Keelekõrv 562. saade. Kevad midagi helendab, helgib ja tuikab igaühe südames panusest hoolimata igal aastal. Nii tunneb toimetaja Mari Tarand siin praegu teiega kõneluste alustades rõõmsaid kevadisi uudiseid. Laul, mis taustaks kõlab, on noorte laul. Pärnu ühisgümnaasiumi õpilaskonverentsil lindistasin selle, kuid rääkigem asjadest. Kuupäeval siis järjekorras. Kõigepealt. 21. aprill sel päeval peeti Väike-Maarjas Ferdinand Johann Wiedemanni auhinnakeelepäev. Sellel päeval olid koos, kes auhinnaga kuidagi seotud on, algatajad Irma ja Jüri Sild ja Malle Rimmel ustavad kaastöölised emakeele seltsist ja Eesti keele instituudist ning eesti keele sihtasutusest muidugi Väike-Maarja vallarahvas eesotsas Väike-Maarja muuseumiga ja meie teaduse ja haridusministeerium kui Eesti riigi esindaja, kes nüüdseks on selle auhinna väljaandmise enda kanda võtnud. Austatud senised Wiedemanni keeleauhinna laureaadid, lugupeetud koosviibijad, meie emakeel, eesti keel on igale eestlasele parim ja kauneim kõigi maailma keelte hulgast. Et see keel kestaks nii kõnes kui kirjas. Selle eest peame Me kõik hoolt kandma oma suutlikkuse piires. Tuleb osata oma võimaluste piires otsustada ja oma otsustuste eest vastutust kanda ning alustada kasvõi sellest, kuidas me oma igapäevases kõnepruugis eesti keelt kasutada eesti keelt sellest saame öelda seda, mida üheski teises keeles samal ajal sealt öelda ei saa. Eestikeelset lauset mõistame vaid meile omasel viisil tähenduses. Ühinenud Euroopas, kuhu ka meie nüüd kuulume, kantakse hoolt kõikide keelte, eriti aga väikese kõnelejate arvuga keelte säilimise eest. On ju iga keel omaette kultuuri varamuks, millest kujuneb ühine kultuurimälu. Eesti vabariigi valitsus tunnetab vastutust maailma ja Euroopa mitmekeelsuse ning kultuurilisuse säilitamise eest muuhulgas ka eesti keele kaudu. Mõistagi pole see kerge ülesanne, kuid just väikeriikide valitsused saavad targalt tegutsedes kõige rohkem oma keelt ja kultuuri kaitsta. Veljo Tormise tsükkel unustatud rahvad on mälestusmärgiks neile keeltele ja rahvastele, keda valitsejad kas pole soovinud või suutnud kaitsta. Tahan väga loota, et eesti keel jääb kestma vaatamata keerulistele aegadele ja väikesele rahvaarvule. Keel vajab hoolt ja hoolt, keeles saavad kanda inimesed, kes keele sügavamat tähendust mõistavad. Neid pole just palju ja ega alati pole ka ühel meelel oldud, kuid kõik on püüdnud omal viisil kaasa aidata eesti keele järjepidevuse ja õige kasutuse edendamiseks, kes lapsi õpetades, kes murdetekste kogudes. Mõned vähesed on suutnud eesti keelt kirjanduseks kirjutada. See, mida praegu kuulete, on meie teaduse ja haridusministri Mailis Repsi läkitus keelepäevalistele. Edasi annab seda Jüri Valge kõige tegusam ministeeriumi-poolne korraldaja kuulakem ministri sõnumit veel. On vaja osata tunnustada neid inimesi, kes pikka aega ja tulemuslikult on eesti keelt ja selle kasutamist edendanud. Wiedemanni keeleauhind on üks kõige auväärsemaid tunnustusi Eesti riigis. Selline soliidne auhind mitte ainult ei tähtsusta tööd eesti keele arendamisel, vaid ta tuletab meelde ka Wiedemanni ajaloolise rolli. Viis taju oma eesti-saksa sõnaraamatu ja eesti keele grammatikaga eesti keele teema rahvusvahelisse lingvistiliste diskussiooni. Veidemann nägi pool