Tere hommikust, head raadiokuulajad, väga hea meel, et te olete otsustanud eeloleva tunni veeta jutusaate seltsis ja hea meel on öelda, et täna on meie stuudios külas Liina Lokko kes on kolme lapse ema, kes on visionäär ja väga tubli organisaator ja kes tegelikult on ideoloog või ühesõnaga ta lapsi, kes on puuetega ja on aidanud ka lapsi, kes ei ole puuetega, kes üsna keerulistes tingimustes elavad ja nagu me teame, on lastekaitsepäeva moto. Et see on see päev, mil me peame mõtlema rohkem probleemidele, mis seotud lastega ja ja sellele, kuidas neid lahendada. Tere hommikust, Liina. Tere hommikust. Anu. Liina, mis sa arvad, missugused lapsed ja mille eest Eestis kõige enam kaitset vajavad? Ma arvan, et Eesti saavad kaitset, kõik lapsed, tegelikult on, lapsed peaksid olema meie tulevik ja me ei tohiks teha siin kuskil vahet, et lapsed tahavad rohkem, teised lapsed vajavad vähem. Et tihtipeale on, mulle tundub, et, et me teeme vahet, et me lahterdame, need on puuetega lapsed. Need on toimetulekusaajad, lapsed, need on ideaalsed siis võimet olete laste, erisüsteemsete, koolide, laste lapsed, eks ju, et need on eliitkooli lapsed, need on. Need on niisugused keskklassilapsed? Tegelikult võiks olla eesti laps, eesti laps, kes on ühiskonna kõige paremat nägu. On lapsed õnnelikud, kes Eestis esinejad? Ma arvan, et täna ei ole kõik lapsed ei ole õnnelikud, me ei saa öelda, et meie, eesti laps kõige paremas mõttes ja kõik lapsed oleksid õnnelikud. Täna tundub mulle vähemalt õnnelikkus, sõltub sellest, et kuhu Eesti otsa sünnid millisesse peresse sa sünnid ja, ja mis on sinu sinu võimalused, mis on ühiskonna poolt sinu lähedusse loodud. Et Ma olen mõnda aega elanud Tallinnas oma tööde-tegemiste pärast ja ma olen oluliselt rohkem oma elust veetnud Tartus. Ja ma tööde pärast olen ma sattunud väga tihti täna Lõuna-Eestisse ja need vahed on nii suured, et see 250 kilomeetrit tundub, justkui oleks 2500 kilomeetrit veel rohkem. See, kuidas elab Lõuna-Eesti laps ja pere on selgesti erinev sellest, kuidas elab Tallinnal. Kuidas elab Tartu laps, et mul ei ole täna võrdluseks tuua ja ma ei tea, kuidas elab laps Ida-Virumaal. Et et selle koha pealt ma ei julge midagi midagi kosta, et kuhu poole ta kaldu. Aga Lõuna-Eesti laps elab hoopis teisiti, kui elab Tallinna linnalaps, millal realine oleks lõunaeesti lapse elus hakkamasaamine või selline igapäevaelu, sõltub sellest, et kas tema emal ja isal esiteks on tööd ja väga suuresti ei ole nende laste vanematel tööd. Ja, ja mul on kahju tõdeda, et väga paljude laste puhul on see, et, et nende vanematel ei ole ka sellist haridust või ettevalmistust endale tööd leida. Nad on sellises mõneti surnud ringis. Et juba nende vanematel on olnud raske juba nende vanavanematel on olnud raske järjest raskemaks läheb. Et mulle tundub, et sinna kohalikud, et omavalitsused näevad, näevad hoopis teist pilti ja kohalikud sotsiaaltöötajad ja, ja kui, kui on õnn, et on lastekaitse töötaja kui see, mida nähakse meie ministeeriumis või, või siis meie niuke otsustajate ringis siin Tallinnas või ka täielikult Tartus. Et Lõuna-Eesti lapse nägu täna on ikkagi selline minu jaoks selline õnnetu ja abivajav, et meile kättesaadavus, hariduse kättesaadavus, näiteks nende huvitegevuse kättesaadavus, nende igapäevaolmeliste asjade kättesaadavus. On nii suuresti sõltuv sellest, et kas vanemad suudavad tulla toime. Sa oled käinud mõningatel sellistel peredel külas, mis pilt see silme ees on avanenud, mida see konkreetselt tähendab ja ma olen käinud, Ma olen sattunud mitte siis nii-öelda küll, eks ju, me ei saa öelda, et ma olen näinud neil külas aga, aga mul on võimalus olnud töötada nendes peredes projekti raames tugiisikuna, sest ma olen püüdnud ennast hoida hästi kursis, et mis päris elus toimuks, et ma ei oleks ka pilvepiirilt vaataks alla. Ja see pilt, mis seal on, on hästi kurb, see on sõna otseses mõttes kurb. Aga, aga ma olen endale teinud selgeks, et ma ei lähe kunagi selliseid peresid haletsema, vaid ma püüan siis leida nendele abi. Ja kui ma olen käinud nende peredega tööd töötamas, siis ma näen seda, et tegelikult elavad meie hulgas lapsed, kellel ei ole igapäevast pesemisvõimalust kelle WC asub majas mitmekümne meetri kaugusel. Ma ei taha mõelda, kui ma ise peaksin minema hommikul või öösel pissile 20 meetrit majast eemale, kui väljas on 30 kraadi külma. Või siis tegema oma hädaämbri peale. Ja me ei räägi siin arengumaadest, me räägime siin Lõuna-Eesti peredest. Et me ei tohi üldistada, see ei ole Nendes peredes nii ja, ja, ja me ei tohi võtta, et see, see kõikide laste puhul on nii aga see on väga paljude laste puhul nii ja see ei tohiks nii olla. See, kui kui lapse ainuke toit on koolilõuna, siis ma ei pea seda, seda kuidagimoodi arenenud ühiskonnale nagu õigustatuks. Kas sinu silmade ette sattus ka sellist pilti, millest kirjutas Eesti Ekspressis Sulev Vedler mõned aastad tagasi perekonnast, kus lapsed sõid koos koertega ja oskasid koerte kombel nihutsuda, ulguda ja magasid koos koertega ja kakaseid nurka nagu, nagu koerad, nii koledaid asju ma õnneks oma oma töös ei ole näinud, et et ma alati püüan lugeda neid artikleid, mis teemakohased tulevad, eks. Nii hirmsaid asju ma õnneks ei ole pidanud nägema. Sest ma olen sattunud ikkagi nendesse nendesse kodudesse, kus on veel lootust, et me saame