Tervist, mina olen Urmas Vadi au reetmine, poolte valimine, usu kaotamine, need on, olgem ausad, ikka väga olulised küsimused. Ja nende küsimustega tegeleb ka tekst, mille Tiit Aleksejev on saate jaoks välja valinud. Head kuulamist. Tere, Tiit Aleksejev, tere. Enne kui ma annan sulle sellise austava ülesande öelda, mis raamatu sa kaasa oled võtnud, mis on sinu jaoks kõik nii-öelda siis enne ma loen ühe katkendi siit. Loen üsna nagu keskelt selle jutu keskelt, mille sa oled valinud seisavad seinte sääres vappideol, nad teesklevad, nagu ei oleks nad puudutatud, topivad käsi püksitaskutesse ja katsuvad kindluse. Püstolipärasid haigutavad, teevad hoolega mitmeid iga sõna kohta, mis kajab kõrgete võlvide all iga liigutuse kohta, aga nad ei julge omavahel rääkida, mitte ühte sõna ütelda, sest vaikus kohutab, neid hirmutab. Ja ometi on nendel võim elu ja surma üle, aga mitte pärast surma nii selline katkenud. Ma ei kujuta ette, mis sa arvad, Tiit Aleksejev ka paljudele inimestele raadiokuulajatele katkenud tuttav tuleb või kui palju te üldse seda lugenud on ja millega tegemist? Muidugi ma tahan, et enamusele tuleb tuttav, et tegemist on siis n nõu novelliga Beckett testi moodi mis ilmus algselt seitsme teisele aastal Ugalas kogumikus vastu vett ja 95. aastal ilmus sellest kogumikust siis teine trükk kirjastuses õllu ja tegelikult sooviksin ja rääkida lausa kahest teosest, kõigepealt siis n nõu, novell esikohal. Ja teisena rannanui näidend Beckett ehk jumala au. Ja tegelikult oleks rääkida lausa kolmandast teosest ka veel, see on siis film pealkirjaga Beckett, mis on valminud aastal 1964 ja milles nüüd otseselt Enn Nõunovell ongi inspireeritud. Vaat see on hästi huvitav, et esimese hooga lugesin läbi selle novellikogu vastu vett eriti tähelepanelikult siis selle novelli Beckett testi moodi. Ja ma isegi ei teadnud, et millest kirjutatud see nui näidend, et kohe kindlasti räägid, kes Beckett on, aga mina mõtlesin automaatselt, et see on Samuel Beckett mis tegelikult on ka väga hea üldistus. Kui hästi kiiresti kokku võtta see novell, siis seal on kaks tegelast Kaarel ja Aleksei, kes siis alates küüditamist ega, ja igasuguste repressioonide ülekuulamistega aegade Eestis tegutsevad, nad on eesti juurtega ja, ja kuidas siis ühele Kaarlile siis tekib mingisugune valgustatus või ta pöördub kuidagi jumala juurde tagasi, vahepeal nagu pöördub ära ja noh, muidugi hästi sünge ja õudne lugu. Ma lugesin seda ja siis ma mõtlesin kohe automaatselt, et et, et see ongi nagu, et Eesti moodi, et selline õudne iroonia selles suhtes, et, et üldse kuidagi seda seda võikust mõtestada või kuidagi seda seda nimetada. Et siis võibki öelda, et see on absurd või, või Beckett või noh, umbes need on ju tänapäeval nagu sinonüümideks saanud. Jah, et tegelikult, kui nüüd hakata teda stilistiliselt kuidagi lahkama, siis tegemist on ilmselt groteski novelliga ja, ja seal on siis selline montaažitehnika, aga keeleliselt tõepoolest, et ilmselt iga autor varem või hiljem jõuab samal Becketteni välja, et see on nagu selline palju, millest tuleb kuidagi mööda saada. Ja mulle tundub ka. Enn Nõu on siin väikesed Samuel Becketti vihjet ka sisse pannud, igal juhul mõlemad tekstid on, on sellised või mõlemad autorid on küllaltki lakoonilised, selge keelekasutusega ja võimalik, et n, nõuan isegi natu realistlikum kui Samuel Beckett absoluutselt, et midagi midagi sarnast neis on. Aga Enn Nõu on põhjalik mees, aga ta on kirjutanud sellele novellile järelsõna. Ja seda järeldusena saab lugeda loomingu 89. aasta veebruarinumbris. Ja siin tuleb tunnustada Loomingu kollektiivi, kuna kõik loomingu numbrid on siis digitaalselt saadaval leheküljelt Igar e alates 23.-st aastast, kui esimene looming ilmus. Ja, ja, ja nüüd kui natuke ajas tagasi minna, ma ise õppisin ülikoolis 89. aastal ja kui see novell toona ilmus Loomingus, see oli ikka vääga kõva šokk. Ma julgeks öelda, et see oli isegi tugevam šokk, võib-olla kui Sofi Oksase puhastuse ilmumine omal ajal, sest et aeg oli veel selline haprakeneja jaa. Tollase Loomingu peatoimetaja poolt oli see ikkagi tõeline julgustükk selline asi avaldada, aga nüüd seal loomingus on järelsõna, kus siis enne õu kirjutab ja tsiteerin. Kui olin televisioon joonis näinud poole filmist Beckett loodud Žanna, nui näidendi Beckett ehk jumala au järgi siis tundsin imperatiivi, et pean iga hinna eest kirjutama. Ma tundsin otsest vajadust, selleks. Nägin kui lähedale tuli keskaegne terror tänapäeva terrorile ja vastupidi. Ja küsimus, kui palju suudab inimene lõpuks andeks anda, kerkis esile. Mõne hetkega oli kogu novellikondiga silmade ees valmis filmi eeskuju jälgisin novellipiltide valikul väga rangelt. Paralleel peaks selge olema. Olulisem oli asetus 40.