Liinid. Liivase linnaväljaku keskel seisab suur risk väljakul number on enamuses väga vanadena tunduvad majad. Ühe maja ukse ees istub ringis maas, hulk prantsuse koolilapsi ringi keskel sekeldav ja jutustab suur pikas punases sametrüüs habemik mees kollane patsidega parukas peas, jutustab umbes niimoodi. Aga räägib kindlasti midagi muud laulu tekst. Ta jutustab keskaegset lugu selles prantsuse linnas, mille nimi on Provenn. Selle linna südames ei saagi teistsuguseid lugusid jutustada, sest Provenn, kõige ehtsam keskaegne linn number on siin 12. 13. sajand. Rüütlite ja lossi daamide põnevad seiklused vägevate müüride vahel. Ja kõik see asub pealegi ühes päris kuulsas Prantsusmaa maakonnas ajaloolises šampaanias, mille korrektne prantsuse keelne hääldus peaks olema, saab pann ilusat pühapäeva jälle kord vikerraadio Helgi Erilaid ja jugade algaski. Sellesse linna jõudmiseks tuleb istuda rongi, mis viib su umbkaudu 80 kilomeetrit Pariisist kirde poole. Künkale ehitatud iidne kirik ja selle lähedal seisev kummaline kandiline Orion paistavad kohe silma. Aga kui sa nende poole astuma hakkad, kaovad nad vahepeal mitmel korral kusagile ära. Õnneks leidub tänavanurkadel roolisilte tee lõpuosa lookleb päris järsust mäest üles, nii et annab ronida. Lõpuks ometi. Siin ta on väike väljak ja Proveni uhkeim kirik. Millestki peab linna uurimist alustama. Alustagem sissid. Kõrgel linna kohal seisva Püha Kriaakuse kirikulugu on vana pikk ja keeruline nagu ikka iidsete kirikute puhul. Sellega on seotud Rooma keiser, Constantinus, Suure ema Taarja, Juulia, Helene Augusta, Püha Helena, kes võttis ette palverännaku pühale maale ja avastas seal kristlaste jaoks kõige tähtsama ja pühama risti. Talle oli abiks Ancona piiskop Juudas kirjakus kes teadis puhu Kristuse rist. Maetud oli lugu leidnud aset neljanda sajandi esimesel poolel andmetel aastal 316, mõnedel 325 kuni 330. Kristuse risti avastamisele ost on olemas õige mitu varianti, kuid tegelasteks on selles ikka Püha Helena ja juudes Kyriakos, kes suri märtrina ning kellest sai Ancoona kaitsepühak keisrinna Allablassiidia kinkinud ankur vanalinnale. Reliikvia juudas kirjakuse keha, kuid pühaku pea toonud Shapanni krahv Henri esimene Jeruusalemmast Prantsusmaale Proveni linna anrie esimese valitsemisajaks on kirja pandud 1152 kuni 1181 ning aastal 1157 hakati panema vaeni uut suurt kirikut ehitama. Et reliikviale ka väärikas hoiukoht oleks. Pühakiri eakuse kirik kerkis siis 12. sajandi jooksul, kuid kiriku torni tore ümar kuppel sai valmis alles seitsmeteistkümnendal sajandil ning Brave Nonii ülalinna elanikke hakati siis kupli lasteks kutsuma. Sänkurjaaki basiilika seisab su ees otsekui tohutu vägevalt paksude müüridega kivikindlus romaanist Lili ladina ristikujuline kirik, tugevad võlvid, mis toetuvad tohututele sammastele ja paksudele müüridele. See oli algus. Kuid suuri kirikuid ehitati kaua ja 12. sajandi valitseja Filiplemeli ajal polnud vääni rahakott nii raske, et kiriku, mis lõpule viia. Aegade jooksul õppisid ehitusmeistrit kergemaid ja õhulisemaid võlvi rajama. Gooti tugi. Kaarja on Püha kirjakuse kiriku ülemises osas juba terve rida kuid need on kandilisevõitu, tugevad ja ilustamata. Nende vahel seisab rida ümar, kaarealisi kaksikaknaid segatud stiilid. Eklektika arvab arhitektuuriajalugu iseenesest mõista, sest aeg läks edasi ja stiilid muutusid. Kuid oma põhiosas on sajand, kui reak ikkagi raske, kivine. Varasest keskajast pärit kirik. Hall kivi, pikivõlvi, ristvõlvi, punased katused