Keelekõrv, 565. saade, siin Mari Tarand. Kurb, et saadet tuleb alustada leinasõnumiga. Lahkunud on Eduard vääri. Keeleteadlane, Tartu Ülikooli emeriitprofessor. Sihikindel ja suure töövõimega mees teadlane ja pedagoog, läänemeresoome keelte esijoones liivi keele uurija. Liivi rand mäletab teda liitlasi, keda Eduard vääri tundis, kelle keele ta ajalukku kirjutas, ju enam ei ole. Nemad ootavad oma sõpra, teispoolsus üksi. Aga kõik sõjajärgsed eesti keele õppijad Tartu Ülikoolis ja veel mõnes muustki õppeasutuses mäletavad Eduard väärit, kes kui õpingukaaslast, aspirantuuri kassast taastusülikooli, kohe pärast sõda. Hiljem aga kui vanem õpetajat, dotsenti professorit, siin ei loetlema tema teadustöid artikleid. Mõtlen hoopis sellele, kui põhimõttekindel oli Eduard vääri oma ühiskonnategevuses, kui hea kodanik ta oli. Kui kirglik rahvuslike huvide kaitsja, keeleseadus, keelepoliitika keele ja rahva tervis. Kõigesse sellesse andis ta oma sõnaga Jõukohase osa. Kui teil on laual võõrsõnade leksikon ja kui te seda vahel avate ja kasutate mõtelge siis tänulikult ka Eduard vääri peale. Nii nagu mina mõtlen tema hääle seoses meie viimse ühise tööga. See oli mulgi murdesaade Eduard vääri teeneid, on tunnustatud valgetähe neljanda klassi ordeniga ja ta on pälvinud Kõrgeima keeleteadusliku autasu. Wiedemanni keeleauhinna. Tema töö jääb meile uurimiseks kasutamiseks jätkamiseks. Kui lõin, tuleb ei kõnele lein üheski keeles. See on sünkmust, vari, äraolek, igatsus, valu. Kanda endas leina on tahtmatus hommikul üles tõusta. Suutmatus tõsta jalga Tratuaarilt, tunda rinnus ikka sama valutorget, mis eilegi ja üleeile ja päev varem. Iga kord, kui möödud neist paigust linnas, neist maastikest hinges neist nimedest, mida kandis kõik, mille kaotasid keha. Pilk, mida kohata. Kas silmadel on nimi on neil nimeks Oscar neil nimeks khathinka. Et uud vigaad ei ole enam. Et ka või oo, ei pane enam kunagi käsi su laubale. Teed kirjeldama. Et linnud ei laula see sünkmust, vari, mida me nimetame leinaks. Kestab harva, üle seitsme aasta. Te kuulate keele kõrva. Luuletus, mis saate algus meeleoluga kokku, sobis lihtsalt juhuse tahtel sobista siiani hästi oli juba varem välja valitud selle saateaineks, sest plaan on süveneda luule tõlkimise imeväärsesse maailma. Olen kevadises Käsmus, kus veel tänagi laupäeval kestab eesti kirjanduse maailma keeltesse tõlkijate seminar ja lõunatunnil. Vestlen kahe norralasega tüürid, Faebrojekt ja öimin Rangai. Ja me alustame just sellest ka Raivo E Tamme esituses kõlanud luuletusest. Sellele, et seal on kaks tõlget. Ühe on andnud norra klassikalise kirjanduse eesti keelde vahendaja tuntud tõlkija Elvi lumet ja teise luuletaja Doris Kareva, kes ise küll minu teada norra keelt ei oska. Kuid kuulame nüüd seda luuletust norra keeles. Jan Erik Voll, et linnud ei laula. Al trimmi Hersca Läge pandin Jerrüübescreevlivunud. Ilus oli seda kuulata, ma kuulasin seda muidugi praegu ainult kui muusikat, keele, muusikat, keele kõla ja võib-olla üksikud sõnad. Kas oli näiteks laulmise tüvi vist oli seal äratuntav. Kuidas on laulma Sõnn ja, ja, ja võib olla ka see viin, kurbus või mure, kas ei ole mitte midagi Sorge või, või selliseid väikseid avastusi võib teha, kui sa keelt üldse ei oska vaidlema, ainult