Kõnevahetus kuningalossi juures päevast teise korduvtseremoonia täna nii kui eile, eile, nii kui eelmisel nädalal eelmisel aastal eelmistel aastakümnetel. Rootsi on ainus Läänemereäärne riik, kelle territooriumist kilomeetritki ei ole kunagi okupeerinud nõukogude liit või mõni tema liitlane. Stockholmis tegutsesid ka teise maailmasõja ajal vaenutsevate pooltes saatkonnad. Tõsi, okupeeritud balti riikide saatkondadega. Kõneaineks kõigepealt Eesti vabariigi 75. aastapäev meie saatkonnas. Suursaadik Margus Laidre. Ja ka selles praeguses kontekstis tähendusrikas tähtpäev, et vaatamata meie riigi üldisele olukorrale, eriti majanduse vallas, ei saa me seda mitte jätta tähistamata arvestades ka suurt hulka eesti soost elanikke, kes Rootsis elavad ja sellelt Päeval korraldab saatkond Eesti majas kella kuuest kaheksani vastuvõttu mis on mõeldud eeskätt loomulikult siia akrediteeritud diplomaatilisele korpusele. Aga kuhu oleme kutsunud ka Rootsi valitsuse poliitiliste parteide majandusringkondade tegelasi ning loomulikult eestlaskonna esindajaid Rootsis. Nii et kokku peaks Eesti majja mahtuma umbes 220 inimest, mille peale Eesti juhataja küll võttis peast kinni. Aga loodame, et kuidagi ära mahume, sest tegelikult on neid inimesi, keda me tahaksime näha ja kelle kätt me tahaksime selle aastapäevaga seoses suruda tohutult palju. Nii et tõenäoliselt tuleks või oleks vaja üürida Cluben suur spordisaal et kõiki kutsuda, keda me tahame, aga sel juhul tõenäoliselt tehakse majanduslikus mõttes ka Eesti saatkond järgneb sulgema. Eesti vabariigi 70. aastapäeval veebruaris 1988 ennustas Rootsi moderaatide liider Carl Bildt Euroopas saabuvat peagi aega, kus kõik rahvad on vabad. Veebruar 1993, Rootsi peaminister Carl Bildt. Ja seda on kõige nootifyksin friiet. Taotleja diagnoositi need plaanid, suva orientell Autvu puuliik ja istu kiskja kuses teel. Sten. Kui Eesti lõpuks saavutas taas oma riikliku iseseisvuse augustist 1991 toimus kahe ajaloolise protsessi tulemusena esiteks eesti pürgimine iseseisvuse suunas, see püsis elujõulisena läbi kõige raskemate aegade ja selles säilisid rahvuslikud väärtused ja vabaduseigatsus nii kodumaal kui ka väljaspool Eestit. Teiseks see vene Vabadusvõitlus, mis lõppes sotsialistliku süsteemi täieliku kokkuvarisemise ka ja nende jõudude esilekerkimisega, kes demokraatlikel alustel olid valmis andma ka Balti rahvastele seda vabadust, mida neile nii kaua oli keeldutud andmast. Rootsi peaminister Carl Bildt toonitas veel, kui suure panuse kunagi andsid paljud eestlased, kes nüüd on vanad, aga kes ei kaotanud lootust, et Eesti taas vabaks saab. Ta tänas ka rootsieestlasi nende panuse eest Rootsi ühiskonnaelus toonitas kahe naabermaa häid suhteid ja lõpetas oma kõne järgnevalt. Elagu vaba Eesti. Rootsi ja Stockholm on selles mõttes kindlasti huvitav koht et siin Eestit esindada on ühteviisi lihtsam kui võib-olla paljudes teistes kohtades, aga samas ka raskem. Lihtsam just selles mõttes, et huvitaval kombel ja seda on väga hea tõdeda, on siiski jälg, mida Eesti vabariigi omaaegsed saadikud Rootsi ühiskonda jätnud täiesti olemas. Lisaks veel ka nagu juba varem mainitud, arvukas eestlaskond, kes on kandnud ja seda sidet edasi ja kandnud võib-olla kõige otsesemal moel, kuna On ju jätkuvalt elus tollaste saadikute väga lähedasi sugulasi. Aga samas teiselt poolt võttes kogu see Eesti logo, mis