Margus Saare jutusaade Jutusaade. Tere hommikust, head kuulajad. Kaheksandal mail, kui suur osa Euroopast tähistab teise maailmasõja lõpu kuuekümnendat aastapäeva siin koduses Eestis, soovin kõigile kaunist emadepäeva. Ja tervitan siin stuudios tänast realist, kolmekordset tema europarlamendi saadikut, Siiri Oviiri. Tere tulemast jutusaatesse. Tere tulemast. No teil on selline vanamoodne perekond, üks Mihkel, kogu elu ja tervelt kolm last. Kõik tütred? No öelge, kui suureks ja edukaks teie tütred kasvanud on? Tütred on suureks kasvanud, vanem on 31, järgmine on 28. Siis on 20, nii et viimase vahe esimese vahel on suur. Aga võib-olla me mäletame kaheksakümnendaid aastaid, kui me laulsime, täitke maa lastega ja ja siis olid esimesed lapsed juba suuremad. Nii et mähkmete aeg oli nagu ununenud. Tuletan meelde, et tookord olid mähkmed Marlesti, neid pidi iga õhtut riikima kahelt poolt. Jah. Nii et ega see beebiaeg oli Oliver väga keeruline aeg, köök oli auru täis. Aga kolmas laps sündis, nüüd on kolmas laps juba üliõpilane. Selles mõttes perest välja lennanud nädala lõpus käib kodus, kui käib mitte iga nädalalõpp, sest talle meeldib Tartus olla. Ja ma olen ka kolmekordne vanaema. Nii palju, võib-olla. Kaks poissi, üks tüdruk, nüüd poiss, tüdruk, poiss. No küll neid tuleb veel ilma irooniata, lapsed on elu õied, mis aga mis lapsed teil siis nüüd enam on, eks ju, et kui palju te praegu nende ellu veel sekkub? Sekkumine vast ei ole see õige sõna, sest nad on iseseisvad ja, ja ega meil ei meeldi kellegile sekkutakse isegi kolmeaastane hakkab jonnima, kui väga sekkutakse tuleb võib-olla suunata, tuleb toetada, tuleb aidata. See, kui peres on südamlikud suhted, omavahel suheldakse, teineteisega, räägitakse mu meelest, see ongi toetamine. Mõnel eluetapil vajavad lapsed rohkem tuge, teisel etapil vähem. Ja eks ema süda seda tunneb, mis parasjagu vaja on. Aga eks ma olen rohkem niisugune nädalalõpuvanaema. Jah, Brüsselist helistan muidugi iga nädal räägime, pikad jutud, aga noh, telefon on telefon, isiklik kontakt on midagi muud. Eile hommikul läksin vanema tütre juurde. Tütrepoeg tegi pannkooki, kutsus vanaema ja vanaisa pannkooke sööma. Ja siis tuli ema süles. Väiksema lapselaps, kes on kaheaastane annakene trepist alla, vaatas mind rõõmsana, kuidas tädis. Palju siis lätlased, vanemad, aga harva liiga harva. Pesin ennast sellega ei räägi veel, ta ütleb L-i ja, ja iija ütleb iga kohta. Ja ju vanaemal keeruline sõnade jaoks. No mida suuremad lapsed, seda vähem on emakohustusi, aga ema rõõm jääb ka vähemaks. Kuidas nüüd võtta kohustusi, kohustused teisenevad? Jah, sa ei pea ja iga hommiku üles ajame ruttu-ruttu, jääd kooli hiljaks, nii nagu meil omal ajal oli ju. Triikima aeda, kooli pluusesid, pesema, sokke see võib-olla langeb ära, aga tulevad teistmoodi kohustused. Ja eks ema süda on, on alati lapsi täissaagi teistmoodi olla. No kuidas nii juhtus, et et Siiri olete jurist, Mihkel ja abikaasa on jurist ja kõik kolm tütart, on ta sunnitud juristiks. Vitsaga käis või mitte, kedagi pole sundinud. Ja kui me hakkame minu suguvõsas tagasi minema, siis meil on juriste läbi aegade olnud perekonnas olnud suguvõsas. Aga miks mu lapsed juristi tee valisid? Ma arvan, nii et kodus me rääkisime ju palju ühest ja teisest juriidilisest probleemist, arutasime, kuidas võib teha. Mina lugesin 11 aastat, et siis oli ta Tallinna pedagoogiline instituut, hiljem pedagoogiline ülikool, nüüd Tallinna ülikool. Lugesin 11 aastat õigust. Eks sellest oli juttu, lapsed kasvasid selle sees, kui me mõtleme enda ümberringi, on ju väga palju arstide, lapse, arstid, õpetajate lapsed, õpetajad väga paljude loomeinimeste lapsed on loomeinimesed. Nii et eks see on see õhustik, mille sees kasvavad. Aga minu lapsed on olnud küll sellise iseloomuga, et sundida neid ei saa. Ma mäletan, kui aina väike oli, võib-olla see viimasest jääb kõige rohkem meelde, kui sa talle ütlesid, tee nüüd seda, korista nüüd ära, pese nüüd käed ära. Mitte midagi ei tulnud, ta seisis nii kaua muru peal, kuni kuni mätas oli, oli must. Aga käsu peale ei teinud ta midagi, ta tuli sülle võtta, juhtida tähelepanu mujale, hakata koos midagi tegema. Ja siis ta tegi selle ise rõõmuga lõpuni. Nii et ega inimest ikkagi sundida teha, siis me kasvatame teda valesti. Ta on kogu aeg nagu mingisuguse hirmu sundisin, ma