Tere nagu kuulaja mäletab, on ka sel suvel kella 10 ja 11 vahel kultuuriga ja asemel kultuurimaja nimeline saade. Me arutleme ajalooteadmiste üle ja uurime, miks on mõnest sündmusest või persoonist kujunenud just selline pilt. Kemiks mõnest asjast peaaegu üldse ei räägita. Me teame juba esimestest ajaloo tundidest, et Homeros ja tema hiili asi odüsseia käivad lahutamatult. Kui aga kui paljud tegelikult ajaloolased hoomerosest teavad ja kuidas on võimalik, et üks inimene suutis ette kanda teksti, mis eesti keeles väljendades võtab enda alla rohkem kui 800 lehekülge. Niisiis tänane kultuurimaja asub Antiik-Kreekas ja kultuurimajja uksele ootavad teid ajaloodoktor Mait Kõiv ja. Juht Tarmo Tiisler kultuurimaja. Kreeka ajalugu, täpsemalt Vana-Kreeka ajalugu ja antiigiperiood tervikuna, on selline periood, mida inimesed üldiselt armastavad, millest nad armastavad lugusid lugeda, mille kohta nad armastavad filme vaadata ja millest nad teavad, ma arvan, omast arust vägagi kindlaid asju. Oli Kreeka linnriigid, Sparta ja Ateena, eeldan, see on teada kõigile. Samamoodi kui räägitakse vanast Kreekast, siis nii ajaloo tundides kui ka kirjanduse tundides tuuakse välja see Ta oli selline tegelane nagu Homeros ja olid sellised kaks raamatut nagu hiljas ja odüsseia. Tänase saate külaline on ajaloodoktor Mait Kõiv, kellega püüamegi natukene vaadata, mis mees Homeros oli, kuidas temaga üldine iili asja odüsseia dusid kuidas selle kind või see lugu on tekkinud, palju selles on teadusliku allikmaterjali ja palju nii-öelda rahvaluulet. Maika iive Homeros, Tom peetud lihast ja verest inimeseks, tema kohta on öeldud, et tema kirjutas hiljas ja odüsseia. See on ilmselt sellisel kujul väga vale väide. Me ei tarvitsenud tingimata olla, kindlasti on ka praegu selliseid inimesi ja väga asjatundlikke inimesi, kes niimoodi arvavad või vähemasti, kes arvavad, et oli keegi poeet, kes kirja kasutades needeepased lõi, võib-olla oli kaks poeeti üks iirlase jaoks teinud, see jaoks võib-olla üks ja sama poeet. Aga see võimalus on muidugi see ei tarvitsenud nii olla. Ja Homerose küsimus, nagu seda problemaatikat ostetakse nimetada, on teadaolevalt üks kõige enam vaieldud vaieldud küsimusi kogu antiikkultuuri asjas ja küsimus, kus ilmselt seda õiget vastust ei ole ega kõigi märkide kohaselt ka ei tule. Nii et kui keegi kinnitab, et ta teab, kuidas sonar sepased loodi, siis ma usun siiralt. Ta valetab, kas tahtlikult või tahtmatult seda lihtsalt ei ole. Ei ole võimalik teada, see oli teada, et Homeros oli meister rahvas. Nojah, kahtlemata see kreeklaste jaoks enesestmõistetav enam-vähem. Et jah, selline suur põet pidi olema mees loomulikult ja kreeklastel oli väga hästi teada, tegelikult kreeklased ei kahelnud selles, kreeklased teadsid Homerose elu üsna detailselt. Neil oli selle kohta mitmed elulood kirja pandud, tõsi küll, suhteliselt hilisel ajal Antiik hilisel antiikajal vahel leninismi perioodil Rooma ajal. See on siis kuskil mõned sajandid enne meie aega enne Kristust mõned sandid pärast tõenäoliselt pigem pärast poole. Ja need andsid üsna tervikliku Homerose kui ajaloolise tegelase kohta. Ja see, seda visiooni võib siin kohe kokku võtta üsna lühidalt. Homeros oli sündinud kindlasti Väike-Aasia rannikul, seda tänapäeva Türgi läänerannikul. Tema sünnilinn enamasti oli Smürna linn. See on tänapäeva Niir Türgi läänerannikut suuremaid linnu. Tema nimi oli kindlalt teada soliikreteis. Tema isa nimi võis kõikuda erinevatel allikad erinevates allikates, erinevate autorite meelest oli seal erineval erinev ja tal või siis aga täiesti tundmatu olla keegi deemon, ütleme nii. Ja sel juhul oli tal kasuisa, kelle nimi kah võis olla kõiku. Nii, igal juhul ta oli sealses mürnas sündinud Tali sündinud mälese jõe ääres, see oli kindlalt teada, tema sünninimi olevatki olnud mälesi genes ehk Mele siis sündinud, aga seda võib tõlkida kui laulust sündinud poeedile igati kohane nimi on. Ja Ta kasvas igal juhul üles nii-öelda isatult. Oli väga andekas inimene, tema noorpõlvega seostati tema enda eposte stiiliasest joodis seeriast tuntud tegelasi, kes seal mõned olid tema kasvatajad, õpetajad, hooldajad, mõni üks oli halb kasvatatud sõja, keda ta hiljem thersiituse näol üks väga ebameeldiv tegelane hiiliases kas siis naeruvääristas kättemaksuks selle eest, et teda nii halvasti kasvatatud olid, kiusatud oli. Oli ka häid kasvatajaid, siis noorpõlves läks ta reisima. Reisides külastas ta kindlasti Kreeka läänepoolseid osi Ithaka saart, kus Odysseus tegutses ja kus ta tutvus isiklikult nende paikadega. Ja kui ta oli need reisid ära teinud ikka veel noore mehena, siis ta tuli tagasi oma kodukanti sinna Väike-Aasia rannikule. Ja seal jäi pimedaks. Nii et ta, ta oli pime laulik, aga ta ei