Alustame siis päris algusest, kuidas juhtus, et teie kui prantsuse filoloog hakkasite tõlkima Itaalia kirjandust ja pealegi praegu Europe'i toimetajana, teil on väga palju tegemist prantsuse kirjandusega. Ma lõpetasin ülikooli tõesti prantsuse filoloogina, aga pärast ülikooli lõpetamist hakkasin õppima kõigepealt hispaania keelt Tatjana Hallap juures tänu talle selle eest, aga hiljem ma jõudsin ise itaalia keele juurde. 69. aastal ma läksin tööle vabariikliku tehnikaraamatukogusse ja toodangu kataloogide osakonda ja sel ajal Moskvas tolmus väga palju rahvusvahelise tööstustoodangu näitusi ja meid saadeti sageli sinna katalooge küsima ja sel ajal oli seal väga palju Itaalia firmasid, aga mina muidugi itaalia keelt rääkida ei osanud, kuigi ma sain aru, mis nad rääkisid. Rääkisin nendega prantsuse keeles, siis ma mõtlesin, et aga miks ma ei peaks hakkama õppima nii ilusat keelt nagu itaalia keelt ja nii see juhtuski, et ma jõudsin itaalia keele juurde oma esimese tõlke Rovi tõlkima tegin tegelikult hispaania keelest, aga see ei olegi jõudnud trükki. Ja esimene asi, mis mul trükis ilmus, lood Lottwingist, selle ma tegin prantsuse keelest. Aga kõige suurem asi, mis ma tõlkisin, oli juba siis itaalia keeles, on pube pruut. Nojah, üks asi on keele õppimine, aga teine on ju see, et te pidite siis ka tundma seda kultuuritausta. Pidite kõigepealt tundma ju Itaalia kirjandust. Kuidas te seda hakkasite õppima? No tegelikult see oli raske küll, sellepärast et kõigepealt ma hakkasin õppima keelt, seda ma õppisin ise, kuigi mul sõbranna natuke õpetas hääldanist. Ja siis kuidagi pika vesi, ma jõudsin ka itaalia kirjanduse juurde ja sel ajal oli suur kuja itaalia kirjanduse tõlkimisel Aleksander Kurtna ja tema Mulletistiski pihku pube pruudi Karlo, kas soola pube Kruuda ja ütles, et ma võiksin selle ära tõlkida? No ja siis töö käigus hiljem on, kui sinul Kurtna meid maha jättis siis tuli minul teha ka Eesti entsüklopeedias ülevaateartikkel itaalia kirjanduse kohta. Muidugi, esimene osa oli sellest tehtud Villem Alttoa poolt, aga ma ütleks, et tõesti see kõige raskem osa just pärastsõjaaegne kirjandus, see tuli minul teha. Jaa, jaa, tõesti, seal oli väga suured raskused, sest ei ole kirjandust, ei ole kirjandusajakirja ka neid raamatuid, mis ma olen tõlkinud, mul on ainult üks itaaliakeelne raamat iseendal, see on tiinobud saati tatarlaste kõrb aga kõik teised raamatud, sel ajal oli võimalik lasta neid veel saata Moskva võõrkeelte raamatukogusse, nii ma siis lasin endale raamatuid sealt saata. Sel ajal ma käisin üsna sageli ka Moskvas, siis ma käisin võõrgelt raamatukogus. Istusin seal, nii kui võimalik oli annetest õhtuni vaatasin ja uurisin Itaalia kirjandust ja nonii, siis polnud midagi teha. Kas Aleksander Kurtna aitas teid ka keeleliselt? Vaat ei, seda küll mitte, sest tegelikult Ma ei olnud tema õpilane, tal olid küll õpilased, aga mina õppisin nagu ise. Nii et me olime mingil määral kolleegid, kui ma julgen endale seda öelda. Et mulle tundus, et ka tema suhtus minusse nagu kolleegi ja ma mäletan, et kui see esimene mul see pruut välja tuli, et siis ta isegi võrdles mu teksti huvi pärast, kuidas see mul tõlgitud on. Ja noh, ma ei tea see kui tagantjärele mõelda, et kõige hullemini nagu ei tulnudki välja, siis ta leidis ka, et ma võiksin ju ka selle kirjanduse peale jääda. Pealegi prantsuse keelest on siiski rohkem tegijaid olnud ka itaalia keelest ja mulle endale nagu ka on itaallased palju niimoodi südamelähedasemad