Margus Saare jutusaade Jutusaade. Tere, kaunil suvisel pühapäeval kõigile jutusaade on taas otse-eetris ja olen külaliseks palunud suvise töö tegija Rein Rannapi, tere hommikust. Tere hommikut. Ja täna ilma Klalerita, kuidas nii? Pale seal stuudios jah? No tavaliselt tõesti klaveriga ja ja Rein läheb õige pea tuurile, klaveriga läheb külla orelile. Aga tegelikult ma tahan küsida seda kõigepealt, et kas muusikule võib küll öelda, et ta tööd teeb, et lihtinimene arvab, et nii-öelda jutumärkides muusik musitseerib mõnust ja saab kosutust kuulajate silmadest ja särast nendest? No aga ma arvan, et ikkagi teiste tööde tegijad saavad ka seda sära silmast ja ja heameelt, kui, kui kõik on rahul ja töö õnnestub. Nii et, et ma ei arva, et siin muusikud on, on nii suureks erandiks, aga kahtlemata tähendab, kui, kui palju publikut ja publik on rahul ja kahtlemata annab endale väga palju nagu tagasi tagasisidet ja rõõmu ja enesega rahulolu. Seda kindlasti. Aga no eks, eks ta, see on ikkagi tähendab selles mõttes, et ta peab ju ette valmistama, eks ole, ennast nagu õigele lainele viima ja läbi mõtlema ja ja pillimehe voolik harjutama ka laulja nüüd just otseselt harjutama ei pea. Vaatavatel tekst peas on, aga Rein, mis sind käivitab iga suve alul näitakski tegema ühte tuuri, mis on see kaif, mis sa pead saama sellest siis nüüd ma saan aru, et, et pere vajab toitmist ja maja ülalpidamist ja rahaga vaja, eks ju, aga no miski õnnescu veel või. No see käivitamine, see on ikkagi juba talvel tekib, eks ole. Kas juhe algul käivitada, siis siis midagi enam välja ei tule? No minu puhul on, on eriline veel, see ju, eks, et ma ise nad korraldane tuurid, et, et rohkem ilmselt ei, tegelikult on ikka veel praegu Justi noorkuuga esinesime koos ja noor kui ka ise korraldas need kolm esinemist. Et, et juba talvel ikkagi hakkad mõtlema ja, ja eeskätt mõtled siis, et mis oleks siis selleaastase eriline kava valik, et noh, et et kui nüüd ise teha neid kontserteid ja väiksemates kohtades suhteliselt palju kordi, et siis peab ikkagi väga täpselt selle välja mõtlema, eks ole, et mille poolest oleks eriline ja teistsugune see iga-aastane kava. Et selles mõttes ütles, et, et noh klaverimängijana, ma ei saa öelda, et mulle ei meeldiks mängida sonaadi Ta või mingisuguseid selliseid pikki ja ja dramaatilisi jaa, jaa. Nõudlikke teoseid, aga, aga selge on see, et, et kui ma ise korraldan ja eriti just suvel ja eriti just nagu ka väikestes kohtades kas väikestes linnades lausa maal nagu mul igal aastal on olnud, et siis ma pean ikkagi arvestama sellega, et see, et see kava valik oleks demokraatlik, üldrahvalik, et need lood oleks noh, nagu kergemini kuulatavad mitte väga pikad, seal on tore, kui on mingi programmiline pealkiri lool, et inimestel on nagu kuidagi nagu, nagu suhestuda või noh, nagu selle selle looga, mis ma mängin, paremini aru saada mida see helilooja on mõelnud, miks mina seda mängin ja, ja kuidas ma seda mängin. Lõpuni sellest muidugi saad aru ainult pillimehed ise detailides, aga siiski siiski mina usun sellesse, et ikkagi iga inimene oskab tajuda ja mõista ja nautida igasugust muusikat, et selleks ei ole vaja muusikalist eriharidust ega selliseid faktilisi teadmisi muusika ajaloost selleks, et ka klassikalist muusikat nautida. Et kontsert, kui ta on lõppenud, jätaks sellise hea ja rõõmsatunne ja tunde ja et inimene esiteks endale küsimust, et miks ma siia tulin, et see oli nii igav, vaid et vaided, et ta tunneb, et ta on saanud nagu rikkamaks ja täiuslikumaks ja ja lõõgastunud ja ühesõnaga et kõiki neid asju ma võtan arvesse, kui ma seda välja mõtlen, seda uut uur ja, ja siis üks on siis see kava valik, et see oleks eriline, oleks Pealkiri asjal ka, seda ma mõtlen kuude viisi väga tõsiselt ajurünnakut küsin sõprade käest nõu ja nii edasi, et mis siis oleks selle pealkiri sellele. Ja ja noh, siis juba sealt edasi kevade poole mõtled siis mitu kontserti teha, kust neid teha, eks ole, ja ja mis oleks visuaalne reklaam ka need asjad, ma mõtlen ise alati välja, et et mis, mis kujunditega piltidega, seda nagu tutvustada inimestele sellel aastal näiteks ma palusin kunstniku Ave nahkuriga kes OMA eitudega tulla külla oma sellise noh, nagu nagu selle stiili ja meeleolu poolest tema pildid väga hästi klapivad kokku sellega, kuidas mina oma muusikat teen, et seal on nagu huumor ja niisugune maa ja rahvalähedus ja kuidagi naiivne, eks ole, ja kõik need, need asjad, mis iseloomustavad ka seda, kuidas mina muusikat teen. Et selle tõttu see peaks nagu hästi sobima, ilma palga rääkisin, et mul on pealkirjaks, et klaver tuleb orelile külla, et kui siis joonistaks selle kiriku ja selle tee, mis sinna viib ja siis ühe klaveri sinna peale, kes nagu arglikult ootab seal tee ääres, et nagu, et kas minna või mitte minna või nagu hääletaks või ühesõnaga, sellises assotsiatsioonid tekiks? No sa oled iga suve alul öelnud ka seda, et, et sul on nagu missioon natuke nagu publikut kasvatada, et sa võtad selle riski, et inimene, kes on kuulanud Sky plussi Uno raadiot, vikerraadiot, hetkes, kuulab tümpsu, muusikat, et, et ta meelitada kirikusse ja, ja ta ei peaks seal siis pettuma, eks ju. Loomulikult eks erinevate muusikut muusikutega on, on nagu kõikide muude eluvaldkondadega, ma arvan noh, nagu võtet me käia kogu aeg ühesugustes riietes sellised pidulikud riided, igapäevased riided ja siis millega maade tööle lähme hoopis kolmandat või, või söömisega, ega keegi, kogu aeg oma lemmiktoitu ütleme niimoodi. Et ta proovib ka teisi asju ja naudib kohaga erinevaid toite. Et samuti