Tõenäoliselt on Jaroslav Hašeki šveik paljude eestlaste lemmik Raamat. Tõenäoliselt on inimese jaoks, kui ta peaks mõningat mõtisklema, tõsiselt arusaamatu, kuidas maailm 1914. aastal sellises suuruses üksteise tapmist korraldas. Esimene maailmasõda ongi tänases kultuurimajas jutuks. Selle üle arutlevad Tartu Ülikooli professor Eero Media. Meil on ja saatejuht Tarmo Tiisler. Kuna miks küsimus on meie saatesarjas kõige tähtsamal kohal, siis nii me ülesande püstitamegi. Miks toimusid nelja aasta jooksul sellises ulatuses tapatalgud üks või enam põhjust, tulenesid nad üksteisest või eksisteerisid sõltumatult. Kena kuulamist laupäeva hommikusele, mõtisklemis, huvilisele. Kultuurimaja. Eero Medijainen teie kui ajaloolane, kui loete šveiki, on see hea raamat lisaks kõigele, et see on hästi kirjutatud, aga ajalooliselt. No kahjuks on ta, ta kirjeldab nii liiga konkreetselt siis ühte armeed olukorda ühes armees, Austria-Ungari armees kui seda nagu selgelt välja öelda, et kõmin vaid öeldakse lihtsalt armees, eks ole, ja, ja see nagu kõlbab üldistusena igasugustele olukordadele erinevates armeedes. Ja natuke kahju, et šveik ei saadud nagu lõpuni kirjutada, sest mis juhtus väike ka siis, kui see väeosa, kus veic oli, marssis üle venelaste poole ja need jutud, mis oleks juhtunud Venemaal, need jäid ju kõik kirjutamata. Tulid ajaloolase jaoks, ei anna see seik eriti palju ta annab noh, niisuguseid inimlikust aspektist muidugi palju sellist suhtumist näitab Kesk-Euroopas võib-olla tsehhide suhtumist sõtta sõdimise ültse Austria-Ungari impeeriumisse ja niisugune sõna on tal kindlasti omaette väärtus, aga kuna ta ta käsitleb suhteliselt lühikest perioodi seal nendel ainult poolteist aastat, eks enne kuis väik vangi langeb, õigemini kui raamat peavad siis tal väga suurt sisust olulise hallika väärtust ehk ei ole, aga samas on ta tal tohutu väärtus teatud mõtlemise viisi edasi millisena teatud identiteedi mõistmiseks teatud olustiku mõistmiseks, mis, mis valitses näiteks Austria-Ungari armees. Ja, ja ühtlasi annab ta siis kaudselt ka meile päris palju esimese maailmasõjamõistmiseks. Aga läänerindel muutuseta? Jaa jaa, remarki teised raamatuid, näiteks janu läänerindel muutuseta on muidugi selline tõsisem raamat ja ja eks seegi ju ei ole. Ei ole ju nüüd mingisugune niisugune ajaloo käsitlus, vaid ikkagi ikkagi jah, suhtumise tunnete emotsioonide edasiandmiseks ja annab edasi seda olustikku, mis oli ehk sellist karmi ja võib-olla isegi külma kalki sõja igav päeva annab mõista sõdurite elu, milline tooli ikkagi kuid, ja aastaid ühe koha peal püüdes end varjata ja mõttetuid rünnakuid üritada üritada teha, sellist kõiki annab ja eks ta annab sellisena ka teatud sellist sotsiaalset, kultuurilist, isegi natuke ideoloogilist tausta. Nii sõjale, kui kaob pärast sõjaaegsetele sündmustele. Mida ajaloolased arvavad, mis võis olla esimene üldse viide sellele, et 20. sajandi alguses võib tekkida selline relvastatud konflikt, mis aastal see umbes võis olla? No ärme aastat otsime nagunii keegi ei julge mingit vastuste kindlat vastust anda aga võime küll alustada selle Verdinani tapmisega ja šveiki looga, sest ega seal on juba iseenesest selles, mida sa Eiki ütles ja kuidas ta käitus, on ju päris palju sellist huvitavat. Sest šveikume tuletan meelde, rahvuselt oli ju tsehh ja rahvas ja hea küll, me võime šveiki suhtuda väikese huumoriga ja hindame tema niisugusi tema arvamusi autor Ungari armee kohta ja saame tuua sealt paralleele ja tõime paralleele kunagi Nõukogude armee kohta ja nii edasi. Natuke nagu kergekäeliselt suhtuma ka siiskis võik. Ja mitte ainult väike, vaid paljud teised tsehhid läksid esimesse maailmasõtta ikkagi teatud vaimustusega ja see on nagu üllatav, et tsehhid, kes elasid Austria-Ungari impeeriumis, kes ei olnud noh, kellel, kelle, ütleme, selline rahvuslik staatus oli ehk piisavalt hea, võrreldes mõnede teiste Austria-Ungari vähemusrahvustega ei olnud nad siiski valitsev rahvusi aga olid valmis minema Austria-Ungari sõtta ja see on muidugi üllatav. Ja, ja noh, niisugune šveiki käitumine