650 aastat ja kolm päeva niisugust pealkirja kannab raadiolehe järgi tänase keskesaate esimene tund. Stuudios on toimetaja Helju Jüssi. Eestirootslaste kultuuriseltsi kutsel sain osa võtta Ruhnuga päevadest 12. 13. ja 14. juulil. Need on siis need kolm päeva, millest pealkirjas jutt. Need päevad mahutasid suurejoonelise kokkutuleku, mis korraldati sel puhul, et 650 aastat tagasi on kirjutatud Kuramaa piiskopi Johannese kiri, milles Ruhnu elanikel lubati elada Rootsi õiguse järgi. Kuulame siis, kuidas Ruhnus seda tähistati. Vahele Ruhnu viiulimuusikat. Mängijad on eeliassenbergia Juhan öömann. See salvestus on pärit Ain Sarve eestirootslaste seltsi esimehe arhiivist. Ruhnu päevade avamine oli reede, 12. juuli keskpäeval. Need, kes neljapäeval suurelt maalt minema hakkasid, said tubli tormi tunda. Said meremaigu suhu. Kui merehaiguse kohta tagantjärgi nii kenasti ütelda, saab bändi mässavat merd. Sellele saab vastu ainult harjunud inimene. Aga oli, kuidas oli laev laevapaat, paadikopter kopteri järel jõudis Ruhnu maale ja neid, kes laululava ees kooli juures peo algust ootasid oli esialgsete hinnangute järel umbes 400 niipalju kui Ruhnul rahvas 150 aastat tagasi. Kõige rahvarohkemal ajal. Rootsist oli tulnud endisi rumeenlasi ja nende kaaslasi üle 80 Rootsi televisiooni oli kohal meilt ka mõned ajakirjanikud ja Mark Soosaar. Väikesaarte suur sõber leidis ka vanu tuttavaid. Igatahes tema raadiosaate lindistamine Ruhnus tubli 25 aastat tagasi oli endistel Ruhnu tüdrukutel meeles. Saade algas ikka niimoodi, et päike loojub juba lehmakari tuleb mööda tänavat kodu poole, siis sealt anumas seisab üks väike punase rätikuga tüdrukuke kes siis ootab seda lehmakarja oma ja oma lemmiklehma päikest kuidagi saada, et päike oli lehmani, lehma ja lehma nimi oli päike, emal oli farmis abis lüpsmas. Siis insener. Siis kummark panima pea allapoole ja siis ma võtsin selle lehmapiim otse näkku. Koerad tüdrukusse. Nojaa, aga ma ei tea, kuidas see nimi on. Mallekas murrab Elle, oi sina oled ka üks puredest kus aimu ran temani kaua kaevaja vä ikka jah. Aga ta on üks paremaid hauakaevajaid, sest talle garama sattusin temaga, kui talle nii on nihukesed, tead nii nagu seal selles eksperdile üks avapäeva ja on kõige targem ja kõige kõige teravama keelega. Kas isa on elus? Häädemeeste ja isa ema ja? Mäletan, et kui Aimuriga kusagil siin viljapõllu juures olime ja siis mind pani just eriti imestama see, et seal Ruhnu vili on nii kõrgemalt poolt oma elus nii kõrget vilja näinud, sest nii viljakas maa üle kahe meetri oli seal ka vara täiesti kohe aasta 60 64 ja siis Aimur Aimur oli veel koolipoiss ja siis meie peade kohal tiirlesid parmud. Aimar ütles, et näe, need rohelise peaga, need on lätlased ja need halli peaga need rootslased. Aga neid on nüüdki näha. Niisuguseid tigedaid Ma küsisin vanade roomlaste käest, et kas nende lapsed ka niimodi parmusid, hüüdsid, aga noh, nendel ei olnud, sest et lätlased jäävad, nemad ei, oli ju niimodi selliseid nimedeks. Lätlased, lätlased olid pumbad läits, tallid olid lätlased aga suuremad, suured rohelist veaga Need olid rootslased, aga eestlasi ja venelasi ei olnud tookord parmusid. See oli selle Lääne arhipelaagist avastamise algus. Sul siis ja ma tulin ka 64. aasta jaanilaupäeva öösel siia ja siis olin esimest korda merehaige ja siis naised olid seal ümber lõkke seal valgis kusagil ja siis nad juba ööd olid kustunud, seal niimoodi veel laulsid viimaseid laule. Hästi ilus ja need olid põhiliselt kihnlased ja manijalased, kes laulsid oma vanu kihnu, laulusid. Ja siis oli üks esimene täispikk saade, mida me Eesti raadiole tegin ja seda ma mäleta, et seal oli raadioreporter kaks igavene raske makk ja teisel päeval see makk läks katki, enam ei vedanud, keeldas keeldus töötamast ja siis see juuksuriks oli Ella vist mäletate. Ja mina läksin Tõnu Ella juurde ja küsin, et kas Tõnu Ella, tema saaks aidata kera parandada ja tema hakkas naerma, et juuksurid ei paranda, makkisid. Ja siis Ella leidis oma laua pealt ühe niisuguse kummi mingi loki kummi ja see sobis täpselt reporter kahele veo rihmaks ja siis panime sinna peale ja sai edasi libistada intuitsiooni seiks ei kahtle, ma pean seda ütlema, et esimene avastus, mis mul siin olijat. Noh, ma olin siis, kui vana 18 19 aastat vana ja ega siis 64. aastal muidugi tänu kasvatusele ja kodule ja nii edasi muidugi mingisse kommunismi ei uskunud, kuigi seda oli palju, palju oli tuubitud