Margus Saare jutusaade Jutusaade. Tere hommikust, head vikerraadio kuulajad. Olen tänase kuuma pühapäeva hommikul stuudiosse meelitanud eesti filmi kutselise ja harrastusteatri raudvara Leida Rammo, tere hommikust ja kuidas käsi käib? Käib ikka veel. Jätkuv leitsak tervisele ei hakka või et ma võib-olla natuke PPA ta ütles juba, et tal on mõni. No ma räägin kohe siin alguses ära, et olete paljude ja minu sealhulgas arvates eesti filmi tuntumatest naistähtedest. Et Viini postmargist kassivabriku vanatüdrukust, dispetšer Klara Kukk, mäletate seda inimest, kes oli pidevalt taskuga mestis seltsimees taskuga mestis ja sealt noorest pensionärist pidev abiellu ja lahutaja juuksurist naabriproua ja põrgupõhja Jürka, vana Eiklisete? No meenuvad kohe, kui tihti te ise neid kasvõi neid kolme filmi nüüd tagantjärgi veel vaatate? Ei vaata üldse ei vaata. Ja ma olin sunnitud seda telefilmi noort pensionäri vaatama, kuna me temaga kommenteerin siis seda, no see uue plaadi jaoks seal on kommentaaridega ja ilma see asi ja siis ma pidin defeltsile uuesti vaatama, muidu ma vaatan ükskord Ma ütlesin läbi sõrmede või kuidagi niimoodi, et, et nagu vaatasite nagu pilk allpool ja niimoodi nagu mis siis on häbi? Ma vaatasin seda niimoodi rohkem sellest, et, et noh, mis siis juhtus, muud asjad. Me rääkisime kõrval lihtsalt, mis tol korral ühe või teise seal juhtus ja nii edasi. Aga miks ma ei ole sellest, et ma ise ei pea suurt sellest ja mul on väga raske ennast vaadata üldse ennast raske vaadata. Ja ma ei saa ka aru, mis publikus näeb. Aga te olete ju näitleja, te oletegi see, kes ennast näitabki. Ja aga see on teine asi, ma olen laval, ma võin kõik teha või filmis ja ma teen suurima heameelega, sellepärast et mul on kutsumus, selleks aga. No kuidas siis aru saate, et kas välja tuli Ma ei tule kunagi välja nii kuidas peaks noh, võibolla mul on lihtsalt liiga suur nõudlikkus enda vastu ja selle tõttu nagu ei leia seal midagi niisugust, mida nyyd peaks imetlema või mis peaks väga meeldima. Leida Rammo meeste enne saadet täpsustasime seda, et te olete 81 aastane. Nii kõbus ja nii kiire ja nii äkiline ja nii terav. Tunneme selle alguse juurde, miks teistpidi saama näitleja. Kutsumus ja Nygma tagantjärele mõtelnud, et mispärast see oli, niisiis ma ei teadnud, kui mul oli see, mul oli nii õudne see, et kui ma käisin kinos ma midagi head nägin alguses teatriga ma olin vähem kokku puutunud kinoga nagu rohkem. Noh, seal oli kinohaigus, oli ja sai istuda kõik seansid, võtad pileti ja istud kella 12-ni öösel. Ja siis, kui ma midagi ja nägin, siis ma kohe nutsin, mitte et see tüki ajal juba vaikselt, et, et mina ei saa mängida kuidagi mul oli see väga traagiline see kutsumast sealjuures ma sain väga hästi aru, mis sa mõtled, kuidas ma hakkan näitlejaks, kui mul ei ole välimust ei ole. Sest tol ajal veel 50 mõtlesin tagasi pidi näitlejanna Ilus mõistajate naisnäitleja pidi olema ilusaid inetuid, siis ei võetud kusagil, aga mina olin ju needki, ma teadsin seda. Aga, aga see kutsumus oli suurem. Ja see tuli äkitselt ja hiljem ma olen aru saanud, et see oli sellepärast et ma tahtsin olla keegi teine. Keegi teine, kogu aeg, ma ei olnud endaga rahul, et missugune ma olen oma oma olnud või noh, ma olin nii kriitiline enda suhtes, et ma oleksin tahtnud olla keegi teine. Ilusamasse ju filmis ei saa või selles mõttes mõistsite peidetud osad endale ainult pidi midagi nägema, oli siis vaja nii-öelda vabandust, väga inetuid näitlejaid