Nõukogude kosmoserakett, mis esimesel novembril alustas lendu Marsi poole, pardal planeetidevaheline automaatjaam. Mars üks, on nõukogude raketitehnika vahepeal toimunud edasiarengud tunnistaja. Meenutagem võrdluseks kahte esimest planeetidevaheliste automaatjaama, mis meilt välja saadeti. Pisut rohkem kui kolm aastat tagasi, neljandal oktoobril 1959. aastal alustas lendu esimene planeetidevaheline automaatjaam kaaluga ligi 300 kilogrammi Nõukogude Kuuraketi pardal. Sellest lennust kujunes meie sajandi seni suurim avastus. Võib-olla suurim sellest ajast saadik, kui Christopher Kolumbus kolme väikese purjelaevaga läks otsima uut mereteed Indiasse jõudis Ameerika rannikusaar televeel. Tänini on ülesvõtted, mis automaatjaam sai Kuu tagaküljest ainsaks dokumendiks kuu selle poole geograafiast, mis oli seni inimestele tundmatu ja kättesaamatu. Kuu tagakülje pildistamist ja saadud tublisti ülekandmist maale on korduvalt üritanud ka ameeriklased oma Reinhard tüüpi kosmoselaevadega, mis varustati spetsiaalsete balsapuust amortisaatoritega maandumispõrutuse vastuvõtmiseks kui aparatuur nõndanimetatud kõval maandumisel või õigemini kuundumisel Kuu pinnale jõuab. Seni on aga kõik need katsed lõppenud edutult. Viimane räinserviis langes küll Kuu tagakülje seni uurimata piirkonda, kuid tema raadio ja televisiooniseadmed ei suutnud rikete tõttu mingeid andmeid ega kujutisi maale edasi saata. Möödunud aasta 12. veebruaril suundus Nõukogude kosmoseraketil Veenuse poole teine planeetidevaheline automaatjaam, mille kaal oli ligi 650 kilogramm. Selle ülesviimiseks kasutatud kanderakett pidi olema kõnesunud Kuuraketist kolm korda võimsam Kuu lähedusse oleks ta suutnud toimetada tonnise koormuse. Kahjuks tabas Veenusse automaatjaama ebaedu. Temal raadiosignaalid katkesid juba mõnenädalase lennu järgi häirete tõttu vooluallikate töös. Ka ameeriklased üritasid pikemat aega kosmoselaeva saatmist Veenuse suunas. Lõpuks õnnestus neil käesoleva aasta 27. augustil, millal orbiidile viidi kosmoselaev märiner kaks. Seejuures tuli neil loobuda esialgsest projektist saatasi orbiidile uue kanderaketiga atlas tsentaar, mis oleks suutnud kaasa võtta kuni pooletonnise koormuse. Vesinikumootoriga töötav teine aste tsenter ei valminud õigeks ajaks need jäänud muud üle, kui kasutada olemasolevat parimat raketi atlas angena p. See aga ei suuda Veenuse orbiidile viia suuremat koormust kui 300 kilogrammi, mistõttu tuli projekti kärpida ja isegi loobuda täiendavate vooluallikate ja puhverpatareide kasutamisest päikesepatareide kõrval. Kas sellega kogu ürituse õnnestumine pole kaalule pandud, peaks selguma siis, kui kosmoselaev detsembri keskpaigas jõuab Veenuse lähedusse ja üritab informatsiooni otseülekannet meie päikesesüsteemi salapärasemast planeedist. Hiljuti oli igatahes kuulda, et märiner kahe päikesepatareide töös on ilmnenud tõsised häired. Need patareide säästmiseks tuli ajutiselt katkestada teadusliku informatsiooni saatmine kosmilisest ruumist Maa ja Veenuse vahel. Uus Marsi automaatjaam ületab oma eelkäijat nii kaalult kui aparatuuri keerukuselt. Kaaludes ligi 900 kilogrammi nõudis ta ülesviimiseks umbes poolteist korda võimsamat raketti, kui seda oli eelmine veenus säragi. Sellise raketiga suudaksime Kuu lähedusse transportida poolteist tonnise koormuse või Kuu pinnale pehmelt maandada rohkem kui 300 kilogrammi aparatuur. Kuid asi seisneb üksikkaalus. Selleks, et aparaadid mitte ainult ei mõõdaks vaideid, need andmeta meieni jõuaksid, on vaja informatsiooni edasi saata üle tohutute kauguste. Kui seitsme kuu pärast automaatjaam hakkab lähenema marssile, tõuseb tema kaugus maast 200 miljoni kilomeetrini. Tantsis 500 korda kaugemal kui kuu. Informatsiooni ülekandmine nii suurtel kaugustel seab tõsised nõuded kastatavaile raadio tehnilisele seadmele. Ja mitte ainult mõõtriistade näit ei taheta edasi saata. Vaid lennuprogrammis on