pean. Vaadake ennast, kuidas, kuidas segab, kui on mõni päev niisugune, et kogu aeg on sul tegevused, mida sa pead tegema? Ei ole Ing nagu, nagu lahti ja kas need tegevused siis alati välja tulevad. Aga kui sa teed neid asju, mida ühest küljest küll ka pead, sa ka tahad, siis tuleb kõik palju paremini välja. Noh, peab enda jaoks selgeks mõtlema tõesti Sirjega, teie enda ema ei olnud ju juristide oma kodust küll ei saanud mingisugust juristi eeskuju. Minu minu vanaemade kaudu ja sealtpoolt. Jah, minu ema oli disainer, kellel jäi sõja tõttu kõrgharidus pooleli, aga seda tööd tegi ta viimsepäevani, kui ta tööl käis. Jah, jurist, ta ei olnud. Kuulge, mis teid siis mihkliga kokku viis, oli senini. Parim, või kindlasti, ega siis teistmoodi, aga siis halba ei tasu ju, võtab ja öeldakse küll, et lähed mehele, aga ma arvan, et seal on ikka enda tahtmist ka. Jah, me kohtusime ülikoolis ja, ja nii ta läks, nii nagu noortel parajas vanuses. Just see aeg kui kurameerimise kõige magusamad aastad ja nii me abiellusime, sellest saab nüüd mai lõpus 33 aastat. Ja, ja ma arvan, et test nii palju tuleb veel. Kuidas te seda kavatsete ellu viia, seda, mis 30 aastat, mis, mis noh, ma ei tea, see oli võib-olla see on liiga isiklik küsimus, aga võib-olla ikkagi saab natuke seletada, mis teid koos hoiab. Eks inimesi diale, harjumuse. Alguses alguses kindlasti ei ole sarnased, aga kindlasti midagi on, on sarnast. Ühed, vaated ühele teisele probleemile mis inimesi absoluutselt kaks erinevat ei püsi kaua koos. Meie puhul võib-olla on nüüd see, sest pikka aega on koos oldud, peksime paljudes asjades, mõtleme täitsa ühtemoodi. Teame, mismoodi teine reageerib. Te nüüd vaatate mulle otsa, kas läheb igavaks, kas ei lähe igavaks? Sest eks ikka ka üllatusi ka. Ja mõlemad oleme teadja inimesed ju, Me jõuame teinekord teineteisele üllatusi, korraldame, et elu oleks üllatusterohkem. Aga elu on nii kiire olnud, meil mõlemil töö ja tegemine on alati olnud selline, et ega niisama istuda, käed süles ja mõelda virisemise peale aega pole olnud. Ja eks see on ka meid koos hoidnud. Te olete oma abikaasaga, Eesti ühiskonna nii-öelda positsiooni hierarhias üks silmapaistvamaid paared. Protokolli töötajal on viimastel aastatel korduvalt kerges kimbatuses, et otsustada, keda ikkagi siis presidendi vastuvõtul kes keda nagu saadab, eks ju, et viimati tuli Siiri Oviir Europarlamendi liikmena ja Mihkel Oviir riigikontrolörina ametlikule vastuvõtule ja mõlemad kutsutuna. Kuidas te ise kirjeldate seda abielus, sellise saatmise ja toe rolli, mis see tähendab teie elus abi kaasus? No eks ta on ikka kõigepealt teineteise toetamine ja ma ei ole kunagi mõelnud selle peale tõsiselt, et kes nüüd keda saadab. Meil on Eestis oma tavad siiski olemas ja olgu ikka nii, et naine hoiab mehe käevangus kinni, eriti niisugustel pidulikel juhtudel. Oma tööasjades saan ma ise hakkama. Aga nüüd presidendi vastuvõtul, et peaks päris ragistas ajusid, kui nüüd esimesena astub presidendi kätt, surub Poleks tähtis põlevast tähtis ja mina olen oma abikaasa peale toetunud. Kõik need 33 aastat mõned aastad ennemgi veel. Ja olen sellega väga rahul, et mul on alati, kelle poole pöörduda, küsida nõu. Sest eks elus on olnud ju ka niisuguseid hetki, mis teevad haiget, mõni, mis tagantjärgi on lausa vastik. Ja siis tuled emotsioonidega koju. Võib-olla ma väljas oskan oma emotsioone talitada, aga ega ma kodus nii väga rahulik ei ole. Oled õnnetu, mis nüüd saab teinekord pauguta Duccini, et lühter laes väriseb. Ja kui siis Mihkel rahulikult ütleb, et kuule, aga mõtle, oleks võinud palju hullemini minna. Pole ju midagi hullu ja hakkad niimoodi mõtlema, polegi hullu. Kuidas see teie see nõrgem olla? Nõrgem olla selline nõusolek läheb kokku sellega, et võrdõiguslikkuse eest soolise võrdõiguslikkuse eest muutku võid võidelnud olevat. Kas te saite valesti aru, ma ei ole nõrgem nõrgem teineteise kõrval, ühel on ühed tugevad küljed, teisel on teised tugevad küljed ja need tugevad küljed tuleb ühendada nii nagu abielus ühendatigi inimeste käed ja südamed tuleb ühendada ja saada tuge teise tugevusest, siis kui sul on seda tuge vaja ja vastupidi, küllap annan mina ka tuge siis, kui teisel seda vaja on. Ja teinekord ega tuge ei minnagi, küsimuse tuge tuntakse iga päev iga tund koos toimetades. Teinekord sellest ei räägita. Aga tunned, et