pähe. Aga Mul oli põrutav, et tulnud siia Ruhnu ja kuulnud sellest, mismoodi Ruhtlased vanasti elasid, eriti Peeter Roos laiu romani käest. Siis äkki ma avastasin, et et üks kommunistlik ühiskond oli eksisteerinud, aga ta oli juba lõpetanud oma tegevuse aastal 44. Et Ruhnu tõestas, et kommunism oli võimalik ühel eraldi võetud maal Ei noh, elu nüüd on hiljem õpetanud seda, et see näiline kujutlus ideaal kommunismist siin ühel väikesel ideaalsaarel see on tõesti väljastpoolt vaataja jaoks ainult nii ruhnlastel hoolimata sellest kultuuritraditsioonid olid jah, võib-olla isegi 1000 aasta pikkused, sest ta 650 aastat tagasi teda kirjalikult märgiti, aga ma olen veendunud, et 1000 aastat tagasi juba siin inimesed olid, selleks on päris tõsiseid märke. Nii et see kultuur väljastpoolt vaadates oli küll jah, ideaal kommunistlikuid. Seesmiselt oli ta siiski väga pingeline. Sest eks nagu looduses ikka inimühiskonnas ka ikka võistlus on inimeste vahel kui ta kui ühiskond terve, on iga üsna tugev võistlus ja nii et ütleme, need probleemid, kus Ruhnu ühiskonna niimoodi meeleheitlikult hakkas võitlema siin persoonide perekonnad üksteise vahel pärast 40 neljandat aastat. See kujutlus, et see võitlus hakkab alates 44.-st aastast lagunemine, see ei ole päris õige, see hakkas juba palju varem, siis hakkas kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel kui maa jagati, lõigati niimoodi perekondade kaupa. Härra, kui tekkisid juba rahalised suhted ja kui näiteks ühed perekonnad võisid endale hauale lubada raudriste hiljemgi viristajaga, teised pidid puuristidega leppima, siis enam ei oldud ei elus ega surmas võrdsed. Kõigi Need puurisid veetlevad oma katustega seal veel kahel nendest kolmnurgad, need on väga omapärased jahja, see ei ole mitte ainult ratsionaalne, vaid kui need rister kauem vaadelda ja mõelda, siis sealt sestap mitmesugust sümboolikat välja. See katus, rist ei ole ainult selleks, et hoida risti mädanemise eest, aga ta on tegelikult kodu sümbol ja, ja ta on sümbol sellest, et, et hinged jäävad koju nende inimeste hinged, kes, kes on lahkunud ja kui veel vaadata seal noorte neidude või vallaliste naiste riste, mille peale on siksak, siis ei ole mitte lihtsalt siksak, vaid see on tegelikult maaornament, mis kaitseb ka neid selles teises elus. Ja nii, et võib siis arvata, et need hingekesed ehk on ka täna siin meiega ja siis saab neid kokku üsna palju. Praegu fotomodelliks Ruhnu 91 ma ei oska. Ega muud pole öelda, kui rääkigem riietest ja need on mul talve jooksul tehtud, käisin rahvariate kursusel, juhendajaks oli meil Marvi Volmer ja palju asju olen saanud muidugi ka otse. On listika on mul Ruhlastest päritud ja müts, seelik on villane riie, Jaan, lastud seal Tallinnas kliseerida morss fikseeritud seelik, valge randiga ja hall on valgerantistikon triibuline, palju värve, istiku peal on rätt. Tavaliselt on ta Punase põhja peal roosad lilled on, noh, muidugi, siis on teised värvid ka sees, aga see on enamus Läänemaa rätikutel onni sull. Need on veel vanast Ruhlasest, kes jäi siia maha, ei läinud ära Rootsi, need on tema tehtud reeter, rooslaiu tehtud, on need Ruhnu hõbesepatöö ja roosiline põll. Põll on ruhnlastel valge põhja peal ja suurt suure mustriga. Siis on tänu ja müts on mul valges Sipist pitsa ääres on, tegelikult, peab olema nipli pitsaga aga see tuleb järgmiseks suveks ja peale müts, see on samuti rootslastest jäänud ja samamoodi Roosikirjaline ja, ja siis on särk, mul on pikk särk, maailmaseelikut kanda saab vööga kanda, on pikk mul ja käes on kott, kott, kott on tehtud seeliku riidest ja lihtsalt peale on tikitud nimetähed siis faili Rehe isanul siia sisse tulnud 48. aastal peale sõda, kui, kui see asustamine hakkas Kihnust ja Saaremaalt. Ma ise olen siin sündinud, kasvanud, aga need jõmpsikad, need on juba linnas. Viis aastat käisin koolis ka kuuendasse klassi läksin teine siis juba Pärnu neljandasse keskkooli, läksin siis edasi ja need praegu on ka Pärnu kodulinnaks. Ei, praegu on Audru ikka maa poole. Aga no meri, vahel käite tihti siin, igal aastal olen püüdnud käia, aga nüüd jäi kaks aastat vahele, kui saaremat pandi heliga, pannhaaravalt pandi õliga, et väikeste lastega on lihtsalt raske minna Saaremaale ja, ja sealt otse siia Pärnust ühendus oli siis kogu aeg, poiss oli 10 kuune, kui käisin juba siin. Ja mis ta alustasin, jale, maksid alus, see on kauplusest. Edasi, teine Jaan üle tee, nagu väravas on suur