Tere, Beethoveni sõber on jälle siin tulnud täna selleks, et avada meie meeled värvidele. Kõigile vaevalt et ühtviisi õnnestub. Rõhk ei olnud seejuures tõesti sõnal õnnestub vaid sõnal ühtviisi. Mõned tõesti on ära valitud, mõistma ja tunnustama üks teised aju kui lennult. Enamasti muidugi teisiti. Saju ja närvikava on ikka ühest, teine, teisest puust. Seda ei paku välja enam mitte filosoofilised arutelud vaid kinnitavad teadlased, kes Medica vahetevahel ühe või teise müüdi purustamisel abistavad. Aga proovida ju ometi võib vähemasti püüda kujutleda seda, mida nägid, või siis vähemalt väitsid end nägevat paljud suurmehed näha muusikas rohelist, punast, kollast, halli ja süsimusta või siis vastupidi, kirjutada värvid ka muusikasse. Varuge endale rahus aega, et argielu välja ja fantaasia meil sisse lülitada, saamaks teada, kas õnnestub see värvirännak meilgi. Mina olen Märt Treier. Alustame aast. Legend räägib, et kunagi olevat Aleksandrias kreabini Nikolai Rimski korsakuv kohvikunurgalauas tulihingeliselt vaielnud A-duuri värvuse üle. Screabin nägeeaa tuuri kui rohelist Rimski korsakkav. Kui roosat helistiku selle üle siis vaieldigi, mis tore? Kaks geeniust jõudsid kompromissina ka kokkuleppele, ehkki mitte A-duuri osas. Tõdeleiti klint madalamalt teetuurist, mis mõlemale tundus olevat. Aga milleks tõtata, kui tahate järele proovida, head kuulajad. On teis veidigi Screabiniteerimeski korsakovi? Kas leiate sama seos ühe kindla värviga, milles mõlemad suurmehed olid kohvikulauas kokkuleppele saanud? See siin on teetuur, Rimski korsakov allegreta seatud kitarrile. Mis värvi on? Kollane, või isegi kuldkollane päikesepaisteline teetuur või ronima suur. Kuidas teile rohkem meeldib külas Rimski kursakovi Aleksandr Screabini peas just nimelt kollase helistikuna. Kõige muu mitte, vaid A-duuri osas läks meeste tunnetus lahku tooma sooris. Tooma sooris ehk c tuuris nägi Rimski korsakov valget Efftuuris ehk Fahma soorisega. Kevadiste kaskede värvi helerohelist on nähtavasti ülimalt tinglik rääkida värvitunnetusest kui teadusest sest seesama Aleksandr Screabin, kes suutis veetuuri värvi osas Rimski korsakoviga kaubale saada, nägi mõlemas c ja f tuuris hoopis punast. Mõlemas helistikus aga punane ja valge või siis punane ja heleroheline on ilmselt küllalt erinevad baarid selleks, et mingisugusest napist nihkest juttu teha. Või siis need kaks kuulsust ainsad olid, kes muusikas värve nägid. Kui lülitame samasse ahelasse ka meie sarja ristiisa Ludwig van Beethoven enda, saame tema ja Rimski korsakovi kahe täiesti erineva helilooja värvitunnetuse kõrvutamisel tõesti rääkida vaid tooni erinevusest. Sedasama Rimski korsakovi helerohelist Efftuuri näeb Beethoven lihtsalt rohelisena. Haamalli Siimi noori on aga paljud heliloojad lisaks temale läbi aegade tajunud surma angulisena. Franz Schuberti sümfoonia jäigi lõpetamata, enne võttis surm helilooja kaasa. Aga mida värvist välja lugeda? Kuulakem ise, milline helikoloriit Schuberti kuulsaima sümfoonia algusest meile otsa vaatab? Või siis Farnschilist, kelle haamerklaverisonaadi sünnist kord varem pikemat juttu tegime. Selle algus on siin samuti ju keeruline, lehidasid puhkeva loodusilu või muud eredat. Või kui panna i-le täpp, siis võib ju plaadi masinasse pista jällegi Tšaikovski kuuenda sümfoonia. Oleme seda varemgi teinud ja miks mitte jälle selle neljanda osa, milles Tšaikovski tunnistaski surma, ülemvõimu ja selle võitu elu üle. Jällegi kas