Ja aeg on kiir küll tulema. Aektooni. Maa ja mere peal mandadeletas. Ei pool. Nii armas olnud seal. Kui küla tänavas Seina ääres lumehange juures hüved, neer hakkab endale tee Tootsima seltsi, Verlema seal ringi, siis on kevad, siis saab merre jõkke. Otsib tseerid jõkke veenda. Võis juurasi. Minu arvates on eluni meeletus, lõikas võimalus ja Alma huvitavalt elada. Kevadel, mina armastan kurde, lõokest meeldib mulle kõige rohkem. Ta ei ole küll rikas helide pooles erinevate helide poolest. Nii särav ja ta on nagu öeldakse, seal on A-plaan selle laulu. Kokku küll sära laulaks mina jalutuskäiku kevade tilkuma kaasaga lähen viraalseks olen läinud. Ikka peatume siis kuskil lõoke laulab, seda linnas tuleb harva ette. Aga ööbikulaulu küll. Iga lööb kolonel ise laul, igaüks laulab oma viisi pääl, nii nagu inimenegi Jaava tundetooniga sügavusega süvendada oma elu võimalikul Loorlusega. Järsku sa. Kord, või nagu värisema hakkad, sule sellelt töölistatud, midagi voolab su hinge täita, siis sul tekib niisugune tunne, nagu sina annaks ka pättidele midagi kaasa. Tähendab, vastastikune Suwemisel tundub võib-olla pisut kummalisena. Aga nagu on. Või siis vaikne tuul, suvine vaikne tuul. Puhub, aga seegi puhang tuleb. Paitab siin soojendablisel laadiliseltsin, sa nagu tahad kaevandada, vastu sa saad nagu erilise sideme. Väga oluliseks. Niisamuti on teine inimene, kus eesti inimes näed nukra, sügaval nukrana. Siis sa võtad seda vastu ilma sõna kõnelemata ilma silma vaatamata ka terve tema olemus on niisugune, tal on halb. Ja kui sa siis püüad seda väärata täna ja sinnapoole lugu, et elu jälle oleks elamisväärsena, siis järsku sul on siis järgmised, teisel hakkab ka neid juba rääkisime loodusest ja muusikast kahest väga suurest ja tähtsast asjast. Aga neid Need raamatud, neid olete te otsatu hulgal läbi lugeda tavaelus ja neid on siin ümberringi riiulite pääl raamatut käepärast muidugi ka silmal valanud. Mäletan elasin koosa külas küla põlema läks meie mitt Jukuga liivakarvaga, kandsime raamatuid kapist välja, tuleroast päästa, tõlgime seda nurkese naerdes naerdes, siis võtsime nii palju raamatuid. Jõulud neil süles hoidjad lihtsalt pudenesid nuttes siis, kui ei jõudnud kõiki neid väljad luuorganid ära, põles. Aga on raamat oma luuletajate peres inimesi, kelle juure Neid ja küll peale suitsu, neid uus Haaenna saad jätta unustada, kuhu sa, Richard sandli ja see on ka üks haruldane luuletaja ja kas oled seal üks haruldane inimene, kes neid jõuab üles lugeda. Ja lõpuks see, mis sündmus oli, on seesama. On võimalik seda raamatut lugeda. Luule paremik on siin sees. Kui rikas, siis.