ja itaalia kirjandus on kuidagi rohkem minule, mis sobib, kui prantsuse kirjandus. Carlo, kas soolateos on ju peaaegu üks paremaid raamatuid, mida te olete tõlkinud, aga see nõuaks ka tegelikult see tõlkimine Itaalia kui maatundmist. Kuidas sellest üle saite? Jah, ega üsna raske on olnud sellest üle saada, sellepärast ma olin juba üsna mitu raamatut tõlkinud, kui ma lõpuks Itaaliasse jõudsin. Ja nüüd see Carloga soolaraamatus on 60. aastal kirjutatud, sai ka kohe väga soliidse kirjanduspreemia streigiga preemia 63. aastal tehti selle kohta ka filme. Ja see on kirjutatud, kuigi ikka soola alustas kanjorealistina. Selleks ajaks oli neorealismi ennast juba ammendunud ja siin on väga suur psühholoogiline sisseelamine, moraalse vastutuse teema on siia üles kerkinud. Ja nüüd siin tõesti oli kaks asja, mis väga rasked nagu valitsenud dialoog ja siis kirjeldus, mis üldse algajale tõlkijale on nendeks proovikivideks. Ja selleks ajaks ma ei v last Irjanud, mida tähendab tõlkimine. Ja siis ma näiteks oma sõbra rannades küsisin, kes on kunstikirjastuses toimetajad, kuidas peab siis tõlkina, tehakse tõlkima, peab mõtteid, mitte sõnu, aga võimalikult palju tuleb siiski säilitada ka sellest kirjaniku lausest ja sõnadest ja teine asi muidugi loomulikult siin oli itaalia see olustik ja ma seda ei tundnudki. Ja väga raske oli loomulikult see, et oma silm on ka ei olnud näinud, näiteks see tegevus toimub seal Toskaana maakonnas, siis hakkad tõlkimise käigus ka mõtlema, et kui see konkreetne asi tuleb, et kuidas näiteks põõsasaed seal olnud või kuidas on aknaluugid või noh, kõik need tuleb kuidagi ära lahendada. Need probleemid aga Itaaliasse, nagu te kord varem mainisite, räägitakse väga palju murdeid. Kas selles teoses autoril oli ka? Dialoogis murret ei, selles õnneks murret ei ole ja kus nüüd tõesti murret on, ma kardan, et ega nüüd selle murdekirjandusega ei saa küll hakkama ilma ütleme itaallaste enda abiga ja nüüd, kus mul on õnnestunud mitu korda Itaalias käia, siis noh, selleks, et harjuda omavahel, nad räägivad ikkagi dialekti, kuigi nüüd on juba peaaegu kõik itaallased õppinud ka ise itaalia keelt rääkima tänu televisiooni raadioarengule ja kõik on jõudnud kõikide juurde, nii et nad kõik juba räägivad siiski itaalia keelt, aga oma vaheldunud häälivad ikkagi dialekti. Ja näiteks eelmisel aastal maalin Trentiinas. Siis ma olin seal külas mägedes ja me läksime jalutama ja siis noh, selle minu võõrustaja haige vend oli meiega kaasas ja tema juurde siis kõik tulid teda tervitama ja mina ei saanud alguses küll aru, aga pärast ajas mind määrast öeldi talle niimoodi veel solvaspas, tean, mida see tähendab. See tähendab tegelikult seda, et veel soole vaia, passidiaared, ilus päike, kas sa lähed jalutama, aga siis oli niivõrd kokku, et Belsolvaspas Puuga ruut on küllalt iseloomulik teos Itaalia sõjajärgses kirjanduses. Missugune koht tal seal on? Jah, see raamat rääkis lihtsatest inimestest ja see ka sõjast, ühesõnaga sõja teemat puudutas seal tegelikult juba pärastsõjaaegne aeg, oli see endiste partisanide elu, aga see on nüüd tõesti väga sellise psühholoogilise süvenemisega kirjutatud moraalse vastutuse teema on siin tulnud, see tähendab seda, et et kui sõda on läbi, siis ei saa enam relvadega asju ajada. Ja lugejale mõjub kuidagi natuke imelikult, esialgu, kui ta on selle seersandi poja maha lasknud, ta ise ei tunneta, et see oli mõrv. Jah, sellepärast et ta tuli ju vastupanuliikumises, ta oli poiss, kes oli kasvanud