parandada või minna paremaks, eks ju. Sest kuskil tegelikult, et tuleb teha see piir, et kas meil on võimalik seda vanemat aidata ja motiveerida ja paremuse poole või tõesti on lastel parem elada asenduskodus, eks ju. Nii nagu selles artiklis nende laste puhul, et ma pigem töötan ikkagi nende lastega, kus me loodame, et, et abi ja õpetuse juhendamisega läheb asi paremaks. Aga et ma olen küll näinud äärmuslikku mustust äärmuslikku selles mõttes vaesust, et et see, et see, mis tuleb lauale, sõltub, sõltub mitte mitte viiest eurostakse taskus, vaid sõltub 50-st sendist võib-olla taskus päeva jooksul. Ja mis see tähendab, mis see mustus olime, mis seal, mis seal süüdisis? No vot selle söömise kohta, et, et ma ütleks pigem, et et söönuks see pere sai, mis on minu kõige nagu ekstreemsem ekstreemsem pere olnud, et, et süüa nad ikka said. Et seda ema suutis tagada. Aga emal puudus oskus, kuidas õpetada endale ja siis oma pereliikmetele seda, et et me peame enda ümber tegema, tegema selle elukeskkonna ka puhtamaks selleks, et meil oleks parem. Et ma ütlen ausalt, mul on olnud minu töövahendiks mu käega, siis on kõikvõimalikud putukatõrjevahendid ja, ja see kuidas see nüüd ilusti nii-öelda see ehitajate, selline p nihukesest peenest materjalist valge kile, eks ju, mille me endale selga tõmbasin, et mul oleks võimalik näidata ja abistada ja õpetada. Et sa pead tegelikult oma oma maja tegema korda ja sa pead selle pisiasjus madratsid viima välja selleks, et üldse saaksime tulla sinuga sinuga tuppa, elust ja asjadest rääkima. Ja see ei olnud sellepärast, et see ema ei oleks tahtnud. Aga ta ei osanud see, sest ta ise on käinud väga vähe koolis, ta ise kukkunud väga varakult koolist välja, tal endal ei ole olnud perekonda. Ei ole näinud seda, et kuidas, kuidas teisiti ka saab. Ma ei, ma ei, ma ei mõista hukka ka neid tänaseks keskeale lähenevaid vanemaid, eks ju, kes niimoodi elavad ja ei oska oma lapsi õpetada, sest nad ei ole kunagi teistsuguses tingimuses olnud. Nad on elanud teadmises, et ah, me olemegi sellised, sest kõik ümberkordne kogukond ongi neid kogu aeg võtnud, nad ongi sellised neil seal ei avada midagi tahta, tal juba isa jõi ja tal juba vanaisa ja ema oli selline ja nii edasi ja, ja see suhtumine on nii tihti tulebki, et selle asemel, et võtta, et minna nüüd selle pere juurde ja öelda, et nii sõbrad selle jaoks, et asi läheks paremaks, peame teatud õppima koristama, peatud, õpime märkama seda, et kirbud närivad teie lapsi ja teid endid, eks ju. Ja siin ei ole mitte midagi muud teha, et ükski abi ei aita ükski rahajaid, vaid tuleb võtta madrats otsast kinni ja majast välja vedada, puhtaks teha. Et mulle tundub, et selliseid asju nagu väga tihti ei ole. Üks mu kolleeg on mulle ära kurjalt öelnud, et mis sa käid seda, Mary Poppins tegevus niimoodi, et kas, kas nagu peadki mõistlikuks. Aga mulle tundub siis just see, et okei, sellel hetkel on nagu väga õudne. Noh, endal on ka ju, et sa ei taha näha seda vaesust ei taha nagu tunnistada, et niisugused asjad on olemas. Aga ma tulen, ära jama. See poiss läks täna puhtamate linade vahele magama, sest ma seisin, käed puusas seal kõrval ja ütlesin, et see tuleb ära teha, siis mul hakkab sellest küll nagu parem. Liina Lokko, kas usud, et et siin käikudest on abi vaid see tegelikult nende elu muudab? Ma ei, ma ei usu sellesse, et, et nüüd kui mina olin 10 korda ära, eks ju seal pere külastades, et, et siis sellest nagu pikas perspektiivis muutub. Nii, nii sinisilmne ma ei ole. Aga ma tean seda, et sellel lapsel on täna parem. Sest ma käisin, eks ju, ja, ja ma, ja ma olen nõudlik nende vanemate suhtes, et sa pead kokku korjama kõik vanad mähkmed, näiteks, et sa pead Ta pea pesema ära oma potid ja pannid. Et sa pead üks kord tegema ühe päeva jooksul need asjad ära. Ja see on nagu ma olen, põhimõtteline erisus erisus inimeste vahel, kes, kes need perekülastusi teevad. Et väga paljud lähevad sellesse õnge, et mul hakkab kahju ja ma teen nende eest need asjad ära ja et siis saab nagu tuba puhas ja mina ei ole see selline perekülastaja, natuke nad siis mind natuke kardavad ja võib-olla respekteerivad rohkem pahandaja. Aga ma seisangi seal ukse peal ütlen, ma ei tule enne sisse, kui sa teed mulle teed, ma saaksin siia sisse tulla, sest ma ei saa sinuga nendest nendest tohututes räpastest, kummikute hunnikutest siit üle üle ennast raiduda. Ja see ei ole mina, tulen, teen ära vaid vaid ma juhendan teda, kuidas tema ja koos lastega selle saavad ära teha, nad õpivad sellest. Ma lähen sinna nagu õpetaja Mary Poppins, sellisel juhul, eks ju, niisugune natukene ikka maailmaparandajana. Ja, ja, ja kui ma küsin ta käest, et kas sa võttis sul kaua aega, siis ema ütleb mulle, et ei võtnud, aga ma nagu ei, ma ei tulnud selle peale. Et ei ole pahatahtlik, ei tulegi selle peale, et, et tegelikult peaks voodis poole aasta jooksul korra neid neid linnu vahetama. Sest kui tema laps tale vahet kui palju selliseid sotsiaalametnike käivad koduvisiitidel või pigemini on selline, siin ministeeriumis on tore istuda ja siis rääkida kui asjast. Ei, ma arvan, et, et ministeerium oma nagu ei käi, sest nemad ei, küll ei näe seda, seda olukorda või seda poolt. Aga väga tänuväärne projekt on ministeeriumis vähemalt välja mõeldud, eks ju, et see on tõesti multiprobleemsete inimeste nõustamisteenus, mis