Novembrikuus sai teoks mu sõjajärgne esimene välisreis, seekord soome. Sõitsin sinna koos viiuldaja Vladimir Alumäe ja pianist Ludmilla soosinaga, kellega saime tuttavaks alles Moskvas. Esinesime Helsingi konservatooriumi saalis Kultuuritalus Kotka linnas vingu Soome NSV Liit korraldatud kontserdil. Salvestasime Soome raadios ning laulsin ka kahelleri koletu etendusel Helsingi Kanselis ooperis. Lavapartneriteks olid seal Jürjo, Igonen, Maiu Kuusoja, Jorma Huttunen, Sülvelyn Lankholm, Aarne Vainio dirigeeris jussi, jalas, kellega tekkis isegi selline loominguline side. Et kohtusime ka koduski, veel soe tunne oli ühe etenduse järel hoida pihus lillekimpu. Liina Reimanni liitajalehed kirjutasid meist palju uusi, Suomi Helsingi Sanomat. Suomen, sotsiaaldemokraati. Hüüa pressmaaga on see ja teised. Soome sõidu järel pidi mul olema kontsert Moskva ametiühingute majas, sammassaalis väljalend aga hilines ning Moskvasse jõudes oli aega parasjagu vaid niipalju, et veel lavale jõuda. Dirigent Roman mõtlesovoli jututa. Kodani lahkumine ja tule, nõidus ning rauaaaria samuti. Mis kohanemist nõudis, see oli orkester ja saali akustika. Too kontsert oli mu elus vist küll ainus, mis läks ilma igasuguse proovite. Head kliimamuutus häälele mõju ei avaldanud. Koju ma veel ei saanud. Seitsmendal detsembril oli iseseisev kontsert Tšaikovski nimelises kontserdisaalis, saatjaks pianist Nikolai Mironov. Aasta lõpus esinesin veel Vilniuses ja Riias koos Eesti Raadio Sümfooniaorkestriga. 1958. aasta juunikuus sai teoks mu sõjajärgsete aastate teine välisreis, sedakorda Rumeeniasse. Seal toimus balti vabariikide kunsti dekaad, millega seoses korraldati mitmeid kontserte ja palun esinema teatrisse. Esimene iseseisev kontsert oli selle ürituse raames esimesel juunil Bukarestis Talle nimelises saalis. Klaveril saatis sealne pianist ja helilooja radu traagan. Kuuendal juunil esinesin koos Rumeenia kunstnike Zinaida palli Kõrbis subjaaniga ning Vilniuse solisti jaadiviga Petroškeevitš juhtega. Sinna Ida-pallid olin kuulnud ka varem Moskvas suures teatris, kus ta laulis Carmenit. Bukarestis sõitsime edasi pluusisse. Sealses linnakeses on kaks ooperiteatrit suurem ja esinduslikum rumeenia ooper. Väiksema ja kuulub Ungari ooperile, kus etendused toimuvad ungari keeles. Seekordse reisi mõlemad etendused, Regoletu ja Tosca toimusid rumeenia teatris. Hertsogiosatäitja Jon piisa on millegipärast eredalt meelde jäänud tema heliplaati võisime meilgi osta. 1950 üheksandat aastat alustasin kolmandal jaanuaril lendava hollandlase etendusega. Siis tuli peale pikemat vaheaega taas lavale vürst Igor. 1959. aasta veebruar pakkus mulle aga elu eksootilisema kontsertreisi Hiina rahvavabariiki. Kui minult on küsitud, et millise maa ooperikunst. Ta on kõige erinevam sellest, millega meie oleme harjunud sisi vajama pika järelemõtlemise aega. Hiina. Olen laulnud mitme maa paljudes teatrites, aga hiina ooperis ma küll hakkama ei saaks. Ega mul sinna lauljana palutudki minna. Koostarsiin alanguga esinesime mitmel poolvokaalõhtutega. Teoks sai see reis moskvakost kontserdi vahendusel. Moskvast lendasime tuu 104-ga, üheksandal veebruaril otse Pekingisse. Lend oli pikk, väljusime null, 30 ja Pekingisse maandusime kell 11. Vastuvõtjate seas oli ka meile määratud hiinlasest tõlkija saatja, kes oskas vene keelt mitte rohkem kui mina. Me sobisime hästi. Koos tuli meil elada ligi kuu. Meid viidi hotelli sinus a- ja õhtul kell 19 toimus vastuvõtt rahvusvahelises klubis. Too üritus oli eriti pidulik sellepärast, et Hiinas toimusid iga-aastased kevadpidustused, mis olid alanud juba eelmisel päeval ning kestsid ühtekokku kolm päeva. Kohe esimesel õhtul paluti mul laulda. Küll on hiinlased südamlik rahvas. Nende lähenemine teisele inimesele on avali ja suvekontsertidel võeti meid kõikjal hästi vastu ja toodi suuri lillekurve. Need kurvid olid tõesti nii suured, et kahe mehe vahel kanti sisse. Ja lisapalu sooviti alati täpselt kolm. Siis toodi lillekorvid nime, võisime esinemise lõpetatuks lugeda. Ju neil oli selline komme. 10. veebruar kell 10 koostasime saatkonnas oma Hiinas viibimise plaani. Pekingis pidime sõitma rongiga kesk Hiinasse uhani, sealt edasi kantoni Lõuna-Hiinas, seejärel Shanghaisse ning tagasi Pekingisse. Mul oli hea meel, et reis tõotas tulla väga põnev ning Hiina maast võisime saada peaaegu et tervikpilli. Kell 15 paluti meid Hiina keisrite talvepaleed vaatama ja kell 19 Hiina kaasaegsed ooperid stepilaule kuulama. Teatri nimetus oli romantiline Ding Chao ehk taevasild. Lava kõrval oli väikene paviljon, kus mängis rahvapilliorkester dekoratsioone ja rekvisiite peaaegu polnud. Mis oli, see oli napp ja tinglik. Ilmselt sõltub see muidugi ka konkreetsest lavastusest. Ühel tegelasel märkasin pikemat puupulkade ees, hiljem selgus, et see oli hobune, millel kangelane ratsutas. Aariaid ja ansambleid meie mõiste järgi ka ei kuulnud. Kord ühes teises teatris tutvustati enne algavat etendust publikule peategelast. Hilisema ooperi käigus ei laulnud sõnakestki. Ta oli hoopis akrobaat ning akrobaatika on Hino ooperis üldse tähtis koht. Hiina kolleegid ütlesid, et neil on ka eksperimentaalteater, kus katsetatakse oopereid sümfooniaorkestri saatel. 11. veebruar kell 12 korraldati rahvusvahelises klubis minu auks lõuna. Võtsin lõunalauas tänuks sõna ja tegin seda nii suure seltskonna ees esimest korda vene keeles. Bankettidel tuli hiljemgi tervituskõnesid pidada. Tõlk püüdis neid edasi anda. Küsimustest, mida tõlk esitas, sain aru nii, kuidas sain ja tema tõlkis omakorda vastused edasi, nii palju, kui tema aru sai. Söömisega oli lugu nii, et hotellides, kus elasime, oli vähemalt kaks restorani euroopalikki Hiinalik. Toit oli tasuta, pidime vaid ühele lehekesed alla kirjutama. Kui me iseseisvalt lõunatasime, siis tegime seda muidugi euroopalikus köögis blanketid, põhilised, aga Hiina köögile. Hiinas peetakse heaks tooniks 12 käigulise lõunaid. Iga käik pakub midagi väheses koguses. Soovitav oli süüa pulkadega. Kuna meie talle siin aga seda selgeks ei saanud, toodi meile väikesed imekenad portselanlusikad. Meie tõlk oli pärit Põhja-Hiinast, kus madusid ei sööda. Palusime teda juba enne, et kui vähegi võimalik, on korraldagudaazi selliselt, et ka meie madusid ei peaks sööma. Kell 17 tutvustati meile keiserliku parki. Kell 19 30 külastasime Hiina keskse konservatooriumi üliõpilaste kontserti. Hiinlastel oli selline komme, et kus linnas meiega ei esinenud, järgmisele päeval korraldati kohtumine sealse muusika õppeasutusega. Eriti agarad spetsiifilisi küsimusi tõstatama oldi kantonis. Andsin seal ka mõned näidistunnid. Nende laulmise viis on muidugi sootuks teine kui meil pärite näiteks sealgi, et miks ma nii sügavasti paladesse sisse elan ning kuidas me seda saavutanud. Nende endi esituses ma tookord euroopalikku muusikat ei kuulnud. Küll oli mul kusagil võimalus kuulda hiina muusikat euroopaliku kombe järgi sümfooniaorkestriga. 