ilma isata. Ta läks noorelt, vastupanu liikus, talle anti kätter relv, ta sai seal endale nimeks tasu ja kui ta nüüd tuli tagasi sõjast muidugi fašistid olid ju lüüa saanud. Ja siis inimesed niimoodi õhutasid teda jätkama seda ja kasutati seda noort poissi ära nüüd selleks, et ta niimoodi vanemate inimeste isiklikke arveid klaariks. Ja sellepärast ta leidis keegi, ju see siis peabki niimoodi olema. Ainult lõpuks hakkab ta siis aru saama, et tegelikult, et ta on süüdi. Sihuke langes alles jah, see pinge ja see rütmise kasvab kogu aeg, samas muidugi ka see maastik paralleelselt on antud, kuidas mara läheb pubet vaatama, et et esiteks, mida ta mõtleb ja teiseks kõik see loodus seal, nii et see on tõesti väga filmilik raamat ongi silindri film, tehtudki jah. Nii pisut teistsugune raamat sõjast on Marcello ventuuri. Eikellegimaa jahi itaallased on üldse palju kirjutanud sõjast ja see on ka täiesti loomulik, sellepärast et ja vägivald Itaalia ühiskonnas, see oli ka väga suur asi ja õnneks on neil olnud võimalus nüüd mitmekümne aasta jooksul oma ajaloole anda. Mitmekülgne lähenemine ja 75. aastal ilmunud Martšellowentuuri ei kellelegi, ma. Vaat siin on juba hoopis teistsugune tegelane, see on väga küüniline tegelane, kes mõtleb tagasi, halastab tegelikult tema, ta ei tea, kes ta on, tema identiteeti ta otsib. Ta otsib seda sõja ajast ja avastab, et tegelikult ta ongi see, kes ta kõige vähem oleks tahtnud olla. Teil on kaks väga huvitavat naiskirjaniku tõlgitud Elsa morante ja Natalja Turg ja need on tõesti Natalja Insburgeelsem Orange on tõesti itaaliapärast sõjajärgse kirjanduse suurkujud, kui nii võib öelda. Natalja klinsburgem on kajastanud Itaalia kirjanduses Itaalia kodanliku perekonna arengut läbi mitme aastakümne, alates 40.-st aastast ja tema kõige paremaks teoseks loetakse 63. aastal ilmunud perekonnakõnepruuki. See on autobiograafiline, räägib tema oma perekonnast ja seal on niimoodi keeleliste vahendite kaudu näidatud, kuidas tema perekonna elu käidud baasid siis igasugused kõnegi jäänud ütlused ja nii edasi. Aga mina olen tõlkinud kosmeerike pauge, tõlkisin selle raamatu, tema tõlkis, see oli niin, mina tõlkisin ambur ja see soodustused, jah, ei, tegelikult need on lühiromaanid, võib öelda, see lühiromaan ja siin on ka ilmselt palju autobiograafilises selles Amburis on emakuju ema kuju väga koloriilselt andulgi amburi tähtkujus. Oli sündinud, siin on väga aktiivne just nimelt, kes tahab ikka seda ja teist ja kes tahab nagu sellest hallusest välja saada. Aga selle raamatu juures keeleliselt väga huvitav on see, et viiekümnendatel aastatel Natalia Shinzbur tüdines otsesest kõnest ja see on kirjutatud kaudses kõnes, peale selle on varjatud otsene kõne ja siird kõne ja kuidagi see teeb selle raamatu kuidagi väga sujuvaks til loetavaks ja no minule igatahes see raamat väga meeldis. Et nad räägivad ja kogu aeg on koju, kusjuures üldse ei ole otseselt kõne. Pärast ta muidugi tuli otsese kõne juurde tagasi Natalia Insburg, siis tal on väga huvitav veel kirjutatud 73. aastal. Raamat, see on ka perekonnaelust, see on kallis ning keele, aga seal kui perekonnakõnepruugis sõja ajal. Perekond oli väga ühtne, kõik ostsid kokku, aga 73. aastal siis oli itaalia perekond juba, noh, juba olid kui läinud ja perekonnaelu oli hoopis muutunud Itaalias, selleks ajaks aga väga ranged reeglid, olid Nendel ka vist lahutamise? Jah, olid küll, aga selleks ajaks, kui ma ei eksi, siis nad olid juba saavutanud naised niimoodi selle