ja paljude teiste tsehhid slovakid Austria-Ungari inimeste, aga muidugi kogu Euroopa, ka teiste riikide rahvaste käitumine ja niisugune ootamatu esimesse maailmasõtta minek on tekitanud tõesti tõesti sellist vajadust selgitada ja selgitada ehk rohkemgi kui näiteks teise maailmasõja puhul, et mis oli siis sõja põhjuseks ja põhjusteks. Ja siin muidugi Me põrkume teatud selliste stereotüüpide vastu kohe, sest me teame ju õpime, oleme õppinud koos keskkoolist gümnaasiumist, teame, et esimese maailmasõja puhul on see pilt nagu näiliselt hästi selge, teavet oli selge, ajend olid selged põhjused olemas, pinud sellega põhjalegi tunni tunnikontrolle teinud, kontrolltööd teinud ja, ja see nagu pilt oleks selge, aga aga noh, nii nagu igasuguseid teadmisega, nii nagu igasugust üldistustega on. On juba süüdistus ise natukene stereotüüpne. Ja, ja noh, see on selline inimesi psühholoogia paratamatu, paratamatu külge ilma selleta. Ja seetõttu, kui me nüüd küsima, et mis on üldse sõja põhjused, siis, siis me oleme kohe päris keeruliste niisuguste teoreetiliste mõtteliste probleemide eest sest ei saa öelda, et sõjal on üks või võib mõned põhjused. Põhjuseid saab ometi liigitada erinevate põhimõtete alusel. Aga kui me ikkagi tuleme nüüd 19.-sse sajandisse, siis pärast Napoleoni kukutamist järgnesime Euroopas sisuliselt 100 aasta pikkune rahuaeg, välja arvatud Prantsuse-Preisi sõda. Kas see tähendab, et inimkond ei suudagi rohkem kui 100 aastat rahulikult elada või Se Napoleoni järgne Euroopa ja oli ikkagi niivõrd kunstlik, et ta ei rahuldanud seal elavaid inimesi või tuli siin juba mängu ka see tehniline revolutsioon, 19. sajandi lõputehnika areng või siis rahvuste sünd? Jumala neid võisid loetlenud siin üksjagu, et millise pildi teie enda jaoks. Kui vanad, no minu arvates see nimetatud Euroopa kontsert või mõnikord nimetatakse teda ka süsteemiks Meternichi süsteem, ehk siis Austria välisministri nime järgi see oli tegelikult ei olnud metalne muidugi tema looja, vaid vaid hoopis enda sekretär, kas rahvusvaheliselt tuntud teoreetik 19 sajandi alguses, aga, aga need, need on kõik nagu sellised pisiasjad. Aga 19. sajandi kontsert, ega ta nüüd ju põhimõtteliselt ei erinenud sellest, mida me tunneme Westwali süsteemi all. Ehk kus on siis riigid, on selliseid kõrgemaid tegijad, kus riikide vahel valitseb selline kindel jõudude tasakaal ja mille rikkumist peetakse peetakse üldiselt selliseks negatiivseks paheliseks ja mille vastu tuleb igal juhul tegutseda. Ning kolmas põhimõte, et riigid on. Ma tean seda, et nemad ise otsustavad, nende sisepoliitikasse ei sekku, ei sekkuta. Ainuke juhus, kui on ohus, siis üldine rahu ja nendele põhimõtetele oli see materjalisüsteem rajatud ja ma ei arva, et see oli, see oli selline nõrk või kehasüsteem. Sest pigem vastupidi, et see oli just väga hea tugev süsteem, sest ega sadat aastat ei olegi inimkond ilma suure sõjata nagu elanud, neid suuri sõdu on varem ikka olnud palju rohkem ja 19. sajand oli pigem pigem tõesti erand. Ja, ja seetõttu tuleb seda süsteemi siis kiita ja, ja seda teadsid muidugi ka kõik esimese maailmasõja poliitikud ja sõjaväelased ja selle juurde ehk hiljem jõuaks, et just see süsteem oli eeskujuks ka tulevase rahu loomisel, aga aga nüüd, miks see süsteem tegelikult ei töötanud, et ka, miks ta miks ta siis, miks see süsteem siis lõppes, kui ta lõppes esimese maailmasõjaga? Ka selles suhtes ei ole teoreetikud päris ühel meelel, et esimene maailmasõda nüüd selle Euroopa kontserdi, kui niisuguse lõpetas, pigem oli see lõpetus ikka selline pikaajalisem protsess ja võib-olla kestis 20 kuni 30 aastat ja süsteem lõpetati alles teise maailmasõjaga. Aga nüüd, miks meteoriidisüsteem ja miks siis jõuti esimese maailmasõja juurde? No vot, see on nüüd see küsimus, mida, mis erutab inimesi ja ja võib-olla kui paralleel tuua näite, et miks inimesed teavad rohkem näiteks Titanicu hukkumisest kui Estonia põhjaminekust või mingist muust suurest katastroofist. Just see, et enne seda tükk aega ei olnud midagi sellist juhtunud ja usuti sellesse progressi üle. Sellise