võiks muusikaga olla, et ega, ega ma ei arva, et keegi nüüd näiteks tantsima või peaks ütleme, parim muusika järgi või samuti on kui on, ütleme seal sauna eesruumis on väikene õlu ja grill, et siis peaks mängima jälle klaver, et, et noh, ilmselt ilmselt mitte, eks. Aga, aga noh, nagu vahelduseks, jaa, jaa. Noh, nagu ma ütlesin, et minu arvates võib, võib ka pillimuusika, sealhulgas klaverimuusika või pakkuda samasugust naudingut ja lõbu ja, ja kõike seda, mida inimesed nagu meelelahutuskultuurist vajavad. Et seda võib saada klaveriga loomulikult ma olen väga palju mõelnud, et kuidas seda oma kunsti serveerida selliselt, et tõesti, et kuulaja jääks rahule, et kuulajale meeldiks mulle isegi ühel tuuril oli selline lööklause, kui ma mängisin nagu eesti muusikat. Terve kava oli, oli eesti hiljuti kirjutatud, aga noh, mitte klassikaline vaid ka, vaid ka kerge ja seal klassik asjad olid töödeldud aastaid tagasi käis mul oligi nagu selleks lööklauseks oli, et kuulajaile ka meeldiks. Tõesti, see on see, millest ma olen, ma olen, ma olen püüdnud lähtuda ja ja mida rohkem tekib mul kogemusi just selles mõttes, et kuidas korraldada, kuidas serveerida seda asja, seda rohkem lihtsalt ma oskan seda arvesse võtta. Nii et ma julgeksin siin küll lubada, et näiteks selleaastane tuur, mis siis algab juba teisipäeval, et on, on kahtlemata kahtlemata, aga mina ei saa öelda, kuidas ta publikule noh, tagantjärgi mõjub, aga, aga ise ma julgeks lubada küll, et ta on nagu palju selles mõttes suvisem meelelahutuslikum, vaheldusrikkam. Lõbusam seal on noh nagu niukseid, väliseid šõuelemente on seal kasutatud nagu rekvisiite lausa nõiajuba see, et on tegemist kahe pilliga, kes on teineteisest niivõrd eemale, kas sa oled, kui nad nagu dialoogi peavad, kuidas need helid tulevad, eri nurkadest saavad kokku, põimuvad seal kirikute suurepäraselt Kustilt kates. Et see peaks olema nagu väga eriline ja, ja kahtlemata ta on vaba. Omapärane selles mõttes, et sellist kooslust orel ja klaver nagu teadaolevalt üldse ei, ei ole kasutatud, on Eestis kindlasti mitte mina ei tea, mis seal suures maailmas tehtud on, täpselt, aga vähemalt ma nagu ise ma olen selle välja mõelnud, et nagu kõikide muude asjadega, et kunagi nagu järele midagi, ideed, püüjani, diisel, Lorinana ise originaalne, kui originaalne sul sel aastal kostüüm. Siin ei ole eriti originaalne, sellepärast et et mulle tundus, et, et see kava on juba ise on noh, niivõrd et noh, kui eelmine aasta ma mängisin nagu ainult klassikalist muusikat, no küll kõige tuntumaid ja armastatumaid meloodiaid, mida, mida inimesed peaksid kas reklaamfilmidest või isegi mobiil heline kaudu teadma ja ilmselt ka teadsid ja, ja minu suureks rõõmuks väga palju kuulajaid tuli, et ma leian, et see on ikkagi päris nagu eriline saavutus, mis sa ütlesid, et tutvustada seda muusikat ja et selle koha pealt oli see eelmise aasta Tour päris päris suursaavutused, ütleme puhtalt klassikalise kavale tuli seal 10000 inimest kuskilt nii laias laastus kokku, eks, et selles mõttes, et siin on suursündmus, on nüüd mingi rabarock, kui oli vist, et et see nagu hirmsate kirjutakse, kõvad tegijad ikkagi mõtle, panid ürituse pysti sõid 5000 inimest kokku siis, siis mina mõtlen, et küll, aga et mul oli nagu klassikalise muusikaga poole rohkem. Aga jah, mis puutub muusika tutvustamist või nahkse, vanaaegne sõnase propageerima aegsel propageerime muusikat siis ise missioonitunne, et see on mul jah, juba juba ilmselt nagu kaasasündinud juba kooli ajal ma, ma nagu selle koha pealt erutusin, kuidas ikkagi noh, nagu et teised inimesed ka selles osas saaksid, et kui mina midagi avastanud muusikas ja vaimustun selles mõttes. Te tahaksite, teised ka saaksid ja siis juba juba koolipoisina ma tean, teistes koolides ma tegin selliseid nagu, nagu noh, loeng-kontserdid, esimene sõna, aga noh, selles mõttes jah, et ma rääkisin ja seletasin, ise mängisin ja seal asub Kaljuste koor oli seal juba keskajal keskkooli ajal oli juba kaastegev, et siis nemad seal laulsid ja seal minu laule ja mina mängisin ühesõnaga pidevalt sai mõeldud selles suunas, et kuidas nagu nagu noh, mitte muusikuid nagu ka kaasa kaasa haarata sellele toredale teekonnale, mis viib läbi läbi vaimustava muusika. No sa oled iseenda Impressaar ju, eks ju, ja pressiesindaja ja Sulle vahel ei tundu, et et Keenias võiks oma aega, energiat nagu tähtsamate sõjalased kogu aeg tundub iga jumala päev ja mitu korda päevas. Aga, aga no seal on mitu asja, eks ole. Ühest küljest on see tuuri korraldamine ka nagu looming, eks ole. Jah, ta on ja ta on väga-väga niisugune nagu, nagu pikk looming selles mõttes ma võrdleks mingi sümfoonia kirjutamisega, et me siin rääkisime natuke sellest nagu ettevalmistamisest mõttetööst, mis on kuude viisi nagu, kujutad kõike täpselt ette, kuidas toimiksid aga siis hakkas reaalselt nagu paberile kirjutama ja, ja detaile viimistlema, mis on siis tuuri korraldamise puhul on siis jah, kõik need reklaamid, eks ole, et kuidas need kujundada, Misteks sinna pea panna, eks, et kus seda avaldada, mis päeval seda avaldada kuni selleni, et mis kell, mis telesaates, eks ole, telereklaami noh, nagu läheks eetrisse, et et noh, ühest küljest võib-olla kindlasti Mul on see viga, et ma nagu takerdunud detailidesse ja ja lähen nagu nagu liiale ole selle detailidesse mõtlemisega, aga noh, see, see on jälle paratamatuse tuleb sellest noh nagu nagu kunstnikule muuseas ka klaverit ei saaks mängida, ainult visandada mingi selle, vaid seal on ka ka detaili ja iga iga noodiklahvipuudutus on oluline. Nii