12. veebruar ka see päev kulus kohanemisele ja uudistamisele. Kella 10-st 14-ni. Olime põllumajandusnäitusel. Kell 15 andsin intervjuu ühele ajakirjanikule. 18 30 vaatasime filmi, viis kangelast. 13. veebruar, kuni õhtupoolikul jalutasime linnas. Kuna olime euroopalikult riides, siis oli meil raske liikuda, äratas tähelepanu huvi. Hiinlased kandsid valdavalt ühesugust tumesinist riietust. Meestel olid peas sonid. Vanematel naistel oli märgata teatavaid vaevusi käimisel. Õigemini võiks taolist liikumist küll kumberdamiseks nimetada. Teame ju kõik, milles põhjus. Et naistel oleksid väikesed jalad, pandi need lapse eas raudsaabastesse. Vanatavad ei kao nii kergesti, kuigi kunstiasutustes liikudes märkasin vägagi moodsaid naisi, kellel mingeid jalavaevusi ei täheldanud. Tookord olid moes polühedase võitu, hästi kitsad seelikud, pikkade lõhistega peale tikitud jakid. Hiinlannade seast oli taolises rõivastuses daamide daamiks šarmantne klaveripedagoog Shanghaist. Tema sarnast teist maiguanud meestel maa moodsuse püüdu ei täheldanud. Vastupidi, oldi liigagi ühetaolised ranged. Vaatan kaasa võetud pilte. Peale ühe kontserdi tänavad mind kättpidi. Hiina välisminister ja Teaduste Akadeemia presiidiumi esimees, mõlemad ranged oma vormiriietuses. Tänavad olid Pekingis harukordselt puhtad, kuigi liiklusmiilitsat del oli liivakaitseks vaja maskide taha varjuda. Tuuled keerutasid tõesti niivõrd peenikest tolmu, seda võis jalutades juba mõne aja pärast huulil silmadest tunda. Nendel kujuneks ilma maskita oma päevatöö vägagi raskeks. Tänavapildis oli ülekaalus hobuveokite liikumine. Aga et Hiina hobune midagi tänavale jätta saaks, pole võimalik. Neile on ettenägelikult vastavad kotikesed taha seotud. Kord soovisin tänavalt kingi puhastada, kohal ja rahvamass ümber uudistamas. Kes on see epos? Buda templid jätsid harukordselt võimsa mulje. Juba väraval jääb hing kinni. Ühe templigaleriis oli 500 kullatud kuju. Nii inimsuurused või isegi veidi suuremad. Iga buda kuju oli eripoosis haruldane vaatepilt. Sama päeva õhtul esinesin NSV Liidu ja Hiina sõpruslepingule allakirjutamise üheksandale aastapäevale pühendatud kontserdil. Huvitav komme oli seal seegi, et kõik kontserdisaalid olid kütmata. Rahvas istus soojemates riietes laval, meile pandi ümber sütega alused või siis elektrisoojendid. Tarziina oli alati õhtuselt riides ja ma imestasin, et ta ei kurtnud külma pärast. 14. veebruar 10 30 sõitsime autodel välja, pekingi ümbrust uudistama. Käisime paaris kloostris. Ühes neist nägime endise presidendi mausoleumi. Paluti ka ühe keisrinna suvelossi ning pakuti seal einet. Kell 19 toimus pidulik vastuvõtt NSV Liidu suursaadiku poolt. Laulsin tollelgi, õhtul. Pärast öeldi mulle, et nii suurt ministrite hulka, kes kõik siia kogunenud olid, annab otsida. Viieteistkümnes veebruar kell 11 30 sõitsime vaatama uut veehoidlat, mis oli Pekingi lähedal ehitatud. Räägiti, et seda teinud tohutu hulk inimesi. Arvus võib mind mälu nüüd juba petta. Peale ohtlikku sõitu mägedes jõudsime kuulsa suure Hiina müüri juurde. Olen käinud hiin all. Kell 19 ootes taas teatriõhtu, sedakorda vanaaegse Hiina ooperiga. Kuueteistkümnes veebruar kell 12 30 ühes teatrihoones saali proovi tegemas. Õhtul oli kontsert. Meile öeldi, et see on pekingi esinduslikum, niinimetatud pealinnateater. Pekingi raadio tegi sellest ka otseülekande ning me leppisime kokku eesti muusika salvestuste, eks siis, kui hina ringiga siia ükskord tagasi jõuan. Pärast kontserti oli toas väikene bankett koos sealsete muusikutega. Jaga lauljatega, sealhulgas väikese kõnega, tänas kontserdi eest muusikaühingu president. Seitsmeteistkümnes veebruar sõitsime uhani poole. 18. veebruar 13 45 väljusime rongist ning meid viidi hotelli seonkun. Õhtul külastasime uhani eksperimentaalteatri kontsert, see oli segakavaga igaühele midagi. 19. veebruar kell 13 oli saaliproov teatris, kus õhtul kontserdi andsime. Käisime jalutamas piki Jangtse kallast. Sellele 5500 kilomeetri pikkusele jõele on ehitatud kaunis sõpruse sild, mille pikkus on 1607 meetrit. Jõgi ise lookleb läbi Hiinamaa Ida-Hiina merre. Jõe vood olid võimsad, sõprussilt ka üleval autode all. Raudtee. Kell 15 30 kohtasime konservatooriumi üliõpilastega ema laulsin neile. Õhtul korraldas uhani linnavalitsus õhtusöögi hotellis. Meid paluti ka kohaliku ooperiteatrisse ning hilisööl sõidutati autoga läbi linna hotelli tagasi. Millise mulje jättis öine sõpruse sild? 21. veebruar lahkunuhhanisti sõidame rongiga kantoni poole. 22. veebruar 10 40 oleme päral. Oodatud soojuse asemel on siin külm ning sajune ilm. Tol päeval vaatasime linnu läbi autoakna. Hotellitoa aknast uudistasime jõelu. Külg külje kõrval oli seal Johnkistid. Igas paadis elas üks perekond, öeldi selliseid olevat seal 100000. Õhtul viidi meid tsirkusesse. 23. veebruar kell 12 õhtuse kontserdi proov. Teatrisaal oli külm kui hundilaut. Õhtul oli kuulamas umbes 1100 inimest. Teatrilaval ja garderoobis põlesid elektripäikesed ning söeplaadid lavali lilledes lille kur katuse üle minu pea, loosungid. Kontsert läks korda Vastuvõtt hiinalikku soojusega. 24. veebruar kell 12 sõitsime külastama kantoni muusika instituuti. Andsin näidistunni. Alguses oldi tagasihoidlikud, hiljem ei jõudnud küsimustele vastata. Õhtulehes mitte meie jaoks jälle pidulik õhtusöök, jagati suveniire ning 21 40 istusime Shanghai rongile. 25. veebruar sõidame Shanghai poole, Pekingist kantoni 2100 kilomeetrit kantonist Shanghaisse 1800 kilomeetrit. Rongis sattusin ühte kukkuma peesse mehega, kes oli rahvuselt Slovakk pärit Bradyslevast. Viini rahvaooperipäevilt mäletasin koloratuurim Hanna Gridžovskit, kes ka pärit Bradislavast. Kupeekaaslane tunnis Hannad hästi. Maailm on nii väike, kuid siiski pidin selleks sõitma Hiinasse, et kantoni Shanghai rongis kohtuda mehega, kes tunneb Hannat ning viib talle edasi minu tervitused. 