Meie saatesarjas olete teie, Malle Talvet, haruldane külaline, sest ei esine kuigi tihti niisugust asja, et eestlane tõlgib prantsuse kirjandust ja elab ja töötab Pariisis. Kui kaua te olete seal juba olnud? Nad juba poolteist aastat, umbes see oli 13 jaanuar 1991, kui mind Eestis nii-öelda küüditati välja saadeti Lennart Mere soovil kyll, kui läksid ajad väga ärevaks, siis oligi kole kuube. See oli kole kuupäev ja, ja seesama kuuba sõitsin, Magaro meri oli nii juba kuu aega varem otsustanud, et tuleb saata inimesi Euroopasse igaks juhuks, kui ajad lähevad väga hulluks, et oleks vähemalt inimesi, kes on juba väljaspool, saavad häkkisid midagi teha, kui näiteks peed kinni pannakse või midagi hullu juhtub. Kuigi ma olin nagu seda mõttega ennast natuke harjutanud, et tuleb minna, aga noh, ikkagi soli kuidagi äkiline, ma nimetan seda tagantjärele kõditamiseks. Nalja mõttes muidugi, aga aeg oli väga ärev, oli teil koht, kuhu minna? No õnneks jah, oli üks inimene, kes mulle oma korteri laenas, nii et katus oli teada, et on pea kohal, siis oli vaja rahasid otsida ja üldse kõik niimoodi legaalseid võimalusi sinna saada ja võtsin natukene. Ma ei pea, siis ma jõudsin jah, jaanuari lõpus 91 jõudsin päris. Ja mis oli teie põhiline ülesanne? Põhiline ülesanne oli Eesti asja ajada nii-öelda, see oli siis see aeg, kui meil oli ideed, tuleb rajada need eesti informatsioonid roosid maailmas ja nii nagu oli juba tõlkija Arvo Alas oletud Kopenhaagenisse, natuke aega varem ei saa, et ega mind Pariisi. Ja muidugi see esimene etapp oli just nagu poolpõrandaalune või ikka oli vaja igal pool lihtsalt tõestada oma oma legitiimsust ja et tõesti on kuskil üks Eesti välisministeerium, kes saadab kedagi kuhugi. Ja, ja siis kui juba natukenegi hakati seda teadma, et keegi on, kes võib anda Eesti kohta infot, siis muidugi ei hakka siin nii-öelda igasuguse informatsiooni andmine, mis jätkub muidugi tänase päevani. Niite tõlkisid tega artikleid eesti lehtedest, mitte just kirjaliku pressi jaoks, ma lihtsalt lugesin neid ja siis ja üldiselt ikkagi kogu elu käis telefonis rääkimisest seisnes minu elu, mingit bürood või ka ei olnud, lihtsalt oli üks hea inimene, kes oli oma toakese mulle andnud ja seal siis oli siis meie nii-öelda büroo ja aga ma elasin ja ja mis oli kõige raskem selle töö juures? No just see, et kogu aeg tõestada, et siiski midagi on olemas juba kogu aega seda usku ikka kinnitada, et midagi läheb veel teistsuguseks ja see ei võta kaua aega. Prantslase muidugi on ikkagi Eestis niivõrd kaugele, et nende küsimused on, on tõesti ka igasugused ja tüütult korduvad. Ega kõik vist ei teagi, kus Tallinn asub, näiteks? Eino nüüd ehk juba natuke hakkavad teadma, aga, aga üldiselt on täiesti koomilisi küsimusi ja Pariis on maailmalinn. Ja seal on inimesi üle terve maailma. Kui saatsin teie tõlkeraamatuid, te olete tõlkinud kolmest keelest prantsuse, inglise, itaalia keelest, aga kui paljude rahvustega te saate suhelda nende keeles? Inglise prantsuse keeles ma ikkagi olen võimeline suhtlema igas vormis itaalia ja saksa keeles manu saan hakkama, aga ma ei ei kipu seda kirjutama, seda keelt, aga kui soomlased satud ikka sabaga asjad ära aetud, aga jällegi suuliselt muidugi. Kuidas praegu tundus, kui te tulite nüüd Eestisse? Meie elu võrreldes eelmise