lautonis õiguse. Ja nüüd võib-olla et räim veel, Elsa morantest elan tõesti Itaalia kirjanduse suurkuju ja võib-olla paar sõna, ütleme ka siiski, et tema on võib-olla oma suurromaaniga ajalugu ja lugu, ühesõnaga Lastoria on itaalia keeles, tähendab nii lugu kui ajalugu on kokku võtnud selle sõja teema, sellepärast et ta nagu punkti sellele sõjateemale pannud. See raamat ilmus 750 tuhandesest, esimene tiraaž oli, ta sai otsekohe bestselleriks. Ka selles raamatus on niimoodi, et, et poliitilised sündmused on üks plaan niimoodi iga peatüki alguses ja teised siis selle sel lukku ja ta nagu vaeb seda Itaalia pääst, sõjaaegset ajalugu ja üldse ajalugu. Seal on tegelaseks üks väike poiss, langetõbine poiss, kes on sündinud itaallanna aia, siis saksa sõduri vali valdsest ühendusest ja vaata paneb naguniimoodi kaalukausile ühele poole ajalugu ja teisel poolel nüüd see, see väike langetõbine poisike Uset per. Teine põhiline teema siiski Elsa morankel on just see, ta kirjeld on rääkinud vanemate ja laste vahelistest suhetest ja just teemaks on mitmes tema raamatus, mille eest ta on saanud väga soliidseid ja Reidžibreemiastreiga preemia. Ta on tekkinud just sellest, kuidas lapsed loovad vanematest endale ideaalkuju ja kuidas siis sellest pettutakse. Ja üks niisugune jutustus, mille mina olen tõlkinud seal Andaluusia sall seal just niimoodi ema ja poja vaheline. Kuidas poeg pettub lõpuks oma emast, selles ideaalkujus, mis ta oli emast loonud. Ja naised on minajutustajad, kajal pirtu, moraavia, pärandvara siis jah, seal 70.-le tal kirjutatud jutukogu paradiis väga niimoodi omapärane, nagu moraavia loomingus seal on 34 naist räägivad iseendast, kõik kuuluvad enamasti keskklassi. Nad ei tööta, Ta nad suhtlevad maailmaga kaudselt läbi oma meeste. Minul tekitasid need jutustused kõhedust, kui ma lugesin natuke nagu jubedad olid. Eks ole, aga ilmselt vaat meie ei oska seda peaaegu, et ette kujutada, kuidas on võimalik mitte tööl käia. Äi, ja me oleme nagu öelnud seda, et, et see on raske ja loomulikult on neil Kunelgude naistel olnud siin niimoodi mitmed koormad kanda, aga hirmus on ilmselt see, kui sa ei saagi see aktiivselt sellest ühiskonna elust osa võtta ja mu ravi on väga toredasti siin välja toonud, et naised tunnevad ennast asjadena ja, ja kui siis neid asju ja isegi kui nad tarbeasjad on, siis on asi parem, aga kui seda asja seda Tarbasse enam ei tarvita. Ta näiteks meid ei armasta, enam ei kasuta naist, kui tar pääsevad, siis on niimoodi, et naine ei tea enam, millest kinni haarata. Üks huvitavamaid raamatuid on tilga Maarja soldati näitleja Maria soldaati, näitleja on tõesti väga huvitava raamatu. Seal räägitakse näitlemisest. Peategelasest ongi näitleja Maarja soldaati on ise olnud näitleja, ta on televisioonis töötanud. Ta filmirežissöör, ta tunneb väga-väga hästi kino ja televisiooni elu. Ja nüüd vaat selles raamatus ta räägib ka sellest ajast Itaalia ühiskonnas, see on 60.-te aastate keskel, kui tekkis Itaalias ja ilmselt üldse Lääne-Euroopas selline teooria, et kapitalism areneb nüüd edasi ilma igasuguste vastuoludega. Ta muutub üleüldiseks heaoluühiskonnast. Sel ajal tulid võimule ametnikud, kes ei olnud enam professionaalid. Ja väga palju äilikust oli siukest mänguvõimuga ja ja, ja vaat sellest, tema räägib oma raamatus peale selle bürok saatja olemuse väga hästi avata selles raamatus televisiooni kaudu ja televisiooni näite kaudu väga hästi ta näitas seda ja siis selles raamatus on veel üks tegelane ja