et, et kuivõrd ma selline olen, eks ole, muusikuna siis ilmselt on paratamatu, et maga tuuri korraldades, eks ole, mõtlen seal igale kuni paberi toonil, eks ole, et näiteks ma olen aastaid kasutanud tuuridel taaskasutatud paberit, mis valmistatakse Räpinal mingil vanaaegsel paberil ja noh, seal on need erinevad toonid ja siis saab neid toone valitud ja uusi pabereid tellitud ja sõnaga ühesõnaga tuttes, detailides on mitu kuud, nii et tegelikult ja paar viimast kuud enne tuuri ikkagi on nii et, et ma ikkagi noh, nagu hommikust õhtuni nii kaua kui veel helistada kannatab, istun telefoni juures ja siis saame ka meile meile ainult hind veel õhtul ka pärast lõppu, nii et et jah, muusika sealsel perioodil tahaplaanile küll, aga aga no see on see üks külg, et ma nagu isegi mingil määral naudin seda tegemistes, on ka nagu looming. Ei ole küsimus selles, et see nagu usaldamatuse küsimust, jah, see on ka see teine pool jah, et et noh, ma olen proovinud siin natukene abilisi rakendada, aga nende arusaamine on niivõrd erinev sellest, et et siis ma ei ole tagantjärgi jälle rahul sellega, mis nad on teinud ja ei, no loomulikult ma iga aasta mõtlen, et see on ajutine lahendus, eks ole, kuna ei ole kedagi teist, kes need tuurid korraldas. Et, et siis ma Jaan seda ise tegema ja kahtlemata esimene tuur 97, no siis oli niivõrd nagu uskumatu ja erakordne asi ja niivõrd suure riskiga, et noh, selle ma pidin loomulikult tegema, noh juba see, et võta hakata klaverit transportima kuhugi, et seda iialgi keegi teinud klavereid, siis jäävad ju paigal minna, minna üldse kirikusse kontserte tegema, noh, nüüd on see levinud on siis ei olnud nagu üldse seda, eks ole, see oli nagu esimest korda kontserdid toimusid kirikutes toimusid maal, eks ole. Kus maal on siis üldse klaverimuusikale publikut, eks ole. Et ma ütlen, et noh, mitte keegi poleks seda hakanud tookord korraldama. Aga see läks kenasti ja ja mina ei tea, ma ikka mõtlen siin, et pöörduda võib-olla päris nende Brow korraldajate haide poole, eks ole, kes teevad siin, aga muidugi samas jälle nemad on harjunud tegema selliseid vabaõhukontserdid, kus tulevad seal tuhanded inimesed kui ja õllešašlõkimüük ja et aga, aga noh, ei tea, eks need asjad ka arenevad ja, ja eks, eks see on kinni ka lõpuks selles, et muidugi muidugi võiks teha mõni mõni Brow korraldaja, kui ta saaks panna pileti selliseid sõnu nagu ka talle ära tasuks. Et noh, mina olen olen seni teinud nagu selles mõttes nagu, nagu sümboolsete piletihindadega. Ma olen ka mõelnud, et kui ma sedasama tööd, eks mõnes või noh, ütleme kui Eesti oleks olnud kogu aeg Eesti, mitte Nõukogude Eesti või et, et ma oleks sündinud mõnda mõnda noh, nagu pidevalt majandusarengut läbi elanud või kasvõi ütleme, mitte aga suuremasse riiki, eks. Et, et kuidas siis võiks nagu kõik see teistmoodi olla, et, et ma ei peaks tegema seal kümmekond kontserdit, vaid võiks kuud Energy noh, jätab rahvaarv oleks suuremaks või siis oleks elatustase, et saaks küsida neid piletihindu, mis nagu mujal maailmas on, mis on ikkagi teatavasti kõndinud ka praegu mingi kuus, seitse korda kõrgemad. Et siis oleks kõik lihtsam ju selles mõttes, et ma ei peaks kauplema neid hindu alla, et praegu on nii, et kõik need reklaamid, meediakanalid, põhivaev ei lähe ju mitte sellele, et tellida, eks ole. Et sel päeval palun vaid sellele, et kuidas saaks ikkagi nagu soodushindu ja kuidas te võiksite kõike arvesse võtta seda, et läheb, läheb, eks ole, et noh, sellele läheb just toetust otsimine, kõik, kõik see tegevus on, on see, mis, mis masendab aeglaselt. Et kui teha teda kommertsalustel, et plaks paljudel esikohad maksab, eks raha, 100000, okei, ma võtan kaks korda, siis siis läheks kõiki libedalt. Rein, mis sa arvad, kas sa oled nagu kergelt mõistetav inimtüüp või sa räägid inimesed surnuks võetakse siin nagu lihtsalt vastu või? Jah, mõlemad on need halvad asjad, ma arvan, tabasid kahe naelapea pihta korraga, et ei, jah, sageli ei saada must nagu õieti aru. Ja ega ma meelega kedagi surnuks ei räägi, ammugi mitte intervjueeriti Jeerijaid ega kuulajaid, aga aga eks ta vahel jah, kipub nii, et ma ei saa nagu pidama, ma nagu, nagu räägin asjadest, mis ei ole võib-olla üldse olulised. Aga seda asja, et, et noh, kuna inimesed sind nagu veidi võib-olla nagu pelgavad kaavimatud loomulikult marslaste, eks ju. Et see natuke nagu seda friiklust kasutada oma oma oma jaoks ka või nagu oma kasuks keerad seda asja teadlikult, ei, keera vinti üle ja siis saad nagu kergemalt käima. Krt ei keera vinti enema, püüan ikkagi asju ajada niimoodi, nagu soliidselt nagu kehastades ümber selliseks ikkagi korraldajaks, mitte mitte kunstnikuna, kuigi eks vahelt ma olen aru saanud, et vahel harva mõni mõni kõnes ma nagu tulevad emotsioonid sisse ja ja nagu nagu pöördun, tagasi muusikuks, aga, aga noh, samas ma olen jälle tähele pannud, et kui ütleme, mõni mõni assistent on püüdnud midagi ajada, siis tal ei pruugi alati õnnestuda see, mis ma nagu ise põhjendan ära ja teen selgeks inimestele. Seal on palju kergem. Rin, kuulame vahepeal sinu muusikat ka, ega siis, kui on helilooja, muusik ise stuudiosse. Ma olen välja valinud sellise loo nagu Aafrika mehed. Ebahommikuse loogil välja ütle, ütle, kes laulab aafrika mehed Ruja ja sellega oli nii, et kuna seal oli Juhan Liivi tekst, eks ole, seal oli selline dialoog, eks ole, et et üks on nagu aafriklane, ei, mõlemad aafriklased aga kaks erinevat suguharupealikud, siis tekkis selline mõte, et mulle, et et noh, et mitte meie solist Urmas Alenderi laulaks seda vaid siis