praegust Eestis toimib. Ja tänu sellele siis satuvad sadulad meile kliendi, et ma töötan igapäevaselt otepää ravikeskuses ja ja sealtkaudu tulevad need inimesed teenustele ja midagi pole teha. Et me peame vaatama sellele otseselt, et kes inimene millise perega julgeb töötada, et julgust peab ka olema, eks ju. Ja, ja et siis niuksed keerulisemad, siis olen mina see julge hundi rind, rasvane, eks, et töötada. Ma ei saa öelda, miks ma seda tahan teha, mulle tegelikult meeldib see, kuigi see on väga hull ja see mu pere ise ütleb, et milleks, miks sa seda teed, eks, et sa ei peaks seda tegema, et sa oled teinud ja hoopis teistsugust. Sinu töö on ju ju kabinetis ka dokumentide või, või mingite asjade välja mõtlema, sa oled selle ettevõtte juht ja sa oled olnud kogu aeg juht ühes, teises või kolmandas asjas. Aga see hoiab minu mõistuse nagu reaalse eluga nii väga kursis, et ma seda hindan. Ma ei tee seda ju igapäevaselt, et et ma klienditööd tegin, enne kui ma oma väiksema lapsega koju jäin ühe päeva nädalas. Ja ma hindangi seda just, et ma näen, mis on päris probleemid, et ma olengi päris elu sees näinud, ma ei kujuta endale ette, et et kõik kõik hakkas puudega laste vanemad või siis või siis ka tavalaste vanemad. Et nemad võiks tulla meie juurde ja siis me siis siis kabineti nii-öelda vestlusele ja mõelda, et oi, kuidas elu homme paremaks, vaid ma lähengi nende juurde koju või nende juurde siis ka ka sotsiaaltöötaja kabinetti. Statistika. Ta on ju hirmus, mis ütleb, et iga viies laps Eestis elab vaesuses see tähendab seda, et sissetulek leibkonnas ühe pereliikme kohta on alla 186 euro. Kas seda võimalust üldse on parandada mingit pidi seda olukorda nii-öelda lähiajal või see on ikka selline riigi kõige riik võtab suuna ja siis tõstetakse siin natukene lastetoetusi, nagu nüüd tõstetakse, ja siis kuidagi võib-olla 10 aasta pärast on see olukord parem. Ma võib-olla olen ebapopulaarne praegust, kui ma ütlen seda, et, et eelkõige laste olukorda ei paranda 10 või 15 eurot suurem lastetoetus. Kas laste olukorda parandab see, et kui teenused on kättesaadavad tema kodu juures, kui ta saab kooli, kui ta saab vajalikku abi, kui see vanem saab sellest sotsiaalprobleemist teiste vahenditega mööda? Sest raha on raha, pole kunagi piisavalt. Ja, ja ma arvan, et sellist äärmuslikku vaesust 10 eurot täna ei aita. Ta vaid pigem aitakse, et kõik, et me võiksime olla kindlad, et kõik lapsed on saanud hariduse. Kõik lapsed on saanud haridusega selles mõttes, et nad mitte lihtsalt ei ole käinud koolis, eks ju, üheksa või 10 või 12 aastat, vaid need tõesti on saanud võimetele vastava hariduse seal, et neid on õpetatud nägema, märkama seda, et su kodus peavad asjad olema korras selleks, et sul oleks parem parem olla. Ja, ja et meie kodudes ja meie täiskasvanute hulgas väheneks vägivald, vägivald, peresisene, vägivald, millest järjest rohkem räägitakse. Aga, aga mida tegelikult meie perede, meie inimesed ei tunnista, et seda on palju rohkem, kui me täna räägime. Et sellist omavahel, kust sina tead, et palju rohkem on need perelood kus ma ju käin. Et kui ikkagi enamus peresid on kuidagimoodi, mis enamus, kõik praktiliselt kõik mu kliendid on kuidagimoodi seotud selliste omavaheliste tülidega omavaheliste nii füüsilise kui psüühilise, eks ju alandamisega siis siis ma ei arva, et ma satun, et minu ette satuvad just need lood, kus, kus sellised juhtumid on ja kuskil kellelgi teisel on teisiti. Et kahjuks on see väga valda ja, ja ma pean selleks vaimseks vägivallaks ka sellist laste alandamist, nende suhtes üleolevat käitumist, eks ju. Et noh, näiteks minu jaoks on lapse alandamine see kui, kui vanemad alkohoolikud, vanemad eks ju tegelevad oma oma sellise igapäevaelu sisustamisega kodus võtamine, joomine, kõik sellised asjad ja, ja teismelise lapse peale jääb väiksemate laste heaolu tagamine, söögi tegemine sellele vanemale, nii söögitegemine väiksematele lastele, kas siis on, millest süüa teha või siis ei ole millestki süüa teha, eks ju. Vaid lihtsalt see isa ikka teisest aastat. Sina, sina, Kerdamine nüüd kööki, leiuta midagi, eks ju, siis see on alandamine. Et laste kaasamine kodutöödesse on väga mõistlik ja see peabki nii olema, lapsed peavad õppima, kuidas asju tehakse, aga laps ei saa olla pereori. Et, et selle vanema toime tulematu vanema pereori ja tihti seda juhtub. Lapsed on need, kes eriti perede vanemad lapsed on need, kellele kellele ülesandeks on väiksemate laste kontserdamine, kooli kooli viimine väiksemate klassides, eriti lasteaias koolis või lasteaeda viimine, lasteaiast toomine, seismine selle hea eest, et kas tal on riided seljas või tal ei ole riided seljas, eks ju. Kas me leiame tänaval Ta Poolas tee mõneaastase lapse ja ema on seal kusagil lähedal ja siis seda, seda olukorda läheb klaarima 12 aastane vanem õde. Et neil ei ole lood kuskilt Indias lummist, eksju, kus ma ka oma elus olen käinud ja näinud seda, et see on, need on lood Eestist väga kurvad lood ja, ja ma, ma ei saa öelda, et eesti laps on õnnelik, nii kaua ei ole õnnelik, kuni kuni me leiame poolalasti lapsed näiteks ja me ei tea, kus kohas need vanemad. Et siis siis me saame öelda, et Eesti lapsed on õnnelikud kui meil. Kui meil selliseid juhtumeid nagu ei ole, et kui meie, Eesti inimene hakkab märkama see samaga naabrine, ega me ei suuda vaesust kunagi