Luulelahing. Tere head vikerraadio kuulajad, hea publik, kas te olete kogunenud siia Kirjanike maja musta laega saali, kirjandusfestivali head read, põhi, toimumispaika, vikerraadio otse-eetrisse läheb luule lahingu finaalsaade saatejuhid on Peeter Helme, Jürgen Rooste. Tere Jürgen, terve ETV teda, kõik. Oleme oktoobrist alates käinud maha pika tee. Meil on olnud kuus saadet, kus on esinenud 24 luuletajat ja iga saadetan keskmiselt kuulanud 55000 inimest. Mis tunne on? Tunne on hea selles mõttes, et Me oleme jõudnud, siis on testis, et 24 nagu ei olegi. Ma arvan, et kui palju on neid luuletajaid, kes ei ole saanud saatesse tulla või keda me ei ole jõudnud veel kutsuda. Et minu nii-öelda usk eesti luulesse on veendumatu ja kindel. Seda on rõõm kuulda. Ja lisaks on meil täna ju külas ka bänd. Me oleme viimased korrad ka, kuidas juba live muusikat kuuldud ja otse otse olnud, aga me, meil oli olnud nii suure suurepärast bändi veel üldse kylaski käinudki, siin nimelt Siim Aimla oma pundiga. Siim Aimla on ju Eesti rahvusringhäälinguraud raudvara, kutsutakse kõikidesse, ma tea pulmadesse matustesse sündide juurde. Sünnitusmajas käivad juba tele- ja raadiostaarid ja täna siis Siimuga kaasas Paul Daniel kitarril ja Ara Jared Jan kontse bassil. Siim ise. Mängib saksofoni? Ja mingis mõttes oleme naasnud ka esimese kuue saate formaadi juurde. Nimelt on meil siin ümmarguse laua taga istet võtnud kolm kriitikut, kelle ülesandeks jääb veel tänase tunniajase otsesaate jooksul otsustada luule lahingu võitja. Me tänased kriitikud on luulelahingu kuulajatele juba varasemast tuttavad. Ilona Martson, Janek Mägi ja Tarmo Teder. Kas teil on vaim valmis või on selline tunne, et te olete tulnud mingisse kohta, mille te olete ammu ära unustanud, enam ei mäletagi, mis värk siin üldse toimub? No kuidas on võimalik seda elamust unustada, saates käinud? Loomulikult on vaim valmis ja soovin edu laureaat võitlejatele. Ja kas ootate sellist sünget õhtut või sellist pillerkaari, kas kas rohkem eesti rahvlest tummad, sünget tumedat masendust või, või, või, või ootate tautori, nüüd räägiks meile kevadlilledest, päikesest, suvest? Ootaks vaimukat, et füüsilisele kehale Eestis pühendatakse väga palju tähelepanu, aga, aga vaimsele tervisele võib-olla vähem ja ma loodan, et tänase ame vaimsele tervisele natukene turgutust, raadio pilti näita. Tere õhtust vaadates neid pillasin ja pillimehi ja. Teades ka seda, et Kristjan laulab ja mängib kitarri täpselt nagu Aapo, kes siis võib eeldada, et tuleb päris meeleolukas ja. Loodetavasti ka siis vaimu kehaliselt sügav õhtupoolik. Aitäh. Loomulikult ei saa seda saadet teha ilma luuletajatega ja luuletajateks on meil meie poolfinaalide võitjad. Aapo Ilvese, Kristel Mägedi. Tere, suur aplaus neile. Kas võit tuli kergelt ega tea? Seda peab hääletajate käest küsima. Selliste formaadi saadete juures reeglina võidab, kas see, kellel on rohkem sõpru kui see, kes tuleb metsas Viljandisse? Ja kui siin saadet ette valmistasime, siis ütlesite, et tegelikult olete te ju juba ette võitnud, mõlemad. Olemegi see võit, selle võidu võib kirjutada kirjandusrühmituse Tartu NAK arvele juba on seal juba olemas. See on tore, tegelikult pilt on publik nii-öelda raadiokuulajad ilmselgelt valinud finaaliga kaksist laulikut kaks, kaks tarri sangarit ja ö tänavate punkarid ja ja mõlemad on paksult teatriga seotud, ausalt öeldes apoga mingi öö, kus lähi lähiaeg arutasime, uputasid, kui tal oleks kuskil mujal näiteks Venemaal niisugune CV ette näidata etenduste ja Eurovisiooni käikudega asjadega, seal täitsa tehtud mees elaks täpselt 111 korda paremini. Ja Kristel Mägedi on jälle selline tõusev vihale alternatiivstaar. Ei ja, ja Mägedi, ma tean. Näiteks Tal on selliseid põrandaaluseid projektiga, ta mõnikord mängib piparkooki lastele teateid jõulu paiku. See on. Selle see, see ei ole bändiga. See ei ole, see ei ole bändiga, see on, see on selline noh. Nagu töö nimetatakse seda vist raske ja tuim töö. On jah, jagu rügamine, puhas rügamine. Aga hakkame siis mee ka rügama? Vahest alustuseks paar sõna tänase saate kohta, mis on oluliselt erinev nii esimesest kuuest nii-öelda