see on rooma linn. Ja kui ma selle raamatu tõlkisin, siis ma Itaaliasse ei olnud veel jõudnud ja siis ma pidin kah kuidagi ise oma vaimusilmas ette kujutama, et kuidas siis nüüd seal Roomas oli näiteks seal on triinitalimontigi riik ja siis seal Hispaania väljak ja siis kirjutatakse ja räägitakse ühest kohvikust lõppenud koer ja peale selle autode buum, mis sel ajal Itaalias võimust võttis. Vaat sellest räägitaks, nii et kõik see tuli niimoodi ise nagu ette kujutada, endale. Üks omaette peatükk teie tõlketegevuses on tiinu putsati looming. Ja ja piirangut saati Espa pean olema ka tänulik senjoor Kurtnale, sellepärast et ma tean, et siin nor Kurtna tahtis tõlkida putsati tatarlaste kõrb, aga ma ei tea millegipärast, et ta ikkagi ei saanud teda tõlgitud, nagu eesti raamatus ikka ei võetud teda ja ja ka siis Loomingu raamatukogus leiti, et ta on võib-olla liiga paks selleks. Aga ma arvan, et ilmselt see aeg ei olnud veel tulnud. Sest kui nüüd mõelda kõiki nende kirjanike peale, keda ma olen tõlkinud Nemad, ma võin ühele poole panna ja Buzzaati teisele poole panna, sellepärast et pärast sõja ajal paljud kirjanikud läksid vastupanuliikumisse, võtsid osa sõjast ja väga moes oli just intelligentsi angaseeritus. Aga but saati võttis loomulikult ka osa sõjast, oli kirjasaatja seal ja ja kui korjerrede della Sera kaastööline. Aga tema võttis sellest osa ja suhtus asjasse nagu niimoodi väga ausameelne ajakirjanik kui näiteks Elsa morante oma ajaloos. Tema Põhimõte on selline, et loomulikult sõda on vägivald ja inimkonna ajalugu on üldse täis vägivalda ja kõik inimesed on nagu süütud kannatajad. Sispuzzaati lähenemine asjale on hoopis teistsugune, tema ei, ei süüdista oma teostes kunagi mingisuguseid sotsiaalseid olusid, vaid tema toob inimese tema oma südametunnistuse kohta. Ja tema leiab, et inimesed loovad olud, mitte olud, inimesed. Ja vaat see ongi väga suur erinevus, mis saati ja keegi teiste kirjanike vahel. Ja loomulikult, ega siis Buzzaatile on see väga palju ette heidetud, ütleme teisest kirjanikest on palju rohkem räägitud, kui temast ja pud saate on, sest saati on üldinimlik, kõik tema teemad on põhiliselt üldinimlikud, no võib-olla jutustuse kujul võib öelda, et ta on seotud mingisuguse ajaga, näiteks enesepargis, kuidas auto ennast ärada, aga seal see on võib-olla selle autode buumiga seotud siis vanurite püüdjad, see on noorsoorahutustega seotud, aga muidu on kõik üldinimlik. Näiteks ma ei kujuta üldse, et kuidas, et paremini on võimalik rääkida sõprusest kui selles jutustuses künkakesed aias kahe lehekülje peal ja, ja see on tõesti niimoodi, pisar tuleb silma, putsaarti. Jutustused on psühholoogiline fantastika. Ja tema leiab, et psühholoogilised fantastika laadis ta jõuab inimestele oma mõtet kõige paremini selgeks teha. Kui ei ole ju võimalik teha, et vot see on mu sõber ja ja et kui ta ära sureb, siis ma olen väga kurb, aga tema räägib seda niimoodi, et üks tema sõber sureb ära ja temal on aed ja ta läheb hommikul aeda ja leiab, et seal aias on üks künkakene tekkinud. Ta pahandab väga oma aedniku, aitab, et mida sa oled siin kaevanud. Ütleme niimoodi, et ei, et iga kord, kui teil keegi ära sureb või teie kallis inimene või lähedane inimene, siis tekib siia aeda teel üks Kõncakene, sest see on nagu inimese hingeaed. Väga ilus mõte. Jah, ja samuti ka tatarlaste hõlb on ju tõesti väga palju ilusaid mõtteid täis ja ma ütlen, et mind võib-olla kõige rohkem on siiski selle juures vapustanud just see