vajava ehteid vastu võeti või ikka ikka näitlejanna. Alguses ei võetud ka esimene kord kukkusin läbi, ma tahtsin 16 aastased minna draama, stuudiosse, liid Arnuga Me olime suured sõbrannad ja, ja siis vot mina ei saanud sisse Liisay. Aga kuigi Mari Möldre tema ema ütles, et mina saan, siis aga ma olin niuke. Ma olin harg, mõistate, ja ma olen siiamaani veendunud, et need, kes valivad teatrisse no või keha, trikuuli inimesi, nad peaksid rohkem nende sisu vaatama, mitte see, kuidas nad suudavad antud momendil ennast väljendada, sest mina oma no mul on mitu stuudiot olnud ja asjaarmastajaid ikkagi, ma olen märganud, et need, kes on niimoodi arglikud, need teevad pärast palju paremini, sest tihtipeale see, kes kohe noh, on niimoodi väga kõik valmis tegema ja teeb ja ükskõik, kuidas tal läheb. No need tühisemad inimesed. Tihti Proursemad, kuidas argustest siis välja löödi? Siis kutsuma, sest sest ma olin järg isegi Larsen, mäletad siis telefon alles tuli, et ma mäletan, kellele ma pidin helistama. Et ma, ma ei julgenud telefoniaparaadiga. Nii et see kutsumis viini tugev olema, ma sain selle ületada. Aga laval ma ei ole, vot selles ongi see mulle nagu. Aga meie jaoks on päriselu nagu rohkem laval või? On kunagi öelnud ka seda, et, et tema saab paremini hakkama nagu teatri, seda valib välja mingisugused nagu rolle elus, et kuidas siis olla elektrik, siis ta mõtleb, et, et ETV oleks elektriks selline. Ta teebki oma kodused tööd elektrikule ära umbes sellises. Ei, aga sisuliselt on selles midagi väga palju tõtt. Et ma mäletan, kui ma koolis lugesin esimest korda, keegi kolis, ei teadnud, noh see oli langenud päeval see saksa okupatsiooni Underi luuletust jõululaul, mis lasin, räägib sellest küüditamisest ja ja pidi keegi teine klassiski sika luuletusi lugenud, mina tegin teatris kaasa, koolis keegi seda ei teadnud. Ja mul oli päris suusatajaid ei saa ma, aga ma jällegi ei väljendanud ja siis langes minul kaas. Meil on ära mets haige ja mina ütlesin siis eesti keele õpet. Kuulge, mina võin lugeda ja vot siis oli minul esimene kogemus koolis, kui ma lugesin seda. Noh, nii solismine, tähendab, ma lugesin seda luuletust ja kõik nutsid ümber ja pärast usuõpetuse õpetaja tuleb minu juurde ja meil oli temaga vaidlused, mina ei uskunud jumalat, üritasin seal, aga tema püüdis mind veenda, et jumal on ikka olemas. Ja siis Deloitte raam oma ei usu jumalasse ei usu, ma ütlesin nojah, iga õeloni oma oma ema, minul maal on teater juba tähendab väga palju, kui inimene peab midagi, noh, kui ta ei ole midagi, aga pea midagi. Kõrgemaks või ta ise on? 1946 oli see, kui läksite siis tollasesse Eesti riiklikku teatriinstituuti, mis vist üldse eksisteeris mingi viis, kuus aastat. Kolm aastat. Seal tuli kolm lendu välja kolm lend ja tuli välja, et ega koostöö sinna sisse saite. Vaadake, asi on selles, et kõigepealt see oli filmi kursus, süli eraldi filmi kursus võeti nii, et see ei olnud mõeldudki niimoodi iga aasta, aga, aga arvati, et Eestis on vahe filminäitleja ja tuleb teha muidugi ja mina läksin siis ma olin siis. Sõbrannaga kokku, et lähme, et seal saab vaadata, kuidas filmi tehakse ja nii edasi ja see oli tohutult nagu praegugi, igal pool, ma ei tea, mis seal 400 neid soovijaid oli, kes soovisid filminäitlejateks saada. Ja siis oli, ma sain esimesest lennust läbime, sõbranna ei tulnudki ja mul oli kuidagi paha siis mitte minna, mitte teise vooru, jah. Ja, ja vot nii ma sattusin sinna, aga siis ma ei mõelnud. Ja