reeglipärasest, luule lahingusaatest kui ka kahest poolfinaalist. Täna teeme teistmoodi saadetki Pole nii Jürgen. Täiesti jah, esiteks tuleb meil see värk muutumine kargu lauluvõistluseks, et luuletajad hakkavad tõesti ise laulma. Ja teiseks see, et, et vastupidi, kui ütleme kuskil suurtel lauluvõistlustel ja asjadel on alguses, et žürii valib parimad välja ja pärast siis rahvas võib nende valitud poegade tütarde hulgast võtta selle oma lemmiku. Meil on täiesti vastupidi. Meil vali safasse parimad välja ja nüüd me oleme kutsunud karmi õiglase žürii, kes hääletab lõpuks niiviisi nad omavahel arutavad siin lõpuks natuke aega ja igaühel on täpselt üks ja nii, et nad võivad otsuseni jõuda siis kas konsensuslikult või siis tulemusega kaks üks. Et muud võimalust ma ei näe või kui, kui tuleb mingi muu võimalus, siis see on mingi forssmosoor. Seda on raske ette kujutada, mida nad teevad, nad vahivad meid mõlemad meid mõlemaid üsna kurja pilguga, sealt praegu, et nad on iseenda absoluutsest võimust, mis järgneva tunni aja jooksul nende käes on ilmselgelt teadlikud. Mis võitja saab? Võitja saab esiteks igavese au ja kuulsuse tänukirja lillekimbu muidugi ja Eesti rahvusringhäälingus salvestada siis täispikka, oma luulekava, nii nagu ise soovib koska muusikatekstidega iga asjaga. Et siis kuulete lõpuks nagu veel pikemate uhkemate korralikult salvestatud luulekava. Lõpuks ma arvan, et see seedib igale inimesele rõõmu, lõputut luuletusi kuulata, raadiost ma mõtlesin siis. Aga et me ei jäta ka teise koha saajat, kes mingis mõttes niikuinii juba võitnud on, kuna ta on siin meiega täna päris millestki ilma, siis olgu see ka öeldud, et kirja ja kimbutab temagi. Aga õhtul toimuv niiviisi, et kõigepealt luuletajad loevad meile niisama natukene tekste ja siis tõesti astuvad lavale, kus Siim Aimla bändiga, kellega nad kuulu, poolest algetena proovi teinud ja, ja, ja, ja lõpuks siis tulevad improvisatsioonilised momendile isegi üks üllatus number on plaanis nagu sellistele showdele kohal kahane. No aga siis polegi midagi muud kui esimese poolfinaali võitja kohe A-tähega algav poeet Apo. Palun. Tänane formaat on huvitav tegelikult selle poolest ka, et on kaks folk lauljat küll, aga reglement väidab, et me nii-öelda võiste võistlus, võistluse käigus me laulda ei tohi. Kuigi me pärast laulame küll, aga siukest reglementi meil täna õhtu kohta küll ei ole. Luuletus number üks. Riputasin akna taha ligimese silma silma pani kinni, kuid fassaadi hooldusfirma. Riputasin akna taha ligimese munad. Karvased ja värsked, otse turult üüratumad. Ombudsmani naabrid tegid kohe teabenõude. Aga kõhukollasega linn ei passinud jõude. Tihase Ace lendas pääle vihise vil tiibel. Linnukese jaoks on munad ikka legitiimsed. Ja Kristel Mägedi, palun. Kaks naist olid diivanil üks, kes lamas, see oli juba vana ja teine, kes istus. Ega temaga enam noor ei olnud. Vanaema, kes kõikidele küsimustele vastust teadis? Ei oskagi öelda, kuidas. Aga miks tekib alati kiirabis tunne, et keegi sind ei aita. Jälle vihastad riigi valitsuse maailma arstide peale. Ega tegelikult polegi ju nemad süüdi, et vastavalt kehtestatud korrale ei viinad inimest tagasi koju sõita ainult ühes suunas. Vanaema, kes millestki aru ei saanud, rohtusi täis ja kurva, rahuliku pilguga aknast välja vaatamas vaikselt krõbistamas autos talle sülle pandud kilekoti, tema eneseriietega. Ema, aimasin, et nüüd peab minu seinast-seina küsimustele vastuseid hakkama leidma internet. Üks naine istus diivanil, teine lamas, aga nad ei olnud kurvad, vaid kuidagi paratamatud. Ainus asi, mis mind siiani hirmutab, on see vanaema ohe, kui ta pidi haiglast tulles ise kolmandale korrusele kõndima, küsides, et mis temaga on mille peale meenusid kiirabiarsti sõnad. Siin pole midagi erilist, lihtsalt vana inimene. Ma ei tea, mis mulje nüüd publikule või žüriile jäi, aga mina ütleksin küll, et see oli väga erinev luule, et vaatamata sellele, et siin poeedid oma ühtsust kinnitavad ja ei taha võistlemisest midagi teada. Aga mingis mõttes nad on ühtemoodi, nad on mõlemad väga ilusad, nad on mõlemad tena koju jätnud oma kitarri, mille taha nad ennast tavaliselt ära peidavad, kui, kui