-te ja 50.-te aastate maailmasidemed. Vaevaga püüdsin anda autobiograafiliste vahelõigetega novelli, iga osa on korraga kirjutatud tavaliselt nädalale, pudel peamiselt vaikset laupäeva enne lõunat. Del mõlema peategelase iseloomustavad omadused kogusin järjest erilehtedele, et järjekindlust kirjutamise juures silmas pidada. Iga novelli osa kirjutasin masinal ümber pärast käsitsi valmis kirjutamist ja see jäi lõplikuks. Käsitsi kirjutades olen alati kasutanud kuul pliiatsit või täitesulepead ja muudatusi olen teinud mahatõmbamise ja peale kirjutamise näol. Allikmaterjalina kasutasin ma Eesti ajaloopildi kogu isiklikke nõmme mälestusi ja mis teeb selle novelli huvitavaks lisaks kõikidele nendele paralleelidel, mida siis n nõu tõmbab Johanna, nui loominguga ja võimalik, et ka Samuel Beckett loominguga on needsamad isiklikud vahepõiked. 40.-te 50.-te aastate maailma 60.-te aastate maailma. Ja, ja selles mõttes on kuidagi aus novell, et paljud teosed, et on sageli kirjutatud lihtsalt kirjutamise enda pärast, aga tundub, et et see temaatika ka on enne õud väga sügavalt puudutanud ja võimalik, et selle filmi nägemine siis käivitas temas isiklikud mälestused 44.-st aastast mingid väga isiklikud loomad. Ja see teebki selle novelli eriliseks tõtt öeldes ma isegi neid tema autobiograafilisi vahepõikeid lugesin suurema huviga, et et need on, need on kuidagi väga kun trass, et võrreldes nüüd selle novellis kirjeldatud 40.-te 50.-te maailmaga siis sinna läheb kõrvale rahulik turvaline Rootsi, Rootsi elu. Et see annab mingi väga huvitava tonaalsuse. Ja mulle tundub ka, et tegelikult kogu see novellikogu vastav ette, et siin see viimane lugu, see on eelviimane, see Beckett Eesti moodi, ehk et seal on veel üks jutt, tuleb peale seda praegu ei leia üles, need pealkirjas on sellisel ajal välja antud raamat mis on minu käes, on õllu 95 aastal 95 ja see on nii naljakas, et siin ei ole sisukorda ja ma hakkasin otsima, et noh, mis siin on, et sellepärast ma kohe ei leia ülesanne viimase novelli pealkiri on, aga see on täpselt seesama, et tegevus toimub Rootsis selles kaasajas, kus ta on kirjutatud, kas ma kujutan ette kunagi seitsmekümnendad ja samas mingisugused mälupildid kuhugi tagasi Eestisse ja sellesse aega, kus oldi noor veel või, või siis mingi okupatsiooniaeg, et et selles suhtes tundub ta küll kõik need novellid on kuidagi niimoodi hästi kihilised ja ka hästi vägivaldsed minu meelest, et sellist toorest vägivalda ja sellist vaimset niikuinii Et seda on tõesti palju seal jah, ja isegi siin Loomingu toimetus omapoolses järelsõnas, nagu hoiatab lugejat Aga see on nii tore, et on olemas selline järeldusena, kuidas, kuidas autorite kirjeldab siis, et kuidas ta seda kirjutanud. Tegelikult võiks olla tänasel päeval ka selliseid, et kuidas keegi kirjutab. Ja see on väga aus kirjeldused. Et minu lugupidamine n nõu vastu kasvas veelgi, sellepärast et ta siin ütleb ära, et kirjutasin tavaliselt vaikset laupäeva enne lõunat, see tähendab seda, et inimene saab kirjutada nädalavahetusel muidu teeta siis sellist leivatööd ja ja vaikne enne lõuna, tähendab seda, et pere on kas kuskil ära või isegi magab veel ja, ja need on siis need loetud kuldsed tunnid, kus tõesti on võimalik midagi midagi teha. Aga mul on jäänud mulje, võimalik, et ma eksin, et on tõesti selle teose ühe hooga valmis kirjutanud, ta ei ole seda väga palju redigeerinud ja tänu sellele saanud kuidagi värske. Jätkame vestlust Tiit Aleksejeviga, Enn Nõu novellikogust vastu vett ja konkreetsemalt ühest novellist Beckett Eesti moodi. Taustaks Shan Hanoi näidend Beckett, jumala au. Aga ilmselt tuleb nüüd minna tagasi pimedasse keskaega, mis võib olla nii pime, ei olnudki ja natuke rääkida, et mis meil selles teises Eke. Kes on tegelikult Toomas, saab Beckett. Et tegemist on siis Canterbury peapiiskopiga, kes mõrvati 1170. aastal Canterbury katedraalis. Ja tema elu oli huvitav, ta oli Inglise kuningas Henry teise peaks küll ütlema, on riide ise, kuna kuna kuninga kodune keel oli prantsuse keel oli tema kaaslane ja hiljem pitsatihoidja ja ühel hetkel kuningas leidis, et sellest mehest tuleks teha Canterbury peapiiskop. Sellepärast, et kirik, kirikul olid omad huvid ja kuningas lootis, et sellega ta saab siis klerikaalid oma kontrolli alla. Aga nüüd Shana, nui näidendis reket leiab tõesti au jumala au sellest määramisest ja siin on näiteks huvitav fopa, et Žanna nuid, kes on siis 20. sajandi üks olulisemaid prantsuse näitekirjanikke, teda on Eestis lavastatud väga palju, väga palju. Ja Becketit ehk jumala au on lavastatud lausa kolm korda. Noorsooteatris Ugalas ja viimati 2002 Haapsalus teater, Randlane ja Haapsalu Püha Johannese koguduse ühisprojektina. Ta peaks olema eesti teatrisõpradele tuntud autor. Et Žanna nui, nagu ta ise kirjutab, ta kasutas näidendi loomisel ainult ühte teost. See teos on pärit 19.