on ju tõtt-öelda olnud ikkagi kõikide aegade kiuste Rootsis väga hea ja ma julgeksin öelda, kõrgel tasemel paneb praegused esindajad vastutuse ette, ent seda latti nii-öelda mitte madalamale lasta. Nii et see kindlasti teeb selle töö raskemaks. Kas diplomaatiline korpus tunnustab 75 aastast Eesti Vabariiki in corpore või olete märganud katseid muuta Eesti Vabariigiga nooremaks, noorendada Eesti vabariik? Ja see on väga hea küsimus. Diplomaatilisteks ringkondades ei ole reeglina kombeks sellist asja välja lasta paista ja igal juhul mul isiklikult ei ole jäänud muljet küll et keegi üldse oleks selles suhtes nagu oma kõhklusi, kahtlusi või arvamust üldse avaldanud, aga mis on nüüd meie enda seisukohalt oluline ja mis väljub diplomaat tilise korpuse raamidest et siiski kahjuks ka Rootsi ühiskonnas nagu ka mujal maailmas ja usun Eestist geograafiliselt kaugemates maades, iseäranis räägitakse neist siiski kui endisest Nõukogude liiduvabariigist ja seetõttu nimetatakse neid kui nii uueks riigiks unustades siis tegelikult ära teadmata Eesti tegelikku ajalugu. Et me ei ole ju kunagi kuulunud selle riigi koosseisu vaid ainult olnud hõivatud selle riigi poolt. Ja tegelikult ikkagi ei teadvustata läänes ka veel seda, et eestlased on paratamatult üheks vanemaks rahvaks, kes vaikselt euroopas sellel kohal, kus me praegu elame, elanud nii, et me oleme eurooplased ja kuigi ka meil tuleb mentaalselt läbi teha väga suured ja dramaatilised valusad muutused endale sisemas arvan, et ka Lääne-Euroopas, läänemaailmas tervikuna, tuleb vabaneda paljudest vanadest klišeedest, mis kuuluvad möödaniku ja mis võib olla omal ajal, olid väga mugavad. Aga nüüd on maailm teistsugune. Eesti saatkonda Rootsis võiks tinglikult pidada vanimaks iseseisvuse tunnustamist taotledes saabus Eesti välisdelegatsioon eesotsas Jaan Tõnissoniga kõigepealt Stockholmi, kus märtsist 1918 pääseti ka Rootsi välisministri jutule. 10 aasta pärast teeb Jaan Tõnisson kuninga kutsel visiidi juba Eesti riigivanemana. Sellal aastatel 1928 kuni 34 toob diplomaatiline post Stockholmist saadik Friedrich Karl Akeli aruandeid. Stockholmis viiendal detsembril 1933 välisministeeriumi poliitilisele osakonnale. Poliitilisi märkmeid Rootsist. Eile oli Rootsi välisminister Chandler minu pool lõunal ja sel puhul oli minul temaga pikem jutuajamine poliitiliste päevaküsimuste üle. Minu isiklik arvamine on need balti riikide olemasolust peaksid olema huvitatud kõik need riigid kes kardavad kommunismi kui ka hitlerismi. Nende hulgas kindlasti ka Skandinaavia riigid. Hädaoht muutuks muidugi suuremaks kui need kaks jõudu. Kommunism ja natsism ühes suunas tegutseksid. Siin aga maksab sõna täna sulle, homme mulle. Ja siis koos vaatasime ikka seda postiga läbi kõik, kes, mis kirjutas ja mina olin ikka Stockholmis, ma mäletan, Togolm, sõlg, meil ainult üks, üks sekretär. Nii et kõik papa, need aruanded kirjutasime, papa rääkis ja siis ma kirjutasin masina peal kõik ümber, nii et tuli palju aidata. Sellepärast seal oli väike saatkonna personal. Aleksandra kolmanda ja oli meie ajal Nõukogude saadik. Me saatkonnad olid väga lähestikku Stockholmis, nemad, Vene saatkond oli Valhalla vehkides väga ilus villa. Elasime tavalises bee saatkondade, tavalises üürimajas, nii kurb, kui see on jah, ja see Alexandra kolland täi. Ta valdas kõiki keeli kõiki geelide valdas, aga ta oli nii