korraga, kui te siin käisite, olete vahepeal üldse käinud ja, ja ma käisin eelmisel aastavahetusel ja siis oli küll kuidagi väga kurb ja masendav olla, majanduslik olukord oli siis ikka nii. Nii raske ja kõigest oli puudu ja. Aga siis tulid ju veel need leiva, tal on, see, see oli jah, see hetk ja ma olin, mina mäletan, kui ma siia jõudsin, siis viidi mind ühte pood, mis kunagi oli mingisugune nagu eliitpood ja siis oli meil suur õnn osta päts saia ja üks õhtuleht sealt poest ja mootor ei olnud, aga sai, oli suur haruldus, tegelikult. Nii masendav, et ma ei tea, koha peal, nutumaitse oli suus. Aga seekord muidugi on nüüd teistmoodi, on poed kaupa täis ja, aga nüüd on lihtsalt see, mida inimesed räägivad ja ja kui ma ise, missuguse rahaga tuleb kuu aega ära elada. Juhtum asjad muidugi tuleb nõrgu suhu, aga, aga natukene võtab kõhedaks natuke hale on ikka küll. Jah, natuke hale on küll võimatu võimalikuks teha ja inimesed ikkagi. Aga loodan, et nälga ei ole veel keegi surnud Eino jõgi, aga jah, see ongi see vist Eesti ime, et et kõik nagu ikkagi kurdavad, kui ikkagi puudu ja rahast on puudu. Samas igal pool, kus ma satun või kus ma lähen külla või laud on kaetud ja ja mitte halvasti, halvasti. Praegu sisse jõudsite siia keset valimisvõitlust ja ma tulin tegelikult ju nii-öelda puhkusele, aga kuna August on Pariisis puhkuste kuu, siis ka tuli mina augustis puhkus raha. Kahjuks ma jõudsin siia siis, kui sügis algas, siin on natuke teistmoodi siiski rõõmus sündmus oli ju ka prantsuse lütseumi avamine ja, ja sellel oli mul suur au ja rõõm viibida eile ja esineda. Jah, noh, väikse sõnavõtuga, prantsusasi edeneb siin ikka hästi, sest prantsuse saatkond siin on ju väga aktiivne ja prantsuse suursaadik on väga aktiivne ja ja tal on siin ju eesti poolt, toeta, tähendab õigemini eestipoolsed entusiastid, kes nüüd leidsid prantsuse saatkonna näol endale hea toe prantslase asja edendada ja kes juba enne tegutsesid ja muidugi sest ju noh, kõik keeltekool ja ma ise õpetasin üle 10 aasta ja humanitaarinstituuti, kus õpetati prantsuse keelt ja prantsusasi ei ole kunagi olnud nii väga kurvas olukorras, sest alati olnud just väga suured entusiastid, aga nüüd on olemas ka mingisugune tugi ja ja ma arvan, et prantsuse keele oskus saab ikkagi palju laiemaks. Kui ta praegu on. Aga räägime siis sellest eesti asjast, Pariisis on seal palju eestlasi, kellega te suhtlete ja kes teile toeks on. Õigemini Eesti asja ajamine Pariisis ei seisa tegelikult sealsete eestlastega suhtlemises ikka prantslastega jah, sest saatkond ikkagi tegutseb seal selleks, et vahendada Eesti riigi ja prantsuse riigi suhted ja, ja diplomaatilises sfäärides tegutseda. Muidugi on meil ka konsulaar kohustused ja seal muidugi me kokkupuutega eestlastega, loomulikult ma olen kontaktis varisi eestlastega, neid ei ole seal nii väga palju. Need on suuremalt jaolt vanemad inimesed ja on ka nüüd mõned päris noored üliõpilased sinna läinud. Seda muud tööd on nii palju, et kahjuks tegelikult ei jõua nendega nii palju suhelda, kui nemad võib-olla ootaksid. Mis on teie ametinimetus praegu? Shasedapheia? Kenasti kõlab kenasti prantslasega eesti keeles ta nii kenasti see asjur, kes ma olen, iga asjalik, nii, nii hästi ei kõla, kuna ametlikud olema seal üksinda, siis on kõik nii konsuli