Ja kes küll kunagise Tartu kõrgema muusikakooli kasvandikest Tallinna muusikakoolist või muusikakeskkoolist võrsunud Vihuldajatest ei keelpillimängijat, sest ei tunneks saarelt aasat, üle 35 tööaasta nii algajate käsi paika pannud või suuri suunanud nõrgukesin nõustanud ja edasipüüdlike ergutanud viiuliõpetajat. Möödunud kuu lõpul kogunes teda juubeliõhtul õnnitlema ja tänama muusikakeskkooli kammersaalitäis hellalt ja lustlikud naeratavaid läbi aja õpilasi. Nüüd juba kolleege. Meenutati valgustati nooremaid, kellel endisaegadest vähe aimu haarata. Osa on sündinud 30. novembril 1922. aastal silmsi külas. Järvamaal, kuhu? Oma vanemate tallu oli samal aastal tagasi jõudnud tema ema. Kunagi Siberisse välja rännanud Tomski oblastis jõukad talu pidanud punaste eest sünnimaale pagenud. Isa jäigi vangi. Ka ema suri paraku juba mõni aasta hiljem. Poiss jäi vanavanemate ja tädi hooleks. Viiendast eluaastast peale elatada, palun. Siit algab kadutvus muusikaga. Nüüd aga küsigem otse jubilarilt ja ajagem veidi. Juttu vana sõbraga õpingukaaslase kolleegiga. Nii palju aastaid oled sina tegelenud noorte inimeste muusikalise ja arvatavasti ka elulise kasvatamise ja kujundamisega. Tänapäeval väga tihti tullakse muusika juurde emaga kõrval ja vaat et peaaegu vastumeelselt või oma vabadust kaitstes. Kuidas sina jõudsid muusikani või mis viis sind viiulit õppima? Ja seal oli üldiselt muusikalembeline linn, oli seal sümfooniaorkester oli siis olid, koolis olid mitmesugused orkestrid, akadeemia orkestris, mandoliiniorkester Eili maise viiuliorkester ka. Hakkasin poisikesena mandoliin, et vähehaaval teistega mängima. Ja siis, kui ma kooli läksin, siis oli meil klassijuhatajaks tuli üks väga soliidne ja tore mees, tema nimi oli Evald Paikre. Tema andis laulutunde ka. Tavaliselt andis laulutunde ikka klaveri saatel ses niukses saalis. Häskord ilmselt oli saal kinni ja siis tema tuli klassi viiuliga. Ja kui ma seda pilli nägin, siis kummaline see seal kohe väga võlus. Ja ometi see oli esimene viiulihääl, mida sa kuulsid, eks ole. Mida ma olen kuulnud? Ja sellest hetkest oli mul niisugune unistus saada endale ka niisugune instrument. Pikapeale ma ikka lõpuks viisin tädi nii kaugele et ta lasi mulle osta riiuli. Ma hakkasin õppima. Evald Paikre juures. Kas sinu perest või nendest, kelle juures sa kasvasid, oli kah muusikalembelise inimesi või lauljaid või pillimehi? Eriti ei mäleta ainult juttude järgi mäletan, et vanaisa olevat olnud küla nii-öelda karmoškamängija. No see on musitseerimine enda ja teiste rõõmuks. No nüüd siis õpitsasel Paikre juures. Ja tema siis paneb su käed pilli peal paika, mulle tundub, et viiulimängus on see üks väga oluline asi. Nojah, tema tuli pärast välja tema liiale, laaneõpilane Herbert Laane õpilane. Ah nii need nihukesed spiraalkäigud olla pärast maandusid sina laane kõrvale. Ja kui ma nüüd aru saan, siis ta pani mind nii-öelda minu käed nii-öelda ehtsat selle auveri kooli järgi. Noh, siis on taga ka Peterburi coollaager on Peterburi professor, kuigi sakslane Jaa, no igal juhul ta oli tore ja nõudlik õpetaja. No seal said sa paar aastat olla, siis sa tulid juba Kesk-Eestisse. Vahepeal mul siiski oli seal tapal võimalus kuulata Aumere Olav Rootsi määrat ja nendel oli niivõrd edukas esinemine, et nad lihtsalt lisapaladeks mängisid teise kontserdi otsa. Ma pole midagi säärast veel hiljem kohanud. Niisugust vaimustust inimese osas? Jah, ja see on siis veel Eesti