nüüd ma tagantjärele mõtlen, no täitsa imelik, et ma võib-olla on peaaegu ainuke naistest, kes tookord neid synni näitlejaks õppima hakkasid, noh siis on täiesti filmis teinud, et seda ma ei kujutanud elusid. Et ma hakkan filmi tegema. Einari Koppel, laius Olev Tinn, Linda Rummo ja meie kui kaaslased ja mis te sealt koolist saite, mis sa sealt meelde jäi? Kes on need kõige tugevamad õpetajad, keda te siiamaani mäletate? Ma mäletan kõike, aga põhimõtteliselt oli kui nüüd päris aus olla, siis mul oli natuke juba noh, teatrikogemust oli olemas. Ja ega minu minul ei olnud minu kursuse õppejõud, aga mina olin nagu väga, ma hindan lautorit siia. Ta oli ikka väga suur isiksus oli. Ja kuigi paljud ei sallinud teda üldse, ta oli niuke väga otsene ja niisugune, aga Tallinnas nagu väga õiglane siiski, kui paljud arvasid Lauter, ülekohut teeb ja näitlejad mõned ei kannatanud, mida üldse ja hiljem ta ju võeti maha, aga, ja kõik vahepealset draamateatrist ja siis ta oli sunnitud Vanemuisesse minema. Aga ta oli tohutu energiaga ja väga aus. Ja mina õppisin ta muidugi selles mõttes enam tundma rohkem kui see, kuna ma tookord assisteeriksin kõiki etendusi. Päriselt, aga ma olin kõigis etendustel juures ja nii Särevi lavastustel kui elavasse siia ja siis ma olin niisugune julm noor inimene, kes näiteks läksin temaga vaidlema ja ma mäletan, et ükskord oli mingisuguse stseeni pärast vene inimesed vene küsimus, mis seal oli niisugune näide nõukogude aegne ja siis me vaidlesime seal. Ühe koha pärast selles näidendis. Kartsid ju väga palju altareid, kardeti ja päästki, Küts kuulsid, hirmus lärm käis, tead kabinetis, et mis asi see on ja kui ikkagi ette järgmine päev. Naudi loits mulle vastu lauther vaidles mulle vastu pähe tuleb lautorite brannuke isikus. Ta oli, mõistate, missugune inimene ta oli. No mis ma olin 23, siis 22 aastat. Julges öelda ka, et, et, et tal ei olnud õigused. Julges ütelda, mis on haruldane asi, mida ma näiteks teiste puhul mõnegi näitleja puhul ja ja näiteks seal ei puhul selle juures ka olin ja keda ma kippusin ka mõni äsja ütlema mis lõppes sellega, et järgmine hommiku särjevali tervebdega Nende teinud selleks, et tal õigus on. Ja no see on taluvuse piir ja muidugi ja oli ka noori näitlejadki sidet, sina tuled mulle ütlema, aga on ka, oli ta niukseid näiteks? Randviir Ta ütles, ma temale käisin, ma käisin ütlemas ikka asju, mida ja et sina tead, mis ma mõtlesin Hablik radiaatoreid minul ütlema, mida sa endast kujutad. Ja täitsa vaat kaks päeva. Ma vaatasin see asja ja, ja no ma ei ütelnud, kritiseerinud, aga ma andsin talle nagu mõtet, mis võiks rakendada, mõistate, siis ma iga niukseid hea või halb või see, see ei aita kedagi, eks ole, mingisuguse mõtte millestki kinni haarata ja siis peale siis me olime stats, et ma tulgu, ta kiitleb. Vot niisugused asjad juhtusid seal juba viib kõrvale sellest. Aga aga öelge, millal millal näitleja valmis saab, on selline hetk, või millal te tundsite? Ei, mitte valmis näitleja kunagi, aga ei, ta oma meetodi omandab ja et tal on mingisugune kindlus, tähendab oma lähenemise viis ja ta teab, et, et noh, et ta ei saa, ei lähe vilt asjasse sisse, vaid et ta sisuliselt saab lahendada asja. No muidugi ütleme lavastaja tapmise võib ju olla ka niisuguseid asju on, kus lavastajal on eri arusaamasid neid hoopis eri arusaamad, eks ole. Sest tavaliselt peab ikka näitlema alluta ennast lavas, aga noh, alati see pruugi viia kõige parema tulemuseni. Peab olema ikka