kaubandusnõuniku, kultuurinõuniku kui saadikul kohustused, nii et selles mõttes seal tööst puudu ei tule. On ette näha ka suursaadiku tulekut, seda peab küsima välisministrilt välisministeeriumist. Nojah, see võib-olla isegi riigisaladus. Ma ei usu, aga eks ole olnud olulisemaid asju lahendada. Siin valitsusel nii. Te olete tõlkinud mitmeid huvitavaid raamatuid ja nende hulgas on ka köstrutz, daily raamat. Alicetoklasi, autobiograafia ja siin on palju juttu Pariisi kultuurielust kunstielust, eelkõige sajandi esimestel kümnenditel. Kui te nüüd võrdlete seda raamatut praeguse olukorraga on ka midagi muutunud või kas te oskate öelda, on teil olnud aega üldse tegeleda näituste avamisel käia ja on nad ikka veel suursündmused Pariisis, nagu siis kunstinäituste avamised, kunsti näitusi, avataksele kindlasti tagult iga päev Mõnis sest kunstielu on tõesti ikkagi väga-väga elavdada, laialdane, seal on kohe mõned päevad, kus mitu näitust avatakse. Ma arvan siiski, et elu on teistsugune, kirjumaks muutunud, kirjum kindlasti ja siiski ka lihtsalt kvantiteet on, on teine. Ja ma olen kindlalt üks inimene ei jõua enam igale poole sugugi mitte. Ja teine asi on see, et need raskuskeskmed on täiesti mujale kandunud kas või võtta kvartalite kaupa need Pariisi osad, kus tegevus toimub nii-öelda seal raamatus, kui kui me teame ju ka teiste mälestustest kunstnik eludest Maardus, monarhia Montanas pärast ja need on tegelikult ei muutunud niisuguseks kommerts kvartalit, eks kus elataksegi selle kunagise müüdi lummuses ja on siis turistid, kes otsivad kunagiste suurmeeste jälgi seal ja siis komme, sandid ja nii-öelda niuksed tänavakunstnike kunstnikud, ma ütleksin, kes siis seda ära kasutavad ja tänavakohvikud ja seda muidugi tänavakohvikud, neid on muidugi päris igal pool mõnes kohas värvikamalt, mõnes kohas vähemvärvikad. Mulle tundub, et et see Pariisi kunstielu toimub ikkagi rohkem kunstisalongides, kunstigaleriides nagu seespool. Või vähemalt. Mul on nagu tunne, et ta niisugust laia üldsust ta niimoodi kaasa ei haara. Võib-olla sajandivahetusel. Et see on siiski oma ala inimeste ring, kes sellega tegeleb. Ja muidugi see on minu niisugune tunne, et ega ma ei ole ju sind kuskile peaaegu ihutad. Ma muidugi lehes loen, mis näitas, et kuskil on ja, ja mis muuseumid palasest Imeksponeerivad, aga kõike läbi käia muidugi ju. On teil kõvega olnud kontserdil käia, teatris kohv paar korda teatas ja mis kuskil kontserdil ka, aga üldiselt niimoodi nagu siin Tallinnas sai käidud iga nädal või kaks nädalas, seda muidugi ei saa lubada, alguses muidugi juba sellepärast ei saanud lubada, et lihtsalt raha ei olnud või tähendab ma ei teadnud, kui, kui kaua ma pean ma väikse Klankidega välja tulema ja selles mõttes elasin väga kokkuhoidlikult lihtsalt töö nii palju ja eks see kõrgkunst on ikka ikka kallis ka, muidugi ei. No muidugi. Eks peab olema ka, aga aga praegu asjad on, ajas küsimus, rohkem isegi. Olete mingil määral kursis ka prantsuse kirjanduseluga. Prantsuse ajalehtedes on väga hea komme. Parematel lehtedel ilmub kõigil kord nädalas kirjanduslisa ja kui juba selle läbi loed, siis juba enam-vähem nagu tead, milles kirjutatakse, millise raamatud ilmuvad nii, nii prantsuse kirjandust kui tõlkekirjandust vahemaa tõesti raamatu kohta on ja siis loen, aga, aga