laulma kukuvad. Jaa, jaa. Kas me olemegi jõudnud juba sinna, juba saab laulu kuulata. Kas me tahame juba laulu kuulata? Kas te tahate juba laulma? Õhk? Kavaldaid juba nentisin, et reglement tegelikult väitis meile eelnevalt, et ma täna laulda võis, aga, aga siis? Ei no ma ei tea, kuidas on. Teerime kuidas teil bänniga harjutatud, kuidas te bändiga proovi tegite? Me tegime bändiga proovi väga hästi, tänan küsimast. Pean siin kriitikuid, kõik võimsatakse ka meie saatejuhtidena, selles mõttes kõikvõimsad ei ole, et me jätsime endale väikese üllatuse momendi, nimelt lubades siis luuletajatel täna Siim Aimla bändiga pärastlõunal proovi teha ja mida nad seal täpselt tegid, tuleb meile sama suure üllatusena kui kõikidele pealtvaatajatele ja kuulajatele. Nii et ma ei tea, kummal teist on julgust esimesena alustada. Bänd vaatab üsna igav, Levate nägudega. Kuid on ikka liiga palav. Linna keskel kriuksub konn. Meenub naabril, kunagi oli kaks õunapuud aias ja. Kanad. Nüüd asfalt on. Ka seal, kus varem olid läevakil kuurid ja ladu. Peatänava majadki uued, kuid kõik asjad pole veel kadunud. On aeg. Ja tänaval kassid. Lompi astudes märjaks saab, jalg lirtsub Valba vahel, kui varem haiseb talla all, samuti. On on öö, kuid on liiga palav. Linna keskel krooksubiks konn. Meenub jah, naabril kunagi olid kaks õunapuud aias ja. Maalähedased teemad. Aapo, kas me jätkame nendega? Enamvähem jah, me tuleb jätta kandele luuletus number kaks. Kui Ruit lõdva kergusega vooline oma kannatustes naise Kui Pehkivalt tõdedes märkavalt kritiseerin käibe tõdes mina kontra, ma otsin oma kadunud eelvesti üles. Riiging Kareva siledaks, lähen üle alavainu ja läbi soometsa Bristolis välja. Heinsaarest kõusaarest Tammsaarest Hellati. Väljataga Õnnepalu, Veskimäe tuulik, jootsevatiini, mina, Ehindia lappi, loon Tartusse Kivisildniku taastamise fondi hirv ojal joob jääger passi. Lendan üles mägedile ilve piirilt alla vaatan, naeratan ja õpetan. Nime prits ja parafraas ja kes läiksu Tans lõpetab? Kuidas see nüüd žüriile kogemus on, viimane luuletus Neim troppi nagu see on nagu selliste kuulsate räppareid kõikavad ikka oma oma esiisasid ja vanemaid vendi ja teisi tänava päti välja, et kuidas Neim troping või või kuulsuste nimedega. Kristel Mägedi, Kristel Mägedi pani ennast kana kõrvale, siis? Aapo Ilves tahtis koha ennast suurte klassikute kõrvale ritta seada. No muidugi, kus siis veel, kui siin mustal ajal otse nimetatud eesti kirjanike nimesi ja ilves muidugi jättis jõudnud Ilvesega tedreninaga ehis ehtis ja lappis küll. Aga Kristelil on see täna minu silmis juba teine esinemine esimeses. Ta ütles ühes kaubanduskeskuses ja oli kuidagi väga tarbija kriitiline kaks lugu, ma jõudsin vaadata. Ma olin ka seal žüriis. Aga siis tuli, ma nägin seda unes. Ja siis tuli fotograaf, ahjaa, viis mind ära pildistama, et ma liiga kaua ei lobiseks, saatejuhid olid talle märku andnud ja ta viis mind välja ühe õllekeha kõrvale. Tegi kena pildi ära, siis ma ei teadnudki, et kas meil on siin õllekeha kõrval olevas pubisse või tulla tagasi stuudiosse. Aga Kristjan, et on täna siin nähtud, seda ei olnud sugugi tarbija kriitiline, vaid pigem lüüriline ja sotsiaalhoolekande kurbus, nukrus tuli sealt välja, teine oli jah, linna luuletus, kus olid kanad, nii et selles suhtes võib Peetriga nõus olla, ta oli kuidagi maalähedane ja natuke rõõmsam kui esimene luuletus. Vaatame, mis pillimehed ja laulikud edasi teha ja mul on tunne, et siis Lõuna-Eesti natuke võidutseb, eks ole, aga võib-olla ongi, peabki olema või need räpina viljandi. Ma ütleks võib-olla sellel Neim dopingu kohta ainult niipalju, et ega Apolali enda nimi võib-olla isegi kuulsam kui kõik need, kes seal luuletuses sees olid. Ilves, et seda olekski võinud mainida. Aitäh Tarmo Tederi, Janek Mägi, Ilona sooviks, mina olen lihtsalt sõnatu. Aitäh. Ega minul on üks mõte, mida ma tegelikult alati tahtnud ja ma mõtlen, et see on küll natuke paneme teid, võib olla valus kohta ka. Teil kindlasti on üksteise käest midagi küsida, et nüüd on see koht ja see on kogu aeg algusest peale olnud olnud mõttes, aga, aga nüüd te peate seda siin nende inimeste ees ja raadiokuulaja