ja ladina risti keskelt tõuseb taeva poole uhke kupliga kellatorn. Tuleb välja, et kupli asemel seisis alguses madal terav torn alles 1663. aastal Talle asendati kupliga. Sellele eelnenud aasta 1662 oli kiriku jaoks väga raske. Tuli hävitas kogu katusealuse puusõrestiku ja torm purustas osa läänefassaadi, nii et järgmisel aastal tuligi suur ümberehitus ette võtta. Kiriku uksed on kogu päeva avatud. Suur avar, vaikne ja hämar, tagasihoidlikult kaunistatud ruum. Kõrged, rasked võlvid, kuid sambad, kaared meenutavad kohati Pakootikat. Lihtne altar, suur marmor, laudja küünlad, selle tagapool ümarabsiid, kus palverändurid said reliikviad Est mööda kõndida. Külg, altarid ja kabelid on lihtsad ja kodused. Aastal 1760 laskis tollane peavaimulik tissaart therovre kirikus vastavalt aja vaimule mitmeid ümberkorraldusi teha. Asendas värvilisest klaasist aknad tavalise klaasiga, eemaldas hauakivid ja laskis teha mustvalgetest kiviplaatidest põranda. Ometi meenutavad mitmed tuhmunud kirjaga hauaplaadid ka praegu veel neid, kes sajandeid teha keri eakuse põranda alla, puhanud aga tisse, karterobree laskis ka kauneid keskaegseid maalid valge värviga üle võõbata ja vana peaaltari ornamentidega kaunistatud tagaseina eemaldada ja marmorist altari ehitada. Nii kaotas seal mõndagi maitsest, võlust. Kuid mõned toredad pildid on sensiski püha Kyriakos, piiskopirüüs kogudus tunnistamas madonna Jeesuslapsega ja pühade pikas rüüs lind randmel. Mööda kitsaid maalilisi tänavaid, pühakiri eakuse kiriku juurest alla kõndides võib meenutada kahti pood. Üks neist oli pühak, teine krahv. Pühakust on katoliku kirik andmetel teada isegi tema sünni on aeg 1033 kuni 1066. Ta sündis siinsamas Proveanis aadliperes. Tema isa oli nimelt Shathani palatiin. Tivoo imetles juba noores eas üksildasi pühakutes Feremite ristija, Johannest ja püha Paulust õendusabielust sõjaväelasest, õukonnakarjäär väärist ning lahkus kodust koos teiseeremiidiga, kelle nimi oli Waltar. Nad rändasid ja töötasid koos ja läksid palverännakule. Rooma plaanis oli ka pühale maale rännata, kuid altar haigestus ja suri. Koost sai kohalike remiitide juht, taastus ka mungaordusse, kuid suri varakult vaid 33 aastasena kummalisse haavanditõppe. Aasta Aleksander teine kuulutes 1073. aastal Tibo pühakuks. Tema surmapäev 30. juuni sai tema pühaks ning sünnilinnas Proveräänis on ta eriti hinnatud. Tema kaitsealusteks loeti siin läbi ajalootalupidajaid, viinamarjakasvatajaid, Kingse vöötegijaid, söe põletajaid, poissmehi, palavikuhaigeid, silmahaigeid, köhijaid, viljatuid ja paanikahoogude all kannatajaid. Nii et üpris mitmekülgne pühak oli too prääni kaitsja tibu. Pühade kõrval on Proveni ajaloos teinegi tähtis nivoo kedaga trubaduuriks on kutsutud. Trubaduuriks vooli tegelikult Zapanni krahvi Tibo kolmanda ja tema abikaasa Navarra kuningatütre Blanca-Prantsusmaal Planši poeg, kellest sai sabanni Kraftibo neljas ja Hispaanias asuva Navarra kuningas Theo Paldu esimene selline see ajalugu on. Neljanda valitsemise aega 1222 kuni 1253 on ajaloos Nonii tõeliseks õitseajaks veetud kuigi valitseja jaoks oli see ka päris raske aeg. Ta ei saanud kuidagi läbi prantsuse kuninga Louis kaheksanda sest polnud rahul viimase uute maksuseadustega. Prantsusmaal piirkondade krahvid pidid oma vägedega kuningat tema sõdades toetama. Kuid Aviniooni piiramise aastal 1226 lahkus Tibo lahinguväljalt juba pärast neljakümnepäevast teenistust. Kuningas Lõvi kaheksas süüdistas teda reetmises, kuid suri samal 1226. aastal. Disenteeriasse