ainult juus, A-moll, Siimi noor. Seejuures on huvitav, et need kaks eredamad teistes selgema meelsusega helistiku, mõnegi helilooja kõrvus teetuur kuldne ja moll must on paralleel helistikud. Olgu siis üks justkui kuldne ja teine süsimust, aga koos nad astuvad kalduda mis tahes muusikateose vältel põhi, helistikust. Paralleel helistiku on tonaalses muusikas imelihtne. Seda juhtub lihtsamatest poplauludes, rääkimata siis suurteostest. Värvi tajumine ja värvide väljatoomine siis põnev teema juba iseenesest. Läinud sajandi kahekümnendatel, kolmekümnendatel aastatel püüti näiteks Ameerika Ühendriikides esitada Beethoveni ja Tshaikovski sümfooniaid koos värvi valguse efektidega lähtudes siis nimelt sellest, millisena nägid ja kirjeldasid helisid ja helistikke loojad ise olles üht-teist oma tunnetuses ka kirja pannud ja meie aeg alles jätnud. Olgu siis pool teaduslike traktaatide või kõrtsilegendidega. Teised on võtnud ise eesmärgiks värvid muusikasse, pistaja sellega inimesi vaimustada. Näiteks arson plis läinud sajandi briti helilooja, kes noore mehena 30.-te eluaastate alguses sai maha värvide sümfooniaga. Jälle võimalus end proovile panna. Kuivõrd suudame näha muusikas sama värvi, mida on püüdnud edasi anda helilooja sedapuhku siis brit, arson plis, aga pakkumise võite julgelt teha. See oli purpur tükike neljaosalise sümfoonia esimesest jaost. Veel on Bliss maalinud punase, helesinise ja rohelise pintsliga. Huvitav katsetus igatahes olgugi et ei sugugi ainulaadne, teiste seas. Eks see ole olnud hulk neidki, kes püüdnud vastupidi talitada võtnud muusikateose ette ja soovinud selle lõuendile kanda. Mõned on viidanud ka kõiksugu alusallikatele näiteks mingi valemi põhjal välja arvutatud geomeetriliste proportsioonidele, mis peaksid meid siis juskui kindlamini veenma nende maalingute suuremas tõepäras või koguni andma teadusliku tagatise selliste katsetuste õnnestumises. Kõik selleks, et saaks pärast töö valmimist uhkelt kinnitada, et see siin pildil on Beethoveni üheksas sümfoonia kogu oma ilus. Tund ja veerand muusikat ühel maalil saab selline lähenemine olla kuigivõrd veenev. On sellist lähenemist ülepea vaja. Muusika on ikkagi oma olemuselt midagi väga abstraktset, et et kui me hakkame teda kuidagimoodi sildistama, siis tegelikult sellega me toome ta sealt abstraktsest sfäärist nagu palju-palju rohkem sellisesse konkreetsesse maailma, mis mis mingis mõttes ja vähendab siis neid, seda tõlgendusvabadust, mis minu arust on nagu muusika puhul väga oluline, väga väärtuslik, nii et selles mõttes oleks hea nagu võib-olla enda jaoks need igasugused sellised asjad mõttes sulgudesse panna. Beethoveni sõber palus uuel teemal endale uue külalise, muuhulgas ka Eesti heliloojate liidu uue juhi, Märt-Matis Lille kes on hästi kodus nii uuemas kui vanemas muusikaloos. Värvid ja muusika, muusika ja värvid. Seda põnevat paari seadmist võib nimetada ka peenema sõnaga süneszteesia. Külli räägime selle nähtuse puhul sugugi vaid kõrvaga tajutava muusika ja silmaga nähtavate värvide kokkusobitamisest. Kokku võib viia ka näiteks kompimise ja maitsmise haistmis ja nägemise, mida vaid vaja. Kõik see on süneszteesia. Ent jäägem värvide ja muusika vastastikuse tajumise juurde. Üks, mis on kindel meie seas, on inimesi, keda teadlased nimetavad sünesteetikuteks. Nii on uurijad märganud, et sellise tunnetusega inimesed võivad üht või teist muusikapala näha kindla värvitoonile oma silme ees. Justkui tekib