ninaga esse suunatud arengut ja areng oli alati positiivne, midagi tuli rohkem rohkenes ja selline üldine usk progressi see võis ka olla üheks sõja põhjuseks on selle juurde võib-olla natuke veel hiljem. Ja ka nüüd 19 sajandi jooksul toimunud muudatustest võib-olla, mis minu arvates nagu muutsid selle süsteemi süsteemi olemust ja, ja mis ehk siis võimaldasid, kui räägite sellistes võimatavatest põhjustest esimesel maailma seal tekkida üks selline ilmselt on protsess, mis algas 19. sajandi teisel poolel, see on nüüd selline kompleksne protsess või strukturaalne protsess mis on seotud linnastumisega Horbaniseerumisega ja ühtlasi siis moderniseerumisega, kui rääkida majanduslikest terminitest kindlasti realiseerumisega, mille tulemusena kadus ehk Euroopas ja võib-olla kogu maailmas noh, pigem siiski Euroopas niisugune endine konservatiivne patriarh, reaalne, kindlatele reeglitele püsiv maailmanägemus, maailmapilt. Maailm muutus ebastabiilseks, ebakindlaks koos urbaniseerumisega, tulid, tulid töötuse probleem, tulid erinevad poliitilised jõud, mida varem ei tuntud, magas või lumpen, proletariaadi tekkis suured inimeste hulgad, kelle käitumist ei osatud kaudselt ka otseselt kontrollida. Selleks ei olnud sellist mehhanismi. See on ehk üks niisugune põhjus. Äkki oli kogu maailmas sellist seltskonda hästi palju, keda sellest süsteemist, mis rajati siis 19. sajandi alguses ei olnud üks põhjus ja teine, mis ka on sellega seotud, on see tohutu immigratsiooni immigratsioonilaine, mis algas 19. sajandi keskpaigast ja emis jätkus kuni esimese maailmasõjani välja eriti siis Ameerika ühendriikidesse, aga ka mujale ja siis ütleme Ida-Euroopast, Euroopasse, Euroopast, mujale. Ja ka see kõik lõhkus sellise vana-le külale, patriarhaalse ühiskonnale toetuva maailma pildi. Ehk võiks moodsamalt öelda, selline varasem identiteet kadus, lisandus veel ka jah, nagu enne ütlesin, parteistumine erinevate poliitiliste parteide teke, järelikult ei kehtinud enam üheselt tartlased, vaid erinevate parteide teke näitas, et maailmas võib olla ja on väga palju erinevaid erinevaid väärtusi, mille eest ühed või teised grupid siis võitlevad. Ja noh, kui veel rääkida sellisest natukene natukene kahtlastest põhjustest, siis, siis ma usun, et, et näiteks üheksa esimese maailmasõja põhjuseks võis olla ka see, et ühiskonnas kadus selline arhiline süsteem või oli kadumas. Kuigi me räägime, impeeriumid olid ja ja impeeriumid valitsesid, aga impeeriumide sees oli toimunud. Lisaks sellele, nagu öeldud, immigratsiooni, migratsioonile, elanikele, konnaliikumisele linnadesse oli, toimub veel terve rida muid muudatusi, näiteks kas või seltside teke, seda nii Austriaga Karin Peruus, eriti siis paljurahvuselist impeeriumit-s ja Venemaal mida senine poliitiline reziim ei suutnud ja kaid teadnudki kontrollida ja ei tahtnudki kontrollida, ei pidanud seda eriti oluliseks. Aga ütleme, siin Kesk ja Ida-Euroopas olid need ikkagi olulised oluline hulk inimesi, kes olid ühendatud erinevatesse spordiseltsidesse. Ja noh, kasvõi Poolas, kui nad tegelesid siis laskespordiga, siis oli juba tead teatud määral isegi jõud, mis ei allu väga selgelt impeeriumi kontrollile. Kas võib öelda ka, et mängu astus naine 19. sajandi lõpul, ehk siis naine sai mehest ja perest iseseisvamaks, kui ta oli olnud varem ja tuli ka täiesti uue jõuna areenile. Ja naisteküsimus on ikkagi niisugune ka üks võib-olla natukene natukene neline küsitav teema, aga võib ka väga kui väga julgelt üldistada, siis võiks öelda, et võib-olla võib-olla siis naised olidki kaudselt see esimeses maailmasõjas, kuna nemad olidki just need, kes lõid esimesed sellised seltsid, ühendused, mis ei kuulunud otseselt riigikontrolli alla. Noh, sellised omapärased siis mitteriiklikud organisatsioonid ja nende aktiivsus oli 19. sajandil üsna suur ja just või väga sageli naiste poolt loodud nimetatud salongide juurde tekkisid ju esimesed poliitilised parteid nende ümber keerlesid ajalehtede toimetused ja, ja miks mitte seenel naise roll. Niisuguse poliitikat kaudset mõjutajana kasvas oluliselt. Lisaks muidugi selline sotsiaalne roll, et kui Seindust realiseerumine moderniseerumis algas, siis ka see muutis muidugi tööjõustruktuur ja ja naised läksid ka tõesti tööle. 