kask nende suurte tuulepesadega. Nüüd on siis esimesed pered öeldud ja kuuma peletuseks õlledki joodud. Nii suuri ja maitsvaid ube, kui Ruhnu selle kõrvale pakuti, pole palju näinud meeste juttu järgi varem kusagilt saadud tähelepanu koondub lavale, mida kaunistavad väikesed lapsed, vaaditäis metsalilli ja külalised Taeblast kammerkoor, kes ikka eestirootslaste kultuuriseltsipidudel on laulnud. Vallavanem Priit Meerits ütleb tere tulemast. Tere tulemast Arnold rabas veel, kuna seal on hulk ja mul on rõõm teid tervitada Ruhnu kohalikku omavalitsust. Kes ei ole kartnud rasket merereisi ja täna kohale jõudnud meie peole? Ma tervitan kõiki neid, kes on siin elanud mitmetel aegadel kuid kes kõik armastavad, seda saad, ma tänaksin kõiki neid, kes on hoidnud sellel saarel eluvaimu sees, et meil oleks ikka kokku tulla. Veel kord soovin kõikidele head peotuju. Ja nüüd ma palun roki lipu eskajaks. Henrik Meliini Väike-Ruhnu poiss Ivar Meola tuleb heiskama Ruhnu lippu. Ja Eesti lipu heiskab Ruhnu mees Roland Derehov. Kokkutuleku esimese päeva pealelõunal algas koolimajas vanast pastoraadist Seminar Ruhnu ajaloost. Rääkija oli Henrik Meliin. Õhtul näitas benshands diapilte oma isa Gunnar šanssi, albumist näidati veel filmi Ruhnust. Teisel päeval oli seminar Ruhnu meeste ja naistetöödest kolmandal päeval rahvakultuurist ja keelest. Ettekandja Toomas Loorents. Toomas Treier oli see, kes kõige paremini mäletas Ruhnu töid. Te olite juba täismees, kui siit ära tuli minna. Ja te olete siis Ruhnu koolis käinud ja eesti keele õpetust saanud ja? Kas tuli siin olles ka eesti keelt rääkida, vahel, kus seda kasutada sai? Jaa, kihlasi tuli siin ja siiski meie olime nendega kokku ja ja niimoodi me hüppasime. Ja on säilinud nii kenasti, kõik need aastad. Kas või Rootsis ka olete saanud rääkida eesti keeles? Et te olete pärast sõda 40 neljandat aastat mitmendat korda Ruhnus? Neljas kolm, üks ma olen teie tänane loeng oli hästi põhjalik, kohe maraton, võib öelda läbi nende tööde mis siin Ruhnu samal ajal tehti ja elu, mis elati ja me oleme siin muuseumi õuel, praegu võib olla kõlbaks siin laulda vana Ruhnu pulmalaulu. No olgu, rootsi keel, meil ei olegi seda veimevaka tüdrukut siin aga, aga siin akna tagatoas on igasugu kirju, kindlaid asju, oleks siis see pruut pulmarahvale näidata. Ma laulan siis nende liikum? La teeli menüüd, stuva staadeeli n-i ja keebin nii. Ta on Ta on ta On ta on ta. Assodeemsad. Asuv Kruudi skuue alas ja seansi. Ja mis me meeldasi koos kool, skool, terviseid mullub vullopile. Kõik Ruhnu päevade jutu taheti kahes keeles rootsi ja eesti keeles võis kuulda ka inglise ja soome keelt. Eks inglise keel ole see mererahva suhtlemise keel ikka olnud Soomest turitunudega tervitama soomerootslaste esindajad. Tõlkimise põhiraskuse võttis esimestel päevadel enda kanda Mare luts. Nõnda et tema pidi olema nagu üks suur kõrv iga tähtsama jutu juures. Aga eks suvine Ruhnu pakkus temalegi Tiheda töö kõrval mõnu. Kui mõnu on tegelikult väga suur, sellepärast et siiani tulnud vanad roomlased kokku ja need ettekanded, mis siin on täna peetud, on olnud ikka äärmiselt sisukad. Ruhnu kohta on ju raamatuid kirjutatud ka, aga naha elavat inimest ja tõlkides oli minul küll huvitav vaadata, kuidas täna Toomas Treier iga oma teemaga järjest rohkem sisse elas ja ilmselt tema mälestuspildid elustusid üha enam ja tegelikult see kandus kindlasti edasi publikule ka minule vähemalt küll, sest meie tempo Moosund tõusis pidevalt, mälestusi sai rohkem ja järjest rohkem selliseid huvid, vastavaid detaile tuli ka sisse. Ja ma usun, et raamatust lugedes ei saa kunagi päris õiget seda tunnet, kamist, inimesest endast, õhku. Selle tõttu on see jah tähtis see, mis on minule Ruhnu päevade jooksul üldse meeldiv, seal see tegelikult suhteliselt selline vaba õhkkond, inimeste üldine mausoleum, tõsi, selle vastu, mis siin on selle vastu, mida räägitakse, kui kindlasti ka üksteise suhtes, see tähendab, see nagu ei ole päriski nii pidu peo pärast, vaid tõesti, ma usun, kogunetud on siin Ruhnu pärast ja inimeste pärast, kes siin on praegu ja kes siin on elanud ja ma ise mõtlesin, et rootslastele nüüd päris rootsima rootslastele, kes tulid siia ruhnlastel, Bradena võis olla mõnes mõttes ka ehk isegi kasulik elamus, kui nad tagantjärele mõtlevad, sest need inimesed, kes nüüd laevaga tulid, said tõepoolest ju omal nahal tunda, mis tunne on kas siis külmuda laevas või sõita väikese