Keelekõrv, 553. saade. On maikuu ja aastaid juba oleme me kas keelekõrvas või mõnes muus selle aja saates rääkinud Juhan Liivi luuleauhinnast. Ja see, et me seda keelekõrvas teeme, on muidugi kõige loomulikum asi, sest mis on luule, see on ühe keele kõrgeim väljendus või seal midagi väga kõrget ja erilist, mida keelega teha saab. Ja meie keelega on seda alati tehtud ja tehakse siiamaani. Võib-olla kuulajatele mõni sõna, Juhan Liivi luuleauhind väga vana, väga väärikas auhind, millel eriti tema algaastatel oli väga suur ühiskondlik kaal, sellega vääristati või tõsteti esile niisuguse luuletaja sõnum, kellel tõesti oli rahvale midagi ütelda. Debora Vaarandi, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Betti Alver, August Sang olid esimesed, ma järjekorda natuke vist muutsin. Aga enam-vähem siis tuli auhinnas paus, saadi aru, et see on midagi liiga head, liiga vabaja, liiga ilusat. Ja siis äratati auhind uuesti üles. Aga mitte nüüd sellel uuel Eesti vabaduse ajal, vaid ikkagi veel vene aja sees, kui seda terminit siin kasutada. Ja ikka ja jälle aasta luuletus, Juhan Liiviliku luuletus, üksik luuletus, üksiku eesti luuletaja üks väikene pala, suure tähendusega auhinna väljaandmine alati Alatskivil. Ja natuke muutunud ka seekord, kuidas auhinda määratakse ja viimastel aastatel on olnud nii, et žüriisse kuulub alati eelmise aastaauhinna saaja žürii esimehena. Ja möödunud aastal oli Ly Seppel Liivi luuleauhinna laureaat ja tänavu siis žürii liige. Liisep Bel astus meie stuudiosse ja, ja mina saan kohe küsida. Sina luuletasid möödunud aastal eelkevadisest metsast, kus saadid sinililli. Aga leiad kive, sinilille ei leidnud, aga kivikesed on ka nagu kilkavad lapsed, kes ei taha, et neile peale astutaks ja polegi kuhugi astuda. Kui ma õigesti mäletan, lõppes see luuletus mis siis oli tänav, kuidas see töö sulle passis ja mis tunnetega sa selle juurde läksid? Nagu ikka, oli, oli huvitav, et kõik kuus või seitse žürii liiget esitasid igaüks ühe luuletuse, mis neile silma oli ja näppu oli jäänud. Ja nad olid erinevad. Ja kui ma need esimest korda lugesin, saadeti nagu ikka kompuutrisse, siis ma vaatasin, et, et kuidagi nad on, nad on ometi kahte lehte, et nad on ühed varjamatult ja avalikul tundepõhised ehk tundeelamus, seal põhinevad ja teised moodsamad või postmodernistliku maad. Ja nii see eesti luulepilt praegugi on. Ja siis põgusalt, esitasime neid seal ja ja mõtisklesime ja siis läks häälte andmiseks. Niiet suhteliselt lühidalt ja, ja oli vaja asi ära otsustada. Ja mina minus küll miski nõksatus, ma mõtlesin, et ma polegi mitu aastat kusagil žüriis olnud ja ja mõtisklesin selle üle, et et kuhu siis poole mina kallutan ja mida ja miks ja, ja mõtlesin jälle uuesti üle, et missugune on hea luule minu meelest. Ja tänapäeval, kus nii palju luulet kirjutatud, takse ja kus koolilapsed nii palju kirjutavad nad mõnikord riskivad meie koju saata oma luulekatsetusi, Andresele ja minule lugemiseks, nii et me väga ei liialda, kui me ütleme, et peaaegu, et loeme kaks kilo kooli lasteluuletusi kuus ja mõtiskleme mida luule meie põlvkonnale tähendas eelkõige kuigi üksmeelt polnud ju meiegi põlvkonnal ja mida luule tänapäeval tähendab. Ja esmamulje on küll, et luulet tähendus on läinud väga laiaks, sest postmodernismi üks märksõna on suhtelisus. Kui kõik on väga suhteline, siis siis kõik muudkui venib laiaks. Ja see on see maailm, kus me elame praekujasse luulemaailm kus me liigume praegu. Nii et on