19. sajandil ehk naine oli pigem ikkagi tegeles köögi, lasteaia ja koduga, mehega ja tegeles hoopis millegi muuga. Aga ma siiski ka seda ei ületähtsustaks ehk ehk naise rolli. Pigem ma ütleksin, et võib-olla see moderniseerumine, mis algas algas 19.-na pandi jah, teisel poolel, uus tehnika, eriti sidetehnika areng oli ehk niisugune põhjus, mis, mis võib-olla kiirendas ja võib-olla isegi isegi ajendas esimese maailmasõja puhkemist. Sest kui me tuletame meelde, et esimene maailmasõda algas ju kuni juulini 1914 ja juuli terve juulikuu ei juhtunud midagi pärast protsendid nadi tapmist ja siis äkki sõda puhkes praktiliselt kahe nädala jooksul. Ja see tähendas seda, et erinevate riikide valitsustes kindral staapides tehti otsuseid hästi kiiresti ja, ja seda võimaldas minu arvates eelkõige telegraafi areng. Ja muidugi üsna uus nähtus, Telefoni tulek, mis võimaldas ja isegi sundis peale üsna selliseid kiireid otsuseid. Valitsused pididki kiiremini otsustama kui varem, sest nad said informatsiooni kiiremini ja kui varem, sõja ja rahuküsimusi otsustati niisugustel pikaajalistel läbirääkimistel. Diplomaadid tulid kokku, vahetasid kirju omavalitsustega kirjad, liikusid nädalaid, mõnikord isegi pikem kaugemates maades isegi, kuid siis otsustamise protsess veel aeglasem läbi 19. sajandi ja olud võisid muutuda ja jõuti tee otsuseid niimoodi läbi kaaluda. Ning nüüd, esimese maailmasõja eel enam seda ei saadud, kuna diplomaadid kui niisugusel ei olnudki tähtsust eriti, sest tema andis lihtsalt edasi konkreetse läbirääkimise tulemused ja otsus sai. Otsus sai teha juba mõne minuti pärast pealinnas. Kuna informatsioon jõudis saadikult valitsuseni koheselt. Niisiis esimene maailmasõda tänases kultuurimajas. Me ei otsi süüdlasi, vaid põhjuseid. Stuudios on jätkuvalt Tartu Ülikooli ajaloo professor Eero Medijainen ja saatejuht Tarmo Tiisler. Kultuurimaja. Te olete maininud nüüd mitmeid põhjuseid ja meie siin kahepeale kokku veelgi rohkem, aga ükski neist ei ole ju otseselt selline, mille pärast peaksid kaks riiki sõtta minema teineteise vastu. Sõtta minnakse siis, kui ei suudeta milleski kokku leppida ja et küsimus on niivõrd põhimõtteline, siis muud lahendust ei leita, kui, et hakkame rusikatega selgitama. Nii toimub tänavakaklustes ja, ja ilmselt ka alguses, et miks see kõik ikkagi kuhjus niimoodi kokku, et mingit muud lahendust. Jah no eks sõda on üks ühte liiki konflikte konfliktiks, ma loen sellist olukorda, kui on, kui on tõesti tegemist lepitamatu vastuoluga ja vastuolu ei saa lahendada teisiti, kui, siis siis tõesti jõuga ja, ja seda on niisugune konflikt, aga miks selline nüüd jõuti ja vot see on et millised on siis olulisemad põhjused, kas need kaudsed, varjatud või nüüd sellised konkreetsed empiirilised päeva sündmused, mis toimusid siis juunis 1914? Kas see, mis toimus 28. juunil Sarajevos, kas see oli niisugune põhjus, mille pärast konfliktini minna? Või kui seda püstolilasku poleks olnud, kas siis ei olekski esimest maailmasõda tulnud? Jah, no see püstolilasku nüüd üldse natukene müstifitseeritud nad sellega seotud muidugi hüppe, sest et ma usun, et kuni 20. sajandi kohta küsida, et paljusid inimesi teatakse, kui paljusid poliitikuid mäletatakse 20.-st sajandist siis noh, need, kes on lõpetanud keskkooli, kes on ajalugu õppinud, siis ilmselt ka Prillop printsiipi nimi on, on nagu üldtuntud nimi tuntud muidugi mitte sama tuntud, vaid peaaegu sama tuntud kui Stalin või Hitler või, või keegi teine. Sest noh, tema nimega on, on see ülejäänud esimese maailmasõja puhkemine seotud ja aga nüüdsel Gabriela püüdsipi puhul temasse suhtumine on juba kahene. Kas ta oli ikkagi anarhist terrorist, kes tappis seaduslikult siis seaduslikku valitseja või oli tegemist kangelase rahvuslasega? Kui praegu keegi lööb tema nime näiteks internetiotsingusse ja leiab, et Serbias on olemas selline jalgpalliklubi, mis kannab kari