kalapaadiga merel, kus haarangus puhub igast küljest ja ei tea, mismoodi edasi saab. Sest mused Ruhlased on tundnud seda nii oma töises igapäevaelus, siin, varematel aegadel, me kuulsime täna, kuidas käidi hülgejahil ja see pidigi olema tõesti mehiste meeste töö mehed, kes suudavad magada näiteks jää peal paadi all ja kes on omas hinges valmis ka selleks, et lumi võib neid täiesti padjal sisse tuisata. Valmis edasi lennukitel oma mehised mehed ja samal ajal ega eestlast üle rändju sõjal ei olnud kergete killast. Eile oli väga huvitav tegelikult näha filme sellest ajast ja väga huvitav oli ju. Nüüd endise Ruhnu kirikud, õpetaja poja slaidiprogramm, mille ta oli kokku pannud oma isa fotode ainetel, see on ju tohutu vara. Suur tükk seda Ruhnu kultuuri kahekümnendatel aastatel ja, ja teisest küljest on ikka fantastiline, et inimene, kes siin elas, tundis kuidagi vastutust selle aja eest, mis tema siin oli ja ta püüdis säilitada teistele põlvkondadele. Ta oli nii kiriku kui kooliõpetaja ja püüdis igapidi seda Ruhnust harida. Jah, ta püüdis harid, olles ju ise tegurest kooli õpetaja, tema abikaasa oli õpetaja ka. Ja samas on ju väga tõesti tänuväärne see, et ta püüdis Ruhnu tolleaegseid olusid jäädvustada nii nagu nad olid ja samas püüdis Ruhnut ka teistest külgedest edasi arendada. Sest Ta tegeles ka agronoomina, andis nõuanded ja püüdis karjakasvatuses uusi mõtteid sisse viia. Toomas Treier lõpetas oma juttu nii, et Ruhnu hiilgeajad olid siis kestsid mõnusalt 44. aastani, siis kui need vanad roomlased ära läksid, et ükskõik kuidas ka ei püüaks, päris niisugust küla enam tagasi ei saa ja no ei saa kusagil maailma nurgas enam päris idüllilist vana aega tagasi, kus kõik oskasid kõike töid teha ja. Kusjuures seda vana aega tagasi ei saa ja ega ei tea, kas me peaksimegi seda päriselt tahtma. Aga ma usun, et kui me saame tagasi selle hea vana aja mälu, mille alusel kuidagi enese tunnetus oleks ja tõeline, kuidagi ühtsuse tunnetus nendega, kes siin enne mul elanud, siis ma usun, et see on ka väga palju väärt ja see vist oleks see loomulik asi, millelt edasi minna. Kui nüüd veel rääkida Ruhnu päevade kultuuriprogrammist siis üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa üheksat näitust võis vaadata Gita Teearu graafika, Ain Varese, Ants varese, Rein Ethani õlimaalid. Need olid Anders majas, seal oli ka mõnus kööke kohvik, kohvik peaaegu ööpäev läbi avatud. Siis veel Külliki Järvila graafika oli Ruhnus väljas. Kalju Suure fotod, Ann Jerzy pastell, Endel normanni vanavara ja ilme loigu, õlimaalid. Te olete seda aeda piltide ülespanekuks mõnel teisel suvel ka kasutada ei ole veel, mõtlesin, et need pildid jäid, elad, mis nad ikka toas seisavad, et ma panen siis aia peale, et no olgu siis, eks tänavakunstnik ka igatahes ja see on hea pikk ka, et siia ikka mahub siis roomlane. Minule juhtus eskord Kuressaare sööklas Leila Pärtelpoeg peale ja ütles, et kaua sa seal Saaremaal või muus ikka käid, et tule nüüd Ruhnu k kuu aja jooksul oli mul kutse ja mina sõitsin Ruhnu ja mis aastanumber? Seitse sügis roomas veel kurg jalas. Ja siis neid iga suvi. Iga suvi, jah, mõni aasta olen kaks korda käinud, kõik need paigad on, on igasugu vaateid ja üks pilt on oktoobripühade aeg tehtud või kui näiteks Kuressaares ja moos oli ilus, sügav pehme talveilm, siis siin Lonos käisid veel lehmad väljas ja maaliroheline. Siin siis on sygismik ja kevad on hiline. Suviga külmem, natukene nüri, äkilisem, puhtam. Ja tänavat natukene Talmusemad, nõgesed, pikemad männid ja lepad, võimsamad. Aga siin on teil igasugu meeleolusid, on niisugune violetne õhtu, meeleolu või ekspilt on tehtud kuuvalgel ja saba siin praegu, see on nii hea kui müstiline, natuke jändrikud, puud on esiplaanile saata. Ma ei näinud enam värve, ma teadsin ainult, kus on roheline ja kus on oranz ja nii edasi. Arazi nägin ära, aga, aga siis rohelise ja pruuni vaataja või teinud. Ja see noor kuusin, naersin taevas, peegeldus on mere peal, eelmisel augustil. Jah. Need rannad ikka muidugi kutsuvad rohkem, aga ega see, kes siin nüüd teist päeva, see pole kõiki randus, anud läbikäijaid, pildi vaated tunduvad veel avastamata. Ühe päevaga on võimalik läbi käia, kui nii ilusasti käia. Rahulikult. Aga praegu on nii, et igal pool toimub nii palju huvitavat, et ei raatsi ära minna siit küla vahelt, siin on ühes kohas lauldakse, teises kohas on suured jututeemad. Praegu Ma olen siin külas ja käin lihtsalt