26. veebruar kell 913 jõuame Shanghaisse, Hiina suurimasse linna viidi hotelli Džiin Chang. Et täna esinemist ei olnud ja Hiina maa meile juba koduseks saamas siis sööndasime Tarziinaga kahekesi linna ekslema minna. Õhtul külastasime ülisuurt Shanghai teatrimaja või teatrite passaaži või kuidas peaks nimetama seda erakorralist ehitust, kus üheaegselt mängiti? Ega ma suurt ei eksi, kui ütlen, et mitut 1000 asja iga nurga taga sõna otseses mõttes midagi tehti, kas või tsirkust? Hiina lauljad on tõesti suurepärased akrobaadid. Laulmine sarnaneb neil kõnele. See maja oligi nagu teater, kombinaat, kus pakutakse sõnakunstilaulu ja mitmeid meelelahutusžanreid. Mida võiks meil jällegi tsirkuselaadseks arvata? Kell 13 õhtuse kontserdi proov 19 30 soolokontsertsaal polnud suur 800 inimest, kuid ilus ja hea akustikaga. Peale kontserti tulid meie juurde kohalikud muusikud ning konservatooriumi esindajad. Järgmiseks päevaks paluti konservatooriumi. 28. veebruar kell 13 Shanghai konservatooriumis toimus ühine kontsert. Esimeses osas esinesid konservatooriumi õppejõud, teises mina peale kontserti jõime koos teed ja arutasime maailma ja muusikaasju. Paar tundi jalutasime linnas, vaatasime jõge ning hotellist Shanghai linna kaunist panoraami. Õhtul esinesime oma hotellis linnavalitsuse esindajatele ning meid talud jälle ühisele õhtusöögile. Shanghai konservatooriumi esindajad palusid mul leida võimalust jääda kasvõi üheks aastaks neile õppejõuks. Pidasin seda töövõimalust enese jaoks kaugeks. Esimene märts jälle linnas jalutamas põne moderid. Hotelli kõrvale ehitati kolmekorruselist maja, see kasvas silmnähtavalt ja samas ei kasutatud ühtegi mehhanismi. Kogu ehitusmaterjali kanti üles seljas muldsegu kivid. Kõik, mida oleks vaja mööda ehitustreppe, käis nagu inimvool, kogu aeg ehitati inimjõul ja massiga. Shangai oli kontrastide linn, ultramoodne arhitektuur kõrvuti vanaga. Vanadest aegadest olid seal alles inglise kvartal, prantsuse kvartal, saksa kvartal. Meile näidati üht parki, kus oli olnud väraval silt hiinlastel ja koertel sissepääs keelatud. Kell 16 istusime rongi Shanghai Peking ees ootas 1500 kilomeetrit. Neljas märts kell 11 saatkonnas kell 15 õhtuse kontserdisaali vaatamas kell 19, viimane kontsert Pekingi hotellis, Peking saal mahutas 1500 inimest ning nagu mulle öeldi, oli lõviosa kuulajatest, kas valitsuse võisid diplomaatiliste korpuste esindajatest. Meie jaoks ootamatu oli see, et istekohtade juurde kuulusid väikesed lauakesed, millelt joodi teed. Et ma otsetung oli parajasti ühel välisvisiidil, siis temale ma laulda ei saanud. Ta oleks kindlasti te kontserdil viibinud, vabandati mu ees. Ka, oleks ta meid külla palunud, selgitati veel. Viies märts kell 12 sõidame raadiomajja lindistama. Jäädvustasime Hiinamaale 14 pala. Peale tööd saime veel veidi ärides käia, siis oli lahkumisbankett ees ootas kodutee. Hiina maa eksootiline olid ning selleks ka jäid elama Läänemere kaldal, kuid tean, et ka Vaikse ookeani kallastel võib vahel kõlada mõni eesti romanss eesti keeles. Lahkumisel öeldi mulle, et mu hääl saab tänu Peking raadiole kõlama ka Austraalias, kus mu jalg pole ealeski astunud. Kodus olin taas üheksandal märtsil laulmas vürsti Igori etendust meie televisioonile. 1959. aasta novembrikuus sai teoks järjekordne huvitav muusikareis, sedapuhku Poolamaale. Peale sõda oli see siis neljas reis, mis nõukogudemaalt välja viis. Sügis kuldsesse Varssavisse jõudsid novembri alguses. Ilmad on seal veidi pehmemad, kui neil sel ajal. Varssavist täpsustasime, esinemiskavasid ja linnukõigepealt sõitsingi Ülem-Sileesia tööstuslinna võtoomisse, kus on tugev ooperiteater. Selle lauljaskond pakub ooperikunsti mitmetele väikelinnadele võtoomi ümbruses. Need pidi seal tõesti rohkesti olema. Regulaarselt kaks korda nädalas annab võtoomi ooperiteatrietendusi Katovitses ja minu esinemine sattus just ühele neist päevadest kavas olid oska. Järgnesid kaks sümfooniakontserti lood, siis need olid toredas kontserdisaalis suuruselt meie Estonia saalile lähedale kuid parema akustikaga. Kontserti juhatas Stefan martsik, kes vampaariat Eugen Kapi ooperis tasuleegid kindlalt esimest korda nägi. Väga hästi võetavast kõigurjaaria ning Befistorunda. Eelnevas proovis soovitas ta igaks juhuks valmis mõelda mõned lisapalad kas või klaveri saatel ja ennäe imet, kõiki viit lisa pole oleks vaja ka. Enne olime veel Mehhistorondogi kaks korda ära laulnud. Varssavis oli kavasse vilja habemeajaja. Selle esinemisega oli muret palju. Kõigepealt polnud seda ooperit meie laval juba aastaid mängitud. Peale selle selgus kohapeal, et tegemist on üpriski keerukas ka ja omapärase lavastusega. Lavaseade kujutas kahekorruselist maja ja tegevustik sündis kohati paralleelselt mõlemal korrusel. Sellel etendusel oli kaastegev veel teinegi külaline Vello Rudenko Kiievist. Me pidime väga valvsad olema, et vajaliku partneriga ikka ühele korrusele laulma satume. Sevilla habemeajaja läks tol õhtul kogunisti neljas keeles poola lauljat oma emakeeles. Vello Rutsenko laulis ukraina keeles. Mina eesti keeles aaria esitusenaga itaalia keeles. Vastuvõtt oli erakordselt soe. Nii palju sellest reisist töö poolelt tavalised ongi kontserteesid nii tihedasti ja tõsiselt planeeritud, et midagi muud nagu ei näegi. Hiinas oli vabadus suhteliselt palju ja siin siiski ka võtame. Ooperis sain vaadata Igor pulma ja maskiballisaalid olid rahvast tulvil. Mõlemad lavastused paistsid silma peenetundelise stiilse muusikalise väljatöötluse poolest ning hea ansambli ühtsusega. Huvi äratasid nii kontsertide kui ka teatrite kavalehed. Need sisaldasid paljusid kuulajaid, huvitavaid andmeid ning ettekandele tulevate teoste nende autorite kui ka esinejate kohta. Katovitses oli mul pikem jutuajamine Poola muusikateadlase Adolf krahhiga. Ta kinkis mulle mitu oma raamatut Poola rahvamuusika kohta ning palus saata samaseid väljaandeid eesti rahvamuusikast. Minu üllatuseks teadis ta mitmeid meie rahvaviise peastki. Poola muljete hulka kuuluvad veel mälestused ühest kingapaarist ja tagasi sõit lennukiga. Ostsin Varssavi erapoekesest 800 sloti eest kena tumesinised, seemiskingad mugavad käia, kuid ühe väga suure peaga kingad osutusid karjuvateks. Kõik vaatasid, kui tänaval käisin. Tallinnas proovis üks kingsepp nad vaikima panna, kuid see ei õnnestunud. Jäidki mul aiatöö jaoks. Kui võrdsust lennukiga Moskvasse sõitsime, märkasin Vello Rudenko üht hindullannat, kes sõna otseses mõttes paljalt ja paljajalu oli. Väljas oli aga juba küll novembri lõpp. Kuidas too daam kliimavööndid nii lootusetult segi oli ajanud, seda ma teada ei saanudki, kuid bella ei pidanud vastu ning pakkus talle vähemastki sukki jalga panemiseks. 