lobrintsipinime või, või isegi rahvamuusikagrupp rahvatantsugrupp gorilla printsiibi nimeline siis see näitab, et ta mitte igal pool ei peeta anarhistiks või terroristiks. Ja tegelikult ka rõivaprintsiibid on ju ka analüüsitud päris põhjalikult tema tegevust käitumisseal 28. juulil ja on jõutud järeldusele, et ega need mees ise isegi leid teadnud, et ta läheb ja alustab esimest maailmasõda. Pigem oli, tuletagem meelde, et tegemist oli üheksateistaastase noore poisiga kes oli ka ilmselt talle endale teadvalt surmahaige kellel oli tõsine tuberkuloos ja, ja kellele väga pika elulootust ei pandud. Ja võib-olla siin tuli mängus Eedeegolmide meestne veel veel ei olegi rääkinud 19. sajandi uus nähtus, ehk ehk natsionalism ja niisugused natsionalistlikud tunded ja, ja mõtteviis, et, et rahvusteatud rahvuskuuluvus kohustab millekski ja ja võib-olla seda noort meest siis tõesti ta oli veendunud, et ta teeb midagi Serbia jaoks või sele Suur-Serbia jaoks, milles tunnistati 19. sajandi lõpul, 20 sajandi alguses. Ja mis oli ohuks Austria-Ungari impeeriumile, ja kui ta nüüd Austria-Ungari troonipärija tappis, siis siis ta tõenäoliselt uskus, et ta midagi teeb. Teeb siis oma riigi jaoks tarbija jaoks, kuigi ta ütleme, oli Bosnia serblane, aga pigem ta tegutses ikkagi oma isiklikel ajenditel ja tahtis võib-olla midagi ära teha, enne kui tema noorel otsa saab. Aga huvitav on see, et ega nüüd väga palju teatamis cabrio printsiibist edasi sai pärast pärast Franz Ferdinandi tapmist ja eriti ei teata seda. Ja ega teda surma ei mõistetud vaid ei saanudki, Austria-Ungari seadused olid 19. sajandi sajandil piisavalt leebed ja surma võis mõista ainult üle 20 aastast inimest ja see tähendab Edgarile printsiip, pile määrati pikaajalisem vanglakaristus ning ta suri alles 18. aasta kevadel ja tõesti tuberkuloosi. Siis küll Austria-Ungari vanglas, nii et see lõpp oli suhteliselt selline vaikne ja kursusetu. Omast kogemusest võin rääkida Sarajevo põhjal. Aasta tagasi õnnestus seal käia ja hakkasime kolleegidega seda kohta otsima, et kus need kuulid siis välja lasti ja hakkasime inimestelt tänava pealt küsima, eeldades, et Sarajevo elanik võiks seda teada ja meiega sisimas Ferdinandi nime järgi, et kus siis Franz Ferdinand maha lasti. Ja esimesed kuus inimest ei saanud üldse aru, mida me küsisime, kusjuures meile ikkagi tundusid kohalikud elanikud. Ja siis keegi meist mainis kogemata cabrio printsiipi selle peale, oi muidugi, miks me sedagi Ta ei tea, see näete on seal silla juures. Et, et nende jaoks siis Bosnia elanike jaoks on ikkagi sündmus, mis on seotud enne kõige Gabriela printsipi nimega, mitte Franz Ferdinandi, ka kes läbis riiki, jalutas kõige tähtsama tegelasena vaata. Jah, just selle, ma tahan juhtida tähelepanu, et, et see, et 19 ajal justkui me enne rääkisime paljudest põhjustest, siis siis üheks rääkinud ja, ja see oli võib-olla üks selliseid suuri suuri muudatusi, mis toimus 19. sajandi jooksul, sest tuli tuli uus tegija. Ei, see on see tunne, sõnalismi tunne, rahvustunne mis mis omandas, ei saa öelda, et mõnel mõnel rahvusel siis positiivsel või teisel negatiivse, vaid mis omandas erinevaid jooni ja mille siis lisandus kuskil 19. sajandi lõpul, aga eriti 20. sajandi alguses. Mõtteviis või, või selline selline väärtus, et rahvus on midagi sellist, mille nimel peab ja, ja isegi on hea ennast ohverdada, on õige ennast ohverdada ja see nagu õigustab kõike. Ja vot see mõtteviis võis olla ka üks esimese maailmasõja põhjuseks, sest rahvuse nimel sõtta minna see oli, see oli niisugune õiglane ja üllas üllas tegevus nimelt siis ühte meest tappa, vaid, vaid ka ka tervet teist teist rahvust tappa. Aga aga tuletaks veel meelde, et esimene maailmasõda, kui ta nüüd algas ega me räägime küll, oleme siin kordanud esimene maailmasõda, see ei olnud ju siis, kui ta puhkes ja ka järgmised 20 aastat ei olnud esimene maailmasõda. Seda küll üksikud ajakirjanikud nimetasid juba 19. aastal 1919 siis esimeseks maailmasõjaks kohe numbriga Nad nimetasid, esimeseks tahaks, sest sest tulemas ennustasid, et esimene maailmasõda lõppes, nii et tulemas on kindlasti ka teine ja, ja võib-olla veel mitu suurt sõda. Aga Nad jäid ikkagi suurde vähemusse ja enamik maailmast, ütleme, prantslased, itaallased, inglased, kõik suuremat suuremat sõdivad rahvad nimetasid teda ikka suureks, tahaks lihtsalt suureks sõjaks. Ja ütleme, maailmasõda oli ta ehk võib-olla sakslaste jaoks. Ja nemad ja jäigi niimoodi ehk hiljem kasutama ka mitte ka kõikjal ja mitte väga üldiselt see võetud omaks, kui, kui maailmasõda ta oli lihtsalt suur sõda ja no ka eesti keeles ikkagi, kuni kuni 30.