kõrva juures tegema, kas on midagi, mis on jäänud üksteiselt küsimata kripeldama niiviisi, kes, kes on julgem, kes halvustab, mina? Võin küsida küll. Apo, kunas sa Tallinnasse ära lähed? Mul on loodetavasti nii tark inimene, et May üritasite ära hakata minema homme sellepärast et mingisugune jama nende rahvaste liikumistega viimasel ajal tekkinud, et rongiga ma ei sõida põhimõtteliselt enne, kui sinna tekivad restoranvagunid ja suitsetamiskvoodid. Ja bussidega on, on selline värk, et need on Need inimeste bussid on, on ammu välja müüdud, ma ei viitsi kogu aeg ronida netti ja mõelda, et mis kell, ma tahan liikuda juba kolm päeva ettepiletit, osta vaeseid vaeste inimeste bussidega. Ma pidin häda korral hädaga tulema reedel siia ja ma ei taha seda korrata. Sest et need need ei ole ei minu Chalisi inimesed, kes kes on sunnitud sõitma kuue eurose bussiga ja ei ole nendega mitte midagi ühist peale selle, et nad kuulavad raadiost minu laule ja ei tea, et need on minu laulud. Muidugi noh, selles mõttes nende mass, mass helistab siis, kui õige hetk on, aga ikkagi ma ei taha nendega uuesti ühes bussis viibida. Nii et ma arvan, et ma lähen Tallinnast ära esmaspäeval. Selge aitäh. Aga Kristjan, millest selline küsimus, kas sulle ei meeldi, et happasin on? Ei, mulle meeldib, ma uurisin, et noh, kaua talvel tahtsid kuidagi küüdi peale saada. Aga Apo, minagi siin nüüd, Christian. Kristel, miks sa seda küsisid? Vot vot mingi põhjus peab olema, miks ma küsisin? No talle meeldib minuga koostada. Mulle meeldib sinuga koos Tallinna, sul on, mulle meeldib see teadmine nagu, et samal ajal, kui mina olen Tallinnas, etapp on ka Tallinnas, noh siis on nagu sihuke Lõuna-Eesti tunnetanud. Vähemalt ühe inimese võrra ja teine kõikidel kirjandusfestivalidel juba kohal, eks ole. Tavaliselt sunnitaksegi teid laulma ei tea, on see. Kas, kas mõnikord on tunne, et järsku tehakse liiga, kui öeldakse, et need tartunaki omad, need on kõik, kõik siuksed, laulikud? Ei, mina küll ei tunne ennast puudutatuna, et laulja ei ole halvem olla kui luuletaja, võib-olla isegi natuke parem. Kui mõni kirjandusteadlane kunagi viitsiks süveneda sellesse, mida Tartunarki kuuluvad ja kuulunud inimesed on etnikultuurigal kallal korda saatnud. Siis lauliku nurgakene üsna väike, tegelikult. Jürgen, noh, näha on ikka see, mis on, mis on näiteks Peeter Helme, Sark raadiokuulaja ei tea, see on punane, see on kaugele näha. Jürgen on mulle tundub, et siin on tekkinud hoopis teistsugune dualism ehk meil on siin kaks lõunaeesti luuletajat, kes väga ühte hoiavad kaks Põhja-Eesti saatejuhti, kes üritavad kuidagi teineteise vastu välja mängida ja, ja siis vaatame, kes võidab. Aga võidab kuulaja, sunnime neid siis selleks, et kuulaja kindlasti võidaks veel esinema, kuulaja on juba võitnud, tegelikult ma ei tea, kuidas me selle olukorra lahendama, sest me oleme ajakavast rämedalt ees. Me oleme täpselt ajakavas, aeg vilgub täpselt meie kasuks. Aga veel on tulemas viimased luuletused, siis arutelu, mõttepaus, žürii liige ja üllatus number. Aga järsku siis ikka lähme samamoodi edasi, et võiks teha selle voorunud, et et kuna mina olen esimene olnud Christian esimene olnud ja et mis nüüd saab, et äkki äkki Peame tegema selle vooru, kus raadiokuulaja helistab, kuhugi? Seda liini meil täna kahjuks ei ole. Soovitaks raadiokuulajale helistada, näiteks vanaemale öelda pane vikerraadio peale. Selle soovitusega võib ainult nõus olla, aga mina jätkaksin lihtsalt seda liini, et kumb teist esimesena täib mikrofoni juurde tulla, et oposyndonset justkui raske eemale kiskuda või kui on vaja luuletust lugeda, siis saad putkid vastu. Ma kalancel tuleks hea meelega teine ja Nende kalanst tõrjuti raadiokuulaja ei, ei kuulnud mikrofoni, taamal öeldi. Öeldi ei. Naiselikult rofoni juures jaamadele. Ja tuled tuletaks veel kord meelde, et stuudios on suurepärased muusikud Siim Aimla, Ara jalad, Jann ja Paul, Daniel ja luuletajad. Nendega jätkavad. Sätte laulab mere kaldal, jalas kollased sandaalid. Kaladel on silmad märjad. Valige mind keelustati oma kabinetis issand ja kõik seksuaaltehingud jääks ainult vorst vorsti vastu. Tahaks solval rahas, vee, sademete