kesksel kohal ülesanne fotografeerida planeedi pinda ja kanda fotot televisiooni teel maale. Põhimõtteliselt oleks seesama laadi üritus kui see, mis toimus Q automaatjaamas, ent ülesanne on nüüd võrratult raskem. Kuu puhul rakendati telefotoülekannet kuni 450000 kilomeetri kauguselt. Mis juures vastuvõtja nii maa peal jõudis 100 miljonit korda nõrgem signaal kui tavalises televisioonisaates. Kui ka nüüd kasutada igas suunas kiirgavad antenni, jääks signaali intensiivsus veel paarsada 1000 korda nõrgemaks. Mõnevõrra oleksin võimalik abi saada, sellest Ekastatakse terava suunitlusega antenne, kuid see toob kaasa oma probleemid, nagu näiteks orienteerumisprobleemi, mis nõuab kosmoselaeva väga täpset orienteerumist maalt väljastatud käskluse peale. Siit näeme, milline tohutu ülesanne tatud uue kosmoselaeva ette, mille täitmisele Nõukogude tehnika juba suudab asuda. Marsilennu edukaks toimumiseks on oluline õige stardihetke valik. Et kosmoselaev Marsi lähedusse jõuaks, selleks peab ta startima teatavaid soodsaid hetkel, mis korduvad umbes kahe aasta takka, moodustades nii nagu midagi loomulikku sõiduplaani taolist. Valides lähtehetke. Selle plaani kohaselt on võimalik marssi saavutada minimaalse kütusekuluga. Kuigi lennu kestus tuleb siis suurim. Kui rakett stardib varem või hiljem sõiduplaani ajast, siis kohtumise toimumiseks planeediga tuleb kasutada kas rohkem kütust või jätta maha aparatuuri. Rohkem kui kuu aegne lennuga viivitamine ajaks aga nurja. Terve ürituse. Eelseisva novembrikuu jooksul on stardivõimalusi igatahes veel olemas. Ameerika ajakirjanduses on ilmunud teateid nende kavatsetavast Marciretest. Nüüd aga näib, et sellest käesoleval perioodil asja ei saa, sest puuduvad vajaliku võimsusega kanderakett. Teele minna. Sama kergekaalus aparatuuriga kui Veenuse suunas ei ole erilist mõtet, sest marsson astronoomide poolt juba küllalt põhjalikult uuritud siiski meile kõige huvitavamad küsimused nagu veeauru ja hapniku olemasolu Marsi atmosfääris. Marsi kanalite mõistatus taimestikku üldse elu olemasolu Marsil on ikkagi veel lahendamata, ainsaks võimaluseks neid küsimusi lahendada. Onu automaatraketid, millele Marsi suunas nüüd teet rajab. Esimene Nõukogude marsilaev. Ameeriklased lohutavad end praegu mõttega, et kahe aasta pärast peaks olema kaneeli stardivalmis hiigelrakett Saturn, mis 50 meetrit kõrge ja 500 tonni kaaluva Kollossina suudaks Marsi poole teele saata poolteist tonnise kosmoselaeva. Kartes aga sellestki raketist ei piisa Nõukogude Liidu võitmiseks. Kosmosevõidujooksus käivad eeltööd juba järgmise projekti, nõndanimetatud täiustatud Saturni projekti kallal, kus projekteeritav rakett olles 100 meetrit kõrge ja kaaludes ligi 3000 tonni suudaks viia orbiidile terve kuu-ekspeditsioonilaeva ja selle tagasi tuua kolmeliikmelise meeskonnaga. Selle projekti maksumust hinnatakse eelseisval dekaadil kuni 1970. aastani tagasihoidliku arvestuse järgi umbes 20 miljardi dollariga. Tundub, et muidu nii asjalikud ja praktilised ameeriklased kosmose võidujooksupalavuses hakkavad reaalse pinda jalge alt kaotama. Neil päevil saime rõõmustava sõnumi. Veel üks Nobeli preemia on nõukogude liitu määratud. Selle sai üks meie silmapaistvatest füüsikateoreetikute lehvlandoud uurimuste eest vedela heeliumiteooria alal. Teoreetilisel füüsikal on kaasajateaduste hulgas küllaltki oluline, mõnes osas isegi määrav positsioon. Tehnika ja rakendusfüüsika arengutase on tegelikult määratud sellega, kui sügavalt on eelnevalt haritud teoreetilise füüsikapõld. Ja see, et käesoleva aasta Nobeli füüsikapreemia Nõukogude füüsikule määrati kinnitab veel kord, et selle teaduse arengutase meie maal on erakordselt kõrge. Lando on nõukogude füüsikateoreetikute koolkonna tüüpilisemaks esindajaks. Teda iseloomustab teaduslike huvide ning uurimisala avarus, mõtteselgus, oskus faktide rägastikus õiget suunda leida, uurimisülesannet täpselt formuleerida ning selle lahendamiseks lihtsaid teid leida. Lehvlan, taud tuntakse ning austatakse ka välismaal. Taani Inglise Kuningliku Ühingu, Ameerika Ühendriikide rahvusakadeemia, Washingtoni kunstide akadeemia, Taani ja Hollandi teaduste akadeemiate, Inglise Füüsika Seltsi ja prantsuse füüsikaühingu liige. Lehvlanud aus sündis Bakuus 22. jaanuaril 1908. aastal. Keskkooli lõpetas ta juba 13 aastaselt, olles omandanud üsna põhjalikke teadmisi matemaatikas muuhulgas ka diferentsiaal ning integraalarvutuses. 