just kaks, mitte lauljat peaks dialoog omavahel, nii et siis Jaanus Nõgisto ja mina esitame Nemad rolli, aga üldiselt üldiselt see ja mina ei tea, ma olen vist natuke paremini ikka laulma hakkan, kuigi ma praegu jällegi mingi laulja, aga ütleme noh, nendel laulutuuridel kahel nendel ma olen kaks laulnud vahelduseks, aga aga, aga igatahes selles aafrika mehes ma ikka laulan ikka päris siis mööda sellest õigest kõrgusest kuuleme siis. Ei meeldi. Nii-öelda onu, nii. Ta ei too. Ei. Ta ei kuule. Kassari. Et saanu Jutusaates on täna külaliseks Rein Rannap. Aafrikast, tagasi siia Eestisse, sellesse aega, kui sina veel noor olid ja sa võtsin siis jah, oled. Kunagi sa oled ise öelnud seda, et sel ajal, kui teised õppisid suhtlemist, siis sina istusid tantsubändis klaveri taga ja mängisid klaverit, et sul on nagu keeruline olnud inimestega nagu suhteid luua ja neid mõistma õppida. No mitte mitte jah, see oli vist öeldud, et klassiõhtutele või noh, sünnipäevadel siis mina pidin klaveril mängima, teised tantsida saaksid tantsubändis mõned üksikud korrad ja kes tol ajal no sinu pillanud klaver, ütle, miks klaver, orel on pillide kuningas, kas, kas klaver annab nagu kõik kätte? Nojah, et ma olen nii suur individualist. Et naiste jahi kujutaks ette küll ennast teise, teise pilli mängimisega, kui neid, mis saab nagu üksinda mängida, noh selles mõttes, et viiul või mingi, eks ole seal vaja saadet, eks ole, et ta ei tee nagu seda kõike ära. Klaver nagu kõik, mis muusikas vaja on siis meloodia, saade, seal bassrütm, kõik on nagu, nagu käes. Orel, Johann mulle mulle väga võõras, no ma olen mänginud küll Ameerikas, ma töötasin kiriku organisti nad aastaid, aga nagu see on võõras ja tähendab, et mul on vaja sellist pilli, mida saab intuitiivselt mängida, et sa ei pea nagu, nagu mõtlema, eks ole, ja ja arvestama ja, ja noh, neid registreid seal vahetama, ütleme, orelil jaa, jaa, klaver on ikkagi selline pill, et sa pead nagu mõtlema üldse, et sa lihtsalt sukeldud sinna peale ja, ja kõik need erinevad värvid ja mänguvõtted, need tulevad noh, lihtsalt sellest näpupuudutusest, et mul on, ütleme, süntesaatoriga on väga, väga raske mul tegeleda, sest seal peab keerama neid nukk ja noh, nagu nagu mängu ajal sa pead nagu mõtlema ja arvestama ja mingid niuksed nagu intellektuaalset tööd tegema, et see on mulle võõras, et et ma olen niuke hästi, ikkagi nagu intuitsioonist kõik tuleb noh, nagu alateadvusest, et ütleme, minu esinemine on ikkagi see, et, et ma lihtsalt lülitan ennast sellele lainele ja lihtsalt nagu paiskunud sinna noh, nagu nagu, nagu surfaja võib-olla paiskunud sellele lainele ja lasen sellel lainel nagu viia ennast ja, ja juhtida, noh ütleme seal surfaja viska natukene, koordineerib seal oma oma kehaliigutusi, eks ma natuke teen seda, aga ma teen seda vastavalt sellele ja selle laine nagu mõju all vastavalt sellele lainele sooja on nagu selle laineosa, eks ju, ja ta on nagu head töötajad koostöös, kas klaverimäng sinu puhul on ka selline, et sa nagu unustad kõik ümbritseva ära vä? Ei, ikka muidugi unustan ära ja siis ei mingi pisikene osa sellest sellest ütleme mõistusest nagu mängib kaasa, aga, aga no vot vot selleks et muusikat teha niigi nii luua üks meloodia kui ka kaga esineda loominguliselt, et, et on väga oluline leida enda enda ajus see balanss, eks ole, ja minu arvates mulle tundub vähemalt, et, et see on selline, et ikkagi, et enamus sellest kuulutatud siis sellele inspiratsioonile tähendab sellele kuskilt vähemalt või, või, või keemilised või miskitpidi, eks ole, ajus tekkivalt tähendab iseeneslikul tekkivalt mitte mõistusega juhitavale jõule energiale, et ma annan nagu ennast selle hoolde ma usaldan, eks ole. Et ma ei, et ma ei ole kompleksides, eks ole, ma ei häbene või ei mõtle, et kuidas see nüüd välja vait, vait, täielikult, siiralt usaldan ennast selle, selle Joythol jah, võib ka nii öelda kaifi hoolde ja, ja nüüd see, see, see kontrolliv osa on hästi pisike ja igal juhul ta on mitte domineeriv. Loomulikult ta peab aeg-ajalt seal mingit asja juhtima või andma niukseid korrad pisikesi korrektuure, noh, just eeskätt, mis ma räägin, praegu mõjub just nagu vabaimprovisatsiooni puhul, eks ole, kus sul ei ole teada, mida sa mängid, kus kogu see muusika tuleb sealt kuskilt, eks ole, intuitsioonist, alateadvusest ujub esile ja, ja ma usaldan ennast, et sinna hoolde, et ma mängin täpselt seda, mis tuleb mõistusega, kontrollimata seda, eks kahtlemata häbenemata sealt ta tuleb ja ja noh, natukene mõistusega siis mõtled, et aga suhteliselt suhteliselt vähe improviseerida klassikat mängides mõtlen veidi rohkem, eks ole, seal, et et noh, nagu mis tekst järgmisena tuleb vist noodi. Aga aga seda palju ei mõtle, sest noh, lugu on ikkagi nagu selgeks õpitud ja nii et ja selles mõttes ma ikkagi ikkagi mängin nagu pehast põhiliselt, et siis saab ennast selle selle all usaldada, et kui sa pead nagu nooti lugema, et siis on see intellektuaalne külg on nagu rõhutatud ja samuti meloodiate tegemisel, et, et seal ma ka ei kontrolli, et, et, et noh, mis, mis noot võiks järgmine olla või mis, mis või noh, tähendab, mis stiil see on, et vastupidi, et ma et kui tuleb mingi õige meeleolu või siis ma lihtsalt täiesti andun sellele meeleolule ja, ja see meloodia ja sünnib, see on nagu iseenesest vahel klaveri peale vihastanud kol Sa vihjad sellele? Jajah, jah, lapsena üks kord lehma Harjutasin mingeid kohta ja proovisime ikka uuesti, ikka ei tulnud välja tehniliselt ja siis siis. Seal on see noodipult niimoodi, ulatub ette nagu, et siis ma nagu