Tervist, mina olen Urmas Vadi, teate ju küll neid lendlauseid ajaloo ja mälu ja mäletamise teemadel, et kes minevikku ei mäleta, see noh, ja nii edasi. Aga kõik on ikka palju keerulisem kui see lause. Ja tuleb välja, et mõnikord ei saa ka lihtsamalt. Oma kohustuslikust raamatust hakkab kohe rääkima Aarne Merilai head kuulamist. Tere, Aarne Merilai. Tere. Ma loen kohe sellest raamatust ühe katkendi ette, mis sa oled valinud nii, ja see kõlab niimoodi. Millest sa räägid? Vot sellest samast räägingi, ära topi end selle üle arutlema, millest sa midagi ei tea. Siis olid teised ajad, kohmasin ebakindlalt, sest ma tõesti ei teadnud, millest ta räägib. Ready ajad, mida sina aegadest tead, ela, kuni seal hing sees, kuni sulle aega antakse. Ja mõelda ei tohi. Kes sind keelab, imestas ema. Mõtle nii, et peamust ära tulla, mulle jutlusi pidama. Ma ei taha poliitikast midagi kuulda, mulle aitab. Ma ei oskagi sulle neid jutlusi pidada, ütlen, et sõda ei taha sõjakoha pealt ka suu kinni. Sind polnud siis veel olemaski. Muna tuleb kana õpetama. Tahtsin veel midagi ütelda ja veel. Aga ema vaadates sain aru. Mõlemad on tõesti, kui vait olen. Mis mulle tundub, et valisin päris hea katkendi välja. Kaarne Merila ütleb, millega tegemist on. Tundub ka, et sa valisid väga hea katkendi välja, et kui Mihkelsoniga natukene tegelenud oled, siis torkab kohe silma. Niisugused olulised märksõnad võime, mõttepesad või tuumad on, tulid kohe sellest katkendis ta esinäiteks. Arusaamisprobleemid, rääkige, probleemid omavahel ei saada aru, omavahel ei saada räägitud ja ka lugeja ei saa kergesti aru. Aeg aeg on tal põhiline teema, mustrid võivad füüsilised või suhtemustrid võivad kogu aeg korduda, aga erinevates aja etappidesse, eks ole, asetatuna avaldavad nad mõneti teisiti. Et aeg ei aeg-ajal inimesed, nende sees Mihkelson üks põhiteema. Ja kolmandaks näiteks kui konkreetsemaks minna niisugused kindlad tegelaste grupid, üks põhimotiive põhidraama on värske läbisaamine emaga kes ei ole siis selle tütre kasvatamisel oluliselt osa osalenud, kes on tõrges ja tütar omakorda agressiivne nurgas ja nõudlik ja nad ei saa oma asjadega kuidagi hale. Ja üks asi on kindlasti muidugi siin katkendis oli veel, et, et just see, et keegi tohib rääkida ja keegi ei tohi rääkida, sellest tuleb veel omakorda noh, see see probleem, et mingile seal oli see jutt õige, mingil ajal enam ei ole ja, ja kuidas siis seda seda kirjutada ja mismoodi see õige jutt nagu tänasel päeval välja paistab? Ja just, ja et seal on mitmes mõttes, et kas omavahel tohib rääkida ei tohi või kes keelab ja kes ja kes ei keela. Ja, ja teiseks siis ka ajastus sõltub, mida tohib rääkida ja mida ei tohi rääkida, et siin nagu kahekordne mitte tohtimine või need need probleemid siis ka see on ka üsna traumaatiline, muidugi võiks asi, mida tohib ja mida ei tohi. Praegu me vist oleme olukorras, kus me peaaegu kõigist võime rääkida jah või ei ole vä, aga inimeste vahel muidugi ikkagi jääb keelatud teemasid vist alles. Mina küll sellist elu ei elaks. Teha, siin on sul on kõik lubatud ja aga vene ajal ei olnud tõesti jah, ja ma seda seda pained ei anna, andeks ei unusta ka, see ei lähe meile, see oli nii ebaõiglane, iga õudne põle. Aga Aarne Merilai ütle ära, millega siis ikkagi tegemist on, Ene Mihkelson, aga mis tekst? Ma oletan seal Matsi põhjast seda oma küsimus on hea selles mõttes, et see selline tekstikatke tema, mis tahes omanis olla ja analooge leiab leiaksimegi igast igast modaalsust. Siis on õige õige mõttena. Tänane saade on selles mõttes eriline, et sa oled valinud lausa kolm raamatut, ma küll nagu survestasin sind, et äkki sa olid ikkagi selle ühe, aga, aga tõepoolest Ene Mihkelsoni debüüt, proosa teos matsi põhi ongi selline, kus on kaks romaani koos ongi matsi põhi siis on kuju keset väljakut ühes raamatus sa ütlesid, et sinna juurde kuulub romaan korter, et see on nagu triloogia. Noh, neid võib ka triloogiana võtta või, ja pärast Velu järgmine triloogia. Aga mõnes mõttes lihtsalt tehniline asjaolu, et on Lähed, Ene Mihkelson kavatseb anda välja kogutud teosed ja esimene köide kus ühtede kaante vahel oleksidki, need kolm lühilühidalt Taani, need mõnes mõttes muutuvad üheks teoseks. Ja, aga noh, teisest teisest küljest jah, et mõnes mõttes nagu vahet ei ole, et me oleme teistest teostest rääkida, et need üleminekud, teema sarnased stiili sarnasused on kõik väga lähedased testi teoste puhul, et siin ei ole nagu vahet, kus proov võtta. Aga selles mõttes on need raamatu tead et alati ma küsin, et kuidagi raadiokuulajad nagu ree peale aidata, et millesse tekstis räägib ja Ene Mihkelsoni puhul on see üsna nagu keeruline öelda, millest räägib aga aga et see esimene raamat on välja antud 83. aastal ja sellel ajal veel kirjutati raamatute taha. Lühikokkuvõtted, siin on kirjas autori esimene proosaraamat sisaldab kaks romaani. Matsi põhi on lugu ühe pärineva suguvõsa liikmete omavahelisest pöördumisest linnastumise ja omandipsühholoogia mõjul. Nii kuju keset väljakut näitab, miks peategelase Anna noorus mõnelmad ei täitu ja milliseks