märki annab põlvelõhkujate vahel tuulelohedega võisteldes. Head imepunapäeva melu, ülikooli juukseharitlased, Romo, soomlased, taanlased ja neuroteadlased. Umbluu ei hävi. Eestlase rahvuskehandil ons ideel ja rinnal villane pepu farmarko lõug? Veerpalu piss ja toomid guess, talendid ongi tihti kodus. Välismaalased on kuulnud, et Eestis pidi mingi koomik kurki laskma. Eve elas oma üksiku naise elu tundis tihti piinlikust suguvõsa ees. Kes nad seal aastavahetusel või muudel tähtpäevadel küsisid muiates, et kuidas siis mees ka elab. Suhtumine oli ikka selline tajutavalt suunatud ja Eve tundis seal suure laua taga istudes oma isa ja ema häbi selliste küsimuste peale. Ühel hetkel oma elus oli ta järjekordselt veinist joobununa teel oma ühetoalises Uberiku mööda kitsast kõrget treppi ja pimedas lülitit leidmata 100. selg ees enne viimasele astmele juurde jõudmist alla. Ta lamas koridori põrandal maas oma arust juba väga kaua aega kuid kuulis nagu aegluubis, kuidas see suur pall, millest oli üleval haarata, püüdnud nüüd mööda treppi temale järele, 100. siin. Talle tuli uudistest meeldiks mees, kes oli kukkunud Lasnamäe kanali servalt alla ja tema ümber oli kiirabi ja politseiautod ja reporter üritas talle mikrofoni nina alla toppida sest arst teda ju ligi ei lasknud. Aga too rohmas vaid käegaja alased jäi linna üle kulgema, kingi sinna üles noppida. Ja tõepoolest oli näha, aga kuidas 10 meetri kõrgusel kanali serval midagi mustendas. Palm jõudis ka trepist alla, täpselt Eve kõrvale. Eve naeris üksi pimedas koridoris sellili tundes palmi lopsakaid lehti enda kõrval. Ja ta oli oma vanematest natukene kahju. No kes ei mõistnud rõõmustada, et jumal hoiab. Lolle ja joodikuid? Siin ei tahaksin sealt rahulikus pesast ära kiskuda, korrakski pisut tulen, räägi meiega 200 juttu. Ega kuni laulikud ennast veel koguvad. Erinevatel asjaoludel ikka juba eelpool mainitud asjaoludel oled sa vist viimastel aastatel kõige rohkem eesti luuletajate koos töötanud, muusik, ma minu teada küll. Kui ma nüüd mõtlen ausalt ega ei, ei tule niiviisi ette, keegi teine ei ole pidanud nii palju luuletatega koht, kohtume nendega. Just midagi sellist välja võtma, mõtlema nagu täna. Ma tõesti ei ole statistikat teinud ega ei olegi küsinud ka. Aga jah, keskmiselt tuleb ja nädala kohta 2,45 luule helindust teha ja. Aga täna, siis täna, siis juba üsna mitu kuidas nende luuletajate koos töötada on, tähendab, et kas see oli oli märgata siis põlevkivist vastuolu keeldusid nad rütmi pidamast. No vat seekord on selline harvaesinev juhus, et mõlemad muusik või mõlemad luuletajad on musikaalsed. Et see teeb muusikute olukorra märgatavalt lihtsamaks, sest et nemad saavad aru, mis meie taime ja meie saame aru, mis nemad teevad. Ja tõesti, ma olen siin näinud vist kümnetel luuleõhtutel ja ka muudel asjadel. Ütle, kui sa koju lähed, kas sa siis veel mõne luuleraamatuga lahti teed peale seda mürgistust? Jah, no räägi ausalt, nagu asjad on see kõigest ringhäälingu otse-eetris varjata midagi. No sel juhul ma ütlen ikka muidugi teen Aga keda ära ära ära siinjuures viibistada, kõneleb? Ma ei tea veel, see on nagu niisugune improviseerin. Aga kui sa oled nii palju luuletajatega koos töötanud, kas on kuidagi mõjutanud ka seda, kuidas sa musitseerid, või on see sulle midagi andnud või sealt hoopis midagi ära võtnud või on see viinud mingisugustele radadele, kuhu sa ei oleks iialgi arvanud end minevat? Ma võtaks selle viimase variandi jah, et et, et see on viinud mind radadele kuhu ma kunagi lootsin, et ma lähen, aga, aga ma ei teadnud, et radani heal ei, tõepoolest ilma igasuguse naljata, et seal on väga palju olnud juurde. Ja minu arust luule eesti muusikaga koos eladust kahes kohas ning džässimeeste juures ja siis elab räpparite südames ja tegelikult. Kõige paremini ta elab. Ma nüüd ei tohiks muusika muusikuna seda küll öelda, aga kõige paremini elab ta nagu rahulikult luuleraamatus ja luuletaja poolt ettekantuna ilma igasuguse plärinatusel selja taga. Aga see on mu salaraadio otse-eetris julgestatud. Ja aga et tegelikult on niiviisi, et sa leiad, et see annab mingi luulehäälele mingi oma puhtuse või sellise