sajandit enne selle teostumist ette eestikeelse kesk- ja kõrghariduse sündi. Wiedemanni oli see keelemees, kes rõhutas vajadust arendada eesti keelt nende nõuetele vastavaks. Hea meel on teada, et tänasel üritusel esitleb Eevi Ross ühiskondliku Wiedemanni keeleauhinna tekkest laureaatidest kirjutatud raamat. Eevi Ross väärib tunnustust tehtud töö eest. See on järjekordseks panuseks meie kultuurilukku sest selle raamatu kaudu saame teada, kuidas Wiedemanni auhind tekkis ja kes ning milliste teenete eest on just need lugupeetud inimesed, kes sellega on pärjatud. Alates esimesest laureaadi Sten Saarist 1989. aastal kuni tänaseni on nimetada 25 nime. Raske oleks ette kujutada, millises seisus oleks eesti keel ilmale, nende inimeste töö ja toeta. Ja kas me alati oskamegi õigesti hinnata asju oma ajas. Tavaliselt tulevad tänusõnad hiljem, mõnikord isegi liiga hilja. Kohale kutsutud kõiki seniseid laureaate, kes meie maakamaral siin tegutsevad. Teame ju, et paljud on juba meie hulgast lahkunud. Lahkunud on Henn Saari auhinna kõige esimene laureaat. Erisraiet pink nurme Kund, Rein Kull, Valev Uibopuu, Paul Saagpakk. Aga kohale olid saabunud Mati Hint, Rudolf Karelson, Eduard Leppik, Uno Liivaku, Viivi Maanso, Huno Rätsep, Ellen Uuspõld. Ja muidugi Haldur Õim. Akadeemik, Tartu Ülikooli keeleteadlane, kellele tänavu 24. veebruaril anti üle selle aasta Wiedemanni auhind. Tema ettekandega algaski Kerbeva akadeemiline osa ettekandega, millest ma siin ainult väikese killukese tõestuseks toon. Sest teema, mis on keeletehnoloogia, väärib omaette lahedat ruumi mõnes tulevases saates. Räägi natukene sellest, kus keeletehnoloogiaga tegeldakse Eestis, neid on kolm põhilist keskust on Tartu Ülikool kus siis mina töötan ja see on konkreetselt siis üldkeeleteaduse õppetooli juures on arvutilingvistika uurimisrühm, mis tegelikult lühendab keeleteadlasi matemaatikuid. Filolooge projekti on rohkesti, aga kui meil on iganädalane töörühma koosolek, siis seal istub nii 15 20 inimese vahe, et teine koht on Eesti keele instituut Tallinnas, kus ülevitsiini peaks teile tuttav olema? Ta on minu teada saanud Veidemanni auhinna. Ja Eesti keele instituut on tuntud eelkõige selle poolest ta tegeleb väga kõvasti sõnastikega sõnaraamatutega kogudega. Ja kolmas koht on Tallinna tehnikaülikooli juures olev küberneetika instituut ja seal on foneetika ja kõnetehnoloogia laboratoorium Einar Meister, kes on välja töötanud koos Eesti keele Instituudiga eesti keele kõnesünteesi programmi. Toksida suvalise teksti sinna listeeriasse teksti arvutisse rada. Aitäh ja praegu tegeleb Vastupidise protsessiga, tähendab, et mida nimetatakse kõnetuvastus, eks mina räägin kasvõi siia mikrofoni ja noh, kasvõi näiteks arvutiekraanile ilmub tekst. See on nüüd see arvutiga omas loomulikus keeles suhtlemise sisendi väljund. Meie tööd toetab selline asi nagu eesti keele arendamise strateegia ja siin on üks peadlikvil, viies pead konkreetselt siis eesti keele keset tehnoloogiline tugi millest meie oma töös lähtume. Teise ettekande tegi emeriitprofessor Tiit-Rein Viitso. Ta rääkis keele normist ja keelekaitsest. Ja see ettekanne sisaldas avaliku keelekasutuse üsna karmi kriitikat. Patuoinaks jäi eestitelevisioon, kes ettekandja sõnul ka halba keelt levitab kuid