kujuneb tema tegelik elu. Üsna raskestihoomatav lauset, aga, aga et te olete sellega nõus, mis siin kirjas on? Pooleldi muidugi aru saada ka, et sinna konnotatsiooniga midagi taolist pead kirjutama. Mõlemad lõigud juhivad tähelepanu nende teoste sisule, et mis seal nagu sisuliselt juhtub, aga aga ega siis kirjandus ainult sisu pärast ei kirjutata ja Mihkelsoni puhul kahtlemata on väga oluline see, kas see viis, kuidas ta need asjad kirja pannud ja, ja millest tõelist Mihkelsoni tunneme ja seda muidugi niimoodi lõigus iseloomustada väga rasket. Pigem tuleks öelda, et kallis lugeja, vaata, kas sa, kas sa saad ka sellest sisust moodi aru või sa selle sisu niimoodi kokkuvõtliku sõnana vastuseni, kus see stiil või kirja paneme siis viis või mõtlemisviis, pigem hakkab iseennast manifesteerin mille omaduseks pigem just on see, et see kõik see materjal on nii-öelda uputatud teadvuse voolu aktiivsesse massiivsusesse, kui nii võiks öelda. Tegelased ei joonistugi välja, vaid pigem mingisuguse intensiivsused, mingisuguseid pingeväljad natuke hajutatud, osaliselt osaliselt eks ole, toimivad pigem selle jutustaja Viktsionaalse autori teadvuse enese sees, seetõttu nende piirid loomulikul viisil lihtsalt on läbipaistvad ja lähevad üks, üheksa üle ja hoopis taoline fenomenoloogia tuleb sealt välja, mis ei ole väga traditsiooniline, et so kuidagi visualiseerida seal tegelasi ja sündmusi ja nii edasi, vaid pigem me satume inimese aktiivsesse teadvusesse võimsuse, ajutormi olukorda, kus siis pigem mingisuguseid nagu nagu tuumafüüsikaski on pigem mingisugused naljad, Kuijaid osakesed, seal väga reljeefsed ennast formeeriksid ja siis sellised küsimused ja neid ei pea pigem siis pelgama, vaid pigem vastu võtma sellisena, nagu nad on ja see on uuenduslik ja innovatiivne ütleme, teadvuse voolu tuntakse seal ikkagi modernismi tipp, eks ole, joissa Faulkner või midagi taolist subjekti eneserefleksioon katkematult ja mõnes mõttes ka kontrollimatult ja Mihkelsoni puhul me peame veel rändab SO ka niisuguse lõhenenud mitmuslikku isiku veel juurde liitma, et seal teinekord inimene ei ole, mitte ei räägi mitte oma positsioonilt, vaid tal on mingisugust mittu, mittu, sisemist positsiooni, mida ta seal jätab. Ja üks neist on veel Mihkelsoni nimeline tegelane ise, kes teksti jõuab ja, ja kellele siis näiteks jutusta või peategelane näppu vibuta pitsa Mihkelson ei saa asjadest õigesti aru. Vot, see on hästi huvitav jah, et Matsi põhja puhul on, on tõepoolest tekst, mis siis nagu jutustab seda lugu ühe tüdruku mari lugu, kelle ema-isa lähevad metsa ja jätavad selle Mori siis ühe lihtsalt lugu, jutustades need, kuigi see on sinu jutele justkui nagu natuke vasturääkivad, aga, aga noh, seal on see lugu ikkagi olemas. Loomulikult siis nad jätavad selle mari ühe samuti kätte. See on selle morjenda sõnastus ja siis hakkab see see mari lõpuks uurima läbi noh, lapsepõlvest kuni kuni täisealiseks saamiseni. Uurib kogu aeg seda, mis, mis siis toimub. Ja samas ta, see, kes seda kirja paneb, see Mihkelson, seal on kursiivis tekst, kes siis nii-öelda kommenteerib ja mäletab seda asja kuidagi teistpidi või või, või siis kuidagi paralleelselt, aga mingil hetkel just nimelt vastu rääkides, et nii nagu sa ütlesidki, et Mihkelson ei midagi aine kui kuidas peategelane nagu tegelikult kommenteerib seda kommenteerimist. No seal muidugi tekivad need rasseli paradoksid, kus hulk võib-olla iseenda elemendiks ja siis jooksevad need juhtmed kokku. Aga et need on lihtsalt Mihkelson jenda erinevad instantsid, mis siis kohtuvad ja dialoogi peavad ja see puudus eetiliseks printsiibiks, jõelitiivse lahaseeruse unes, kus pöördutakse sina poole ja tema poole ja, ja mina-positsioonid ja see mina vahetab seal positsiooni kord üks kord, teine, aga need kõik tegelased või kõik need positsioonid, mis asuvad, ju lõime kuduja enda peas, eks ole. Ja samamoodi kõik need mustrid on juba ka varem antud näiteks korter, korterit võime vabalt lugeda niisuguseid Ekspressionistlikus võtmes nagu tegelikult ütleme, see kui ma olin seal müügimehe surmas, näib meile, et tegutseb justkui kuidagi väliselt ja normaalselt nii nagu olema peab, aga kõik need sündmused leiavad aset tegelikult tema enda peas. Niimoodi, korter on ka mõnes mõttes lihtsalt teadvuse sümbol ja, ja seal on erinevad institutsioonid, mida me veel välismaailmast oleme endasse sisse tõmmanud ja need kõnelevad juba sinu peas edasi ja võib-olla katkestavad sideme, ütleme, nende algsete võimalike tegelaskujudega, rääkimata prototüüpidest. Mihkelson on väga prototüüpidest eemaldaja kuju, ega tal mingit kunagi mingeid selgeid prototüüp. Me ei olegi tähendagoogned, kogub need kokku väga erinevatest intenatsioonidest, inspiratsioonidest mustrid on enam-vähem samal ajal korduvad kogu aeg lihtsalt asetab nad võib-olla uutes aja oludesse stalinistlike aeg ja ja siis niisugune ulmeline nõu, nõukogude aeg ja vabanemise periood ja siis vabanemise järgne periood, kus austatakse rohkem tagasi vaatama aga ühe, ühe ja sama mustri pinnalt ja sissenõudlik uurimine. Mõnes mõttes on see