puhtuse võimaluse. Et noh, suur jagu luulet on Eestis kolinud ju lavadele või, või muutunud mingis mõttes esitatavaks, kuna raamatute tiraažid on nii väiksed, et muidu see jõuaks kellegini. No kui sa nüüd küsimus oli, siis ma ei saanud küsimusest aru, aga, aga nojah, vahel on ka võib-olla helged hetked muusika annab tõesti luulele midagi juurde. Ma tahaks väga loota, et see nii on. Et, et seni pole ära aetud mind ja, ja ma survestan, survestan sulekunstnikke edasi oma torude ja sõpradega. Aga võib-olla see on see hetk, kus küsida, mis mulje kriitikutele jäi sellest luule ja muusika koos esitamisest, kas kergendas arusaamist või raskendas kriitikud, kes teist vastab, nad on nii haaratud praegu oma kriitilisest vaidlusest, kui te näeksite, käed liiguvad, silmad säravad. Mulle tundub, et see luule ja muusika koos kuulamine tegi neid nõutuks. Et nii ei olegi vist kirjandusega tegelevad inimesed harjunud üldse mõtlema, et need kaks asja koos võiksid käia. Et, et kuidas, kuidas see luule muusika koos teieni jõudis. Jälgitav esiteks Tarmo täiesti selgesti jälgitav. Ta on ainuke asi oli see, et Ilves ei teinud oma muusikat oma käega, vaid koolis tal oli, bänd oli korralikult improvisatsioonilist taustaks ja Aapo esi see viimane lugu või pigem siis luuletus seal olid suured, võimsad loodusjõud seotud ütleme, ühiskondlike selliste kihudega või himudega lausa ja seal oli välja nopitud igasuguseid edevaid, kuulsaid, nii kunstnike kui ka poliitikuid. Ja nende siis ütleme siis ihulised omadused või rootilisemade keha kehapinnad toodud välja ja see oli ühtne aegu, nii vaimukas kui meeleline. Ja, ja lõppes noh, paraja akordiga, nii et see viimane, Aapo esinemine võib-olla oli isegi tugevam veel kui need kaks eelmist, mis polnud ka sugugi nõrgad, aga jätkes ning tropinguga või nimede nimetatud tõstmisega natukene, aga see ei olnud nii võimas, see oli kuidagi luulelisem. Võib-olla seal, kus ilves, nii luuletaja kui presidendina jäi mainimata Teder ka kui, kui kirjaniku ja, ja siis selle õiguskantslerina see selleks, ega need on olulisemad jõudmis, jäävad otse nimetamata, hea luule viitab sellele kaudselt kohe nimetamata jättes. Natuke meenus mulle üks mu lemmikluuletajaid, Igi Popp, kes ühes intervjuus ütles, et temal jahtuvad kõik tekstid ja, ja laulud peamiselt viiest kehahullusest, mis, mida ta keha suudab üritada. Nojah, Kristjan, et me ei ole, kuulsime ka Kristeli Lasnamäe ümbruskonnale viitav luuletus ja keegi Eve oli seal, see oli natuke selline väga pikk luuleline anekdoot, ma julgeks nii öelda, et ta oli ka lõbus ja vahest kõige lõbusam, aga ega, ega muidugi seal midagi teiste hädade ja ja õnnetuste kohta naerda ei ole, aga inimene paraku on selline tõbras vahel, et kui keegi kukub, pea ära lööb. Loomulikult hakkab kohe naerma. Aga noh, eks kuulsid ka veel, žüriis on kokku kuus kõrva, et kaks kõrva ühe suu kaudu nüüd esimese mulje andnud, ma annaks mikrofoni edasi. Other, Janek Mägi, äkki sina ütled rohkem midagigi muusika kohta, sest Tarmo ikkagi jäi nendesse tekstidesse kinni ja sellest, kuidas nad koos muusikaga mõjusid. Mina nüüd küll targemaks ei saanud. Siimuga maa päris nõus ei ole, et muusika annab tihti tekstidele sellist jõudu juurde ja see, kui autor oma tekstis ette kannab, siis sa vähemalt tajud, mida ta tahtis öelda ja muusika nagu mõtestab seda võib-olla natukene lahti. Aga. See kooslus, et nüüd muusika, luule, autori enda esitus, et ega seda väga palju ju tegelikult ei ole, et kodus. Me võime salaja muidugi lugeda erinevaid tekste ja mõelda, et kuidas ta seda ütles. Aga. Mulle mõlema ettekande puhul tegelikult meeldis, Need olid päris ilmekad siiski nad tahtsid anda mingit jõudu sinna sisse. Aga võib-olla, mida ma ma midagi kriitilist ka ütlema, eks ole, et, et kumbki ei suutnud mind rabada, et ei tulnud midagi sellist, et viimases voorus, et vaat nüüd ma panen, et no pane, mis ta kujul natukene oli, aga mitte ärapanemist. Tehtud on üks, üks küsimus veel, et kuidas nii-öelda ühiskonna vaatlejana kriitikuna, kas nägid neid tekste ka, et kas sa, sa ju enamasti leheveerul kohtame sind, eks ole, teises positsioonis, et kas see rääkis tänasest ühis