vaatame, mis teised on teinud ja lihtsalt ema oli. Aga noh, see pole tavalist Ruhnu moodi, eks tavaliselt on rahu ja vaikus. On ka rahu ja vaikus tuleb kuskil oktoobris, suvel, suvel on siin väga palju suvitajaid. Majad on enamasti nagu uue moega, aidad ja niisugused kõrvalhooned, neid on veel vanu rohkem ja, ja Pärtelpoeg mind siia kutsuski, et ma jäädvustaksin mõnegi vana maja, mis juba nii lagunemisohus on, et midagi jääks neist järgi. Ja ongi veel mõned vanad majad, mis on jäänud veel tegemata siin nagu koosti, mõned aidaotsad ja ja no ikka vaatan, iga päevaga tuleb midagi juurde. Kogu aeg leiab niiviisi neli, viis, vaadetan kogu aeg, mida võiks veel teha. Christian Toomas poeg on Ruhnu muuseumis praegu teejuhiks. Ega nii palju rahvast ühel päeval korraga pole vist olnud. Ei sellist asja juhtub õige harv näiteks tänane päev on kindlasti Ruhnu muuseumi rekord, kus on juba ületatud 100 külastaja piir. Ja tavaliselt on keskmiselt üks kaks külastajat päevas mitte rohkem. Siin on tegemist ajutise hoonega. See on kuuekümnendatel aastatel ehitatud barakk hoone ja siin oli varem võõrastemaja nimega Katariina. Kuid õige muuseum või tulevane Ruhnu muuseum peaks asuma mõnes restaureeritud hoones. Näiteks koosid alus, mida nüüd planeeritakse taastada endisel kujul. Ainuke säilinud originaal vana taluhoone siin saarel. Aga praegu üsna viletsas korras. Paraku küll jah. Aga vähemalt on lootust, et asjad edenevad ja me saame katuse alla ja korda. Siiski on säilinud esialgne külaplats plaan ning näiteks küla alguse pool kaupluse poole liikudes võib märgata seda, et krundid on väga orgaanilist tervikut kõik taluda siukseid justkui saartel. Mis on siis piiratud suurte puudega Haavidega või mingi sellise nähtava objektiga? Nii need eksponaadid on saadud siis vanadest aitades laka pealt. Jah, ja siin on kasutatud ka endise muuseumi materjale mis oli niinimetatud kolhoosi ajal tegutses ning samuti on siin uhkesti annetusi külast ning isegi Rootsist ja fotosid muidugi kingitud. Üldiselt kõik need tööriistad iseenesest juba suurväärtuse, nii kaua, kuni on veel inimesi, kes mäletavad, mida nendega tehti ning samuti siin leitud leksikuid portselanist, isegi portselanist, klaasist esemeid ning just riideid. Ruhnu rahvariided olid ju teatavasti väga mitmekesised, väga mitmeid variante ja komplekte. Ja siin säilitame samuti üht-teist. Ja kui näiteks kindaid, siis meil siin üks meeste siin pühapäeva riietus, kirikus käimise ülikond ning üks vallalise naisterahva natuke lõbusam kostüüm. Siin on kerilaudu ja ja bitte ja ämbreid ja ahingu otsi ja Harpoone ja ei tea mis kõik. Ja üks väga ilusa ornamendiga aken on siin, need, need on isendi läinud oma elu rõõmsamaks. Jah, ja vana mööblit on ka muidugi veel, mis vajaks tublisti kestav eelmist. Aga muuseum on alles algusjärgus ja praeguseni ei ole, kõik ei saa korraga teha. Ja siin on siis Kuramaa piiskopi Johannese kiri, see on siis 28.-st juunist 1341. Ja selle kirja öelda kõige tähtsam lause on see, millega öeldakse, et otsi inimesed, kes elavad Ruhnu saarel, saavad õiguse maksta makse Rootsi Rootsi õiguse järgi. Ja järgneb maksude loetelu, mida olen kohustatud tasuma. Siin on seitse punkti. Maksude järgi võib aru saada, et nende tingimused elamistingimused olid siiski tunduvalt mugavamad kui mujal Mandri-Eestis või teistel saartel. On näha, et neil on teatav autonoomia. Et siin ei ole öeldud midagi mingite ametiisikute kohta, kasvõi ranna Foogtide kohta, kes oleksid siin käinud süle vaatamas või kohut mõistma või midagi niisugust. Nii et siin paistab see suur autonoomia välja, et said ise elada rahulikult, kui nad oma koormised tasusid, mis pärast Põhjasõda juht pärast Põhjasõda tähendab. 1708. aastal tulid Vene väed Ruhnu ja siin oli suur katk, mistõttu elanikkonnast väga suur osa suris. Umbes nii 290-st inimesest 213 nagu mujalgi. Ja pärast sõda 1712. aastal kohtasite vandusid truudust Peeter esimesele andsid truudusevande ning sellest ajast Ruhnu saaga Saaremaa maakonna all. Ennem oli ta eraldiseisev üksus. Nüansid Peetrile vandajaga Se piiskopikiri säilitas ikka selle suveräänsuse mingil määral või need seda suure Venemaa heitlusi, nad ei pidanud nii otseselt kaasa elama. Vahepeal jääb muidugi veel Kuramaa hertsogiriigi periood, kus Ruhnu saarel oli ka väga suur autonoomia, tal on need endised privileegid, kinnitati et võib tõesti nii väita. Ja järgmine võimuvahetus toimus alles Eesti vabariigi