põhimõtteliselt mõne indoeuroopa keelega oled kokku puutunud. Kuulame siis nüüd ka Doris Kareva tõlget ja see on meil helilindil olemas. Andres Raagi ettekandes. See, et ükski linn ei laula. Kui tuleb kurbus, tuleb ta ilma keeleta. Kurbus on must pimedus puudumine, igatsus, palju nimesid kurbusel on antud? Ei ükski neist võrdu kurbusega. Kui valitseb kurbus, ei ole tahtmist hommikul üles tõusta. Ei ole jõudu jalga maast tõsta. Ei leia pääsu, sest samast torkest südames, mis tabas eile üleeile üle üleeile iga kord, kui möödud linnas teatavaid paikadest meeles teatavad stseenid peatavad nimed sellele, mida sa kaotasid keha Naeru vaevata kerguse silmapaari kohtumas sinu omaga. Ons meil silmadel nimed? Kas meid hüütakse Oscariks? Kas neid hüütakse Katingaks? See, et oo või ka on läinud on arusaamatu. Arusaamatu, arusaamatu. See, et ka või oo ei aseta eal enam rahustavat kätt su laubale teeb haiget. Sõnulseletamatult on sellele nimi. See, et ükski lind ei laula. Must pimedus, mida hüütakse kurbuseks. Harva, kestab seal vähem kui seitse aastat. Tirid, mida sa ütled tõlke kohta? Kuuma tõlge see nüüd oli. See oli tooris karjuvat tõlki ja minu meelest tõlkinud väga hästi. Kui võtame arvesse tema norra keelt ei valda, et ta on inglise keele kaudu tõlkinud, aga tal oli ka võimalike luuletaja käest küsida, täpsustada, kui oli mingi raskus. Aga vaatame nüüd korraks teist tõlget. Minu meelest on siin üks võtmesõna, erinevalt tõlgitud. Siin on ühes tõlkes on juttu kurbuses, teises leinast. Jah, mina eesti keelt ei valdav sel viisil, et ma suudaksin ütelda, et mis vahe kui ides on nende sõnadega mäletan, kui ma mitu aastat tagasi küsisin sinu käest, et mis vahe on armas ja kallis. Ja sina ei seletanud mulle seda korralikult minu meelest. Et sul endal oli raskusi sellega, millal kasutada teist või teist ja nüüd on kurbus ja lein. Elvi lummet kasutasid seda teistele, ta ütleb, et lein on ja mis vahe siis on, kumb on õigem, kas on võimalik niimoodi ütelda? Otsime tõlkija, ütleksime, oleks Ellein Atle siis jälle, kuna mina olen niivõrd palju seda luuletaja lugenud ja tunne niivõrd, et hästi siis minu jaoks kurbus on nagu luuleti ja meeleolu. Et see sobib Jan Erik voldile, et on kurbus. Et lein on hoopis midagi muud. Ma isegi küsisin Elvi Luumit kõigest sellest, mis arvab. Nukul, keegi on surnud, siis on ikka leid täpselt, mina ütleks nii ja hiljem muutub lein kurbuseks, aga siis näiteks postimehest lugesin teel siia Tallinnasse praegu et keegi teatas kurbusega, et abikaasa oli surnud. Siis seemned, nagu ta ei leinaks teda, vaid kurbusega ta teatab. Ja just sügava kurbusega teatame, aga oleme leinas või leiname teda. See on eesti keel ja see on minu jaoks võõras keel, mina ei oska täpselt ütelda. Ja tõlkimisega on ju niimoodi, et ma ei tea, kas mingi luuletus on hea või et kuidas on, enne kui ma olen norra keelde ära tõlkinud, siis alles näen, kas see luuletus on hea. Mida ühinud? Sellised küsimused huvitavad mind alati, ma ei tea, kas ma saan pihta. Aga kas ei ole lein mitte rohkem protsess ja kurbus on meeleolu. Siin jõuamegi selleni, mida ma olen nii palju oma elus mõelnud luule armastajana. Et õieti kõige paremat luulet on üsna võimatu sajaprotsendiliselt teise keelde viia ja ma jään selle juurde, ükskõik