siinkohal lubata, kui minul öelda. Võrreldes kommertskanalitega on nii Eesti televisiooni kui Eesti Raadio keel siiski palju parem ja ajakirjanike endi hulgas on ka kriitikameel olemas. Sellest kuuleme peagi. Nüüd aga siirdume Väike-Maarja muuseumi kõige pühamas ruumi klassituppa, mille kohta muuseumi juhataja õigustatud uhkusega võib öelda. Siin on Jakob Tamm lugenud Anton Hansen Tammsaarele Juhan Liivi. Selles ruumis oli siis raamatu esitlus ja laureaatidele raamatute kinkimine. Raamatu on koostanud Eevi Ross ja temale omase põhjalikkusega ja südamliku lihtsusega on ta jutustanud seal kogu auhinnaloo algusest peale, kuidas ühes eesti peres 80.-te aastate lõpul küpses soov teha midagi ära kaasa aidata eesti kultuuri kestvusele. Mõtte algatajad olid Irma sil. Jürisil ja Jüri Sild oli energia kolhoosi esimees ja sügavas südames. Ma mõttes tänan neid kolhoosi juhatuse liikmeid kes määrasid oma selle aasta ja järgmiste aastate sissetulekust ühe osa Eesti, kelle jaoks me ei tea muidugi seda teab ainult Jüri Sild. Kuidas toimusid need ettevalmistused, kes oli poolt, kes vastu, kui palju oli siis nõndanimetatud kaklusi või ei olnud neid üldse. Aga tegu sai tehtud. Ja kolmas inimene, kelle neljas, siis üks on kollektiiv, Energia juhatus, neljas inimene, kellest me siin Peame rääkima, heas mõttes peame, on Rudolf Rimmel. Rudolf Rimmel läks Kirjanike Liitu. Läks keele ja Kirjanduse instituuti, võttis ilmselt ühendust ka Tartu ülikooliga, TEMA juhatavat Jaagiteerivad kätt oli tunda kogu aeg. Edasi olid ilmselt raskemad ajad, kui kolhoos lagunes. Kui restaureeritud mädapea mõis läks teistesse kätesse, aga tänu sildade perekonnale ja hiljem siis juba käe ulatanud Eesti keele sihtasutusele ja veel hiljem Eesti vabariigi haridus- ja teadusministeeriumile. See on jõudnud nüüd siia, kuhu ta jõudis, tähendab see, mis alustati 1988. ja üheksandal Tal juba teostus. See oli tõeliselt tark tegu ja tulevikku suunatud tegu. Ja siis mindi tammesid istutama tammik, mida hooldab Väike-Maarja vald ei ole muidugi veel kohisev tammesalu, aga sellest saab kord tammik ja kõige värskema puu istutas sinna siis Wiedemanni auhinna tänavune laureaat Haldur Õim. Aga nüüd Tallinna ma juba viitasin, et ajakirjanike endi hulgas on olemas kriitikameel ja huvi keele vastu. Ajakirjanike liidu keeletoimkond pidas oma hooaja lõpukoosoleku. Ega see ei peata keeleharimistööd, et kevadel hakkab rohkem aega kuluma oma pärisaedade harimisele. Küllap sügisel tuleme uuesti kokku ja teeme oma tööd edasi. Igatahes Eesti ajakirjanike liidu esimees Marika Lillemets tunnustas keeletoimkonna tööd. Kiidusõnu väärisid Helju Vals, Leogaa Kerge, Tiit Maksim, Marika Lillemets Eesti keel on midagi, mis väärtustab mitte ainult ajakirjandust, vaid kogu seda maatükki siin, et see on üks meie olemise mõte ja moodus. Siis selles valguses tahan ma öelda, et loodetavasti mitte ainult need inimesed, kes otseselt keelega tegelema vaid kõik Eesti inimesed on väga tänulikud selle töö eest, mida teie olete teinud aastaid ja see põld ajakirjanduse keelemaastikul On harimist väärt ja suhteliselt söötis. Nii et ma tänan teid väga selle töö eest, mida te olete teinud ja soovin jõudu edaspidiseks. Selle õhtu sisustasid Priit Aimla ja Saamuel Colomb. Oli kokku lepitud, et tehakse