algusaastatel, me Eesti vabariigi ajal ta oli eraldi vald Saare maakond olemas ja täiesti võrdsetel alustel teistega, ainult et kuna siin saareelanikud olid Rootsi rahvusvähemus, siis nendel olid teatavad erisoodustused näiteks nende pidanud teenima vabariigi sõjaväes vaid said kohapeal sõjaväeteenistust pidada. Majaka juures. Nii et see hea Rootsi aeg siin Ruhnul kestis autis kauem kui, kui meil sel mandril. Rootsi. Nii väga hea ei olnudki, kui nii võtta, sellepärast et Rootsi ajal üritasid saart mitu korda oma valdusesse saada kõrged ametiisikud kellele saaga läänistati ja kogu Rootsi-aegne kantud urlaste võitlusest nende isandate vastu millele lõpuks võitsid. Nii aga siin selle Ruhnu päevade avamisel see see nügimine Pärnumaa ja Saaremaa vahel paistis ka ikka silma. Ja see on nii väike väike nügimine, miks saadakse vast üle? Ruhnus on kõrvuti kaks kirikut, vana puukirik 1644.-st aastast ja uus kirik 1912.-st aastast. Uue kirikukell kutsub neid rahvast ja näe, need kirendab kiriku tee kümnetest Ruhnu rahvariietest rootsistunud naistel on seljas Ruhnu traditsioonilised kiriku riided. Avamisel, seal oldi linnariietega, aga nüüd nüüd on roosilisetanud rätid ja põlled jälle kodusaart ja kirikuteed kaunistamas. Kelvijad täna juba kolmandat korda esimest korda töö lõpetuseks teist korda, et aeg on hakata tulema ja kolmat korda, et kirik läheb sisse. Täna siin Ruhnu uues kirikus meile väikesele kogudusele Su Su hõõru meie kirikus. Tänane õhtu on onu kiriku uue oreli sünnipäev. Lodu koguduse nimel täna südamel heldeid, annetajaid. Tänu selgetele annetustele on meie kirik sellel suvel saanud uue särava värvikaarte. Ja nüüd me oleme selle hetke tunnistajaks kõik. On meie kirikus ka, kõlab poolel nimelisel taanla täna tänada. Ettevõtmise väsimatult pingeks palju, palju ta ta oma tuba orelimeistritele, kriisadele kes on pingeliselt töötanud kaks viimast kuud selle nimel, et orel õigeaegset valmimist. Ja täna õhtul on selle pingelise töö vili meile kuulda. Vabale kohale. Kui vaatan täna tihedalt inimestega täiskiilutud kirikut. Rõõm on seda suurem. Mida rohkem on inimesi, kellega seda jagada. Nagu Jüri Reintam ütles, olete te kõik teretulnud Ruhnu Püha Magdaleena kiriku uue oreli sisse pühkimisele. Tibuta, kui meie Rootsis saime teada, et kirik uuesti sisse pühitseti märtsikuus 1988. Siis tekkis meil mõte, et roomlased Rootsis ja muud asjast huvitatud peaksid alustama ühte korjandust kiriku edasise varustamise osas. Kui korjandus algas 89. aasta sügisel Võisime me aru anda, et eelmisel suvel andi üles uus kirikukell selle endise purunenud suure kella asemel pragunenud suure kellaks. Ja nagu Jüri nimetas, oleme me saanud toetada kiriku värvimist. See töö kestab edasi. Kuna Ruhnu on saanud nüüd elektrivoolu siis sai südameasjaks muretseda kirikusse tõeline orel. Ja aprillis saime me alla kirjutada lepingu oreli lihtsalt kriisadega Tallinnas. Ometigi kirikuruum nõuab ühte registrit veel. Ja seepärast tegi firma suuremeelse ettepaneku omalt poolt oma kulu lisada see kuues register, imetlesime tänuga selle pakkumise vastu. Piihaardidaadi treener põldpüüd, ATK labori. Meil ei ole praegu veel raha täielikult koos, eks ole, lapselikult ära maksta. Sellega saame me ju kõik selle kirikule tulnud kingituse osalisteks. Ma ei söandanud kirikus hakata lindistama Rolf Uusvälja orelit, aga praegu laulis Taebla kammerkoor võib olla nende kehvade tehniliste tingimuste juures. See on siiski tõestuseks, kui kaunis kõla on Ruhnu kirikus. Ja nüüd pärast kontserti kiriku trepil Marika rentamiga. Ma lähen nüüd 10 aastat olnud siin täiesti küll, et öelda kodu. Aga ikkagi oleme väljast tulnud inimene ja ennem tõenäoliselt ei teki siin niisugust püsivat elanikkonda, kui ei ole mitu generatsiooni niimoodi peale kasvanud, et lapsed sünnivad ja kasvavad sind üles, nendel tulevat omakorda lapsed, siis alles tekib võib-olla see uuesti ise niisugune püsivam elanik ühised perekonna ühised mälestused ja juba vanaemade mälestused, vanaisade mälestused, nii nagu see on põlvest põlve. Aga praegu on see, see noh, võib öelda ka kirikumägi siin siin selle künka peal, need kaks kirikut on, see on üks kaunimaid kohti Ruhnus. Mida on aastapäev? Embleemi peal? On siis? Vaat see meil igalühel, siin rinnas on see paatia kaks. Ruhtlast on sees. Jutustage sellest embleemist lähemalt, kust selle idee on tulnud? See embleem pärineb tegelikult Ruhnu vana kirikuakendelt. Seal leidusid klaasimaalingud