väga tegelik käitumine. Kreetset isa otsimine ja tõe otsimine, mis juhtus, ja ma tahan seda teada saada, mul on õigus seda teada saada. Et see on nagu sisuplaanis, niisugune korduv. Nojah, kui nendest tegelastest rääkida, siis tõepoolest Ene Mihkelsoni romaanides on ikkagi ongi peategelane naine, kes justkui uurid midagi välja, mida tahab mingit nagu tõde tõde teada saada ja siis on hästi huvitav, et alguses noh, keegi ei taha häkkida ja siis mingil hetkel tahavad kõik rääkida. Aga nagu justkui lõpuks ikkagi nagu midagi ei selgubki. Ma hakkasin muuseas mõtlema selle peale, et noh, ütleme jutumärkides kaval, kirjaniku kaval ka, eks ole. Kui ta kujundab endale galerii tegelasi, siis on hea nendega kõik nendega kontakti võtta ja iga iga ega midagi tekkida. Ja kui alguses nad on tõrksad ja siis pärast läheb sümfoonia või polüfoonia, läheb nagu all, et sul peab mingi galerii olemas nendega kõigiga juttu teha. Ja siis On üsna tammsaarelik oma tõe ja õigluse tunnetus, et eks ole ja väga talupoeg ta põhjalikult künnab, ta ju künnab põhjad läbi ja seda tehakse isegi küllalt agressiivselt ja nõudlikult, ega siis talupoeg adra taga siis vilet ei lasknud. See ikkagi oma töös on kehaline, kehaline töö ja kogu vaimuga, selle asja juures saab hinnata radikaalselt läbi ja siis on hea ja siis hakkab kasvama. Tegelikult Mihkelson künnab samamoodi kirjandust, põhjalikud ei anna enne rahu, kui teema on ikkagi läbi küntud. Aga Tammsaarel ikka selles mõttes, et Tammsaare nagu mina olen tähele pannud ja see klapib kudema üldisema meetodiga leiutas taolise meetodi. Kõigepealt ütleb midagi või olete midagi, siis esitab sellele vastulause, ütleb aga, ja siis on risti vastupidi. Et üks ütleb, et tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastust ja teine debaga vargamäel ei ole armastust ja siis tuleb ometi, kus need asjad nagu kokku võetakse, aga suures jumalatõrjes kõik asjad, kõik asjad segatakse kokku, saavutatakse mingi kõrgem tase, realistlik, kõik selle reali, niisugune realistlik tasand siis on see impressionistliku psühholoogiline tasand ja siis on seal mingisugune sümbol väli kõige selle kohal ja Mihkelsoni on sees, niisugune kolmikklipp ka sees, ütleb ühte, teine positsioon, vaidleb siis sellele vastu, seal on vahepeal, aga siis ta jõuab mingile kõrgemale positsioonile, kus ta väga hinnanguid ei jaga, et kas nüüd see halb halb tegelane on siis ka lõpuni halb ja saab siis ka siis ka negatiivse märgi omale otsa ette või mitte põhimõtteliselt sellest Minnangulisusest sellest vahetusest loobub ja tõuseb nagu järgmisele järgmisele astmele. Ja seetõttu me isegi panema tähele, et need on ju küllaltki kriitilised tekstid, tal küllaltki küllaltki nõudlikud, küllaltki kriitilised oma sõnumilt. Aga seda kriitikud justkui ei pane nagu tähelegi, sest ta jõuab ikkagi mingisugusele rahumeelsele kõrgemale vaatepunktile, mis sugugi unusta ära kõike seda, seda jama ja kritiseeritav. Noh, ütleme, et triksoftreid või ameti ametitrikid ka, kui seda võib niimoodi nimetada, lihtsalt sa pead millestki kirjutama ja siis on parem, kui see balleti väga tõmban piisaval määral niimoodi lahti. Ene Mihkelson palusin sult, et sa loeksid ühe katkendi matsipõhjast. Ja ma siis tõesti nüüd hakkama Karla haigusest, testamendist ja surmast rääkima. Mina, kes ma juba ühes urva noore mehe suruma olen läbi elanud. Midagi peab minus ikka vänged ja väänikat olema, et ma surmaga iial leppida ei suuda. Ning samal rajal on surm mind alandlikuks teinud. Hiljem tulid millegipärast meelde tühised tülid, mõtlematud ütlemised ja ütlematajätmised, head endale hoitud sõnad. Seisin matustel kirstu ääres, noored inimesed ümber puha. Ja mõtlesin, kuidas ma Reinu norisin, alatasa higistavad käte pärast. Nõnda etta võõraid inimesi tervitades automaatselt käe vastu pükse kuivaks pühkis. Mõistate, kui imelik see on? Matustel, mõtletsa hiistavatest kätest ja räägid talle hauda järele? Tõuse ülestõuse, see ei saa nii olla, et sind ei ole. Ja siis hakkad teda juba sõimama. Mis õigusega ja kuidas võisid mind üksi siia maailma jätta, kes lubas minna? Sa nutad ja sõimanud seda, kes kirstuga üha sügavamale langeb. Sõivad valimatult lõikava valuõigusega. Sa vaata nutvaid inimesi ise veeuputuse-aegne inimkalts. Kuid ilusaid sõnu pole sul kuskilt võtta. Kõik on kaasa võetud sinna alla. Ja sul on jube oma küündimatuse pärast. Jõuetuse pärast jubesele, matusekõne pärast, milles puudub lunastama alge plaadis. Ilus on surra, kui oled verd. Jätkame vestlust Aarne Meri Laiga Ene Mihkelsonile romaanidest matsi põhikuju keset väljakut ja korter. Ennem, kui me lindistama hakkasime, Arne Merilai sinuga siis mis ma rääkisin sellest nagu justkui nagu, nagu spioonikirjutamine, et ta nagu ühtpidi annab ja testida võtab ära, aga just nimelt nad tegelikult kokku ka selle sinu jutuga ta ütleb ühe asja ära, aga, ja siis ometi. Eks ole, nonii, niisugune õõtsutaminetse, tekki, kõi kõiv ja lahing on seda nimetatud Ogiaaniliseks tundeks. Et tekitab natuke, võib natuke iiveldama panna, et kui seal, kui seal aga millest kinni võtta. Et võib-olla