oma meetodit, vot siis siis ta või aga näitleja valmis nüüd kui neid ei saa mitte kunagi valmis. Kui palju eesti teatrist selliseid näitlejaid on, kes iseennast mängivad? Päris palju, Ma ju neid kõiki niimoodi ei tunne, oli ennem päris palju ja on no ütleme kui kõige laiemas ulatuses, kui ütleme, filmimaailmas vaadata terves maailmas ütleme, kes ei mängi iseenesest Donstri. Robert De Niro, eks ole, no nad mängivad bakteri. Nad on iga kord isesugused ja nad ei pruugi selleks midagi teha, eriti midagi niisu, aga nad nad on, vaata et see hoopis teine inimene on, eks ole, ja seda söövad nihukseid, näitlejaid on ja need on muidugi sisuliselt Ain Lutsepp näiteks niisugune näitlejana. Sügavalt ma käisin vaatamas õmblejannad, mõtlesin nagu prantsuse asi, aga olete näinud, ei ole. Vaimukas, aga issand jumal, no Ain Lutsepp, see võsa põlv tõest, mida ta sellest tegi, mäletate seda ühte stseeni seal? Geniaalne, mis ta seal tegi? Nagu rohkem mõistuslik. Aga ma räägin sellepärast, et ta naised olid ka ajad, üks asi on hea, aga, ja üks asi on häda ja, ja vot seda, mis väga hea, selles meil väga vähe räägitakse. Riiklikud ei jõua selleni ilmselt. No aga millal te end näitlejana kindlalt tundma hakkasite, millal see plaks käis? Siis, kui ma tulin Rakvere teatrist ära siis siis Rakvere teatris mahlasin, aga muidugi see ei olnud, ma ei avastanud ise, ma lugesin santslarskid, mitte neutraalne näitleja töö endaga, vaid tema viimasid. Stenogramme oli muidugi väga teistsugusele olemuselt kõigilt paljudest asjadest, siis kui ta lõpus tähendab need, mis avaldati ja seal oli midagi niisugust, oli üks asi, mis ma mind hakkas kummitama. Ja mispärast ma ütlen, kõigepealt vaadake, kui olete provintsiteatris ja mänginud. Kuidas siis saab olla, no ei tule, lihtsalt ükspäev tuleb, teine ei tule ja üks päev on parem üteldes, teine ka mind vaevas Saadjärve mul siiamaani. Ma leian, et see on kõigi näitlejadki, ka seda ei ole. Et ma tundsin ennast siingi vaatleja, siis ma mõtlesin, vaatleja peab iga kord nägema. Et milles asi siis on, et kuidas ma saan olla, no lihtsalt ei ole emotsioone, võib-olla tead seal päeval ja vot siis teed küll, aga, aga see ei ole see. Muidugi ma mõtlen, ma ei valetanud, aga lihtsalt oli nõrgem või või teinekord oli tugevam ütlentsija, milles ja, ja siis mind hakkas vaevama. Et mõtet ja tunnet ei saa lahutada? Ja teate, nii lihtne see on tegelikult geniaalne siin väga lihtne ja ma imestan, et vaata, nüüd me psühholoogia tuli anda lisaeksam. Konsis, noh, kuna ma olin saksa okupatsioonist õpetanud, siis nõukogude võim nõudis, et nad vii siis väiksem, mida on teinud, kui diplomi kätte saab ja siis ma imestasin, et see õpik oli ikka enam-vähem sama kui see, kui ma gümnaasiumi lõpetasin, et no mitte midagi uut, ma ei tea, kui palju uudset praegu avastatud on. Aga mina andsin eksamid, siis ma mäletan, ma ütlesin, elektri mõned märgudes ja tõepoolest üks tass saks kasutad näitleja seisukohalt ja mõtlesin näitleja, psühholoogi, psühhotehnika, ühesõnaga see ja see aegs. Psühholoogias ei ole väga palju õpikutes abi näitlejale, psühhotehnikast, aga Stanislavski abi andis kohe sellepärast, et mis tähendab see, et vaimu ja tähendab emotsiooni ja mõtet teise lahutada, see tähendab seda. Et ma ei saa hakata emotsiooniga peale. Aga kui ma tõesti konkreetsed Tunne, et ma ei saa fikseerida, aga kui ma mõtte fikseeri ära seal muidu natuke siis mul tuleb tunne alati, kui mul on õiged mõtted. Ja see kogu saladus seisneb