üldiselt püüan jah rohkem teisend ajalehe ülevaadetega sammu pidada kirjanduseluga, aga, aga ma ei saa tõesti öelda, et ma neid raamatuid kõik kõike loeksin. Mis seal ilmuvad. Lihtsalt ei, jällegi ei jõua, sest no põhitöö on lugeda ajalehti, praegu. Aga muidugi raamatuid ilmub ja imest tehakse reklaami abil päris niukene krõmu number ja aga üldiselt. On raske ka, nagu aru saada, missugused oleksid need nüüd tõesti nüüd kõige tähtsamalt kirjanikud praegu noh, võib hakata vaatama, kellele antakse preemiaid ja aga see on jällegi omamoodi mäng, preemiate mäng, nii et ma ei julge ka tõesti öelda, et, et nüüd on, oskaksin öelda 10 näiteks prantsuse kirjaniku, kes on tõesti olulised ja kui nad ütleme, seal ongi mingi tähelepanu pälvinud, see ei pruugi tähendada, et näiteks eesti lugejale midagi eriti ütleks. Tihtipeale on niisugused kirjanikud tegelikult Prantsusmaal praegu väga huvitavad. Kes ei ole nii-öelda sünnipärased prantslased, kes on nii araabia maailmas kui ka nüüd idabloki maadest kunagi sinna sattunud prantsuse keeles kirjutava näiteks just nüüd hiljuti. Ma lugesin Ungari päritoluga kirjaniku Agoda Kristovi raamatut. No nüüd on juba paar raamatut ja mis on väga nii tähelepanu pälvinud ja mis, ma arvan, et ka meie võiksid huvitavad olla. Samuti Araabia taustaga kirjanikud, keda ka väga hinnatakse. Siis ma ei julgegi enam, küsis, et kas midagi, tõlkinud infole ja aim olen tõlkinud, mis sel aastal koguni neli lehekülge. Aga ikkagi, midagi on pooleli pooleli on küll, jah, ja oleme andnud lubaduse ikkagi selleaastaselt valmis teha, ma lootsin sa puhkuse ajal teha, aga kahjuks ei saanudki teda. Ma ei ole kunagi ette võtta mingeid eriti paks raamatuid, nii et mul on kõik niimoodi parasjagu õhukesed, nii et ma ikkagi ühe hingetõmbega jõuan ära tõlkida. Kui mul see hingetõmbeid tekib. Ma tahaksin tõlkida teise raamatu Antonio tabukilt, üks ilmus eelmise aasta lõpus India nature. Jah, ja nüüd on teine raamat veel ja see tuleb ära teha, sest syndinud tundoli. Ta oli nii pisike, aga kirjanik on tõesti hea. Mul oli väga-väga meeldiv, kui ma ja aastavahetusel siin käin, siis üks meeldiv elamus oligi see lugeda viimasest sirbist, kuidas Mihkel Mutt avaldas arvamust, et kuidagi kadedaks tegi see raamat ja siis ma mõtlesin, näe, midagi head ikka ära teinud. Kuidas teil tekkis mõte hakata ka veel itaalia keeles tõlkima? Ma hakkasin itaalia keelt õppima siis, kui seda hakati õpetama kursustel ja siis ma olin ise samal ajal sa Danske lõpetajad, ma mõtlesin, et ma siis ei peaks käima. Ei olegi tundides. Ja seal tekkisid jällegi niisugune üldine entusiasmi vaim ja, ja ka taheti midagi ära teha ka, pole paljudelgi itaalia keeles üldse Eestis olemas ja siis me mõtlesime, et midagi võiks ju üritada. No nüüd on praegu tulema siis ka üks niisugune novellide kogumik, kus väga mitmed, kes siis tollal Kiisalt keelt hakkasin õppima, on tõlkinud ühe või paar juttu. Aga ega siis ma lihtsalt tänu õnnelikule juhusele sain selle raamatu, see oli just selle paras maht, mida kogu saab välja anda. Ja paras maht, mida mina suudan tõlkida korraga. Ja sai ka nüüd autoriõigused ostetud ja, ja siis ma ära tegin, ma võin öelda, et ma olen kuidagi hakkavad täitma, neid Aukusid on vaja täita omal ajal, kui ma hakkasin prantsuskeelt õpetajana, ei olnud õpetajaid