ühtepidi võib-olla teistpidi ja kumba siis uskuda Briti Ahas veerusi, et kumb see siis nüüd räägib, aga mõlemad mõlemad kõnelevad positsioonid, on, on jutustaja enese peas. Kumba neist siis uskuda ja millal see kolmas kokkuvõte siis saabub? Et nii kaua oled ikka päris Okjaaniline, loksutatakse sind. Ja, ja see on selles mõttes nagu ikkagi uuenduslik. Tehniliselt, metoodiliselt uuenduslik edasiminek ja tulemus on kahtlemata raske, teadvuse vool on isegi raske jälgida. Ja siis, kui sulle antakse veel teadvuse vool sisemiselt mitmekesiselt vaatepunktid, siis seda enam veel võib, võib nagu pilti eest ära kaduda. Aga äkki sa tahad lugeda mõne katkendi, äkki mul on siin tegelikult üks niisugune asjakohane, millele Mihkelson ise ka üks luuletus, väljavõtted tema puhul on ju see oluline. Viivi Luige puhul tuleb ilmseks, et ta on ikkagi ka luuleta vabavärsis. Niisugune sügavam mõte, luuletaja. Ja on tähele pandud ja seda ka Viivi Luige puhul on tähele pandud näiteks seitsmes rahukevad ja ja ajaloo ilu, et need on ka luulet ja tekstid, kus ikkagi kõik sõnad on läbimõeldult toetatud ei ole sugugi juhuslikult sinna teksti sattunud, et aga poeetiliselt läbi mõtestatud ja Mihkelsoni luule on ju väga proosa luule. Et sealt natukene ütleme seda, võib-olla suurem fraseeritus ja suurem elliptilisus, aga kui täidad natukene tavasõnadega neid lünki ära, siis sa saad Mihkelson luuletusest roosa teksti vabalt siis proosasse üle minna ja ka vastupidi. Vastupidi, võid olla tema proosatekste lüüa seal, ütleme mõniteist, enter'it sisse, ma saame Mihkelson eliku luuletuse aeg-ajalt võib-olla sellest lõigust, mis seal alguses lugesid, võib saada sellise kahe kõnelisel luuletuse. Siin matsi põhjas on ka, tegelikult ongi ka luuletusi ka. Jah, see ei mõju nii värskelt, ei nii hästi, et see on nagu, ütleme noorema autori tunnus, ma olen avastanud, et et teksti pandud luuletused ei ole päris hea, ei ole päris hea idee tegelikult, et nad võiksid siiski jääda eraldi väljadele, kuigi nad on väga lähedased. Aga et ma võiks ka lugeda ühe luuletuse ette, mis, mis muidugi, mis, mis on taustaks ja mis ka tema proosa tekstile, teksti tehnilises mõttes, aga ka sisulisest mõttest ja ta natukene on ärritanud see küsimus, et miks ta nii keeruliselt teeb. Siis ta on sellest kirjutanud ühe luuletuse targalt, ise sellele viitab. Ja see ilmus juba tema debüütkogus selle talve laused? Pealkiri ei ole nagu ikka. Kogus torn on küll pealkirjadega, luuletusi jäi viimaseks. Minult on küsitud, kas ma saan keerulisemalt ja ma olen öelnud, et ma ei saa keerulisemalt, kui keerulisem on. Ja lihtsama põhjused on needsamad. Ma ise saan ka ainult ise olla. Ei see, kes sündis ei, see, kes lapsepõlves ei, see, kes teisme eas. Kõigi üksikud lõplikuna on valed. Mitu elu kuulan rääkinud, mitu suguvõsa kuulajais sisendanud. Kui ükski neist oleks õige, oleksin kadunud, valitseks see suguvõsa, see mina, kellaaeg on tänaseks valmis. Nonii, sugune luuletus, mis sa ütled, aga põhi põhiprobleemid, et kas ma saan keerulisemalt, ei saa keerulised ja. Toitu elulugu rääkinud ja mulle tundub, et, et need raamatut, et nad on eri aegadel kirjutatud nad justkui midagi, no sarnad, sarnastan nendes raamatutes kogu aeg peategelane, kes otsib midagi ja, ja, ja nii edasi, justkui võiks öelda, et see on nagu see üks ja sama sama raamat justkui aga mulle tundub, et mis teeb selle selle Mihkelsoni kirjutamise hästi huvitavaks, on just nimelt see, et ta kirjutab seda raamatut selles ajas, kus ta kirjutab, et see ei ole lihtsalt mingisugune heiastas või, või et ta kirjutab mingite ajalugu lahti. Et noh, muidugi seal on ka, kindlasti on seal ka seda saab lugeda ka selliselt õiendab mingisuguseid arveid ajalooga, aga mulle tundub, et see ei ole nagu õige vaid ta kirjutabki seda raamatut selles ajas. Ühesõnaga, ta kirjutab praegusele hetkele. Ja mulle tundub, et see just ongi hästi oluline. Ma ei tegele mingisuguse, muidugi see mälu või mäletamine on tema jaoks hästi oluline, kindel see, aga, aga just nimetatav viitab pigem olevikule või tulevikule. Mida see kõik praegu tähendab ja mida see, mis oli praegu tähendab ja kuidas ta paistab ja siis sinna tagasi kanduda mällu tähendab mälumelu kirjanik midagi ka öelda, et on huvitanud nii-öelda naiivsust läbi kirjutanud mine või naiivsust ületamine, kirjutamise kaudu ja selguseni jõudmine, mis päriselt oli. Ja ta noh, selles mõttes ei ole mitte just ajalookirjutaja, vaid selle sisemise ajaloo kirjutajad, et kuidas see tundus ja mis see kõik tähendas ja ja ka kas veel tagantjärele veel nagu selgemini avaldub, mis, mis siis juhtus, mis siis oli mida tunti, kuidas inimesed, millised valikud inimeste ees olid ja, ja need suhted, suhted ja mustrid seda seda kirjeldada, sellega on ta nagu, ütleme ajastu tegelikult jäädvustanud kunagi mul tuleb meelde, Bernard Kangro ütles, et mis, mis, mis on elu ja mis tegelikult elu on, elu on inimsuhted. Ja sellega me läheme, miks materjale sellepärast ära, et tegelikult elu on ja, ja meie meievahelistes suhetes ja see on kõik üsna idealistlik raam, eks ole ju. Välja