-te aastate lõpuni kuni teise Maailmasõja alguseni seda esimeseks maailmasõjaks ei nimetatud. Ja esimese maailmasõja puhul ju võiks küsida, et noh, me teame nagu seda alguste algus on üsna selge. Aga kuna see esimene maailmasõda lõppes, et see on nüüd omaette küsimus ja, ja see on nüüd eri rahvustele hoopis hoopis vastatakse hoopis erinevalt. Natsionalismi-st rääkida siis siis mida noh näiteks Suur-Serbia elanik potentsiaalne elanik tahtis riiki, kus elavad serblased, tsehhid tahtsid riiki, kus elavad tsehhid prantslased, riiki, kus elavad prantslased ungarlased, seda, kus elavad ungarlased. Rahvusriigi kesknojah, ütleme, rahvusriik kui niisugune ideaalis ideaaliks ta muutus ehk, ja võib-olla siis Saksamaa ja Itaalia ühendamise järel ja niisuguse rahvust tervikust mõtlemise tekkimise järel kui see selline mõtteviis ehk kujunes mõnel pool juba 19. sajandi esimesel poolel, et rahvus on mingi kogu tervik. Ja, ja siis ehk siin 19. sajandi keskel ta muutus selliseks üldiseks, aga et rahvusriik et selles riigis ainult selle rahvuse inimesed Badelama tuli küll natukene hiljem, sest esimeses maailmasõjas ei, ei Keskriigid ega ka antiriigid näiteks ei soovinud küll mitte mingil juhul, et Austria-Ungari laguneks sest seda, mis juhtub siis Euroopas, seda osati juba kart. Ja, ja seetõttu ei saa öelda, et et nüüd Serbia oli suuresti selline riik, et elasid serblased, aga, aga siin taga oli veel natukene jah, niisugune muu liikumine, mis on samuti 19-l sajandil tekkinud ja, ja see on see nimetatud pan, liikumine, Angermanismi pan, Slovismi liik, mine ja noh, ütleme panna mehhanism ka ise käinud. Ja see nüüd taotles natukene enamat. Ja, ja võib-olla siis serblased ütleme, mitte kõik Ühed, vaid need serblased, kes arvasid, et Serbia tulevik on niisugune suur Serbia mis suudab Serbia alla ühendada, kõik Balkanil elavad või vähemalt Austria-Ungari impeeriumis elavad slaavlased. Võivad küll olla seal omaette, võib-olla riigina väga tekib selline teatud föderatiivne ühendas slaavlaste ühendus ja ehk seda taheti ja, ja niimoodi mõeldi, sest, sest Serbia ei olnud ju väga suur Serbia söötleme oli, tähendab viis miljonit inimest selleks ajaks ja aga, aga kas võib öelda, et Serbia oli natukene selline sõjakas, kas ja kuna ta võib-olla tema sõjakas tuleks sellest, et oli edukas esimeses teises Balkani sõjas enne esimest maailmasõda ja, ja sealt sellest edust oli, oli tulnud ehk selline enesekindlus, et Serbia võidabki kogu sõja ja suudab lõpuks Balkanil sellise ülekaalu saavutada, sest Türgi oli ju nõrgem on jäänud ja Austria-Ungari vastu oli Serbia olnud edukas. Ja võib-olla selline suur tagasilöök, mis oli selle teise Balkani kriise siis, kui Austria-Ungari hõivas päris Bosnia, siis seda loeti niisuguseks tõesti Serbia lüüasaamiseks ja see nagu nõudis teatud revanši Serbia poolelt ja, ja serblased ehk seda tahtsid. Aga tsehhid või slovakid ei osanud ehk sel ajal küll veel öelda, et nad tahavad elada oma riigis tahavad sellist riikides sellist riiki nagu tsehhi ja, või või Slovakkia või isegi Tšehhoslovakkia sellist ei olnud ka ajaloos olnud. Ja, ja seda nad, ei noh, see see mõte tulevased Tšehhoslovakkia riigist sündis ehk alles tõesti koos esimese maailmasõjaga. Samamoodi poolakad, kad, kui poolakat rääkisid mingist oma riigi taastamisest, siis ei olnud ka nemad kindlad, millist Poola riiki nad tahavad, kas nad tahavad seda, mis kas Leedu ka kunagi see suur fosfalita kuni 1772. aastani või tahavad sellist, kus on siis puhtalt poolakad elavad ja siin oli väga palju