Keelekõrv 568. saade. Olen varemgi mõnikord alustanud oma saadet mõne hea luuletekstiga. Teen seda ka täna. Betti Alver, suvi. Taevas ilmad on mu kohal sügavad ja hellad. Kõrgel rohelises kuplis löövad metsakellad. Suvi sammub üle põllu, juustes viljakõrred. Mullas kobrutades käivad suured pulma tõrved. Mõdu piisku pillab õitest ristik, mesi, rõske. Maasikatele magus veri valgub ühte põske. Õnne kruusid ääri tasapäev on lukku pannud roosipõõsa õhetusse. Homme juba kustub hääl suunakas. Ja meil mõlemal on kurgus valus odraokas. Ega see nüüd muljet ära ei riku, kui ma endale omaselt küsin kohe. Kas ei ole helisev eesti keel? Kas ei ole lihtsad ja kaunid kujundid mis suvehääled ja lõhnad meile nii selgelt lähedale toovad? Ja lõppude lõpuks ei ole see lihtsalt suvepilt päid. Siin peitub sügav mõte, eriti kui teame, et see luuletus on kirjutatud aastal 1939. Sellises kontekstis ta ju meie praegusesse suveharja ei kuulu, sest vaskpäev tagasi pidasime täiel rinnal oma võidupäeva. Vaba rahvas vabal maal. Aga enda jaoks tohin ehk väikese mõttesilla selle luuletuse juurde ehitada ja nimelt nõnda siin räägib teiega ikka see mari tarand, kelle ametlik töösuhe igapäevane töösuhe Eesti raadioga on juba endale joone alla saanud. Nii et tegemist on praegu viimase keele kõrvaga sellisel kujul, aga mitte viimse keelesaatega üldse. Selleks on keeleteema liiga suur, liiga tähtis ja liiga meie kõigi oma. Küll sügisel näete, kuulete, aga pole siin nüüd mahti selle pärast muretseda, sest asjad tahavad kokkuvõtmist. Kirjad tahavad vastamist, suhted teiega, mu tuttavad ja tundmatut, kuuled, tahavad korraldada. Öelge, kus keeles on veel niisama huvitav ja omapärane moodus? Suhted tahavad korraldada, asjad tahavad ajada, et väljendada midagi, mida peab tegema hein tahab niita ja tööd tahavad lõpetada. Ja see on täiesti õige eesti keel. Mul on siin vastamata kirju, aga kõigepealt tahan öelda suure, ühise ja üldise tänu kõikidele neile, kes sel aastal ja mullu ja võib-olla aastaid varem on seda saadet kuulanud ja seda oma kirjade küsimuste telefonikõnede elektronpostis saadetud teadetega rikastanud ja teha aidanud. Mu tänu kuulub muidugi keeleteadlastele ja keelealal töötavatele inimestele, kes kõik on minu saates esinenud ja oma tarkust meie kõigiga jaganud aga samuti ka neile inimestele, kes on nii-öelda otseses kontaktis. Üks kaugemaid on näiteks Margus Largo viruda soomlane, kes kirjutab eesti keeles ja väga heas eesti keeles. Ta on ajakirjanik ja siin on tema viimane elektrooniline kiri, kus mõtiskleb huvitavalt keeletoimetaja osast ajakirjanduses. Muide, ajakirjanduse keelest räägitakse ka eeloleval kolmapäeval, 29. juunil Veskipäeval Tartus, mille emakeele selts nagu igal aastal korraldab Nendega väike nimerida nendest inimestest kellega keele kõrva tehes olen kokku puutunud. Aitäh teile. Tõnu Talvar, Ilmar Pärtelpoeg, Gunnar Kaasik, Marika laurenud. Teile ei saanud ma vist nii palju abi anda, kui oleks pidanud. Aasta Laansoo, kes te saatsite Mulgimaalt mulle seisuga võtmiseks oma armsad mulgiainelised, mulgikeelsed jutud. Teie käsikirja andsin Eesti keele Instituudi murdeuurijale Anu haagile läbivaatamiseks ja tema märkustega ja soovitusega varustatud eksemplar tuleb neil päevil teile postiga kätte. Palju jõudu teile selle töö tegemisel. Boris Kivi kaugel Saaremaal, keda ma isiklikult näinud