ei saa näpuga näidata, aga see on see päris elu, mida me elame inimeste suhteid, inimeste mõtteid, inimeste hoiakud ja kuidas nad vastastikku toimivad ja ikkagi ma jõuan uuesti tagasi selle sõna juurde, mida ta ka ise kasutanud, et pigem intensiivsused oma ütleksin, mingit pingeväljad formeeruvad mingiteks, sõnastatavataks üksusteks, aga ikkagi need piirid, midagi seal väga selged olla, kuna see, need on vaim, vaimsed fenomeni tunnised psüühikasfääris toimuvad koondumised ja põrkumised. Meil siin saates kohustuslik kirjandus, me oleme ikkagi nii-öelda neid tekste, mis on ikkagi mingi aeg tagasi kirjutatud üle lugenud ja mulle tundub, et et võib-olla just nende romaanide, selle korteri ja matsi põhikuju keset väljakut, et me saamegi nagu sellise läbi lõigatud mingitest erinevatest aegadest, et me saame pildi sellest ajast noh, tõesti, kus on 44. aasta ja sealt edasi. Aga me saame ka väga hästi pildi sellest, mis hetkel ta on kirjutatud. Need kirjutamise hetked mulle tundub tulevat ka väga hästi välja. Tuleb jah, üks üks üks hetki ja see on isegi päris intellektuaalselt nauditav, näiteks korteriga seoses sai nõukogude ajal ilmuda ja ilmselt toimetaja tsensorid lõid käega. Segane segane jutt on, las ta tuleb. Ja, ja tagantjärele kuidas me saame aru, kui kuivõrd-kuivõrd hullusti kriitiline siin on? Aimasin segamini, pigem ma tahan kujust, korter ka, see on üks pauk tegelikult ei ole, et lõhna, niisugune ühiskorter, kus kõik omandavad siis töise identsuse ja loobuvad oma oma varasema, varasemast võimalikust identsuse, mis neil võis olla, et muutuvad nagu ühisinimesteks kolhoos, kolhoos või linnakolhoos. Ja see selleks jah ka, et kuidas saab ilmuda, läks olmeromaanina kirja, kirjeldab, kirjeldab seda elu elukest, nagu on, see oli siis populaarne. Ühesõnaga, kujukese võiks olla tiline ja see võiks olla ka nagu selline nagu noore naise mingi kujunemislugu, aga tegelikult noh, see on selline pealis. Jah, see on pealispind ja, ja see noore naise kujunemislugu on pigem niisugune õudne kujunemislugu sest ta võtab siis selle maski kõige jubedam maski jamaks ja identifitseerib ennast selle kujuga, kes on tegelikult ju Stalin Lenin keset väljakut ja käima seal ja kui võetakse maha, aga tema kärbsed kummardab edasi ta sinna, noh, mingi Stockholmi sündroomi üks versioon, eks ole, kus siis ahistati ja piinajate siis see mentaliteet võetakse omaks ja muututakse ise teatud niisugune masohhistlik mudeli kaudu muututakse ise osaks sellest režiimist süsteemist ja hea meelega marsitakse, tehakse kohustuslikuks, härra, mis kõik vaja on ja ollakse teiste suhtes nõudlikud, kes on suhteliselt ükskõiksed, ükskõiksed nende normeeringute asjade asjade vastu ja tekib nagu topeltversioon, see on ju nii kriitilised on antud tegelane lugedes nagu tähelegi No see kõik need inimsuhted seal selle Urmase ja, ja sisulised naisterahvas seda, et nad on kuidagi sellised agressiivsed või kuidagi kuidagi ära pööratud. Kõik nagu hästi Polulike, veider, et kui sa loed seda jah, mingi sellise noore naise kujunemisloo, kui sa loeksid seda täiesti, oldi siis see mõjuski võib-olla sellised selline naistekas, mida hästi huvitav, ma võtsin raamatukogust selle raamatu ja seal vahel oli ajalehe väljalõige oli retsensioon ja seal oli kirjutanud Vaino Vahing, ma ei tea, kas oled lugenud, seda vist ei ole. Ühesõnaga tema nimetakski, noh, tema võttiski väga, puhtalt üsna üleolev ja eriti selle kuju keset väljakut romaani suhtes. Ja, ja siis ta võttiski väga oma sellise psühholoogilise vaatepunktiga selle, selle nagu nagu lahti, et lugeda. Mulle tundus, et kas teil on kas mööda või, või ajaski mingit oma vahingu asja. Ajas oma vahingu asja ei võtnudki raamatuga sügavamat, sügavamalt kontaktis on, mõnes mõttes on see hoiatus hoiatusromaan ja mõnes mõttes ka võib olla isiklik, teatud isiklik, eluline trauma ka, et hüljatud inimene ja keda ema ei taha tundagi, eks ole, ütleb, et ah, suutsin sugulane Türilt ja ostan, ostan talle püksid. Ja et käib siis ütleme läbi internaadi, seal on kaks võimalust, et kas sa siis jääd iseendaks, tõmbud eemale, oled nii-öelda siis eluaegne tõrjutud. No et see isolatsioonid Režiimi omaks ja identifitseerida ennast sellega ja muutuda veel eriline orjamentaliteet. Vaata näiteks, ma ei tea, hüppame täiesti teise kohta. Vabastatud Django, vaidleme, Tarantiinol vaata seda orjade orjade pealikku, kes on oma oma alluvatele veel karmima orjapidajad, kui verise orjapidajaid ongi, eks ole, ja milline milline orjale mitte jääda siis tegelikult seesama ülemate ees. Selliseks kujuks muutumine, seal on ikkagi päris päris hirmuäratav. Mina küll oleks tsensor olnud, ma ei oleks lasknud sellist juttu läbiga marjuks vähegi taibatud, aga kuidagi Mihkelsonile õndsus ära uinunud. Hakkasin mõtlema, et kui sa need kolm romaani valisid, et siis ma hakkasin otsima ka mingit sellist läbivat niit, et tõepoolest, et, et see esimene romaan on siis selline, kus, kus me näeme, et kuidas üks, üks väike tüdruk, kes nelja vastane jäetakse mingisugusesse täiesti suvalisse kohta maha. Ja, ja siis see tegelikult