1961. aasta maikuu tõi mulle veelkordse kohtumise Beethoveni üheksanda sümfoonia, ka juulis laulsin Sviridovi pateetilise suretooriumis. Suvepuhkus oli sel aastal üürikesest, valmistusin väga põnevaks ja vastutusrikkaks välisreisiks porissina Mexico ooperiteatrisse Malazzodil aspellas artes kaunite kunstide palee. Teatrimaja vastas täielikult oma nimele. Esimene etendus oli kaheksandal augustil, aga meenutagem kõike järgemööda. Tallinnast lahkusin 30. juulil ning järgmisel päeval sõin Moskvas kukkuma reisikaaslastega Pilysee dirigendi, Odyssey Dimitriaadiga ja Vladimir Zahharovi ka Moskva konservatooriumi suure saali ühe administraatoriga, kes vabalt valdas hispaania keelt. Eesseisvale reisil oli ta meie jaoks tõlgina äärmiselt vajalik, aga mitte ainult tõlgina. Istusime lennukisse Moskva varsambrisse, seal istusime ümber Boeing 747 pardale ning lendasime üle ookeani. Vahemaandumine oli Montrealis, kus puhkasime hotellis väärow. Teisel augustil kohtusime karrasega sealse Antrepre nööriga, kellega olid kontakti võtnud juba Luisas, Verloa ja Mihhail Jakovlevi Filkrow. Esimene neist oli viiuldaja, kes kunagi esinenud ka Tallinnas ning nüüd püüab leida võimalusi suhelda talle meeldivaid mälestusi jätnud eestlastega. Teine oli ettevõtlik kohalike juveeliäri omanik ühel Mexico peatänavail ning huvi Nõukogude inimeste vastu oli temagi puhul täiesti mõistetav. Pealegi oli ta Nõukogude saatkonnas lausa oma inimene. Muide, samal ajal viibis Mexicos ka Georg Aadze, kelle auks toimus õhtul pidulik vastuvõtt. Meidki paluti saatkonda, jõime klaasi veini ning saime kõik lähemalt tuttavaks. Tol õhtul enne esimeste poris Kodonovi proovi, jalutasin mööda Mexico tänavaid ja ahmisin enesesse selle võõra mahingust. Eks ikka on suur ja kaunis linn võluvate palmi alleedega. Südalinnas olid loomulikult valdavas osas moodsad, ehitavad. Uudistasin ka ooperiteatrit Angelassabellazartes vanemat tüüpi ehitus, mis mahutab ooperiteatrinäitusesaalide kontserdisaali sümfooniaorkestrile teatrisaali mahub korraga 2000 külastajat. Akustika, nagu selgus, juba järgmisel hommikupoolikul, on hea pöörleva tol korral puudus kuid lava ennast oli võimalik tõsta ja langetada reguleeritav oliga. Orkestripõrand. Mulle oli üllatuseks siiski teada andmine, et Mexicos viie miljonilisest linnas oli üksainus ooperiteater ja ühtlasi pidi see olema ka ainus ooperiteater riigis. Aastas töötavad see kahe hooaja vältel paar kuud sügisel. Ka alaline trupp puuduvat juhtkond angašeerinud iga hooaja lavastuse jaoks väljaspoolt dirigendi lavastaja, kunstniku ja näitlejad. Rikas seltskond liitvad raha kokku ja tellib nii ooperit kui ka esinejad. Tookord pakuti peale Boriss kodunovi veel talupoja au ja Jeanne Skiki. Käisin neid vaatamas ja rahvusvaheline tase. Boris kodunovi koosseis oli samuti kõrge. Marinaks oli Mehhikalanna meelena paran, kes töötas Milano las skaalas. Grigori vale Dmitri osas oli Umberto Porsa Roomast. Varlaami Abymenjoosi täitsid New Yorgi Metropolitan Opera solistid itaallased Fernando Corena, Enico lammus, Skoone showiski oli. Samuti veel Pedro karnikamingelbotella Kolmandal augustil oli see ka meie esimene proov. Oi kui raske oli sellisel seltskonnal vene keeles laulda. Hädaldamist loomulikult ei kuulnud. Metropolitan s lähevad ju kõik ooperid originaal kirdes. Partiidega probleeme polnud, seda lavastust Mexicos polnud ja Boris kodunov valmis ühe nädalaga. Kõige rohkem pingutas ilmselt dirigent, et nii erinevat seltskonda ühisesse ansamblisse laulma panna. Lavakujundus oli lahendatud traditsioonilises plaanis, kostüümid võinuksid olla venepärasemad. Mu Tallinnast kaasa toodud Borissi kostüüm leidis üldist heakskiitmist. Asjata võtsin kaasa Borissi teise kostüümi, sest see massil Plazemneid kiriku ees jäeti välja. Nagu Estonia sky toodi lõpus lavale ka hobune, kuid paistis ette pale. Dmitri polnud varem küll hobuse selga istunud. Mulle meenusid vürstikojad. Esimese etenduse kroonimisstseeni juures oli väikene äpardus. Prantslasest lavastaja unustas kohalikule koorile öeldi, et niipea, kui Boris kirikust välja tuleb ühes võimu sümbolitega valitsuskepiga on tarvis põlvili langeda. Kooraga seisis alles siis, kui dekoratsioonide vahelt üks käsi meeleheitlikke liigutusi tegid, avasid kogenud lava inimesed ära. Et ju tuleb tsaari põlvili tervitada. Lastetoast stseeni mängisin meie koduse mööbliasetusega. Lavastaja arvestas minu soove. Et meie teatris on etteütleja hoopiski ära kadunud, suurtes teatrites nad aga oma lavakeskses kastikeses alles on, siis tõtt-öelda oli alguses isegi harjumatu neid jälgida. Meie etteütleja oli itaaliapäraselt artist omaette. Ta ei öelnud mitte ainult sõnu, vaid ka dirigeeris kaasa, näitas sisse, hoiatas dirigenti, nägi tema omakorda peeglist. Kogu see keerukas vaatemäng oli alguses tõesti segav, kuid etenduse ajal siiski toetav dirigent jäi nagu kaugele. Kui juba asi etenduseni jõudis, sai selgeks, et ilma Sahharovita olnuks mul väga-väga raske. Teistel solistide oli kaasas terve abivägi. Meie Sahharov pidi üksi toime tulema grimmi, paruka ja pükstega. Ta sai tänu sellele populaarseks küll. Muide, lausa enne esimest etendust tegi lavastaja suure järeleandmise, kuuldes, kuidas itaallased seda vene keelt murravad, vaata lubasta laulda korraga selles keeles, kuidas kellelegi sobivam on. Siis panime mina kindlalt vene keeles, teised, kes kuidas kriitika olla märkinud, et etendus läks segakeelsena äides ringi käies don't mind aga ära küll ja tervitati o Vasso russoetendused algasid seal kell üheksa õhtul. Üks etendus oli nendel asperlasartes saalis teine auditoorianatsionaales, mis mahutas 12000 inimest. Seal töötasime mikrofonide kaasabil, kõlas suurepäraselt, akustika oli hea. Mõlemad etendused võeti soojalt vastu. Aga võib-olla on lihtsalt soojal maal soojem. Publik. Meid üllatas, et Mexicos ei näe tänavail üldse teatrikuulutusi. Teateid etenduste kohta antakse ajalehtedes ja raadios ning kuulutus pannakse välja vaid teatrihoone seinale. Et kummalgi etendusel publikupuudust tunda polnud, siis oli ilmselt mõjus ka selline vähenekrekla. Neil on seal selline komme, et autogramme tullakse paluma ka solisti garderoobist. Oli minulgi seal igasugust rahvast, kelle küsimustele vastata tuli ning kellele kavalehele autogrammi kirjutada. Kummaline küll, aga mu käekell läks kaduma. Nii, aga see kell, mille ma asemel ostsin, kõndis minema. Too lugu juhtus küll ühel teisel maal, aga ikkagi ju siis polnud saatusest mulle just seda, kelle ettemääratud. Või olid need suveniirikütid. Mexico ajakirjandus oli kiire nii reklaami kui kriitikaga ning tagasilennupäevaks Rovoisin kohvrisse pakkida. Päris mitugi. Vastukaja. Ma võin muidugi eksida, kuid