hammustasin vihaga seda ja sisse must must lakk tuli sealt nagu pealt ära ja need hambajäljed jäid nagu sellesse noodipulti sisse. Kas ainsaks korraks minu teada küll, jah, ei, rohkem ma küll ei vihastanud, ei klaveriautod. Öeldakse oma käsi kuidagi eriliselt hoiad ka või on puid raiuda ja, ja naela. Ma ei oska midagi, no ma lihtsalt ei oska naela seina lüüa, aga kutsun kedagi appi, kui on vaja, aga ei, aga põhimõtteliselt muidugi ma ei, ma ei hoia neid eriti, ei ole vajadust, eks klaveri kaason vaheldunud näppudega ei hirmulugu oleks, no kuule, esimene klaveripala sündis sul umbes siis, kui sa olid kolmele või või õigemini, kolmeselt räägitakse vaid lausa need noodid kirje. Oliseni vä see oli, see oli mingi lugu, mingi õnnetus või ennetuslogistika viis number, aga kui ei ole isegi natuke rohkem, aga. Eino ei, põhimõttelisi muidugi ma hakkasin paariaastasena muidugi laulsin, eks ole, oma meloodide siis vanemad kirjutasid nad üles, vaatasid, et näidata, et ei ole mingid tuntud, laulad ise välja mõeldud ja? Ei muidugi klaveri taha ronisin kohe alguses mängisin lihtsalt pea kohal näppudega klimmerdada siin ja ja hakkasin kohe ka esinema improviseerima, kõik külalised, kes sisse tulid, pidid kuulama rusikate ja küünarnukkidega esitletud improvisatsiooni ja ei, muidugi eks ma alguses ikka vanemad aitasid üles kirjutada ja eks ma ikka hakkasin neid noodikirja võpsik ära, enne kui õigekirja need esimesed palad see õnnetus on, pealkiri on igatahes kirja kirjaveaga või kahe. Hea küll. Mis asjaoludel see sündis, mäletad seda emotsiooni ka või ei õnnetus juhtub? Ei, ei niisugusi lihtsalt tundus, et see muusikali selline kurb ja asja Pealkiri sobisada. Mäletad ka seda lugu? Nojah, see on ikka ikka kõike, mis sa kirjutanud oled. Kõike ma küll ei mäleta siin, isegi kui seda laulude valimikku sai kokku pandud, siis isegi ujusid raadio fonoteegist välja mõned lood, mille olemasolu ma olin täitsa. Aga nüüd on, on suhteliselt vähe küll sul on ikka enamuses, on meeles. Isa, Heino ja ema Ines oli sul õpetajana omast käest võtta muusikud ja muusikapedagoogid. Kumb sind rohkem õpetas, ema laps, isa, laps. Ei noh, mõlemad, ma usun ikka. Et aga noh, selles mõttes küll, et mind tõmbas ikka klaveri juurde kogu aeg, et noh, viiuli suhtes mulle on iialgi mingisugust nagu, nagu mõttepoegagi, et viiulit mängida ja ikka ikka kla iseloom ja noh, nagu loomus ka ikkagi nagu parata, karrareaa nagu, nagu taguda virutada ja et et aga noh, emaga koos ju infitseeritud ju maast madalast ja isa tegeles mul ka ka heliloominguga, eks ju. Nii et ta ise kirjutas muusikat ja noh, eks see oli, oli kindlasti ka ikkagi nagu noh, nagu ma ei tea, mis, mis ta oli eeskujuks või, aga ma arvan, et ikkagi see, et see tõmme või see kindlus. Ma pean noh, nagu heliloojaks oli ikkagi noh, varastest eluaastatest oli ikkagi nii tugev ja nii selge, et mul ei ole nagu selles mõttes küll kusagil mingit mingit kahtlust olla olnud. Et ikkagi, et ma saan nii heliloojaks kui klaverimängijaks, seda ma teadsin ikka ikka päris päris Taarjastusest peale käbi ei kukkunud kännust väga kaugele. Aastaselt olid sul seal esimesed lood, eks ju siis hakkasid noodistama, kuuendas klassis tegid džässi, kaheksandas haaras sind rokki ja 11. klass, räägitakse, oli sisuga Ruja aegus. Jah, ühesõnaga imelaps. Nuh teha. Mis, kuidas nüüd tagantjärgi vaatan, et see ei ole võib-olla õige, õige päristerline lihtsalt, et. On see, ütleme kui, kui nüüd Ruja tekkis seitsmeteistaastaselt ja ja siis ma kirjutasin ka ju need laule, mis Ruja üldsegi tuli, et et mul tekkisid laulud, mis, mis nagu ma tahtsin, komansamblite ei, no siis ei ole ju enam lapsega tegemist, eks ole, muidugi muidugi seal nii võiks, kõik on jäänud mitmed nägugi, tuntumad lood ongi tegelikult seitsmeteistaastaselt tehtud, aga et et siis on ikkagi nagu juba, kuigi ei tea noh praegu ma vaatan oma poega, kes on 17 tundub nagu lapsega hardamist ristis selline ka vanematel niimoodi valesti näha, et, et ise ma mäletan, et siis ma olin ikkagi juba täiskasvanu, kui ma bändi tegin ja ja noh, juba aastaid enne seda ma mängisin nagu teistes bändides kaasa ja siis kolisin sealt kogemusi ja nii. Aga mis nüüd puutub nendesse noh, lapse asjad on ikkagi, imelaps on ikkagi võib-olla see, kes juba noh, nagu lapse east kirjutab sellist muusikat, noh mis võiks olla nagu täiskasvanute loodud olla, noh, nagu ütleme, Mozart ja nii et sellele nagu vahet, selles mõttes, et et noh, minu puhul need muidugi ma kirjutasin palju asju neitsiga kontsertitel mängitud seal, kas siis soolod seal emaga koos kirjutasin viiulile ja klaverile. Aga noh, need on ikka sellised lapselapsekatsed. Mozart ongi nagu erand ja kelle puhul see imelaps, eks ole, maksab see termin, et ikka kõik ülejäänud heliloojad Nende puhul lapsena kirjutatud asjad on ikkagi sellised nagu katsetused, ütleme, nii lapsikud. Aga ikkagi tagantjärgi vaadatakse, popmuusika tegemine ja, ja, ja noh, kuulsaks saamine ikkagi popmuusikuna tuli liiga vara kätte, et oleks pidanud selle tõsisema pooled enam tegelema, käima konkurssidele võistlema ja võitlema ja tegema nime klassikalise muusika. Jah, aga samas ega seda popmuusikat ei teinud, noh, nagu põhitööna, ütleme niimoodi, et Nende laulude kirjutamine oli mul selline niisugune hobide ajaviide, mida ma tegin väga harva ja, ja nüüd tagantjärgi just noh, eriti kui sai nagu seda plaadikogumiku hakata välja andma ainult tuure teha nagu minu oma lauludest ja mis ma vaatasin siis see arusaamine kohale, et tegelikult et, et kõige mõjukam osa minu tegevusest on need laulud, mida, eks