eriti ja siis ma hakkasin lõpetama. Ja nüüd, kui oli itaalia keelest tõlkida helite tõlked ei ole siis miks mitte, üritada konkurentsi väga palju ei ole. Teil ei olnud võimalik teiega kuskil mujal Prantsusmaal mitte nüüd väga palju, aga Lõuna-Prantsusmaal ma olen käinud, ma tahakski juba rääkida sellest, kuidas ma tegelikult enne kui ma nüüd nüüd sinna sõitsin, ma oli aastal 1990 oli mul haruldane võimalus Lõuna-Prantsusmaal tõlkijate kolleegiumis töötada. Ligi kolm kuud, tõlkida seal seal kohapeal Todee kirjad, minu veskilt tehase uus tõlge, mille tegevus toimub just privaatses, just täpselt need nii-öelda sündmuspaigal. Ja see oli, oli tõesti väga õnnelik töövõimalustesse tõlge kahjuks siiamaani ei ole ilmunud, aga, aga ma arvan, et Europeedamaga siiski varsti ilmutab see, kui saab jah, selles selles õhustikus tõlkide ja kui saab seda taime lähedalt näha, millest seal raamatus kirjutatakse ja võib küsida kohaliku elaniku käest, et mida sa siin ikkagi tähendab selles murrakus, mis siis on see ikkagi midagi hoopis muud kui siin kodus sõnaraamatut tuhin teie mõelda ja mõelda, mis ometi võib tähendada ja lõpuks selgub, et sa midagi hirmus, lihtsalt panin tähele huvitavat lauset. Kui oli sellest vanast mehest juttu, kelle veskisse keegi enam ei toonud vilja jahvatada. Et üks prantslane Pariisist oli tulnud ja ehitanud sinna tee äärde. Veski. Kas need privaatsuse inimesed ei peagi ennast prantslastega, seal on, muidugi nendel on oma keel, ei olnud, neil on oma keel, on siin, ütlevad, et see on prantsuse kuningate keel, sest omal ajal räägiti sedagi, tõeline Bradski, hea. No ja siis Todee ajalist seal on ju ka, selles raamatus on ka jutt luuletaja Stahlist, kes ju seda saali keele nii-öelda elustamist väga tõsiselt võttis ja kirjutas ju selles keeles, et ikkagi see oleks ka nagu kirjakeelena esindatud, mitte ainult maakodudes ei räägitaks. Aga praegu muidugi linnades seda nii ei kuule. Seal räägitakse veel teistmoodi, see on prantsuse keele niisugune lõuna murrak, mida nad seal räägivad, mis on parasjagu tahab harjumist, et aru saada. Aga Prahas oli küll, on ikka veel ikkagi erikeel seda oskavad siiski suhteliselt vähesed näiteks Arlis, seal, kus ma olin ja kus toimub ka selle Arlittoni tegevus näiteks seal igal aastal näiteks Aarli kuninganna ja see on siis niisugune noor neiu, kes siis peab siis tundma rahvakombeid oskama kanda ja selga panna endale seda keerulist rahvariiet ei oska ma ka seda keelt, kes peaks siis olema selle kultuuri ja ajaloo sümbodis käib iga igal pool üritustel avamas ja ilustamata, rahvuslikke üritusi ei ole mitte missivalimine, aga aga nadi tõesti mingite kvaliteedi järgi. Et kas seal veetakse, ma ei mäleta, kas oli Arlis või nii, mis ma olen ka Lõuna-Prantsusmaal käinud? Tehakse ikka veel härjavõitlusi, peetakse, veetakse, peetakse nii alles kui nii, mis nimi, natuke rohkem kui Aarlis. Aga alles on just näiteks lihavõttenädal on, just, võetakse ära või ütlesid aga seal Hergaid hakata vist siiski kahesuguseid härja nii-öelda võistlused, ühed on, need ainult jooksutatakse, seotakse mingid pahed. Pähe, Rita peab seda seal siis püüdma ja see on ikkagi päris päris tore vaadata. Aga see päris võlts, ma käisin ka tõesti huvi mõttes vaatamas, aga ega rohkem kui minna ei taha, see on ikka vist kõne küll. Ja