eriarvamusi ja noh, näiteks neid erialasid, mida teha siis Leeduga ja, ja nii edasi. Ega kogu see Ida-Euroopa ei saa öelda, et, et rahvusriigi idee oli kõikjal selline selge klaaramat ja kõik tahtsid seda. Pigem oli see teatud selline jah, rahvustundest tulenev ebamäärane soov teha midagi rahvuse jaoks serblastele luua suurt Serbiast tšehhidel, saada suuremat autonoomiat ja nii edasi, aga, aga kindlasti ükski ükski selline vähemalt väike rahvus ei tahtnud maailmasõda. Ja ma usun, et esimest maailmasõda ei tahtnud tegelikult keegi. Kultuurimaja. Aga öeldakse ju, et sinna sõtta mindi vaimustusega. On see selline käibeväljend, on see selline propagandalause, mis näiteks väejuhatuste poolt välja lasti ja tsenseeritud ajalehtedesse ära trükkida. Selles kahelda ei saa, et mindi vaimustusega. See vaimustus oli olemas ja, ja kasvõi sellele vaimustusele muidugi nüüd sellist seletust ühest seletust anda on, on keeruline. Sest veel Meil on 14. aasta siis varakevadel või neljateistkümnendat aastat, talvel enne sõja puhkemist oldi sama vaimustuses näiteks niisuguse mehe nagu Norman on selli ideest, et sõda, suur sõda üldse ja siis esimene maailmasõda ei ole võimalik. Sest kogu maailm on omavahel eriti majanduslikult ja tähendab pankade kaudu rahanduslikult finantsiliselt siis nii tihedalt seotud. Et iva teaduslikel kaalutlustel ei, see muutub mõttetuks sõdida ja selline sõda, kui see peaks mingi konflikt peaks puhkema, lõpeb kohe eos, sest maailmamajanduslikud huvid välistavad seda ja sellest mõttest oldi vaimustatud. Ja miks nüüdse mõtte muutus siis mõne kuu jooksul ja oldi vaimustatud konfliktist? No siin siin tuleb ka muidugi jälle tähelepanu pöörata, noh kasvõi nendele uutele meediakanalitele, meedia võimalustele selle kaudu tekitati teatud selline kunstlik vaimustus. Siis me peame arvestama ka niisuguste uhkust, selle võib-olla 19. sajandi lõpu ja 20 sajandi alguse progressi ideele, veendumust, et noh, me oleme kõigega ilusti hakkama hakkama saanud, probleemid on lahendatud ja me saame hakkama ka oma vaenlastega loomulikult. Ja tõesti, see vaimustus oli kõikides riikides ehk võib-olla kõige vähem, võib-olla Prantsusmaa, Prantsusmaa oli ikkagi Preisimaaga sõdinud ja Prantsusmaa nii vaimustuses ei olnud. Aga siiski suudeti ka Pariisis ja mujal Prantsusmaal sellist toetust valitsusele kiiresti organiseerida 14. aasta suvel. Ja et ka prantslased siiski olid valmis minema sõita ja sõtta mindi ju praktiliselt ühesuguste loosungite nimel. Kui sakslased ütlesid, et nende loosungiks on jumal kuningas ja Isamaa, siis samamoodi inglased väitsid, et nende loosungiks on kuningaid ja Isamaa. Prantslastel oli keerulisem öelda, nende vennad lähevad jumala nimel, see oli selline, seal olid teatud sisemised probleemid, aga Prantsusmaa nimel või, või prantsuse ideede eest oldi valmis sõtta minema. Ja, ja me hetkel oleme ära unustanud, et hea küll, esimese maailmasõja alguses Ameerika Ühendriigid kinnitasid, et nemad ei lähe esimesse maailmasõtta ja pudru Wilson võitis ka teised valimised selle lubadusega, et hoiab Ameerika ühendriigid eemal. Aga ka Ameerika ühendriigid olid ju valmis minema ikkagi teatud HDD sõtta. Ja need aated olid siis ütleme, vabadus. Ja, ja võib-olla võrdsus ja kuigi nad tõlgendasid seda, no igaüks erinevalt olid ikkagi teatud vaated, aated, niisugused olid inimeste massid. Kri vallanud tõesti usuti, teatud ideevõitu, usuti, et ollakse õigel õigel teel ja seda tähendasid siis erinevate riikide ajakirjandus. Loomulikult poliitiline ja eriti sõjaline eliit. Millal ajakirjanduses hakkas tulema esimene või esimesed märgid esimesed artikli sellest, et võib minna sõjaks? No tegelikult nüüd sõja võimalusest räägid ju läbi 20. sajandi esimese poole ja, ja kui me nüüd räägime esimesest maailmasõjast sõjast, siis esimene maailmasõda, kui algas, siis mõeldi tegelikult kahte erinevat sõda. See esimene maailmasõda, kui algas, oli ühelt poolt, siis, ütleme teda võiks pidada näiteks Saksamaa esimeseks sõjaks, see oli Saksamaa esimene sõda. Sõda siis koha eest päikese küll, nii nagu