olnud sünnilt. See oli ka kindlale kindlalt teadaolev asi ja seal sai ta nimeks endale Homeros mis väidetavalt olevat tähendanud varasemas joolia murdes pimedat. Kuid mis kreeka keeles nii-öelda klassikalist kreeka keeles pimedat ei tähendanud, selle kohta oli teine sõna tühvlas. Homeros oli pigem pant pantvang ja siis oli ka teatavaid tame Lugusides pisut küll tab tunnistamast segaseid lugusid, millega püüti siis seletada, kuidas Homeros nime pantvangiks sai, kas ta jäi kuskile pandiks nooruses või midagi säärdust, aga kõigest on näha, et ega need kreeklased ise ka päris täpselt ei kujutanud ette, miks tal see pantvang nimi oli, sest et ühele laulikulase nimi hästi sobinud. Ma kuskilt lugesin, et Homeros tähendas laulikut kui sellist, ehk siis hoomeras väikese tähega, mitte suure tähega. Homeriidid. Oli küll üks seltskond rapsoode, nagu neid nimetati epost, eepilise luule, ettekandjaid, kes elasid hiiglase saarel ja kes lugesid ennast koomerose järglasteks Homeros nimelt pimedana taltsas mürnas sündinud ja siis ta rändas ringi seal Väike-Aasias rannikul ning jõudis hiiglase saarele, mis seal ranniku lähedal seal olevate veetnud põhiosa oma elust hiiglase kohalikus pärimuses kindlasti räägiti palju lugusid väga selliselt lokaalselt kinnistunud lugusid, kus näidati, et vot siin oli haamer, siin kirjutas ta need värsid, seal lõi ta teised värsid ja nii edasi. Nojah, ja sinna olevat ta siis ka teatav järglaskond maha jäänud, nüüd on tema laste arv võis olla erinev. Nendest, siis said Homeriidid, kes tema seda pärimust, laule, aga ka pärimust oma elust olevat edasi kandnud. Ja ühe asja siis see veel kindlasti, mis tema ellu kuulusid, oli esiteks võistulaulmine oma kaasaegsem, teise suure poeedi siia tasega kellele ta olevat alla jäänud võistulaulmises. See, seda võistulaulmist Heziiades ise oma töölise päevades nimetas, aga ta ei nimetanud seal, kelle vastu ta laulis, nimetasid, ta võitis võistulaulmise Elisemat kreeka autoreid, arvasid, et see, kelle vastu te võite selle hoomeras. Aga see tähendab, et Homeros pidi alla jääma. Ja see oli jälle kreeklastele hiljem probleem, et miks hoomeraskeda üldjuhul peeti paremaks, kõige paremaks poeediks jäi ühe võrra halvemale poeedile, siia on selle all. Leiti siis, et temaatika ei meeldinud, siirdus leidis, laulis tootvast tõest, moderilise Soomeraslada, laulis sõjast, aga see võistluste korraldaja oli äsja just kaotanud sõjas oma venna, kelle matuste puhul see võistlused toimuski ja tema ei tahtnud kuulda sõjast ja andis siis auhinna sellele, kes teestlappis laulis. Kui inimest seostatakse raamatuga, siis inimese pilgu ette tekib kuvand, kus inimene istub maha ja hakkab vedasinast raamatut kirjutama. Teise mainisite, et Homeros oli pime, teiseks, ma ei kujuta ette, ta istus maha ja hakkas nüdiiliast kirjutama. Ja noh, see on nüüd tõesti probleem just selle Homerose probleemi nii-öelda tuum, et kuidas needeeppasid siis tegelikult valmis said. Selle kohta kreeka kreeklaste pärimus, mida niikuinii ei võeta tõsiselt, mida ei usaldata. Väga tõsiseltvõetavat vastust ei selgubki päris ühemõtteliselt. Mõned ilmselt kreeklased siiski arvasid, et ta midagi kirjutab, Ta kindlasti tal oli justkui midagi pärandada, no kasvõi nendele samadele Homeriididele järglastele, kellel siis oli midagi edasi kanda. Mõnede epased andis ta ühe oma väimehele, ühe oma võõrustajale ja nõnda edasi. Guitame, kreeklased kujutasid ette, et nad epased, seebika ei olnud algselt päris terviklik, vaid justkui hajutatult levis ja üks autor leidis ka, et ta ei olnud üldse kirja pandud, ta oli algul suuliselt levinud või leviv ja alles ei, natuke hiljem, see oli Ateena türanni tempeisi stratiidida Real kuuenda sajandi teisel poolel olevat siis nii, arvasid kreeklased seepos või seebika koondatud kaheks ühtseks terviklikuks epaseksisiiliaseks joodis seiaks. Nii et nad antiikautorid just nagu eristasid Homeros, siis algne poeet kunagi varem ja nende eposte kui tervikute väljakujundamine Peisi stratiidida seal kunagi hiljem ja vahe võis olla seal sajandeid sõltuvalt sellest, kuhu kreeklased Homerose paigutasid. See oli jälle küsimus, milles kreeklased ise polnud kaugeltki üksmeelsed nabisid paigutada vahetult pärast Trooja sõda meie mõistes kuskil 12 10.