medaljonid, erinevad ja legend nendest on, nad on pärit seitsmeteistkümnendast sajandist, enamik neist neid, neid on kuus tükki ja neid ei ole küll siin enam, nad on sõja ajal, Sa läksid nad kõik Rootsi ja nüüd nad on seal, aga me oleme saanud nendest diapositiivid ja me kavatseme neid teha nendest koopiad, et asetada tagasi need Ruhnu kui akendele. Ega nad ka ja sealt on meie meelest Baod, mida nad ise kutsuvad Vikingi laevaks. See niimoodi sümboliseerib väga palju Ruhnut, niisugust meresõit, tuia, edasi-tagasi liikumist ja samas ka midagi püsivat. Siin näete, on see lipp ka, mis on siis meil siin Ruhnu päevade lipuks võetud ja kui see sobib, siis võiks jääda edaspidi Ruhnu lipuks. Te olete kokkutuleku ettevalmistamisega vist küll palju vaeva näinud, sest see on nii meretagune asi ja tormid ja tuule ja kõik asjad on nöökide tahtnud, aga praegu on need küll hästi läinud. Ja niimoodi läheda need päevad nii nagu me oleme mõtelnud ja mõni asi muidugi koperdab ja mõni asi jääb hiljaks ja loodusjõudude vastu ei saa ju tormid on olnud, jah, aga see on ju niimoodi Ruhnus meil kogu aeg, me ise tunneme seda oma igapäevases elus, kogu aeg on tormid ja tuleb oodata ühte ja teist asja. Ruhnu rahvas on tõesti kõik väga pingutanud, et seda korda niimoodi teha või et neid päevi niimoodi ette valmistada ja kõik on midagi teinud ja palju ette valmistanud. Ja noh, tegelikult on ju nii, et meid on nii vähe siin võrreldes sellega, keda nüüd siia külalisi kokku tulnud. Meid on üsna vähe alla 60, on küll, missuguseid perspektiivide nüüd näete siis Ruhnule. Ja see on väga raske küsimus, sellepärast et et. Pidu saab mööda ja pidu saab ilusaid rahvariided, pannakse jälle kirstu ja argipäev hakkagi, päev hakkab peale ja kõigi oma probleemide ja muredega ja need on siin tõesti üsna palju. Aga paljud nendest on ka meie kõikide probleemid Eestimaal, nii et need on Needsamad enamasti ja nad on lihtsalt mingi väikese koha peal võimendunud. Konkreetselt Teie amet on siis muuseumide korraldamine ja ma olen muuseumist muuseumi teaduslik töötaja. Me käisime päeval seal meil oli Christian, oli teejuhiks Christian jutustes, niipalju kui näitas, aga võib-olla sellest majast, mis nüüd restaureerimistõotab, sellest võib-olla lähevad. Te peate silmas, et siis koos talu koos kohudenit? See on üks niisugune kompleks, mis on kogu aeg tähelepanu, tänud ja ta on juba võetud. Ma ei tea, kas need seitsmekümnendatel või kuuekümnendatel juba aastatel juba riikliku kaitse all, aga aga meil ei tähenda riiklik kaitse peaaegu mitte midagi. Tähendab seda, et mujal ei tohi suurt midagi puudud puutuda ja eriti, kui ta oli kogu aeg eravalduses, siis ei ole saadud seal midagi teha. Seal on üsna palju hooneid järgi, aga nad on viletsas seisus Ruhnu täis taludest, neid oli üldse talusid, oli Ruhnus 27, mõned olid nendest jagatud, enamus talusid ja mõned olid terved talud. Koskooden on siis üks tervetest taludest ja, ja seal on üsna palju vanu. No neid järgi. Onu Ruhnu Ruhnu lasteaegseid hooneid on järgi ja koos talub, hoone on Eesti kõige vanem säilinud talumaja ning 1687.-st aastast või osa sellest majast on sellest ajast osa, on siis uuemad, nagu Ruhnul kombeks oli. Maja võiks ehitada ka mitmes järgus ja meil on olnud tükk aega siin plaan, et midagi nendega ette võtta. Ta, ja nüüd on küll valminud restaureerimisprojekt ja Ruhnus on võetud hulk metsa, selle jaoks ja palke valmistatud, et seal midagi teha. Riigi poolt on ka raha selle jaoks, et seda tööd teha. Aga ei ole siis õieti neid töömehi, niisuguseid, kes oskaksid seda päris korraliku palk, tööpalgid ehituse tööd teha ja Tallinna vabaõhumuuseumis Rocca al Mares, seal peaksid need mehed olemas olema, eks neil on oma tööd palju, nad on ju kogu aeg seotud. Ja nii, et see, see hüüatus kostab raadio kaudu. Kui on oskajaid mehi, siis Ruhnu ootav ootab jah, selles mõttes küll abi, et võib-olla leidub Eestimaal keegi mõned mehed, kes oleksid huvitatud sellest jah, ja nõus ka natuke rohkem niimoodi missioonitundest ega siia kerge ju tulla ei ole hea olla teha, siin aga. Aga Abime küll vajaksime suveajal tundub, et olla on kerge, õhk on hea ja, ja, ja looduspuhas. Jah, ta on nüüd puhas, tundub toas jah, ta nüüd nii puhas, kui meie ümber keskkond üldse on olla saab, aga, aga mulle tundub küll, et meri on juba viimastel aastatel väga mustaks läinud, nii nagu Läänemeri üldse siin ei kasutata tõesti eriti palju väetisi ja mürke, mürke