Keelekõrv 564. saade. See on mälestussaade pühendatud ühele väsimatule ja visale töömesilastele eesti keelepõllul. Leili Sarv, kes kuulis sügistalvel murdesarja, on Maidma ilman tuhandit. On leilisarvehäält kuulnud. Tema oli minu keelejuhiks elu tarbeks nõuandjaks rännakutel mulgi keeleradadel. See oli tema vanemate ja ka minu esivanemate kodukeel. Sündinud 1910. aastal oli ta 20. sajandi kaasaegne. Tema õpinguaeg langes ühte noore Eesti vabariigi kasvamise ja kujunemisega ja eesti kirjakeele korraldamise ja uuendamisega. Õppeaastad algasid Otepääl tookord nuustakul progümnaasiumis ja jätkusid Tallinnas Lenderi gümnaasiumis. Edasi aga tulid pikad iseõppimise aastad kogemuste najal tööd tehes. Leili Sarve huviala ja töö langesid kokku. Tema elukutse oli kõik need pikad aastad keeletoimetaja aga enne kui rääkida tema tööst sel alal, tahan meenutada, et emadepäeva künnisel oma 95. eluaastal lahkunud leelis arv oli seitsme lapse ema. Eestis ei ole aadliseisust. Kuid minu kujutluses on mingisugused käega katsumatud väärtused, mida aadli vapina teatud peredes ja suguvõsadest edasi antakse. See on haridus, teadmistejanu, huvi oma rahvamaa, ajaloo, keele, kultuuri, rahvaloomingu kõige ilusa ja kõrgema vastu. Ja just niisugune on olnud sarvede pere. Leili Sarve ema oli koolmeistri tütar. Kolm põlvkonda koolmeistreid, Laarmaneid puhkab Halliste surnuaiale. Leili Sarve isa oli küll lihtsamoona mehe poeg, kuid juba karjapõlves istus ta mättel, hunnik ajalehti süles, kooliõpetajalt laenatud. Et lugeda, lugeda, lugeda kõiki neid väärtusi, andsid vanemad edasi oma lastele. Kõigi seitsme lapse elus olnud kaks märksõna. Muusika ja matemaatika. Vanim tütar Marju õppis muusikat ja ajalugu ja on veel praegu pensioni eas. Tallinna linnamuuseumi koduuurimus ringi üheks hingeks. Poeg Mait õppis matemaatikat oma vanaisa Tartu Ülikooli matemaatikaprofessor Jaan Sarve jälgedes. Aga muusika on ka tema elus alati tähtsal kohal olnud. Tütar Piret Romet õppis inseneriks, aga tundis erilist huvi kirjanduse, luule ja keelte vastu. Veel küpses eas õppis ta keeli isegi eksootilisi keeli. Varalahkunud poeg Jaan õppis konservatiiv tooriumis rahvamuusikateadlaseks ja oli Eesti Raadio hinnatud ja lugupeetud helirežissöör. Samuti tegi ta kaasa 60.-te aastate meie rahva muusikasse suhtumise uuenemise. Märgusõnad leegayus Veljo Tormis poeg Priit laulis aastaid Tõnu Kaljuste kammerkooris ja tema kätetööd on palju ka väravatornimuusika koduks ehitamise juures. Praegu töötab Kadrioru kunstimuuseumis. Poeg Ain on praegu kõige enam tuntud kui setu rahvakillu eest võitleja. Kuid ta on huvi tundnud ka teiste rahvusvähemuste, näiteks eestirootslaste kultuuri vastu. Seda uurinud ja talletanud ja kõige noorem poeg Henn võitles kaua muusika ja matemaatika, Tallinna muusikakoolide ja nõo matemaatika kooli vahel laulis aastaid Kuno arengu kammerkooris. Praegu aga on tuntud meie informaatika ilmas. Nende peredes on kopp kokku 19 Leili Sarve lapselast ja 13 lapselapselast. Kas see pole elu? TÖÖ? Leili Sarve 90. sünnipäeva aegu tegin temaga keele kõrva jaoks väikese intervjuu, mida tahaksime nüüd koos tema mälestuseks kuulata. Loomulikult algab kõik algusest, kust tekkis see sügav huvi oma emakeele