selles Kas te vajate tugevat lavastajakätt? Ei, ma ei ütleks, et mul on olnud. Ei vaata, asi on olnud selles, et minul on alguses midagi tegema, eks ma olen niuke, kes pakub välja kõigepealt ruttu, et keegi ei taha, et, et noh, et ei, mitte esimene, vaid et Eto lavate nõustuks sellega variandiga, aga tavaliselt on niimoodi olnud võib õige tihti ja niimoodi olnud, et et et tahad teha midagi muud, rääkima pead, et ei, see on ikka nii. Aga nii imelikus on need, et väga tihti on ka nii, oldi, mingi ring käib ära ja lõppude lõpuks on ikkagi see Kas te olete valmis improviseerima, eks olete improviseerid improviseerimis, aga mõnda tugevat näitlejad nii-öelda jalust rabanud või tuleb teil midagi sellist? Jälgimisega? Ei vist ei ole. Maailma proovitaja teeme praegu ära ja. Ei, ma olen pidanud küll improviseerima. No üldiselt ma olen improviseerida, vaheline ühte, ühte oli siin üks Horvaatia filmirežissöör oli püha taevas ja kutsus meid sinna tegema pooleks nagu massi, aga põgenikud. Ja, ja, ja seal ja ma pidin paluma ema, et ma saaks piirist üle, et mu poeg ka mina olen, vaati keelt ei oska ja siis ma katsusin ingliskeeles selgeks teha seda. Ja siis vaevles, ma vaevlesin hirmsasti. Ta ei ütle, kas top ma nii vaevlesin, et mismoodi selgist ja kui ma olin põlvil küll, mismoodi tead käte-jalgadega kõigiga ja ma pole elus niisuguses olukorras olnud, see oli üks tohutu aeg, üks neli-viis minutit niimoodi, kuna noh, mul ei olnud enam midagi. Rohkem teha ja vaat siis ma nägin küll ümberringi kõik. Seepärast ta ei katkestanud sellepärast, et tal oli lihtsalt nõlvad. Huvitav oli see minu improvisatsioon nimed, huvitav et ja võib-olla on niisuguseid momente olnud ka? Kunagi võib-olla, aga neid on igal juhul väga vähe olnud. Täna Leida Rammo jutusaates kuulame vahepeal muusikat ja siis jätkame paari konkreetse filmi meenutusega. Aga siin üks teie kolleegidest Kolm möödus jällegi üks päev. Kolm möödus jällegi üks päev. Head kuulajad kuulata siis jutusaadet, Leida Rammo filmi- ja teatrinäitleja täna saates külaliseks ja ese laulis koos Esto Brassiga. Sulev Nõmmik. Sulev võib-olla ei pahanda, kui me ütleme, et noh, pigem siis niimoodi lauleldas või, või kuidas seda öeldakse nagu deklameeris. Sulev Nõmmik, väga hea laulja ei olnud või oli hea laulja vä? Minu meelest oli hea ikka sellepärast, et tal oli ikka sisu taga, õde laulis, laulus on ka tähti. Eestlased sõnumeid ja siis, kui sa ei tea, kuidas teie, Sulev Nõmmikuga kokku saite ja miks te tema, mulle tundubki üks lemmiknäitlejaid, olite. Ei, ma ei olnud, kõik ema kirjutas, me alguses oli see tummfilm oli, te kirjutas normis olles jah, tummfilm ja noh, see on nüüd see plaadi peal on tunginud 20 minutiline, ei, ta on rohkem ja parem kui see teine film. Aga see on vist, need on film ja minu meelest meil ei olegi ühtki niisugust toredat tun filmi, kui sead, reisi, nende seisukohad, neid terve selle kollektiivi seisukoha ja seal millegipärast oli kirjutatud, oli nagu vaagile ja, ja, ja siis tabelile ja Laatsile Akurraga nad leidsid, käkigi, näidas juures olen, ja siis olin mina lutsid minu, sina, nüüd täitsa juhus, ma ei tea, mispärast ta võitis minu, ma ei tea siiamaani, aga teine see helifilm oli juba siis isegi kirjutati nagu otse meile. Te olite seal nii usutav juuksuriproua, et siiamaani mõned arvavad, et oletegi päriselt. No mis te sellest prouasid, muidu arvate, oli ta niisugune sümpaatne kuju, natuke nagu lata tara ja natuke liiga uudishimulikest