14 aastaselt astub Lando pakku ülikooli, kus õpib üheaegselt nii füüsika-matemaatikateaduskonnas kui ka keemiateaduskonnas. 1927. aastal lõpetab ta Leningradi ülikooli. Juba aasta varem astus Lando Leningradi Füüsika tehnilise instituudi mitte koosseisuliseks aspirandiks. Tema juhendajaks oli seal akadeemik Johve. Üks nõukogude füüsika koolkonna rajajatest. 1929. aastal sõidab Landow poolteiseks aastaks välismaale ennast täiendama. Ta viibib selle aja jooksul Taanis, Saksamaal, Šveitsis, Hollandis ja Inglismaal ning tutvub paljude maailmaklassi kuuluvate füüsikateoreetikutega, nagu volfram Pauliga, Heisenbergiga viigneriga ja mitmete teistega. Eriti viljakas, mille Lando veetis Taanis kaasaegse aatomfüüsika rajaja Nils Bohri juures. Boor luges Land aud oma parimaks õpilaseks ja kutsus ta hiljem veel mitmel korral Taani. Alates 1930 teisestama. Olin andav Harkovi füüsikatehnilise Instituudi teoreetilise füüsika osakonna juhataja. 1937. aastal sai ta Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia Füüsika probleemide Instituudi teoreetilise füüsika osakonna juhatajaks, kus töötas kuni kõige viimase ajani. Lehvlandav on 1934.-st aastast füüsika-matemaatikadoktor ja 1946.-st aastast Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia akadeemik. Teda on autasustatud mitmete Nõukogude Liidu ordenit ja medalitega, seejuures kahe Lenini ordeniga. Land au on kirjutanud kokku üle 120 teadusliku töö, mis käsitlevad mitmesuguseid teoreetilise füüsika probleeme. Tema esimesed tööd kuuluvat kvantmehaanika ja metallide teooriasse. Tuntuks sai ta oma diamagnetismi teooriaga ja faasiüleminekute teooriaga. Teatud liiki diamagnetismi nimetavad teoreetikud tänapäevani Landoud diamagnetismiks. Need landav tööd said aluseks tervele reale teiste Nõukogude füüsikute uurimustele. 1938. aastal avastas Nõukogude eksperimentaalfüüsika koolkonna rajaja akadeemik Kapitsa teist liiki vedela heeliumi ülivoolavuse. Nagu teada, on kõigil vedelikes olemas teatud viskoossus mille tulemusena vedelik näiteks peenest kapillarist läbi ei voola. Akadeemik Kapitsa avastas aga, et kui heeliumi temperatuur on alla miinus 269 kraadi Celsiuse järgi on ta nõndanimetatud ülivoolavas olekus, mis avaldub selles, et heelium voolab läbi igasugustest kapillaartorudest. Nii madala temperatuuri juures on Helju muidugi vedelik. Kapitsa avastas ülivoolava heeliumi uurimisel üllatava asja. Kui lasta ülivoolavat heeliumi mingist anumast läbi kapillaartoru välja voolata, siis tõuseb pidevalt anumasse jääva heeliumi temperatuur. Kuidas seda nähtust seletada? Probleemi hakkas teoreetiliselt uurima Lepland au ja leidiski varsti lahenduse. Osutus, et nii madala temperatuuri juures olevat heeliumi tuleb kirjeldada kvantteooria abil. Niisugune kvantvedelik, nagu seda landav nimetas, on tegelikult kahe vedeliku segu. Üks neist on harilik vedel heelium, teine aga ülivoolav, heelium. Need kaks vedelikku segunevad teineteisega ilma igasuguse takistuseta kuid läbi kapillaar voolab anumast välja ainult heeliumi ülivoolav osa, mis endaga soojust kaasa ei viida. Anumasse jääva heeliumi temperatuur peab seega pidevalt tõusma, sest anumas oleva soojuse hulk jääb endiseks. Heeliumi hulka ka väheneb. Nii leidiski Landouseletuse Kapitsa poolt avastatud nähtusele. Kuid landav teooria andis veel rohkemgi. Võrranditest järgnes, et ülivoolavas heeliumis peavad tekkima peale harilike häälelainete veel teist liiki häälelained, millede levimiskiirus oleneb heeliumi temperatuurist. 