teine on kõrval, sul on temast tugi. Aga mis nüüd puutub soolisesse võrdõiguslikkusesse? Kuulsime mõni aeg tagasi ühte raadiosaadet, mitte küll siin kus kinnitati, et ei, meil ei ole mingit ebavõrdõiguslikkust, kõik saavad ühepalju palka ja nii edasi. Võib-olla mõnes väga väikses mikrokollektiivis on nii aga üldreeglina, kui me vaatame statistikat, siis kas sarnastel töökohtadel on mehe tunnipalk suurem? Olgu ta arst, olgu ta õpetaja kus iganes riigitööl. Ma olen ise läbi elanud, tõsi küll, mitmed aastad tagasi ühe niisuguse situatsiooni, kus me kuulutasime konkursi konkursile. Teise vooru tulid mees ja naine. Osakonna juhatajaks. Arutasime, et, et noh, panime Balkan. Kui lähed valitsusse, teinekord oled poole eelarve pealt, eelmine on eelarve teinud, palju, meil on võimalik maksta. Tollel ajal olid riigiametnike palgad veel veel noh, ääretult pisikesed, aga tahad ju parimat, keda erasektor kohe ära ei ei kutsuks. Ja siis ütleb üks mu kolleeg, kes ei olnud üldse sellise mõtlemisega, et nüüd meil on halvem ja rumalam või midagi. Aga ütleb, et noh, meie ole siis, me peaksime nii palju maksma, see oli kolmandiku võrra suurem ja naisele nii palju. Ma küsisin, miks ta peab peret üleval pidama, eesti naine, Meie kõrval alati täpselt sama palju peresse panustanud kui mees ehk siis oma palga ulatuses. Need asjad tehakse ju koos, me ei arvesta, et täna paned sina 100 krooni rohkem, et vot nüüd homme oled sa mulle võlgu. See istub meil kuskil kuklas veel see niisugune arvamine sellest on nüüd küll oma 10 aastat möödas, aga täna kohtan ma sellist arvamist. Minu meelest me räägime küll siin Lissaboni strateegia, küll majanduse elavdamise eest ja nii edasi, aga me oma põhilist majanduspotentsiaali, ehk siis inimene, oleme ala väärtustanud. Meil on 53 protsenti naisi. Naised on rohkem töötud, naiste palk on väiksem, nüüd on mõni hakanud rääkima, tooma tööjõudu väljast sisse. Kas äkki tuleb sealt ka naised hoopis teise kultuuritraditsiooniga, hoopis teiste töökogemustega, kus me siis võidame või kaotame aga naisi lükates kuskil tagumistesse ridadesse? Me tegelikult iseenda majanduspotentsiaali vähendame. Aga selle peale Siiri Oviir, aga ma ei tea, kas te olete tähele pannud, et näiteks paljudes ööklubides on nõnda, et naistele sissepääs tasuta kella 12-st üheni. Mis mehed selle peale peaksid ütlema ja kas naised ei tunne puudutatuna, et esiteks naised on justkui nagu kauba peale või teiseks on see, et neile on eeldatakse, et nad ongi need peibutismehele ja teiseks on nad ka teenivad vähem. Aga ma ei ole ka ühtegi meesorganisatsiooni veel kuulnud, et, et nemad seda vaidlustaks, et miks mehi diskrimineeritakse. Mehed peavad maksma sissepääsu eest, naised saavad tasuta sisse. Kes, kas pole kummalised? Paradoksid? Tegelikult on, on küll ja ega see nüüd päris õige ei ole, et naisi sellisel juhul võetakse asjana. Kella 12 aeg, mida see veidi endine mees sealt ööklubist otsima läheb, vaevalt et muusikat kuulama. Kaaslast muidugi. Noh, 100 protsenti kindlasti mitte. Nii et ma ei, sellist lähenemist ei poolda. Nüüd te ütlesite, et mees, organisatsioonid pole protestinud, mis meil peale meestelaulukoor üldse on mees organisatsioone ja kas need meesorganisatsioon on vaja? Naisorganisatsioonid tekkisid ühe või teise küsimuse tõstatamiseks ühiskonnas või kui oli midagi viltu, et koos ühinenud ära teha? Mehed on läbi sajandite seda maailma juhtinud mees, organisatsiooni pole vaja. No siiamaani ei ole vaja, jah, kui naisel on väga tugevad, ei ole vist. Nende käes on võim, nüüd juba tasapisi hakkab, hakkab tekkima kima mees. Uuring oli pedagoogilises ülikoolis väga hea. Sest Öelda, et me ainult ahistame või diskrimineerib naisi, ei ole ka õige. Küllap me ahistamine, diskrimineerimine mehi, ka. Toon näite Leedust küllalt sarnane Eesti olukorraga, võib-olla et meie oleme luterlased, nemad on katoliiklased, et selle võrra on mõned lähenemised, teised. Kui neil loodi soolise võrdõiguslikkuse ametniku koht? Jah, oma viis aastat tagasi, siis esimesel aastal oli paarkümmend protsenti rohkem naisteavaldusi ja nüüd kõik need edaspidised aastad on nendest tähelepanu juhtimisest 60 kuni 70 protsenti meeste avaldused, mis leiavad ka kinnitamist No väga äge, Eestis on nüüd ka see ametikoht sotsiaalministeeriumi juurde emiolud ja ta loodud ametniku konkreetsete inimeste veel ei