naabrimuti kohta vä? Ei, seda muidugi aga ei, ta oli niisugune väga inimlik, nagu paljud inimesed on, kel just noh, intellekt väga kõrge ei ole ja ja, ja siis kõik muud asjad sinna juurde, aga see on muidugi kahju, on see, sest nõukogude võim tegi selle filmi väga suurt kurja. Sest see sealt võeti nii palju huumorit maha. Kaasas huumor oli stsenaariumisse sisse kirjutatud. Ja stsenaariumile ei stsenaariumis ja osalt ka muidugi teinekord võib, tema tuli hommikul sedasama juuksurisse end eelmine õhtu kirjutas selle ja tuli hommikusele tekstiga Pärnus, kus me tegime seda. Ja see võeti kõht filmist võetakse 20 minutit maha, teate, mis see tähendab, ja ikka võeti seda huumorit ja sellepärast ta muutus nagu, nagu sentimentaalseks lamedaks. Näiteks, kas te saate seal aru, mispärast siis neljas? Aru seda sellepärast, et need üle vahepealsed on sealt välja võetud ja Laatsil võeti välja ja huumorit väidki veel. Ma ei tea, kahju, ma nägin, kui ükskord hiljem ma vaatasin seda siiski ka ükskord hiljem, need minu meelest natuke oli sisse pandud tagasi, aga ma ei mäleta ju kõike. Aga ma mäletan, et kui me televisioonis seda esimest kord vaatasime, siis Liidia Ivanova mu kooli ja et ega tal ei ole siis see suur. Võib-olla te tundsite teda, aga suur naer ja oli alati periood, oli, tal oli niisugune olevat tuur, muidu hääl ka, aga eks need lauljaks hakkab. Ja ma mäletan, istus mu selja taganäidik kõveras naerustel ja mulle sünnipäeva. Istute mu eest ja naelad nii hirmsasti naer ja siis oli põhjust, aga lähti Moskvasse, milleks nalja teha? Mis see siis oli, see liiga liiga palju, naerdi selle nõukogude tegelikkuse üle. Ei, seal oli palju, seal olevat kõik tühi, midagi seal nii kaua kestis. Teate ju käega, seal ei ole selle nõukogude korra kohta nii palju midagi, eks ole, aga. Ise nii umbes 20 minutit valmis materjali kadus lihtsalt kuhugi. Olla ja ei, mina ei tea ja kahju küll, sest muidugi ka üks sealt seda hiljem nüüd monteerida juurde. Kas noore pensionäri tegemine oli lõbus aeg või õudne tööistumine? Lõbus oli küll, natuke pingutav oli otsile minule selles mõttes, et et selle pulmakleidiga. Jaa, aga kujutage ette, kui inimene mul oli pulmakleit niimoodi kehas seal ja üks Tartus käis veel šnitti võtmas sellega pärast. Inimene, ma suitsetasin siis ka ja see loores mul oli norisima suitsuauke täis sest tuul puhus ja väljas tegime küll ma selle, ma mäleta üle tenniseväljakujooksmised ja kõik niisugused asjad ja selle sedasama riiet siukse särki kontserdiga, mida ma üldse muidu ei kanna ja pruut kannab ju jumal, ega ta ei kannagi puupäeva pärast läheb. Pulmapidu hakkab, siis võtab kleidi seljast ära ja mugavusi, aga kui te peate kuu aega või isegi rohkem sedasi ringi liikuma, ega mul kõikivad muidugi süda ka paljudel tagaajamis igasugust ja see kleit seljas. No see küll nüüd peab ju hoidma ikkagi ta seda kleiti seepärast, et ega siis ei saa niimoodi käituda, et nüüd ükskõik nagu selle looriga paratamatult tekkisid augud. Kas selle filmi tegime seal niisugust ootamatult ka juhtub, et, et lihtsalt ei, ei usu oma silmi, et nüüd niimoodi läheb, et et ma ei tea. On meenutatud seda hobustega tõmbamist. Ja see noh, sellest on juba rääkinud, see oli eluohtlik lihtsalt, või kuidas see juhtub, siis juhtus nii, et meil oli Endla tänava ristmikul autolt tellitud käigu voorimees Põdra mind tellitud, eks ole, kes peab siis juhtima, sest me ju ei oska neid hobuseid juhtida, eks ole, ja aga see, kuna seal oli, see oli väga