silme ette vastavas toonis kae. Kõik, mis muusikat kuulates ümberringi näha ei kao. Esines teedid, usuvad isegi, et need värvid ilmutab nende silme ette sisemaailm. Aga et värvid sageli sarnased satuvad, on teadlased muutunud seda uudishimuliku maks. Kas sünest ees eksisteerib tõesti või lihtsalt petab. Võtame või psühholoog Stanley hooli katse, millel on peatunud oma uurimuses Ann Kuut. Katsest selgus, et Stanley hooli katsealustest lastest tervelt 40-l protsendil esines sõnast teesi, et selle nähtuse põhjuseks peetakse võimalust, et nooremas eas on tajuga tegelevat ajupiirkondade omavaheline ühendus palju tihedam. Vananedes need sensoorse piirkonnad eralduvad. Et väga varases eluetapis näeme kõik muusikat kuuldes värve. Sellest uurimusest ongi tehtud põnevamaid järeldusi, et algselt on kõik inimesed siia ilma sündinud sünesteetidena ning vanemas kehas nii-öelda alles jäänud süneszteedid on kui erijuhtumit kelle puhul ei ole aju erinevad piirkonnad lihtsalt lõplikult eraldunud. Ainult et kellel oli siis rohkem õigus Screabinil või Rimski korsakovil, kellest üks nägi A-duuri roosalt Teinaga roheliselt. Ainult et süneszteedi tunneme ära siis, kui ta sedasama tuuri alati ühevärvilisena tunneb. Aga mõelda vaid, kui palju on selles ühes ja suhteliselt populaarses helistikus ainuüksi maailmamuusikat loodud ja kõik puha roosa või heleroheline või purpurpunane. See on nagu ilmselt ülimalt individuaalne, milles ma ei usu, on see, et, et seal oleks nagu mingeid universaalseid seaduspärasusi jätta. Et kogu see seinast teise teema, et see nagu on erinevatel erinevatel nagu erinev ja mõned heliloojate puhul son tõesti, need seosed on väga tugevad. Aga jah, ma arvan, mingeid üldiseid reegleid siin oleks raske nagu välja tuua Beethoven, Screabil, Nemad nägid küll värve mitte ainult noh, mis seal on ka väga kuulus näide, näiteks. Aga hinnatherloonisena klassinuga. Viimati aitavad meid sel hämaral teel edasi need, kes käivad ühtviisi andekalt ümber nii noodipaberi kui lõuendiga. Õnneks viis Beethoveni sõbra tänane külaline meid ise õigetele radadele. Mikalojus, Constantinus, Cheryl, joonis leedulaste au, kus helilooja, kes jättis meie maailma maha enam kui 100 aasta eest 1911. samal aastal, kui lahkus ka suur Gustav Mahler. Eks maalis ka suur maaler oma teoseid kuulaja fantaasiameelele lihtsamaks, lisades instrumentaalmuusikale suunavaid pealkirju ja viiteid. Aga Charlie joonise näol oli tegu ka väga tuntud maalikunstnikuga paljude jaoks ehk selle viimasega. Enamgi. Nii näiteks on ka pianist Vardo Rumessen möönnud Kunstnikuna kujunes Charlioonis välja kiiremini, leides omapärase stiili mida ei saa sel määral väita tema klaverimuusika kohta. 2010. aasta suvel sai väljapanekut Cherioonise töödest näha ka kumu kunstimuuseumis selle topeltandeka, kunstniku teost imetlemise teeb veelgi imetlusväärsemaks fakt, et närvihaigus jättis loominguliselt viljatuks juba 35. eluaastal. Loometegevus muusika alal kestis vaid 10 kujutavas kunstis veelgi vähem aastaid. Ent areng mõlemas vallas oli äärmiselt intensiivne. Sellele vaatamata osutus tema enda ajastu helilooja lokaliseks. Näiteks on Mai Levin küll läbi ja lõhki kunstiinimesena hetkeks muusikalukku kaldudes esile toonud. Mõningaid oma suurvormidest, näiteks sümfoonilise poeemi Meri ei õnnestunud tal üldse kuulda. Klaverimuusikat esitas ta põhiliselt ise ka siis, kui see kõlas koos Sergei Rahmaninovi, Aleksander Screabini, Nikolai Metneri