väikelinnapublik, eks ole kuskilt raudtee tsentrumist. Aga nüüd edasi tulite Elvasse vanavanematega. Eevald päike andis mulle kirja kaasa ja soovitusi nii-öelda turgani juure. Ma mäletan, ühel varahommikul siis astusime Elvast Peedu poole teele tipa-tapa tipa-tapa äsja ütles, et ei olnud kuigi kaugel paar kilomeetrit nurgas huvitas, see oli suvel suvel. Siis tema parajasti vist lõhkus puid seal, kui me jõudsime sinna, siis ta palju ilusti särgi selga. Siis tuli meiega juttu ajama, siis mängisin talle natukene seal, ma isegi ei mäleta, mida ma mängisin. Ta luges selle kirja läbi ja siis andis mulle kohe ülesse kõik seitse positsiooni, nii-öelda. Et suve jooksul ära õppida. Oli kaunis ränk ülesanne. Sa võtsid teda kohe tõsiselt. Ja tema meetod. Õpetatud meetod oli niisugune sirgjooneline, väga selge ja väga nõudlik. Äärmised nõudis intonatsiooni rütmi, selget rütmi, head kõla ja passaažid, lisus selgust mida pahatihti pole kaua aega. Olen kuulnud, et nõutakse, et passaaz peaks olema. Noh, ma ütlen heas mõttes nagu. Ja klaverimängijal, jah, nii see on, seal on üks väikekõlaline paralleel olemas ja need on need herned kuivad herned, mis kõrinal lähevad üle põranda. Toiduahel on see olemas ideaalselt. Täitsa hakkasid siis kõvasti tööd tegema, jah? No ja esialgu pooleldi sunni järgi, sellepärast et tahtsin mängida küll, aga, aga nüüd kui see, mis sellest harjutamisest kõrvale kiskusid, on noorel inimesel küllalt palju. Ja pahatihti läksin tundi, kus palli palli tagant tulin ja mäletan kats või tsiviilkätte üldse käeli ümber. Aga no ei, ma rääkisin siis ja mida Tartu poole läksin, seda raskemaks läks. Aga jõudsin sinna. Sina oled tuntud, no mina tean sind natuke hilisemast ajast, aga üks neid väheseid eestimaamehi, kellel viiul istub normaalselt, mitte normaalselt. Kaanilised loomulikult sulle lõua alla ja käed töötavad, nii loomulikult, see on ka klaverimängija suur nauding kõrvalt kuulata. Ilma pingutuseta, aga ju sa ikka ilma tööta pole tulnud. Nojah, eks hiljem mõni aasta hiljem siis oli jutt, juhtus üks kummaline moment, ma läksin koju, võtsin viiuli kätte, äkki kuulsin oma mängu? Mängimata ei, lihtsalt kuulsin, muidu kuuled küll, aga, aga vot see oli hoopis teistsugune kuulamine. Ja sellest hetkest hakkas mul nagu see asja vastu tõsine huvi tekkima ja siis ei olnud enam nagu seda sundimist vaja. Ilmselt see muusika, noh, ütleme nii, maakeelselt läks naha vahele. Kui sa sundi ilmselt kui sundi vaja, enam ei ole, see sisemine sund tekib, ilmselt siis ongi see. Tekib murrang, kus inimesest võib midagi saada. Mul viimane enne seda veel kaks nädalat mäletan, harjutasin kaheksa kuni 10 tundi päevas. Hommikul tõusin ülesse, harjutasin kuus tundi umbes ära. Sõin, läksin jõe äärde. Soovitasin seal mõnusalt ja tulin tagasi ja üldse kella 10-ni. Ja ma ei tundnud mingit väsimust absoluutselt. Aga kahjuks seda aegade iganes vähem. Kuna keskkooli kõrvalt või Elvast käisin ja küllaltki nii raske oli nagu käia. Ja hakkas nagu ära tüütama, poisid, seal jalutavad õhtu, mina kõnnisele viiulikassiga. Ütlesin tädile, vaat mina ei jõua käia. Kuule jah, muidugi tema jäsemed sydame hinnatagi ja tuligi ära, niiet sõnagi ütelnud. Sidend ja lihtsalt astasid nalja, ei turganidega kellelegi sõna, lihtsalt tulin tulema. Ja otsis kuskil koolis väga kaugele. Ja, aga ükskord oli mul kiire ja tulin vist ülikooli poolt ja. Hulgapealsele lossi tänava ja, ja see oli, kui ta nurga pealt organiga otse