hakkasid liikuma jutud Etti voon kuninga mürgitanud, sest alustas armulugu tema lese regent kuninganna Kastiilia plaanšiga, kellele ta kauni poeemi oli kirjutanud. Ei maksa unustada, et tibu naljas polnud mitte üksnes sõjamees ega osav ratsutaja vaid ka poeet ja truba tuur. Prantsuse aadlikud ässitasid Loui kaheksanda poega järgmist kuningat Loui üheksandat tibud duellile kutsuma, kuid kuninganna plaanš tegi sellele loole lõpu. On arvatud, et plaanšiia Tibo väidetav armulugu oligi vaid teiste aadlike kade väljamõeldis, sest tibu suutis õukonnas hea positsiooni võita ning sabani maakond muutus tema ajal tugevamaks ja õitsvamaks. Proveanist sai ka keskaegsete laatade linn. Neljas juhtis aastal 1239 oma esimest ristiretke pühale maale. Seal oli tal nii võite kui kaotusi, edukaid läbirääkimisi samuti. Ta tõi kaugetest eksootilistest maadest tagasi jõudes üht-teist kodumaale kaasa. Näiteks damaskuse roosi ladina nimega roosa kallika, millest sai alus praegusele roosilembusele Browanis tumeroosat roosi hakatigi vääni roosiks kutsuma. Imeilusas vaikses võluvas keskaegses roosiaias kasvab nüüd küll juba lugematuid roosisorte ning präänis mitte ainult ei imetleta neid kuninglikke õisi, vaid maitstakse samuti kas või roosi õielehti lehtedest keedetud moosi ja roos imet. Pärase Proveni Roosi toonuti poogaa sammas sõja kiivris räägib legend ja ristiretkelt toonutega tüki Kristuse ristist ning Chardonnay viinamarju, millest on saanud Shapani maakonna sädeleva ja kihiseva võlujoogi šampanja tähtis koostisosa. Kui nüüd ehitusstiile uurida, siis Browanis valitseb tunduvalt teistsugusem keskaeg, kui näiteks Tallinnast. Meil siin on kitsaste tänavate ümber kunagiste kaupmeeste ja kildude kivihooned. See on ju ka keskaeg. Belgia prüget on Euroopa kõige keskaegsemaks linnaks kutsutud. Kutsujad pole ilmselt Proveni sattunud Põhja-Prantsusmaal veel isse mäletan väheseid seda tüüpi maju nagu Provenis. Üksikuid võib teisteski Euroopa linna siis veel näha. Suure osa Proveni keskaegse linnaosa majadest on lihtsalt väga vanad. Sellest ajast, kui maju ehitati puu sõrestikule, mis majade seintel nähtavaks jäi. Vahvel seda sõna tänapäeval vist kuigivõrd ei tunta, kuid alates 10.-st sajandist ehitati kogu Euroopas selliseid keerukaid ühendatud vahverk, katusekonstruktsioonidega hooneid. Plaanis on sedasorti majad põhiliselt kahe või kolmekorruselised ning puitkonstruktsioonid seintel muudavad need vahvalt triibuliseks. Ehtne vahverk konstruktsioon on nimelt puitdetailide võrgustik. Ühendavad igat sorti liitetapid ja puupunnid. Nõelu, ühenduspolte ja kruvisid pole kusagil selliste toredate majade vahel kõndida, on tõeline lust. Need on kirjud värvilised. Mõnede puukonstruktsioonid on lausa erepunaseks värvitud, väikeste akende ees on kenad kardinad ja aknalaudadel lillekastid ikka väljaspool hoonete vahele mahub teinekord väikesi aedu. Lilli ja rohelust on kõikjal. Meil, nagu oleksid väga vanasse muinasjuttu sattunud. Pärast lühikest rännakut mööda sääraste hoonetega piiratud tänavaid jõuad keskaegse linna keskväljakule. Siin on hotellis kutsutud ülalinna Provani keskaegse linna süda tore ovaalse kuju ja liivase kattega väljak, mille keskel seisavad sepisverest puuris väike vana kaev ja 13.