helitöödega. Kuid seda tema muusikat on hiljem esitanud peamiselt Leedu pianistid. Teise võtta selle kvaliteedi näitajana. Muide, seesama sümfooniline poeem meri kanti ette alles Charlie joonise 25. surma-aastapäeval, seega 1936. aastal. Elu viimastel aastatel tegeledki mitmekülgselt andekas tšellusioonis muusika ja maalikunsti sünteesi küsimustega. Ka pealiskaudne pilk tema loomingule lubab mõndagi aimata. Helilooja lõuendile kandnud sonaate prellüüde fugasid muusikalise farmid ju kõik, aga tema tahtis neid ka maalida. Aare Allikvee on arutlenud. Charlie joonis ei püüdnud maalikunsti vahenditega edasi anda mingeid abstraheeritud muusikaliste vormide skeeme kuigi kunstnikuna võiks teda liigitada sümbolistide hulka. Tema piltide musikaalsus ei olnud mõttetus geomeetriliste kujunditega, vaid neil oli sisu, mida on võimalik edasi anda igasuguste kunstiliikides sobivat meeleolu loovate väljendusvahenditega. Ja nii nad valmisidki Mere sonaat päikesesõnad. Võtame või selle viimase, mis kujutab monumentaalseid hoonet, muinasjutulossi eredalt joonistatud tornide astmekujulise terrassiga. Paraku pilte teile näidata ei saa, ka kujutlusvõimet ei piira keegi. Kas Charlonise mitmekülgsus on jõudnud ka tuntud mõtlejate huvikeskmesse? Kuulakem, mida sõnas pärast tutvumist joonise piltidega prantsuse kirjanik Ramon Roland, kellelt on pärit ridamisi säravaid mõtteid paljude suurmeeste loomingulise pärandi kohta ka muusikainimeste Cherlonis inspireeris teda kinnitama järgmist. See pole ainult maalikunst vaid avardab meie silmaringi ka polüfoonia ja muusikalise rütmi vallas. Vähe sellest, armerra laam omistas leedulasel uhke tiitli. Uue vaimse kontinendi Kolumbus. Noh, selle joonise anda, see oleks nagu esimene, et tegelikult võib-olla kuulsamad näited ennem teda on juba renessansi aastat ma üsna hiljuti tegelikult see on teada, et näiteks ta vintsiga tegutses mingil määral nagu muusika heliloojana, vennas, oli selline translik ideaal, et ideaalis nagu selline kunstnik peakski tegelema kõigega, ühtlasi olema teadlane. Et eks ta muidugi on, nõuab väga palju, eeldab sellist väga mitmekülgset annetaga. Aga noh, jällegi, ma arvan, et seal on hästi, selline sõltub siis antud inimesest, et mõne jaoks isegi on see muusika nii laiasi, et ta peab veel seal otsima mingisuguse, väga kitsa kitsa asjana, näiteks Shelsi kirjutas lugusid, et ainult ühele noodile põhinevad reeglid, naine aga mõne jaoks venelased spektornaga tohutult lai, noh ütleme Wagner on võib-olla see teine äärmus, kus on nii, et kõik meelad mingis mõttes on on hõivatud ja et et neid on ühesõnaga väga erinevaid juhtumeid. Noh, ma ütlen, et see on pigem mingi natukene selline võib-olla kuidas öelda võib-olla isegi kohati tsentriline joon nagu nende erinevate puhul, siis sellest ei saa nagu midagi väga minu arust ei saa sellest mingit universaalset seaduspärane tuletada. Kas need heliloojad on ise näinud vaeva selle, seda, miks nad nägid, millist värvi on see tõesti nende sisekaemus? Nad on nagu loonud nagu iseenda jaoks mingit süsteem. Et selles mõttes, et nad on üritanud jah seda kuidagi süstematiseerida ja korrastada aga kuidagi siis rohkem nagu selgitada nagu seda ma nagu ei tea noh, ma arvan, see ongi nagu väga keeruline, kuidas üldse nagu mingisugused assotsiatsioonid inimestel tekivad, et nii palju kui ma teaduslikest uuringutest kuulnud olen, siis ka nagu seal nagu midagi väga põhjapanevat ei ole välja tulnud, aga üritatud uurida. Noh