-st sajandist. Selle autoriks on hoogustanud dierii ja selle pealkirjaks on Inglismaa vallutamine normannide poolt ja seal on üks viga. Ja see viga seisneb selles, et Toomas Aabeketist on tehtud anglosaks kuigi tegelikult oli ta normann ja Žannanovile isegi öeldi seda, kui näidend oli valmis. Aga Žanna, nui vastas, et et täna on teada andmast, aga, aga minu näidendis on see oluline moment ja, ja kes neid kuuluvusi keskajal ikka väga täpselt teadis. Ja nüüd see Eesti ajaloo foonil kuidagi kõlab huvitavalt vastu, et meil kasvõi Jüriöö ülestõusu ka või või muistse vabadusvõitlusega oli ju seesama dilemmad, kui paljud eestlased siis ikkagi läksid üle teisele poolele ja, ja kuidas siis nende kuuluvused sellega muutusid ja siin tekib kohe ka selline vastupanu või vastupanuliikumise teema millel on siis oluline koht selgelt Enn nõu elus ja loomingus samamoodi siis ka Jean on Ui elus ja loomingus. Ja, ja kuidagi eestlastele võiks olla hingelähedane just see, kuidas siis Žanna Nuin näidendi Beckett paneb vastu normannidele läbi jumala au. No mulle tundub ka, et need Enn Nõu novelli Beckett eesti moodi need kaks tegelased, et need on ka, kuidas nad lähevad nii-öelda üle, et seal on see üleminek mitte ainult lihtsalt, et noh, nõukogude võimuga kaasa minemisega see on selle asja üks pool, aga just nimelt kust tuleb see, see on Ui Becketti tsitaat või sinine motiiv sisse ongi just see, et peategelane Kaarel on olnud väga usklik inimene ja, ja just nimelt selles mõttes ka üle läinud, et, et ta on nagu enda selle usu või jumala vastu läinud ja mingil hetkel teadmata, et et kellele siis nõu viitab siis tunduski, et mis, mis jumala värk nüüd nii lahti läks või kuidagi, et see tundus isegi natukene nagu konstrueeritud. Kuigi nüüd tagantjärgi, kui sa räägidki sellest filmist ja sellest nui Becketist ehk jumala austad, siis tundub kõik väga paigas olevat. Jah, ja need on jällegi sellised ajatud teemad, et au on, on suure kõlav sõna ja eks igaüks peab seda iseenda jaoks lahti mõtestama, aga ma mõtlen, et minu sõprusringkonnas on ka inimesi, kes siis läbi usu või jumala kuidagi meelekindlust leidnud ja, ja vähemalt tunnevad ennast elus kuidagi paremini. Nii et kui me nüüd läheme tagasi 44.-sse aastasse, siis sellel Tartus aastal ilmselt usk oli, oli väga oluline, iseasi, kui palju sellest rääkida, rääkida sai. Ja need traumad ja need teemad on, on kuidagi aktuaalseks muutunud, kui me vaatame seda, kas või mis toimub Ukrainas praegu. Et see on nagu inimestes üles äratanud vanad hirmud, et tundub, et elu peamine probleem ei olegi selles, kuidas töökohta säilitada või kas su laenulepingut ikka pikendatakse, et et mingid raga vanad hirmud on tagasi see ei tähendanud, et me peaks linti tagasi kerima ja, ja, ja nende hirmude ohvriks langema, aga mõelda võiks nende asjade üle üle küll. Üks huvitav moment, mis meil siin saates on olnud või et mis, mis rakurss meil on, et, et nad nii-öelda loeme neid raamatuid uuesti üle neid vanu raamatu. Ja sa kirjeldasid seda, kuidas sina siis, kui see novell Loomingus ilmus olid ülikoolis ja, ja see oli sinu jaoks nagu täiesti selline noh, nagu murrang või et noh, nii julge ja võigas novell, selline novell, mis ma kujutan ette, et tekitas tõesti nagu paljudes nagu mitmesuguseid küsimusi, et kas ta ideoloogiliselt on nagu ikka veel väga õige ja ka võib-olla mingi sellise esteetika küsimused koha pealt ka mõtlen just nimelt seda nagu julmust. Aga kui täna lugeda, siis mulle tundub, et et võib-olla see novell on natukene nagu vanaks jäänud mingis mõttes, et tänasel päeval valgus meil on noh, ikkagi me tahame ajaloost juba ikkagi natukene nagu sellist mitme kihilisemat nagu käsitlust saadav ilukirjanduses sama moodi, et need ei ole ainult, et on ühed punased värdjad, kes notivad ja vägistavad ja siis on mingisugused kannatajad või noh, kuigi noh, selles suhtes ei ole see juhati nad et nad on justkui nagu eesti soost mehed, kes on nagunii-öelda üle läinud. Aga, aga noh, et üsna ühetina novell küll Jah, ilmselt selline julmuse ja tapmise jäädvustamine kirjanduses üldse tänamatu tegevus, et et selline ületapmine või inglise keeles on selline väljend nagu overkill. Et et see kipub vananema tõesti, aga