välja juurida, see idealismi pole mõtet endale, luu ei suudagi rumalust päris tarkuseks ymber keerata. Aga et kui meie ehti kodanikega märkama, kui see kodanikujulgus tuleb ja mina pean tegema, mis sa, mis sa ootad, et midagi, midagi küla inimesed teistkümnel näeb, et sihuke pere on et siis ta, et siis ta tegelikult reageerib, et ei, ei, sellist oma kohust ei tohi tekkida. Aga aga meie, meie tavaline eesti naabrinaine, Peab oskama käituda selles olukorras, et ma ei pane silma kinni, et ah, nad ongi sellised, et ma tegelikult lähengi, otsin üles selle sotsiaaltöötaja või lastekaitse töötaja ja kui sealt ei ole abi, siis tuleb kellelegi, mis aga rääkida, aga me ei tohi panna silma kinni. Ah nad, kui sa räägid, et sotsiaaltöötajast ravimiks mõte nendel sotsiaaltöötajatel siis nagu üleüldse on sotsiaaltöötajal on nii kohutavalt palju tööülesandeid kaela veeretada, tema peab olema see kohaliku kogukonna see päästeingel, aga nende võimel on ju ka piiri, et seal on kaheksa tundi ja nad tegelevad kelle kaheksa tundi tööd ja nad tegelevad just seinast seina, kõigega. Ma ei, mina ei ole küll see inimene, kes ütleb, et sotsiaaltöötaja töötab vähe jumala pärast, mitte et väga paljudes omavalitsustes on sellised sotsiaaltöötajad, kes on 24 tundi kogu nädala jooksul valmis reageerima. Aga seal on ju piirid. Neid inimesi lihtsalt on vähe, neid inimesi on vähe, lastekaitse töötajaid on vähe, laste märkamist on ka vähe ja siis siis paratamatult. Ma pean kuskil, paneme silma kinni ja tegelema suurema tulekahju kustutamisega, sest et kas sul põleb nagu ämber, kui sul põlevheinaküünis on suur vahe, kuhu sa jooksed, läks siis ämber, tihtipeale tuled kõik põlema panna järgmise küüni, aga et see jääb märkamata. Liina Lokko, mis sa arvad, kui palju selline lapsepõlv neid lapsi tulevikus mõjutab, kas jääb nendega kaasa tohiks jääda? Sest need, kellega, kellega mina töötan et need on kellelegi lapsed, nad on ise olnud lapsed, nad on tulnud samadest peredest. Ja, ja kahjuks see kordub ja mul on hästi kurb tõdeda seda, et järeldus on, kui palju lapsi. Ja nendel paljudel lastel on jälle palju lapsi. Ja kui, kui vanemad ei ole ise suutnud põhiharidust omandada ei suuda tegelikult tagada ka seda, et nende lapsed suudaksid põhihariduse omandada. Ja ja ei ole väga-väga harvaesinev see, et et see vanem, kes on sattunud näiteks meile teenusele või minu juurde teenusele, et ta ei saa hakkama väga lihtsate asjadega, ta ei saa hakkama dokumentide täitmisega. Sellepärast et ta ei oska lugeda ja kirjutada piisavalt. Ja see on Eestis. Ja, ja kui, kui on väga lihtne öelda näiteks, et puude taotlemine lapse jaoks, eks ju, mis võiks olla kättesaadav, sest meil on e-riik, meil on kõik dokumendivormid kättesaadavad sotsiaalkindlustusameti kodulehel. Mis nii ongi, et ma ei vaidle seda, aga see ei, ma ei oska seda sealt leida, sest ta nii palju lugeda ei oska. Aga ta on tegelikult 22 aastat vana. Et jäätised noh, et kas siis on hästi? Ma ei arva, et on, on hästi väga paljud inimesed elavad väga hästi ja on väga paljude võimalustega ja saavad endale lubada reisimist, saavad endale lubada lubada õhtul väljas söömas käimist, aga meie hulgas on väga palju neid, kes ei oska lugeda ja kirjutada ja tal ei ole selle jaoks nagu otseselt muud põhjust. Et see ei ole tingitud tema tervislikust seisundist või tema enda puudest. Et see on sellepärast, et on koolist välja kukkunud ühel hetkel, et keegi pole hoolinud, mis temast edasi sai. Ja selle eest ma küll räägin ja seisan, Ta. Et kool ei tohi olla asutus, kus, kus me loeme, mitu korda, uks käis kinni ja lahti, vaid kool peab olema see, kes kas õpetaja võtab selle oma oma hingeasjaks, et sa täitsa laps oskab või kui õpetaja ei suuda, siis on, siis on keegi teine, kes, kes saab, et me peame ühel hetkel tunnistama, et mina enam ei suuda, mina enam ei oska seda juhendada, mina enam ei oska midagi teha ja tuleb anda anda siis siis nagu nad lapsed järgmistele õpetajatele järgmistele tegelastele, kes, kes võiks seda teha? See on hästi kurb tõdeda, ma saan aru, on puudega laps ja ta ei oska ja ei peagi oskama, sest tema võimetel on piirid. Ja oskustel on piirid, eks ju. Aga räägime nendestki, kukuvad välja, sest tal ei ole piisavat tuge. No sa tõid ise puudega lasteaia teema sisse ja tegelikult sa oled kolme lapse ema, Liina Lokko ja üks sinu lastest kõige vanem kolmeteistaastane Annabel, keda anniks kutsutakse, sündis Downi sündroomiga. Selle 21 aastane, kui ta sündis. Kuidas sa said teada, et see laps ei tule, tavaline lugu, ma ei ole niimoodi suurelt avalikult kunagi väga peensusteni rääkinud. Et minu käest on ikka küsitud, et kuidas ja miks ja nii edasi. Et aga aga ma olin, ma olin, eks nendest sinisilmsetest noortest inimestest, kes ka täna ootavad laps, eks ju, kes lootis saada ideaalsel otse nagu me kõik, kui me vanemaks hakkama saama või emaks või isaks, siis me ju loodame, et lapsel läheb paremini kui minul endal. Et temast saab kindlasti mingisugune, väga edukas, hästi teeniv, kõrgelt haritud, suurepärane inimene, maailma kõige ilusam, targem et noh, mina olin samade, samade teadmistega mõnetlejevi tollel ajal sarnane olukord kui praegu, et aastaga 2000 aga, aga majandus oli keeruline ja, ja meie meditsiinisüsteemis ei olnud piisavalt piisavalt raha ja koerad olid pikad ja kõik nagu saab luua selliseid