jah, niivõrd-kuivõrd. Teadus on püüdnud tõesti on endast parima. Kui jätta tänasest käigust meelde kasvõi üks nimi siis võime end õnnitleda, me kõik teame ja tunneme teda. Issak njuuton oli mees, kes ühendas 1704. aastal avaldatud raamatus optiks värvija heligamad esitades oma helivärvispektri, milles oli seitse värvitooni ühendatud helirea seitsme astmega. Aga see oli alles algus. Stendi hooli katsest juba rääkisime. Alles mõned aastad tagasi tegi rühm Oxfordi teadlase selgeks, et eri meelte segunemise taga on kergesti ärrituvad närvirakud. Veel üks samm edasi. Hispaania Granada Ülikooli teadlased julgevad aga väita, et süneszteediks võib pidada iga tuhandendat inimest, kes mitte tingimata ei näe muusikat kuulates värve vaid kes võivad koguni tunda helide lõhnu. Muide, ka see rühm teadlasi on üsna kindel, et vastsündinute samalaadsed võimed on määratult suuremad. Iga 1000. seda ei ole ameti ju väga palju, ehkki ka mitte kaduv, vähe. Kui Hispaania teadlased ei eksinud, elab näiteks Eestimaal selliseid inimesi 1300 ringis. Et lisaks võime arvata veel sajad ja sajad tuhanded sisuliselt meid kõiki, sest mitte üksi aju eripära ei ole see, mis kindlaid aistinguid esile Mis ka on välja tulnud, on see, et noh, igasugused sellised seosed on ka väga nagu Ühest küljest individuaalselt, teisalt kultuuriga seotud no kasvõi see, et, et me oleme hästi harjunud, ütleme, mosooreminaaran on sellised nagu 100 tundega seotud asjad, et üks on justkui rõõmustena kurb, aga aga noh, mingite teiste kultuuride puhul see, kes ei ole selles kontekstis Nende värvidega, et ainult et see on nagu veel keerulisem asi, et seal on võib-olla väga palju erinevaid faktoreid, mis on kaasa mänginud. Et need seost ahelad on tekkinud. Teisalt on head hästi teadvustada, et, et need asjad ei ole nagunii universaalsed, isegi mingisugused väga-väga meie jaoks nagu kindlate ja otseste seostega tingitud tingitud asjad. Teine kuulus näide, mis ma mäletan ennast antropoloogia kontekstist, et näiteks mingisugune vastikustunne või, või hea tunne näiteks toiduga seotud, noh see on ka puhtalt, ütleme mingisugused tõugud, näiteks et aborigeenid ele nagu näevad nad väga maitsvad välja meile, mitte et ja noh, see tunne on väga tugev. Et noh, samamoodi on muusikaga seotud tunded väga tugevad, aga, aga see ei tähenda, et nad, et mees peaks tingimata olema mingisugune väga objektiivne alus üleüldse, nagu minu jaoks muusika nagu üsna autonoomne nähtused. Ta üsna, nagu piisab seal sellest, nagu ta on minu jaoks mingis mõttes on see ka tema võlu, et ta on nii nagu nii kuidagi eneseküllane, täisväärtuslik maailma, et tegelikult ega sinna tingimata ei olegi midagi väga juurde vaja. Või siis süneszteesiavaid, värvide ja muusika ühendamisele keskendumis, tähendab meil on ju meeli veel näiteks lõhnameel, millele juba viitasime. Raske on siingi kellelgi Pioneerin üles astuda, sest nüüd tuleb anda tagasikäik juba Impressionistide loomingu juurde. Ülemöödunud sajandivahetusest. Kas tunnete lõhnu, mis hõljuvad õhtutaevas? Just nõnda Klootepressiivsele muusikalise pildi päises meile lubanud? Et ühesõnaga sõnast sa ulatus ka või on ulatunud paljude jaoks nagu mingitele teistele aladele. Aga, aga kindlasti ei tähenda see sellist nagu selles mõttes nagu ütleme, romantilises mõttes helimaalingud. Ma arvan, nipressionistrida puhul on oluline silmas pidada seda, et seal on ikkagi mingisugune selline läbiseeditud kogemus, on selle aluseks mitte niivõrd