ei ole, aga kelle juurde on mind keele kõrva kuulajad soovitanud ja suunanud, et kirjutada üles väärtusliku saare murret. Võib-olla leiab see kohtumine sel suvel ikkagi aset niimoodi mapi vahel, neid kirju tõstes tuleb meelde palju sümpaatseid kohtumisi kuulajatega mitmesugustel keelepäevadel ja keelekonverentsidel. Aga mu laual on veel palju niisuguseid käsitsi kirjutatud või arvutist välja trükitud lehekesi märkustega, küsimärkidega nurgale kirjutatud, nota peenedega ja Mitmehüüumärgiga varustatud tee seda uuri välja käsitle. Ja laud on ka veel täis kodunt siia tassitud keele käsiraamatuid. Moodsa keele seisukohalt oleksin pidanud siia ühe sõna juurde panema kindlasti kodunt siia tassitud erinevaid keele käsiraamatuid. Ei saa ma tänagi mööda teemast sõna igavus sõna mood sõnadega tühjade tarbitute sõnadega liialdamine, olgu see siis ka viimases saates veel kord räägitud. Ikka see erinev. Ma ei ole uute keele võimaluste otsimise vastu. Keel muutub ja kogu aeg tuleb midagi uut juurde, kuid ikka selle nimel, et keelt veelgi teritada, ökonoomsemaks paindlikumaks ja paremaks muuta. Aga kuulake ise, kui hommikul järjepanu tuleb näiteks raadiost niisuguseid lauseid vaatame läbi Eesti erinevad ajalehed. Meil on ette valmistatud erinevad intervjuud mille on koostanud õppejõud Eesti erinevatest ülikoolidest. Siinkohal ütleksin ma on koostanud Eesti ülikoolide õppejõud. Täiend omastavas käändes ja muidugi mingit erinevat siia vaja ei ole. Eriti naljakas oli kuulda lauset. Me teame, et erinevaid loomi, lambaid mahub palju ühte lauta. Siin ei näe ma üldse mingisugust mõtteselgust mida arvavad Baskini teatrist erinevad teatriinimesed ja nii edasi ja nii edasi, lõputult. Niisiis üks väike leheke on ära loetud käe, kardan selle kokku ja viskan prügikasti ja võtan järgmise, millele ühel varasel hommikutunnil kohvi juues ja raadiot kuulates on märgitud niisugune teks. Ah jälle need vahvad ja toredad, laseme ühe vahva laulu, kuulame ühe toreda laulu, mängime ühe mõnusa laulu, need vahvad ja toredad omadussõnad, vahva ja tore on nii ära lörtsitud, ära kulutatud, et mul hakkab vahel vaesekestel kahju. Jah, need on täiesti õiged ja õiguslikud eesti keele sõnad. Aga kui rääkijail midagi paremat meelde ei tule, kui ikka pruukida ühte ja sama sõna hommikust hommikusse saatest saatesse, siis on minul tahtmine küsida tühjusesse. Kas ei peaks kõnelev ajakirjanik pidevalt tööd tegema ja vaeva nägema, et oma sõnavara suurendada, rikastada, et oleks nii, et kui otsesaates esinen siis kusagilt salasahvrist onul alati midagi võtta, mõni värskem, mõni uuem leid. Ja nüüd ma loen siit tõepoolest ilma süsteemita vuristanit veel mõned tähelepanekud, mida teie telefoni teel või kirjelduse olete teatanud ja palunud niisugustele vigadele tähelepanu juhtida või mida ma ise olen märganud. Olgu siis üks niisugune rida veel. Tänu demokraatia nõrkusele juhtus seda või teist. No seesama asi, et tänu on ikka mingi hea asja pärast tänu ilusale ilmale on saak hea. Aga mitte tänu põuale, vaid põua tõttu või põua pärast on saak nigel. Jälle asemel on viimasel ajal ikka ja alati ainult taaskord ja endiselt asemel ikka ja alati ainult jätkuvalt. Ainult asemel on viimasel ajal ainult vaid vast eile oli televisioonis uudis. Muul ei ole ohtlik vaid halva ilmaga, vaid ka läks edasi, parem oleks saanud, muul ei ole ohtlik