teatripiletite hindade järgi põrandal 15 kuni 25 dollarit ja samuti riietuse põhja söandan arvata. Teatrisse tulid rikkad meeste enamik volism Okingitesse frakkides, naised aga kuumusest hoolimata päeval 30 kraadi, karusnahkades keepilise, koguni kasukates. Riietus riietuseks, aga loomulikult on hoopis teine tunne laulda, kui näed, et publik pole teatrisse põrganud läbi jooksul hommikuse töö, tee ja õhtuse kodutalituse vahepeal. Väga meeldivad, olid etenduste vahele jäänud vabad päevad. Saime neil rohkesti näha maad ja rahvast. Michal Jakovlevi kutsus meid puhkama Mavillasse, mis asus 80 kilomeetri kaugusel metsikust Sierra madel mägedes. Teatavasti asub Mexico linn 2300 meetri kõrgusel üle merepinna. See annab harjumatu organismile siiski tunda. Õhku ei jätku. Puhates Ainaga kohas, mis oli 600 meetrit madalamal, nii uskuge, seal oli hoopis mugavam olla. Suvila oli ruumikas, suure aia keskel basseini ühes otsas oli sügavust üle kahe meetri. Peremees igaks juhuks hoiatas meid peale ujumist, puhkasime lamamistoolidel. Pea kohal rippus värskest mahlast pakatab apelsini. Sirutasin käe, võtsin põhjamaa inimesele ahhetama panev luksus ja loodus nii kõrgele või nii kaugele, kui näeme, mäed juba suvilasse sõidul imetlesime Mehhiko maad, paarimeetrise kaktuse ja silmapiirini ulatuvaid kaktusepõlde. Kui vahepeal peatuse tegime, et janu kustutada ja Coca-Cola pudel haarata, siis raputas kohalik pead oma autokummidest tehtud, pealegi veel vanadest. Luisa Sverlova soovitas Mehhikos alati värsketest puuviljadest mahla juua, ananassi papaia. Ise armastas ta meediuma porgandimahlaga kostitada. Mõtlesin ikka seejuures porgandimahla, saame ju kodus ananassi mitt. Kui me seal suvilas puhkasime loodust, imetlesime siis ootamatult nagu elus ikondamas meid kurb sõnum. Dmitriaadi pojaga oli juhtunud mägedes õnnetus, ütleme, triaadi siiski jõudis veel oma raskesti vigastatud poja juurde. Jõudis öelda talle need kõige viimased isas saada. Teise, Boriss Kodonovi eelõhtul olime immatiligendita. Üks itaallane püüdis olukorda päästa, tegime proovi ja ütleksin nii, et dirigent allus täiesti nii meie tempodele kui ka kõigele sellele muusikalisele, mis me laval tegime. Õhtul olime ärevil, valvel, sest kohati kippus lõunamaine temperament liigagi välja lööma, mis toonuks pikka ooperi ennetähtaegselt Pole tempode mõttes muidugi. Etendus läks siiski menuga. Ühel õhtul palus meie saatkond kõiki Boriss kodunovi solist banketile mul paluti laulda. Saatis Louis asferlova ema. Esitasime koos Igori aaria Rimski korsakovi. Ei tuuleiil küll olla saanud kriigi sind armastan austeri pulmarõõmu, Reimanni, Tiide rataste ade ratas ja lõpuks tahtsin laulda veel kama Figarat. Tigore saadet ei riskinud, too vanem daam aga mängida. Teised said aru küll, Judge Figaro ning hüüdsid plassido, mine mängi ära. Ja hüppaski too elav noormees klaveri taha ja me esitasime selle niisuguse üksteise mõistmisega, nagu oleksime eluaeg koostööd teinud. Domingo on hea pianist ja hea laulja. Tol korral ja paarkümmend aastat tagasi oli ta ju veel noor. Ei teadnud siis veel temast õieti midagi. Ja kuigi lavapartnerina oli ta vastuvõtlik näitleja siis tahtmatult võrdlesin teda meie Tarasega, keda ma väga hindan temale omase osa tõlgitsusliku peenuse täisverelise pärast kelle poleks meiegi maa nii mõnedki hääled hoopis tuntumaks lauldud, kui seda vaid koduteatri ning mõne lähedasema teatriseinad võimendada suutsid. Aeg oli aga selline kinnihoidlik. Veel Mehhikos ringi sõites näha sain. Unustamatu elamuse jätsid Diovokaani linnas päikese ja kuupüramiidid mõnikümmend kilomeetrit metsikust väljas. Päikesepüramiidi tipus käisin ära 365 suurt astet iga päeva jaoks üks. Külastasime mitmeid losse, sealhulgas presidendilossi, kus võisime imetleda äri Veera freskusid grandioosne katedraalis käisime koos, olid nagu kolm kirikut. Katoliku kirik oli lahti ööpäev läbi, igaüks võis siseneda sinna minna tahes. Huvitavate jäävad, pakkus Mehhiko ajaloolist arengut tutvustav näitus. Kord käisin vaatamas ka härjavõitlust, see oli suur rahva pyha. Aga võitlus ise, mulje sellest oli minu jaoks liiga jäin. Tallinnas jooksis tollal film julgašittana ja nüüd siis oli võimalik, kes seda kõike kohapeal näha. Elavas ettekandes. Nagu filmiski oli kadu korriidad tulvil oma 60000 inimest. Muide tol korral kordus isegi sama lugu kui filmis. Üks härg kargas üle barjääre, oli küllalt tegemist, enne, kui ta sealt ära saadi. Härjad on toredad, jõuliselt suured, tugevad elurõõmsad. Ja kõike neid lohistatakse lõpuks hobune legendiga areenilt välja ja nii kuu särgaeg möödus kiiresti ning peagi oli käes viimane lõunas, mille meile pakkus Michael ja kolledž. Tagasilend toimus läbi New Yorgi ja Pariisi. Kohtusin seal lennukil proua Hills leedtaluga ja Edmund leetriga. Kõrv läheb nati meelitatud kikki, kui mõnes ootamatus paigas emakeelt juhtub kuulma oli meiegi kohtumine rõõmus. Rääkida oleks palju olnud, kuid New Yorgis peatusime vaid paar tundi ning kuue lennutunni kaugusel jäi Pariis. Pariisis polnud aga igav Päeval Aerofloti lennukit ning nii jäi meile üks meeldiv võimalus seda oodata. Nimelt kaks päeva. Kaks päeva Pariisis. Meie eest hoolitses täielikult realphanas läbinud tolli, viidi meid taksoga linna. Püüdsime võimalikult odavat hotelli valida ja selgus, et see juhtus päris Grand Opera läheduses. Raa laskis end vaid väljastpoolt imetleda, polnud hooaega ja teatri ümber valitses vaikus. Sellest linnast õhkub kunsti ja aegade sidet. See on nii ja sinna ilmselt ei saa midagi maiste sõnadega vastu seada. Seda sidet on ju paljud kunstnikud läbi aegade sealt otsimas käinud ja ikka ning jälle enese jaoks leidnud. Pariis annab energiat. Jalutasime 100-ni kallastel Kesema vankril, vaatame daamis. Viimase ukse kohal rippus silt külaste. Kuis siia sisened, siis tea, et see on jumalakoda, siin ei suitsetata ning paljastatakse pea. Pariisis olles meeldis mulle omaette tänaval jalutada või siis lihtsalt seista, istuda tänavakohviku õdusas nurgakeses ja olla eemal. Meeldis lihtsalt vaadata, vaikida ja näha erinevaid inimesi. Igal linnal on oma nägu ja meeleolu oma elutempo isegi oma lõhn. Kuid ega Pariisis ükski meesterahvas niisama lihtsalt seistevaid jalutada. Kuid õrnad tülitajat olid väga taktitundelised ning kadusid sama märkamatult, kui olid ilmunudki. Ja ka see on Pariis. Võluv vabadus olla, kuidas soovid, vabadus end puutumatuna tunda ja samas tundus, et sa ei lähegi kellelegi korda ka siis, kui sa tõesti ehk abi vajad. Aga siin võin ka eksida. Augusti keskpaiku olin taas kodus, ees ootasid paljud tööd, sealhulgas Villem Kapi uus ooper Lembit millega Estonia soovis uut hooajaga alustada. Libreto autoriks oli Astrid Pirn ning lavastas Udo Väljaots. Olin Sakala maavanem Lembitu. Selle osa juurde viidi mind sõna otseses mõttes raudteejaamast, sest nii kiire oli. 23. augustil pidi ooper välja tulema. Mängisime seda mitu korda järjest 26. augustil ja kolmandal septembril enne kui tundsin, et olen jälle jah, ikka Eestimaaema vanem, pealegi väga läks hinge Lembitu surma õenaaria kalarahvas. Ärge andke alla, hoidke vabadust või muidu hauaski ei saama. Rahu. Kallis Meelis Ots tõotas kaitsta rahvast ning minna tasuma ka isa eest. 1962. aasta 23.