mingisugune otsene visuaalne kujund või isegi mingi lõhna kujund, vaid pigem nagu selle peegeldus kuidagi iseenda sees. Et see on selles mõttes. Tipressionistid reeglina ei üritanud ikkagi nagu kujutada, objektiivselt hellitas mingisugust visuaalset nähtust, näiteks ma tean seda kümnete, mis i polnud üldse rahul selle terminiga imprassenist talle üldse ei meeldinud, et teda niimoodi kutsutud. Mida debiicii see kuulsaim ja puhtaverelisi Impressionist on siis oma loome sünni kohta ise öelnud. Intervjuust, mis antud 11. veebruaril aastal 1911 saame lugeda. Kes võib tungida muusika loomise saladusse? Meremüha käänak kusagil horisondi joonel, tuul lehtedes ja linnuhüüatus köidavad meid mitmesuguste muljetega ja äkki vähimalgi määral meilt nõusolekut küsimata. Üks neist mälestustest voogab meist ja väljendub muusika keeles. Ta kannab endas oma harmooniat, millest täpsemalt ja siiramalt ükskõik milliste pingutustega me leida ei suuda. Ainult sellisel viisil muusikale avatud süda teeb kõige kaunimaid avastusi. Lõhnad värvid, tuul, lehtedes, käänak, horisondil, muinasjutulassid. Kõik see on osutunud võimalikuks ehitada helide maailma abil. Ja mis tore kalossi endid nüüd juba mittekujutelmi, vaid päris ehitisi. Neid, mis tänaseni kõrguvad inimesi lummavad on püütud muusikasse üle kanda. Nüüd aitab juba Märt-Matis Lill meie fantaasia keele pingule tõmmata. Millise hoone oskate või koguni teate silme ette manada nüüd. Üks väheseid juhtumeid, kus ma tean, kus on nagu kus on tegeldud nagu väga üks-üheselt ja otseselt mingisuguse visuaalsemaid, täpsemalt ruumilise nähtuse üleviimisega muusikas on Kreeka päritolu helilooja Janis Xe nakkis, kes oli tegevarhitekt, töötas Corbussee büroos Pariisis ja noh, see, kuidas tema seda tegi, oli muidugi väga keeruliste Stahastiliste matemaatiliste mudelite kaudu. Et noh, ja seal oli kindlasti väga palju loomingulist vabadust, et kuidas neid asju tõlgendada ja mis, mis valemeid siis näiteks kasutada. Üks kõige kuulsamaid Ansa metostaažis, mis seal oli nii et kui ta tegi maailmanäitusele, tegi yhe hoone esiselt selle hoone struktuur on siis selle muusikateose aluseks, mis on kindlasti väga-väga selliseid suuri võimalusi toonud, kaasa on tehnoloogia areng kas sõnakese ise näiteks ka arendas välja ühe programmi mille nimi on upik, mille siis kaudu on võimalik, nii et mingeid kujundeid nagu muusikasse tuua ja noh, eks neid seoseid on võimalik sedakaudu kindlasti nagu väga erineval viisil luua. Aga noh, lõppkokkuvõttes ikkagi on, peab seal taga olema mingisugune väga selge kunstiline nägemus on, et mis, millele vastab, et selles mõttes, ega ega, ega seal kindlasti nagu kerge ülesanne ei ole, ma arvan, seal sõbraktsionaakis ongi üks kõige nagu edukamaid näiteid, et noh, et tema võttis tegelikult aluseks matemaatikaga sellise katus distsipliini, mis siis on mis on seotud nii muusika kui kui ruumiliste objektidega tema puhul. Et see nagu võimaldas tema jaoks selle ülemineku, aga noh, heliloojad, kes nagu väga põhjalikult tunneks mingeid nagu selliseid katus, distsipliine nagu matemaatika, ma arvan nagu tohutult vähe. Nüüd jääb veel üks põhimõtteline ja arvatavasti mitte ebaoluline küsimus. Kas kuulaja, kes sõnakese hoonet eales näinud ei ole, peab end teost kuulates kuidagi vahesemana tundma. Viimati ei olegi need helid temale, sest üks näib nõnda kindlat olevalt teise eeldus hoone ja helid, helid ja hoone. Ei ole ju küsimus ka ainukesena hakeses ja tema