kui häid tõlkeid meil ka leiduks. Aga mitte ainus luuledus võimatu tõlkida. Et annab täpselt sama luginale prosega on täpselt sama. Kuigi siiski ma arvan, et veidi lihtsam, sest pika proosateose lugemise jooksul siiski on võib-olla nii ja teisiti võimalik tasapisi selle looja originaali looja keeletarvitus ja maailmataju ja lausete pikkust rütmi kuidagiviisi edasi anda. Vähemalt mingi osa sellest õnnestub. Aga kui lihtsalt, et võtta, no ma ütlen, et kui võtame Juhan Liivi luuletuse Pedak, heleroheline, kask kuldkollane siis on ju kõige lihtsamiseks öelda, kõik sõnad on olemas igas keeles. No ütleme, võtame põhjamaise reaalides on kask ja mänd olemas ja värvid ka olemas, kollane, roheline, eks ole, nende variandid. Aga ometi ma ei usu, et see üheski keeles saaks niimoodi puudutada. Lihtsalt seda sõna heli või seda kask, kuldkollane seal. See on midagi, mis igal eestlasel ilmselt siis nagu süttib mingi valguse tase, on see Juhan Liiv, meie nõmmemaastik seal meie igavene kurbus või veel midagi. Või lein? Muidugi, kui teise keele kaudu tõlgitakse, siis on raske, palju raskem. Ja alk keeles luuletus lõpeb sellega, et Elvi tõlkisid. Lein kestab harva üle seitsme aasta. Ja see sobib, ju siis õpib seda sõna just nimelt lein, aga toores, käsutab seal ka kurbus. Aga keegi ei ole kurb, seitse aastat. See on niisugune meeleolu, aga on võimalik leida ta seitse aastat, täpselt. Ma mäletan, kui ma olin noor, 22 aastane, kui minu isa suri. Ma mäletan täpselt seda mõtet, mõtlesin seal kalmistul männi all seistes ja see oli, et ma ei saa enam elus mitte kunagi rõõmus olla. Milline lapselik mõte? 1000 korda oleme pärast seda rõõmus olnud. Kas on siin veel mõni niisugune põhimõiste, mis anne kahel heal tõlkijal erinevalt tõlgitud, et kas see on siis mingi suur vahe, et teine tunneb midagi rinnas ja teile südamesse? Ka see on oluline asi ja rinnad südames, miks sa mitte? Oleme palju vaielnud seakeeleteadlase ja minu suure autoriteedi mati hindiga selle üle. Et kas hing ja süda seesama, et kas mul sai hing täis või aga täis või kas see on mul hinge pääl või südame pääl. Aga minu meelest mõlemad võimalik ja hind oli isegi rind või Elvi kirjutab tunde rinnus ikka sama valluturkilt ja tooris, sest hammas torkis südames. Igal juhul on selge see, et kunagi kaks sõna nagu väljendites ei, ei saanud täpselt sama kohta omada, et nad et kui vahetada, siis miski toimub. Ja noh, kasvõi süda paha hing ei ole paha, vähemalt mitte selles tähenduses. Et te olete mõlemad seotud Põhjamaade ja Eesti luulevahetuse asjadega, nüüd viimasel ajal on korraldatud luulefestivale ja Norras on üks niisugune tulemas ja sinna tõlgitakse jälle praegu suure hooga eesti luuletajate tekste ja te olete mõlemad sellega seotud. Mina olen viimasel ajal tegelenud Kristiina Ehini luulega. See on siis autori tehtud selline valik uuematest luuletustest ja need loetakse ette Lillehammeris, originaalis ja tõlkes. Ja need tekstid on mul ka siin kaasas, millega ma olen töötanud. Võiksin Sonya tutvustada, Kristiina Ehin on juba jõudnud saada vähemalt noorema lugeja põlvkonna seas armastatud luuletajaks. Luuletused on siin väga erinevad, aga kõik on väga sellised tundlikud tekstid ja peaaegu kõik meeldivad mulle väga heade. Aga muidu ei saakski