keelenalju ja tuuakse välja imelikke absurde ja keele, kohmakusi ja keele tobedusi. Saamuel Colombia ajas inimesi naerma tõsiasjadega. Tal olid ka tõsiasjad tõeliselt kaasas näiteks tugeva puhastusvahendi pudel, mille sildilt võib lugeda. Pärast neelamist pöörduge arsti poole ja võtke see paber kaasa. Priit Aimla, kelle humoristi kaabu all elab väga vana ja väga sügav keele huvi esitas pika ja väga tiheda loendi keele halvustest, mida ta on märganud. Ja see ei olnud sugugi naljakas, kuigi algus võib ära petta. Alustan looga oma lapselaste lasteaiast. Johanna ütleb ühel õhtul talle vastu tulnud emale. Täna murdis üks laps Kiigelt kukkudes oma käeluu ja siis tuli esmaabiauto ja viis ta taarapunkti. Kiusin mõjus kaasa lapse ema emalt pärit taustal suhtumine religiooni, mis teda küll kristluse asemel taarausku valdunud. Johanna on kuskilt teada saanud, Taara avitab. Aga draamapunktidega pole pistmist olnud. Aga see oli ka üks vähestest sellelaadsest näidetest, millega Eesti ajakirjanike liit oma koosolekukuulutusega paljusid siia arvatavasti nalja saamise lootuses kokku näib olevat toonud. Kui ettekande pikema saan, puha keele pahesid, kommenteerib või lihtsalt loetleb. Ja ei suhtu neisse sugugi nii süütult kui väeti lapse mälu vääratusse. Siiski jätan oma küllaltki kaootilise näidete reast välja valusalt ja kohutavalt, sageli koguni profimuusikute poolt öeldud lauset, mis kutsuvad kontsertitel propageerivad kontserteid ja pajatavad muidu põnevatest kontsertidest. Ent oma kalduvust raadiot kuulata tõesti on siinsamas väljavõttega 11. märtsi 2005 hommikukavast. Kell on üheksa ja 29 inimest. Õnnitleme neid inimesi, kellel täna sünnipäev. Kuid see oli vaid süütu nalja komistus, üks paljudest toredamatest reklaamidest kuulutab hea tuju kauba peale. Ma juurdlesin ja arutasin, miks on väga ammune kõnekeelne pealekaubasõnade järjekorras pea peale käänatud ja leidsin vaid ühe vastuse. Nad vahesid ei teadnud, kas kirjutada pealekauba 200 pealekauba ühest sõnast. Ja lõpuks ei saa vaikides mööda minna noorteüritusest Pärnu ühisgümnaasiumis 22. aprillil aset leidnud keelekonverentsist. See oli õpilaskonverents, mille teemaks seekord keel kui suhtlusvahend. Külla oli kutsutud armastatud ja lugupeetud keeleteadlane Martin Ehala Tallinna pedagoogikaülikoolist ja noored külalised Värska gümnaasiumist, kes tutvustasid oma seto keelt väga vaimukalt ja huvitavalt. Aga põhilised ettekanded tegid ikka oma gümnaasiumi õpilased. Nii rääkis õpilasslängis Maria Laasu. Helen Hunt tegi ettekande õpilasfolkloorist, see oli väga huvitav. Ja mis Tähelepanuväärne oli kaasatud ka Pärnu Vene gümnaasiumi noored. Artur Vetkas ja Margarita Kõrbunoova rääkisid vene keelest eesti keeleruumis ja rahvusvahelise keelena. Ja lõpuks maris Kuuda pidas ingliskeelse ettekande, milles kirjeldas Šveitsi omapärast keelemaailma. Ainus. Mida natukene ette heita võiks, oli see, et tundus. Eesti kuulajaskond ei saanud venekeelsetest ettekannetest täielikult aru, nii et siin oleks võinud mingisugust tõlkimismeetodit kasutada, mis oleks selle kuulamisprotsessi võib-olla veelgi huvitavamaks teinud. Igatahes au teile, õpetajad ja õpilased selle huvitava konverentsi läbiviimise eest. See on keelekõrv kuulatud. Kohtume nädala pärast, ütleb toimetaja Mari Tarand.