-sse sajandisse enne Kristust või siis ka seitsmendasse sajandisse saan umbes poole aasta tuhandene kõikumine võis nende dateeringutes ette tulla. Mida selle sisu koha pealt võib öelda, millal Homeros võis elada, kas sa, kas need ei hilja, see laulud on sellised, et, et see, kes teid laulis, võis seda kõike pealtnäha või seal võis tõesti olla selline poole 1000 aasta pikkune vahe, kus midagi muutus üsnagi ähmaseks. No on täiesti selge, et, Nende eposte autor ei pidanud ennast sündmuste pealtnägijaks, ta on selle seda mõista andnud, et need on ammused asjad, kõik, millest ta laulab. Nii ja mis peaasi, see traditsioon, mida ta nii-öelda interpreteerib, on päris kindlasti talle ette antud. Ühesõnaga, Homerose ei ole kasutamise kaamerast tinglikult diiliase Odyssey autori tähistuseks ei ole Nende lugude väljamõtleja lood olid enne teda ja need Kaczepast, see on nüüd asi, mida tavalisem inimene, ma usun, tänapäeval ei tea, et kaks epost toona ei olnud kaugeltki mitte sellised üksikud erandid, nagu nad meile tänapäeval on vaid nad olid osa väga laiaulatuslikult kangelase Epikast kuhu kuulus kümneideepaseid, mis tõsi, enamasti olid oma mahult väiksemad, enamasti võib arvata isegi kordades väiksemad. Millised täpselt, seda me ei tea, lihtsalt sel põhjusel, et nad pole meil säilinud. Aga neid oli palju. Nad koondasid omaette või eraldi teemade ringideks näiteks heeraklases Deepaseda, Margo, sõitjatest, Kuldvillaku maale oma Deepased ja siis siis vast kõige tuntum oli see nõndanimetatud Trooja küklasse troojad, teemaring, mis koosnes kaheksast eeposest, kuhu siis kuulusid ka hilja seadesse ja ülejäänud kuus paraku on kaotsi läinud iiles öeldes, see on need ainsad siis mis on, mis on meieni täna seni säilinud. Nonii, aga igal juhul seda tuleb siis arvestada kogu aeg, et nad ei olnud ainsad ja see lugu Trooja sõjast. Kuidas oli see Parise otsus? Tülijumalanna viskas õunapuu oli peale kirjutatud kaunimale ja kolm jumalannat läksid tülli selle pärast ja Paris pidi otsustama, et kes on kõige kaunim ja siis tuli see Helena röövimine ja sealt edasi juba kreeklaste sõjakäik. See lugu oli enam-vähem kindlasti väga vana. Võimalik, et tal on isegi ajaloolised juured. Nüüd sealt tuleb, tekiks sedasi küsimus, et kas Trooja sõda siis oli, sest kui Trooja sõda oli, pidid sellel lool olema ajaloolised juured, kui Trooja sõda ei olnud, no siis ei tarvitsenud juurimisegavaid olla, aga ta igal juhul oli hoomerosele ette antud ja kõigi nende teiste trooja epast autoritel samamoodi etta. Nii et sisuliselt kõik need eepose tõlgendasid vana traditsiooni vana pärimust. Niisiis tänases kultuurimajas oleme Antiik-Kreekas ja arutame koos ajaloodoktor maid Kõivuga Homerose personaalküsimust. Kultuurimaja. August Annisti tõlkes on see hiljas Jagodusse ja eesti keeles ilmunud 60.-te aastate alguses ja nüüd ilmus hiilides uuesti. 60.-te aastate versioonis on lehekülgi vist natuke üle 800 ja need leheküljed on ikka üsna väikeses kirjas täis kirjutatud. Mismoodi see pime laulik? Neid nüüd kõiki suutis järjest ette kanda. Nojah, see on nüüd üks, on jälle probleeme ega ilmselt ei suutnudki ja ega ilmselt neid kõiki ridu hiiliases on need tõesti umbes 1600 sees umbes 1200. Neid värsiridu järjest ette kanda poleks ka mõeldav olnud, sest et selleks oleks kulunud julgelt paar päeva ja kes ei jaksa paar päeva ükskõik kui uhkete epast järjest kuulata. Nii et selles mõttes need hiiliasadesse ja mõlemad on erandlikud, suured. Tavaline kangelaseepika pikkus on noh, tuhatkond rida, see on, ütleme 15 korda väiksemad ja see on enam-vähem see ühik, mille üks inimene jõuab ka ära kuulata õhtu jooksul midagi võrreldavat teatrietendusega iiesadesse. Jabur oleks täiesti mõeldamatu olnud ja vot siin tekibki nüüd selline vastuolu, mida ei ole keegi minu teada päris selgelt suutnud lahendada. Et ühelt poolt ja teiselt poolt on selgelt loodud suulise pärimuse raames Nad on loodud laulmiseks kogu nende värsitehnika viitab, et tegemist on suulise luulega. Aga samas teistpidi nad on niivõrd gigantlikud, et suuliselt neid ette kanda ei ole võimalik. Nüüd seda võiks päästa, et neid kanti jupikaupa ette, sellise hooletusega küllap siis kantigi jupikaupa ette, aga eriti iirlase puhul tekib siin nüüd omakorda üks probleem, nimelt hiilias on väga hästi läbikomponeeritud tervik. Kus justkui midagi ei ole juhuslikku, kus on selline omamoodi ringkompositsioone, esimene laul haakub viimase 24.-ga, teine laul haakub 23.-ga, kolmas 22.-ga. Ja siis selgelt vihjed kogu aeg, kus tal tunda, et poetist kui kruvid pinget teatavate kesksete sündmuste suunas, milleks on see, kuidas Achilleus tapab hektari ja sealtkaudu omakorda vihjed Achilleuse enda surmale, millest hiilias küll ei räägi, mis toimus järgnevas eeposes mida meil ei ole. Ja sealt hiljas Achilleuse surmast, siis omakorda jälle Trooja hukuni, mille kohta käivat eepos meil ka ei ole, seegi on kaduma läinud. Aga kogu aeg, nii-öelda need vihjed, kruvivad, krutivad seda pinget nii ja vot selleks, et selle terviku voorust hoomata. Selleks peab seda tervikut tajuma. Aga kuidas Saisla tervikut tajuda, kui ta oli suuliseks suuliseks ettekandeks liiga? Pikk, aga võib-olla siis oli see, et kuna kuulajad kreeklased seda lugu teadsid, nagu