kuidas nad seda õigustavad ja kuidas nad seda mingisugust filosoofilist tagapõhja sinna püüavad manada, et mis kõik selle sarja võitluses ei kehastu? Minu jaoks jääb ikkagi lihtsalt üheks selliseks etenduseks. Ja mis mind küll ligi ei tõmba. Aga see on, see on õige küll, et seal on ikkagi täiesti elab härjavõitleja kultus ja just hiljuti sel aastal üks väga kuulsale võitleja suri keegi, kes paar aastat tagasi sai just väga raske vigastuse härjavõitlusel ja see oli ikkagi väga-väga suur sündmus, selle Prantsusmaa suur lein oli. Ühesõnaga, nad on ikka niisama tähtsad nagu Hispaania ja Lõuna-Prantsusmaa üldse ju suur Hispaania mõju, tegelikult Itaalia ja Hispaania mõjud on seal kõik segamini. Räägime siis mõne sõna veel ka raamatutest, mida te olete tõlkinud. Oli neid varem ka lugenud, aga nüüd ma vaatasin neid veel uuesti ja niisugune tunne oli kogu aeg neid lugesin, et et need on nagu midagi ühist. Ja ja kogu aeg mõtlesin, et mis on see ühine, need on kõik head raamatut edasi, ka see ei saa olla veel ühine nimetaja, et et on hea kirjandus ja kirjandust on ju väga mitut moodi. Ei ole küll Tennessee Williamsi klaasist loomaaeda tõlkinud, aga isegi niisugune tunne oli, et nad on nagu sellele atmosfäärile mingil määral sarnased ja Karlson galersi. Raamatu laulatuse lummas järelsõnas Te tsiteeriti autorit. Kes ütleb nii, et enamiku mu kirjatööde põhiteemaks on vaimne isoleeritus. Võib-olla sellest tulebki see ühine tunne, et need autorid kirjutavad inimestest, kes on ikkagi nagu eksinud, elavad teistega koos ja neid inimesi võib olla väga palju ümberringi nagu näiteks Filsiinia Uufi teosest tuletorni juurde. Aga et kõik inimesed on nagu nagu yksi, kas teil ei olnud niisugust tunnet? Selge see, et see on, ongi nende raamatute tegelikult läbiv teema tõesti. Ja omal ajal, kui ma Wulfi tõlkisin, siis ma väga palju lugesin tema kohta ja üldse kõik, kõik tema, tema teosed läbi ja ja, ja tema ise ütleb avani mis kolme sõnaga ainult kuskil, et elu on üksildane toiming. Ja ja muust ei olegi nagu kirjutada, kuid sügildusest sul võib olla kaheksa lastega seosed lipsi muidugi seal selles raamatus muidugi on perekonnaelu ja külalised ja maja on rahvast täismaja rahvast täis ja aga seal on pidevalt niuksed, vaikusehetked, inimeste ümber mingid kummalised vaikusehetked, kus kõik pakatab ja inimene äkki täiesti üksi. Jah, ja kui ma hakkan tagantjärgi mõtlema, siis jah, seesama on ju kases kaasanak alles siis esseed äkiline äkiline nakatus ja kui midagi nagu üldse ei olekski ümberringi. Ja isegi selle niisuguse ma ütleksin nii triviaal kirjanduse hulka kuuluva Anita Bructeri hotell, eks seal ole ka tegelikult sedasama seda Monicsi ikka üks peategelane ja eks igaüks oli üks ikkagi siis on küll, ma arvan, et midagi lühendab raamatut siiski veel, see on? Võib-olla ütleme, saan öelda puhtalt välja arvata, aga need on kõik kirjanikud, kes on siiski teadlikud, kirjutanud kirjandust, loonud kirjandust, tähendab mitte jutustanud lugusid, vaid teinud kunsti. Aga nad on olnud ka geniaalsed loojad küljes, tain isegi ise nimetab ennast geniaalseks tema loomulikult, kes siis veel, kui mitte tema Wulf, kellest on nii palju kirjutatud, nagu te siin mainite Errslaski hea ühinguid loodud ja nojah, tema looming pakub nii palju uurimus võimalusi no nii nagu üldse