konstruktsioonides põhimõtteliselt kes iganes, kes on miskit soovinud kuulajale kirjeldada peab ometi arvestama võimalusega, et kuulajal alati selgitavad, kavalehte võtta ei ole. Nüüd on pehmel maastikul seni üsna kõhklevalt astunud Märt-Matis Lill ühes küll üsna kindel. Ei, ma arvan, et kuulaja ei pea, ma arvan põhimõtteliselt ei pea suurt midagi teadma, nagu hea muusika on võimeline kõnelema iseenda eest, et see võib anda nagu lisa lisa lisa nagu sellist infot siis, kui see huvi on juba tekkinud. Et see on sama asi, et on mingisugune kunstnik või kirjanik, meeldib, et noh, me võime ju lugeda tema biograafiat ka pärast võib-olla ka ennem, aga noh, see ei ole ju tingimata kohustuslik. Nii et ma arvan, et see on umbes sama asi. Minu seisukoht on ikkagi see, et ideaalis võiks nagu muusikateos kõnetada nagu ilma ilma igasuguse taustateadmisteta. Et ma arvan, see on sellise hea teose tunnus. Ma arvan, et see on aken sans, väga erandlik nähtus. Et tavaliselt seal on pigem selline nagu pigem on üritatud nagu muusikasse tuua narratiive, mitte niivõrd konkreetselt nagu midagi visuaalset ruumilist. Et saada inspiratsiooni sõnast, lugudest, juttudest narratiiv eest võib ju samahästi käijaga, poeeme, ajalooraamat või romaan. Nüüd jääksime näidete toomisega jänni sel lihtsal põhjusel, et ka mõningate väga tuntud teoste nimetamisel ei oleks suurt kaalu, kuna siin on põld lihtsalt sedavõrd lai. Võtame prooviks või ainult kaks suurmeest, šeik spiria Kööde kes suudakski kokku lugeda, kui paljusid neid kaks üksi oma teostega inspireerinud on või kui haarame vaid ühe Mckbeti ja ühe Fausti, kas siis muutub ülesanne kergemaks? Ettepanekuga tuua enese loomingust välja midagi, mis just sel kohal paslik tunduks, vajub Beethoveni sõbra külaline Märt-Matis Lill kõigepealt mõttes, enne kui helilooja näoilme taas klaariks saada. Näiteks on niisugune asi nagu Spotsofaja ründetark. Tula tapid pimeduses. Selle aluseks on küll luulatus, aga noh, see on nagu üsna selline visuaalne kujund on ja mis selles ulatuses olla? Et see võiks olla selline üsna mingis mõttes visuaalne teos võiks seal. Räägi selle saamislugu ka, noh, see on, põhineb ühel haikul. Tuletan sulle meelde Haiko autoreid, siia, nii üks 18. sajandi lõpupoole tegutsenud Nun Jaapanis budistlik non haiku oli selline, ainult Joe's on pimedus voolamas, tule, kärbsed ja tulekärbsed siis on midagi sellist meie jaaniussilaadset nagu Jaapanis ja hüüdmine oli aristokraatide mingitel mingitel perioodidel oli selline harrastuses teatud aastaajal, et et selline, aga äsja kujundatud nagu pimeduse annet, siuksed, põlevad täpid nagu üsna intensiivselt põlevat abidud, see oli minu jaoks inspireeriv. Kas need ongi tulekärbsed, mitu neid on? Neid võib sealt muusikast otsida küll põhimõtteliselt võib jah, aga noh, mitte võib-olla liiga sellesse takerduda. Muusika üks minu arust nagu väga suuri võlusid on see, et ta annab tegelikult kuulajale nagu väga suure vabaduse tõlgendada kõikvõimalikel erinevatel viisidel. Ja noh, mina kindlasti ei taha selles mõttes anda mingit noh, liiga konkreetset lähte, lähtekohtade ülesannet kuulajale sealt midagi tingimata välja otsida. Nii sõnas Märt-Matis Lill Beethoveni sõbra, selle hooaja viimane külaline kellele nagu kõigile eelmistelegi sügava kummarduse teeme. Niisama suur tänu kuulub kabiiniga Ludwigi leia toomas Lõhmustele. Aitäh. Kas teisele hooajale järgneb ka kolmas, peab näitama aeg. Mina olen Märt Treier kuulmiseni.