isa küljes kinni seltskonnas. Kas nüüd tõesti selle tõttu, et need vene keelt rääkinud ja ta sai oma saatkonnas vene keelt, ma leian isu täis rääkida ikka toliisik kõrval, ta käis meil täitsa mitteametlikult, käis meil kodus külas. Ta oli väga šarmantne, väga nii prantslanna tüüpi. Nii et papal oli väga palju austajaid. Just seltskonnadaamide hulgas oli ka tore koju tulid kusagilt vastuvõtul, papa ikka, selgitas ema ütles küll, ma olin uhke, sinul. Aastast 1935 kuni iseseisvuse Vägivaldse lõpetamiseni oli Eesti saadikuks Stockholmis Heinrich Laretei. Stockholm esimene november 1939 välisministrile eile hommikul sain kokku kolonel Masinguga, kes oli tulnud Saksamaalt ja ütles, et sõidab mõneks päevaks Soome. Saksamaa olude kohta rääkis ta järgmist. Saksamaa kardab pikalevenivat sõda ja et seda ära hoida, võivad arvata, et ta katsub oma õhu ja merejõududega Inglismaad sundida rahuläbirääkimisi algama. Kui see korda ei lähe ja kui sõda siiski pikale ähvardab venida, arvatakse, et Saksamaa kõik oma diplomaatliku, kuid kui tarvis ka sõjaväelise jõu käima paneb. Et kindlustada omale vajalikud toorja, toiduainete juurdevedu venest Balkanilt ja kui vaja Skandinaavia riikidest. Millel esines Eesti vabariigi suursaadik Margus Laidre oma volikirja Rootsi kuningale ja kuidas nägi välja tseremoonia? Sellest on nüüd juba päris tükk aega möödas ja ajaloo irooniana Öelda, et see toimus seitsmendal novembril 1991. Nii et ma tabasin ennast pidevalt mõtlemas sel päeval just veel isegi aasta tollal aasta tagasi sündmustele, mismoodi siis välja nägi? Konkreetselt algas päev tollases saatkonnas, mis asus aadressil Rodman Skaotan 18. Sellega, et minule tuli järg ja Rootsi välisministeeriumi protokolliülem Cherstinas Johnson kes oli ülipidulikus riietuses loomulikult ja vastu oli saadetud ka kuningas Gustav viienda auto. See on nagu erandkorras tavaliselt saadetakse limusiinid, mis viivad saadikud välisministeeriumisse, aga kuna nimetatud kuningas oli ka Eestis käinud ja siis rõhutamaks seda respekti ja jällegi jõuame tagasi sellesama sideme juurde ja sellesama jälje juurde, mida te algul küsisite siis selle märgiks oli see auto. Ja päev varem olen pidanud minema siis ülikonnalaenutusse, kus tuli frakt, laenutaja torukübar endale võtta ja valget hindade kõik, mis sinna juurde käivad. Edasi läks sõit välisministeeriumisse, kus järgnes vestlus mõnede välisministeeriumite juhtivate ametnikega ja pakutiga julgustavat napsu, et meil kindel oleks, kui edasi kuninga poole tee läheb. Ja siis selleks ajaks olid välisministeerium ette juba saadetud kaks tõldaks, suurem tõld ja teine väiksem, väiksem juhuks kui oleks sel hetkel olnud veel teisi diplomaate, kes oleks saanud ka sõita kuningalossi kaasa. Edasi sõitsime tõllas koos protokolli ülemaga lossi lossi siseõuel ootas väike orkester, kes mängis siis kindla muusikapala, kui tõld kuningalossihoovil lõpuks ukse ees peatus. Ja edasi tuli minna pist üles, trepi igal teisel astmel oli Rootsi kuningliku ihukaardiväe Ajaloolises mundris sõdur, suure siis musta karuskaru karunahast mütsiga peas. Ja mängiti ka selliseid sõjaväe vanu marsse. Vanad rügemendi lipud olid väljas. Ja tõtt-öelda, kui nüüd natuke emotsionaalne olla, siis just sel hetkel, kui see muusika mängis ja trepist üles tuli minna siis oli ka ülevmeel küll, et Eesti on jälle vaba ja jõudnud nii kaugele, et oli väga