ütleme, saksa, eriti sõjaväeline eliit mõtles ja terve rida ka diplomaate mõned siis valitsus, ringkonna inimesed ja võib-olla isegi kabiilsem, teine ja teine sõda oli, ütleme, kolmas Balkani sõda. Ja nad esialgu olid, nad isegi erinevad sõjad ja Balkanil oli ju sõdu olnud või konflikte olnud, mis ei olnud päris suureks sõjaks teinud või selliseid relvastatud vastasseise oli olnud järjest ning, või kasvõi inglisepuri sõda juba sajandi algusest siis hilisemad con Fletid Balkanil ütleme, maailm oli selles mõttes harjunud, et et kuskil väikesed väikesed sellised lahingud käivad. Väike sõda toimub ja ega ei saa öelda, et nüüd kogu 19. sajand oli rahulik, muidugi oli väikesi sõdu olnud, aga võib-olla oligi see Vik rahuaeg ära harjutanud inimese selga väiksel väikse Väikse konfliktiga Väikse rahuga ja selle tulemusena oodati ka, et suurt konflikt ei tulegi. Et ongi lõpebki väikse konfliktiga ja võib-olla sellest ka seal vaimustust, usk, et me saame sellise väikse konfliktiga kiiresti hakkama. Me saame hakkama Balkanil, Balkanil olid ju olnud väikest sõjad, mõned kuud kestnud sõjad oli lõppenud teatud tulemusega. Saksamaal usuti, et meil on väga hea sõjaplaan, detailideni tunni isegi minutite kaupa arvestatud sõjaplaan, kuidas esimest maailmasõda võita ja noh, selle selle täitmisega oli tehtud täpselt matemaatilised arvutused. Ja see usk progressi oli, oli siiras ja miks mitte. Me saame hakkama. Me võidame vaenlase kiiresti väikese kohaliku konfliktiga, nii nagu prantsuse preisi sõda egas ei kestnud ja miks mitte, kui meil on hästi-hästi läbimõeldud plaan seda ka nüüd teha. Ja noh, samamoodi võib-olla prantslaste plaan ehk oli kõige-kõige nõrgem, aga, aga samasugused plaanid oli ka teistel. Ajaloolased spekuleerida ei armasta, küll aga kõik ülejäänud inimesed seda armastavad ja, ja kindlasti ka ajaloolased on, on arutlenud selle üle, et mis oleks pidanud olema teisiti, et ei oleks tulnud sellist suurt konflikti. Ei no mõned ajaloolised armastavad ja mina ei ole ka väga suur erand. Armastan, armastan küll spekuleerida, sest minu arvates noh, kui spekuleerimise all mõelda seda, et ajalugu on ka, oleksite ajalugu ja mis oleks olnud võinud teisiti. Võimaluste ajalugu on samamoodi ajalugu. Ja kui nüüd püüda rehkendada seda, mis oleks võinud olla teisiti, et ei oleks puhkenud esimest maailmasõda. No ilmselt oleks saanud pidada kaks väikest sõda ja ma arvan, et siin on, siin oli tõesti terve rida selliseid juhus. Neid arvestamatused või liiga vähe arvestusi, selleks et sündmused lihtsalt sosid juuli teisel poolel 1914. aastal üle pea need mobilisatsiooni teated erinevates riikides läbi viidud mobilisatsiooni teadete kohta enda mobilisatsiooniplaanid, varasemad sõjalised plaanid, mis oli, nägid ette just sellist käitumist. Varasem grupimõtlemine, mis oli enne juba täpselt paberile pandud ja mida tuli jälgida, et oleks oleks edu tagatud siis need hakkasid toimima, neid üsna automaatselt. Ja ütleme, inimene, tavalise inimese tase, tasand, üksikisiku tasand siin enam väga palju muuta ei saanud. Võime küll otsida üksikuid süüdlasi. Aga ega me nüüd esimesest maailmasõjast, nii nagu me nagu mõned on kindlad, et Hitler oli Teise maailmasõja üks selliseid peasüüdlasi või Stahli et ega nüüd esimese maailmasõja eest enam selliseid selliseid süüdlasi ei ei otsita ja ega ei suudeta leida ja pigem on sõjal niisugune strukturaalne seletused struktuurse süsteem kasutusele pea ja ei, ta oli võib-olla liiga modern juba inimeste jaoks, inimesed ei suutnud siis poliitikud, sõjaväelased, riikide eliit ei suutnud enam neid sündmusi kontrollida ja need kasvasid lihtsalt, ütleme siis nädala-kahe jooksul. Tänu juhuslikele niisugustele väikestele detailidele, mida ei suudetud arvestada, kasvasid üle pea. Kultuurimaja. Sellised olid tänased aja loojutud. Kas pilt läks selgemaks või vastupidi, segasemaks, see sõltub igast kuulajast endast. Ja kui natukenegi asja üle mõtlema pani, siis on Tartu Ülikooli ajaloo professor Eero Medijainen ja saatejuht Tarmo Tiisler selleks korraks oma ülesande täitnud. Kuulmiseni nädala pärast.