põhimotiiv oli teada, siis nad nautisid lihtsalt selle esitaja esitamiskunsti siis Homeros lihtsalt valas selle loo niivõrd heasse ja ilusasse vormi. No kindlasti nad seda tegid, ainult nüüd on küsimus selles, et mis on see vorm, värsid, kangelasvärss on traditsiooniline, väga pika Aja jooksul kujunenud sellistest eetilistest vormelitest koosnev mõnes mõttes tehiskeel teiskeel, mida poeet valdas ja mida auditoorium kindlasti. Nonii. Seda kindlasti, aga nüüd seda sellist tehiskeelt oli täiesti võimalik ka nautida lühemate põemide puhul, eks ole, selleks nautimiseks ei olnud tarvis nii hiiglik hiiglaslikku terviklikku kompositsiooni luua ja vot et miks see kompositsioon loodi ja vot siin ongi sealt tulevad siis need alternatiivsed lahendusvõimalused. Mõned oletavad, et poeta lõi selle kompositsiooni suhteliselt varakult varakult, siis kui Kreeka tsivilisatsioon alles hakkas esile kerkima esile kerkima kuskil kaheksandal sajandil. Selleks ajaks oligi minevikku jäänud küll ammune kangelasaeg Kreeta Mükeene periood, pronksiaeg, kuhu nende kangelaslugude süžeed paigutuvad, aga pärast kangelase aja või Mükeene perioodi lõppu oli olnud nõndanimetatud tume ajajärk, sügav langus kreeka tsivilisatsioonis ja kaheksas sajand on periood, mil Kreeka tsivilisatsioon uuesti esile kerkima, kas ja mil sai alguse linnriikide tekkimine ja kogu selle klassikalise Kreeka tsivilisatsiooni sünd sellisel kujul, nagu ta hilisemast teada. Et teiste sõnadega, kaheksandal sajandil seal tsivilisatsiooni tekke kõige algusaegadel kohe esimese suurtekstina nii-öelda laulis keegi anonüümne poeet, keda meie tinglikult võime nimetada oomeroosiks, siis kokku selle hiiglasliku hiiliase ja natuke hiljem ka selle hiiglasliku odüsseia. Aga siin tekib kohe probleem, et esiteks, kuidas ta kirja pandi, siis, sest et kirjaoskus oli alles äsja nii-öelda taas kasutusele võetud Foniiklast, et oli alles äsja võetud kasutusele see alfa teed. Meil on sellest ajast teada ainult üksikud väga varased suhteliselt algelised tekstid potti kildudele kraabitud, mõned, tõsi küll, kaheksameetrises värsis samasuguses värsis nagu kangelaseepika seda on. Aga nüüd, mis sundis toonaseid inimesi, kes tõenäoliselt veel hästi kirjutadagi ei osanud sellist üüratut katsumust võtma ja kirjutama kokku hiiglaslikuks kangelaseepose, mille, mida keegi võimlejatest vähesed suutsid lugeda ja mida ettekande ühe korraga ei olnud võimalik. Ja arvestame ka tolleaegseid kirjutamisvahendeid meil või siis neil ei olnud ju seda arvutiklaviatuuri tagasi võtta ja ja ei olnud ka kustukummi, et ära kustutada ja üldse kirjapanemise vahendid olid ka väga kallid ja ülikute eralõbuks. No ilmselt tulekski sel juhul oletada, et keegi ülik just nimelt nii-öelda tellis selle, et oli keegi poeet väga tuntud poeet loomulikult tema etteasted väga hinnatud ja siis ta palus võib-olla seda poeeti dikteerida ja pani kellelegi professionaalse kirjutaja, kuigi peab, tunnistad professionaalsetest kirjutades Kreekas meil eriti aimu ei ole varasel ajal vähemasti küll mitte aga keegi kirjatundja siis sai seda üles kirjutama selle üliku korraldusel, aga ikkagi see motiiv jääb, jääb segaseks, miks seda vaja oli, kellele seda vaja oli, nii varases staadiumis. Nii, sellest tulenevalt oleks ehk mõistlikum öelda, et äkki toimusse kunagi hiljem, paar sajandit hiljem, kuskil kuuendal sajandil, sest nagu ma nimetasin, ka antiikautorid uskusid, et Ateena türannidel reisi stratiivsed õukonnas toimus mingi ühte panemine. Ja võiks siis oletada, et äkki sinnamaani olidki Deepased nii-öelda hajutatult üksikute lühemate poeemidena. Võib-olla oli ka mingisugune selline väikse liilias märksa väikse Niiliaskuse, sama süžee oli kokku lauldud, see ei puuduta mitte kaugeltki tervet Trooja sõda, eks ole, vaid vaid ainult ühte konflikti kreeklaste endi leeris. Eelkõige selle sõja käigus, kus siis Agamemnon kui kreeklaste ülemjuhataja ja Achilleus kui kreeklaste kõigevägevam kangelane läksid tülli sõjasaagi jagamise pärast, Achilleus keeldus sõdimas. Nonii, kus siis see üks Achilleuse Agamemnoni tüli ja sealt välja kasvanud hektari tapmise lugu oli kuidagi lühemalt ette lauldud. Nii jääd siis sellise hiigelsuure tervikliku kompositsiooni kokkupanemine toimus juba hiljem, kuuendal sajandil Ateena türanni ajal. See oleks igati loogiline, kuid siin on jälle oma teine probleem, et see on jälle aeg millest meil on küllalt head allikad ja mille kohta kreeklased päris hästi oma ajalugu tundsid. Ja kui sel ajal oleks elanud nende kõige kuulsam poeet Homeros, siis miks pidanuks nad arvama, et see poeet elas kunagi märksa varem, miks nad siis ei paigutanud seda poeeti, kellest nad sel juhul pidanuks väga hästi teadma, et ta töötas Peisi stratiidide türanni õukonnas, miks