uhke tunne ja äikese lib klomp tuli kurku. Juba üleval ootasid ees kaks kuninga õuemarssal ET ja juhatati väiksema kohad, mille uksed tehti lahti ja minu meelest seisneski tema majesteet Carl, 16. Gustav riietatuna, admirali mundrisse mõõk külje peal ja nii nagu protokoll ette näeb. Misjärel kuningale esitleti mind, ta palus mol, võta istet. Ma andsin talle üle oma akrediteerimise kirja, Rootsis ei ole kombeks mingeid kõnesid pidada, nii et lihtsalt ma andsin selle üle. Uksed suleti, me jäime kahekesi ja järgnes siis vestlus, mida juhtis tema esteet. Ja meie vestlus kestis pool tundi, on nimelt selleks ettenähtud, sest Ühel päeval võtab kuningas tavaliselt vastu kolm kuni neli erinevat saadikut. Ja hiljem oli kuulda, et ukse taga muutute rahutuks, kuna järgmine saadik oli juba teel, aga, aga meie vestlus ei tahtnud mitte lõppude mis kindlasti jällegi annab tunnustust Rootsi tähelepanust Eestile ja sellest vanast sillast sidemest, mis meie kahe maa vahel on olnud. Narva oktoober 1936 auvahtkond rivistub kuninglike külaliste tervituseks. Karl 12. mälestussamba avamisele tuli prints Gustav Adolf, praeguse kuninga isa ja krahh folke. Rootsi prints paljastab mälestussamba Karl 12.-le põhjamaa lõvile. Kate langedes näeb rahvas, et kõrgel sambal seisab Lõvi Lõvi on pööranud pea ja tema pilk on suunatud itta. Kõrgete külaliste poole pöördub Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner. Kuninglik kõrgus. 236 aastat tagasi võita Narva on Rootsi riigi kuningate arv kahe täitumine geniaalselt juhtimisel. Vaale sissetungiva vaenlase praeguseid riigi maa-alad kuulusid tol ajal voodri riigi ülemvõimu alla ja suur arv Eesti poegi vaid oma maa Daythex täid, Rootsi riigi kodanikud ega üle kahe sajandi on külm tunud täit aegades. Aga mälestused, kuningate arv 12 ja temaaegsed sõjad on jäänud senini rügima eesti rahva keskel. Kogu maal on tuur, arv, maakohti, aduvaid, vanu puid ja muid looduse mälestuse märke, mis on rahvajuttude ja rahvatraditsioonide järele seotud kuningat Karl 12 nimega ja tema juhtimisel peetud sõjaga. Aga peale talle oldi ausamad, mäletuse tark väile tähti täides, mõtted. Tema tuletab poituudi liistud pidada oma maad aastasadade eest ja näitab, et juba dada tõid tagasi julge ja hästi korraldatud võitlus oma igava kaitseks arhitektuuritulemusi ja võimaldab lüüa tagasi peale tungivad tugevad valdkonnad samuti kui siis üldist, hiljem 1908 täitunud. Vaatamata 75-le aastale on Eesti nii mõneski mõttes noor riik noor riik, kasvõi sellepärast, et poole sajandi pikkune tühimik on paratamatult jätnud endast järele auke mida ei ole õnnestunud nii kergesti parandada. Üheks väga tähtsaks valdkonnaks ümbritseva maailmaga suheldes on Eesti välisteenistus ja välissuhtlemine. Ja kahjuks tuleb konstateerida, lugedes Eesti ajakirjandust või mõnikord kui juhtub kuulama raadiot, mis kahjuks Stockholmis ei ole nii alati garanteeritult võimalik ja mille üle on tõesti suurt puudust tunneme siis tundub, et ikkagi päris lõpuni ei mõisteta välissuhtlemise olemust ja tähendust. Sest Eesti jaoks on siin peidus jällegi üks suur kapital. Ja kuna meid on niivõrd vähe, ma mõtlen ka Eesti välisesindusi ja, ja ma küll ei ole pessimist, aga ma julgen arvata, et siiski lähemas tulevikus ei ole oodata ka Eesti välisesinduste plahvatuslikku arengut. Arusaadavatel põhjustel, siis sõltub väga palju nendest konkreetsetest