vastu? Varakult lasteni ja maha Otepää kooli läksin 19. aasta sügisel. Siis oli niisugune eesti keele õpetaja küll vanem naine, kes ütles, et lugege nüüd harjutage lugema kohe lugemikust, kus nad tulivad siis vorm Lockeeki, otse kohe nad tulid. Vaat see oli see ülemineku aeg ja need siidlõpud ja, ja kus mindi juba nii-ütelda reguleeritud keele tarvitusele, see oli juba siis siis sa tulid varsti Tallinn, kui ma tulin Tallinna kooli Lenderi gümnaasium, mis siis juhtus minu keele õpetajaks, Kress, keda ma väga hindan keelemehena ja, ja õpetajana, keda ka teised on väga hinnanud. Ta oli saanud innustuse Kettuselt nendelt aegadel, kui noored õpetajad ülikooli juurest kahekümnendatel aastatel alguses ja kui nad läksid kõik omandama eesti keele õpet, aegutset tegelikult öelda, et sinu, see eluaeg ja keelega tegelemine ja keele õppimine langeb nagu kokku Meie meie keelekultuurkeeleks kujundamisega just, ja teiselt poolt oli see lühike iseseisvusaeg, siis tuli nõukogude aeg, mille jooksul ju igatahes pean ma tagantjärele ütlema, meie kultuur ei kolleks selle maski, kui mitte ei oleks esimese iseseisvuse tulekuga läinud Tartu ülikool üle eestikeelseks ülikooliks. See oli nii suur rikkus meie kultuurile, et kõik alad hakkasid kujundama ülikooli juures terminoloogia eestikeelset terminoloogiat, kui seda ei oleks olnud, siis oleksime praegu nii nagu mõni teine nõukogude vabariik, kes harrastas ainult venekeelset ülikooliga haridust Moldaavia ja mõned teisedki, kus näiteks botaanik ei osanud, kuid ta oli mäki karjusse. Poeg ei osanud omakeelset taime nime ütelda vaid ta oskas seda ainult vene keeles hariduse saanud, ma mõtlen nüüd oma kooliaega, see oli Lõuna-Eestist tulnud õpetaja Pääle küllaltki raske. Siin Tallinna õpilased pidid lahti ütlema nendest Tallinna keelevigadest ja Aljuma nii-ütelda, ta istus, lautas nurkas, Plitad ja, ja see oli veel tookord, see oli tookord veel lastevanemad olid väga aastased, et väga nõudlik eesti keele õpetaja on. Kas me siis eesti keelt ei oska? Ja juba siin juba siis lühidalt oli, oli hääli. Aga ma mäletan väga selgesti, kuidas ükskord keskkooli ma mäletan, kas oli üheksandas klassis või või kümnendas, kui õpetaja ütles, et võtke nüüd homme ajaleht kaasa. Me hakkame. Kaasa seal oli joonealune artikk Keld Georg trandesest ja asusime selle kallale. Keele lauseanalüüsi vaatasime, kuidas lauset kujundatud. Imehästi tekib minu õpetaja ja selgeks, et me peame vahet tegema, mis on kõrvallause, kuidas seda eraldada, mis on põimlause. Peame kasutama osasihitist ja millal täissihitist, seda kõike toodi näiteks etteajale, keelest ja otsimine. Noh, lõppude lõpuks mu oma vend oli samuti eesti keele õpetaja ja tema toimetas dolla noorteajakirja noorusmaa ja ma nägin, vaat kuidas ajakirja tehti. Missugused olid korrektuuri veel uut, kuidas neid kokku murti, kuidas ajakirja kujundati ja maketi tehti, ma vaatasin seda kõrvalt, jälgisin huviga säärtunud juba juba seal ja kirjanduse vastu huvi algus olin ju noores eas üllitanud ka natuke soome keelest tõlkida ja üht kui teist ja, ja, ja kogu aeg ikka kirjasõna vastu huvi olnud, aga kui ma abiellusin, siis sattusin kokku inimesega, kellega meil olid ühised huvid ja kellega meie meie