väga muutunud meie silma all. Noh meie mäletame arvatavasti mõlemad Stalini-aegsest koolist algkoolist tulnuna, kuidas meie keskkooli päevil tasapisi hakkas sulaaeg ka luules avalduma ja eriti meie ülikooliaeg oli tulvil suurt luule murrangut. Kui kassett Ki kaante vahel tulid meie oma ülikoolikaaslased Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski ja õige pea tuli ka sinu luulekogu juba siis sinu enda luulega. Aga kui ma meenutan, siis vene aja lõpust mulle tuleb tuleb meelde see olukord, kus ma valutundega südames märkasin, kuidas luule oleks nagu selleks, et tema kaunistusel tähtpäevi pühitseda ja see käis veel hulk aega Eesti Vabariiki ajas sissegi. See oli kuidagi minu jaoks valusalt Tagna line. Et luulet oli nagu siis vaja, kui oli mingit aktust või mingit riigipühi püha vaja tähistada. Ja noh, see on nüid pidama saanud luulevalusid, vara kasutamine millekski. Et luule saab ikka rääkida nüüd enda pärast ja enda eest ja luuletaja saab rääkida enda eest. Sa ütlesid huvitavalt, et luule on keele kõrgem kasutusviis talle meeldib see hästi. Ja ma olen viimastel nädalatel päevadel väga mõtelnud, et mis luule on mulle eelkõike polegi ühtset, kokkulepitud tähendust luulel ja mais mu enda keerleb selle ümber, et luule on olemasolemise seletamine, võib, väljaütlemine võib mõtestamine. See aspekt võlub mind praegu kõige rohkem, aga küllap on nii palju luulemääratlusi kui inimesi. Luule on ülev ehmatus, muidugi pasun ja kulli male või kuidas on. Aga samas luule see ei tule tuulest? No minu lapsepõlves oli üks lasteraamat, kus jänesepoeg luuletasin, ütles, et luulet kõik targad tunnevad, rumal luuleta läbi, saab. Aga nüüd selle võistluse juurde räägime võitnud luuletusest. See oli Ülar Bloomi luuletus, lamada karjamaal. Hiirehernes. Ülar Ploom luuletab nii lamada karjamaal hiirehernes tulitav päike päev kohal kõrges põse allpool niisked, rootsud pehmed purused Pepred ja heina ehmed. Hingata ihusse, kamara Rambust. Mõelda end embritset lehmist, jalambust. Väänata selili, vaadelda ringe, mida joonistab viu, nagu vibutaks linge, ET langeda Pisatult Allabilia üks kohkunud karja, ent on juba hilja. Tõusta istuli, kuulata tõrksaid, truuskeid, vankri loginat, köhatust, nina, nuuskeid, sekanoosid, jab, truusid muud häältelisa, kui säält lähevad Juku ja vanaisa. Lasta hobusel kaduda, paljude poole, jääda istuma, vaatama sinnapoole. Selle luuletuse esitas Liivi muuseum. Ja mul mul on hea meel, et see luuletuskogus kõige rohkem hääli omas vana moodsuses omas varjamatus tunde põhjalisuses ja selles valusas hinge hakkamises, mis Eesti loodus ja need olukorrad, kus me oleme umbses ruumist väljas ja looduses, mis, mismoodi loodus meile lapsepõlve ja loodusse, õrnust ja, ja kodumaist kargust meelde tuletab. On väga hea meel, et see luuletuskogus kõige rohkem punkt. Mina ka näen seda luuletust kuulates pilti, mingit oma pilti Ma Jukut, vanaisa hobust, heinamaad ja kõike ja, ja üks viis luulele läheneda ongi see, et ta elustab lugejas fantaasia sealt või mingist oma mälestusi, mõtteid, muljeid, aga selles luuletuses ma tajusin ka vormi ikkagi. Ja kui nüüd ikka nii küsida, et mis on luule ja proosa vahe, kui me ei suuda vastata küsimusele, mis on luule? Ma arvan, et teri vastajad ütlevad siin jälle väga isemoodi, kelle jaoks on riimi luuletusse vaja ja kelle jaoks ei ole minu jaoks on vähemalt kujundit luulesse, vajab ja on üldse iseküsimus, et kuidas tänapäeva koolilapsed luulet vastu võtavad. Liigutav