-st sajandist pärinev kõrge sale ristvahetus. Ristiks on seda aegade jooksul kutsutud noil aegadel, kui sellel linnaväljakul veel kaubatehinguid sõlmiti. Vabaduste ristiks sellest ajast, kui risti kõrget kivialust Kuulutus või teadetetahvlil kasvatate, kuhu varasemal ajal krahvide hiljem kuningateated ja seadused rahva jaoks välja pandi. Väljaku ümber seisab kõiksugu toredaid hooneid, välikohvikuid ka, aga selliseid, mis keskaegsesse linna sobivad. Tain koogi maja Grebrii näiteks, mille kaunistamiseks on ilmatu hulk igivanu esemeid leitud lillasid seal lauanõusid ja kõiksugu toredat pudi-padi. Ühes ühes majas on tilluke pood, kus müüakse roosilist elu kümneid sorte, roosiseepi, roosiõli, roosimoosikotikesi, kuivatatud roosilehtedega ja tead mida veel. Poeke ise on pilgeni roosilõhna täis. Just roosiline elu Proveräänis rooside linnas, mille sümboliks on saanud graafti poo toodud damaskuse roos võib-olla oma vanuse tõttu pisut hapratena tunduvate vahverk majade kõrval on vanalinnas kivihooneid pisut hilisemast keskajast. Iga sellise maja kõige väikse muks viib sammastega ja võlvitud keldrisse. Selliseid olevat linnas lausa 154 tõeliselt vägevad madalad kivised, ruumid ka väga jahedad ning nendes ruumides hoiti kunagi Shapani laatade kaupu. Me jõuame laatadele õige varsti, kuid enne tuleb uurida pro vääni, vapustavalt vägevaid linnamüüre ja Tseeneritorni ikka kaugest keskajast. Võlvitud kaar värav demonstreerib linnamüüri paksust. Vähemalt oma kolm-neli meetrit. Kutsutud kaitsevallid on pro vääni sajandite jooksul küll päris paljude vaenlaste eest kaitsnud ja nende pikkus olnud linna õitseaegadel kokku oma viis kilomeetrit mitmekümne meetri kõrgust hallidest kividest laotud müüri teisendab lugematu hulk erineva kujuga müüri torne, nelinurkseid, ristkülikukujulisi, hulknurkseid, ümmargusi ja mandlikujulisi torne. Vaadates tundub, et kunagi oli proov, ajan päris vallutamatu kindluslinn. Sellised vägevad vallid on ehitatud peamiselt 13. sajandil ja need ei kaitsnud mitte üksnes proove lääni, vaid ka siit läbi kulgenud vana teed pealinna Pariisi šampanja, trahvide, võimu ja uhkuse sümbol. Tsee säritorn seisab kõrgel künkal ja tundub ka ise ilmatu suure nelinurkse kindlusena. Sendi järgi pärinevad torn juba Rooma aegadest ning selle lasknud ehitada Julius Tsee särise. Aga see on legend. Ajalugu jutustab, et pro väänidzee säritorn ehitati krahh Henry esimese ajal ning et aastal 1137 seisis juba omal kohal, sest sellest aastast on pärit Krahti puu. Teise kiri, milles krahv annab teada, et torn tähistab, pani laada piiri tohutut nelinurkset. Torni ümbritseb ümar ja tugev kividest laotud kaitsevall. Selle ehitasid 1432. aastal tegelikult inglased, kellel õnnestus vallutada torni tugevat nelinurkset. Osa Toetavad igas nurgas veel ümarad nurgatornid, mida katavad ümarad kiivrid. Nende vahelt tõuseb torni kaheksanurkne tipp mis on samuti hästi massiivne, kaheksanurkse kiivriga kaetud aknaid. Proveenitseezeri tornil õieti polegi, ainult mõned üksikud otse kaheksanurkse tipuosa kiivri all on igas küljes kaks päris korralikku akent. Suvade järgi saab taaskord torni vägevate müüride paksust hinnata ja alumise nelinurkse torniosa lõpetavad vahvat toredate puudugedega. Torni rõdud. Lähevad tumedad pruunikashallid katused, ka tornide kiivrid on samas toonis. Torn ise on laotud vägevatest hallidest, kividest ja müüridel võib kohati luuderohtu näha. Täitsa romantiline torn. See vägev, kuid romantiline torr linnavallutajate eest kaitsnud rahvas on siin sissetungijate eest varju leidnud ning siin on ka vangla tegutsenud nimesid on tal aegade jooksul ka igasuguseid olnud. Kuninga torn, suur torn, vangide torn. Torni sees on tohutu kivini võlvitud hall, kus hoiti sõjavarustust. Ülemisel korrusel on samasugune, kuid