ole, aga noh, ma ei tea selle selle see. Võtsime ammu tagasi. Aga sellega venitatakse, öelge mulle, missugune ametikoht. Kui naine tuleb konkursiga manniga vahet seal võib-olla nii mees kui naine, vot siis saab sinna viia selle avalduse, miks naised saavad kasutaja klubisse, mehed peavad rahakotti kergendama. Proua Oviir, kes karjääri Eestis ammendas end pidid europarlamenti kandideerima. No ega ma Eestist kuskile kadunud ei ole, iga nädalalõpp olen ma oma kodus ja, ja reedene päev on nii täis igasuguseid üritusi No te olete öelnud kellelegi ajakirjanduses, et olukord Eestis oli minus tekitanud suure tõrke, teadsin ette, mis tuleb järgmine kuu ja mis juhtub siis, kui ühe või teise ka mõne kiiliteed No ma olen nüüd 15 aastat olnud poliitikas, 25, aprill kukkus 15 aastat, see oli see päev, kui tolleaegne ülemnõukogu mind kinnitas sotsiaalhooldusministriks. Enne seda võib ikkagi öelda oma poliitikas ei olnud. Nii, et 15 päeva, 24 tundi päevas ja loomulikult tunnen ma läbi ja lõhki kõiki ja kõike, mis tuleb. Me saime Euroopa Liidu liikmeks ja keegi peab ka kandideerima sinna. Et valijad mulle nii palju hääli andsid, aitäh neile veel kord selle eest, järelikult olen ma saanud hästi hakkama ja nende usaldust väärinud. Ma olen seda meelt, et Euroopa Parlamendis ei saa olla päris uustulnuk, kes ei tunne eesti olusidki Eesti poliitikat, ei tea, mis Eesti seadustega vastu võetud on. Kuidas seal viis aastat otsib, komistab Pole sellest eestile midagi kasu? Meid on seal siiski ainult kuus, jätkem see mõtlemine, et me ajame Euroopasse muidugi majame-Euroopasse, aga Eesti on osa Euroopast. Ja iga akti tegemisel, kus ma olen osaline olnud, mõtled esmajoones, kuidas Eestile mõjub. Kas see viib meid tagasi või viib olukorra täitsa sassi ja saab esitada. Parteidistsipliinist kinni peagi te olete Euroopa demokraatide ja liberaalide liidu fraktsioonis. Ja need ei aja partei anud vedajat Eesti asja vä? Aga ma mõtlen Eesti asja ajades keskparteilasena ehk siis sotsiaalliberalina liberaaldemokraadid, liberaalid ja demokraadid on tegelikult kõik sotsiaalliberaalid. Niisugust neoliberalismi seal ei valitse. Iga otsustuse keskel on inimene ja vaadatakse, kuidas teha inimesele paremaks, mitte ei ole nii, et öeldakse, Tehme ei saa mingit sotsiaalpoliitilist otsust vastu võtma, kaua. Me laiali jagame, raha. Sotsiaalpoliitika, jälle raha. Laialijagamine on inimese toetamine inimesele kõige vajalikum on hetkel, sest pärast teda august välja tuua on palju kallim, raskem ja teinekord ka võimatu. Kas europarlament on see, mida te lootsite või on asi nagu monsterlikum, hullem süsteem on suur ja väsitav. Tõeliselt liigutada. Ega inglise Parlamendis suurt vähem pole saadikuid ühes kojas 659 pluss teine juurde. Nii et väsitav, kuidas nüüd öelda, eks ta alguses oli, oli kõik väga teistmoodi ja kõige rohkem mind segas nende kodukorra reeglid, sest ma olin harjunud meie kodukorraga, tahad sekkuda, vajutad klahvile, räägid, vot seal nii ei räägi seal, sa pead mõtlema, et sa tahad järgne endal rääkida, eelmine nädal siis esitama oma soovi oma fraktsioonis. Fraktsioonide vahel on ära jagatud kõneaeg. Nüüd fraktsioon Ottab, mitu kõnelejat on, kes soovivad fraktsioonist ja sellest siis tuleb, kas sa saad kaks minutit või ühe minuti. Aga ühe minutiga on ikka väga raske midagi ära öelda. Aga noh, eks ma olen öelnud, püüa kasutades oma Eesti poliitilist kogemust, muidugi mindi väljagi. Nii et see on kõik, kõik nagu võõras parandusettepanekute tegemine ühte või teise tihti on ka teistmoodi. Aga mis mulle seal meeldib, seal on määratud ühe või teise akti juurde nagu peavastutaja. Ja siis on erinevad vatest, fraktsioonidest ja erinevatest komiteedest on siis nagu asevastutaja seda kuulatakse. Sa saad teha paremini, lobises, sa oled nagu samm kõrgemal sind. Ja see käib niisugune, siis tulevad need aseeksperdid või ase raportöörid, eks sadu, nagu nad ütlevad, kokku, omavahel vaidlevad. Nii, et see on ja, ja seda kui eksperdi või kui, kui selle asjaga ennast kurssi viinud inimese arvamust arvestab pärast, kas see saal? Meil on nii, ütleme ühes komisjonis tehakse eelnõu enam-vähem tasakaalu, siis tuleb õige partei poolt saalinurgast ettepanek, mis hääletatakse sisse ja seadus on vups külili ja pärast ei tööta ja me teeme jälle muudatusi muudatustele ja nii edasi. Sest eksperdi arvamuse