paralleele praeguse ajaga. Ja, ja ma olin nii palju siis ilmnes, et me olime kodus rääkinud siis minu, minu Ani isaga ja minu vanematega, et hästi, ma ei usalda seda, seda nii-öelda tavalist meditsiinisüsteem niipalju, et ma sain oma ideaalse saaks, et ma, ma lähen ja olen arvel erakliinikus. Et ma siis maksan rohkem, maksan selle eest, et saada saada teenust et olla kindel, kõik on nagu suurepärane. Aga no jumal, taevas tahtis teisiti, et kuigi minu vereproovist oli see risk näha sest juba siis tehti rasedatele skriining uuringud küll kaksiktesti näol ja see risk oli näha, et, et mul on oluliselt kõrgem risk saada Downi sündroomiga laps. Ja, ja ma läksin ka ka lootele uuringule, et saada enda sees rahulolev teadmine, et ma olen kõik teinud selle jaoks, et meil on võimalik valida, mis siis edasi saab. Ma läksin loote uuringule ja, ja kahjuks ebaõnnestus. Et lootevett ei saadud kätte mitmete punktsioneerimiste järele, med püüti võtta ja muidugi iga kord kui nõelaga torgitud torgatakse, siis siis raseduse katkemise oht ekse suureneb ja ühel hetkel siis otsustati, et rohkem proovita. Ja kutsuti mind tagasi nädala pärast, et proovida uuesti. Ja ma loomulikult ma läksin sinna tagasi, et välistada Downi sündroom oma elust. Ja, ja vot seal selles kohas on see, et üks miks jäi arstidel küsimata, et miks peale teistkordset minemist mulle uuesti ei võetud mitte lootevee uuringut, vaid tehti uuesti vereproov ja näitajad, kõik markerid olid, olid väändunud nii et kogu risk justkui paberite järgi oli hajunud. Et siis oli see võimalus üks 2000-le, eks saada Downi sündroomiga last. Et, et seal jäi üks oluline asi märkamata. Miks nii juhtus, miks nii oluliselt uuringu tulemused üksteisest erinevad. Aga, aga nüüd ma tean, sest ma töötan nii palju koos koos arstidega, eks ju. Et ma tean, et tegelikult Downi sündroomi puhul see juhtubki, et vere veremarkerid lähevadki segamini. Et, et need ongi kaks väga erinevat näitajat, sest tegelikult oleks pea teist korda ka võtma lootevett. Aga noh, see selleks, et see oli siis ja siis otsus, et kõik on hästi, oligi, kuni selle hetkeni, kuni Anni sündis. Ma teadsin, et ma ei saa Downi sündroom klast, ma elasin selle teadmisega. Ma olin isegi nii kindel, et ma mäletan seda, kui ma nägin ühte Downi sündroomiga inimest tänaval rasedana, siis aastal 2000 siis ma mäletan, kuidas ma ütlesin oma verele, et näed, et kui kui meditsiin on nii kõikvõimas, siis miks vanemad ei tee kõike selleks, et selliseid probleeme välistada? Ma olen sellise lausega oma elus esinenud, ma tunnistan seda praegu. Ja muidugi kõik. Kummaliseks muutus siis, kui, kui mu sünnitustähtaeg hakkas muutuma fännipidi sündima. 21. Juulil 2000, esialgsed ta kõige esimese nagu prognoose. Sünnitustähtaeg hakkas muutuma, nii et lõpuks me olime teadmises, et see laps on juba augusti lõpus. Et mõjugi 21 aastasele, kes õpib parasjagu muusikat, eks ju, et sa ei ütle mitte midagi. Sa usaldad oma arsti, usaldada neid inimesi, kes on sulle öelnud, et kõik on okei, ära muretse, kõik on korras, me oleme kõik teinud selle jaoks, et välistada see üks ja ainus probleem. Usutki seda, eks ju, täna ma ei usuks seda mitte kuna mitte iialgi oma teise lapsega poleks ma iialgi uskunud. Ma kohe küsin, miks looday Casa, kui kuskil peab olema probleem, kuidas see muutub? Et see ei saa muutuda. Aga Ani sündis 21, null seitse, nii nagu nii nagu oli plaanitud 20 minutit peale südaööd ja ja siis oli, noh siis te võite arvata, kuidas kõik kõik see Trii, mida ma olin, mida ma olin kõik need kuud endas nagu väga kindlalt sisendanud. Et mul sünnib väga tore edukas, arvas lapp. Et kõik purunes ruttu, sest jumal, taevas oli see, kes oli tahtnud, et sa ikkagi kõikidele asjadele vaatamata on 47 kromosoomi, millega me vastakuti seisame, mitte 46. Mis esimesed mõtted olid kaalusitega, lapse päris äraandmist? Ei kaalunud seda kordagi, sest sest minu ma ei tea, ma arvan, et see oli ikkagi niisugune õnn, et ega ega see oli kindlasti sokk kogu sellele meeskonnale, kes oli öösel tööl. Nemad ju ka lugesid mu kaardi pealt, kuidas kõike oli välistatud, eks ju, või noh, nagu see, see nagu probleem oli justkui nivelleerunud. Et see, ma ei tahaks olla selle, selle haigla personali nahas, kes sellel hetkel on tööl, kui sa pead minema midagi sellist ütlema. Et siis meil kohe ei öeldudki midagi, vaid meil tundus, et kõik haigla läks külge, läks koju, Carstidekse koju või ämmaemanda tekstid, kuivatis oli natuke rohkem vorsti tollel ajal veel öösiti ka töö. Et kõik muutus mulle kahtlaseks siis, kui käidi imikud kätevaatamiseks. Muidugi ma siiski ei saanud aru, et miks nad tulevad, vaatavad, eks. Tagantjärgi ma tean, et käidi vaatamas ühte tüüpilist näitajad, et kas on, on läbi käejooksja selline käejoon mis Downi sündroomiga lastel on väga omane ja üks üks nagu nagu nagu tunnustust, et nad, nad olid ka nii ehmunud, et kõige Aini sünnis üheksa üheksa abcari hinnetega väga hea ja järelikult ikkagi keskmisest kõvasti paremaks toonases. Aga jah, kui kui lastearst tuli ja siis ma küsisin, et mis siis nüüd toimub ja siis tema ütles, et see kahtlus on muidugi siis variseb seal kokku. Aga ma ei, ma ei mõelnud kordagi selle peale ja, ja ma ka ei mäleta, et keegi oleks sellest rääkinud, et või, või et, et sellest oleks teematunud. Ma muidugi kohutavalt kurb, kohutavalt pettunud, et ja