Tuba oli maalse Li Undla vallamaja, kus ma sündisin seal sealhulgas voolus, nõu, probleemi, mis oli seal peal niimoodi ukse peal. Ühes nagu ma toad on, kraapisid ühes toas nurgas teisi minu isa Kadrina kooli õpetaja Paul Radisson ja nad midagi rääkisid, nii ärevalt midagi aru ei saanud, aga siis hakkasid nad sosinal rääkima ja see on mul siiamaani meeles, mida sa ütlesid, kõige parem oleks iseseisev vabariik. Ja täna ka jälle täna ka minu sünnipäeva 80 aastat tagasi tähistama ja ei pea ka siis juba kõvasti rääkida. Niimoodi oli siis selle minu, nojah, aga siis see, ega see hästi ei lõppenud, see iseseisvus, sest varsti hakkasid vene soldatid hakkasid põgenema, hakkasid Me olime tee ääres ja tee ääres see kõik need sõjaväevoorid ja siis hobused ja, ja olid mingisugused eesti rühmad või, ja need hakkasid ära võtma neid hobuseid, nendelt aga läksid tülli muidugi, ja meie maja vastas oli kuulipilduja seatud niimoodi just meie maja peale. Me magasime ahjus või ahju taga kogu aeg, niisugused minu mälestused sellest iseseisvusest. Ja siis läks veel natukene aega mööda siis hakati evakueerima, meil see oli siis 1917, jõuluajal umbes. Siis oli evakueerimise, komisjon oli seal, sõi õhtust ja korraga suured Fansaarid hakkasid hüüdma ja sõitis ette sõjaväe. See noh, niisugune rong või. Jaa tulid sisse ja ütles, et rinne on Rakveres, see on 12 kilomeetrit. Võiverssa, mis ta seekord oli? Et silmapilk tulete, lähete minema, kõik võeti meid sinna, voori pandi peale, mina sain jõuluehete karbi kätte ja läksin. Ja no ma olin siis seitse. Ja, ja ega teised ka midagi ei saanud, mingi mingil niisuguse näitelavakleidi või, aga nii, et see ei ole esimest korda, niimoodi on elus tulnud mitu korda. Ja jäta kõik maha, mis saanud? No siis mindi tapale ja sealt edasi Lehtsesse ja niimoodi, kus me magasime, põgenes voorimeest, rind ees ja põgenesime. Ja kui me tagasi tulime, siis oli, põrand oli täis neid lõhutud raamatuid ja kõik oli lõhutud ja hakkasime jälle uuesti peale, nii nagu oleme kolm korda ja Siberist tulles neli, kord hakanud peale. Nüüd oleme jälle siin ja, ja mul on nii hea meel, et mul on veel nii armsaid tuttavaid nii palju nagu täna siin koos, ma tänan teid südamest. Ja ma pidin seda ütleme mis, mis osa Veljesto oli minu elus, mina olin keskkoolis, olin ja õpilane, mul oli hea pea, õppisin kõik viite peale, tegin, õppisin muusikat sealjuures ja sealjuures tegin ringide tööd ja nii edasi, aga tulime ülikooli, siin tegin ka, tegin eksamid ära ja kui oli, mis oli vaja õppida, õppisin ja sain läbi ka ja vahepeal olime lõbusad, nisuseltsi lihtne, kui laulukooris ja. Aga siis kulub venestusjazz, astusin, vot siis läks elu hoopis teiseks. Nemad ei õppinud eksamiteks, vaid nemad uurisid midagi, neile oldi oma probleemid ja nemad ajasid kõike tarkust omale pähe ja eksamitel ei julgenud minnagi enam. Ja siis hakkasid ka nagu laiemalt vaatama neid asju, nad võtsid mu ühe korra ajaloos ette ja tegid mu nii lolliks. Ja no siis ma pidin ajaloo kaera õppima ja ei saanud midagi. Ajalugu oli nagu kaugkaugemale ajaloo ära õppima ja noh, siis oli niisugused võõrad ja need pidasid niukseid väga sügavaid ettekandeid ja niimoodi eks nad ikka õhutasid ka ja ja rääkimata seda, kui nüüd suitsueksamid tulid, siis oleks see asi väga hulluks. Õppimine sisuliselt ikka raamatutoas ma seda tahtsingi nii-öelda, ainult et osa on niisugune. Ta pani, pani siis mõtlema teistmoodi, sellesse töösse suhtuv. Nad teadsid ja mis aastal nähtsasite Egiptusesse ei tea, 31 130 200 ma ei teagi kohe ikka tükk aega. Traalisin niisama ringi. Laulukooris käisin ja sõitsime ringi ja jooma Rakvereni tuttavatega ja kooliõpilastega ja ja siis lõbusalt elasime, aga ei tarvitanud alkoholi. Esimene üksteise pool külas ja kaks nädalat saime selle palgaga läbi kaks nädalat paljast leiba ja teed siis ja nii oli see elu. Aga vot siis läks jah, teiseks.