-st septembrist olin aga jälle kodust kaugel sügis tuulises ja vihmases Islandi pealinnas Reykjavikis. Ma lihtsalt sinine on mu väike taskumärkmik rihmast ähmased, selle lehe küljedki juba sõitsin, oli põnevusest, teadsime, et ka suur õhuhiiglane Moskva, Kopenhaagen Reykjavik liinil võitleb tuulega. Võtsime võrdluseks appi meremeeste väljend. Ilm oli kõva. Lennukist välja astudes oli sõna otseses mõttes tegu püsti seisuga. Tuul tahtis lennutada meid oma tujude järgi, teab kuhu. Islandi kliima on üldse omapärane. Nagu mulle räägiti, langeb temperatuur saarel harva alla miinus 15 kraadi. Talv on seega küllaltki pehme, vähese lumega. Lumi on kindlasti vaid mägedes, kus on loomulikult ka külmem. Miks küll mu ettekujutus Islandist oli kui talvise jää ja lumeriigist, seda ei oskagi nüüd enam seletada. Tol saabumise päeval olin kogenud tormi 12 palli. Autoga linna sõites osutas meie saatja tänavaserval kõrguva LeBlanc aiale, kus oli kiri. Tahate ehk supelda? Mis naljad need on, mõtlesime, kui masin kinni peeti ja meid tõepoolest plankaia taha uudistama paluti. Õuel oli kaks lahtist basseini. Raievutsevale Raivole vaatamata nägime mõnuga suplevaid inimesi. Kui meie teame midagi talisupleja eestis. Islandlased räägivad sooja vee mõnudest, mida nad saavad maitsta aastaringselt. Tulid oma soojast keisriveest ja aurasid. Kuna Reykjavikis on palju looduslikke kuumaveeallikaid, siis pidi isegi kogu keskküttemajandus selle peal olema. Pole siis vaja imestada sellegi üle, et seal võis kohata lausa troopilist kliimat kasvuhoonetes ja seal valmisid oma maa sidrunid, apelsinid, banaanid. Ujuma ma tookord ei läinud, kuid kohtumismulje oli vapustav küll ikka tuulisest külmast võimaliku loodus sooja vett. Muide hotelli jõudes keerasin õige pea ühe radiaatori lihtsalt kinnisest, nii soojas toas oli raske olla. Ja kui ühel järgnevatel päevadel ringi sõitsime, siis märkasin ilma korstendata maju. Ka koduseid ruume soojendatakse keisrite veega. Nägin oma silmaga, kuidas mägedest laskus sooja veeallikavesi jõudis inimese poolt loodud jaotuspunkti ning suundus seejärel vastavalt vajadusele. Et Islandil puid ei kasva, siis on loodus juba ise sellele mõelnud, kuidas inimesele ta eluks sobivaid tingimusi luua. Reykjavikis nähtud, puudulid saarele sisse toodud ja silmailuks kasvama seatud rohelist värvi annavad sealses looduses vaid põõsad ja sammal. Erakordselt pehme kauni tooniga. Loomulikult Orey kirik ja Islandi väikelinnad puhtad sest pole suitsu ega midagi sellist, mis loodust reostama kipuks. Sellised olid esmamuljed. Reykjavik meenutas suuruselt Tartut. Et Islandil ei ole ooperiteatrit, siis esinesin soolokontsertidega, saatjaks Darcinaalangu. Need toimusid kinos kaamla biomeile, öeldi, et kella seitsmene seansi aeg pidi paha olema, rahvas ei, tulevad sinna. Ja siis pakuti meile seda aega kontserdiks. Kartsime, et mis siis nüüd meiega juhtub, tullakse kuulama või mittekavad. Olime püüdnud mitmekülgselt kokku seada erinevate maade klassikat ja kaasaegseid laule. Ooperiaariaid, eesti muusikat. Kui kell lähenes seitsmele põksus, süda küll tulevad või ei tule, tulid. Eks külalisi käis seal ehk tookord harva ja iga tulija leidis siis ka vajalikku tähelepanu. Et järgmine seal see oli jälle filmide tarvis reserveeritud, siis lisapalu küll nii palju laulda ei saanud, kui publik ehk soovinud oleks. Ei tea, kas oli see võõramaine meelitus, aga meile öeldi, et selline soe vastuvõtt olnud seal lausa erakordne nähtus. Selles tegime Tarziinaga jälle omad järeldused. Igapäevaelus on siis niisamasugused külmikut, kui meiegi tavapublik. Niiviisi laulsingi Reykjaviki kinos vahele jäänud seanssidel. Kuid ükskord läksin kinnaga, ei mäletagi filmi enam, aga saali seal aega lähemalt uurida ning mulje ehitusest ja väga hea. Käisin Reykjavikis ainsas teatris, mis on sõnalavastuste päralt. Oopereid pakutakse vaid spetsiaalsete külalisetenduste puhul. Ja kuulasin keelpillikvarteti Lassalli kontserte. Islandi kunstiks number üks on kirjandus. Meil oli võimalus käia Taksnesi majas. Milline poeetiline ümbrus sellele oli. Lambad suure, paksu ja pehme villaga jooksid vabalt ringi ümber majade koordi inimestele, lähenedes kord mägedesse eemaldudes. Ärasõidul kinkis sealne mänedžer härra Peterson mulle toreda Islandi lambavillast suurrätiku. Et mu jalgadel lennukis külm ei hakkaks. See on praegugi käepärast, ikka päevi seda lausa vaja on. Meeldis ka rahvuslik galerii, tundub, et sealses olustikus on eriti nõutav just ultramoodne nüüdiskunst. Ühel perekonnal külas viibides täheldasin, et tubade seinad on täis kombistlikus laadist, töid olevat lihtsalt rahutu, selgitas peremees. Ära sõites võtsin kaasa neljas kohalikus ajalehes ilmunud arvustused aga tunnistan, et ma ei saanud neist aru. Tõin kaasaga paar Islandi laulu ja needki on mul laulmata jäänud ikka seal ühel ja samal põhjusel, et vana norra keel, mida nad räägivad, on mulle raske oma laiskusest. Muidugi pole ma neid laule ka kellelegi tõlkide andnud. Jälle kodus. Muljeid tuli jagada küll kodustele ja ajakirjanikele ning veel mitmelgi korral külalistele, sest Islandil käimine polnud meil veel iseenesestmõistetavaks võimaluseks kujunenud. Kümmekond päeva, oktoobri puust olin koos Estonia rahvaga Leningradis, kus Lensoveti nimelises kultuurihoones korkinimise skulptuuri palees pakkusime ühtekokku kümnetleva tüki. Mõne kontserdiga käisin ka Moldaavias, Kišinjevi filharmoonia saalis ja Percher linnateatris ning koos Eesti Raadio segakooriga. Läksin enne aasta lõppu veel kord Leningradi Ki tagasi. 22. detsembril toimus Olga Lundi juubelietendus 50 30 ning selleks valis ta Lendava hollandlase. 62. aasta viimane laul oli mulle seega volframi aaria. 