nad ei pannud teda sinna õukonda, vaid kindlalt väitsid, et oli vähemasti sajandeid varem varasem nendest nendest trennidest nud, see on asi, mida keegi ei oska vastata. Siis veel see kommunikeerumise probleem, et kui me eeldame, et üks inimene, olgu ta nimi, siis Homeros sai lõpuks enda jaoks kokku mingi pildi nimetas ehk seda tinglikult diiliaseks ja ja hakkas siis käima seda laulmas mööda noh, ilmselt sõjaväeosi. Kust ta neid kõigepealt üldse ette kandis? Jah, ja kas seda ka nüüd ei tea ja kuidas üldse levida sai rahva hulgas, sest kui ma räägin kolm õhtut ühes kohas, noh siis ma ilmselt ühe õhtu puhkan, lähen jala nädal aega teise kohta ja räägin seal kolm õhtuti, siis jällegi puhkan. Nii et arvestades tolleaegset, et infrastruktuuri arvestades liikumise kiirust, kui paljudeni see sellisel kujul ette kantuna võis üldse jõuda. Jah, ei oska igale küsimusele vastama hakatuseks, et ei oska öelda. Noh, kõigepealt see pilt, mis ilmneb nendest eestlastest endist seal seljas on üks laulik demonokas, kes kannab ette appide kuningakojas ja Faiaakide pidustustel. Luuletan oma keelpilli saatel, kes on muuhulgas kahe ka pime. Nii et võiks olla teatavas mõttes huumor see prototüüp. Tema on selgelt ühe valitseja ülikuteenistuses. Külik palub tal laulda ka sellele rahvale Faiaakidele, spordivõistluste lõpetuseks. Nii et seega ka rahvas sai kuulda, aga osa tema ettekandest oli selgelt siis ülikukojas teine laulik, seemias vastadesseiast, laula, pood ühtsusekojas, Odysseus äraolekul Odysseus naise Penelope koosilastele, pahadele, kosilastele, kaitse- küülikukojas. No sellest on siis arvatud, et need varasemad poeedid olid jah, ülikute teenistuses. Ja et ülikond pidi olema kas esmanauditoor? Raadioinimene hakkab kohe mõtlema, et kui me räägime kahekesi siin väikeses ruumis, siis me väga palju häält ei pinguta ja me võime yldiselt rääkida kaks-kolm tundi ikka järjest. Samas, kui ma pean rääkima auditooriumile või kui tee ülikoolis loeta audit tooriumile, siis poolteist tundi hääl on väsinud ja ehk mõte ka, et, et kui kõva häälega rääkida, sisu ei saanudki nii palju. No selge, et ei saanud jah, ja no ma ikkagi rõhutan kogu aeg, et, et isegi kui oleks mingisugune fenomenaalne ettekandja olnud, kes suutnuks kõike seda asja järjest ette laulda, siis nii fenomenaalselt publikut, kes seda kõike järjest oleks suutnud ära kuulata, vaevalt küll sai olla. Nii et see eepos ei saanud olla loodud tervikuna ettekandmiseks. Ja sealt see ikka ikkagi küsimus, milleks ta siis lohuda tooli? Kui me nüüd vaatame veel hoomerost sisse, siis temast mingisugune visuaalne pilt on ka loodud Kreekas olles, mina ostsin ka Homerose kujukese nii palju. Ma mäletan, et habe oli olemas. Ja, ja no need on sellised klassikalisest ja hedonismi perioodist kujunenud stampkujud Mil, kust nad täpselt alguse on saanud, miks neid eks just Toomerust täherdusena kujutati, seda ei oska öelda, aga päris selge, et mingisuguse ajaloolise Nende epost autoriga ei saa sellel näol küll mitte midagi pistmist olla, see on siin arhet, nii kujutati ette ühte tarka kuulsat laulikut. Kaameras oli kõige targem, kõige kuulsam. Kultuurimaja. Kui me tuleme veel kirja pandud iilija siia siia juurde, siis teatedega, millal ta esimest korda sellise meie mõistes raamatuna või ühe tervikuna võitlemiseks füüsilise kehana välja ilmus. Ei, no siin tuleb hakata vist minema natuke teistpidi. Varasem säilinud käsikiri pärineb 10.-st sajandist. Veneetsias hoitakse teda tänapäevale antuid, santsi käsikiri, kommenteeritud tekst ise on kirjutatud suurte tähtedega selliste väiksemate tähtedega Minskis on kirjutatud kommentaaride ääre peale isegi ridade vahel. Nii see on siis mingi Bütsantsi munga kirjutatud äragi kui suur osa selles stiilis, et kõik see, mis ka miljoneid ja, ja, ja, ja neid bütsantsi tekste on teisigi. Nende kaudu on ta tuntud, nende kaudu ta esimest korda trükiti 1400 kaheksakümnendatel aastatel renessansiaegses Itaalias ja siis seejärel tulid juba trükid ka mujal Euroopas ja nõnda edasi. Nonii, aga loomulikult see, mis meieni on säilinud, ei olnud, esimene ei olnud ka esimene nii-öelda raamatuna kaante vahel koodeksina. Selliseid raamatuid hakati ma täpselt nüüd ei oska öelda, millal, aga igal pärast Kristuse sündi teisel kolmandal sajandil tegema. No ja tänapäeval arvataksegi, et, et selline, ütleme siis, esimene raamat, mis kunagi Rooma keisriga ajal loodi, sai mõneski mõttes nii-öelda tooniandvaks. Nüüd see esimene raamat omakorda kaante vahel olev raamat, nagu meie siis kujutame ühte raamatut ette, põhines varasematel tekk ärakirjadel, need olid papüüruserullidel kreeka keeles piibli on kus kus see tekst oli mahutatud nii hiiliaskodesse ja 24-le rullile, no sealt siis 24 laulu kummaltki. Võimalik, et