ainult halva ilmaga, vaid ka Ansip ei taha hävida. Häving, teame, on lõplik hukk, kadu. Rahapuudus tegi dokumentaalfilmile karuteene. Võib-olla on kõik korras? Ei, siiski, karuteene on ikkagi midagi muud. Sõna- igavuse valdkonda kuulub ka külastama liigne pruukimine. Inimesed külastavad kaubamaja, külastavad teatrit, külastavad muuseumi, külastavad kontserti nüüd aga ka laevad külastavad D-terminaali. Kellele nad küll sinna külla lähevad? Legendaarne kõnekaart sellest olen ennegi rääkinud. Öeldakse nii, et reklaamikeel paneb meelega teadlikult sõnu väärasse tähendusse, et juhtida reklaamitavale asjale või nähtusele sellega rohkem tähelepanu. Ma olen selle vastu, sest niimoodi kinnistub noorema kuulajaskonna vaatajaskonna peas see väärvorm ja nad ei õpigi võõrsõnu või üldse sõnu õigesti ja õiges tähenduses kasutama. Just reklaamides tuleks ka vältida niisuguseid keelendeid, nagu viimane võimalus on 12 mai. Või täna on 13, juuni või vigu näiteks sõnas kuurortkuurorti saated kuurorti rõivad. Vaatasin tõsist järele, tõepoolest, kuurort käänatakse ikka vanamoodi kuurortkuurordi kuurorti. Vigane on muidugi ka ennem seda ja ärgem rääkigem üldse ülivõrde väär tarvitusest kõige parim, kõige vanim. Niimoodi räägivad juba ka lasteaialapsed, see on üldpruuk. Kas siis tõepoolest loobume üheskoos oma keele põlisest ja huvitavast võrrete süsteemist? Okei, las käia. Vabadussõja monumendi kavandid on valminud laste poolt. Kuidas nad ikka sealt laste poolt on valminud? Esitab lepingule tõsise väljakutse. Kas mõnikord mitte tarvitada, paneb lepingu tõsiselt proovile? Edasi loetud päevad kordades rohkem kohalleeruma, mis asi see küll on? Et rahvas igapäevaselt iga-aastaselt hakkaks aru saama? Kas see on neid eesti keele, need LT-lõpulised sõnad vanade harjunud ja õigete vormide asemel iga päev igal aastal? No kõik need paljukirutud keelehooldajate poolt aastaringselt ja ööpäevaringselt neid ilmselt meie enam keelest välja ei tõrju. Aga ikkagi jääb see teadmine, et inimene, kes peab lugu endast ja kes oma keelt armastab ja austab mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes püüab keelehooldajate õpetusi ja tähelepanekuid jälgida. Tahaksin veel kord tulla selle mõtte juurde, mida olen mõnikord oma sõpradelt-tuttavatelt kuulnud. Ei julge enam rääkidagi. Ei tea, kas räägin õigesti? Ei ole niisugust asja, et inimene eestlane oma emakeelt ei võiks, ei tohiks, ei julgeks kida nii nagu nagu suu on seatud, ütleme nii, nii nagu nokk on loodud. Kuid esinedes avalikkuse ees, kirjutades kõnedes mikrofoni ees on nõuded keelekasutusele siiski teised. Murdejooned, mis iga isiku oma keelt ilmestavad, ei ole taunitavad, kuid inimene peab neid teadma. Ta peab teadma, et teatud vormimuutused, mis tema murdetaustast tulenevad on tema kodukeel ja et avalikus keeles või ajalehes kirjutades tuleb kinni pidada üldtunnustatud õige keelsusest. Niimoodi hoiame oma keele alles tervena ilusana võimsana. Kuid nüüd läks moraali lugemiseks ja seda ei tahtnud mitte. Mul on teiega jagada veel mõned tähtsad asjad. Meil oli hiljuti raadios imekaunis avalik luuleõhtu kus näitlejad lugesid Betti Alveri luulet ja mille lõpul oli minul võimalus ja kohustus mõni sõna kuulajaile öelda. Oleks silmakirjalik väita, et ma ei hooli sellest, mida teised minu tööst või minu elus mõtlevad. Olin õnnelik ja tänulik, nagu