Ühe luuletuse loo neljandat aastat jätkuvas sarjas olen valgustanud paljude eesti luuleteoste saamislugusid ja taustu. Saade on aina alanud teksti ettelugemisest. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm ei vaja ettelugemist. Meie kehastab meile isamaad, eestlust ning iseseisvust. Iseseisvuse 75. aastapäeval on meil põhjust heita pilk tagasi sellele laulule ja tema loole. On lauldav tekste. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm jagab viisi Soome rahvuslauluga. Soomlaste ruune päri sõnadega mamme laul sai helilooja Fredrik patsiuse viisi juba 1848. aastal ammu enne riiklikku iseseisvust. Seda laulu lauldi Soomes eeskätt haritlaste hulgas irootsi kui soome keeles. Rahvusluse sümboliks tõusis laul vene võimu surve aastatel ja Soome vabadussõjas sai ta valgete poolel omakslauluks. Iseseisvuse saavutamisel ei tarvitsenud arupidamistega eriotsust. Mamme laul oli omandanud eelnevates ajaloosündmustes rahvuslauluasendi. Kahe hõimurahva hümni deviisi samasus võib harvadel kordadel hämmingut tekitada kuid on samas ka viide hõimlusele ning saatuse sarnasusele. Tsaari-Venemaa surve alt iseseisvusele. Hümni juurde kuuluvat rahvusvärvid soomlastel sinivalge Eestlastel sinimustvalge. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm sündis ärkamise ajal ning kannab tolle aja maitse ja meeleolude märke. Johann Voldemar Janseni sepitsetud sõnad on uuemal ajal tekitanud oma lihtsakoelise pärast arvustust ja tõrget eriti soomlaste sügavalt poeetilise maa lauluga kõrvutades. Uue hümni leidmise ülesanne kerkis juba enne iseseisvust. 1914. aastal näidistab Johannes Aavik eesti luule viletsusi muuhulgas Ruunberi mamme ja Jannseni Mu isamaa võrdlusega ning leiab. Tsiteerin siin Soome rahva ilusin laseb valusasti tunda meie oma väärituste tühisust. Oleks seepärast tarviline Janssoni vesise luuletuse ta au pätist lahti laseksime, et selle asemele mõnd teist paremat aseta. Samu mõtteid esitati esimesel iseseisvusajal. August Annist kirjutab 1937. aastal. Traditsioonide tundetooni on raske kardetav hüljata ning juba on meil Janseni lauluga seotud palju suuri mälestusi. Tõsi küll, tan vormidki ja sisuliselt liiga vähe, rahvuslik, liiga alandlik ja vähenõudlik nagu alli, kuueline talupoeg, esimesel laulu pidul isamaad ainult oma olemasolu eest tänav ja nii edasi. Kuid tal ei puudu ometi teatud ümniline harras meeleolu ja oma maale. Kahjuks mitte rahvusele kõige paremat sooviv taht, ergutus ja nii ta on oma olulisi hümni ülesandeid täitnud võrdlemisi korralikult. Teda ei saa asendada ometi mõne natuke parema. Anist leiab, et vääriline tekst senist hümni välja vahetama puudub. Hümne ei ole pelk sõnade kenadus, vaid tükk rahva ajalugu. Missugune on mu isamaa, mu õnn ja rõõm kujunemise lugu. Tegus ja toimekas Johann Voldemar Jannsen, kelle rahvust koondav kujundatud tegevus avaldus eesti rahva oma ajalehe asutamises kultuuri edendava seltsi tegevuses ühendava koorilaulu edendamises ning ka vastava repertuaari toomises. Janseni eeskujud olid tõesti saksasuunalised ja maitselt küsitavad. Kuid koorilaulu arendamisel täiusta taas Saksa eeskujul Isamaa tülistava lauluvara tähtsust. Pisut enne tema eesti lauliku ilmumist 1860. aastal küsib ta, kus on Eesti Isamaa laulikud ja viitab ühele mehele siis enesele, kellel midagi selles suunas juba varuks. Tema isamaaline anud ilmuski Eesti laulikus mille