sõna tõsises mõttes jooksingu kokku. Ja noogus teie olete, siis vaatasin, ma ei jõua ikka õppida ja süüa palju laineid ja. Hea küll, lähme kooli, vabastan sind kõigist ainetest, tantiiulitab. Tegigi selle numbri ära ja. Sul ei jäänudki muud yle. Ja noh, järgmine aasta ma pidin muidugi siis võtma kaks hospiits tagasi, Funa omad poisid olid sellest juba edasi läinud, siis õpin ikka nendega koos. Niuke juhus oli, kuidas sai tol ajal siiski see pedagoogi pidude võim oli ikka küllalt suur. Kas sa jõudsid tõsise muusikani juba nii noore poisina, ütleme et kuulata muusikat, sümfooniaid või midagi muud, Niukest suuremate üllemat, võttis veel aega. Sümfooniat ja nii ma ei jõudnud, aga kummaline, et ma ei tahtnud seal tantsumuusikat ka kuulata. Mind huvitas rohkem isegi tõsise poole, aga, aga ütleme sümfooniat nõuan, lihtsalt ei kuulanud neid. Sädelev virtuooslik ikka põlv, nii et see oli tookord kah sinu asi, need praamsise veel armastama ei hakanud. Ja nüüd siis seda kuhu sa juhtusid ja mis, mis seal oli ja kuidas oli viiuliga. Viiul jäi Eestisse, sõidurgani viiul mõõdet andis Saised Ungarist tõi riiuli ja siis anti mulle seda mängida. Ma saatsin muidugi sellel temal tagasi. Nii et seal Kimmo pillita seal ilma lootuseta. Nojah, labidas oli see Raiskellerane pilg, kõht tühi, labidas käes? Jah, kus kandis olite? Medalinessed Loska oblastisse läksime. Seal tegime alguses sõjalist õppust. Aga siis, kui eestlased siin ilmselt sakslaste poole läksid, siis oli usaldus meie vastu kadunud ja siis saadeti meid debatti. Ja noh, see oli kaunis sünge periood, mitte kaunisay tagasi periood ikka. Põhilised töö oli väga raske. Tööpäevad, väga pikad toit oli imekesine. Kui ma ütlen, et ühes liitris supis oli kuus-seitse-äärne kesta no siis oli, ta, asub. Ja töö oli üsna mõttetu kavistega sellest tööst palju tolku ka ei olnud. Ja mina ei taibanud sellest küll mitte midagi, lihtsalt pidid tassima seal. Saalid ära viis aastat ja viis kuud ühele noorele väga kiiresti arenevale ja Tartu inimeste mälestamist pidi minuni ulatus just vanema kolleegi Erna saare ütlemine selle kohta, kuidas sind järgmised lootustandvaks peeti. Need lootused viie aastaga paraku varisevad. See on just see aeg, kus virtuoos oleks valmis saanud. Kiru kraadid oli kunagi külla. Leningradi sümfooniaorkester. Seal mängiti Šostakovitši seitsmendat sümfooniat, siis rokkvariatsioone ja teises pooles mängiti Straussi valssi. Ja minul õnnestus ka sellele kontserdile pääseda, olgugi et minu riietus oli väljaspool igasugust arvestust, puukotad olid jalas. Tunke oli seljas. No aga vaevalt, et teisedki seal nii väga kenasti riides olid sõja ajal. Ma seda ei panda tähele siis seal jättis mulle äärmiselt tugeva mulje. Šostakovitši seitsmenda sümfoonia. Ei uskunudki, et sümfoonia võib niimoodi mõjuda. Ja võib-olla ka sellepärast üldse muusikat ei kuulanud. Ei olnud võimalik kuulata äkki niisugust suurt 120 liikmelist orkestrit kuulata, see oli minule juba see oli elamus. Nii ja nüüd siis lõppes sõda ja jõudsid sinagi tagasi Tartusse, aga viiuliõpetaja oli juba arreteeritud ja kaduma läinud. Jah, ma teda Tallinnas kohtasin, aga siis ta siin ta arreteeritegi Kas see oli teie viimane kokkusaamine, te nägite siis ka, kui ta tuli juba küll haigena tagasi? Siis me nägime haiglas, aga Tallinnas ma nägin teda üldiselt ma olin sõjalisel. Ja siis mina tahtsin viiulimängu üldse ära jätta. Ja tema kutsele enda poole. Ja. Sinule vaata, kui targasti