on, kuidas nad Juhan Liivi luulet deklameerivad neil kooli aulakoosviibimistel päris on, ta on ja päris selge on, et nad tõepoolest on elanud sisse luulesse ja Juhan Liivi ja oma kodukoha esindamisse. Vallajuhid ja kooliõpetajad räägivadki täiesti avameelselt, et see on meil aastas kõige kõige suurem asi, mida me teeme, see preemia väljaandmine siis me siis me võtame vastu külalisi, siis me esineme neile. Aga. Tänavu kuulsin ma, et oli veel huvitavalt kutsutud külla näitlejad Rakverest, kes just praegu Juhan Liivi loominguga tegelevad. Nad esinesid väga ilusasti ja korraldajad ütlesid, et kuna Ülar Ploom itaalia keele ja kirjanduse asjatundjana viibis parajasti Itaaliasse saanud saanud tulla pärjamisele, et siis nad nagu kokku tulnud inimest vabanduseks või selleks, et ikkagi midagi pakkuda, kutsusid näitlejad Toomas Suumann oli kirjutanud selle instseneeringu, kuidas tänapäeva reporter küsitleb Liivi tänapäeva kuulaja tarvis. Ja näitleja, kes mängis Juhan Liivi ja vastas neile küsimustele oli Hans Kaldoja. Ja see oli väärt kuulata ja vaadata. See oli väga väärt. Ja see äratas minus selle mõtte, et ma olen viimased kuus aastat töötanud Raplas kooli lastenõustajana, kuna ma vanast peast õppisin veel ühe elukutse ja see on psühhoterapeut. Ja Ma julgen ja ma peangi ütlema, et tänapäeva läbilõikekoolilaps oskab sulle, kui ta on vähemalt viiendas klassis rääkida säravi silmi, missugused meeled on inimesel, nägemine, kuulmine, haistmine, kompimine, maitsmine. Ta räägib seda sammuga, sest ta teab Kui me, siis hakkame juttu juhtima sinnakanti, et milleks neid meeli inimestele vaja on? Mul on koguni üks väike karbike, kus, kus ma annan nende kompimismeelele tööd ja palun neil selles mängus tibu-tibu ära näita oma nahaga oma peopessa nahaga ära tunda, et mis materjalist, mis asi ja mida ta sulle meelde toob. Mul on seal kastanimuna ja mul on päikey jõulupuukaunistus ja mul on üks põletatud savitüki ja mul on üks kuivanud uba. Ja mul on seal paarkümmend asja. Minu rinnas väga kriibib. Kui ma pean välja ütlema, et tänapäeva koolilaps tunneb keskeltläbi ära plastmass lipakaid, litakaid, niisuguseid plastmass, pisikesi nudinaid, siis ta ütleb kohe väga kindlalt, millest on tehtud. Mis asi see on ja mida see talle meelde tuletab. Aga kuivanud tuba või linnuudus õlg või linnumuna või kastanimuna või männi käbikene või teokarp ei tuleta talle kohe mitte midagi meest ja see ja ei tule kohe-kohe üldse meelde, mis asi see võiks olla, ühtegi mälestust ei haaku sellega. Nii et ma kardan, kardan juba ikka rohkem ja rohkem, et tänapäeva koolilaps teab, mis asi on meel. Aga tal ei ole vähimatki aimu sellest, mis asi on meelemulje ja milleks meile meeli on vaja need samad lapsed, kellel on raskusi oma kompimismeelega midagi ära tunda ja selle abil mäletada oma elu. Needsamad lapsed just nimelt needsamad lapsed, hulgakaupa ei mäleta oma elu esimesi aastaid, midagi ei ole katki, kui me ei mäleta esimest kolme, nelja aastat oma elust, vähe on neid, kes me mäletame. Aga kuus, seitse, kaheksa, üheksa aastat oma elust. No mitte midagi ei tule meelde. Lastesõimes ja lasteaias käinud lapsed ei mäleta mõnikord oma elu püheks aastani. Ja siis me püüame nakata seda elu meelde tuletama lastega kompimismeele haistmismeele on juba suur asi, kui, kui mingi lõhn tuleb lapsepõlvest meelde. Selle peale annab palju üles ehitada, sedasime. Võtame tagasi seda lapsepõlve mäletamist. Sest kuidas, kuidas me saaksime elus hakkama, kui