kõik see tema olek või see, kus ta tuleb, kandub sinna järgmisesse romaani nagu edasi, et see põhjendab ka seda mingisugust veidrat tema mingit sellist isolatsiooni jäämist, läheduse kartust ja mingeid selliseid oskamatust teiste inimestega suhelda. Lähedust nagu ei tekigi, ei ole lapsepõlves lapsest saati seda, seda näinudki, üsna kalgid, kalgid hoolitsevad olnud ja ja siis ta nagu igatseks seda taga, aga me ei pea seda nii Niibiinalised võtmas, tegelikult inimene igatseb armastust, aga harmooniat, aga jaa? Jaa, jaa. Selliseid inimesi on, kellele see üldse kedagi sellist asja üldse ei ole, võimaldatud nende kõikide tekstide puhul, kasutades ka Mihkelsonile enda väljendit, ma ei mäletagi, kust te seda on ütelnud, et et need ei ole jah mingid harmoonia, harmoonia, tekstid vaid, et see tunne peakski olema, noh, kuidas sul ütleme, niisugune verine liiv on naha ja lihaste vahel peabki krigisema. Sellepärast et elu võidki selline olla paljude jaoks ja mõned panevad seda tähele, ei pane silmi kinni ja suudavad seda kirjeldada. See ei tähenda, et see absoluutne on, aga selline vaatepunkt on olemas ja ja sellega on Mihkelson ikka olnud küllalt julge ja metsa selle võrra rikastanud, et me me ka sellist vaatepunkti ära ei unustaks, et kõik lähe lepase reega ja ja mälu on mälu väga pikas lepiga ja ja kui põhja ei ole läbimõeldud, läbi küntud, siis nad muutuvad bumerangi-ideks. Mulle endale tundub ka, et üks, mis on Ene Mihkelsoni läbi teema on see, et ta näitab väga selgelt, kuidas inimesed mingis ajahetkes elavad ja nad võtavad seda ajahetke kui lõpliku ideoloogia kõik on nagu, nagu lõplik, aga et siis need asjad tegelikult muutuvad ja siis nad on kõik väga vapustatud ja siis frustreeritud ja siis noh jääbki nagu see küsimus, et kui palju on nagu selles inimeses nagu seda ideoloogiat või seda massi survet või sellist massi käitumist või, või kui palju on seal tema enda isiklikku, sellist inimlikku valget, millele ta nagu siis kuuletub ja allub. Et, et see on minu meelest hästi huvitav jälgida. Nendest umbes huvitavaid ja miks inimestel kalduv olevat, et neil ei ole niisuguste püsivama või kestva mõõtme taju ja usaldus selle vastu, et selline asi olemas, teiste jaoks on see elementaarne ja selline olmeline mätta perspektiivi tundub tõesti väga imelik ja nüüd te siis pöördute miks mööda ma siin kogu aeg teada olnud, et et ei olnud kaasa minnagi? Mõni on selline pidevam? Ma loodan väga, et ka need religioossed inimesed on sellised võiksid olla sellised pidevad, aga no ma kahtlen, et sealkandis on ka üsna samamoodi. Ei ole. Ja noh, selles suhtes on ka huvitav, kuidas Ene Mihkelson kirjutabki justkui nagu seda asja uuesti uuesti nagu läbi. Mingisse teise uude aega, uurilatsiooni, midagi mul on niisugune tunne tekkinud, sest et muster on suhteliselt ikkagi suhteliselt vähe varieerub, võiks isegi ütelda, et seda on isegi hakatud ette heitma talle, et katku ohud seal niisama sama mis Ahaseerus, uni, et miks peab niimoodi üle üle kirjutama, aga seal on ikkagi asetatud ikkagi jälle uude konteksti just absoluutselt. Minu meelest just sellega ta viitabki just sellele nagu eri aegadele ja see tekst ja kõik need mõttemallid Ma olen nii aru saanud just nimelt, et jälle jällegi eriaeg just ja uue uue ajastu pidevuse läbi kirjutamine. Et, kes need matsid Oh, kas ma seda ise nii väga oskangi mõõte tuues ja minul on mingisugused versioonid, seda tähendab seal näpuga isegi kerge ajada, et võib-olla selgub rohkem, mida kirjanik on konkreetsemalt mõelnud, aga laias laastus võtta, eks ole, eestlased, matsid, matsid ja see, see on ikkagi maitsega, alati on tubli mees ja positiivselt väärtustatud olnud ja sa loed seda nagu, et matsi põhi ja see võiks olla ikkagi, et kuskil on väga tubli Matsi põhi meil olemas ja et see on nagu positiivselt väärtustatud. Minu meelest üllatuslik on just see, et Mihkelson tõmbab ikka täitsa kriitilise tuši sellele matšile peale, kehastan selle matšiga, sest perekonnanimi sellel suguvõsal lihtsamaks lihtsalt matsi nimi. Aga kui laiemalt võtta, et, et, et kaks asja, et kas matsipõhi on kadunud ja me oleme siis maha niidetud oma oma oma põhja pealt oleme pigem ikkagi tegelikult vurled, arvates et me oleme endiselt matsid ja või siis selle matsipõhjaga ei ole asjad korras. Et massipõhi ongi selline sõrm, tõrges, nõudlik, käskiv ilma armastuseta keskkond, nagu ütleme tõe ja õiguse esimeses osas on enne, kui isegi kui kuskil kuskil viiendas osas, eks ole. Armuõpetuse pool tuleb lagedale, õunapuud hakkavad õitsema, mis, mis lood on nüüd selle matši põhjal, aga seal on veel üks kummaline asi, et matsi põhjas on oma matsipõhi olemas, mis on veel päris matsi põhi selles talu talus seal ja selle nimi oli põhjatõrs põhjas börs on veel siis meil siin matsi põhi enda Matsi põhi. Et ka selline koht on seal olemas, kus viimane, viimane karu padrik ütleme niimoodi. Ja, ja mis seal Matsi Matsi tõrs siis peaks olema siin nagu ma, kirjandus on mitmed sellega asi ja see võikski müüdi lahtiseks jääda, aga mingisugused eelistused minule, minul endal tekivad mingisugused