eelnõusse niux te olete miskit seal korda saatnud või? Mis tähendab kurde saatele? Pisikene oleke, aga noh, midagi tõeliselt. Ma olen üks üks noh, Eesti mõistes nagu ekspertidest, tööaja direktiivile, siis on meil vastuvõtmisel progress ja tundub, et minu parandusettepanekut lähevad läbi. See on kuidas fondides, et raha antakse, kellele antakse, millised on nõuded, kuhu poole suunatakse. Tundes Eesti olusid, tegin ma sellise ettepaneku suures saalis pole küll veel olnud, aga, aga väiksemas ringis on seda aktsepteeritud. Täna on ju teatavasti 80 protsenti kujule Euroopa Liidu raha 20 pead ise panema. Kui me ikkagi tahame tegelikult kodanike kaasatust paljude küsimuste lahendamisele, siis tuleb kasutada valitsusväliseid organisatsioone, aga nendel ei ole seda kahtekümmend protsenti, raha laenukõlbulik see 20 protsenti ei ole, sest kes need laenuprotsendid maksab aastaskust omast taskust ka raha ei ole. Nii et tegin ettepaneku, et sellistel juhtudel võiks olla 90 protsenti seda finantseerimist ja teatud juhtudel isegi enam see teatud juht peab siis mingisugune väga erakorraline olema, aga elu on täis erinevaid situatsioone. Nii et vaatame, kuidas see läheb. Ja ühte, kui teist kindlasti veel sotsiaalse kaasatuse varsti võtame vastu juuni alguses sotsiaalne kaasatus uutes Euroopa Liidu riikides. Ja noh, loomulikult seda valdkonda ma tunnen mitte ainult Eestit, vaid ka teistes uutes riikides. Nii et minu ettepanekud siiamaani üks hääletati ainult välja Mil komites ja põhjuseks oli, et oli absoluutselt ristipidine, inglisekeelne tõlge. Aga seda juhtub. Vaesed eestlased, kuulge, Siri, kas te, kui te olete nüüd neli päeva nädalas kodunt ära ja sõbrannad on siin perekond on siin kõike telefoni teel? Brüssel väsitab teid ka või? Tunnete end vahel üksi? Neljapäeval, sest neljapäeva õhtul kell seitse istume lennuki peale ja, ja kell 12 olen kodus. Neljapäeval peale lõunat on jah niisugune, et sihuke väsimus. Aga ega ma nii päris üksi, sest et ümberringi eesti keelt ikkagi on minu hea abiline, nõunik noormees Eestist. Tema meid on veel peale minu viis, meil on väga kenasid ametnikke, seal võiks olla muidugi rohkem. Aga ma loodan, et uus valitsusametnike koolitusele pöörab rohkem tähelepanu, muidu võib juhtuda nii, et viie aasta pärast on eestlased ainult sekretärid ja autojuhid ja muud on, on teised. Nii et kui tahad leida eestlast, siis leiad. Ja noh, arvuti kaudu saab raadiot kuulata. Iseendale selles mõttes aega jääb, et noh, et korvpalli lähete mängima mõnel teisipäeva õhtul seal Brüsselis mängima juba enam ammu. Kõva korvpallur, olite kooli ajal? Jah, aga. Miks see niisugune läbimõtlemata spordi tegemine on mu jala rikkunud, nii et ega must enam nihukest kargajad ei ole? Isegi aeroobikas ei käi, ma olen kuulnud, Mihkel käib aeroobikas, on seni. Trumpi, käib aeroobikas sõnadega meesteaeroobika. No inimene peab ennast liigutama ja, ja ega nüüd see, kui, kui õhtul seal ümbernõmme kvartalite jooksed ka seda võib teha. Jah ja talle sobib see. Ta käib ujumas ka ujumas käime koos, minule praegu meeldib nagu ujumine. Olen mõtelnud, et peab Brüsselisse viima keppide tegema, mul on kuningapark lähedal seal kepikõndi. No miks ma Tallinnas kepid viin? Ma ei tea, kus Brüsselis pood, kust saab osta, ma tean, omakandi kandi. Seal ei ole sellist sporditarvete voodi. Aga ega niisugust spordisaalis võib-olla ma ei ole osanud praegu aega võtta. Niisugust aega nagu ei olegi, sest päevad lähevad pikaks. Mõni koosolek lõpeb kell üheksa, alles siis on laua peal pabereid küll, mis teha, või kasvõi kui loed lehed internetist läbi ka tund-poolteist läinud. Nüüd on väga moodne kirju, enam ei kirjutata meilidega, ma ei ole see sedalaadi inimene, kes jätab vastamata, see võtab hirmus palju aega. Nii et, et aga nii palju ei ole. Jalutamise aeg on see, kui hommikul tulen tööle. Ma olen 17 minutit on mu teekond pikk, võib-olla natuke liiga lähedal. Nüüd nägin ühte paremat elamispaiku, aga see on veel lähemal, nii et tõenäoliselt jääb porter vahetamata just sellepärast, et ta nii lähedal on. Et võiks nagu natuke kaugemal, see sunnib liigutama ennast. Peate korteris hotellis, hotellis kujutage ette, iga esmaspäev tuled jälle hambaharja öösel. Ja vahetate usute? Jah, nii et ei, hotellis on, on meie hotellis elaja. Homme on Euroopa Liidu sünnipäev, kuidas selle tähistamine Brüsselisse välja nägi või, või näeb siis vä? Homme ei ole Brüsselis kohal kedagi, aga esmaspäeval, kui hakkab Strasbourgis jälle täiskogu istung siis loomulikult on ta veidi pidulikum. Luksemburg eesistumine on Luksemburgi suurhertsog, tuleb, peab kõne. Ilmselt lippude juures on ka mõne riigi kas laulukoor, tantsukoor või mis iganes seda käib seal tihti. Aga niisugust suurt pidu, tantsu ja tralli nagu otse ei ole, sest töö tahab tegemist. 