veel suurem võlvitud hall, mida kutsuti valvurite saaliks. Nimetatud kuberneri ruumis oli uhke kamin. Vangikongidesse viisid müüride sees looklevad kitsad koridorid. Algselt oli torni ülaosa lahtine laskeavasid moodustavate müüri sakkidega, kuid tornikiiver pandi paika 1000 554689 toodid sees oli torni säält kirjaki kiriku tornikellad. Muidugi avaneb tornist uskumatuid vaateid männilinna kitsastele, tänavatele, väljakutele satelliks kutsutud keskaegsele linnale. See tähendab siis mäge ja uuemale Valey linnaosale, mis tähendab orgu vaat et kuni õrnalt künkliku sinaka silmapiirini. Kui Tallinnas on pidu juba algamas. Suured kaubaletid on keskväljakul risti all valmis seatud. Nende ümber käib askeldamine ja sekeldamine, toimetamine ning muusika, laulud ja tantsud kuuluvad asja juurde. Prantsusmaa, šampanja ja priipiirkondade linnades prii on teatavasti üks juustusort, niisiis sealsetes lindu. Linnades peeti keskajal igal aastal suuri laatu, kuhu saabus kaupmehi mujalgi-Euroopast. Laadal müüdi kõike toitu, vürtse, kariloomi, rõivaid ja kangaid, nahku ja karusnahku. Vaata, te õitseajad olid 12. ja 13. sajandil, siis müüdi siin prantsuse toodete kõrval ka Madalmaade kudumismeistrite ja Itaalia värvalite suurepärast loomingut. Nii et Euroopa Ühendus töötas juba tolle ajakaubanduses. Rada, linnad seisid sobiva stiilsete kaubateede jõgede ääres. Šampanjagraafid soosisid Laatu igati linnadesse tuli külalisi ja elukaubandus õitses, rahvas oli rõõmus ning rahul ja päike paistis. Aastas peeti kokku kuus, saab pandilaata ning iga laat kestis rohkem kui kuus nädalat. Laadad toimusid kuues linnas ja olid kenasti aastaringselt paika pandud. Proveni laat oli aasta kauneima laial maikuus. Suur pidu algas kõigepealt kaheksapäevase sissejuhatusega. Aeg, mil kaupmehed ennast sisse seadsid, jama kaupu müügiks välja panid. Järgnesid riidelaadad ja nahkade laadapäevad ja siis päevad, kus müüdi igasugust kaalukaupa. Viimasel neljal päeval loeti raha ja klaariti arvepidamist. Et Laatu peeti igal aastal igas linnas ühel ja samal ajal, siis sujus kogu ettevõtmine üha paremini. Tekkisid kindlad kaubapartnerid ja sõlmiti lepinguid. Laadalinnadesse olid rajatud suured laohooned Brave animaalustest võlvitud keldriruumidest oli siin juba juttu ja laohooneid oli ka tõepoolest vaja, sest kaubateed olid pikad ning laadakaupade toimetamine laadalinnadesse võttis kõvasti aega. Hispaaniast, Sitsiiliast ja Põhja-Aafrikast tulid Marsseys laevad suurteks Karusnaha laadungitega põhja poolt toodi kohale kallid orava, küüliku ja kärbi nahad. Nii palju karusnahku. Kui natuke rõivaste ajalugu uurida, siis võib näha, et keskajal kandsid juba Euroopa keskklassid karusnahaga ääristatud rõivaid, aadlist rääkimata. Nii et nahku kulus kõvasti põhja poolt tulid sabani laatadele villased ja linased kangad. Siit tuli lõunast nagu ka vürtsid. Haanjas toodi kaupu mitte ainult laevade, vaid ka suurte vooridega, mis liikusid Santiago de Compostelasse palverändurite teedel. Alpide tulid lõuna poolt muula karavanid. See geen aasta alanud teekond vältas kauem kui kuu aega ja kõik laevad, voorid ning karavanid sõitsid oma kuus nädalat hiljem juba sabani laadadelt ostetud kraamiga samu teid pidi tagasi. Säärane suurkaupmeeste ja muude oluliste asjameeste rändamine keskajal tähendas mitte ainult kaupa tehtud, vaid ka kultuuri tuuri mõjude kiiremat liikumist. Tänu Seena kaupmeestele jõudis näiteks Prantsusmaal veriste ristisõdade ajal arenenud gooti stiil vähehaaval ka Itaaliasse. Prantsusmaa