Eesti ühiskonnast, nii nagu me seda näha võime või peaksime nägema? Kriitika peaks olema minu arust ikkagi hästi terav, alati et ta peaks olema terav, aga ta peaks olema täpne ja võib-olla teravust oli, aga täpset sihtimist just selle Lasnamäeteemalise luuletuse puhul natukene ajus ära, et võib-olla see oli minu tunnetus, aga ma olen ikkagi rohkem torganud teravamalt sügavamalt. Suur tänu ja aitäh. Ilona Martson, palun. Minu meelest muusika on nagu selline hea asi, mis aitab maskeerida nõrku kohti, eks ju, kui keegi kirjutab ja ja, ja, ja vajab veel mingit karku sinna juurde esinemise oma isiku või siis või siis mingi pilli näol siis noh, ühest küljest see ei ole minu jaoks enam niivõrd luule, kuivõrd kuivõrd laul, eks ole, mida ma ju ka austan ja nii, aga meil on sillule lahing, eks ju. Et siis selles mõttes ma mulle meeldib, kui pilli taustal mängitakse, aga ma samas saan aru, et tegelikult ma tulen hindama teksti on vist nii või? Eks. Ja, ja teine on see, et tegelikult võib öelda, et Kristel, kui hapu on omas elemendis ju kenasti esinenud aga just see, et ei ole jah seda konflikti vaid kuidagi üks nagu teine teised küünarnukitunne on minu meelest liiga tugev selle kõige juures Aga see siis sellised ongi miski, mis nüüd teie, kriitikud, peate peagi omavahel selgeks vaidlema, et kas miski peab ju ometi olema, sest et nii ilusad, kui nad mõlemad on nii head, kui nad mõlemad on. Ma siiski näen mõningaid erinevusi. Julm matemaatika paneb asja paika. Ja teine asi, et, et seda küünarnuki tunnet suuremaks, võimsamaks ja tugevamaks teha veel oleme, me palunud meie peaesinejatel ettevalmistada kohe duetti päris nagu sellise koos numbri, et tõesti tõesti sellise sõbraliku asja jaa, jaa. Aga enne, kui nad sellega alustavad, siiski tuleb kriitikuid manitseda, et see on nüüd see aeg, kui teie pead kokku, panete omavahel selgeks vaidlete kes on kes? Ärge seda duetti palun, vähegi kui vähegi võimalik hindamisel kriteeriumiks, võtke. Fataalselt mõnitada lugupeetavaid saatejuht, et muusika sünergia kohta ikkagi küsige professionaalidelt. Ärme saebeti nimelist saab varem rääkinud kõiki, millele sa parem räägi temaga ära kaebeti, millest sa parem räägi temaga ära saebeti, millel istumist. Sae pekki neljahistuks, seda parem räägi temaga ära, saed, äkki meelelistumis sa varem rääkima? Ära, sa ei teki, millal istuks seal parem räägi temaga äärse tekki, millele sa parem räägi temaga äärsaybeki meelelistus, sa parem räägi temaga ära. Tiik, mille liisust saab arem, räägib emaga ära sae pekki. Ja me jõuame nüüd vältimatult järjest lähemale sellele hetkele, millal selgubki luule lahingu võitja? Kuus põhisaadet on ära olnud kaks, kaks poolfinaali ka ning finaalgi hakkab lõpule lähenema. Kriitikud on oma otsuse teinud ja kuulutavad hetke pärast võitja välja. Aga võib-olla kriitikud enne, kui nad jõuavad seda kõige-kõige põnevama hetkeni natukene ütlevad ka, mis sundis neid otsustama nii, ja mitte teisiti, jah, selles suhtes, et vaadake raadiokuulajaid, Need kaks oma lemmikluuletus välja valinud, siia saada nüüd nagu ütlete raadiokuulajatele, oota, kuidas, mida te siis valite? Tavaliselt žüriid ju oma kriteeriumi, millest nad lähtusid ja kui palju nad vaidlesid, üksmeeles olnud ja kuidas nad sellele jõudsid, tavaliselt seda ei avalikustata, aga noh, publik ja lugejaskond alati tahab teada, mis siis, kus seal žüriis ja mis tagatoad või tagateki all keegi on ja koos koos otsustavad sosistada ja vot siis ja määravad tulevasi ausaajaid auhinnatud. Aga kuna meil on luulelahing ja luulet ei tehta mitte kontrabassil kitarrile ka saksofoni vaid need olid sellised küllalt intiimsed ja ma julgeks öelda kammerlikud saatjad. Täna sellele luulele, mida loeti luule, on ikka primaarne, peaks olema tema hindamise lähtuda sõnast sõna kesksusest ja see oligi meil varem üldse kokku leppimata, aga mõningase arutelu käigus nagu tõusis see esimeseks kaks hindamise mõõdupuuks ja kõik need teised asjad muidugi tulid kaasa sellega ja, ja, ja nii me siin oma väikest nõu pidasime ja otsuse tegime, aga sinna me veel jõuame, kuna kuna kriitikud peavad veel oma suud natuke puhtamaks rääkima või mitte öelda, et