tegi ta uueks õpetajaks, sai Tartu juhtiv viiuliõpetaja Eduard poolakene. Ja siis lõpetasid sa niimoodi 52. aastal Tartu muusikakooli. No seda aega mäletan juba mina, mina tulin ka pärast keskkooli lõpetamist paar aastat Valgas elanud Tartusse tagasi. Ja siis olen väga meelde jäänud, see mina ei tulnud ja siin siis niipalju veel esialgu kohe, aga, aga ma hakkasin sind natuke saatma, kuigi vist mitte korrapäraselt. Mul on meeles, kui sa mängisid maks, Bruchi viiulikontserti, see lugu ise on noorel inimesel hiigla tore, nutan hoogne ja nii tuline ja läheb aga südamesse ja see oli uhkelt mängitud. Ja siis me hakkasime triot mängima. Sina ja Udo kolk ja mina ja juhendas meid tookordne direktor, udu top on ise ka sellist, kes seda teed selgest armastusest tegijaga meil ka õppimise kohustust selles mõttes ei olnud, selle tõttu oli eriti tore mängida, sundi ei olnud, me mängisime päris palju. Ja pahatihti siin kurdetakse, et kuidas ansamblite õpetada nii edasi, seda ei ole vaja õpetada ansamblit mängima. Jah, ega ei mäleta küll eriti mingit õpetamist, aga meil oli huvi ikka väga suur. Ei no tema muidugi ta juhendas, eks ole, muusikalisest küljest, aga ansamblit ikka mängides tekibki ansamblitunne. Nii ta on ja nii me astusime ka koos konservatooriumi. Kuhu sina jäigi, mina? Mõne aja pärast sealt ära tulin kah nõndaviisi olude sunnil 1952. Ja, aga kust sa leivaraha said, mis, milleks sa üldse õppimise ajal elasid seal vanem poiss? Tartus ma mängisin restoranis. Kant hotellis mõne aasta, siis läksin Vanemuisesse. Mängisin ka paar aastat. Kas sinule tundub, et selline lokaalis mängimine on ainult üks paljas raha noh, olude sunnil raha tagaajamine või või lõdvad elukombed või erialane allakäiku või on seal ka positiivseid külgi? Ma ütleksin, kui on hea lokaal siis seal on väga tore oleks mängida. No kasvõi eesti ajal seal mängisid mehed frakk seljas, eks ole, oliidsed, eks ole. Eriti kohvikus. Publik oli soliidne, kuuledki plaksub ja ma ise sealkandis mängisime ka. Ja mõnikord oli publikviisori, kes tuli anud kuulama. Siis sa suurt raha ei saanud sealt, eks ole. Aga, ja siis plaksutati ja noh, omamoodi tore õhkkond. Ja selles mõttes ma ei, no ma ei ütleks, et see halvasti mõjub. Sellest vabal ajal isegi turganile oli Ungaris öeldud, et minge vähemalt kuulake seda muusikat. Tallinnasse, kui ma tulin, siis läksin ringhäälingus, mängisin vist mõne aasta ja siis Alumäe, soovitas pedagoog Talumäe. Põhiliselt oligi see. Lükkas sinu õigele teele nii-öelda vähemalt meie jaoks tundub nõnda. Aga. Alumäe õpilasena kunid olid juba küps mees. Salumäe oliga turgani tüüpi mees või hoopis teistmoodi. Näida turgani tüüpi olnud. Aga tal olid jälle, tema oli teistmoodi Stahli vanem ka tema minuga ajas nagu teistsugust juttu. Ja sa ju tähendab poisike sõjastunud mees Ja siis tema ikkagi oli hädas minuga. Et sellele nendele noodipunktidele nendele märkidele elu sisse panna. Ja sellega ta nägi palju vaeva. No minu meelest sinul nagu elu sissepanekust erilist muret ei olnud, vähemalt noorest põlvest peale kas see oli siis mingisuguse õilsemat tüüpi muusika mängimine või mis, mida ei saa Vitooslikuks pidada? Jah, ilmselt see filosoofia oli mul ikka veel küllaltki võõras balla emotsiooniga midagi. Alumäe soovitas tudengina juba pedagoogilisele tööle ja mõned sinu järglased lapsed, tulevased vaimu, lapsed alustasid juba oma esimesi õpinguid sinu juures. Tuletasime just eile meelde Tiiu Heinsalu