see oli autori valik ja ilmselt n nõu tundis, et ta peab tõesti neid registreid lõpuni lõpuni ära kasutama. Aga mis nüüd eristab tõesti? Shana nui näidendit ja n nõu novelli on see, et Shan anovil on väga hea huumorimeel. Et kõik need tegelased, isegi ebameeldivad tegelased, on vaimukad, selles näidendis saab nalja ja sisuliselt on lugu Martüüriumist. Jaa. Kannad kannatusest jah, et, et siis, aga samal ajal. See huumor kuidagi kanalid lahti ja ja ma mäletan, esimene emotsioon selle näidendi lugemisest oligi just see, et mind köitis, kui nõtkelt on see kirjutatud ja kui osavalt on seda huumorit sealt ära kasutatud. Ja toona ma mäletan, kui ma lugesin seda näidendit, et ta on eesti keeles ilmunud 68. aastal Loomingu raamatukogus, tõlkijaks on Tõnu Kõiv, kes on samuti ka samuti teatriga väga tihedalt seotud inimene. Tõlkinud ei olnud kirjandusala juhataja. Ja siis ma lugesin seda näidendit selles võtmes, hea kirjeldus, kuidas siis sõprus läheb vett vedama, mida ilmselt iga inimene on oma elus tundnud. Ja hiljem olen ma seda näidendit üle lugenud ja siis seal avanenud hoopis teised teemad ja, ja tähendused, mis näitab, et tegemist on hea tekstiga, et et mida võib ikka ja jälle uuesti uuesti üle lugeda. Ja nüüd n nõu, novell sellega võrreldes on isiklikum mõtliku tõsisem kindlasti. Aga, ja ilmselt autorite taotlused on olnud täiesti erinevad. Enn Nõu eeldab oma lugejalt, et näidend on tuttav. Mulle tundub, et ta eeldab, et ka film on teada. See on kusjuures väga hea film 64., sest tal siis valminud ja seal on mänginud omaaegselt tippnäitlejad, Richard püüton ja Pietro tuul. Ja kui ma õigesti mäletan, siis ta sai isegi Oscari stsenaariumi eest mis on muidugi ebaõiglane sellepärast et see on, nui oleks. Ka midagi saanud, ilmselt tal oli oma uima saadud ja, ja see ongi see jumala au. Aga äkki sa tahad lugeda mõne katkendi? Et ma kõigepealt loeksin katkendi? Enn Nõu. Novelli algusest siin jällegi 70 seda kohta on see eesti kirjanduses küllaltki novaatorliku, Mati Unt muidugi on neid nõkse kasutanud, aga just sellise visuaalse ja montaažitehnika kasutamine eri aja vöötmete või ajakihtide segamine. Et olgu siis kohe päris algus. Ja ma tsiteerin. Nad tulevad halli külla. Ratsutavad läbi sügisküpse põllu, Nad trambivad lõikamata rukist ja nisu. Lähevad hirmunud metsa põgenejaid ära jooksjaid ja minema lonkijaid. Lõputud paanikat, kulunud taluhooned, põlevad õlg katustest. Kaevulk kisendab, must kass tuli sabas. Nad leiavad 46 aastase mehe poolpimedas tagakambris pikali voodis. Nad leiavad riidekapist oma kaitsekäesideme, vintpüssi ja 50 padrunit. Nad tirivad kahekesi mehe jalgupidi taluõuele päevavalgusesse. Partei nimel ja parteiloal. Palaviku viirastuses seovad ta käed randmetes kokku. Nad seovad seotud käed jämedate köitega ja pikad köied sadulata külge. Nad ratsutavad mustadel hobustel sörkis maanteel tankiroomikutega üles küntud teele. Nad köhivad sõjasuitsust. Nad ratsutavad minema. Et täiesti selline stsenaarium, et hakkas pilt jooksma küll hästi. Aga Tiit Aleksejev, kuidas üldse suhtud nagu sellesse, kuna sa oled ise ka nii kirjaniku ja ajaloolane ja ega siin mingit tõde ei saa olla, et milline see õige Ta kirjutas, peaks nagu olema ilmselgelt Enn Nõu on võtnud ikkagi puhtalt selle ühe poole selle iseenda nagu vaatepunktist ehk siis kannatanud Ta ja poole ja kirjutanud nagu sellest aspektist, kas seal saab üldse olla mingisugust objektiivset tõde või kui suur peab olema see noh, ütleme siis mingi dokumentaalne, ajalooline pool ja kui palju võib seal olla fantaasiat või mingisugust populeeringut. Siin on võib-olla Nano ise heaks eeskujuks, et tema kasutab ajalugu seostub see millegipärast sellise peene Lõuna-Euroopa kalasupiga, kus on igasuguseid molluskid ja erinevaid mereande ja ta ammutab sealt täpselt nii palju, kui tal on ja tundub, et tal ei olegi rohkem vaja. Ja eesti kirjanduses näiteks Karl Ristikivi teeb samamoodi, et tal on kaks-kolm üldkäsitlust ja nende põhjal kirjutata veenvaid ajaloolisi romaane. Et tundub, et siin on nagu ühest küljest on selline loolise korrektsuse nõue ja teisalt, et siis selline kirjanduslik dispositsioon või, või, või žanri nõue ja mulle tundub, et kui tegemist on kirjandusega, siis ajalugu on ikkagi teisejärguline, et omal ajal ju Sofi Oksase ka oli seesama probleem või seesama motika, et kas see, mida ta kirjutab, on ikka ajalooliselt tõepärane. Ma arvan, et see ei ole üldse oluline, senikaua kuni kaanele on kirjutatud, et tegemist on romaaniga samamoodi n nõul on siin midagi väga isiklikku. Nui kirjutab siin hoopis huvitavaid teemasid. Tema enda