need laulud ongi sellised noh, ütleme, kunstlikud moodustised Aleksandria filoloogide loodud sellised ühikud, mis parasjagu ühele rullile ära mahtusid ja moodustasid, kes ka teatavas mõttes tervikliku ühtsuse poeet ise, kui ta neid kunagi varem kokku pani, laulis. Selliseid sellist eristust ei teinud. Nonii aga igal juhul on selge, et juba kuskilt kolmandast sajandist, Helenismi ajast pärast Aleksander Suur alates olid oli see tekst enam-vähem sellisel kujul olemas, nagu nagu ta meil praegu on juba siis kirja pandud kirjapanduna päris kindlasti kirjapanduna. Ja Aleksandra filoloogid Aleksandril raamatukogus töötavad toonaste Egiptuse Kreeka päritolu Egiptuse kuningate palgal teenistuses tegelesid ka väga intensiivse uurimistööga. Noh, neid pidada teatavas mõttes sellise kriitilise filoloogia alusepanijat, eks kus nad siis võrdlesid juba neile pärandanud varasemaid käsikirju, püüdsid tuvastada seda nii-öelda õigs õiget varianti teest varasemal ajal olid kindlasti üksikasjades natuke erinevad variandid kõrvaldasid värsse, mis neile tundusid tud liialt kordavad, ebaehtsad ja nii edasi. Ja seega võib siis uskuda, et nii-öelda sisuliselt selline tekst tõsi küll, papüüruserullidel mitte raamatuna oli juba kuskil kolmandast sajandist enne Kristust olemas. Aga loomulikult ei olnud seegi esimene tekst. Sest et päris kindlasti jällegi olid tekstid olemas ka juba klassikalisel perioodil, viies 400 sel ajal, kui oli Ateena demokraatia hiilgateerikles Aristoteles plaata. Neil oli kindlasti Homeros kirjalikul kujul olemas Homerose Eppasid, liilia, seadesse ja kirjalikul kujul olemas. Ma tahan neid aeg-ajalt tsiteerinud, aga vot Nendest tsitaatidest ongi näha, et et see tekst, mida nemad tundsid, ei olnud kõigis üksikasjades mitte päris see tekst, mis meile on teada, sest et nad on natuke valesti nii-öelda meie mõistes tsiteerinud iiliast. Seega olid mingisugused lahknevused, millest nad täpselt tulid, seda me muidugi ei või teada. Aga need lahknevused on siiski pisiasjades. Kas hilisemad uurijad on ka avastanud hiiliases ja Hodusseias mingisuguseid loogikavigu, et näiteks kui Homeros siis ütleme tinglikult seitsmendal sajandil midagi kirjeldab mingit, et savianumat või mingit relva ehk siis teatusooti nikerdus sinna relva peale tekkis tegelikult hoopis viiendal sajandil, ehk siis seitsmenda sajandi jutt on siis meie ajaarvamise eelsest ajast et siis ta ei saanudki seda teada. No seal neid nii-öelda loogikavigu on muidugi seal need mitmes plaanis. Esiteks on see, et Homerose Epikas on tõepoolest erinevad ajastud koos. Huumor, aga nagu ma ütlesin, laulis enda teada kaugest minevikust. Kas ta nüüd laulis kokku selle kaheksandal või kuuenda sajandi, polegi antud, on nii väga tähtis mõlemal juhul, see, milles ta laulis, oli sajandeid varem. Seda kauget minevikku, teadis tema ainult lugudena mis temani olid jõudnud sellest kaugest minevikust ta ise, eks ole, ei olnud seal kunagi olnud ja ta ei kujutanud seda olustikku, et ja sellest tulenevalt siis käitus või paratamatult pidi käituma nii, et ta võttis need lood. Ja kui ta tahtis lisada mingeid olustikulisid Daile, siis ta pidi panema nad oma nii-öelda kaasaegsesse olustikku, sellisesse olustikku, mida ta tundis, mida ta oskas kirjeldada. Ja mida tema auditoorium teadis, mis tema auditooriumile midagi ütles. Nii, aga samas teistpidi tal olid kindlasti teada ka mingisugused asjad sellest vanast kaugest minevikust näiteks kõige tuntum, et ta teadis, et tol ajal olid relvad vasest pronksist sellel kaamerased epased kokku laulis vaske pronksirelvade valmistamisel ei kasutatud, relvad olid rauast, aga Homerose epaste sõnad kindlalt pronksist. Nonii, siis ta teadis ka näiteks et tol ajal olid väga uhked lossid, Mükeene tiirens, kullast, rikas Mükeene näiteks noh, tema enda aeg tundub olevat olnud mõneti vaesem, selliseid kullast rikkaid losse polnud näha. Ja seetõttu tundub ka, et päris hästi ei osanud neid losse kirjeldada. Ja kui ta näiteks on teistsuguse maja hakkab kirjeldama, siis selgub, et tudesse majal on muldpõrand. Kuidas see maja on küll suhteliselt uhke, tal on vähemalt kaks korrust, aga ta on puust ja muldpõrandaga ja värava ees on sõnnikuhunnikus koer, toodist suust ära, tunduvalt seal ära tundvat saba liputab. Nii, nii et sedalaadi nii-öelda ajastulised sobimatused on seal olemas. Teine plaan on see, et Homerose eeposes on sisemised vasturääkimised sisemised vasturääkivusi, millest jääb mulje ühes laulus poeet ei tea, mida ta teises laulus on laulnud. Või ta lihtsalt jätab mõned stseenid lõpetamata. Ta noh, tuleb näiteks Poseidon uhke kaarikuga, iiljoni trooja lahinguväljale. Teeb seal mõningad teod, haihtub kaaritust, kui jääb lahinguväljale laokile, ei keegi ei valgusta täpsemalt