eelistused, mis võib-olla ei pruugi Mihkelson jamadega üldse üldse kattudagi ja igatahes minu jaoks nagu üllatus on, ega väga palju jääb ähmaseks ja see peabki nii olema alati aidata litaka lehtede tagasipööramine, aga on pigem see, et ma olen ikkagi võtnud, et noh, ma olen ise niisugune talupoegi, kes mulle meeldib, ikkagi tajud, et ma olen küla poiss veel. Vihmane eks on järele jäänud oma oma oma hingelaadilt ja, ja armastust on maapõhised kõik. Et mat, see on ikkagi midagi positiivset ja ja siis minu jaoks oligi just vapustus see, et, et siinse armutu kriitika osaliseks saab see, selline see asi, et, et see on kadunud ja see ei tööta või see on ära lagunenud ja see matsi perekond ei täida enam oma ülesannete, on jäänud ainult mingisugused agressiivset kurjad fragmendid alles sellest ja et see on kadunud maailm. See oli minu jaoks nagu silm ja et see võib ka tõepoolest niimoodi olla. Et võib-olla võib-olla me oleme oma legendides unistustes natukene liialdanud. Ja ongi põhjust võib-olla olla ettevaatlikum. Et see asi võib ära laguneda ja siis ta ei taastu ka. Kui need kolme raamatut lugeda, siis noh, ruumiliselt võib seda jälgida sellise et mingisugust liikumist, et kui esimene romaan selline, kust põgenetakse, suur, võimas ja uhke, palun nagu meile kogu aeg seda räägitakse. Et kust põgenetakse talu jäetakse maha. Ja siis teine romaan on see, kus tõesti seal juba tütarlaps on sellest paigast ära ka tulnud ja on linnas täiesti selline noh, juurtetu või seda matsi põhja nagu ei, justkui ei ole kuigi samas või on siis pigem nagu üritab ja ei lase nagu rahulikult olla. Ja siis minu meelest iroonide mingis, et, et kolmas romaan või noh, triloogia kolmas raamat on korter, kus ollakse ühiskorteris koos. Et selline ruumiline või, või. Sel korteril on ka, muidugi, neil on ka selline maa taga tagama. On veel olemas, nagu ka Mikita räägivad isegi potipõllupõllundus käime harrastamas ja võsa taha, aeg-ajalt saame, saame sõita, et seal korteris on neil ka see niisugune matsi põhjafoon on olemas ja see on kõik, kõik, kõik lagunenud ja, ja see on üsna tehiskeskkond või sundolukord, kuhu need inimesed on pandud. Aga see võib olla muidugi kõik toimuda ühe inimese peas. Kuna Mihkelson käib sealt läbi nagu tuuleõhk erinevates uksepragudest või midagi taolist. See kirjaniku vaatama. Aga see tuletas mulle meelde ühe asja, millest on ise rääkida, mis on tõenäoliselt ka nii, et mis puutub nagu nendesse tegelastest ja nende suhetesse nende asetusse siis tal selline kaart on tegelikult peas olemas. Et ta mingil moel on isegi võimeline üles üles joonistama, et nad on teatud määral ikkagi niisuguse stereofooniliselt asetsevad positsioonid, mis omavahel siis kommunikeeruvad just ruumi ruumimõtteliselt ka tegelast, noh ütleme, see suhtruum on, on seal ka olemas samamoodi kui siis see ruum, kuhu siis produtseeritakse raamistikuga deklaratsioonina need tegelased, Ta positsioonid et ütleme, ta on mitmeski mõttes ruumiline tegelikult ja juhtum isegi leidsimegi hetke, kus, kus on, ta õiendab Mihkelsoni kallal kuidagi Loe, see, võib-olla see, äkki vaatan siin kursiivis tekst, kus jutustaja hakkab noomima, kirjanik Mihkelsoni võib-olla loeme ja vaatame, mis sellest välja tuleb ja mis ta tahab ütelda. Ja millised on hoiakud ja suhtumine. Mihkelson kirjutab linnas selle kohta oma poeemi järgmise osa jälgede segamiseks nimetab ta meetodeeleks. Puhasta mind juba tõsiselt, temal mihkelsonil tõesti isiklikult minu mälestustega asja, aga mingi lugupidamine peaks ühel kirjanikul nende inimeste vastu ometi olema. Kellel sulg ei jookse ja kes end samade relvadega ei saa kaitsta. Nimetaksin seda kirjaniku vastutuseks materjali ees inimeste ees, kelles tema oma luulekujusid loob. Teele selles salmis sulgudes või Andrus see õieti on tulud lõppevad kommeeda täies aus ja hiilguses. Enne kui Liinaga linna jõuame, on tal suur osa oma tulevasest hobusest valmis. Liina ainult muigab. Mina olen vihane, vihane ja solvunud. Kas teie ei oleks riimi pärast, ütleb mulle see paberi solkija Riini pärast Saimetas teele annamari. Et kirjandus ei ole elu. Ene Mihkelson kus Aarne Merilai on rääkinud sinu kolmest esimesest romaanist Matsi põhikuju keset väljakut ja korter. Ütle, kas sa muudaksid midagi. Tänasel päeval 2014. Esiteks, ma ei tea, mida Aarne Merilai rääkis, sina valmistad meile mõlemale üllatuse, se teiseks. Ja ma olen mõelnud, et ma ei muudaks mitte midagi. Ma olen iga oma raamatut kirjutanud kui viimast ja pannud sinna sisse selle maksimumi, milleks ma tollel hetkel olen suuteline. Tihti on see nii, et mõni kõrvaline ütleb, et oi, ta aitab küll, et valmis mina tean, et vot ei ole veel. Ja siis kui detailid hakkavad omavahel mängima siia, siis ma saan aru, et nüüd siin kuskil on piir, et ei tohi edasi tegutseda, siis hakkad juba ära rikkuma. Nii et ei muudaks midagi. Vaat selles matsi põhjas selles samas katkendis, millesse, mille sa ennem ette lugesid. Seal on see kursiivkiri, seda kirjutab justkui keegi Mihkelson, kes Mihkelson on, sa tunnetada? Ei, seda Mihkelsoni, vaid õnne, kui mina tunnen