elu oli ju selline, et kuigi ta oli Saksa sõjavangis ja oleks võinud ka siis vastupanuliikumise pärga kanda, aga aga tema näidendeid lavastati okupeeritud Pariisis tema kuulsaimat näidendit antiigone. Pärast sõda läks ta kooliga raksu, kuna ta protesteeris selle nõiajahi üle, mis siis läks lahti prantsuse vasakpoolsete intellektuaalide ahistamiseks. Nii et tundub, et selliseid pooli on teinekord raske valida või kirjanduses on see lausa lausa ohtlik. Noh, kindlasti neid näiteid on, kui hakata kuidagi sorima, võib-olla nüüd jälle kirjanduslikult kõige nagu säravamad ma mõtlen just mis on nagu teine pool, kus, mis lähebki nagu sellest sellest heast kalasupist nagu kaugemale ongi just see, kus proovitakse mingisuguseid nagu arveid ajaloos ümber kirjutada selle taga nagu ei oskagi midagi muud nagu näha, kui vietnamlased nad vaat tegelikult olid asjad nii või et kas te ikkagi teate meie ajalugu või mitte, aitäh, kuigi mulle tundub, et see moment on ikkagi selle ajalooainelise kirjanduse juures olemas, et et kas te ikka teate ajalugu, et ega see oksjonil on ju täpselt samamoodi ja võib-olla noh, ütleme, et kuna see anoi kirjutab niivõrd kaugest ajast, et siis seal on see moment nagu kadunud, aga, aga meie ajalugu on ikka kuidagi hästi aktuaalne, sest umbes keegi ei tea seda. Jah, ja teine mõõde on nagu selline surrogaat, viha, mis kuidagi üle mitme põlve, et siis nagu läbi kirjanduse õiendatakse mingeid arveid või perekonna perekonna traumasid ja sageli autoril endal ei ole nende traumadega midagi pistmist, aga ta kuidagi tunneb vajadust või või kohustus neid siis lahata, laiali laotada. Et mulle endale tundub, et, et teatud ajalootraumat tuleb lahti kirjutada, aga seda tuleb teha kuidagi mõistvalt või pooli valimata, et alles siis võib neid nagu ravituks lugeda. Nojah, see on vist minu meelest päris hea märk, et kasvõi see n nõu, et ta kirjeldab neid punaarmee kaasa läinud jõhkardid, aga minu meelest palju huvitavam, kui ta kirjeldaks ennast ühe sellise jõhkardina. Ma kujutan ette, et sellel hetkel on see nagu täiesti mõeldamatu, aga aga mind huvitaks palju rohkem. Või tähendab, et mitte ainult et see mind huvitaks, aga, aga just nimelt see, et et see näitab midagi väga palju, kui me mõtleme nendele olulistele tekstidele, mis meie ajaloost räägivad, siis noh, ikkagi on väga selge, et sellised positiivsed tüübid, meie eestlased ja siis kuskil mingisuguseid kasutajad on mingid tõelised värdjad, vägistajad, noh, nagu tegelikult siin n nõu novellis ka on. Et neid näiteid, et kus oma isa on ikkagi mingisugune reetur ja vale asjaga kaasa läinud, et selliseid tekste väga palju ei ole. Jah, need on nagu valus kirjutada ilmselt ja võimalik, et see asi on ka natukene proportsioonist väljas, et et punase poole lugusid me oleme saanud ju nii kirjanduses kui ka kui ka filmis ja, ja kaheksakümnendatel paguluses muidugi siis oluliselt varem näidati siis seda, seda teist poolt ja mulle endale tundub, et eesti kirjanduses nüüd need kaks poolt hakkavad omavahel tasakaalu minema ja võimalik, et nüüd ongi nagu aeg siis kirjutada neid tasakaalustatud lugusid või või püüda mõista mõlemat poolt, et kui nüüd vaadata sedasama n nõu novelli, siis sealt tuleb tegelikult välja Aleksei Kaarli motivatsioon, et neil on nagu oma arveid maksta ja ja ühel neist on perekond maha lastud ja teisel on ka omad valud ja kaotused, et nemad tulevad tagasi, peavad oma sõda ja ja enne, kui on, on igal juhul nad selles mõttes ära ära mar keerinud või üritanud neid avada, et milles siis nende käitumine tuleb. Aga ilmselt kui ei ole ise sellist kriisi läbi elanud ja loodan, et keegi ei pea seda läbi elama. Et siis ongi nagu raske mõista ja kirjeldada. Olen Margus Laidre kunagi mainis, et ta oli Rootsis, sellel ajal eesti saatkonnas, töötas, kui oli Estonia ja katastroof ja siis ta ütles, et, et inimesed sellesama kaotuse või, või traumaga vastamisi seis seistes muutusid täiesti kardinaalselt, et üks inimene muutus selliseks, mida ta, kellesse ta ei oleks kunagi arvanud keegi seda kunagi teada, enne, kui ei ole sellises olukorras olnud ja selles mõttes tuleks tõesti vältida sellist poole valimist või teise poole väga mustaks värvimist. Aga autorile peavad omad vabadused ka jääma ja mulle tundub, et näiteks Žannan ujun, õiendab siin ka väikest viisi oma arveid. De kooli ja võib-olla veel mõnede prantsuse härrasmees. Nojah, et kuidas kuningas ikkagi laseb siis selle pühamehe maha nottida. Jah, ja seal on, ütleme ka selline laiem teema kuidagi vastupanuliikumise piiratus või, või siis selline? Seda on küll Becketis vähem, aga näiteks