tööhuvid lugesin kokku. Minu mees Enn Sarv oli sattunud ka keelehuvilisena toimetama põllumajanduslikku teaduslikku ajakiri ja agronoomi ja, ja oleks langes põllumajanduse entsüklopeedia ilmumise ettevalmistamine. Ja nendel aegadel siis sain minagi selle asutuse juures tööd. Nendel viimastel Eesti iseseisvuse aastatel valmistasime me ette peaaegu terve, nii oli valmis põllumajanduse entsüklopeedia, millest jõudis küll ära ilmuda kolm vihikut ainult ja ilmselt ka see agronoomi ja ja kui pöördeaeg tuli siis suleti need mõlemad. Nendele tõmmati kriips pääl, aga algus oli seal, meil oli ühine töö ja minu mees hiljemgi juba nõukogude ajal, kuidas samuti juhtus toimetama edasi nõukogude aegsed ajakirja sotsialistlik põllumajandus, siis tema uuri oli põllumajanduse keele ja terminoloogia kujundamine, et see oleks ühtlustatud ja vastuvõetav. Minu abikaasa valmistas ette, tahtis kandidaati tööd teha põllumajanduse keele alal, tal oli koostöö Arnold Kask, kes teda ju endas ja minul olid samuti need. Töötasin samuti selle aja alguses ajakirja juures ja aitasin keelt kohendada oma arusaamiste järgi. Ma pean ütlema kogu aeg nende algusest saadik, kui vähegi oli võimalust keelekorralduse koosolekutest osa võtta. Ja niisamuti meil olid õieti meil mõlemal olid hääd nõuandjat minu abiga seal tema keeleõpetaja Ärns Nurm, kelle poole ta alati pöördus küsimustega, kes teda juhendas samuti Arnold Kask ja minu isiklik sõber noorlast pärast noorsoo karskusliidu päevist, Gerda Laugaste, kelle poole ma alati pöördusin, kui ma, kui mul mingisugust küsimust tekkis, mille järele ma oma keele seisukohti kujundasin. Noh, siis tuli tuli aeg, kus ma ei saanud enam ühes toimetuses oma mehega töötada. Ma ei tohtinud enam temale alluv olla ja ma hakkasin ringi vaatama endale uut kohta. Vajab keeletoimetajad, eelmine on päeva päält, nagu tollel ajal kombeks oli minema löödud ja väga kiire on ja ei leita kedagi, kes käsk kirjatega oskad töötada, redigeerida neid. No mina läksin väe meile ka vaatama, ma olin ka varem ajalehe juures korrektorina töötanud, aga läksin siis seda keeletoimetaja ametit või seda kohta taotlema. Ja seal oli enne mind oli üks vanem daam, kes oli väga tark keele alal. See oli Ann pärutmann, kes väga suurepäraselt tõlkis ja tema oli. Ta on välja mingisuguse teksti, kus ta oli peitnud ära igasuguseid vigu ja andis seda, seda ta oli andnud nendele koha taotlejatele, prooviks ette, et tehke sellest midagi korralik kokku. Ja ma tulin sellega toime. Ma leidsin sealt need peidetud vead. Ja sellest esimesest katsest alates ei olnud minuga enam nurisemist ja ma jäin sind pikkadeks aastateks. Me ei jõua siin muidugi seda kõike läbi võtta, mis, mismoodi see sisuline töö nendes raskemates ja kergematest tingimustes kord oli see surve ja ideoloogiline press tugevam, kord nõrgem. Aga oma keele heaks said sa ikkagi kogu aeg töötada. Pärast sõda, see oli Ale oli vaadata, kuidas aeg oli laastanud neid inimesi, kes olid keelega töötanud. See oli koht, mis vajas ülikooliharidusega inimest, keele inimest. Mina olin ainult keskharidusega keeletoimetaja. Aga maalin ennast kogu aeg, Alinud maa, olin asjadega kursis, kõikne keelekoosolekut, kõik nõuanded, mis vähegi keele suhtes anti, need minna oma kõrva taha, panin ja kogu aeg mina võitlesin selle vene keele pääletungi vast Vene mõju pääletungi vastu. Ja võib-olla sellepärast, et mina ise vene keelt ei osanud, oli see minu võitlus, seda selle võrra tõhusam. Ma mäletan, need juhendamiseks kutsuti Rahva hääle toimetusse kokku rajoonilehtede toimetajad, kes olid samuti taasgeeliga ja meie koostöö oli nende seal esimees aastatel. Ma läksin, 49. aastal läksin rahva häälte. Ja ma nägin seal muidugi see, see tööle seal oli õieti tuldpurskava mäeveeru pääl balansseerimist. See oli niivõrd ohtlik, iga silmapilk võisid inimesed töölt lahti saada ja lennata ja kohata, jää ja karistada saada. Aga kuidagi ma ikka vastu pidasin seal. Igasuguseid nalju sai seal ka selle asja juures muidugi kui mina sinna Läksin, oli päev toimetaja Laosson, elasin üle, saadi päev toimetamisel ja kes oli väga inimlik ja humaanne toimetaja. Elasin üle kreeni aia, kes oli parajasti see ennast ajakirjanduse alal harinud ja kes püüdis meid toimetuse töötajaid kõigiti nii-ütelda. Ma pean ütlema, et, et toimetus elaks täisverelist elu tollel ajal. Aga välja kuni toimetaja saaremäeni, kes üll, see ei pannud keelele rõhku, see tema siht oli kõik viia vene keele pääle selle ja pidasin ma vastu ja võitlesin selle. Tema arvates oli tühipurus, on nii tähtsusetu asi, see kee, see eesti keel, sellel ei ole mitte mingisugust tähtsust. Kui ma mõtlen niisuguseid naljakaid juhtumeid, siis mõtlen praegu, et tänu minule on teil Tallinnas kaubamaja. See oli ajakirjanike liidu tõlkesektsioonis oli küll asi varem läbi arutatud, et me võitleme univermaaghi vastu ja paneme selle asemele kaubama aja, aga tegeliku võitluse pidin mina. Osakonna poisid tilkusid minu töö kallal, Lütsid, no nii kaua või võid sa kaubamajast kõnelda, kui see ei ole avatud veel. 69. aasta enne laulupidu, kui maja avati üteldi, aga kui nüüd homme pidulikult see maja avatakse, siis läheb ikka univermargiks. Ei suuda vastu panna. Mäletan, et see oli võitlus ö. Lihtsalt röökisin niikaua, kui poisid andsid järele, ööbrigaad andis järele ja pani kirja, et homme avatakse kaubamaja. Väli aga mõni niisugune tore lugu veel oli, väike Epijad käsikirja pärast sõda olid kaunis hullud. Me pidime mustalt neid parandama. Ma ja, ja võitlus käis selle ümber, vetikatoimetuse sisulised töötajad midagi sisse tundke käsikirjadega teeksid inimlikumaks, muudaksid keele poolest väga hirmsaks. Nad olid ju niisugused aruanded, kus verbivormidest oli, oli kasutusel ainult mine vorm arendamise, rakendamise teostamise ja, ja niiviisi ja need olid kõige hullemad põrandad, aga toimetuse poisid norisid minuga vahel. Ükskord tuli üks noormees ütles, et alati et mul olevat väga pikad ja segased laused. Nüüd ma tegin kõik lühikeste lausetega, nüüd telli, ei ole mitte midagi nurisimist. Heinatööd on lõpetatud ja pani paika pandud. Aga kõige hirmsam abs, mida ma tegin, oli, juhtus küll sügaval Stalini ajal rajal. Propagandistlik artikkel oli, mida ma pidin üle lugema ja vaatama, et seal korras on kõik ja me olime harjunud tarvitama. Nainsus, mitte kaadrite osakond, vaid kaadriosakond ja nii edasi. See oli niisugune lause, et meie ei, vaja on niisuguseid kaatreid. Õpetab seltsimees Stalin, kes kõikest natuke oskavat, lobiseda. Ja mina tegin, kaadriainsus panin ja vastavalt muidugi ka pöördsõna ainsus. Aga ma ei märganud, tekkis, meie ei vaja niisugust kaatrit, õpetab seltsimees Stalin, kes natuke lobiseda oskab. Ja see läks lehte. Ja propagandaosakonna juhataja tuli kui müür, kaija lõukoer. Linnast helistati, mis teil ees on, Stahli nuuskab natuke lopitsad. Ja hirm oli nahas küll, sellepärast ma ei saanud salata, see oli minu tehtud viga, aga päris inimlikult suhtu. Freen oli ütelnud, et ma saan aru küll, et, et see on mehaaniliselt tehtud viga. Ta on ju seal Jõksi praegu lahmapsal tööd teha üksi nende käsikirjade kallal. Kui seda mujalt poolt ei nähta seda viga, siis mina seda ei näe. See on jälle tõestust selle kohta, et igal ajal võis inimlik olla rajal, võib-olla selle kuulajale tundub see üldse nii imelik, aga minuvanused näiteks teavad, et see oleks võinud tõesti maksta töökoha ja rohkemat veel. Me kuulame vestlust leilisarvega, kes peab igas kõneluses vajalikuks rõhutada, kuivõrd tähtis oli teatud aastakümnetel ajakirjanike liidu keele- ja tõlkesektsiooni töö eesti keele kaitsmisel ja korraldamisel. Nendest koosolekutest võttis ta alati osa. Olen kuni tänase päevani ikka pärastuma pensionile jäämist kogu aeg jälginud küll tõlkekeele olukorda, sellepärast ma loen praeguseni veel väga palju. Minu on uurida entsüklopeediat kogu aeg, mis seal on uut ja huvitavat, näiteks viimane elulugude köite. Ma tean ka seda, et sa oled üks väheseid sinu ealisi igatahes ja noorematest ma ei räägi, kes on läbi puurinud ja uurinud ka näiteks kõik meie ühe suurema praeguse mõtte, Madis Kõivu, need mõttepäevikud olen küll, ma olen endale väga palju uut saan, ma olen välis-Eesti kirjandusest väga palju uut leidnud, ma olen sõda tudeerinud nii-ütelda endale ja ka kogu möödunud sajandi jälle uuesti memuaarkirjanduse abil endale selgeks teinud. Aga ütlen, et seda, et kui sa niimoodi laed ja sa lähed kindlasti ka ajalehti ja kuulad raadiot ju jälgid keelt ja mis siis sina ütled nii kauaaegne selle töö tegija ja selle asja sees elav inimene, kuidas selle keelega siis praegu on, kas on hädakella lüüa või saab midagi ka peab võtma Ma Arbess meie tõsiste inimeste arvamisi, näiteks peegel ütles väga tõsised sõnad nende keele lohakuste kohta, et nendest tuleb hoiduda, tule pikaks kasutada korraldiku õpitavat eesti keelt. Ja mitte ei tohi minna nende moe, lühenduste uuenduste, igasuguste läänest tulnud moevoolude kombel muuta meie soome-ugri keelt, et meil on praegu ilm olnud väga suurepäraseid teoseid eesti keele alal. Menuk, grammatika. Meil on uus eesti keele sõnaraamat. Meil on kaks võõrsõnade leksikoni murdesõnaraamatut. Minus soov oleks, et noored inimesed võtaks vaevaks nendega tutvuda ja säält õppida ja neid igasuguseid teatmeteoseid kasutada. Neid Leili Sarve sõnu tasub meil meeles pidada ja nende järgi käia. Ja veel ei saa ma vaikida niisugusest liigutavast pisiasjast. Et veel paar päeva. Ma enne surma oli leilisarve suurimaks mureks leida raamaturiiulist üles Johannes Aaviku grammatika esitrükk. Ja kui tütar Marju talle siis selle lõpuks ulatas, oli ema rõõm. Suur. Tänane keelekõrv on lõppenud. Saate toimetas Mari Tarand. Kohtume nädala pärast.