kõik see, mis seal sees on, eks, et sa ei saa mingit Ta toredat roosat paki, vaid vaid pakil on mingid mingid vidinad küljes, mida sa tegelikult üldse ei tahtnud. Et, et, aga aga ma ei, ei selle peale mõelnud missugune see elu tauni lapsega, Liina Lokko sinu jaoks siis on olnud, mis kõige keerulisem selle juures on olnud, sest ma ütlen kuulajatele praegu, et Anni on 13 aastane ja, ja väga tubli ja saab iseendaga. Kõige keerulisem on olnud ise enna mobiliseerimine. See, et ma pean, pean kogu aeg teadma seda kõik sõltub, minust ei sõltu temast, sõltub minust, kui palju omandad, õpetan, kui palju ma leian talle võimaluse õppimiseks sest minu meelest on ekstaasi sündroomiga kasvõi või, või ka täiskasvanu. See on kõige parem näide sellest, kuidas on ellu tuldud, mugavlema, tulnud nautima kõike seda, mis talle pakutakse. Kui ei torgi ka ei tõuse ka hommikul ülesse ja kui torgijat ise peab sööma, siis ei hakkagi sööma, sest keegi teenindaja tuleb, teeb selle minu eest ära, eks ju. Ja kui, kui ikkagi ei õpeta vetsus käima, sest seal kellegi teise probleem see ei ole neile probleem, sest nad on oma sisemiselt sellised head elunautlejad. Ja ma arvan, et me kõik nagu ütleks seda, kui keegi tuleb, ütle või paneb sulle jalanõud jalga või toob sulle kohvitassi, et nemad on sees, et nagu heatahtlikud elunautlejad, meil ei ole mingit põhjust endale midagi teha. Üks isa, kellel on Kadowni laps kodus, rääkis sellise loo kunagi, et et lapsele kohutavalt meeldib rest sai kuna taunides väga ootamatult käituda, rääkis ta siis ta lihtsalt üks päev tauni. Tüdruk otsustas, et turisti praga oma prillid saiale lisaks. Et kui palju teil kodus selliseid ootamatuid hetki on olnud? Ka mingisuguseid siukseid, kurbnaljakaid, halenaljakaid, totakaid, situatsioone tuleb ette, eks ju, aga aga järjest vähem, sest anni on nii palju vana juba täna ja ta on endiselt õpib koos siis meie nii-öelda keskmiste norm lastega, eks ju, et tal on võimalus olnud sellises koolis ikkagi käia. Et ta, ta on õppinud matkimine enne veel nii palju, et selliseid nagu totakaid rumalusi tekib järjest vähem, et nad tegelevad pigem tema mingist kohmakusest või noh, ta tahab head, eks ju. Tuleb välja nagu tavaliselt. Et üks, üks nagu häid ütlesid, nagu noh, kuidas sa pahandad, näited eelmisest suvest sellised me käisime koos ujumas või läksime mere äärde Haapsalu lähedale. Ja, ja ta on näidanud seda, et plätad tehakse vees Puhtaks lainetes, eks ju, või noh, nagu liiva ära, eks. Ja, ja ta otsustas olla minule väga suureks abiks võtta minu nahkkingad ja minna need liivast teha puhtaks ja siis tulite laine, vid ühe minema. Et siis ise süsteed, eksitakse, tobedus juhtub, ta ei tahtnud halba. Aga muidugi see tekitas. Mis mõttes? Üks king on läinud, kuhu ma nüüd siis? Et nad pidid need juhtuma siuksed nagu, nagu halenaljakad, veidrikud juhtumised ja ma arvan, see prilli röstimine, see algne pahatahtlik, vaid ta tahtis näha, mis juhtub. See oli selline avastusõpe, pigem, ma arvan, ma kipun arvamusele, missugust tulevikku sa anile loodad? Et ta saab hakkama, et ta saab ise hakkama, ma olen selles täitsa kindel, et kui ma 10 ja isegi viis aastat tagasi mõtlesin, et nad, mu lootus on see, et ta saaks hakkama, siis täna ma olen täiesti kindel, et ta saab hakkama, ta suudab raudkindlalt üksi elada ma selles enam üldse ei kahtle. Ta vajab küll küll seda, et keegi käib ja vaatab üle, eks ju, poest ostnud mõistlikke asju või ta on ostnud jäätisteks ainult või noh, mingeid siukseid asju. Ta vajab abilist, aga ta saab üksi hakkama, sest talle väga meeldib ka täna üksi kodus olla. Ta suudab suurepäraselt organiseerida oma kõhu eest, et see oleks, et tal oleks toit laual jätavaks, söönud. Meie kodus ei ole suuremat korda kusagil, kui on tema toas, see natuke segab mind hulluks, et kuidas on võimalik sellist korda oma toas hoida. Sest kui ma lähen või, või tema vend läheb ja midagi tema riiulist sätib valesti või näpib või teeb sellest tuleb kohe skandaal. Et rääkimata sellest, et mõni väiksem sugulane külla külaskäigu ajal midagi veaks segamini ajama, et see ei ole võimalik. Et ta koristab oma sahtleid kord nädalas vähemasti. Ja seekord ta hommikul ärkab, tal on kõik asjad tehtud, ma juba kunagi talle enam ütlema seda, mine pese hambaid või tee oma voodi ära või et pane oma riided kapi riidepuu peale. See on kõik sisseharjutatud trend, mitte midagi sellistena, mis töötariks taime, millega võiks tulevikus raha teenida. Mulle järjest rohkem meeldima, tundub, et temast saab korista tänu sellele, sest on neid hetki, kus me ikkagi jookseme kodust välja, eks ju, jättes elutoa põrandale kõige väiksema lapse mänguasjad või tema mänguteki. Ja me tuleme tagasi, on ju need ära koristanud, tunned ära, polnud mitte see, et oleks nüüd kuskile pannud loaga tekid on kokku lapitud, mänguasjad on kasti pandud ja seda muidugi ise õudselt rahul vedama. Koristasin vahepeal, et ma arvan, et, et ma saan tulevikus teda kas koristajana rakendada või meie kodune äriplaan on, see tonni hakkab naabritele korjama. Sest mina kartulidekoori kooslusena kohutavas tehas viia kartuleid koorida, et noh, ma arvan, et sellest võiks niisugune tema pükstest välja kujuneda kõigele naabruskonna peredele, siis müüb kooritud kartuleid. Sa tegelikult seisab ka nende puudega vanemate eest, kes kes võib-olla mõtlevad, et, et