antiigunes on selline tegelane nagu Kleoon kelle valitsejad, kus võib-olla teinekord siis inimlikum ja kasulikum riigile kui selline pime piinan, äss. Aga. Aga äkki sa tahad, vaata selle raamatu pooled, äkki sa loed sellest Hanoi näidendist ka mõne katkendi, et sa oled välja valinud ühe lõigu. Jah, ja võib-olla loeks midagi natukene humoorikamalt, sellepärast et muidu jääb kogu see meie tänane vestlus väga tõsiseks ja masendavaks, et elus ja kirjanduses on ka helgeid ja naljakaid hetki. Ja ma loeksin ette stseeni. Žanna nui näidendist, kus siis pagenduses teket ka temast on saanud pagulane kohtup, prantsuse kuningas Lui. Kuningas Loui sõbralikult. Tõuske üles, Toomas Beckett, tervitage meid nagu Inglismaa peapiiskop priimas kummardusest, aitab. Ja kui ma nüüd etiketi sassi ajas, siis on teil õigus minult kerget pea noogutust oodata. Te saate selle, kui teie visiit oleks ametlik, Peaksin, maga teie sõrmust suudlema. Aga mul on mulje, et ta pole seda. Beckett naeratades. Ei, sir. Ma olen siin ainult pagulane. Kuningas Loui lahkelt ka see on Prantsusmaal tähtis tiitel. Beckett. Ma kardan. Ainus, mis mulle veel jäänud on. Varandus pandi aresti alla, jagati nende vahel, kes abistasid kuningat minu vastu. Flandria Grafile ja kõigile tema parunitele on saadetud käsk mind vahistada. Potjebiiskobraani, keda kahtlustati mulle varjupaigas andmises, sunniti mürki võtma. Kuningas Loui ikka naeratades. Ühesõnaga, te olete väga ohtlik inimene. Beckett naeratades. Kardan küll. Kuningas Loui rahulikult, meie armastame hädaohtu, Beckett, kui Prantsusmaa kuningas hakkaks Inglismaa kuningat kartma, siis oleks Euroopas midagi korrast ära. Me tagame teile oma kuningliku protektsiooni, ükskõik millises meie valdustest, mis teile meeldib. Beckett, tänan alandlikult teie majesteeti. Aga ma pean teile tunnistama, et ma ei saa selle protektsiooni eest tasuda oma kodumaa vastu suunatud tegevusega. Kuningast Loui solvate meid, meie saame sellest ju täpselt samamoodi aru, uskuge. Me peame oma amet lihtsalt küllalt pikka aega. Et reeturite ja salakuulajate valikul mitte nii jämedat viga teha. Prantsusmaa kuningas ei nõua teilt midagi. Aga te teate väga hästi, et poliitikas on alati mõni, aga Beckett tõstab pea. Kuningas tõuseb suure vaevaga troonilt ja tatsab oma paistes jalgadel koduselt Becketti juurde. Beckett, ma olen ainult Prantsusmaa huvidest väljas, mul pole võimalik vaevahuvidega tegemist teha. Kuu või aasta pärast võin ma teid siiasamasse kutsuda ja teile just niisama südamlikult teatada, et kuivõrd minu vahekorrad inglise kuningaga on muutunud, pean ma maalt välja saatma. Patsutab Becketile sõbralikult õlale. Ta on lahke, silmis sädeleb arukus. Küsib isikliku muigega peapiiskop, ma usun, et teiegi olete seda poliitika kokakunsti harrastanud Beckett samuti muiates. Jah, sir, ja mitte kuigi ammu. Kuningas Loui heasüdamlikult, te olete taga sümpaatne Beckett. Muidugi, kui oleksite Prantsusmaa piiskop olnud, siis poleks ma sugugi kindel, et ka mina poleks teid vangi pannud. Aga antud situatsioonis võite arvestada minu kuningliku protektsiooni. Ma ütleks korraks edasi ja loeks veel ühe lõigu, kus Pekeldule oma rännakul jõudnud Rooma ja peab seal kohtuma paavstiga ja enne seda ja siis on seen, kus Paavst küsib oma kardinalilt aru, mis mees Beckett selline on ja kas temaga tasub üldse tegemist teha. Paavst süngelt. Mul pole himu teda vastu võtta. Tundub, et on avameelne inimene. Ma olen alati pärast selliseid inimesi liimist lahti. Mulle jääb neist mõru maik suhu. Kardinal avameelsus on kaalutlus nagu iga teinegi püha isa. Piisab selle printsiibi omaksvõtmisest ja avameelsus ei häiri enam väga rasketes väitlustes, kus tammutakse paigal ja kus manööverdamine enam ei aita. Rakendan minagi vajaduse korral avameelsust. Tavaliselt läheb vastane lõksu. Ta omistab minule äärmiselt peenikese, plaanite vale käigu ja ongi peos. Karile võib see viia ainult siis, kui teie vastanegi kavatseb olla samal ajal avameelne, siis läheb mäng kohutavalt keeruliseks. Kõlab kuidagi selliseid igavikulised või, või siis vastupidi, tänapäevased. Ja siis mõtlesin ka, et et Eesti poliitikud, kes loevad ilmselt kõiksugu memosid ja arvamus küsitud, mõtlesin, et võiksid nad võiksid seda näidendit Strudeerida, et siin on mõned päris head sellised näpunäiteid, eriti need, kes kandideerivad Euroopa Parlamenti ja kavatsevad seal Eesti huvidest raudkivina seista. Selle ma hakkasin lugema ette veel seda, seda loomingu järeldusena vist katkestasin sind, et, et mis looming siis kirjutas selle novelli kohta veel. Jah, siin on järelsõna järelsõnale ja ja