tehnilised, raske vaadata, kuidas autot pidurdada ja nii edasi kõik, kuidas seda liiklust teha, seal ela liiklus ju. Plaani tegemisel on nii pikad pausid. Ja ma ei tea ja nagu sõidaks jäätmetema oli täis lähmegi teadmist ja Aabeli ütlesid ise ja meil oligi siis seal see, see oht, aga jah ja nii me läksime siis. Aga pärast, kui me lõpetasime, siis Nõmmik oli lubivalge, seepärast. Mul on süütu, eks ole, tema. Ja teine oli ka seal. Sõitsime mööda seda, seda nüüd on ringi pandud see nimetus sõle tänavat pidi ja siis oh jootsadel pahas, vaatame võte pealt, püha taevas ja, ja muidugi saab oi kui alla tagurpidi ja hobune ikka sõitis niimoodi, eks ole. Kuidas see, kuidas see filmiabikaasa Helmut Vaag või, või siis see Jüri Järvet sealt kastivabriku, mis ta seal oli meistrina või Ervin Aabel partnerina olid? Aga Jüri Järvet, tema oli niuke Taarja Anna moodi ja tema Keda ma nii üllatasin, Kiievis me tegime võtteid. Vaat seda mängis tegelikult Tubin, muidu seda osa teatrisse. Teatri, näitlejatel, iga osalisi. Ja, ja ja, ja, ja algus pidigi rubiin tegema seda, aga, ja mina pidin südameis, Tubin tegi, aga ma hakkasin lihtsalt. Proovime seda ja anti minule see osa, eks ole. Ja Klaara Kukk jahtis ära kukk, aga see asi oli nii, et tuli mees seen järvetiga. Aga mina mängisin siis niimoodi, et ma olen armunud järvetisse. Kusagil mujal keegi ei olnud seda niimoodi laval teinud ja ma veel ütlen see käsk teele. Et noh, selle üle, et olge hea, võtke see kohe noh, et ärme teeme siin proovit, võtke kohe ära, alles veel ei võtnud. Jäljed jäi niimoodi ja see oli nii hea reageering oli ja siis ütles, et ei silmade mõtlema. Ja siis tegi seda niimoodi, et noh, natuke üleolevat mõtles läbi sellesse ja kahjuks ei olnud enam see nii kahju on, et see, et vahest on niisugune asi, et oleks olnud tõesti publikule üllatus olnud. Vot oleks kaamera lahti olnud ja oleks tulnud. Aga Helmut toaks. Võib-olla rääkida, aga vaat siis oli seal pealtvaatajaid oli ja, ja mina ei ole ju ka mingi iludus ja aga seal üks naiste rapsides, kuule, no mis on niisuguse koleda vanamehe, nüüd endale võiksid pealtvaatajat õelast. Ja keegi võtab mind, no ei midagi, tema, teda jättis niisugune asi külmas meesterahvas naisterahvas sellest häiritud, et mehed vast ei ole häiritud küll tegijateks peeteks. Partnerite galerii on pikk, väärikas ja värvikas, missugused kõigi meeliülendavad või liigutavamat ühishetkedel olnud. Siis partneri tingimata vastu ja ma olen alati saanud vastu, siis ei ole niimoodi. Ma räägin vot Hermakülaga seoses see jah, Hermaküla juba tookord oli, see alkoholiga raskusi oli ja ta ei saanud kuidagi ikkagi tead, kõigi provi, meie siin jäi nii, ma olen peaaegu valmis ja me ei olnud ühtki proovi teinud seal, kust tuleb see. Ja ja siis meelat noodi harva niisugune, see oli nii poolne, meie impraviseerisime ja see on ainuke asi, mis mul üldse neist asjadest, mis ma teinud oled. Mida seda kohta, kui ma vaatan, siis ma leian, et ja see on hea ja vana töölisteatri näitleja Volli Valeigis ise niisugune agulis pärit ja no ma arvasin, mina ka muidugi, aga tema oli ka ehtne niuke ja mängis alati töölisteatris niukseid, jõulisi ja niukseid, pesunaisi ja niuke risti ja seeriat. Ta oli siis juba üheksa kümmendime teatriliidus, nägime siis täitest. Ai, ma vaatasin, siin, ma mõtlesin, kas sa jääd vastu, et sai mänginud üle ja saad, pidasid vastu ja niimoodi see, mis teil meelde jääb. No ei noh, kui inimest nii kiidetakse, siis jääb meelde, näitleja tahab