seda Mihkelsonile, kes on raamatukaader, kes on selle raamatu kirjutanud, aga seda Mihkelsoni, kes seal kursiivis õiendav seda tunneb väga hästi võidu tegelemine Mari Kask, kes arvab, et see kursiivis meediasse on, nagu kipub kangesti tema kallal õiendama ja kohati nagu kohutki mõistma. Kirjanik Mihkelson niiviisi hõrukesi natuke itsitab asja üle kirjutades ma ei teadnud, kas see mäng välja tuli. Õieti ei tea ma seda praegugi, aga kuule, toimetaja ta siiski ära niiviisi toimetas autorid eriti segad võtta, siis ma mõtlen, et vast ei ole asi kõige hullem. Vot on mõned inimesed, kellega ei saa rääkida, et lihtsalt noh, ei saa mingitest asjadest rääkida ja siis on võib-olla mõistlik nagu kirjutada näiteks kas oled seda kasutanud, mõeldes ka näiteks selle peale, et see inimene näiteks loeb seda sinu teksti? Ei kirjutades ei mõtlema absoluutselt selle peale kuskohast ma just nimelt intonatsiooni, mitte tema teod, need olen omastanud või, või võimiteerinud või, või mis minu kõrva teatud hetkel on kinni hakanud. Sest on nagunii, et isegi kui oleks võimalik ükskõik kellest kirjutada nagu prototüübi otsijad kujutlevad, nii et Alex ammendavalt paigas siis see ei ole lihtsalt võimalik. Vanajumal vist kah ei suudaks seda teha, sest see on ainult osa mingi, mis kirjanikule sobib, mis sõnades raamatuks saab, siis ta on raamatus ja hakkab elama seda elu mis ta lugejates toimetab. Igal lugejal on oma raamat, kuigi tekst on nagu tingmärgid või noodikiri. Kompositsioon on nagu partituur. Nii mis on mozzy põhios või sellest tõrras? Põhjatõrs on koht, kus ma ise käinud isegi hetkel ei mäleta, põhja tõres patsi põhjas, just aju seal varjasid mehena ennast mopi teel, seda aeg-ajalt. Üks minu onu, vot see, kes Carla intonatsiooniga räägib, rääkis ka, et ta varjas ennast põhja tõrres. See on minu isatalu või sünnitalu maa peal, aga käinud ma ise seal ei ole. Aga kui mõelda sellest matšist, kui noh, ütleme mingist eestlasest või, või inimesest või noh, see, millega kogu aeg tegeleda, ongi see, et, et sa kirjutad inimestes eri aegades, kuidas nad käituvad mingites olukordades eri aegadel. Et kas selles mõttes on olemas mingisugune noh, inimese põhimilles, mis ei muutu või on kõik nagu justkui ajas uuesti laiali võetav ja aer dikteerib, et kui palju on see selle inimese enda juurikad seal sees, mis nagu ütleme, mingitele asjadele vastu, olgugi, et ütleme, mingi ideoloogia on selline või selline See on nii ränk küsimus, et kui ma selle sinu mõtet rikkumata ütleksin mis on inimene või kes on inimene, kui niisugune. Selles iva ongi, et nad, ma ei tea seda siiamaani. Ja mul ei jää midagi muud üle, kui uurida, kuidas ta käitub, mida ta valib teatud aegadel, mida ta mäletab, ta mäletab ühted ühes vanuses ühtesid asju teises vanuses, sama asja teisiti aegadega on niisamuti. See on püsiv huvi inimese vastu ja igas inimeses on midagi püsivat, see on ikka päris kindel. Ma küsin lõpetuseks aja kohta, et see esimene romaan on kirjutatud seal kunagi 80, niimoodi sa oled kirjutanud ja aastakümnete ja mõtlen, et sinu tekstidele on võib-olla isegi veel olulisem, et kuhu aega ta nagu paigutamise ajal sa kirjutad, et see on, see on hästi oluline, mulle tundub, kas on mingi aeg on olnud lihtsam kirjutada tänu sellele, et noh, mingisugune riigivõim, olud, mingit ideoloogiat on sulle vastuvõetavamad või sellel välisel ajal ei ole niivõrd palju tähtsust. Kui ma mind ikkagi huvitab aja ja inimese suhe, suhe inimene kujundab aga inimest ja inimese arusaama ajast, kui niisuguses, sõltub tema meeltest. Ei teagi, mis see aeg on. Milline aeg on parem, no täiesti selgelt surve all on klambrid ümber pea ja seal mingeid asju sa võid ju mõelda, aga, aga see mis, mida sult nõutakse ja mis sulle keelatakse viisil, et sa võid kaotada näiteks noh, elu või, või sellegi vabaduse, mis on tänaval liikudes, on Need ajad on ikka rasked, rängad ja nad hakkavad mõjuma inimesele ka. Nüüd oleme me üle 20 aasta uuesti iseseisvad vabadus käes. Nüüd selgub, et sellest ei piisa. Me justkui peaksime õppima olema vabad olema peremehed olema. Istutame, me peame vastutama. Vabadusega kaasneb väga suur vastutus. Okupatsiooni ajal võis iga eestlane mõttesse ehmatada, vaat missugused nad on, ega siis siis oldi nagu kas ühtsed või vaenlased või usaldamatud või noh, ma mõtlen just võimu võimude suhtes. Aga neid tuleb igalühel ise avastada, see, mis ta ise on, kas ta ajab näiteks raha taga võimu taga või harib vaimu, peab kultuurist, peab sedakaudu juurtest, mis meid hoiavad ja selgub, et me peame veel palju õppima kirjutada, on muidugi parem kui on ülalpidamisvahendeid, sest ideoloogiline süsteem on piisavalt tark olnud. Tal on kinni makstud juttubavnikud. Nüüd oleme me juba mõnevõrra hädas. Sõna kunst võiks meil palju paremal järjel olla, kuigi igaüks võib kirjutada, mida tahab. Aga kirjanikud ei ela eriti õndsalt. Tänases kohustuslikus kirjanduses rääkis Ene Mihkelson romaanidest Matsi põhikuju keset väljakut ja korter Arne Merilai ja Ene Mihkelson. Saate panid kokku Maristomba ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.