surma teema käsitlemine sest neil ju ei ole nüüd viimasel ajal meil hakatakse ka surmast rääkima. Me oleme elanud nagu väga õnnelikult, me ei, meil ei ole surma olnudki, see on maha vaikitud. Aga but saadi just see viimane peatükk ütleb, et kui ka inimese elu võib lörri minna või halvasti minna, ta ei saa seda, mis ta katsunud või lootnud siis surm on veel üks võimalus seal just selle surma väärtustamine. Jah, sellel peategelasel elu oli ju küllalt üksluine. Mägedes jah, võib olla küll ootus ja seda küll, aga kui inimene suudab juba loota ei oota siis tema elu ei ole kunagi üksluine ja ma ise mõtlen, et tal oli ju siiski, kui ta oleks väga tahtnud, siis ta oleks saanud sealt ära minna. Ja alguses täiesti ta lootsid, et ta läheb ära ja ta läheb ära nelja kuu pärast, jäta läheb ära nelja aasta pärast, aga samas ta mõtles, et, et kuidas see halllinnasse elu ta oleks muutunud teiste sarnaseks, tal oleks tõesti seal kuskil staabis töötanud oled, milliseid lõbustused olnud Aleksei elus edasi jõudnud, aga siin oli ikka mingi ootused, juhtub midagi erilist. Vaat just see erilise ootus ei ole tavaline ootus tatarlaste kõrbes. Jah, ei, aga see on üldse inimesel niimoodi ja see on just elumõte, see on elu mõte, sest kui inimene on ekstreemsetes olukordades, ta mõtleb elu mõtte peale palju rohkem kui tavalises elus, kus me niimoodi hommikul tõuseme üles, läheme tööle, otsin midagi süüa. Vaatame natuke televiisorit, heidame magama ja me ei mõtlegi, mis elu mõte on tegelikult Abud saati oli selline, kes otsis elu mõtet ka koera silmades. Ja eelmisel aastal mul õnnestus käia Itaaliasse Buzzaatile pühendatud sümpoosionil rahvusvahelisel sümpoosionil diiloobud saati, keel ja keeled. See toimus Feltress, sest vutt saati ühing loodi 86. aastal Feltress varem juba Prantsusmaale ja 11 aastat juba varem Prantsusmaal, see tähendab prantslased prantslastele valibuzzahti väga omane. Ja nemad võtsid vastu tema loomingu, aga Itaalias putsaatjal füüsiline isik ta suri ära 72. aastal ja noh, ta oli pärit kõrgkodanusest ja ta ei hoolinud kriitikast, talle pandi pahaks. Aga võib-olla prantslastele just meeldiski see. See on niisugune fantastiline. Ja kindlasti kindlasti ja see võtab nüüd ühesõnaga üha uusi ja uusi maid, kus seda tõlgitakse ja kus sellest räägitakse ja sest see on üldinimlik, sn igavene. Teie käisite seal sümpoosionil just sel ajal, kui kui meie olime ka maailma tähelepanu Punktis ja ma pean ütlema, et selles suhtes mul võib olla vedas, sest just kolm nädalat varem Eesti oli vabaks saanud ja, ja raamat oli ka just kolm nädalat tagasi välja tulnud. Siiski ma võitsin, sain raamatu siiski kaasa võtta ja näidata, et ta on ikkagi ilmunud eesti keeles julgesite ikka näidata, näete, mismoodi see raamat pean ütlema, et mul oli ikka piinlik külje. Ma ei oska öelda, et ilmselt ei ole siiski saadud sellest raamatust aru, sest see raamat vajaks küll nahka köita täies. Tee oli teil raske teha seda ettekannet itaalia keeles. Ma ei oska öelda, et mul nüüd keele pärast nii väga, aga ma mõtlesin, et mida ma seal räägin, sest ega ma ei ole, esiteks ma ei ole itaalia filoloog ja ja, ja teiseks, esimene teisel kolmaadilise poodiumil käinud, aga sellises kohas seal väga akadeemiline seltskond, aga ma siis püüdsin seda seostada sellega, kuidas Patty tatarlaste kõrbe võimalik vastu, et Eestis ja ma pean ütlema, et mul on väga kahju, et keegi ei ole selle raamatu kohta kirjutanud, kuigi ma olen kuulnud, et mõned inimesed on väga palju seda