ole, igaüks teab ja ja mida ka mitukümmend aastat hiljem, eks ole, noored lauljad võtavad oma repertuaari, laulavad, et ilmselt nendest on, on, mina mõtlesin, et see on niisugune moekaup omal ajal, et noh, siis oli see lauluvõistlus tippmeloodia, siis ma kuulasin, hakkasin sinna ise laule tegemaks ja, ja see oli nagu selline nagu, nagu nagu moeasi pettumine, nagu ajakirjanik kirjutab ajalehe artikli. Et teine asi on ikka kirjutada romaani, eks, mida loed ka 10 20 aasta, nii et ma väga vähe energiat ja tähelepanu pöörasid nende laulutegemisele kahjuks. Mida teha, jah, ei, neid ei oleks saanud paremini teha neid laule, aga, aga oleks võinud rohkem teha ja võib-olla oleks rohkem teinud, siis oleks kindlasti ka neid noh, selliseid hitte või nagu ever kriin, igihaljad laule oleks, oleksid, seal on tekkinud ja oleks ehk hakatud nii omal ajal või kui ka hiljem suhtuma noh, nagu nagu, nagu tõsiselt minusse kui heliloojana heli loojasse. Aga, aga siis oli ta noh, nagu niisugune kõrvaltegevus ja nii vastab ka, suhtuti, et ikkagi ega selle all ma õppisin ju edasi ja harjutasin klaverit ja kirjutasin tõsiseid lugusid ja nii ja, ja käisin konkurssidel, nii et selle tõttu ma arvan, et midagi tegemata jäänud. Sest noh, välja arvatud nüüd üks periood, 81, eks ole, kus oli see popp Ruja nagu hiigelaeg. Vot sellel aastal küll ma muud ei teinud, kui aga kirjutasin laule ka teistele esitajatele, siiski, eks ole, mitte mitte ainult Rujale, aga see oli nagu üks, üks periood, et ülejäänud küll seda, aga, aga muidugi oleks pidanud rohkem harjutama, rohkem käima. Konkursile. Aga konkurss, ma ei ole selline konkursi mängi tüüp, eks ole, nagu siin oli juttu, et mängin, mängin nagu iga kord erinevalt vastavalt sellele inspiratsioonile, mis mul on ja üldse kogu see kogu minu muusika tegemine liiga omapärane selleks, et mahtuda nende konkursite raamidesse. Ja veel võiks nimetada seda, et konkursi õhkkond on selge see, kus ei tule näriliste inspiratsiooni peale, kui sa sellele žüriile mängi. Nii et nii et mõrguma võiks ka rohkem harjutanud, et siiski konkurssi mängijat ei võitjat ammugi must ei oleks tulnud ja, ja harjutada oleks võinud rohkem küll, aga aga seal on jälle see noh, nagu iseloom on, on selline Mullega nuh jah, kehvana. Mine, ütleme Harju keskmine. Ega, ega ta jah, mingi briljant ei ole, et just selles mõttes, et ma lükkan edasi kõiki asju ja see on siiamaani nii et ma lükkan edasi viimasel hetkel aga muidugi klaverit harjutada kooritud ennast tõeliselt Virtoosiks, eks ole, kes läheb ja päril Jansse tehnikaga kõik pahviks lööb. Et et see oleks eeldanud teistsugust enesedistsipliini ja, ja, ja aga ei nõigumis nüüd vähe harjutanud ja ja, ja sul oli sellist perioodi ka, kui sa nagu solistina ikkagi mööda nõukogude liitu ju esinema. Ma esinesin palju, aga see oli muidugi juba sellise kerge muusika asi, need olid improvisatsiooni ja, ja kas ta nüüd džäss just päris oli, aga noh, nii vähemalt seda nimetati nagu džässmuusika ja see oli juba sellel ajal. Aga. Kas nüüd ütle see seekord, kui sa ükskord Itaalias ära kadusid ja välja ilmusid siis Saksamaal ja pärast tuli välja, et sa läksid hoopis Ameerikasse, eks ütle lühidalt, kas Ameerika periood on päris käest lastud aeg või? Raisatud ja vaatame, kui palju saateaeg alles on jäänud, ütleme, kumuga tehakse leheintervjuud, siis ma kindlasti ütlen küll, sellest ei ole mõtet rääkida, see on nii pikk jutt ja siin on nii palju palju nüansse, eks ole. Aga sinu fraasi olen kuulnud, et, et see oli nagu noh asjata olnu taastuda. Nojah, eks nord igast asjast elus on, siin on head ja halba, eks ole, mis me oleme teinud ja ja mis ta nüüd tagantjärgi ikka hinna, eks ole, et ühesõnaga noh, oli aastaid oli oli selline ummikutunne ikka vähemalt viis aastat. Ootasin seda äraminemise võimalust küll, eks ole, et mul oli tunne, et siin midagi ei muutu, oleks ma teadnud, mis hakkab juhtuma pärast seda, kui ma ära lähen, eks ole, no loomulikult oleksin, ma olin noh, ka juba nende Ruja laulude jagantaatidega. Ühesõnaga, et ma olin nagu väga-väga ikkagi noh, nagu eesti patrioot ei oleks kindlasti tahtnud siin siin kõvasti kaasa igale asjale, jah, aga muidugi siis ei olnud mingit märki märki õhus, et ma ütlen juba pool aastat hiljem ma ei oleks läinud. Aga noh, see see tahtmine oli nagu suur ja ennast proovile panna ja ma ei kohanenud seal, et see kõik mulle võõraks ja ebameeldivaks ja teine ühiskond ja, ja kahtlemata oma jäin siin oma sellise tegutsemisvõimaluste ja, ja, ja võib-olla ka muusikalise arengu tõttu jäi nagu, nagu palju maha ja enne kui taha, sest teistes, sest kui ma tagasi tulin, siis ausalt öelda ei, ei mäletanud enam keegi, eined minu laul, kuule, eks ole, mis ei kõlanud kuskilt, on seda lihtne vaadata autorite ühingu Harridelt, mis laekuvad kord kuus, et noh, et, et siis siis oli see ikkagi täiesti olematu, et tähendab, nad ei kõlanud, ei raadiotes keegi nedi laulnud, see oli ikkagi null. Aga ja ütleme üldse igatpidi, et seal olid just ma imestasin, kui ma tagasi tulin, oli mingi mingi artikkel väga pikalt ikka, ma ei mäleta, mis ajakirjas oli seal ikkagi oma oma piltidega koos ikka mingi kuus, seitse lehekülge kindlasti väga pikk artikkel Rujas ja, ja Nõgisto säras seal ja minu nimi viskas korra ainult mingisugust ka, mitte et mingite malevad nagu õpetanud mingit solfedžo seal teistele või no mingid niisuguses kontekstis käis läbi, et see mind pani nagu imeks, sest noh, minu meelest Ruja on andnud aga ikkagi täiesti minu ansambel mitte selles mõttes, et ainult, et mina ta kokku kutsusin ja nime