1963 romantilised algas ka järgmine aasta neljandal jaanuaril Eino Tambergi kuu paistvaratooriumiga raadioteatris. Ja järgmisel päeval toimus teose salvestus. Jaanuar pakkus mulle veel maskiballi Lendava hollandlase mu koduteatriks. Kuuendal veebruaril linnaga Boris Budapesti ooperiteatris. Järgmine etendus, reguleerite Ta oli planeeritud Budapesti Herkeli nimelises teatris ning selle mõnepäevase reisiga Ungari mulje piirduvadki. Selle eest sain tol aastal kaks kevadet, Ühe Rumeenias, kuhu viis järgmine reis ja teise loomulikult kodus tagasi jõudes. Maikuine Rumeenia on meie jaoks suisa suvise soojusega kõiga õitseb, laulab, õilmitseb on avali elule päikesele. Nautisin nii kevadel kui ka tööd, mida mu teine rumeenia rei, suhteliselt paks. See oli ehk raskemgi välisreis, sest üsna lühikese aja kestel tuli esineda neljas erinevas ooperis Boris Kodonovis reguletust oskas maskivalis. Laulsin tookord kolmes erinevas teatris. Esimene etendus toimus Dimiš rass, kus olin juba vana tuttav ning piletit haarati juba esimesest afišis. Teatri ees. Teenindav personal oli sellega väga rahul. Ära jäi linna peale tassimise vaev. Seejärel laulsin Bukaresti teatris ning reisi lõpetasin pluusis. Hästi võeti vastu. Oli kevadlilli, oli ka tore kingitus, mida aastaid kasulikult ära kasutada sain. Teenišuaarast anti kaasa rikkalik Krimmiga. Nendest etendustest on väga head mälestused jäänud, sest oma partneritest võis ainult rõõmu tunda. Milline võrratut oskab. Forovi Konstantin Eskuga maskipallis Tiitus, Moraru Gabriela kaaniaga. Maailmahääl on ka Jaan piisa, kellega Regoletas kohtusime. Meile jagus ülivõrdes arvustusi, neljas erinevas jänes. Sellisest kevade vastuvõtusoojusest maandusin taas Tallinnasse. Valmis reisikohver Leningradi sõiduks. Olin seal taas Ri koletana. Sügisel jälle kodus olles tegime Veera neelusega ühe kauni salvestuse silda järje koletu duetti, teisest vaatusest. Ju seda muusikat raadios nii palju on, seda duetti pole ma veel kuulma juhtunud. Ja oktoobris ületasin taas riigipiiri, sedakorda põhja poole. Helsingi rahvusooperis sain laulda kahel etendusel Sevilla habemeajaga järjekületa. Jah, reise kuhjus. Nii et, et kogemusi ja rikastasid silmi elu nägemise osas. Soome maa leidsin juba oma esimesel külaskäigul 1957. aastal kohese kontakti Sevilla habemeajaja näoliseid rosinat, noor lauljatar ridva rivia, kes tuli just selle Tamperest Helsingisse üle ja meie esinemine oli talle ühtlasi ka debüüdiga rahvusooperis. Ta on tehniliselt vaba, lüüriline sopran, eriti head olitel, kõrged noodid. See viljahabe majas olin koos veel mitme tuntud lauljaga Marja-Liisa erry peika, Tüürvenen pinki toomine ja Revainja Regoleta pakkusega koostööd niisugusteni, ühesõnaga nagu seda on maikuus oja Hormahutunen Marie Eskola. Viimane on jõuline dramaatilise kallakuga sopran, kes oma osa väga sügavasti tunnetas. Ega ma vist ei liialda, aga peaaegu kõik sillad on mulle eriliselt südamesse läinud ja duetti lauldes tunnen südamest tõelist valu. See on Hizaya tütre valu. Võrreldes rahvusooperit teiste teatritega, kus laulnud olen, pean seda lava suhteliselt väikeseks lavastused, reid tavapäraselt soomlastel endil oli hea meel, et ometi kord sai rahvusooper oma orkestrile jalad alla. Seni mängis neil Helsingi linnaorkester. Etenduste järgselt süvenesid kontaktid ooperidirigentide kuiv söödel Bloomi ja Jussi jalasega. Viimase abikaasa New Orleans, Sibeliuse tütar ja piinlesin minagi seda võluvat naist, mis heliseb astuda põhjamaiseks olekust. Eesti ja Soome sidemeid ilmnes igast kandist ja veel. Õhtusöögil selgus mulle, et rahvusooperi peadirektori toona bülgeneema ilma Randen on tegutsenud mõned aastad Estonia teatris. Oli nii näitleja kui ka lavastaja. Bülgenen ise on aga seitsme ooperi autor kõva direktor. Käisin ka teatris. Nägin balleti Esmeralda ja mind üllatas see, et soomlased pole pidanud vajalikuks arvestada libreto alust. Victor Hugo, jumalaema kirikut Pariisis. Esmeralda oli õnnelik lõpp. Oma esinemiste kohta leidsin arvustusi mitmest lehest Helsingin Sanomat uusi zoomi, Kanson uudised. Lisasin need oma 1960 kotkaste arhiivi. 1964. aasta veebruaris ootas mind norske opera ja sealne see viljahabemeajaja. Et reisile sinna sain tuulte külma siis Norra Ma olin kõigepealt haige, mida süvendas tagaseinast puhuv tuul esimeses lavaproovis. Ja nii tuli esimesed viis päeva imetleda Oslot hotellitoa aknast. Kaunis linn fjordi ääres uhke. Praegu ta tolleaegne ooperimaja polnud ka eriti kiita. Võib seal uus ooperiteater olla, aga tookordne kujutas endast üht suuremat maja plokki, millest sa ka teatri kuus. Tennorske opera noor teater vaid seitse aastat olevat tegutsenud Nende repertuaaris olid peamiselt klassikalised teosed. Poeem pajatasid talupoja au, Sevilla habemeajaja Carmen. Aga just tänu sellele, et repertuaar klassikale põhineb, käib seal palju väliskülalisi. Minugi partneriteks olid tookord ameeriklanna lähendops Rosiinana, Jaalne vireen Stockholmist partale osas. Basilio oli norralane. Nagu juba eespool mainisin, laulsime me igaüks omas keeles ning lõppeks suutsin öelda norra keeles veel sedagi, et ma midagi ei mõista. Sigarit läbi viimases vaatuses, nii selle peale kui asjad juba täiesti lootusetult sassi läinud. Ja see väike retsitatiivne fraas mõjus kuulajaile hästi. Minu ilmselt sellest tuleb, ütleme, seepeale hakkas kogunema naerma. See viljas on üldiselt raske kui igaüks ise keeles laulab, Regoletas näiteks puudub kuiv retsitatiivi ja lavaelu läheb lihtsalt muusika järgi. Pole mingit raskust, keelte segaduse puu. Kas sõnadest aru saad või mitte, sa tead, mis peab tulema. Aga selles retsitatiivi siis iga kord õigesti arugi, millal partner oma repliigi lõpetab ning sellele vastama peab. Siin mängib suurt rolli kõne intonatsioon. Olen laulnud mitmes lavastuses üsna palju kordi ja alati on pakkunud mulle suurt loomingurõõmu. Põhjus on ka arusaadav, sigar, avar mõistus, tema leidlikkus, tema rikkalikud elukogemused, vaimne üleolek ümbruskonnast, aga iroonia, hetero meelsuski pakuvad lauljale suurepäraseid võimalusi lavakuju loomisel. Rikkamaid võimalusi, kui ehk nii mõnigi teine lavaline suur roll. Ja selge on see, et Figaro on kõigile lauljaile parajalt tugev pähkel küll rääkimata siis juba sellisest etendusest, kus lavalt võib kuulda Norra, Rootsi, Itaalia eesti keelt. Partnerite märksõnad langevad ära, retsitatiivi taga haakuvad üksteise sisse. Kogu etenduse. Edu sõltub suurel määral sellest, kuivõrd hästi tunnevad esinejad oma vastasmängijate muusikalisi partiisid. Meie kõigi kiituseks, kes me seda Sevilla habeme tegime, tuleb öelda, et ansamblit tunnetasime hästi. Olime kõik suurte kogemustega lauljad. Mathilde tops Aarne vireen kelledest eespool juttu oli ning karakter bass Jonas brünvol basiiliuna ja lüüriline tenor Sven Uulov Elias magiva osas. Kolmühist etendust läksid päris hea hoog. 1100 kohaline saal oli välja müüdud, meie esinemistele elati kaasa soojad aplausiga. Nii et minu 10. välisreis oli Jordide maale. Koju jõudes oli au esineda Soome vabariigi presidendile tema külaskäigu puhul. Aastaid hiljem oli mul hea meel lugeda Aili Palmeni raamatust hüstoveni naised leheküljelt 195 tema muljeid sellelt kontserdilt ning näha, et minugi laul talle meelde jäänud oli. Palme meenutab nii tantse kui ka laule Gustav Ernesaksa koori, Georg Otsa, Hendrik Rummi, tali vestelnud Friedebert Tuglase ja Jaan kiivitiga ning pidas esimest tõeliseks Grande Huld mäeniks Eestis. Tolle autori pühendusega. Raamatu sain 31. mail 1908. 