peaski ka seda, kuidas ta umbes kuueaastasena sinu juurde tuli siis veel kui laste muusikakool ja konservatoorium, kui kõik koolid olid tookordsel Suvorovi puiesteel koos, imekombel nad isegi mahtusid ära. Ja siis veel olid Tiiu oli sinu juures. Juhan suits ja aga siis oli sinu juures tulevane helilooja ka matid. Ja tema oli mul päris kibe poiss. Aga ta ei armastanud eriti harjutada, harjutada ja ta mängis mul sarasaateis fraktsioonil, te olete Ella? Seitsmendas klassis. Tema tehnilised, lahtiste kätega mees no vot siis enne muusikakeskkooli loomist ja sinna tulekut olid sa ju muusikakoolis praeguses Otsa nimelises. Kuna mina ka tagasi tulin, õppisin siis konservatooriumis, olin ma sinu klassisaatja. Sealt on mul meelde jäänud nii hirmu kui armu, sest tegelikult nii kõrvalt kuulates oled sa üsna hirmuäratav õpetaja ka need aeg-ajalt mul on sihuke tunne, et ma tõmban niimoodi pea õlgade vahele, kui äga kõvasti lajatas, aga tegelikult tegelikult oli see teiste natuke laiskade, noorte inimeste töölepanek. Mul on väga meeles, kuidas Mati Kärmas lohilisemi kauaaegne ERSO kontsertmeister ja nimekas solist ja kammermuusikamängija kuidas ta oli jõudnud siiski muusika muusikakooli lõpus Tšaikovski kontserdi, nii kui ilustada seda mängis. Ja mina saatsin ja mu süda liigades ja ma vaatasin selja taha ja sinul oli vesi silmas. Mati Kärmase esituses kuuleme orkestri saatel. Jah, Vello räha porterigeeritult. Sventseni romanssi. Kui me 61 alustasime Tallinna muusikakeskkooliga, siis olid sina seal viiuliõpetaja, nii et praegune esimene lend ja ka järgmised olid ju sinu käe all. Ja praeguses muusikakeskkoolis on õpetajateks kaks nendest. Ei kolm. Tiiu Peäske, Mirjam Kerem ja üksi tunnisele murdunud ja Niina Murd või Alumäe, jah, nii jätkub siis. Salumäega alustatud töö. Mida sa võid öelda õpetamise kohta, sa oled nii kaua-kaua aega õpetanud, sa õpetad praegu. Mis sind köidab selle juures, mis sind hoiab selle juures? Noh, noored inimesed, noored inimesed, sellepärast et kui vähegi mõnel inimesel on annet ja soovi seda väga huvitav jälgida, kuidas ta areneb siis on peaaegu nagu aednikud, ega siin kiirelt ei tee midagi katsuda inimestele, ma olen nendel ettevõtetel, kellel vähem annetanud, ega küsimus ei ole selles, et Tiiu, ta tuleb, aga sa õpitad õppima lihtsalt tööd tegema, sest igal igal tööalal on vaja järjekindlust ja pidevust, oskust ise leida harjutamise ja töötamise, neid vahendeid, moodusi. Aga sa oled, ei tasunud väga hästi anda, ma võin sulle ütelda, no mina ei tea, keelpillimängust ise midagi väga, olles pikka aega sinu kõrval istunud tundides ja saatnud ja kuulanud neid märkusi. Ma jagan kuidagi, ma jagan isegi seda tunnet, mis on voognad käsitsedes või vasaku käe suhtes, mul puuduvad tunded, aga poogna tähendab hingamine. Ma ei oskaks mängida mitte kübetki. Aga selle kuulamise ja isegi õpetamise võime juhendamise võime oled sina minul välja arendanud, nii et ma võin ennast ütelda, koheksin õpilaseks lugeda päris tõemeeli. Aga kui nüüd mõtelda neid õpilasi, palju sul neid üldse on olnud, ütleme, kes on nii oma tee lõpuni viinud. Neid terve hunnik. Tork tee aru Imbi kuus, Mati Kärmas Mart kaks on Need on nagu muusikakooli ja puusad ka muusikakooli tõrioodilt. Heino Kalm saali. Illerendivist vigaselt tulid Reinsalu ja vati kuulderk, takse heliloojaks. Juhan suits, Noman heiste Global neiste ja tore poiss, aga kõik nad toredad, omamoodi toredad. Ma tahaksin rääkida veel seda, et sina olid mul kõige haruldasem kontsertmeister, kes kunagi on eksisteerinud minu jaoks. Sinuga oli tõeline niisugune koostöö, tavaliselt on need ära, teised on kah, nad on head mängijad. Aga nad on nagu saatjad. Kontsertmeister, sina olid alati igasuguste asjade kohe kujundamisel muusikalise kujundamise juures kohe aabitsa ja on nii-öelda tekkisid niukesed, diskussioonid, omamoodi kohedad ja see mulle. 