tegelikult nüüd järelsõnad on huvitavad, et need natuke avavad ka selle ajastu vaim. Toimetust Tiit, kas need järelsõnad ilmusid koos selle Enn Nõu novelliga Beckett Eesti moodi või on ise juba mingi järgmine number? Nad olid kõik koos, et et iseenesest nüüd see tsitaat, kus Enn nõu kirjeldab, kuidas ta novelli kirjutas, pärineb tuli mullast 84. aasta neljandast numbrist ja nüüd see on siis refereeritud selles järelsõnas. Ja sellele järgneb siis toimetajapoolne märkus, kus on öeldud järgmist. Loomingu lugejale pole muidugi vaja selgitada grotesksed ja realistliku kujutamisviisi erinevusi. Nõu Beckett Eesti moodi on kahtlemata groteskini novell hüperpoolsete kujundite ja filmiliku montaažitehnikaga pala. Seda asjaolu on tingimata vaja silmas pidada, kui lugejas tekib kahtlusi novelli ühtede või teiste sündmuste tõepärasuses. Novelli tõepärasus seisneb detailides maid, dispositsiooni ja meeleolu ühtsuses, et see vastab ka tegelikult sinu küsimuse kuld. Absoluutselt vastu, aga mis on muidugi naljakas, et, et see siiski on seal selle loomingu, selle novelli järele, et see on ikkagi natukene nagu selline, et noh, näiteks kui sa lähed teatrisse vaatama mõnda etendust ja siis seal on kavaleht ja siis, kui lavastaja hakkab rääkima, mis tema tegelikult öelda tahtis, et vaadake seda ikkagi, ärge seda vaadake, tegelikult mul olid sellised soovin siis tekib nagu mõtet, milleks, nagu seda kirjutatakse ja selle puhul on ka nagu see, et järelikult ikkagi ei usaldanud või et, et noh, et ikkagi oli nagu sellist sellist saatesena vaja. Ma siis mõtlesin ka, et huvitav, et kas sa nagu tingitud mingist tsensuuri nõudest, mis tegelikult tollel ajal juba oli kadumas? Nojah, 80 59 80 80 95. aastal ei oleks üldse olnud võimalik sellise novelli ilmumine, aga ma pigem nagu tunne on võimalik, et see on ekslik, et, et siin on tõesti põhjus nüüd selles grotesk-is või võimalik, et ka naturalismis ja, ja ma üldse ei välistaks, et tekkis seesama dilemma, et kas tõesti siis asjad olid nii julmad või nii karmid. Ja, ja pigem on jah, siin nagu see kirjanduse ajaloo nagu vastuolu, et. Nojah, et kas ta peegeldab meile nagu seda, mis tõesti nii juhtus, seda, kas ajaloolisajaloolises mõttes sellised asjad nagu sind sündisid või on see kellelegi ulm nii-öelda? Aga ütleme, et kuna jällegi nõu puhul käib selline peenkirjanduslik mäng, siis loomulik võiks öelda, et tolleaegne KGB või siis NKVD töötaja, et noh, tema nagu piiskopiks nihutamine sellisel kujul nagu on kirjeldatud kas sa ikka võis nii olla või noh, siin ju detaile noh, toome kasvõi selle 44. aastal tõmbavad siis peategelased sigaretti, pabeross priima, aga tubakavabrik leek asutati alles 45. aastal, eks, et noh, kui niimoodi hakata minema, siis võib neid detaile leida ju palju, aga peamine on see, et see tekst tõesti ise oma vormilt ja, ja kogu ülesehituselt on, on nagu ühtlane, et autor soovib midagi öelda, ta ütleb selle väga selgelt sära ja pikipsis sellist autobiograafiliste nagu vahepaladega, et žanri mõttes on see väga õnnestunud. Novelm ei pruugi nagu selle nato realismiga nõus olla, aga et inimene, kes nagu novelli kirjutab või selle kirjutamise peale mõtled, et juba sellepärast tasuks seda Becketitesti moodi lugeda. Enn nõu, äkki sa seletad võib-olla selle selle novelli Beckett eesti moodi tausta sellest on nüüd päris mitukümmend aastat möödas ja ühiskonnas on väga suured muutused toimunud Eestis ja Rootsis ka kindlasti, et et kas sa praegu võiksid kirjutada selliseid novelli või missuguse novellis praegu kirjutaksid? Sellel teemal ma selle teemaga natuke tegelen, aga kindlasti mitte sellisel viisil. Aga see novell oli natukene, sellest on nüüd 43 aastat tagasi see novell natuke teistmoodi juba tekkeloos, ma pean natuke seda võib-olla puudutama. Shana nui on kirjutanud ühe. Näidendi nimi on Beckett ehk jumala au. Igal juhul sellest on tehtud ka film, mida me nägime kuskil 1000 970971. Richard ootan, mängib seal Canterbury peapiiskopi ja Pietro tuul mängib kuningat. Ja kui ma seda filmi olin näinud, siis korraga oli mul mul silmi ees mida ma tahtsin kirjutada, nagu, nagu korraga valmis on, ainuke kordadest mu elus, kus ma olen tulnud, et et, et on olemas inspiratsioon, kui, kui sellist mõistet üldse olemas on. Nägin täpselt, kuidas mõnda asja tahtsin paika panna peale sõda Eestis, nii et see kukkus lihtsalt isenesest välja, nii et see ei olnud selge, et ma elasin selles maailmas selles ajas. Eesti oli okupeeritud ja kõik, mis sinna juurde kuulub. Ma teadsin kõiki neid lugusid metsavendadest ja nii edasi. Ja siis siis oli ainult lihtsalt kirjutada, mul oli