700 üle 700 inimese on Strasbourgi suurde saali kokku tulnud, paberid ootavad, need teeb neile selle nelja päeva jooksul läbi hekseldama. Te kuulete jutusaadet, saatekülaliseks on Siiri Oviir Europarlamendi saadik ja Eesti naisliidu esinaine, need mõned tiitlid tema elust, kuulame muusikat ja siis jätkame juba juttu naistest. Emadepäeva hommikul on külaliseks Siiri Oviir Eesti naisliidu esinaine, keda ühendab naisliit. Naist ühendab Eesti naisi. Meil on naisliidud või naisteseltsid, erinevad nimetused on pea üle Eesti linnades, maakondades, külades ja seal siis naised käivad koos ütlevad sõna sekka või panevad käe külge nendele probleemidele, mis antud kohas on täna just aktuaalne. Ja Eesti naisliit on siis nii-öelda nagu katusorganisatsioon oma Tallinna naisliit Vändras, Sindis, Pärnus, kus iganes Kiviõlis ja nii edasi. See ei ole selline seltsielu organisatsioon, ta siis pigem nagu poliitiline vä. Ei, poliitiline ta ei ole, kuigi meil on naisliidu liikmete hulgas. Ma arvan, et on kõikide erakondade esindajad, aga me ei ole kunagi ajanud poliitikat. Esikohal on ikkagi need probleemid ja mured, mis naistele valutavad, südant valutavad ja no kuulge, siin ei ole vahet, kas keskerakondlane, Isamaalane tere, küsimusi on vaja lahendada ikka nii, et meil ei ole poliitika tõusnud kunagi kunagi esiotsa võib-olla jah, vahest mõni väljast ütleb, et Keskerakonna ripats ja nii edasi, kuna mina olen esinaine. Aga ma panen käe südamele ja ma arvan, et ükski või kritiseerida ja öelda, et ma olen ajanud naisliidus Keskerakonna asja mõlen ajanud või toetanud eesti naise vajadusi, küsimusi, ükskõik, mida me siis oleme teinud. Meile kuuluvad naised, kes kõik töötavad, kellel kõigil on pered, nii et ega ei ole nii, et me kaheksa tundi päevas laupäeva pühapäeva takkaotsa teeme nüüd naisliidu tegemisi. See ei ole siis naisliit, kui sa pere jätad unarusse. Aga mis antud hetkel aktuaalne on, sellele oleme sõna sekka ütelnud. Siin olgu viimase aja asjad naiste vägivalla küsimuses prostitutsiooni küsimused omal ajal, kui tolleaegne valitsus siis oli minu meelest minister Eiki Nestor tõi sotsiaal harta ratifitseerima, siis oli ju soolise võrdõiguslikkuse küsimused jäetud välja, et neid ei ratifitseerida. Ka mitmed eakate inimeste probleeme puudutavad küsimused olid välja jäetud ja põhjendati sellega, et meil ei ole raha. Inimese põhiõiguste kaitsmisel ei sa rääkida. Naisliit hakkas siis siin-seal kirjutama. Tegime seminare ka konverentsi sellel teemal, see tähendab, et teadvustasime ühiskonda, ilma selleta ei saa. Ja lõpuks ka Riigikogu ratifitseeris, need ei läinudki Riigikogus väga-väga keeruliselt. Mis veel perekonnaseadust, kui arutati, muuseas ennesõjaaegne naisliit on ka perekonnaseaduse autor, kes üldse viis sellise perekonnaseaduse Eestis läbi, sest tookord oli ta nagu kaldu meeste poole. Siin, kui oli probleem, et seadustada vabaabielu juristina ma siin siis nüüd küsin, et ütleme siis otse välja, et võtame seaduse kaitse ära abielult siis me saame vabaabielu seadustada. Registreeritud abielu on selles mõttes vaba, kuidas neid saab võrdsustada? Jah, võib-olla me oleme mõnevõrra konservatiivsed, kuid emane naistena me teame, et siiski, kui abiellun registreeritud, on see lapsele palju turgu olulisem see, et meil teinekord minnakse lahku ja rohkem kui vaja. Selleks on teised probleemid. Aga siiski tunneb ennast vere turvalisena, kui ei ole nii, et panin käed tasku, viskan koti üle õla, lähen ära järgmisesse pesasse. No üks helgemaid silmapaistvamaid ülesanded, mis naisliit endale võtnud, on selgitada välja aasta ema 98. aastal oli aasta emaks ajaloo professor Sirje Kivimägi siis tuli õpetaja jõud Tiina Talvik, teenindustöötaja lisa Tomberg, siis õpetaja ja viie lapse ema, Katrin Reimus, kolme lapse ema, Mikita, vallavanem, Luigas, Merike Kull, nelja lapse ema Palamuselt ja, ja möödunud aastal siis Haapsalu muusikaõpetaja, koorijuht