Kuuse Poseidoni kaariks, siis nüüd kadus sealt. Või noh, üks näide jälle, kus üks mees sai surma täiesti teisejärguline tegelane, sai surma, nii järgnevalt mõned laulud, hiljem sai surma tema poeg ja siis selgus, et poja järel lennates käis ka tema isa, kes oli mitmed laulud varem juba oma otsa leidnud. Jällegi asjad ei klapi. Nonii, sedalaadi vastuolud 19. sajandil tekitasid tõsist probleemi. See oli üks peamisi põhjusi, miks leiti, et Homerose eepose ei saa olla kokku lauldud nii-öelda ühtse tervikuna, vaid peavad olema kokku pandud tagantjärgi erinevatest osadest. Sest et kui üks poet oleks tervikuna kokku laulnud, seda poleks ju selliseid vigu teinud. Aga nüüd tänapäeval neile ei pöörata enam sellest seisukohast nähtuna nii suurt tähelepanu, sest et on Tõdetud, et suulises eetikas selline vasturääkivusi ei tekita probleeme, sest et suulise seebikas nii lauliku kui ka kuulaja tähelepanu on kontsentreeritud antud hetkel. Ja see hetk loeb ja see, mis oli varem, see on hetkeks ununenud ja kuulajal ei ole võimalik lehti tagasi keerata, et vaadata, mis seal varasemas kohas siis jutuks oli kontrollida ja nõnda edasi. Tänapäeva filmid tehakse eriti just Hollywoodis selliste tänapäevaste mallide järgi ja nõudmisele vastavalt ehk siis seal peavad olema esindatud esimene, teine ja kolmas komponent, mis ikka läbi filmide käivad ka Soomeros, kui ta neid lugusid laulis, esid, kas kas tal ka mingisugune tellimus oli, ehk siis need laulud pidid sisaldama seda toda ja kolmandat näiteks. Olen ka, võin öelda eputadesiili ja seeläbi lugenud, minu meelest oli see üks suur veremöll ja igal teisel leheküljel lendas aga veri ja tapeti, aga inimesi ja inimeste väga üksikasjalised tapmisviisid on seal väga-väga hästi välja toodud. Kas see oli tolle aja märk või, või oli see lihtsalt rumal? Nojah, ta oli tolle aja märk ja sellest tulenevalt normaalne kangelaseepika mitte ainult Kreekas, vaid ka mujal on noh, nii-öelda vägevate meeste vägevatest tegudest ja suurtest kirgedest, mis nende suurte tegude ümber käivat. Iiliases seadus seljas, see asi, mille ümber kogu nii-öelda tants käis, oli au, auhaavamine ja sellest kättemaksmine iiliase fabulaju hargneb sealt, kus Auda, kui pärast, aga autasu on aumärk, see ei ole mitte niisama, läksid kaks kõigevägevamat meest Achilleus, kuigi parim sõdi Agamemnon kui ülempealik tülli. Ja kuna Agamemnon oli Achilleus solvanud, temalt tema sõjasaagi ära võtta, aga seega ka tema au ära võttes siis pidi Achilleus igal juhul ennast maksma panema ja näitama, mis ta väärt on ja tema 500 näidata oli siis Ta nii-öelda jonni, see mõnda aega ei läinud sõjatandrile, kuni tema parim sõber patroclas hukka sai ja siis ta läks jällegi kätte maksma patroclasest patroclased appele hektarile, kelle ta sisse Leepase kulminatsioonis ka omakorda ära tappis ja kellele ta siis veel ka nii-öelda surmajärgselt Ta maksis tema surnuga arvetades. Ja odüsseia on Odüsseus ause, mille ümber asi käib. Kui Odüsseus naistena loopet kosida tahtvat suursugused iidakalased siis tema maja nii-öelda külalislahkust kuritarvita võtavad peremehe õigusi millekski ei pea, olgugi et äraoleva peremehe aga siiski peremäe õigusi ei pea ja, ja noh, seal joovad tema veini, söövad tema sigu ja magavad tema teeniannadega. Ja selle eest oli nüüd Odysse seal vaja kätte maksta, teemaks oli ka verine, nii et nagu teada, see on sõna otseses mõttes see suur mulk põrandaga ruum auras nende kosilast verest, kelle siis Odysseus ükshaaval ja armutult maha oli lasknud oma vibuga. Kui veel tulla nüüd tänapäeva loogilise mõtlemisega selle Homerose ja tema eposte juurde, siis see pidi olema fenomenaalne mälu, et kõik seda nimede hulka meelde. Et sa võisid selle laulu esitamisel ju varieerida mingit tegusõnu ja, ja noh, ükskord öelda etapis odaga teinekord noh, või sinna näiteks läbi mõõga keegi surma saada. Aga siin nimede hulk on ju minu meelest nii hirmuäratav, et. Ma ei kujuta ette, kas tänapäeval seda suudaks keegi meelde jätta. Ei, no need nimed ei olnud mitte tühjad nimed, need olid nimed, mis olid teada. Nii hoomerasel olid nad eelnevalt teada ja ma usun ka, et stamist, põhinimed, olulisemad nimed olid teada lõviosale tema kuulajaskonnale. Nii et jah, kellelgi ei olnud küsimust, kes on Hector, see pidi olema üks väga rumal inimene, kes ei teadnud, kes on Hector, see oli täiesti enesestmõistetav asi. No kõiki pisemaid nii-öelda kõrvaltegelasi ei tarvitsenud loomulikult kõik inimesed teada, aga eks poeedi tarkus seisnebki selles, et ta teadis rohkem rohkem kui teised. Tänapäeval on tehtud igasugu eksperimente ajalooliste sündmustega, on mängitud läbi lahinguid ja on siin papüüruslaevaga üle ookeani sõidetud. Kas on keegi tänapäeval püüdnud kuidagi ennast viia tagasi Homerose