tema kaasaegsed Tšuess ja ja teised. Nad ei lähe kunagi moest. Jah, õnneks on need ka varsti tulemas, sõdine Wulf esseede kogumik Teie tõlkes, jah, mina tuleksin seal suurem osa juba jällegi paar aastat tagasi, aga siis ta jäi ka seisma kuskile. Kirjastus siin annab Hortusliteraadium ta välja, Jaak Rähesoo seda veel täiendanud mõne mõne seega ja siis tuleks üks niisugune natuke kopsakam raamat. Ja siis vast saab ka tõesti müdine vulcini mõttemaailmale veel lähemale. Kas see on see kogumik tavalugeja? Nii ma tegin valiku väga mitmest tema hommikul lihtsalt võtsin kokku siit ja sealt siis ta on kirjutanud väga palju kirjanduse kohta, aga mulle tundus natukene imelik tõlkida tema arutluse kirjandusest, mida siin käinud ja see tunne ütleme mingi mingi väga konkreetse, et ajajärgu inglise kirjandus, mis on meie aktsiad tundmatu, aga samas on ta siiski väga niimoodi ka filosoofilistel teemadel vahel ta lihtsalt lähtub mõnest looduselamusest ja arendab sealt mingi mõtte välja. Ja siis on, ilmub seal ka sellega samade kaante vahel tema nii-öelda feminismi, manifeste, oma tuba. Ja see on väga huvitav teos. See on see raamat, kus ta kirjutab, et naisel peab olema oma tuba ja nüüd ma isegi mäletan mitu naelsterlingit oma raha, et ta saaks tunda ennast sõltumatult, vabana ja täiesti kirjutada ja ta toob väga huvitavalt just paralleele, et kuidas oleks juhtunud näiteks kui sektoril oleks olnud õde. Kas temast oleks saanud kirjanik, arvestades tolleaegseid olusid, kas teda oleks lasknud kirjutada ja, ja kogu see elamata sellest räägibki, see on väga huvitav. Te olete tõlkinud Francois marjaki ohvritalle, on teil kavas veel marjaki tõlkida kunagi? Ma ei tea selle raamatu soovitus. Lon ground kui peatoimetaja Agu Sisask omal ajal Ta ütles, et oli see vene keelt lugenud jätki, kas seda ei võiks tõlkida ja siis mul õnnestuks raamatesti hankida. Jällegi ma näe, kuigi tegelikult mul ei hakka, on tõlgitud enne ja nüüd ka pärast jällegi tahtiski, täidab mingisuguse tühimik marjaki loomingust, annab ühe dimensiooni sellele juurde ja ma olen väga õnnelik, et see raamat ilmus? Jah, jällegi ma tunnen ennast, tühimiku täitjana kas ka luulekoguga nähtamatult lakkamatult siga mingi tühimikud ehib oma luules mingi meeldisin, tühimikku ei ole, raamatuletid on ju luulet ei luulet täis. Ja mul oli jah, väga meeldiv elamus, kui eelmine kord siin käisin juuli lõpuski koosolekul Tallinnas ja siis kui oli uus raha tulnud käibele ja siis ma mõtlesin, et huvitav, et kõige väiksem rahaühik on viis senti teedi, aga sel hetkel midagi saab ja see oli nii rõõmus naha lugevnepslast tõesti, minu enda raamatut 105 sendi eest. Ei no luule, onju ikka nagu kuidas nüüd öelda, ma ei saa öelda kõrvaprodukt, aga aga sellega nüüd ma küll ei arva, et ma mingit missiooni täidaksin või, või kellelegi mingi tühimiku täidaksin. Lihtsalt oli kogunenud ja mõtlesin, et noh jah küll, miks siis ka mitte. Aga on ka olnud mahti luuletada viimasel ajal. Tunnistan üles ilunud proosa, elu on jah osaline kogu aeg on vaja suhelda. Nii kõnes kui kirjas ja ja kogu aeg on vaja mingeid mõtteid formuleerida, tähendab, kuidagi kellelegi selgeks teha, nii et niisugust poeetilist dimensiooni ma kuidagi ei ole suutnud mõelda, praegu. Las ta ise ei saa lasta võimust võtta selle poetlaseni versioonil. Sest