Maaja Moppel, kes on üles kasvatanud kolm last, on kõigil, neil on väga palju lapsi. Kes siis on tänavu aasta ema. Olgu, see väga huvitav, ma ei saa seda praegu veel öelda. See kuulutatakse välja kell 12 Estonia kontsertsaalis pidulikul aktusel. Veidi hiljem, kui 12 12 hakkab kontsertaktus ja Eesti vabariigi president. Traditsiooni kohaselt annab tunnusmärgi ehk siis Astema sõle aasta emale üle. Nii et siis, kui tema Ansele Saab sellest rääkida laiemalt, aga otseülekanne selles saates sellest kontsertaktust on nii, et sealt näeb, aga kes on aasta ema võib-olla siinjuures peaks veidi, et me ei ole võtnud omale sihti, et meie aasta ema peab olema paljulapseline, see tähendab viis 10 15 last. Meil on keskmine eesti naine, kes keskmiselt rohkem silma paistab. Keskmisel eesti naisel on kaks koma last. Kui ta juhtub olema väga tubli naine, kellel on viis last, 10 last, ega me seda kõrvale ei lükka. Aga tiitli esitamisel või kandidaatide esitamisel on eesmärgiks või seatud nõudeks, et vähemalt kas peab olema ja loomulikult mitte päris tited, sest siis me ei saa veel öelda, et ta on lapsi hästi kasvatanud lastele õiget pereväärtused ja nii edasi ja nii edasi. Nii et üheaegselt, et pere on korras. Toetatud hästi toimiv perekond ja et kõrvalt on ka ühiskonnas tunnustatud, mitte nii, et pere on unaruses, aga päevad läbi leegib ringi ja teeb ühiskondlikku tööd. Ka oma töökohal tunnustatud, nii et kõik see kokku, nii nagu üks eesti naine on, jõuab kõike, kasvatab seitse last, käib tööl. Meie särgi ära saadab uksest välja, võileib taskus ja naeratab. See on suur vastutus, muide, emasid vist mingi mõnisada 1000 Eestis ütleme erinevas vanuses. Et loomastikku oma ema on ikka Ma ju kõige armsam, et kelle jaoks ta seda siis nüüd teete, siis. Te tahate lihtsalt nagu ühiskonda õpetada, et vot selline on keskmine ema, siis peaks olema. No miks me seda teeme? Me tähistame ka isadepäeva, mis hakkas mõnevõrra hiljem ja ka aasta isa tiitel kuulutatakse välja ja jällegi Estonia kontsertsaalis. Miks me seda teeme? Peresid koos hoida, peresid toetada? Sest tänu ja kiitust me võime öelda, me ei taha, et meid kiidetakse, tegelikult tahame küll, ja kui meeldib, on, kui keegi sulle naeratab, lihtsalt ütleb aitäh. Ega ei ole vajagi tunni aseid oode kiidukõnedega. Võib-olla see toetab meid, peresid, võib-olla see paneb mõne pere mõtlema ja ei minda paberiga lahutuse majja. Sest lapsed jäävad üksi, lapsed elavad seda igal juhul üle. Ma toon näite oma elust. Teatavasti olen ma jurist ja sellest on nüüd küll oma oma 25 või rohkem aastat tagasi, kui mu üks väga hea tuttav taar lahku hakkas minema. Ja loomulikult tulid nad minu juurde nõu küsima, kuidas seda teha, sest keegi ei taha ju kohtus, nendel oli laps, nii et nad ei saanud lahutada perekonnaseisuametis. Ja meil siis vaikselt niimoodi rääkisime, sest seal olid tõesti põhjused, mitte et üks või teine oleks paha olnud, aga kaks inimest koos ei sobinud. Aga Eksma vanem tütar, kes oli siis parasjagu niimoodi nina üle laua ääre jooksis ringi, kuigi me ei rääkinud lasteaias seda, aga midagi said aru. Ja kui siis pere ära läks, küsiti mu käest, sest ta tundis selle perepoega. Kas ta minestas ära. Tema meelest oli tollel ajal kõige koledamad asjad neerukortsud ja. No. Ma ei tea, kust ta need võtnud oli. Kuskilt kuulnud. Nii et ta oli silmad pärani mures oma oma sõbra pärast, sest tema vanemad lähevad lahku. Lapsed teinekord ei näite välja, teinekord, meil ei ole aega nende muret tähele panna. Aga miks mitte ei peaks naised seda tegema, et pereväärtusi tõsta, peresid kuidagigi aidata, nii kuidas ühel või teisel ajahetkel võimalik seda teha? Kodus ju nüüd enam, mul on mõnevõrra lihtsam, kui ma oleksin väikeste laste ema, ma ei kujutaks ette, aga meil on ka selliseid naisi, kuigi nii väga verinoori silma järgi vaadates europarlamendis ei ole. Aga meie fraktsioonis on näiteks kaksikute ema, kaksikud on kaheaastased, aga me oleme nüüd aastaid koos käinud. Järelikult valimiste möllu ajal oli ta kas just sünnitamas sünnitama minemas. No tema lapsed on taga seal kaasas. Kas on erinevaid peresid, aga minu puhul? Mul mul ei jää koju rohkem kedagi kui abikaasa, kelle tööpäevad on ka väga pikad ja kui ta koju tuleb, ega ta siis suurt kodus enam ta läheb magama. Ja nädala lõpus olen ma. Kodust peresse päikest toomas, kui