arvatavasti iga teinegi minu asemel oleks olnud. Siiski jäid mõned tillukesed tõrva tilgakesed meepoti ja nimelt raadioteatrisaalis oma kuulajatega ja kohal viibijatega rääkides. Kasutasin parodeerivalt lauset I love you. Millise kohkumusega märkasin hiljem, et mõned järelkajad ajakirjanduses olid seda tõlgendanud üks-üheselt ei olnud aru saanud selle paroodilisest tähendusest ei olnud aru saanud sellest, et kogu mu olemus, kogu mu töö on niisuguste Ailav juude vastu suunatud. Teine väike mure on jagada niisugune. Arvan, et sirbi lugejad paljuski kattuvad keelekõrva saate kuulajaskonnaga, et need on needsamad inimesed. Ja kui nüüd juhtusite lugema sirbist minuga tehtud intervjuud, võisite olla üsna kohkunud, nähes seal keelevigu või keele komistusi, mille vastu ise oma saadetes kogu aeg olen astunud. Räägin ära ka selle loo. Andekas luuletaja, sümpaatne kultuuriajakirjanik Jürgen Rooste tegi intervjuu tänapäeva meetodiga. Diktofon laual, rääkisime maailma asjadest. Hiljem saadetakse niisugune tekst intervjueeritavale tutvumiseks, sest kõnekeelest otse lausetesse paberile üle kantud tekst nõuab siiski nii-öelda suleotsakesega üle käimist. Paljugi, mis voolavas kõnes tundub loomulik ja millest kõrv üle libiseb on silmaga lugedes õigekeelsuse seisukohalt. Valesti. Tegime tõsist tööd ja ma toon ka mõned näited. Ma ei räägi trükivigadest nimedes, mis on muidugi kõige halvem, eriti kui see puudutab kolleege, kellele tahtsin lugupidamist avaldada. Intervjuus olid ka mõned sõnad, mis minu kõnepruuki tegelikult ei kuulu. Näiteks nõukaaeg on Ühe teise põlvkonna maleva põlvkonna sõna- ja mina kasutan olenevalt kontekstist muidugi, kas nõukogude aeg, see on siis ametlik, näitab, iseloomustab seda aega või rahvalik Konspruugis vene aeg ja sellepärast tõmbasin niisuguse sõna intervjuust maha täpselt samuti nagu korra kasutatud projekt, mis minu rääkimises oli nii-öelda jutumärkides, noh see projekt. Võib-olla tundub teile liiga enesekesksena, et sellest siin nüüd nii pikalt pajatanud, kuid mõistmiseks olgu veel üks näide sellest samast intervjuust. Üsa intervjuu alguses on tegemist kaudse küsimusega, noh tüüpi ma küsisin, kas ta tuleb või ta tahtis teada, kas asi on korras. Selliste lausete lõpus muidugi küsimärki ei tarvitata. Niisuguses lauses seisis küsimärk. Mis aga asja eriliseks teeb, on see, et ühes hiljutises keele kõrvas sel kevadhooajal, kui kõne all oli just nimelt sirbi keel ja sirbi asjalik keeletoimetaja Aili Clintsler oma muredest ja rõõmudest seal rääkis, oli meil kaudses küsimuses küsimärgid, mitte tarvitamine üheks peateemaks. Nüüd aga siis just nagu no milleks just nagu irvituseks kõige üle seisis seal mustvalgel, nii et austatud sirbi lugejad ja keelekõrva kuulajad. Andke andeks. Kellele kotermannile, kelle tõttu sirpi trükituna sattus parandamata toorik. See oli inimlik eksitus. Kellel poleks seda juhtunud? Minul küll on. Aga seekord selles viimases keelega saates tahtsin siiski need paar poriplekid, kest oma mantlit ära pühkida. Kuid on aeg, on aeg lõpetada aeg sukelduda suvesse, kuulata metsakelli ja rüübata ääreni täis õnne kruusidest. Jäme ühte oma armastuses ja huvis emakeele vastu. Ja nüüd mu armas kolleeg Vivika Ludvig MUU kõikide viimase aja keele kõrvade esimene kuulaja siin helipuldi taga. Võtta vastu tänu tehtud töö ja kindla toe eest ja vajuta nupule Stop.