oli see mees, kes kirjutas Eesti esimese balleti, mis esietendus 1943. aastal märtsis Tartu Vanemuises ning 44. aasta veebruaris Estonias ja muidugi Estonia teatri jaoks oli see sellepärast tähelepanu väärne etendus, et selle balletimuusika saatel lendasid Nõukogude hävituslendurid märtsini kummitamisele ja Estonia teater süttis põlema. Aga ma küsiksin, mis oli selle Eesti esimese balletinimi. Niisiis, olge nii kenad, saatke oma vastus meie meiliaadressile, imelihtne, et ERR poee sinna võite saata ka oma kommentaare saate kohta ning muusikasoove samamoodi. Aga nüüd läheme tagasi Pavarotti juurde, meie saadet jääd lõpetama. Viimane lugu, mida te kindlasti kõik teate ja seda laulavad teile kolm tenorit. Kuidas seda lugu iseloomustada? Ma arvan, et seda võib iseloomustada nii, et et kõik see päike, millest lauldakse ja kõik see päike, mida te seal kuulete, et see tõepoolest nende kolme tenori esituses seovad Molodan läbiraadetega kuulajateni, et see on niivõrd soe ja päikseline, esitas. Niisiis, daamid ja härrad, teiega olid tänases saates immuunrevolutsioon Pavarotti, Mati Palm, Liina Viru, Ivar Volmar, Eero Raun ja kõlama jääb laul Osole Mio, mida esitavad kolleeg Carreras, Placido Domingo ja Luciano Pavarotti.