panin, vaid ka ikkagi nokkam koguse kogusin kõrge ja see nägemus ja kõik on nagu selles mõttes, et loomulikult seal oli perioode, kus, kus mõjunud tehti ka lugusid, aga noh, ütleme, et see, et see muusikaline, mis on ikkagi nagu nagu tuntuks saanud, mingi jälje jätnud, et noh, et see on ju ja et, et noh, see on nagu minu meelest hea näide. Kuna kuna Nõukogude lõbus oli keelatud, eks ole, kõikide asjade mängimine siis mind siin kui ei olnud ja ja kuumad olid need, kes siis tegid neid isamaalisi laule, eks ole, sel hetkel, et need esimesed aastad, jah, kui ma tagasi tulin Ameerikas, siis, siis ma olin ikkagi päris selles mõttes kõrvale kõrvale jäänud kõigest ja ja aga Õnneks tuli mul see idee siis hakata isendit tuure korraldama ja, ja selle selle kaudu nagu siis taastasin, enda olemas klaverimängija, aga kuidas need laulud nagu tagasi tulid, seda ma ei oska isegi öelda või lihtsalt nagu aeg muutus või mood või ei, ei, see ei ole vist ikka muud, et igatahes nüüd viimased aastad ma olen selles mõttes päris õnnelik, et tõesti, et nagu et nagu need nagu siin juba juttu oli, et need vanad laulud, mis sai kuidagi nii poisikesena kergelt muuseas tehtud, et et need on, need ikkagi ütlevad ka midagi tänapäeva kuulajatele ja mul on kohutavalt hea meel, et et selline suurepärane laulja nagu Maarja-Liis Ilus, eks ole, neid neid noh, minu laule laulab esiteks üldse ta laulab ja ta siiski, et meil on selline koos, et teineteist niivõrd hästi mõistame ja tunnetame laval ja no ja ega teised esitavad neid laule ja, ja mängitakse raadios ja jätma klassikalise pianistina, on niivõrd palju kuulajaid ja noh, üldse, et, et selles suhtes, et ma kogu elu, et ma saan praegu praegu teha seda täpselt, mida ma tahan ühest küljest. Ja Ma ei pea olema ühekülgne selleks, et ära elada, vaid ma võin teha erinevaid asju noh, endale kirjutada erinevat muusikat, mängida erinevat muusikat. Et selles mõttes, et peab vist ütlema, et tõesti, et praegu on selline hea periood elus. Kuulame Rein Rannapi muusikat ja laulame seda laulu kõik kaasa. Perenaine. Ja nailonist printereid. Harjani. Jutusaatekülaliseks täna Rein Rannap, ütle räime, mis on see viimane poplugu, mis on läbi löönud, mida sa teinud oled? Noh, olen proovinud ikka mõned lood teha ka, aga läbin nad ei ole, et seal on see asi, et vot, et mansi Maarjale pakendada teistele loojatele ka midagi ja nad ütlevad, et kuule, et need varasemad laulud on ikkagi palju paremad, et, et ei ole mõtet, eks ole seda teha. Aga ma ei tea ka nii olla, eks ole, et kui siin enne oli juttu nagu intuitsiooniga tegemisest ma omast arust teen praegu ka ikkagi samuti, aga võib-olla siiski see nagu nõudlikkus enda vastu ja eriti veel nagu eeldatav teiste nõudlikkus nüüd pärast neid neid vanu ja kuulsaks saanud laule minu vastu, et see võib olla kuidagi nagu takistab ka ka seal endale ise piire ja võib-olla, aga, aga ma arvan, et rohkem on põhjust see, et miks need vanad laulud tunduvad paremad, neid on nii palju mängitud ja iga kord, kui sa kuuled või laulad või kordub see asi, siis ta muutub nagu tuttavamaks ja tundub selle tõttu ka parem, eks. Sest et sa kuuled esimest korda teist korda mingit asja, siis see nagu ei veena, ma ei saa mainimata jätta, et raagus sõnad olid ju tippmeloodiavoorus, eks ole, ja ikkagi viimasele kohale, sealt, tervest sellest aastast ei ole ühte keldri jah ühtegi, eks ole, et aga jäi, kusjuures hindas žürii, mitte rahvas, eks. Et nad ei tabanud seda ära, eks ole, esimestel nendel kuulamistel, selles laulus midagi on, eks ole, noh lihtsalt väliselt ei olegi, eks ole, ja ongi, ongi, ongi primitiivne veel primitiivsem on see nii vaikseks, kõik on jäänud, eks ole, see on üliprimitiivne asi, eks. Aga, aga ometigi seal on mingi maagia on sees nendes lihtsates asjades ja seda ma olen õppinud elu jooksul ka, et et väga lihtne meloodia, ta võib-olla popžanrist või folk või ükskõik kust või rahvamuusika. Et see ei tähenda, kuidas ta välja näeb nii-öelda teoreetiliselt, et selles võib-olla jõud ja emotsiooni kõik võib seal sees olla, ütleme selle tuuri selleaastasel kava valikul ma just ka nagu julgelt sellest lähtusin. Et ma mängin seal täiesti muusikasse kuuluvaid asju, nagu seal filmis titaaniga, meloodia või praena, Adamsi laul või või children Se Robert malmimise diskolugu, eks ole, et et nad kuuluvad põhil kergemas žanris, mis saab üldse olla, aga samal ajal nüüd meloodiad, ma leian, on, on, on sama, sama mõjuvad sama emotsionaalselt kui võtta seal mingi klassikaline Beethoveni sonaadi, teine osa, mingi meloodia, et, et just nagu tõestada ka selleaastase kavaga, et seal ei ole tegelikult sellist vahetega vastuolu. Et ma mängin kõrvuti siis kõige tuntumaid klassikaasju novelli boolero või, või Ave Maria ja, ja muusugune pildid näituselt ja nii kõige tuntumad meloodiad sealt ja samasuguses seades, eks ole, noh, mis on siis, mis ei ole päris klassikaline seade, et ühest küljest on need seatud nagu kiriku orelile ja klaveri koosmängule. Aga teisest küljest minu enda mäng on ikkagi selleni improvisatsiooniline nagu nagu sellises popdžässmuusika klaverikäsitlusest nähtub, et ma luban seal variatsioon endale luban selliseid aktiivsemaid rütme, mis, mis ei ole päris kirjas seal sakalised noodis, et me oleme ikkagi nagu, nagu vabad. Vaata ja noh, nagu läbi enda, eks ole, ma ikkagi läbi enda läbi läbi kaasaegse tunnetuse, ma esitan neid, et tõestada jah, et, et kui need nii vaheldumisi mängida neid asju, et ei pruugi noh, ma tahaks jaa, ei kuule, ei saakski aru, eks ole, selles mõttes klassikaline rokkmuusika ütleme seal mingi ult wild või, või s või, või, või asi Zeppelin. Ja, ja see on nüüd popmuusikas on klassikaline muusika, et tegelikult, et, et noh, minu jaoks ei ole kunagi elus olnud nagu vastuolu nende vahel, et, et seal on öeldud, et kuulad, mis sa teed, mingit estraadimuusikat, mingi kõige, aga ma jah, aga, aga ma ei saa mingit mingit vahet aru ja tänapäevani välja, et eks ole, et noh teades eks ole, kuidas see sünnib, see Classical ütleme papplaul, eks ole, noh, see see meloodia, kõike siis see produktsioon, ütleme, seal stuudios ja esitus, nüansid, eks ole, ütleme seal lauljale pillide, et seda nagu olles kogenud ja samuti nagu klassikalisi, ütleme, seal kirjutanud mingi sümfooniline sümfoonia seal ei ole teoseid, ma olen teinud ja olles selles protsessis sees, kuidas on need seal proovid ja katsetamine ja ettekanne, see on täpselt seesama, et seal ei ole mingit erinevust, selles tegevus, ainult erinevus on nüüd selles, eks ole, et kes nüüd, kes nüüd tarbib seda, eks ole. Aga see on ka vale, eks. Oma tegevusega ma tahaks seda piiriga seda, et, et inimesed ei tarbiks noh, nagu nagu automaatselt popmuusikat välistades kõik muu, et kust nagu trumme mängib, trumme mängiv ütlemise tümps ei käi, et seal nagu polegi muusika, sa oled, nad ei välistaks seda ja samuti muidugi panen imeks ja, ja eks seda, et nii-öelda Professionaalse klassikalised muusikud, et need nagu ühesõnaga on niivõrd kramplikult ühe selle niukse kitsa liini peal ja välistavad ja põlastavad, eks ole siis kõiki neid, kes ja selle tuuri organist Aare-Paul Lattik on valmis sinuga koos tegema, teistsugust. No eks ta vahel natukene kortsud kortsutab kulmukuma jälle mingi asja nimega letile panen ka ei, ei loomulikult tema on temal vabameelne ja ja tuleb kaasa kõikide nende eba ebaharilikke ja, ja liiga liiga lõbusate ja liiga šovlikke asjadega võib-olla Glasgile muusika vaatevinklist, mida me sellel tuuril kahtlemata teine. Rein, kui tõenäoline oleks luua üks uus rokkbänd Eestis, kus põhifiguur kokkukutsuja läks, Rein Rannap? No see on seesama, mis ma ütlesin laulude kirjutamise puhul, et eks need, see nõudlikkus nagu enda suhteliselt, mida tulemust tahaks ja, ja kindlasti ka kuuletuma, et see on niivõrd kõrge, et see nagu nagu, nagu takistab seda, eks ole, et peaksid nagu olema parem kui see kuriseeruja Ruja hiigelaeg, eks ole, aga seda vaevalt et saavutab juba eeskätt selle tõttu, et pole sellist lauljat nagu sinna etteotsa panna. Aga ei noh, ma ei, ma ei välista midagi, aga ei bänd võiks olla, aga kas neist ise seal alati kaasa mängiks? Kas see nii-öelda sellel vanal rasval kõikide nende sadade lugude peal elaks juba uhkelt ära ka või autorid enam mitte ei tilgu, vaid lausa voolavad nirena? Mina neid ei ole, tants on jälle see, see noh, rahvaarvu suuruse, eks ole, paneb siin piirid paika, et noh, kahtlemata tarbijaid. Raimond Pauls, eks ole, selle suure endise nõukogude liidu territooriumi tõttu, kus ta lood elavad, vanad et kahtlemata elaks, aga ei, seda seda loomulikult mitte, eks. Aga, aga see polegi olnud kunagi ka mingi mõte, eks ma ikkagi ikkagi elan ära noh, just nende enda korraldatud ürituste läbi. Sa oled öelnud, et seal muusikaliselt nagu teed kõike või oled valmis kõik enam-vähem mängima, kuidas sa siis ennast lahterdada, mis visiitkaardi taga on, et oled sa helilooja, pianist, rokkar, sümfonist, šõu, muusik? No seal on pianist, helilooja, jah, aga ega ei noh, see on probleem jah, et eriti just Ameerikas öeldi väga palju sellest, hea küll, et me müüks plaadimüük 100 või midagi, teid korraldaks kontserte. Aga kuidas me teid reklaamime, kuidas tutvustame, pole sellist žanrit või seda nagu leibleid, seda, seda silti, mida mulle külge kleepida, eks. Et mitte mitte selles klaasi, et ma olen teinud erinevaid, väga palju erinevaid žanre, vaid see, et kui ma teen ka nii-öelda jutumärkides ühte asja, eks ole, et siis ma ei tee seda puhtalt, vaid ma võtan kokku nagu kõik need erinevad kogemused ja tunnetused, mis ma olen saanud teisi žanreid tehes, eks ole, et kui ma mängib klassikat, siis mängib puhas klassikat, tõstis šõu momenti see helilooja kogemusi, eritise improvisaator ei kogemus, et ma teen omamoodi iga kord erinevalt, et need kõik räägivad ju kaasa, ükskõik, mida ma teen. Ja, ja selle tõttu on võimatu seda lahterdada. Ja, ja ma ütlen, et siin siin ma olen õnnelik, õnnelik, eks ole, Eesti oludes, et kõik, see, mis ma kogu eluaeg olen teinud, et see nagu nagu kuhjub ja koguneb, kumuleerub, eks ole, ja selle tõttu on kaubamärk on lihtsalt mu nimi siin, eks ole. Et Rannap või klaveripoeg ongi ongi see kaubamärk, et inimesed ei esitatud küll, aga mis täpselt, mis, mida ta täpselt teeb, eks ole, kas ta mängib siis ütleme seal seal džässi, mida mingi mingi popid. Ühesõnaga, ma ei peagi puhtalt asju tegema, ma võingi miksida kõiki neid erinevaid asju kokku. Sest see, see nimi, see kaubamärk ei eeldagi lahterdamisi, aga väljaspool Eestit, mismoodi ma saaksin minna, tantsinud isegi siin kõrval, Soomes ei ole ju mingit mingit võimalust rahvast kokku kutsuda, sest et, et nad tahavad ju, tead täpselt, mida ma teen. Aga seda on võimatu ühesõnaga välja öelda. Jutusaateaeg hakkab lõppema, siin taustal juba kõlab vaikselt nii vaikseks, kõik on jäänud, kui Rannap oli seitsmeteistaastane, kirjutasite ühe lihtsa loo ja seda lugu. Me paar fraasi veel kuulame. Rein Rannap võtab klaveri Aare-Paul Lattiku kaasa ja nad kutsuvad meid orelile külla juba tulevast nädalast kuni juuli kuni juuni juuli keskpaigani. Just aitäh Rein Rannap tulemast ja sa saatesse tegutsemast.