1966. aasta tõi järjekordse uue rolli nimiosa Rahmaninovi ooperis Aleeco. Ja 1966. aastal enne jaanipäeva lahkus Albert üksip. Elu on täis kontrast. Oli aeg, kus korraga tundsin, et peaks tempot maha võtma. Peaks hetkekski tagasivaatena, peaks leidma aega, tunnetamaks selgemalt õnne sellest, mis on, aga ei, kus sellega? Kiievi ooperi peaadministraator vetski andis mõista, et miks ta ei peaks minust huvitatud olema, kui mu, kas troll rollid on alati välja müüdud ning kassa kindlustatud? Mul tuli üks selline reis, kus millegipärast just mõtisklusteks aega leidsin. See reis oli Irkutski eesti kunsti dekaadile. Me oleme nii erinevad. Tilluke Eestimaa ja suur Siber. On meil ju midagi ühistki, kuid looduses seatuna siiski rohkem erinevat. Siberis ei ole midagi, kribu ei hinge, sega looduses. Kui on metsa, siis juba 5000 kilomeetri ringis, kui on jõgi, siis tingimata pike lai. Kui on järv, siis vägev. See võimsus on jätnud jäljega Siberlase jänese elu, nägemisning iseloom. Viletsat Siberlast, May kohanud oma Paikuna suldi kinni ringi rändajaid, mõistetu ning elu, põhitõed ja põhimõtted olid pühad. Üllatuslik oli aga Siberi kliima ühel päeval 16 kraadi sooja, teisel 41 paikal muinasjutulise iluga. Metroos olevat öelnud, et Baikali vaadates mõistab ta vene realistlikku kunsti. Kõik see suur, muutlik ja kaunis on meist rohkem kui 6000 kilomeetri kaugusel. Läksime Tallinnast sinna rongiga, sõitsime kuus päeva ja ei kurtnud, sest muutuvad loodusmäng oli huvitav jälgida. Esinesime Irkutskis sangarskis Bradskis, želhoos, ussollis Tšeremoughos. Ühtekokku läbisime 15000 kilomeetri ringis ja muljed sellest on veel teinegi niisama piiritud kui siberi isegi. Septembris hooaega alustanud Estonias sain kõigepealt mängida teatri uuemas ooperis Alecos selleks üldse sagedasti nagu kõik uued asjad. Kui kolmandal oktoobril olime suurele puhkus teele saatnud Aleksander Arder ka, siis läks õhtul Aleeco. Ükskõik kui raskeid hetki elu meie teele veeretanud on. Laulust olen alati abi saanud. Ei ütelnud etendusest äraga Arderi matusepäeval suured lahkumised alati ootamatult, olgugi et tervis vahel sellest märku annab. Aga me kõik mõttes ehk karbergi valmistusime hoopiski rõõmsamaks sündmuseks oma teatri Estonia 60.-ks juubelihooaja pidulikuks kontserdiks. Enne seda just arveri leinapäevade aegu oli olnud draamateatri 50. Oktoobri lõpus sõitsin koos meeskooriga Soome. Kui 1962. aastal tuli rammil Soome publik alles võita, siis nüüd tundus juba lavale ilmudes nad on meil käes. Helsingi kultuuri Talos toimunu oli eriline, meeli lahutanud ei saaliga lava Eima aega meri. Niisugust ühtekuuluvust ei kohta, sageli laulsime Sibeliuse haual, salvestasime raadios ja televisioonis ja südamlik kontsert oli ka karsklaste klubis. Näete, mis juba siis oli. Peale Helsingi jõudsime veel mitmesse linna, Kotka lahtivascrasse kaasa porisse turusse Tamperes novembris oodata, millega taas Kiievisse. Kontserdid ja etendused, loominguline kohtumine Kiievi konservatooriumi suures saalis, kallis nagu ikka, saatis seegi kord mind ukrat kontserdi administraator Pavel Kamoiski. Asjatundlik nii majanduses kui ka muusikaküsimustes lauljat tema vajadustes väga hästi tunnetab. Asjaajaja seda ei kohtagi, nii sageli ei osata vajalikul määral aidata. Ei osata õigel ajal taanduda. Kui üksindust või puhkust vajan. Pavel Camulski sobis aga mul väga hästi ja meil tuli ka palju koos käia. Mul on kodus palju kutse kaardikese kirjaga laskva praažima. Ei ukraina maa seda juhtunuks, mis kord Sverdlovski kandis? Aasta detsembris, kui me koos Valdur Rootsiga Sverlovskisse sõitsime, et anda mõned soolokontserdi, võtta osa festivali Urali kalliskivid lõppkontserdist. Me ei esinenud ainult Sverlovskisse, üks kontsert oli ka 30 40 kilomeetrit linnast väljas. Bogodanovitšis filharmoonia administraatorid kaasa ei antud, autojuht hakkas mingis suunas sõitma. Meie valduriga loomulikult ei teadnudki, kus kandistu väike linnake asuma peaks. Aga selgus, et ka autojuht ei teadnud. Ta lootnud meie peale. Oli detsember, 100. lund, Fist isegi tuiskas. Külm oli igal juhul kui olime vales linnas pakkumas käinud ja sealt taanovitši poole teele juhatatud, siis korraga tundsime mõlemad valduriga. Et ikka põrgulikult külm ilmann. Kuja Bogdaanovitšisse jõudsime siis parajast lahkusest, viimane kannatlik ootaja. Publik olnud kõrgete külaliste peale kole pahane. Meedia tänini said nad meie inimese põhjusest teada või mitte meedia ka seda, mis juhtus mugava administraatoriga. Kartsin, et kogu selle ümber maailma reisi tulemusena kaotan hääle kuid õnneks seda ei juhtunud. Nii et ka selliseid administraatoreid olen kohanud oma pikal lauljateel. Aasta lõpp oli taas sündmusi pakkuv Eesti Raadio 40. juubelitähtpäeva pidulik tähistamine Alekvatele salvestuskontsert Moskvas. Jõulud algasid kurva lahkumisega, sedapuhku oli minejaks Betti Kuuskemaa. Aasta lõppesega vallatult Winivere etendusega 31. detsembril. 1967. aastat tuli seitsmendal jaanuaril otellouga. 1967. aasta maikuu alguses avanes mul võimalus sõita Kanadasse, esineda Montrealis EXPO 1967 aegu Nõukogude Liidu paviljonis. Kuuendal mail oli seal ka eestipäev ning Paul Keres andis suure simultaani. Ilm oli ilus ning osavõtjaid palju. Räägiti, et kohal olid ka Montreali linnapeatrapp ja maailmanäituse peakomissar boa. Meil oli Pauliga nii tore sel reisil koos olla. Välismaailm polnudki meid varem kokku juhatanud. Kanadast koju jõudes sain laulda korra Tormide rannas ja juba jälle tuli reisikott valmis seada. See on tore tegevus. Soomes toimusid eesti kultuuripäevad ning Estonia pakkus sinna kaks etendust maski Balti Tormide rand. Avakontsert oli Helsingi kultuuri talus ja etendused läksid Helsingi rahvusooper. Päris vahepeal esinesime Turus ning lõppkontsert tuli taas pealinnas mässuhelis.