meeles kuskil kukla taga, et piiskop Platon oli ju mõrvatud 1919 Tartus krediitkassa keldris enamlaste poolt. Nii et seal oli nagu mingi eeskuju olemas, selle ütleme piiskopliku kraagika osas. Aga Enn nõu, missugune oli see see nagu eesmärk seda, seda novelli kirjutades, kas see oli pigem anda mingisugune Enda mulje, mingisugune tunne? Ma kujutan seda päris hästi ette, et kui sa oled kuskil kaugel täiesti ära lõigatud enda isamaast, et siis tekib mingisugune tõeline muserdatud tunne, et kas see seal oli soov anda edasi sellist lihtsalt mingit enda ulma kujutelma või siis ikkagi kirjutada lahti, mingisugust ajaloolist tõde, öelda, kuidas asjad tegelikult olid. Et, et vaevalt, et, et noh, päris üksüheselt kõik nii on, et punased on ainult sellised roimarid ja, ja teised on kannatajad. No esiteks võib ütelda, et mul on ju triloogia vabariigi pojad ja tütred tean ma, mis nüüd ilmus 1910 kuni kuni 18 ja seal ma olen nii-öelda ütleme nii konkreetsema ajaloolisem ja nii edasi. See siin novell ei olnud vähemalt mitte siis mingi otstarbega kindlasti mitte mingi poliitilise eesmärgiga, aga mul oli, mul oli palju lugenud, palju jälginud ja ma olen eesti asjadega katsunud väga kursis olla. Ja, ja ma arvan, et ma olin juba seda sel ajal ka nii palju, kui see üldse võimalik oli. Esiteks ma tellisin, ostsin kõiki Nõukogude Eesti raamatuid, kõike seda, mida ma kutsun mürgi kapiks, tähendab mürgi punast. No mul on üks osakond raamatukogus palju ruumi olema. Sul peab palju ruumi olema. Ja meil on umbes 16000 raamatut, maja on täis. Täna ma enam ei mahu, aga siis nii et ma olin ka nende propagandakirjutistega kursis. Ja sealt ma võtsin ka, muuseas, on keerata tagurpidi, nagu öeldud näiteks need need noh, igasugused maabumised ja kinnivõtmise operatsioonid ja need metsavendade lugusid. Neid ma teatasin siiski ka. Aga, aga ikkagi see novell oli, oli minu jaoks nagu kirjanduslik elamus. Ta ei olnud, ta ei olnud mitte nagu. Ma ei tahtnud kedagi kedagi õpetada tahtnud kellelegi midagi selgeks teha, vaid mullu oli mulle lihtsalt, kui ma nägin seda filmi, olin näinud seda siis mulle mul oli nagu, nagu mingisugune kõrgemalt poolt tulnud pilt, elamus või film või mida tahes. Et, et nii see võinuks olla, tähendab natukene groteskne muidugi aga mitte täitsa näiteks inimesele lohistamine hobustele, seda ma olin kuulnud. Kuulnud sugulaste kaudu Hiiumaalt. Nii et kõik ei olnud mitte mitte õhust võetud, aga samas siis see peateema ei olnud võib-olla nii palju kurjus, vaid vaid küsimus andeksandmisest. Kui kaugele saab kurjus minna? Ja kas saab andeks anda, no kui me tuleme nüüd ristiusu juurde, siis kõike saab andeks anda, eks ole, ka ka juuda, seda andis Jeesus andes. Nii et natuke see andeksandmise teema oli mulle palju tähtsam kui mingisugune arveteõiendamine. Muuseas, Aleksei sepa poeg, seni mängin nimedega. Eestis oli Aleksei müürissepp. Sepp tuli sinna ette, nii et nii et see oli, see oli natuke teadlikult võetud. Aga ikkagi need need kujundid, need kaks, need vastavad nagu sellele Hanoi draamale. Aga võib-olla Enn nõu, sa räägid ka natuke sellest, et see kõigepealt ilmus Rootsis see novellikogu vastu vett ja see oli 73. aasta, kuidas, milline oli see vastuvõtt? Pagulaseestlaste? Esiteks, ma andsin selle ise välja, see ilmus 72 kus sa seda Eesti Kirjanike kooperatiivile ja kuna mul on üsna avameelselt seksuaalsed kirjeldused ja nii edasi, siis siis ei olnud muidugi mõeldav, et nemad seda välja annavad. Nii et see lükati tagasi. Ma arvan, keegi kommenteerinud, ainus kirjanik, kes siiski pidas oluliseks mulle midagi ütelda, oli Karl Risti ja ta ütles, et tal oli väga kahju, et nad seda välja anda ei saanud. Ma oletan, et ta siis midagi hindas, selles novellikogus tähendab terve novellikogu. Aga üldiselt ma sain arvustused. No ma ei ütleks, et kindlasti seda noorem generatsioon luges ja loetama müüsin ju seda ise. Ma ei oska ütelda, kui valmisid, ära müüsin, võib olla Sadama midagi niukest. Praegu Eestis müüakse üldse. Ja siis on 10 korda vähem inimesi nagu see tagapõhjaks posti kaudu. Aga siis ma ei ütleks nii, et keegi mind maha Mattedas, kirjutati küll välja, et nii, et ma kirjutan nii, nagu ma kirjutan, eks ole. Aga, aga poliitiliselt sobisusesed rahvale aga, aga seda ei alustatud nii paljus selles osas, kui see oli teistmoodi raamat. Nii ma ütleks, et seal mingi furoori küll ei tekkinud. Tänases kohustuslikus kirjanduses rääkis Tiit Aleksejev Enn Nõu novellist Beckett eesti moodi. Novelli kirjutamise tagamaadest rääkis Enn Nõu. Saate panid kokku Maristamba ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni.