Sinu tõlkeraamatute arv on aukartust äratav üle 25. Ja uskumatu, et selle kõrval oled aastaid töötanud ka Tartu Ülikoolis õppejõuna lugesid saksa kirjandust saksa filoloog idele. Kuidas need teed siis paralleelselt kulgesid? Seda tagantjärele on muidugi raske nüüd seletada aga tõenäoliselt ikka ka selle vana tõega, et kui inimene on noor andaga suuteline rohkem tegema ja teiseks, mind muidugi tõlkimine huvitas, mind huvitasid, üliõpilased huvitas üldse saksa kirjandus ka hiljem, kui ma Tartust ära tulin ja 72.-st aastast Tallinna pedagoogilises Instituudis töötasin lõpuks ikkagi saksa kirjanduse õppejõuna ja mõned aastad Lõbu poolega väliskirjandust võlu käisin väliskirjandust raamatukogunduse erialale ja kultuurhariduse erialale. See kõik oli huvitav. Õieti just see väliskirjandus, mis hiljem juurde tuli, sest saksa kirjandusaastakümneid nuia ka juba, no ma ei ütle, ta oleks mind hakanud tüütama, aga ma tahtsin siiski teada, mis täpselt konkreetsetel aegadel ikkagi teistes maades toimus, mida kirjutati, kuivõrd olid olemas seosed saksa ja näiteks inglise, prantsuse või veenus kindla skandinaavia kirjanduse vahel ja kas oli mõjusid, kas midagi hakati kirjanduses käsitlema samal ajal, kas midagi tuli kuskil hiljem, mis olid kõige suuremad rõõmud selle pedagoogilise töö juures? Siis kui ma mõistsin ja sain aru, et üliõpilased on raamatuid lugenud siin, kui ma eksamil sain aru. Et mulle ei räägita raamatutest, mida keegi on kellelegi jutustanud, vaid mida ise on loetud, mida muuseas väga hästi saab aru. Huvitav, et sinu tõlgitud raamatus Günter Debrunny auhinnas on ka juttu saksa kirjanduse Seminarist üks noormees peab siin referaati ja mismoodi siis need valmis tõed tekivad? Need korduvad aastast aastasse ja on ilmne, et need ei ole tingimata sündinud, deme oma oma peas ja need rändavad. Vaata, need öeldakse, õppejõud küsib sedavõrd seda, seda peab sel puhul teadma. Ja kui tead, siis saad hea hinde erade ahi, Nende, aga tegelikult see rõõmu sellel õppejõule ei valmista. Ja seda ma arvan ka, et meie lugemus üliõpilaste hulgas ei olnud nii suur, nagu ta oleks pidanud olema. Ja see, et meil hoolega raamatut osteti, et nad nii suurtest iraažides ilmusid. Et see äratab aukartust ja ükskõik kus välismaalt, aga ma ikkagi julgen öelda, et ostmise ja lugemise vahel oma. Ja nüüd jõuame tõlkimise juurde, nyyd tuli ka midagi pakkuda. Loomulikult saksa filoloog peab olema võimeline lugema saksa keeles. Ja meil oli ju Eesti raamatukogudes või ka kodudes, on ju saksa kirjandust piisavalt saksa keeles. Mis aga puudus, oli ju sõjajärgne kirjandus, ma ei taha rääkida saksa demokraatliku vabariigi kirjandusest sedasi niumid, see oli kättesaadav, hinnad odavad. Aga nüüd, mis puudutab, ütleme, lihtsuse mõttes Lääne-Saksa, mis puudutab šveitsi kirjandust, austria kirjandussõnu, ma kordan, Lääne-Saksa kirjandust ennast siis ei olnud kättesaadav osta ei olnud ju 60.-te viiekümnendatel, kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel mitte midagi kust need raamatud tulid, aga see oli põhiliselt isiklik. Selline. Nojah, kontakt et Lääne-Saksamaalt, Šveitsist, Austriast saadeti raamatuid. Osalt läksid nad kaduma, osad jõudsid kohale ja need üksikud raamatud hakkasid siis liikuma, tuttavate käest jõudsid kirjastusteni. Ja siin mingil määral tingis ka valiku, et vähemalt iga nimekas autor oleks esitatud, no muidugi võimalikult parima teosega võimalikult pea teosega on raske on seda öelda algava autori juures, milline teost peateoseks üks kord kujuneb, jääb aga. Ja loomulikult, ega mina neid üksinda ei ole tõlkinud, siin on ju väga paljud teised tõlkinud ja kokkuvõttes ei saa öelda, et meie valik tõlget tõlgete valik saksa kirjandusest oleks halb. Seda on kinnitanud ka praegu, meil ju nii ohtralt käivad saksa vastavad spetsialistid, kes imestavad, kui palju teil sõjajärgsel perioodil on saksa keelest tõlgitud ja siiski, kui hea see valik on. Aga mis tunne sul on, näiteks, kas saksa TV-s on olnud niisugust kirjaniku, nagu näiteks Lääne-Saksa kirjanikest oli Heinrich Bell? Ma ei ütleks, aga muidugi see on ka mingil määral maitse asi, väga, on hinnatud ütlemist Rütmatarit. Mina isiklikult temast aga lugu ei pea, pean küll lugu tema lühijuttudest või õigemini tema on nojah, nisust visantlikest, tähelepanekutest, pool lehekülge veerand-le, et mina-vormis, mis on nagu isiklik ja mida ta on ise näinud, ta armastas väga loodust selged, armastas loomi. Jantan eest imekaunilt midagi veel. Sellised ütlemised. Temal on kõige kuulsaim teos imetegija milles idasakslased, kui me kasutame seda terminit, nägid saksa traditsioonilise arengu antiikluks Roman pildumus romaan niisugust suurepärast, kui, nagu vihjas maisteri Wilhelm vaestele või katseid, kellele rohelisi ahenrysi jätkuna jah, minu meelest ta ei olnud mingi jätk, ta ei olnud isegi tüüpiline arenguromaan, aga nojah, nad võisid ikka oma kirjandust siis. Hinnata huvitav on ka endil see noorem kirjanik Christoph Hain, noovad, kui me nüüd jõuame nüüd lausa nii subjektiivselt siin midagi ütlen. Ma hindan siiski Günter Deproini, ma leian, et tema auhind aga ka muidugi tema kitsas tee tema puuridanjeesel kitsaste on eesti keeles ilmunud on kahtlemata kirjandus siis kindlasti viimastest. Nonii, ütleme nooremate autorite hulgas on kõige märkimisväärsem Christoph Hain kindlasti Christoph Hain kes ilmselt kirjutab ka edasi ja kes jääb kirjandusse püsima. Huvitav on tema intervjuu, mis ta on andnud ühele Poola ajalehele ja mis on ära toodud nüüd selles raamatus, kus on võõras sõber, Horni lõpp ja see intervjuu on antud 87. aastal ja ta ütleb nii. Tema arvates oli varem ühtne saksa kirjandus aga alates tema põlvkonnast, sellest nooremast põlvkonnast on juba kaks erikirjandust ja mis lähevad eri suundades. Ta ei võinud muidugi ette teada, et kahe aasta pärast Saksamaa ühineb. Eks ole ju, ainult seda, et ta ütleb, et anna Seegercilia žanris Bellil Herman kantil Günter Grass-il on veel üsnagi sarnased elulood. Olenevalt ühisest ajaloost. Koos minu põlvkonnaga ilmus aga teistsugune kirjandus, sest ühiskonnad arenevad eraldi. Ühiskonnad hakkasid jälle koos arenema. Aga just täpselt, see oli tõesti viimane aasta, kus nad teel näiliselt eraldi arenesid ja täpselt siis nad hiljem ühine seda muidugi ma olen kuulnud seda, et et Saksa kirjanik, keed, saksa kirjanikud, ma mõtlen nüüd Saksa demokraatliku vabariigi kirjanikud üldse ei täitnud nüüd Saksamaal toimuvates protsessides seda rolli, mida täitsid eesti kirjanikud teatud ajal ma mõtlen 80 kaheksandat aastat, ma mõtlen, aprilli pleenum, mitu, kuidas nad seda nimetasid nende loominguliste liitude pleenumil, loominguliste liitude pleenumilt, kus kirjanikel oli kahtlemata juhtiv roll maa pean seda siiski kõige olulisemaks etapiks. Eesti Vabadusvõitluskirjanikel oli võrratult suur, aga Saksa maalseid täiesti puutud, tähendab, need kirjanikud olid ikkagi rohkem konformistitamas. Ja siis julgesid olid selle peale uhked, kui nad pikas romaanis kusagil mingi lause panid kirja, nii et seda võis kaht moodi mõista, see oli neil noh, nende kangelastegu. Ja kui siis nüüd järsku selgus, et sellest kõigest oli nii väga vähe nii väga vähe ja sellega mitte midagi saavutatud ja see kõik, mis toimus, on hoopis midagi muud. Ja sinna tulid mingil määral shokis. Ja mulle on öeldud, et sellest šokiseisundist, aga paljud ei ole lihtsalt veel üldse üle saanud. Kirjutagi midagi praegu ei kirjuta ja ei kirjuta sellepärast et nad ei saa aru, mis siis nüüd järsku toimus, sest nende ettekujutust mööda oleks, peab kõik olema kuidagi teisiti. Aga ma julgen öelda, et küünte Deproin ja mingil määral Kaplenstoph juureid, Beckeri kindlasti Christoph häin saavad šokist üle, on juba üle saanud. Ja teevad edasi. Siiski mingil määral, kui teistega võrrelda, siis Kristo Hein on ikkagi julgem, ta räägib siis vene tankidest. Ja seal kahtlemata omal ajal kriitikatule all, vot ma tahtsin veel üks hetk peatuda Christa Wolfi, kes nii ta oli nii-öelda saksa demokraatliku vabariigi viimase aasta kümnenu tippauto. No meil on ilmunud tema lapsepõlvelõimed, aga lõhestatud taevas luistatud taevas, nojah, selle pügada isegi olnud lõpus muidugi enam eriti rahusse lõhestatud taevas on omamoodi nõia mida me ütleme, selle kohta ütelda, aga ma tahtsin öelda seda, et Christa Wolf julges ka aeg-ajalt midagi ütelda. Mäletan, kui ilmus tema nahtincani Pekristati mõtisklusi Kristo tee üle eesti keeles meil seda kus üks, nojah, niuke leukeemiahaige, naine sureb noh, nagu ikka sellesse haigusse surrakse. Ja kui tohu tutt olid etteheited autorile, et ta siiski laseb oma naisel surra võimatute tingimuste pärast, mida pakub Saksa demokraatlik vabariik, niitsemalt tõlgendati ametnikud seda raamatut ja ta sai nii väga tugeva kriitika osaliseks. Kusjuures Lääne-Saksamaal oli kriitika täiesti positiivne, mis puudutas seda raamatut ägavad autolt kuidagi Christa Wolf, kes oli harjunud olema autorite hulgas nii-öelda tipus, esikohal. Vaadake, tema rull kadus see, mida tema pidas oma elutööks, et ta julges valitsevat režiimi noh, vähemalt natukenegi riivata või puudutada ja see praegu nulli praegu peab teisiti kirjutama ja ta vaikib, vaimselt olid need tingimused ikka kirjanikest väga rasked, hoolid küll, olidki, neil olid palju raskemad kumi aga muidugi, mis puudutas nüüd minu tõlketegevust, eks minagi olin rohkem huvitatud. Mis puudutab sõjajärgset kirjandust, ma olin rohkem huvitatud siiski sellest Lääne poolsest kirjandusest, sest saksa demokraatliku vabariigi kirjandus olime lihtsalt saksa keeles ju saadava. Ja kes vähegi saksa keelt oskas vitsu osta. Aga seda teist ei olnud ju võimalik osta, siinne sõltusime ju ainult tõlgetest. Ja teine asi, mis mul muidugi südame peal on, oli ja on ka praegu, et on terve, terve ajastu saksa kirjanduselus, ma mõtlen selle sajandi, ütleme esimest kolmekümmet aastat mis ikka ei ole eriti hästi esindatud. Ja kui kirjastuse printsiip oli anda välja klassika Kui ka eesajal, kui, kui veel terve rida teisi traagl või ei tule praegugi meelde, keda nimetada toode on midagi ilmunud, peaks palju rohkem ilmuma. Meie õnnetus on ju selles, et, et mõnest suurest kirjanikust on üks väikene äsja siin on meie autoreid nimetada keele vastu lausa patustatud, ütleme just viimati nimetatud tooderal. Feuchtwanger, et näiteks meil on väga kaunis, vot see on minu silmis nõnda nii ülepakutud, et ma ei oska midagi ja tõlkijad on erinevad, kõik erinevad, millel on kahtlemata omad põhjused, aga sel põhjusel, et ma tahtsin antud autol ikkagi kuidagi saab meil esindatud, näiteks ma valisin pakkusin kirjastusele Hoffmanni, kellest on ilmunud täpselt üks näidend kangrud kunagi kolmekümnendatel aastatel vaatamata Karl Menning avastas Haupmani väga palju. Väga palju nii esimese maailmasõjaeelsel perioodil ta ei ole meile tundmatu, ei olnud meile tundmatu. Aga tänapäeval tuli ta juba täiesti tundmatuks muutunud, teda ei mängitud, ei olnud ka tõlkeid ja seepärast oli väga hea meel, kui härra Georg Grünberg laskis end veenda väga lihtsalt veenda ja oli ka nõus, et hautonion eesti lugejale vaja. See ei olnud kaasaeg, ei olnud veel see klassikaline klassika, nagu kirjastus nõudis, aga teda tõesti tuli ju eesti rahva oli üks korpa, kui ta ükskord ja seitsmenäidendiga aitab, aitab täiesti, aga ma ütlen, kõige rohkem huvitasid mind loomulikult ja vot täpselt ma katkestan ennast. Robert Walther Šveitsi kirjanduseks suurimad esindajad, ükskord tuleb teda ka ju meie lugejale pakkuda. Abiline ilmus juba 1908, eks ole. Ja kui palju läks aega mööda kulise autoriks Fourcade'ile tuttavaks aiaga, Šveitsis on ta üks kolmest kõige tähtsamast, ma mõtlen sõjaeelsest autorist Kathryn kellakonnad Ferdinand majja ja ongi Robert. Aga see on ainus tehaseid eesti keeles siis Loomingu raamatukogu Loomingu raamatu kogunud väga paljud Loomingu raamatukogule au ja kiitus. Ja selles sarjas on ilmunud sul ka Wolfgang koolhase uus aasta Balzaci ja täpselt Hull halb Klensdorf noore verteri uued kannatused või noorem v uued kannatused. Piano Klenstofon ilmunud ka veel tähendab eesti raamatus lihtsalt ma ei ütle, et neist kumbki oleks midagi erilist, kui nad on keskpäraseid, aga miks ei või ka keskpärast lugeda ka Klenstov Śaksa TV-s oli rohkem kui keskpärane. Lähtumi sisse. Ja ja väga huvitav vorm. Ja pärast surma arutatakse tema elu ja ta ise seisab nagu kõrval ja siis on sisemonoloog. Ütlen ka, et tegemist ei ole sugugi halva kirjandusteosega, kuigi mitte maailma nii-öelda vapustava teos kahtlemata mitte, aga siin ma näen veel Klaus Manni Mehhistad ja see oli minu meelest ka lihtsalt lünk Lauzmann oma isa ja onu kõrval kahtlemata väikesema tähtsusega. Küllap ta seda ka tunnete, aga tema meheksist on siiski väga hea raamat ja väga huvitav film on väga huvitav film ja see peategelase taga seisab ju väga huvitav isiksus, seisab ju väga tuntud kuulus näitleja Gustav Grünkenud Hescen on ju tegelikult Gustav Grüntgens, kes mõnda aega oli abielus. Klausmanni õe või ütleme, toomas manni tütreerikaga ja et vahekord Klaus Manni ja õemehe vahel polnud just kõige parem? No see on ajalooline fakt, ise on teada, see selgub ka, kui me seda romaani loeme, mis on siiski väga huvitav, väga omapäraselt kirjutatud ja annab lõpuks ka pildi ajastust. Loomulikult kesksel kohal on peategelane, see on romaan karjäärist nii nagu ka alade pealkiri seda ütleb romaan ühest karjäärist teatud väga omapärastes tingimustes. Nii, aga me ei ole veel rääkinud Sigfrid Lentsist sinu lemmikust. Lens kahtlemata oli, üks neist on üks neist aga mitega mis puudutab neid kogu tema loomingut. Põhiliselt mulle meeldib saksa keele tund. Selle tõlkimine valmistas tohutut rõõmu uurimusest tohutult raske. Linzon stiililt raske autor, väga pikad, keerulised ja niisugune äärmiselt detailne laad, iga üksikut liigutust ja ja käe asendit või ükskõik, mida ta niivõrd täpselt kirjutada. Kas käsi on neid täis või kolmnurga algude raamatu kätte võtab, tähendab, see on väga võõras, aga mis sind haaras Linzi juures? Ma ütleksin muidugi ka Estil tänu just sellele, et see oli ääretult omapärane, aga, aga süzee see noor poiss, kes oli kasvanud ühiskonnas või kasvanud perekonnas, kus oli ainult üks põhimõte, isa Põhimõte teadma peab seda, mida öeldakse, et sa pead teadma, nii tuleb elada. Ta oli niivõrd sõnakuulelik, oma rezhiimi teener ja nõudis seda sõnakuulelikkuse oma perekonnalt. Ei saavutanud seda. Tema lapsed põgenesid nii-öelda füüsiliselt ja moraalselt. Aga mida autor on ka ise öelnud. Aastakümned jätsid oma mõju. Ja see põgenemine ei õnnestunud. Ta isegi õnnestus näiliselt füüsiliselt. Aga sisemiselt kujunes peategelasest siiski ohver. Väga huvitav oli tõlkida. Ma pean seda ka väga tugevaks kirjandusteoseks. Vahetult enne seda oli eesti keeles ilmunud Ain Kaalepi tõlkes homo Faber. Stiller on tegelikult järgmine teos kolme Theo sellisest seeriast siia oleks kuulunud veel minu nimi, olgu kantnbain, main naa sai kandajan mis on kahjuks tõlkimata. Nad kokku moodustavad nagu triloogia, kuigi nad ei ole omavahel seotud just Hillary puhul, ma tahaksin öelda üht. Ma lihtsalt tunnen, et nüüd on aeg seda välja öelda, kui mul oli tõlge tehtud. Ja kui tiller oli ka juba toimetatud, nii et ma olin teda teist korda toimetajaga läbi vaadanud, siis siiski selgus et üks viga oli selle asja juures. Nimelt ei olnud tiller ilmunud vene keeles. Aga ma ei tea, kas kirjutatud või kirjutamata seadus nõudis, tõlkima peab neid asju, mis vene keeles on ilmunud. Ja sellepärast võttis Eesti raamatu peatoimetus raamatu vaatluse alla. Toimetas selle üle ma ei ole teda hiljem lugenud. Aga toimetaja proua Valdna oli väga ärritatud ja näitas mulle, et tulge, vaadake, mis on tehtud ja tehtud oli järgmist peatoimetuses. Iga jah, paari lehekülje tagant olid laused või lõigud või pooled laused valgeribaga kinni kaeti ja kahjuks ta nende valgete ribadega taga ilmus. Nii et kui eesti lugeja arvab, et on Stillerit lugenud, nii nagu autor selle raamatu kirjutas, siis ta kahjuks eksib. Kuigi siin oli väga huvitav see probleemist illeri probleem kus peategelane ei ole rahul, no ütleme, lihtsalt elatud eluga ja ta loodab, et ta suudab sellega, et ta muudab ennast kellekski teiseks, et ta ei ole enam skulptor anatolstiller, vaid on keegi mister vait. Eta siis hakkab elama uut elu, et ta on uus inimene, aga Ta teeb meile selgeks, et seda muidugi pole võimalik teha. Üle oma varju ei hüppa keegi, aga üle oma varju suutis hüpata. Mariantonit, no see on minu üks viimaseid tõlkeid, siis kuuma lepingu sõlmisin ja üldse selle tõlke peale mõtlesin, siis ma ei arvanud seda. Et selle tõlkimine osutub kuidagi nii ääretult raskeks, mitte sellepärast, et Stefan Zweigi kahtlemata on raske, Autab tõlkida teda ei ole lihtne. Aga raskeks osutus hoopis midagi muud. Ma tõlkisin seda, samal ajal kui Eestis hakkasid arenema sündmused, mis viisid siis Eesti vabariigi taastekkimiseni ja nii uskumatu, kui see ka ei ole. Aga kui mina tõlkisin Marie Anto netti ja võtsin õhtu lahtil ajalehed, siis ma leidsin sageli midagi väga sarnast ja väga kuidagi tuttavat huvigi. Vahe oli ju tubli 200 aastat. Siin toimub sündmustik Prantsusmaal aastal 1789 algab küll tunduvalt varem, aga mitte kulmineerub 1789 veel mõni aasta hiljem. Muide, eile möödus täpselt 200 aastat. Lõi 16. hukkamisest, täpselt ma eile mõtlesin ka just selle peale ja mõtlesin, et kui kohutavalt palju kordub mind nüüd Eestis, et kas nuusuta, kas on võimalik. Aga, aga näed und, näete, on ja see avalt üldistes ühiskondlikes muudatustes vaid see avaldub ka väga väikestes faktides. Ja see on meie Eestil tegemist Prantsusmaaga. Aga näitab ajalugu, kipub olema ajalugu. See kordub, ta kordub väikeste erinevustega, aga ta kordub. Ajaloost peaks õppima, peaks õppima isegi sellest, mis toimus Prantsusmaal 200 aastat tagasi. Keegi ei ole õppinud kunagi ja, ja pea vist isegi vajalikuks sellest ajast ja sellelt riigilt midagi õppida. Aga, aga nii ta kahjuks. Ja need inimlikud nõrkused, see võimujanu võimu kasutamine, kui palju meil luuakse väikseid, omaette kuningriike, igaüks on Marie Antoinette ja meil natukenegi võim on kasvõi kuskil rajooni elamute valitsuses ja kui siis kukutakse, kukutakse kõrgemale, mäletad, seal on ainult selle kardinali täpselt mees, kes kukkus alati kõrgemale. Meil kukutakse juba kõrgelt. Ja on on alati meelde jäänud üks väga pisike ja iseendast tühine lõik. Aga kui ma seda tõlkisin, Paloenda kõigepealt ette. Trummipõrin, aga saadavad seda rahutut, revolutsiooni, Eelmassi, ajalehed, lärmatestik, taltsutamatu jooksevad need revolutsiooni lapsed tänava poisid tegelikust armeest ees. Üksainus suletõmme andis kirjutatud ning räägitud sõnale Vabaduse Vabaduse, mis oma esimeses tunde külluses omandab alati metsiku ja mõõtmatu iseloom. Tekib 10 20 30 50 ajalehte. Ühe kutsub ellu miral puu järgevalt Lizzo, mara ja teised. Ja kuna igaüks neist tahab endale lugejaid kaasata