igale ja muud, niisugust põllupidamises ja muus, nii et selles mõttes on need kõik saadused puhtamad ja loodus ümber puhtam küll, nii palju siis seda ja rahvale tööd jätkub. Jah, siin tulevad need probleemid, millest ei peagi, täna on pidupäev, aga nii paari lausk Tähendab, siin esimene, vist kõige suurem probleem on see nii-öelda see omavalitsuse küsimus, et oled, tekiks omavalitsus Ruhnus ja et me saaksime need valla asjad korda. Et seegi juba teeb midagi niisugust kindlust annab siin juurde, et Ruhnu saaks ise otsustada, mida ta siis täpselt tahaks teha ja inimesed siin saaksid ise otsustada. Ja teine asi on see omandiküsimus, et see peaks jõudma mingi selguse punktini, tähendab see maa ju kuulus ja majad kuulusid kõik rootslastele, kes ära läksid. Ja ka nemad ei oska veel praegu täpselt otsustada, mida nemad nüüd teeksid. Nendele tundub meie poliitiline olukord nii segane ja nad ütlevad, et me oleme veel nii Venemaa küljes et nad ei julge midagi veel siia otsustada. Et see võiks, jah. See on niisugune, et keegi ei saa ju veel siin talu teha ja ometi siin oleks soovijaid, kes sooviksid teha. Talutööd tähendab, siin tehakse üsna palju ja, ja mõnelgi on põldu ja, ja lohumia puudub see kindlus, et praegu on kirik, see, mille heaks tehakse kingitusi ja tehakse niisuguse kindla teadmisega, et see hätta hea asja jaoks kiriku iseenesest on, tähendab see meie kogudus siin väga väike gene kuulub ainult kuus või kaheksa inimest niisugust kuust, kes on siin päriselt elavad ja, ja mõne diskes on niisugused suvelanikud, needki kuuluvad siia kiriku kogudusse, aga aga mulle tundub ka, et, et see võiks olla niisugune, mis ühendab. Ja see on see tasapind, mis on meil ühine. Ja omamoodi tuleb siis ala algusest, et siis ju sajandeid tagasi oli ka kirik see, mis selle kultuuri oma ümber koondas. Kool on ometi ka vanas kriitlas olemas. Kuidas õpilastega on? Lapsi oli, kolis seitse, nad olid erinevates klassides, on ka siin, on nüüd mõni aasta vahet ja siis tuleb täitsa palju väikseid lapsi esimesse klassi. Ja kui on, siis kaks kool ja õpetajad ja siis hakkab elu edenema. See hoiab inimestel kindlust, et siin on midagi kindlat. Kui kool püsib ja loodame siis, et kirik on ka see, mis aitab seda kindlust suurendada. Kool kodus sellepärast, et inimesed läksid ära ja ma ei teagi veel täpselt öelda, miks see oli ikkagi tulemus, et inimesed ära läksid. See oli see, kui väikseid kolhoos ühendati suurtega ja inimestel ei jätkunud enam tööd, aga, aga mulle tundub ka see, et siin kadus ära kindlus tähendab, et see minu meelest ei ole päris põhjuseta kadus ära. Võib-olla läheb veel vaja aastaid, et selgitada seda perioodi väikeste kolhooside ühinemisaega ja mis siis tegelikult juhtus inimeste teadvuses ja selles, et nad kaotasid selle kindluse ja arvasid paremaks mujale minna. Nad ütlevad, et et neil ei olnud enam tööd siin. Ja kadus nagu oma niisugune valitsus ära ja oma kolhoos kadus ära. Kiki kuskilt mujalt hakkas midagi ütlema, et ikka veel ei tea, mis saab edasi, et mis saab järgmine aasta, mis saab ülejärgmine aastases, selle 10 aasta jooksul on siin olnud väga palju muutusi. Siin siin on käinud nii palju erinevaid asutusi üle ja nii palju erinevaid nii-öelda valitsusi meie jaoks vähemalt niisuguses väiksemas mõttes valitsusi üle. Ja keset nii suurt merd ei saa elada, ühepäevaliblika ei saa. Mitte inimestest nendes, kes siia on jäänud, on ikka väga palju niisugust jõudu olnud, ma pean ütlema vist. Noh, selle loo taustal võib öelda ka, et ei parematele kuskil maal, kui suvisele Ruhnu maal jäi rääkimata. Pühapäeva hommikul oli Ruhnu kirikus pidulik jumalateenistus. Benshands kirikuõpetaja, nagu omalajal ta isagi ja Jüri Reintam teenisid ei, rääkimata, et Ruhnu päevi aitasid oma mediteerivate lauludega ja pillimänguga sisustada Vennad Johansonid Marko Matvere, Jaan Tätte, ET Pissal musitseeris peaaegu ööd läbi orni kvartett Saaremaalt. Et kirjastus huma oli saanud Ruhnu päevadeks valmis sümpaatse Albumi. Urmas Kaukuma kirjastuse juht, oli üks neid noori mehi, kes omal ajal vanale Ruhnu kirikule hädaabi korras kuuega kate panid. Ruhnu albumis on palju unikaalseid fotosid, ülevaatlik tekst, nii et Ruhnu huviline võib seda otsida, et sõnas ja pildis oma teadmistele lisa saada. Laseme veel mängida endisaegsetel kuulsatel Ruhnu pillimeestel ja aitäh kuulamast. Aitäh Eestirootslaste kultuuriseltsile Ruhnu kutsumas, ütleb selle saate koostaja, toimetaja helissi.