tõepoolest. Aga siin on üks, mis kohe mis kohe silma hakkas, ma vaatasin läbi esimest korda. See on selline väga, minu arvates väga aeglane ja väga selline pehme luuletus. Kas ma tohin siis ette lugeda Ale hea juba? Outi eesti keeles kõigepealt eesti keeles, jah. Nüüd ma ei tea muidugi, kas ma tõlgendan samamoodi nagu nagu autor, aga eks see ole minu tõlgendusi. Nägin unes piletiputkat ühe bussipeatuse ees, kus piletite asemel müüdi linnusulgi. Ja müüja oli vanamees, varakevadine päike silmas. Ja teile, preili, ütles ta aeglaselt ja võttis kuskilt ukse kõrvalt, kus võinuksid seista prügiämber ja luud veel ühe sulevalge ja koheva, kerge ja sama kõrge nagu ta ise maksin. Ja läksin une poristes bussides uskumata ärkamist kartmata kontrolle. Ja tegelikult Kristiina mängib ju kõlaga, tal on võib-olla mitte niivõrd selles luuletuses, aga üldiselt on tal alliteratsiooni hästi palju. Sellega Ma olen töötanud, aga muidugi peamine on sisu ja seda autor ka ise öelnud, nii et ma olen püüdnud sellega arvestada. Kas ma loen norra keeles ka, ole hea, vaatame, kas me tunneme, ärevus, anud sund. Ektreinte Pille Lühike veant püstu Tääre teeseldes tsükles jööristan Fer pillatar. Ei Bosbet liimtukka Äifjörthill kviitulisti Letu liike ööks. Bethaart Hoieki Foodesse õletajat, räime püsson, hüütanud rüüeskele vaagna. Esitelt töörid, et see oli väga ilus, muud ma ei oska hetkel. Ilus luuletus, hea tõlge ja, ja väga hästi ehtekant. Et sa oled kuidas öelda meelitanud eesti kirjanduse tõlketeele või eesti keele juurde nina ei ole vist meelitanud, tal on eestlannast naine ja aga küllap sina olid ikkagi ikkagi nagu kõikide Norra lastest Eesti huvi, liste, ka oled sina kuidagi seotud oma eeskuju, oma tahte, oma töö. Töörid on olnud mulle väga oluline julgustaja ja selline mõnes mõttes mentor ka, ma ütleksin. Siin vilksatas seed alliteratsiooni oled püüdnud kasutada lõunalauas just äsja ütles prantslane Antansal vään, et ta püüdis kalevipoega prantsuse keelde tõlkides ka leida alliteratsiooni võimalusi. On see muidu norra keelele ka tuttav võte norra luules? See on väga loomulik asi. Ja tihti, kui ma tõlkinud kas luulet või proosat, ma kardan minna, liialdan seda siis ta tuleb mulle nii kergelt. Seal tekib kohe need seosed selle vana norra näiteks eta luulega ja ja seal on alateadvuses hästi palju, ma arvan ka norralaste lehte. Et jah, oht on pigem, et võiks üle. Kuidas aga mis on keeruline, kas on mõni niisugune? No ütleme, luu, luule, tõlk, tõlketehniline asi, mis on kohe nii, et vot pagana raske seda nüüd küll ei saa, et kuidas need eestlased ikka niimoodi ütlevad, et seda on päris võimatu edasi anda? No üks neid võiks olla, tõlkisin Elo Viidingut ja üks luule, kus on kogu aeg jutt mehest ja naisest. Pärast nägin ette, mitu inimest oli oma keelde tõlkinud. Leidsin rootsi keeles, leidsin inglise keeles ja nii edasi. Ja kõik olid võtnud otsemees naine. Aga kui minna, tõlkisin norra keelt, kasutasin asesõnu, mis on võimalik? Meie keeles, sest meil on mees, mees meessugu ja naissugu, et mina kasutasin näit, mis oli minu jaoks väga loomulik, aga siis algul mul oli ka mees naine, sest see on see otsetõlke. Aga kui ma töötasin edasi, siis märkasin seda, et minu jaoks see ei olnud päris õige ja sel viisil on võimalik sama