puudega lapse omamine perest tähendab seda, et sa pühendad nüüd ainult alla ja see saab olema kogu sinu elu sisu. Et sinu näitan, see tegelikult päris niimoodi ikka ei ole. Sa pead kindlasti pühendama hästi palju aega alguses tohutu palju aega sellele, et, et see laps saaks sellele õppimise reale ja, ja kaasatuse reaaleks ju. Seda ma, seda ma ütlen küll, et esimesed aastad tõesti on niimoodi, et tuleb väga leida seda, et kas sa, kui palju see endale nagu aega saada saad jätta, aga ma arvan, et vanemad peaksid oma peas mõtlema seda mõtet. Ma teen täna palju selleks, et homme teha vähe ja kogu aeg tuleb mõelda seda, et see laps ei ole igavest, ei tohiks olla igavesti minu küljes, ma pean suutma asjad niimoodi õpetada, et, et ma tean, et ühel päeval mind ei ole. Mis siis saab, eks ju. Et mulle tundub, et väga palju on seda hetke, et meil on lihtsam lasteaiast ära teha. Tavaliste lastega sama lugu. Et me teeme liiga palju ära. Me teeme nende kõik asjad ära koristama, sest me teeme neile söögime, vaatame, sest liiga palju on jama selle nii-öelda nende järelt koristamisega, kui nad ise peaks hakkama tegema. Et seda emad ei taha, pigem suhteliselt ruttu kõik ise ära seal jamama, eks ju. Et ma Ma ei arvutada potile, sest mul on ju lihtsam, okei, ma koristan mähkmed ära ja mul on lihtsam, eks. Aga tegelikult peaks laskma sedapidi, et, et mul on, mul on mõnes mõttes nagu endal raskem pean juhendama-õpetama jamama sellega, aga mul on pärast selle võrra lihtsam, kui palju see tegelikult sinu enda elu on proovile pannud, siin enda suhet? Oi, see on kindlasti väga palju proovile pannud, sellepärast et Anjas verre isast oleme lahutatud ikka juba seitse, kaheksa aastat. Et, et me ei ole kaua aega koos elanud ja, ja leida leida tore inimene enda kõrvale, kes respekteerib sind ja sinu lapsi, kellest veel üks on, on keskmisest natukene erinev, on päris keeruline, see on keeruline. Et aga, aga praeguseks ma võin öelda, et, et kõik see jama tasus ära, et mul on väga, mul on väga tore elukaaslane, mul on väga, väga tõesti väga tore, väga tore inimene kõrval et kes küll ei ole eestlane. Nii et meie peres on multikultuursusest pealekauba. Et kes on harjunud Soome ühiskonna hoopis teiste alust aladega ja kes on tegelikult üleüldse ega niukene? Rahvusvaheline inimene, eks, et on küll küll Soomes elanud ja täna elab Eestis ja Eesti eluaeg äri ja tööd, eks ta tunneb, ehted ju väga hästi ja ja tänavad, kui ta midagi ütleb, siis et oh teid eestlaseid. Aga, aga see jah, et kuidas ta suhtub, kuidas, kuidas võib ka suhtuda nii-öelda võõrastesse, lastesse, kui omadesse on, see on hästi tänuväärne. Sinu tegevusi me võimegi siin jääda üles lugema on ka üks väga oluline tegevusvaldkond on sul ka seotud Tammistu perekeskusega ehk et sa oled nagu vabatahtlik toeta Ta seal vähemalt sa räägid selle keskuse eest, kus siis peaks ka puudega lapsed koos peredega abi saama ja mida tegelikult tammistusse Tartumaale vist on rajatud juba 10 aastat ja eesti Agrendsco fond on, on selle selle taga seisnud. Mis seis selle Tammistu koduga on ja miks seda tegelikult Eestile ja kõigile meile praegu väga vaja oleks? Ma ma väga täpselt isegi ei mäleta, miks või kuidas mul mul õnnestus saada kaasatud ka tõesti üks, 10 või isegi rohkem aastaid tagasi sellesse projekti. Et mind kutsuti ka ja tõesti ei mäleta üldse, kes mind kutsuti kaasa Rootsi Agrendsca keskust, huugrentsega keskust, tema, kus peretööd siis tehakse, et kus tegelikult puudega laste vanemad saavad esmase abi ja juhendamise nõustamise, mida sa pead oma eluga nüüd edasi tegema, et kuhu poole sa peaksid vaatama, et mis iganes küsimused tekivad, et, et siis on üks asutus, kes aitab, tabab sind järjele, kus on inimesed, kes, kes sinu diagnoosist lähtuvalt asju teavad. Ja eide Brentzki inimesed kaaslaselt minu ja ma käisin seal ja sellest ajast olen ma olnud vabatahtlikuna sellega seotud. Ja see, see on tegelikult ühtepidi nagu kurb olnud, et see aeg on nii ruttu läinud mööda nii pikk olnud ikkagi pole Tammistu perekeskuses veel valmis saanud ja kui palju me oleme seal konverentsidel rääkinud, et, et seda on vaja ja kui palju on sellest nagu räägitud, püütud leida raha ja kõike muud mis nüüd on lootus, et äkki järgmise aasta suveks saame peamaja valmis, et 10 aastat on läinud aega ka selleks, et sinna saaksid minna peret teenustele seda pere, peremajad, pered saaksid ööbida, et see on alles kõik helesinine unistus. Ja, ja ülikooli kliinikum ja ja lastelastekliinik on ühed selle asutuse asutajad. Professor Tiina Talvik, omahinnaga on selle selle üks vedajatest ja kurb on vaadata kõrvalt raha taha, et kui teadust tahaks teha, kui teadus tahaks aidata, Ta neid vanemaid. Täna nad on keskendunud harva esinevatele haigustele Eesti mõistes kõik geneetilised haigused praktiliselt on harva esinevad, et kõik need lapsed võiksid sinna minna. Et järjest rohkem meile diagnoosida, võetakse autismispektri häireid ja keegi ei tea, miks see, miks see nii on, miks lastel on nii palju probleeme lisaks. Ja kõik need lapsed on, on, tegelikult, võivad olla harva esinevate geenide kandjad, eks ju, ja võiksid saada sellest asutusest abi. Et siis ma tõesti seisan selle eest, et meil kaks minema paremini, et ometi ometi tuleks need rahalaevad kuskil, aga sinna hinna selle asutuse lähedusse. Sest sellel on väga suur mõju, kui ruttu