niimoodi võib. Kodu on koristatud ja pesu on pestud ja koerasöödetud ja Mihkel on nagu hakkama saanud, ikka või? Koera sõidab Mihkel ka siis, kui mina kodu sain. Koer on nagu, nagu kuidagi kuidagi. Et tema koeratoidu ja tema söödab koera ja mina annan koerale lambakintsu või tähendab kanakintsu või, või mida parasjagu Tallinna lennujaamas müügil on. Kuigi rohkem on seal singiga pannkooki. Kui ma neljapäeva õhtul koju tulen, koer pistab kohe nina mu koti. Nõukogude Eestis ei ole emadepäeva väga suurejooneliselt tähistatud pigem pisikesel peredes. Missugune teie ilusaim emadepäev on olnud? Suurejooneliselt jah, tähistati meil naistepäeva, aga ma arvan, et Eesti traditsionaalne pere on emadepäeva alati tähistanud ja seal on peredes praktiliselt võib-olla ühtemoodi. No hea küll, kookon teine retsept on teine ikka kallistatakse, ema kaetakse hommikul ema jaoks laut, lapsed joonistavad ise kaarte. Või siis teevad kingituse. Ja ka minu emadepäev oli selline. Meil oli kodus nagu kaks ema, sest vanaema oli kodune, vanaema elas siis veel vanaema oli ju minu ema ja me kutsusime oma vanaema mitte vanaemaks, vaid emar. Ja kui nüüd õuest sai kutsutud, ma ei tea, vanem vend selle nime pani. Ega see r-täht kadus ära. Nii et mäletan, naaberhoovi lapsed ütlesid, Sul on nii vanaema ja siis ma seletasin, see pole emad, Neymar. Aga mis vahet seal on? Vanaema ja ema, mõlemad annavad lastele ühtemoodi soojust. Vanem oli meil niisugune hea koduhaldjas, sest ema, kes käis tööl ja, ja õhtul oli siis meiega. Nii et nad oskasid emadepäeva teha alati soojaks pühapäevaks, ta on ju alati olnud pühapäev ja maikuu teine pühapäev on tavaliselt juba kevadisel päike paistab. Et missugune nüüd eriline on? Ega ei oskagi öelda, kõik need päevad, Need emadepäevad olid, olid omamoodi toredad ja eks olid peres välja kujunenud kindlad traditsioonid, ega ma teadsin, mismoodi ta tuleb. Lumepallisuppi saime magustoiduks ja see oli meie laste lemmiksupp. Vanaema tegi õunakooki. Millist õunakoogi siiamaani mul ei tule nii hea välja kui vanaemal. Vot ei osanud õigel ajal olla tal köögis kõrval ja vaadata, kuidas ta seda tegi. Nii et üks perekeskne päev on ta alati olnud. No ükskord lähevad lapsed kodunt ära, eks ju. Ema, rõõm on ajatu või ajalik. Siis tuleb see ema rõõm ja osasaamine pereelust teistmoodi kui nad sul kodus elavad, aga ma tegelikult tahaks, et see viimane tütar, kui ta ükskord mehele läheb elaks minuga koos. Kas tema seda väga tahab? Ma kahtlen. Muide, ma mees Veideman. Aga ega ma arvan, Albemm ei ole, ma olen nendes küsimustes konservatiive tolerantne. Aga ega külla minna ja külla oodata. Eestis on võib-olla rohkem kombeks, kas selleks on omad põhjused olnud, et siis keelatakse erinevad põlvkonnad koos? Lääne-Euroopas lendavad lapsed juba juba enne, kui nad peret loovad välja. Nüüd meil ka ehitatakse, vaadake Tallinna ümber, nimis, mürinal kasvab. Kasvab uusi elamuid, kes seal elavad, eks ikka noored. Nii et meil hakkab ka tulema. Perest lennatakse vara välja. Selline on tõesti elu on Eestis mõnevõrra ebatavaline päev. See on päev, kui ülistatakse emadust ja mälestatakse vägivalla ohvreid ja loodetakse endiste vaenlaste vahel lepitust. Aitäh tulemast vikerraadio otsesaatesse. Ma tean, et Siiri Oviir kiirustatasitud emadepäeva kontsertaktusele, mis tunni aja pärast Estonias algab. Jutusaate külaline, ühekordne vanaema ja kolmekordne ema, Eesti naisliidu esinaine ja homse Euroopa liidu 55. sünnipäeva eel võib ka öelda, Europarlamendi liige Siiri Oviir, aitäh tulemast. Aitäh kutsumast ja ilusat emadepäeva, kõigile päikest ja sooja südamesse. Mõni hetk on elus ilusam kui teine. Mõni hetk on kohe väga-väga ilus. Vastu päikest, katasitsas silmailu. Ja see oli. Ilus hiljem samamoodi vaatasid Sammin. Ja sos silma, olid kahtlustusest pilu. Et kas räägin vaid või armastan ma sind. Ja see oli. Ilus. Mõni hetk on elus valusam kui teine. Mõni hetk on kohe väga-väga valus. Keegi oli mul, kes minult andeks palus? Tal oli põhjust. See oli palun. Kaua seisime ja tummalt. Siin minu 1000 korda ise patusem kui sina. Aga sina olid see, kes andeks palus. Ma ei vastanud. See oli valus. Mõni hetk on, mis on hoopis isemoodi. Teise tuppa mul üles tegid voodi. Nägin uksepilusse. See, mis nägin, oli väga-väga ilus. Mõni hetk on elus ilusam kui teine. Mõni hetk on kohe väga-väga ilus. Mina magasin.