ja teisi kodaniku patriotismi poolest ületada panevad oma toru millestki hoolimata üürgama. Kogu maal võib kuuldavaid neid, peaasi et hästi valjult, hästi metsikult. Mida valjemalt, seda parem ja peaasi, et kogu viha kuhjuks õukonnale. Kuningas plaanitsevat reetmist, valitsus takistavat vilja juurdevedu, koosolekute laialisaatmiseks lähenevad juba võõrad sõjaväe rügemendis kasvavat uue pärtlioht. Ärgake, kodanikud, ärgake, patrioodid. Rattataratataratata külvavad ajalehed ööd ja päevad miljonitesse südametesse, hirmu, umbusku, raevu. Ja kui ma selle lõigu olin tõlkinud, siis tund aega hiljem algas Päevakaja ja siis ma sain teada, et on jällegi tervelt kaks uut ajalehte ka eest. Tekkinud ja mina võin tsiteerida siin rahvajuhtide kohta on öeldud. Kõige valjuhäälsemalt pole just kõige ausamad ja paremad. Täpselt nii ta on, et loeme, aga Marii Anto netti ja siis me teame, kuidas oli Prantsusmaalt ja kuidas võib-olla tuleb ka siin. Jah, aga, aga väga ilus ja väga kurb mõte on Stefan slaidil see kui ta võtab kokku sõnades Mariantoneti kui isiksuse kohta. Et kuna ta oma õnne soovis liiga kaua üksinda olla, jätta üksinda ka oma õnnetuses. Jah, see on õige ja mulle muidugi meeldis siin. No ma ütleks siiski poole hoidev suhtumine Mariantoni heada küllaltki kritiseerib, kritiseerib teda, aga ta ei tee seda paha, ta, lähed kogujad temaga kaasa, ta läheb temaga kaasa ja ta mõistab teda. Ta püüab lugejat mõistma panna, et tegemist ei olnud mingi kuninganna, aga kas neid üldse on olnud, nagu rahvas on neid ette kujutanud, nagu kirjanduses on neid kirjeldatud, on ju inimesi ülierinevad inimesed. Ja Marii Antonet kahjuks ei suutnud oma keskpärasust ju millegagi üle. Ta ei olnud lihtsalt võimeline teda, ei olnud ju selleks üldse kasvatatud. Aga oma oma õnnetuses ta suutis ainult, aga siis oli juba hilja, siis oli hilja, siis ta äkki taipas, mis on olla väärikas inimene. Ja ta suri. Väärilis jah, aga see väärikus omamoodi ju viis neid ka hukatusse, see autunne, et nad ei saanud põgeneda, et oli lubanud Lui 16. rahvuskogule, et ta jääb. Ja ja autunne ja need olid muidugi jah. Moraali mõiste, moraal, eetika ega need polnud tingimata nõrgad olla siin kõige tavalisem etikett, seda, seda politsei olemaski, mitte seda valvas, söödetakse vaid see on kadunud lihtsad. Aga Marie, Antoinette on ju väga palju süüdistatud küll prantsuse riigireetmises, küll rahva hukatusse viimises, nagu oleks ta teadlikult toodud paheline inimene, tegelikult Stefan svaid püüab öelda, et ta oli lihtsalt tavaline, ta ei olnud teadlikult halb, tavaline noor inimene, tavaline noor ja kuninganna, see on ju siiski väga masendav lugeda tema lapsepõlve nagu vang tema kuningannaks saamiks ta võligiva. Ta oligi vamm, ta ei saanudki vabalt areneda ja on ka Louis 16. kohta öeldud, kui ta oleks saanud elada kusagil mõisas või ütleme, talus ja tegeleda sepatööga või põlluharimisega jahiku jahipidamisega. Ta oleks olnud tubli tubli mees. Aga kahjuks pandi ta rolli, anti talle koht, mis talle ei sobinud ja sellepärast elas ta oma viimased eluaastad tõesti õnnetu inimesena. Ja õnne tuli tema surm, mille ta ju polnud ära tee.