inimestest kõikidest mitte ainult diplomaatidest, vaid kõikidest, kes välismaal eesti esindustes töötavad. Milline on see pilt, mis Eestist väljaspool kujuneb? Ja seetõttu on väga suur roll isiksusel sest kõik need inimesed peavad püüdma oma isiku kaudu siduda võimalikult palju teise riigi või ka kolmandate maade kodanikke oma maa külge mis tähendab ja eeldab tohutut pingelist suhtlemist. Nagu on öelnud meie Saksamaa suursaadik Tiit Matsulevitš tähendab suhete tootmist, pidevat tootmist, kui te lubate isegi võib-olla konveiermeetodil ja ma ei väsi kordamast ka seda mõtet, kui arvatakse, et see on väga lõbus panud vahetada päevas mõnikord ülikond ja minna võtta šampanjaklaas kätte, on ju isegi naljatamisi öeldud diplomaatide kutsehaigus on paremaga roima, mis tuleb külmast šampuseklaasi käes hoidmisest pidevalt. Siis tegelikult on sellised vastuvõtud väga intensiivseks töö tegemise ajaks, kus hästi lühikese Aja jooksul hästi kontsentreeritult on võimalus nii-öelda ilma oma eesmärki paljastamata kohata, vestelda väga palju erinevate inimestega sind ennast huvitavatel teemadel ja loomulikult tuleb olla ka valmis selleks, et sinu käest küsitakse küsimusi, alati tuleb mõelda, miks seda küsimust esitati. Nii et kui võib jääda mulje, et tegemist on noh, nii-öelda sõprade seltskonnas, vahuveini joomisega, siis asi on sellest tegelikult väga-väga kaugel. Ja lisaks veel üks teine moment Võib olla Me ei ole päriselt teadvustanud ja ma võtan meie all ka need meie, kes me ise töötame, antud hetkel välisteenistuses kui ka inimesed kodumaal. Mida, mida tähendab siiski esindada üldse Eestit, mida tähendab diplomand, padi, elukutse? Ma olen enda jaoks seda mõtestanud lahti selliselt, et diplomaaditöö ja selle töö eritika lausa eeldad jäämist tahaplaanile jäämist enamikul juhtudel eesriide taha, mitte enda paljastamist, vaid lihtsalt, kui ütleme, eestele õnnestub mingi väga hea poliitiline või majanduslik käik, kuhu on ka välisesindused kahtlemata segatud siis võib inimene sisemas tunda rahulolu, et ta on selle asja juures kaasas olnud, mitte aga ootamata, et tema nimi niivõrd suurte tähtedega kuskil ajakirjanduses ära tuuakse, et tema just seda tegi. Sest meie jääma märkamatuks, aga samas kindlalt liikuma eesmärgi poole, milleks on Eesti teadvustamine ja kinnistamine maailmakaardil, et ei jääks kahjuks ikka esinevat muljet. Et tegemist võib olla ainult episoodide, ka tegemist ei ole episoodi, ka Eesti on ja jääb maailmakaardile. Kas teil on olnud suhteid eestirootslastega rannarootslastega, kelle kodumaa oli kunagi Eesti? Jah, on küll ja eestirootslased on samuti üks väga elujõuline grupp Rootsis, kes on suhteliselt hästi organiseerunud ja jätkuvalt hoiavad kontakte oma endise kodumaaga. Olles siis loomulikult põhiliselt keskendunud oma endistele asualadele, Lääne-Eestis ja saartel peal küll enda poolt tunnistama, et kahjuks me ei ole võib-olla saanud ja võimalust tegeleda nendega nii palju, kui seda vaja oleks, sest tegelikult ka eestirootslased on üks suur potentsiaal kogu Eestile, mitte ainult nendele konkreetsetele piirkondadele. Küll aga on saatkonna töötajad aga ma ise jõudumööda kaasa löönud nende mitmesugustel kultuuriüritustel. Ja võib öelda, et me oleme küll pidevas kontaktis, aga ma kinnitan veel kord, siin on arenguruumi. Helimälestusrannarootslaste noorusmaalt oli Eesti vabariigi aastapäev.