teksti mitmel viisil tõlkida. Ütelda, et mingi tõlki on õigem või parem, need on erinevat. Ma mõtlesin sellele, et mis vahe on, kui on see algne tekst sest luuletaja väge väga paljud nendest pärast nad muutuvad ja parandavad oma teksti. Ja ma kujutan ette, et nendel on mingi Tunne mingi kogemus, midagi, mis nad tahavad kirjutada ja kui nad muudavad seda teksti, siis selle tõttu, et nad leiavad midagi, mis veel paremini esile. Ja aga tõlkija muutab teksti, sest arvab, et luuletaja on tahtnud midagi teatud ütelda. Meie muudame oma teksti selle järgi, mis meie arvame, et teinud mõelnud see väga hea, see on, see on väga keeruline, jah. Aga see töö on ikka võluga. Absoluutselt tegelikult just selline töö tähendab kõvasti arusaamist sellest, mis on ilukirjandus, sest mina töötan palju tehniliste tekstidega juriidiliste tekstidega, tõlkinud kõiksuguseid dokumente ja kui, kui tohib, siis lõpuks ometi sellise tekstiga tööd teha, siis on see väga võluv tunne. Luulet on norra keeles viimasel ajal ilmunud oli ju Marie Underi kogumik. Sellega tegeles õivent kaad. Melberg tõlkis kos norra luulet jaga ennemmelberg tõlkis rootsi keelde ja pärast nad tõlkisid koos noore keelde. Minu ülesanne oli pärast selle kogumiku ilmumist hinnata just originaali ja ja, ja ütleme lõpptulemuse, norra norrakeelse teksti suhet. Ja see oli muidugi selline väga, väga suur ülesanne, kuivõrd hästi ma sellega hakkama sain. Aga tegelikult, mis kohe hakkab silma, selle, selle vahenduse puhul on see, et ei püüa tud rütmi ja, ja riimi ja kõiki neid iga ulmelisena ütleme, et tegelikult ei püütud üldse neid edastada ragelda. Et seal oli, oli fookuses just sisu, mis suures osas oli, oli, oli hästi tehtud, ma arvan, et eriti kui see oli rootsi keele kaudu, aga ikka see oli midagi muud, mulle tundus, et, et need olid teist laadi tekstid mõnes mõttes. Jah, luule tõlkimine on ju alati. No tõlkimine üldse on ju alati kompromiss ja, ja eriti veel mõnes mõttes luule puhul, et et peab valima, mida prioritiseerida, mis peab siin esile tõusma. Ja mida see vorm tähendab siin originaalloomingus, mis kohal ta alati ei pruugi ta nii oluline olla, kuigi ta on olemas, aga mõnikord on see raske kompromiss alati. Pean ütlema, et see, et Marii Ungarist moodsat noort naist teha, see on natukene vägivaldne tegu, sest ta elas muidugi kunagi ammu ja minu meelest ta saaks edasi ka elada nagu oma kontekstis. Et meil on teistsuguseid ja teiste mõtteviisiga inimesi, kes kirjutavad praegu see just huvitav, et tema kirjutas sel viisil elase laial, kirjutas, nagu ta kirjutas ja selle juures minu meelest kuulub just riimi. Nii, ja selles mõttes ongi selline loominguline koostöö, mis praegu näib olevat tekkimas Eesti ja mitme põhjamaa vahel, et elavad olemasolevad luuletajad ja tõlk ja saavad omavahel kokku ja arutlevad neid tekste ja saavad võimaluse, olgu siis kas silm silma vastu või meili teel kõikide küsimuste üle juurelda ja arutleda ja püüda siis võimalikult võimalikult täpselt edasi anda seda, mida ühe rahvaloojat on suutnud ja eks niisugust asja teenib ka praeguse tõlkijate koosolemine siin kevadises Käsmus, kus me seda juttu ajame. See oli keelekõrv, vestlesid tüürid, Farbrojekt öiming range ei. Ja saate toimetaja Mari Tarand Kuulmiseni nädala pärast.