neis? Ei, ei mäleta oma üheksat aastat lapsepõlve. Näen vaimusilma ees ja pisut olen ma ka kuulnud juba niisuguseid lapsi, kes ütlevad, kes räägivad sulle säravis silmi, mis asi on kirjanduses, kirjandusteaduses, näiteks diskursus kui mina, võib-olla pean iga kord võõrsõnade leksikonist järele, vaata või mis asi ta just nimelt on. Ja kes peavad heaks luuleks niisugust luulet, mis, mis no mulle kohe mitte midagi, et küllap see on loomulik, et põlvkondade vahel on niisugune pakku, aga pole minu võimuses ütelda kellelegi, et mis, mis peaks olema luule. Aga ma kordan ainult seda, et mul on hea meel, et et seekord sai Juhan Liivi preemia. Nende elamusel põhineb luuletus. Minu nägemuses on suur asi see, et selle preemia loojat kandjat ja igal aastal väljaandjad. Ta väga, et et äkki oleme vanamoodsat, kui me jälle tunde luuletusele anname preemia. Minu meelest on ilus seda, et nad aastast aastasse teevad. Mulle näib, et tänapäeva koolilaps kardab kõige rohkem elus ütelda, et mul millegipärast valus sain. Haiget. Mul on üks niisugune mäng, ülesanne koolilastega, mul on 20 pisikest lipikud, kuhu on kirjutatud peale üks lihtne lause, mis näita mind kõige paremast küljest, vaid näitab kuidagi, et mul on nagu midagi viga ka. Mul on näiteks raske öelda, heis sõnul on raske teiste inimestega vaielda või mõned inimesed tüütavad mind. Niisugused üldinimlikud väikesed nõrkused on need selle 20 lipiku peal nagu ma kool tänapäeva koolilapsega töötan. Ja palun tal vaadata mulle silma ja ütelda mulle neid lipikute lauseid, mis ta arvab, et tema kohta käivad jätta, võib neid muuta ja neid, mis ta tunneb, et tema kohta ei käi. Neid ärgu kindlasti ütelge, aga kui ta mingi lause ütleb, siis vaadaku ta mulle silma sisse ja öelgu nii nagu teisele inimesele ikka öeldakse. Siis nad libistad kähku need 20 lipikut läbi ja tänapäeva kuueteistaastane koolitüdruk tavaliselt vaatab need 20 lipikut läbi, vaatab mulle silma sisse ja ütleb, et ei kuule ma peaksin olema täiesti. Ma peaksin olema täiesti, kui ma iseennast paljastan. Minul on alati seda ütlemist väga valus kuulata, kuidas paljud ütlevad nii? No minu töös on ikka juba juba mitu tosinat tänapäeva keskkooli koolitüdrukut niimoodi ütelnud mulle noodi, ma iseennast paljastab kuidasmoodi, sest nüüd see siis nüüd on, et meie kodu ja meie kool kasvatab edukuse peal ja ainult edukuse peal välja olevaid koolilaps. Ma olen kuulnud ka niisugust lauset, et näiteks luuleta puhul võidakse öelda, et näete, koolis oli küllaltki krants, poiss aga ikkagi sai edukaks ja kuulsaks. Ma ei arva, et, et koolilapsed, nad on ju ikka alles lapsed siin vägasiidi oleksid. Ma arvan, et nüüd, kus me oleme nii sallivad ja kõik on nii suhteline ja me oleme kõik nii erisugused, me ei julge enam rääkida oma väärtushinnangutest. Ja, ja kust, kust lapsed siis neid kuulevad. Ma arvan, et me vanainimesed, Peaksime ehk olema julgemad, rääkima välja, mis me tegime, me arvame sõna ei arva asjadest sellest, ehk õpiksid ka lapsed välja rääkima. Vaat kui meie jutt siis jõudis, jõudis selleni, et kirjandus kui antud aja vaimsuse peegeldaja ikkagi, nii või teisiti annab meile ka märku sellest, et peab olema kõva tugev, julge, ületama kõikvõimalikke piire nii nii keeles, väljendustes, igasuguste teemade, seniste tabuteemade suhtes ja nii edasi. Mina tahaks, et täiskasvanud õpetaja või ema ütleks lapsele, et ei ole, alandab ja ei ole häbiväärne öelda, et et ma olen pettunud või ma olen kurb või mul