raamatut ostnud, sõpradele kinkinud ja selles raamatus ma olen ise rääkinud. Aga ma töötasin siis seda rääkida üldse ka niimoodi eesti rahva ajaloost ja, ja märkisin ära ka seda, et pud saati tegelikult on soome-ugri päritolu, mida kõik itaallased ei teadnudki, et nad said nagu seda minu käest jah. Mismoodi siis ema on tal itaallanna ja Veneetsia toodide soost pärit, aga isa oli tegelikult ungarlane ja tema vanavanemad olid 14. sajandil Ungarist välja rännanud Itaaliasse Põhja-Itaaliasse perekonnanimi alguses oli Budat pusak ja sealt sa siis pott saati tegelikult, et nad olid nagu Budast või ühesõnaga pärit siis see Budapesti linna nimi, see on ta nagu tema seekord olime jah, vanalinna nimi, ühesõnaga sellest on tulnud siis ka kirjanik unini ja kahju, et ühtegi ungarlaste sinna kutsutud. Kas toimus mägedes ja see toimus veeneto maakonnas mägedes? Pud saati ise on pärit, kuna väikelinnast, mis asub dolomiitide jalamil ja meile tehti ka ekskursioon, nii et ma olen ära näinud, but saati villa, kus ta kasvanud on, ja peale selle ka tema väike kabel on seal, kus tema viimane puhkepaik on tema armastatud dolomiitide jalamil. Et kui ma oleks seda muidugi ennem näinud, siis mul oleks lihtsam olnud seda tõlkida, seda raamatut. Kas teie ettekujutus Itaaliast langes sellega ühte, mida te nägite, kui ta esimest korda Itaaliasse läksite? Mingil määral küll, aga pean ütlema, et oma silm on ikkagi kuningas. Aga mis mulje jätavad itaallased? Muidugi, iga inimene on omaette isiksus ja on väga erinevaid inimesi, aga no mingi üldmulje siiski saab rahvast, itaallased on kuidagi vahel tehtud ja võib-olla sellepärast mina olen ka tahtnud neid tõlkida itaalia kirjandust. Prantslased on palju rafineeritum, maad lõi kuidagi itaallasele, on nagu lihtsam niimoodi lähedale pääseda. Mulle tundub, vähemalt nii, võib-olla lõpuks mõne sõnaga veel teie rüüs toimetajana? Jah, nii saatuse kiuste või saatuse tahtel on saanud nüüd minust Europe'i toimetaja. Ja meil on juba 12 raamatut välja antud. Meil on sari ja mul oleks väga hea meel, kui meie seda sarja, kus on väga palju väärt raamatuid, telliksid just kooliraamatukogud, sest nüüd koolide programmid kindlasti lähevad ümbertegemisele ja meil on tõesti selliseid raamatuid sees, mida, mis võiks olla isegi kooliprogrammis, seda näiteks Astrid Rein Langi öelnud niimoodi, et elu alles ees romangari elu alles ees peaks nagu kõik õpilased läbi lugema. Minu arvates ka üks paremaid raamatuid, mida ma üldse viimastel aastatel olen lugenud ja millegipärast on see kõigile inimestele väga hinge läinud, aga meil on ka teised väga head raamatud. Kuna ma olen nüüd sunnitud olnud toimetaja ja kaadrit me peame ise endale koolitama, siis ma paneksin nagu südamele, kes filolooge koolitavad ja kasvatavad, et neile tuleks õpetada kindlasti eesti keele süntaksi. Ei olegi nii tähtis, et õpetatakse suurt ja väikest algustähte, no seda peab ka õpetama, aga et kõige tähtsam on süntaks, mida tuleks õpetada tulevastele tõlkijatele. Käib läbi praegu nüüd üsna palju neid noori tõlkijaid. Nojah, nii mõnigi on käinud, aga mul on muidugi hea meel, et kui, kui ma saaksin edasi töötada nende inimestega, kellega ma juba olen töötanud, sellepärast et siis ma näen ka mingil määral oma töö tulemusi. Aga ausalt öeldes ma tunnen juba igatsust tõlkimise järele ja ma loodan, et võib-olla keegi tahakski minule asemele asuda, toimetaja, nii et ma saaksin tõlkima jale hakata, aga see siiani mul ei ole nüüd aega olnud, nagu selleks küll.