aega ja püüdnud seda kõike igasugu igatpidi korrektse kirjasõna järgi pähe õppida ja siis püüdnud seda kõike etega? Ei, seda ei ole, aga noh, teatavas mõttes on muidugi seda läbi mängitud üks kõige silmapaistvamaid Homerose uurijaid ehk üldse 20. sajandi kolmekümnendatel aastatel kirjutanud ameeriklane Harry kes oli esimene pööramaks väga suurt rõhku just Homerose eepos ele kui suulisele pärimusele sellisele suulise suulisele laulule, eelkõige ja Homerose eepose värsile kui suulise laulu käigus traditsioonilise suulise laulu käigus kujunenud sellisele sõna varastikule. Vot tema ei tegutsenud sugugi mitte ainult teoorias, vaid tema läks ka praktikasse läks praktikasse, mitte nüüd klise Homerose epast laulma, vaidlema Läks Serbiasse kolmekümnendatel aastatel, kus oli veel üsna elav kangelaseepiline traditsioon kus Serbia laulikud laulsid kah säärse lugusid ja tema oli siis selleks ajaks juba varustatud ameerikaliku tehnikaga heliülesvõtte vahenditega ja, ja siis noh, ütleme, intervjueeris neid laulikud ja laul leidis sealt ka ühe väga andeka Serbia lauliku hauda meie Dovitši kes suutis talle laulda väga erinevaid Eetilisi poeeme ja tema eritellimusel palust alustatut laulda pikka poeemi ja siis ta laulise eriti pika põie, mis oli enam-vähem voodisse ja mõõdus. Aga see oli ka nii-öelda selgelt ülepingutatud, ta normaalselt ei laulnud laulik, nii pikki poeeme ta laulis seda sellepärast, et barri tellis talt, et näha, kas saab hakkama haigla. Kas selline heksa meeter on nüüd see hästi laulda ja mida see laulmine üldse tähendab laulmine? Meie mõistes on ju mingite sõnati viisistamist? Ei jah, ei tea jällegi, kuidas see muusikaliselt oli, sest nagu ma ütlesin, Homerose enda epastes, need laulikud, ehka hoidid saadavad ennast pillil Kelbylil formiks, nagu see seal on samas rapsoodid. No näiteks need Homeriidid, kes väidetavalt seda luulet edasi kandsid, ei saatnud ennast pillil, nemad olid nagu sageli on seda nimetatud saua lauljad, neil oli sau käes ja nad sauaga sau käes siis mingile poodiumile tõstetud retsiteerisid kandsid seda rütmiliselt. Nii et ja selline ettekandmine toimus juba alates kuuendast sajandist, sealtmaalt, kus väidetavalt Ateena türanni õukonnas nii-öelda lõpliku kuju võtsid nad epased ja siis järgnevad klassikalisel perioodiline terapeudid, kogu aeg retsiteerisid, nii et näiteks Aristoteles ei olnud ilmselt kuulnud ühtegi Homerose epast lauldavana. Ja kus saamegi siis meie teada, kuidas lauldes kõlas? Te olete kainelt püüdnud valjusti neid laipasid lugeda eesti keeles kindlasti ja ehk ka kreeka keeles on ta lihtsalt loetav. Laul. Kreeka keeles esimene iilias Ridajaid meenina heidet headeleia teoachi leos. Ma ei tea, kui lihtne ta nüüd on, või eesti keeles ma ei ole päris kindel, kas nõiad laule ahneid jumalanna leidis Achilleuse viimast. Aga kui seda niimoodi rütmiliselt ja seda heksameetri tooni jälgides ja seda mitte väga kramplikult jälgides, vaid ka varjäärides lugeda, siis tal sugeneb selline musikaalsus küll juurde. Olete te Kreekas uurinud palju kreeklased ise huvituvad sellest kõigest, mida meie peame siin maailmakirjanduse esikteoseks ja maailmakirjanduse alustalaks. Ei lihtinimeste kohta kreeka lihtinimeste kohta ma ei oska küll öelda, kreeklased muidugi tegelevad sellega oma kui oma kirjandusega noh nii-öelda akadeemilisel tasemel nagu kõik teisedki rahvad uurivad, hiilis, teades, et ka kreeklaste hulgas on neid uurijaid. Aga jah, ma ei arva, et see oleks. Ma just nimelt ei, ma ei tea, ma ei arva seda, ainuke, mida ma võin öelda, et see oleks lihtsale kreeklasele noh, selline eriti hingeminev asi rohkem mingi minema, kui ta on teisel Euroopa kultuuriolevale inimesele Öelge, palun ma ikkagi lõpetuseks veel kord üle kolm asja, mida me hoomerosest kindlasti teame. Ütleme nii, teame enam-vähem kindlasti, et need poeemid olid olemas kuuenda sajandi lõpuks sellisel kujul enam-vähem, nagu nad praegu meile teada on. Et nad olid selleks ajaks või vähemasti õige varsti pärast seda kreeklaste enda meelest kõige olulisemad kirjandusteosed. Nende autor oli see poeet suure algustähega. Nii ja samas kolmas, mida me teame, et algselt nad ei olnud mingis mõttes isoleeritud vaid osa väga ulatuslikust eetilisest pärimusest ja see eepiline pärimus pandi ka kirja väga arvukatesse kangelase epastesse. Nüüd ka kirja pandud kangelase EPasi oli Kreekas palju hiireseadus siia kõrvale. Kultuurimaja. Sellised olid tänased vanakreeka jutud. Loodetavasti tekkis kuulates mitmeid küsimusi, mis sunnib kuulajaid neile ka ise vastuseid otsima. Kui nii, siis on tänane saade oma ülesande täitnud. Doktor Mait Kõiv ja saatejuht Tarmo Tiisler tänavad tänase rännaku eest. Järgmisel laupäeval uurib kultuurimajaga Indiaga seotud stampkäsitlust.