muidu ma saaks muu tööga enam hakkama. Ja kui minu käest Prantsusmaa küsitakse, et mida ma olen tõlkinud prantsuse kirjandusest, siis on mul tõesti tegelikult välja pakkuda küllaltki esinduslik valik, sest ma ütlen siis kohe, et ma käitu, kas armuke, ohoo, öeldakse selle peale, sest see oli raamat, mis oli aastal 80 14 ja ju tõesti väga tuntud just tänavu tuli selle järgi vändatud filmi tööandjale, nii et sedasama raamatu läbimüük tõusis jälle nii et ta on müüdud miljoneid sekretärile seda raamatut. Ja tõesti isegi need, kes pole lugenud, vähemalt teavad seda raamatut ja, ja tõesti. Mul oli nii omamoodi naljakas juhus. Eelmise aasta detsembris, kui Arnold Rüütel ja Lennart Meri olid Pariisis, et alla kirjutada Pariisi hartat. Et mitte siis meile ka lõunasöögi pakkus, seal oli ka Läti ja Leedu presidendid ja saadikud ja välisministrid pärast lõunasööki, kui kohvi pakutakse, siis seal oli ju ikkagi päris palju rahvast toovad ikka midagi nõunikud. Ja minu kõrval oli väga meeldiv meesterahvas, kes küsis, et millega siis ma olen enne tegelenud enne nii-öelda saadiku tööd ja siis ma rääkisin ma tõlki olen tõlkinud ja oi, et mida ja nutma käituracia. Oota aga sa teateid, et mida türastanud sõbrad? Ahaa, et ma olin tegelikult kuulnud küll jah, aga ma ei teadnud, kui lähedalt sõbrad just ja ja siis ta küsis ka seda, et kas ma olen ise kassi juures juba käinud ja ma tegelikult ei ole söandanud seda üritada, sest ma tean, et kas on võrdlemisi haige ja väga viletsa tervisega ja kui ole üritanud veel, aga tegelikult oleks see päris päris päris huvitav, võib-olla isegi õnnestub. Ja siis me rääkisime ühest teisest kirjandusest ja ja, ja siis tõusid ehitanud püsti kohvi, jooma, staadionid on kõik lõppenud. Suundud ukse poole, siis äkki see härra, kellega ma olen vestelnud, kes selgus, et on tema välispoliitiline nõunik, ütles, et aga härra, teine, et ma tahaksin teile esitada veerite daami, kes on Eesti esindaja, kes ka tõlkija on tõlkinud klassi, siis me vahetasime selle peale mõningaid viisakaid laused transamiteraaniga. Ja pärast kuigi kuna ma olen asju, siis mul ei ole ette nähtud, esitada volikirju siis mitteametlikud annab muidugi nüüd esitad esid tohtud volikirjad, et kirjanduses võib ka mujalgi olla. Te olete nüüd elanud üle pooleteise aasta Pariisis. Nüüd lähete jälle laupäeval tagasi ja ma arvan, et on väga palju eestlasi kehtinud, kadestavad, mõtled Ahhaa demodcon Pariisis, Vitali tee, jalutame Tallinna kohvikutes, muuseumides. Aga need võimalused peaaegu teil puuduvad. Tähendab nii muidugi on, ei saa salata, et nüüd ikkagi asjad natuke rohkem selgunud ja saatkondlikad on olemas ja saatkond tegutseb ja ja, ja ta on ka rahasid juba tekkinud meie välisesinduste jaoks, nii et asi nüüd enam nii hull ei ole, aga, aga jah, aeg on muidugi. Aga mina tahtsin küsida seda, et kuidas te sinna tagasi lähete, mis tundega kas te lähete nägu koju või nagu võõrsile? Kuidas ma ütleksin? Ma arvan, et seekord ma lähen tagasi teistmoodi kui eelmine kord, kui ma läksin aastavahetusel siis ütlen ausalt, oli kergendus sinna jõuda. Aga, aga seekord ma olin nüüd, puhkuse ajal olin rohkem Pärnus ja seal, kus ma olen sündinud ja mu ema elab ja Ta tuli kuidagi kurb ära tulla. Aga hea on teada, et alati saab tulla minna. Et niisugune koht on olemas.