juurde kuulub noodivihik nägu lauliku saatesõna ütleb. Tema siis laulik ei taha muud, kui oma eesti rahvale nõdrajõudumööda rõõmuks olla. See on tarbeluule laulmise laulud, sepitsetud Jansendiku nobeduse kerguse kiirusega ning nagu oodata. Aili Univere on uurinud nende algupära ning Gustav suits 1932. aastal eesti kirjanduses vahendanud. Janseni eeskujud tulid Saksa suunast. Sakslaste Deutschland, Deutschland über alles. Kaasa arvatud. Rahva ühistunnete väljendamiseks ei tarvitatud kõrget luulet, vaid üldisele arusaamisele maitsele vastavaid tekste. Teiste suhtes ülikriitiline Kreutzwald pidas luuletaja ülesandeks lugejaid ning nagu linnupoegi lendama õpetada ja kõrgustesse juhtida mitte aga alandada rahva maitsest madalamale. Eesti laulikud nimetab ta kõige lihtlabaseks Plotniku tööks. Ning sama joont on järginud hilisem kirjanduslugu, kasutades sama vastandust. Kreutzwaldi nõudlik luule kõrgus Janseni madalas. Ent Eesti laulik alustas Eesti isamaaluule ja see teine jääb temale püsima. Siit algas järel tegemine, mille ulatust kirjandusloolased on lihtsalt ignoreerinud. Olen jälginud näiteks Martin kõrberi lainu mehe rolli Janseni juures. Eesti Isamaa asemel ülistab tema oma armast Sõrve maad kohati Janseni tekstides vaid sõnu, asendades. Nootidega koos või laulude juurde määratud noodivihikuid trükkides järgivad Kerber Jakobson, kuul pars ja teised Janseni eeskuju. Juhan Kunderi kirjandusloolasena on põhjust täheldada, et eesti luule on laululise ilmega. Jansenist algab ka luulekogude ning antoloogiate sisuline liigendus kõige ees, isamaalaulud hiljem samas esile tõstes ka keisrilaulud. Ma julgen isegi arvata, et Janseni laulude koredus, algelisus ja üldisus andis järele tegijatele suuremaid võimalusi ja vabamad käed. Edasi töötluseks muganduseks nagu näiteks Martin kõrberi, minu isamajakene, mis on ka isamaa laul ning käib Janseni originaalist üle. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm oli lauliku ilmumise aegu veel sündimata. Kuid ainesed tolle laulu tarbeks on eesti laulikus juba olemas. Põgusal lehitsemisel Ki hakkavad silma sellised värsid nagu. Oh meie kallis isamaa, sind võtku jumal õnnista sulik rahu kinkida ja sinu üle valvada. Siit leiame juba retoorilise pöördumise Isamaa poole, mis on omane hümni tekstile. Mu isamaa, Sa oled mulle armas, armsaks jääd seni kui oma rüpet mu hauaks lahti teed. Isamaa on juba siin saanud oma armsuse eestlase sünnimaana. Jansen õpetab juba nooruses isa mad armastama. Õppi kuja nooruses eesti isamaale laulma, kes meid kõiki sünnitanud, seda maad paike kiitma, mis meid üles kasvatanud. Luuleline and on siin tõesti vähene ja omapäratu. Samad motiivid korduvad, varieeruvad pisut kuid need laulud läksid rahva sekka ja innustasid inimesi. Ma ei nimetaks Jansen Gustav Suitsu kombel lihtlabaseks saksa värsi selliks. Kes on võitnud eesti lauliku populaarsuse. On öeldud, et Eesti rahvas laulis end vabaks. Ärgem unustagem siin ka lähimineviku suur laulmise ja laulupidusid. Traditsiooni algatas taas Jansen ja jällegi saksa eeskujudel. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm sündis esimese laulupeolauluks eestlasi ülendavaks ja ühendavaks lauluks teiste hulgas. Esimest korda ilmus tekst kogus eesti rahva 50 aastase juubelipidulaulud 1869. Eesti hümni algupära on käsitlenud 37. aastal August Annist. Tema järgi on Jansen kui eeskujude mees ja mugandaja võtnud malli Hiiumaa Reigi koguduse õpetajalt praost Rinnelt kelle Hiiumaa ehk Isamaa laul patsiuse viisiga Rinne kirjutab. Patsius Teeessiga olnuks väidetavasti meie hümni algeeskuju. See tekst ilmus raamatus 32, laulab nelja häälega laulda, mis maarahvas lauljatele rõõmuks ja kasuks on soovinud ja kirja pannud. Rinne. Raamatuke kannab kaht ilmumist daatumit 1868. Ja 1869. Annisti oletust mööda ilmus ta siis aastavahetusel ning siit ajaline kokkusobitamise raskuslaulupeo laulud pidid osavõtjate kätte jõudma juba märtsis-aprillis. Rinne raamatu ilmumise ja laulupeo laulude trükkimise vahe jääb peaaegu olematuks. Anist oletab, et sellise kolme salmilise laulukese kokkulöömine vaevalt nõudis Jansen paari tundigi aega. Ja niiviisi oleks see vastuolu seletatav. Anisti väide, nagu poleks rinne saanud või võinud Janseni eeskujul oma teksti komponeerida ei ole minu arvates põhjendatud. Kuidas kumbki mees rinne Jansen sattusid, jõudsid patsiuse viisi juurde. On siinjuures ise küsimus. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm varieerib ladusamalt ning viisile vastavalt eesti laulikus olemasolevaid motiive. Punastab üleolek eesti lauliku suhtes on tõde tumestanud ning saatnud Janseni laenama Rinnelt, kes pigem Jansen Elton laenanud. Esimese laulupeo kavas oli mu isamaa üks laul paljude hulgas. Laul kanti ette 18. juunil 1869 Laulu tõstis rahvushümni asendisse süngel venestusajal Eesti aatemeest järgnev põlvkond. Jaan Tõnisson tegi 1896. aasta laulupeol ettepaneku laulda Mu isamaad püsti seistes. Sellest sündmusest alates oli laul saanud rahvuslaulu ülesande ning muutunud ühtlasi võõra võimu vaenamise asjaks. Rahvuslik meeleavaldus kutsus kohe esile võimude ähvardused mis laulu tähendust veelgi tõstsid. Siit alates lõpetati seltside koosolekute pidulikud sündmused mu isamaa laulmisega ikka püsti seistes. 1905. aasta sündmuste ning järgnevate surve aastate ajal olid mu isamaa ja sinimustvalge lipp keelatud. Kuid 1910. aasta laulupeol lauldi Mu isamaad keelust hoolimata ametliku keisrilaulu asemel millele järgnes muidugi võimude surve ja keelt selle laulu laulmiseks ka väiksematel kokkutulekutel ja siseruumides. Nõnda siis läbi võõra võimu vaenamise tõusis mõisamaa loomulikul viisil eestlaste hümniks. Ja üks isiklik meenutus Eesti vabariigi lõpuhetkedel. Elva-Tartu rong lähenes lõppjaamale täissuitsetatud vagunis valitses ärevus läbi, nüüd on lõpp. Ning vahetult enne Tartut ema mäletamist mööda üliõpilaste algatusel tõusis kogu vaguni rahvas püsti, laulis mõisamaad. See toimus 21. juulil või koguni kuuendal augustil 1940. Kuigi Saksa okupatsioonivõimud suhtusid sallimatult eesti rahvuslikes taotlustesse sallisid nad ometi mu isamaa, mu õnn ja rõõm laulmise, uue aastakümneid kestnud Nõukogude okupatsiooniaastatel oli on muidugi rangelt keelatud. Eestlase südant soojendas tollal Soome raadio, kes köine ühise hümni viis. Rahvushümni. See on tükk rahva ajalugu. Meie hümni saatus, see on rahva saatus läbi rahvusliku ärkamise esimese laulupeoaegade läbi sajandi lõpu venestuse läbi iseseisvuse, selle minetamise ja okupatsioonide omariikluse taas saavutamiseni. Rahvas on mu isamaa tunde sisu aia paatina ning pühitsus pidanud kõrgemaks kui ajakohasemalt teksti. Uue hümni arutamise hiljutine ettepanek telliti kiivalt sest senise hümniga seostuvat eestlase kõige pühamat tunded