südametunnistust, mis pole mustvalge ega sinine mitte aga noh võib-olla natuke jääb piinama ka, sest julgeks öelda, nii et mõlemad esinejad olid ju veenvad ja hästi esinesid, aga kuna ei saa teha seda, et ühe tuhandiksekundiga olümpiavõitjale enam ei anta kuldavaid kuld, antakse kaela kaks kuldmedalit, seda me kahjuks teha ei saa. Et pidime siis ikkagi valima selle ühe tuhandiksekundi hulgast. Välja, kes esimesena viis võttes võrdlus on muidugi kohatu spordi ja luule vahel, aga olgu öeldud siis vähem taiplikumale raadiokuulajale. Aga üldiselt raadiokuulajad on meil nii taiplikud ja kõrgesti haritud, et ainult võib neid Nõnda au võib lausa päikesevalguse juures kõrbema minna. Kuulajad. Võib-olla Tarmole täienduseks ütleks lihtsalt seda, et see, kes täna võitis, et ta võitis selle tänase konkreetse lahingu, kas ta võidab ka sõjatulevikus, no see on juba oluliselt keerulisem küsimus. Aga Ilona Martson, kas sina nüüd teeb meile teatavaks, kes siis on ikkagi see, kes selle tuhandiksekundi, kui selle tõesti täiesti kohatu võrdluse juurde jääda võrra parem oli? Ma tahaks kõigepealt öelda seda, et mul oli väga hea kogemus siin istuda ja üldse luuletusi kuulata. Ja valida oli siis tegelikult meil Räpina lauliku ja Viljandi ööbiku vahel. Ja mõlemad on väga ilusad. Ja antud hetkel julm matemaatika ja žürii arvamus valis välja Aapo Ilvese. Mis selle, nagu ma nüüd praegu aru sain, et ükskõik, mis trikkama oleks stendika, oleks mulle heina toodud. Ja. Mul on väga kahju ja ma vabandan, aga ma mõistan ja soovin jätkata. Ja nagu ma aru sain, sellega kaasneb, mis oli see aasta aega piitsa all ja Pitsal pitsa peal laseb plaadi, salvestage iga iga selge on täiesti elementaarne on see, et selle plaadi me teeme koos Kristeliga ja Siim Aimla bändiga. Teate, ma ütlen ausalt, mul on mingisugune. Mingisugune selline imelik taak, et ma, ma võidan pidevalt siukseid, stuudioaegu ja kellelegi väga vaja on, siis mul on neid. Aga tegelikult kodus ka stuudio. Tahaks ka, esiteks mul on väga hea meel, et nii kõik nii on kulgenud. Aga ma pean tunnistama, et selle hooaja jooksul, et ma olen päris palju just nimelt tänavail, baarides, parkides, raamatukauplustes, raamatukogudes, saanud pahandada, sõimata, et kuidas ma üldse mõtled ja rääkimata Facebookist ja interneedusest, et kuidas ma üldse mõtlen, et võiks saada hinnata luulet niiviisi sporti ja ega ei saagi, see on kõik üks mäng, seda mängu saab nii palju siin Eestis mängida, et meil on nii palju tõesti luuletajaid ja seda materjali, et ma arvan, et nii raadios kui ka televisioonis võiks igal hooajal vähemasti olla üks korralik luule saada ja veel pikem ja põhjalikum kee. Tegelikult näha on, et see läheb inimestele korda ja võimaldaks tegelikult teha ka sellise improvisatsioonilist, luule, otse-eetrivõistlus ja mida iganes, sest õnne siin sõbra sõber rääkis, et ta oli näinud saadet, kus inimestele antakse raamatuid lugeda ja siis nad pärast hakkavad omavahel kaklema, et kes kuidas aru sai. Kirjandus on lahe asi, kirjandus on absoluutselt kõige taga. Luule ongi üleüldse põhilisem son, keele keele hoidmine, struktureerimine. Suur tänu, Aapo Ilves. Suur tänuga Kristel mägedile loomulikult, suur tänu žüriile. Ilona Martson, Janek Mägi, Tarmo Teder. Te kõik olete minu meelest ka võitjad, nagu on minu meelest võitjad ka kõik 24 luuletajat, kes kokku kuues saates osalesid. Meid kuulas keskmiselt 55000 inimest, mida ei ole sugugi vähe. Ja ma ei kahtle selles, et ka nemad nautisid iga luuletajat. Igaühel oli loomulikult oma lemmik, nagu peabki olema, aga ma usun, et ma võin rääkida ka Jürgeni eest, kui ma ütlen, et meie lemmikud olite te kõik. Meil on ainult kahju, et teid rohkem jälle olnud. Ja sellega lõpebki luulelahing. Võitja on kroonitud kõiki saateid, samuti kõiki luuletusi eraldi, mis kõigis saadetes kõlanud on, on võimalik kuulata ka internetis saate kodulehelt aadressilt luulelahingpunkt, vikerraadio poee. Eraldi veel suur-suur tänu Viivika Ludwigi-le ja Teet keel mannile, kes oli kõigi luule, lahingusaadete helirežissöörid väga tubli töö. Ilusat suve kõigile kuulajatele, kõigele, kes olid täna Kirjanike Maja musta laega saalis nägemist.