vanem saab teavet, infot, et, et nii selle probleemi kohta kui ka selle kohta, et, et igapäevaselt ju leiutatakse uusi ravimeid. Et kui me mõnda haigust ei suutnud, ei suudetud ravida 20 aastat tagasi üldse siis noh, näiteks fenüülketonuuria, eks ju, ja lapsed olid, et noh, väga palju täiskasvanuid selle diagnoosiga inimesi on, on vaimselt nagu vähem, vähem võimekad, sest see probleem mõjutab nende ajutegevust, et tänased fenüülketonuuria diagnoosi saavad lapsed, nad saavad kohe abi ja infot ja õiged dieedid selle jaoks, et kuidas nad peavad elama. Need lapsed elavad täisväärtuslikku elu teiste laste kõrval on võimelised kõige paremaks haridusest kõige paremateks võimalusteks ühiskonnas. Millest praegu Tammistu perekeskuses kõige enam puudu on. Mul siin hiljuti sain ma teada, et, et nende üks puuduolev asi on see, et nende kanalisatsioonisüsteem ei vasta sellele, mida tegelikult tarvidus, sest rahapuuduses on kunagi ehitatud pisikene väikene lahenduseks lokaalne lahendus, ka täna ei, ei näha veel seda, et kuidas, kuidas lahendada lahendada tõsisemad vee- ja kanalisatsiooniprobleemid, et kui ka maja saab järgmisel aastal valmis, siis maja reovett ei olegi kusagile väga juhtida, kuivõrd ainult 20 kuupmeetrises kogumistünni. Et see ei ole tänapäevane, eks ju. Ja, ja ma arvan, et see on asi, mis, mis kõige kiiremini vajaks seal abi kätte ära lahendada, kuidas siis leida rahastust, seega maja saab järgmine aasta valmis, et siis oleks võimalik täie rahumeeli tualetis lasta, nii palju, kui seda tarvis on, eks ju. Mitte et see juhataja peab mõtlema selle peale, et issand, kuna meil on kogumisauto praegu ja mis siis tegema peab, kui äkki raadiokuulajatest keegi tahab aidata või ma ei tea, kas, kas te ootate ka aitamist nagu lihtsatelt inimestelt või ainult suurtelt fondidelt? Ei, minu meelest on lammist olnud ja Agrentzkaa keskus alati olnud selle selle poolt, et need, kes, kellel vähegi on võimalused ja tahtmine ja huvi, eks ju, et aidata. Et siis siis nende kodulehekülje peale Agrendscaaee on kõik need need rekvisiidid kättesaadavad ja sellist toetuseid natukese haalne suure saamegi kokku ja nagu professor Tiina Talvik ütleb, et kui iga hästi elada inimene oleks krooni ajal olnud 10 krooni oleks see Tammistu keskus ammu töötanud täiel täiel määral ja me oleksime ühiskonnale väga palju raha kokku hoidnud, sest need lapsed ja pered oleks saanud õigel ajal abi ja õigel ajal piisavalt nõustutud, eks ju. Et, et siis on tõsi, et kui igaüks hakkab natukese, basin tilgutavad, siis, siis tuleb ruttu minu meelest ihtüoloogia haige poisi aitamine, et talle maja saada. See on üks paremaid näiteid ju Eestis, mis on tegelikult juhtunud täna see, kuidas vähihaigete laste toetamiseks teevad jällegi vanemate algatusel kogutakse raha. Ma väga siiralt loodan, et pardiralli õnne. Tundub jah. Et kodanikualgatus on nii suure mõjuga, seda me peaksime tunnustama neid, kes seda teevad ja, ja sellele ikka kogu aeg rataste juurde ka veel käiku andma, nendele lastele on abi vaja. Nendel lastel on abi vaja ja, ja mitte ainult lastel ei ole abi vaja. Et abi on vaja nendele vanematele, et need vanemad ei kustuks. Sest ega laps ikkagi abi saab, kui ta kliinikumi uksest juba sisse jääb näiteks, eksju, lastekliinikusse siis ta laps abi, abi, aga sellest hetkest, kui ta koju tagasi läheb, et ei tohi ära unustada, et vanem vajab tuge ja abivanem vajab juhendamist, mis ta tegema peab, sest vanemast sõltubki see, et kui lapsel läheb et abi vajab ka sotsiaaltöötaja, kes ei tea, et mida sellise perega peale hakata, abi vajab ka see õpetaja, kelle klassis laps on või, või lasteaia rühmas. Abi on nagu natuke suurenenud, ei aita seal sellise keskuse valmimisega ainult seda last konkreetselt laste vajadused, Mika suudame rahuldada, et nii hull ju ei ole, haige laps ei saaks vajalikku ravi, ikka saab. Ravikindlustus on lastel ju kõigil tasuta Eestis Travi abida saab seal seda, seda me ju Tammistu perekeskuses ainulaadne Eestis. No mina arvan, et on jah. Et ma ei näe ühtegi teist teist asutust, kuhu poole võiks pöörduda nii suurte teadmiste Mõistes nagu tammist ümber on koondunud sinna koondunud ülikooli kliinikumi spetsialistide parim teave, eks sotsiaalsektori inimeste parim teha, et see on nagunii suur kompetents, mis on seal koos ja mis täna jääb selle taha, et seal ei ole ruumi, kus seda pakkuda. Et neil ei ole veel kohta, kus seda, seda abi anda. Nende inimeste teadmised on kasutamata ainult sellepärast, et neil ei ole kohta, kus töötada. Kel võimalik, palun aidake aitäh, Liina Lokko, igal juhul täna hommikul siia jutusaatesse tulemast. Aitäh kutsumast ja meie tänast saadet jääb lõpetama, eks muusikale, kui sinulik küll. Mulle meeldivad siuksed, ilusad asjad ja ikka ilu peab olema, siis, siis on põhjust ju hommikul üles ärgata ja kuuekümnendad seitsmekümnendad aastad olid minu meelest üks ilus aeg, ma ei ole ise siis siid elane. Aga võib-olla olen ka ekse tulema. Eelmine elu oli just lõppes siis nende lillelaste ajastu. Et karpetensi lood on minu meelest ühed helged ja pühapäeva väga hästi sobivad, et et hoidke oma lapsi ja lastekaitsepäeval ikkagi, eks, et hoidke oma lapsi ja laske neil toredat muusikat ja olge nendega koos märgake, mis, mis on nende vajadused? Aitäh, Liina, veel kord ja ilusat pühapäeva. Head kuulajad, aitäh, et olite meiega.