60.-te aastate esimesel poolel lisandub õpetaja tööle kvarteti mäng. Endel Lippuse, kui esimese viiuli poolt juhitud kvartetis. Lipust hindab aasa kui head repertuaari valijat ja nii mängiti Beethoveni Elleri, Šostakovitši, Sibeliuse kõrval ka kaasaegset muusikat. Barberi muusikat ja erilist huvi tunti eesti muusika vastu. Olgu siis Ester Mägi või noore Kuldar singi kvarteti vastu. Kuigi kaua see koos mänge kestnud, aga käidi koos kaks-kolm korda nädalas ja kui sarved seda Eesti raadio fonoteegikogumiku, siis me leiame seal paar lehekülge selle kvarteti poolt salvestatud muusikat. Mis sinu jaoks on olnud suur muusikavat inimene ju kujuneb, eriti loovad sellises muusikakoolipõlves eriti lahtiselt. Tartu periood oli ju tookord, kui meie seal olime väga viljakas ja väga rikas, muusikaliselt juba kaasõpilased ise sinu kõrval. Tärklis no ja seal oli Erna Saar, oli hilja, Olm Eugen Kelder. Et sa muinasjutujutulised kuivad saanud koholisel virve murumäe. Põleb savi. Raimond Sepp, see oli meile nii-öelda ideaaliks, vähemalt minule. Ja ma sõitsin alati Reva tonni, tema mängis nagu enne mind seltsi, niiet tema mängis enne mind, siis ma läksin varem varem ja siis sain kuulata. Ja siis ma võtsingi pahatihti rohkem, harjutasin tema repertuaari, kui enda repertuaari külalistest Tartu päevilt, siis on ikka kõige tugevama mulje Taavi Torisse. Tema mängis ülikooli aulas ja see oli seal, kõlas niivõrd hästi haruldane pill oli, seal. See oli nisust kõla, viiuli kõla kuuleb väga harva. Temal oli. Sa oled kunagi öelnud, et klaverimängijatele sinu lehter, suurte pianistide, ma mõtlen, olnud mõnikord olulisem mõju pelgu viiuldajatel. Keda sa peaksid silmas. Kirjeldasid eriti nuristel ka, aga kyljes human eriti. Ah nii mõju avaldanud ja südamesse löödud. Tema raudne loogika ja tõsidus ja. Ja ma kuulasin viimati Soomest, kuulasime juhuslikult ülekannet, kus ta mängis Tšaikovski kontsert. See oli lausa vapustav. Selle olid tõesti. Heas mõttes venelaslikult mängitud suur joon niisugune ja kuidas see kõik orkestriga oli kokku viidud, no see on. Seda ei oska lihtsalt sõnadega seletada. Mitte midagi veel lõpuks kuule midagi nihukest kena, millega saaks. Täitis ja asi selge nüanss, lünk. Vaat kui ma Tartusse läksin, ma mäletan esimest korda seal trepist üles ja seal oli niuke haruldane. See lõhn mulle tänapäevani. Nii-öelda veel ninas. Esimene. Kohtasin oli ants, kink oli niisugune. Ma ei oskagi temale, nimi on see, mis ta oli tema, noh, ilmselt ta oli kooliteenija moodi või nagu komandant omandad seal kõik kokku ja ta oli nii ilus mees, tema laulis, alati, tegi hääleharjutusi, seal. Tema alati oligi igalühel suhtes abivalmis ja elas kaasa iga esinemise ja muretsejaga. Tema ju Jaa. Niisugune see on näide, kuidas üks ja inimene võib teha lihtsat tööd kuratlikult hästi. Nüüd me oleme kõik võimelised olema väikesed valguse kiired selles pimeduses, mida kah kohati võib moodustada elu. Ja kui meid on päris palju ja me ei Hoyama kiirekest vaka all, siis võib-olla siis valge meie ümber olla.