kuningast, peaaegu sõltumatutele Shapani krahvidele tähendasid laadad suuremat vabadust ja eelistusi. Kuid nende kohuseks oli ka nii suurtel rahvakogunemistel silm peal hoida, et kord oleks majas ja kauplemine käiks auselt. Selleks määrati laadalinnadesse laadavalvurid, kes kuulasid ära kõik kaebused ja kontrollisid lepinguid. Kaalud ja mõõdud pidid äärmiselt täpsed olema. Laada teid püüti kaitsta ka väljaspool oma maakonna piire. Poo teine näiteks sõlmis lepingu, mille kohaselt Prantsusmaa kuningad lubasid kõik kuningriigi teedel liikuvad sabani laatade kaupmehed oma kuningliku kaitse alla võtta. Aastal 1285 sai kuningas Philippe õiglase abiellumise tõttu šabaini maakonnast tervikliku Prantsusmaa osa ja laatade tähtsus hakkas vähenema. Must katk ründas piirkonda ning Itaalias puhkenud Velfide ja libel liinide vahelised sõjad lõikasid läbi itaalia kaupmeeste teed šabani laatadele. Geeno ja Veneetsia kaupmehed leidsid peagi uue võimaluse. Laevatee otse flants Indriasse. Samal ajal kui paarsada aastat õitsenud šabanni keskaegsed laadad vähehaaval unustusse vajusid tõusid esile uued tugevad kaubalinnad. Brünge, kuhu jõudsid laevatkeenvast hansalinnad Köln ja Frankfurt Maini ääres. N ja ka prantsus, maalin Leon. Kuid Browainis tänase päevani keskaegseid Laat unustatud. See on lihtsalt üks tõeliselt keskaegne linn. Kuumal suvisel päeval hakkab vanalinnast muusikat kostma ning rahvas koguneb kahele poole varjulist tänavat ja sealt natule pillimehed kõige ees, nende järel toredatesse, keskaegsetesse kostüümides rõivastunud linnarahva peek, rongkäik, lippude ja plakatitega. Ja siin on rõngassärkides sõjamehi raudriides rüütleid ristirüütlite punaristilippudega. Siin on kannupoisse, kes oma käskijatest sammugi maha jää kirevates rõivastes tantsiv linnarahvas ja küllap ka mõned lossipreilid sealt see saritornist kuljus, mütsikanne ar teeb oma tempe ja uhkelt kõnnib kallis rüüs krahh või ise koos ehitud kaasaga teenijad ees ja tagatulipunane, ilmatu pikk põrguvürst saalid piduliste vahel vaikselt kõndivad. Mungad ei tee temast välja. Näitlejad jutustavad käigu pealt oma lugusid ja jälle pillimehed ja lõputu rongkäik jätkub. Sellised uhked rahvapeod toimuvad suvises proräänis ja küllap on siin kusagil ka laadamelu keskaegsete Šafaini laatade meenutamiseks. Toredaid etendusi antakse ka selles suvises präänis. Linnal on ameti nii kõvasti ajalugu, mida meenutada ja tähistada. Siin on näiteks linnamüüride lähedusse ehitatud kaetud galeriis etendub rüütlite legend. Rüütlite legendis jutustatakse meie vana tuttava trubadur tibu neljanda tagasitulekust ristisõjast. Mäletate, ta tõi juba vajani veel damaskuse roosi kaasa. Valitseja tagasi jõudmise puhul peetakse suur pidu, keskaegseid ratsarongkäigud, akrobaadid, dresseeritud hobused, žonglööride kõik käib asja juurde. Kuid ka saatan on liikvel ja küllap jutustabki kogu lugu sellest, kuidas temast jagu saadakse. Terve etendus käib kaunitel ratsahobustel, nagu ka lausa linnamüüride ääres toimuv. Kas te vaatemäng, kus leidub stseene mitte ainult keskaegsest linnast, vaid ka Kaug-Idast ja Kesk-Aasia steppides? Ninkotkastega ühinevad etenduses jahikullid, Condorid ja öökullid. Selline tuli siis lugu Prantsusmaa ja vaated kogu Euroopa kõige keskaegsem asslinnast pro väänist kustena inertia inspiratsiooni leidnud sellised kirjanikud nagu Victor Hugo, Kaspar märimee, marssal praost ja Umberto Eco. No ma loodan südamest, et sellest loost paistis pisutki välja, kui vahva vana linnakese tegelikult anud.