1945. aastal Nõukogude füüsik Peskov avastaski selle heeliumis levivad teise hääle. Eksperiment kinnitas landav loodud teooriat. Peamiselt just uurimuste eest ülivoolava heeliumiteooria alal omistati Land Aule Nobeli füüsikapreemia. Suurt tähelepanu äratasid füüsikute hulgas landav tööd looduse laengulise sümmeetria printsiibi väljaselgitamisel. Selle probleemi ajalugu on omapärane. Juba aastakümneid olid kõik füüsikud veendunud, et loodus peab olema teatud mõttes peegelsümmeetriaomadustega. Seda sõnastati nii. Iga looduses toimuv protsess võib seal toimuda ka nii, nagu ta meile peeglist paistab. Kuna peegel muudab ainult paremakäelised liikumised vasakukäeliseks ja vastupidi. Ja kuna on loomulik arvata, et looduses on kõik ruumisuunad samaväärsed, siis näib eespool sõnastatud printsiip olevat iseendastmõistetav. Nii füüsikud kaua arvasidki, kuni 1956. aastal avastati äkki vastupidine. Ameerika Ühendriikides töötavate Hiina füüsikute Lee, Jangi ja voo uurimused näitasid, et looduses on olemas protsesse, kus ülalnimetatud peegelsümmeetria puudub. Üheks niisuguseks protsessiks on näiteks beetakiirgus aatomite radioaktiivsel lagunemisel. Sea avastus tuli füüsikutele sõna tõsises mõttes nagu välk selgest taevast. Beta protsessile avastatud ebasümmeetria ulatus kuni 40 protsendini. See oli väga suur efekt, mida oleks võidud juba ammu avastada. Kui keegi ainult oleks võtnud vaevaks vastavat katset korraldada. Peegelsümmeetria printsiip näis nii ilmsena, et keegi selle kontrollimise peale enam aega kulutama ei hakanud. Ja kui nüüd selgus, et teatud protsesside korralduse printsiip ei kehti siis oli füüsikute üllatus sama suur nagu siis, kui keegi oleks avastanud, et looduses ei kehti energia jäävuse seadus. Kas peegelsümmeetria printsiibi varisemine tähendab seda, et looduses ei ole kõik ruumisuunad samaväärsed, mis võiks viia sellele, et maailmal on kusagil olemas sümmeetriatelg või keskpunkt. Niisuguse lahenduse poole mõned füüsikud kaldusidki kuigi see tundus äärmiselt ebausutavana. Kuid 1957. aastal ilmus landav töö, kus need probleemid lahendati hoopis teisiti. Landow püstitas peegelsümmeetria printsiibi asemel laengulise sümmeetria ja peegelsümmeetria ühendprintsiibi, mille võiks sõnastada järgmiselt. Iga looduses toimuv protsess võib toimuda seal ka nii, nagu ta meile peeglist paistab, ainult sel juhul, kui muuta kõigi protsessist osavõtvate elektrilaengute märgid vastupidiseks. Teiste sõnadega võiks öelda, et elektrilaengu peegelpilt käitub nagu vastasmärgiline laeng. Elektroni peegelpildiks ei ole siis elektron, nagu arvati varem vaip positiivset laengut kandev osake, nõndanimetatud positron. Selle landav tööga oli ruumisuundade samaväärsust päästetud. Akadeemik Lando on ka silmapaistev pedagoog, noorte teadlaste kasvataja. Koos füüsik lifitsiga hakkas ta koostama suurt Seitsmeköitelist monograafiat, mis mahutaks kõik tänapäeva teoreetilise füüsika tähtsamad probleemid. Kuus köidet sellest monograafiast on juba trükist ilmunud ja kannavad vastavalt nimetusi mehaanik ka väljateooria, kvantmehaanika, statistiline füüsika, pidevate keskkondade mehhaanika ja pidevate keskkondade elektrodünaamika. Praegu pole maailmas ühtegi teist teoreetilise füüsika monograafiat mis võiks kasvõi ligikaudugi võistelda Lando ja lifitsi teoreetilise füüsikaga. Õigusega omistati sellele kuueköitelise teose üle 1962. aasta Lenini preemia. Akadeemik Lando on üks meie aktiivsematest viljakamatest füüsika teoreetikutest. Möödunud talvel toimunud raske auto katastroof katkestas tema töö kuid mitme riigi arstiteadlaste ühiste jõupingutuste tulemusena õnnestus suure teadlase elu päästa. Ja me loodame, et ta veel palju aastaid edukalt töötab, palju uusi teooriaid loob ja veel palju noori füüsikuid üles kasvatab.