on. Mul on väga valus selle asemele pähe rääkida, mida laps peaks. Ma arvan, et tänapäeva kooli üks põhilisi hädasid on pähe rääkimise kalduvus. Mina ootaks senisest rohkem, et õpetaja ütleks, et mul on valus, kui sa mulle valetad. Mul on valus, kui me vältimine teineteist ignoreerime ja teeme näo, et ei oleks midagi, ei olegi midagi juhtunud. Ma tahaks, räägiksime sellest, mis meie vahel on juhtunud, mis meid on teinud kurdiks ja pimedaks teineteise suhtes ja mida, mida me saaks ja tahaks teha. Mitte miski inimlik pole, pole meile kellelegi võõras ja luulet. Peamine on see tegevus, kus me oleme väga, väga nähtavad ja me oleme väga kaitsetud ja väga haavatavad. Ja need, kes luulet kuulavad või loevad, avastavad võib-olla selle kaudu, et nemad on ka haava tabati ja nemad on ka kaitsetud. Nad ei ole paksunahalised. Ja nad ei tahagi olla paksunahalised. On väga kaugele maale aus olemine enda ja, ja, ja teiste suhtes. Ja see on ka pagantakti, esimene nõue, et me oleksime haavatavad jäätmejulgeks ütelda, et me oleme haavatavad ja see ei ole häbiväärne ega ega alandav. Tead, see on lihtsalt inimlik. Ja see on see punkt, kust kust hea luule saab sündida. Mul tuli praegu niivõrd sind kuulates sinu natuke murelikke, aga siiski väga analüüsivaid ja, ja kindlasti ka edasiviivaid mõtteid. Nendest asjadest vaatan ma jälle selle kava pääle, kus on läbi aastakümnete need luuletused, mis on Ivan Liivi auhinna pälvinud ja mida me siin näeme. Lume pealkirjade viisi. Debora Vaarandi mure Eesti muldade pärast on esimene, siis tuleb Paul-Eerik Rummo ikka Liivist mõteldes, kus on just see valu, et kas sina oled see väike lõdvisev külmetav järv, see meie oma, see meie valu ja meie klassika, nii, mis on järgmine, tuleb Betti Alveri tähetund, sügava aususe luuletus. Siis tuleb Jaan Kaplinski tolmust ja värvidest sünnivad uued liblikad, aga mendid pannakse mulda nagu murtud luud oma asemele. Nii ta vist oli, siis tuleb August Sang, mida mõtleb mees enam maailma teedelega olla ja mida ta mõtles, vaev on vanaks saada ja vana olla ja Ain Kaalep õnne pihir. Mõtted ma kalmistul esivanemate väikse surnud lapse haua juures. Juhan Viiding soov, jätku leiba, jõudu tööle. Reinsanger, elujoon, elujoon, võbelev pihus. Seal on juttu igatahes katsest adra. Vikativarrest võib-olla edasi tuleb jälle, Betti Alver, elul on läikene hingema. Viivi Luik on aastasaja lõpp, on öö ja nii edasi. Lõpetamegi siis tänase jutu rajamise niisuguse tõdemusega, et Juhan Liivi luuleauhinnaga märgitud teoste rida on ikkagi mitte kunst kunsti pärast vaid midagi enamat. Et Juhan Liivi järjekordne luuleauhind on välja kuulutatud, et et ütelda meile midagi meenutada meile meie talupoeglik päritolu isegi siis, kui me talupoegade elust kataloog, poekadeem tegevusest enam linnainimestena suurt midagi ei tea, see on meie olemise aluspõhi, meie vanemate ja vanavanemate ainus eluviis. Ja olgu kui tahes linnainimesed, see, see käib meiega kaasas veel see annab meile meie hea ja halva tunnetus, et see annab meie rahvale Midakini. Meil pole ju vaatli seisust. Aga üks esisaama, viljapõldu kündmas ja külvamas ja ja lõikamas on küll midagi, mis neile võiks asendada meie aadlisoost teisi vanemaid ja on seda teinud väga-väga ilusasti ja väga kaua aega ja loodetavasti teeteledas. Aitäh. Ly Seppel möödunudaastane Juhan Liivi luuleauhinna laureaat, tänavune žürii esimees selle vestluse eest. Keelekõrv on jälle kavas nädala pärast kuulmiseni ütleb toimetaja Mari Tarand.