ja teda kiidetakse. Kuigi natuke häbianne kõike tahab. Kas teil endal eeskujusid on või või ma ei tea lemmiknäitlejat või kuidas kelle pealt ka teha tahaks? Ma ei tea, kas see ei aitaks mindist keele pealt teha, tahaks? Ei, ma ei usu. Klenskaja on väga hea näitleja, minu meelest suurepärane neid ja Järvis väga meeldib. Mul on väga kahju, et ei saa kõik rohkem tööd. Kas on nii, et kas on tõepoolest nii, et teatri repertuaar on selline, naistele kirjutatakse vähemusi ja eriti vanemale naistele? Pära armas millegipärast on jah niimoodi, et kõik noored peavad tegema ja, ja noh, palju ikkagi näitleja iga ei ole, niisugune näidet ei ole, siis, ei ole midagi enam, eks ole. Mis järgi jääb ja sellepärast peaks teatrit mõtlema oma heade näitlejate peale ja neile palju-palju rohkem osi andma. Kas see on mingi mingi selline hetk on olemas, et meil on nagu näitleja vanaks ja. On küll kindlasti on näitleja, peab ise seda tunnetama, kui ta ei ole enam selle kvaliteediga, mis, mis ta ennem oli siis, aga südame nüüd ei saa kellegi kohta ütelda seisobi lihtsalt, aga, aga on küll nii siukseid ja. Kas te ise olete kogu elu jäänud näitlemisele truuks, te olete vahepeal muid töid ka teinud? Surusime kõik linna täitevkomitees töötasin teenindusosakonnas. Kinnistusosakonna juhatajal seitse aastat See on selles Vabaduse väljaku, mitte siis raekojale. Ja meie alluvuses oli töötajad selle ja põhiline, mis oli, see oli just meie osakond, kes pidi kõigi nendega tegelema. Kui ma otsisin, et kuskohast töötanud olete teatrites, siis ma leidsin sealt draamateatri ja Estonia ja Endla ja kunagise noorsooteatrile ja Rakvere teatri, nagu ütlesite. Et ei ole väga palju püsima jäänud teatrites, on ja miks see nii on? No aga ma lihtsalt, ega minule need keegi nii eriti ei ole ka. Et noh, pakkunud midagi ja ma ei saa, ma räägin provintsiteater praeguse ja muidugi on mingisugused muutused, on siis need, need liiguvad ringi nagu kõigis teatrites. Aga siis minu hääl oli ikka veel nii, et provintsiteatris kolm kuud ringi sõitmine ja ütleme, ühe ühe tüki või kaks kuud ühe tükiga. Ja siis noh, teediale, Ühe tüki ja tihtipeale ise võib-olla polnud niisugune. Teiseks etendused käisid all, ma rääkisin see, mis, mis mind hirmsasti häiris, et ei saa iga kord niimoodi noh, pakkuda inimestele, kui tahad. Lihtsalt ma leidsin, et see, see on liiga vähema jaoks. Kõik, ma olin nagu noh. Väljaspool alati olnud autsaider jah, ma paljudes asjades nagu autsaider Kas see on iseloomus ka kinni või või lihtsalt elu põhimõtteliselt on selline mitte iseloom, selline jäärapäine on nagu te olete Jääraga. Jah, ju vist ikka jah, ma, ma olen teataval määral ikka mõni mõningates asjades on ka ja minus on mingi rahulolematus ja stuudiot tähendab, kui ma käin rahvateatrites ka ja, ja need noh, ma olen ka ikkagi õpilasi, kes teatrites on ja, ja huvid ja televisioonis ja mujal. Kes, noh, alguses nagu minu juures oli siis. Ma vaatan, et kõiki neid iseloomustab mingisugune asi, rahulolematus kõik nad, niuksed. Ma ma jälgin neid kõiki, rahulolematus otsivad ja kõik ja ma kardan, et seal minut asi on hea või halb, seda ma ei oska ütelda. Võib-olla mõnikord see ei ole ka ja aga niisuguseid Kui te olete rahvateatrit teinud, siis nende paljude hulgas olnud ka Merle Karusoo õpilane. Lõhumalile. Tema on ju ka rahutu. Miks te selle harrastusteatri ette võtsid, eks see peidab nagu avastamata geenisiga vä? Ei, mitte sellepärast siis igast teatritrupist või õppeasutuses tuleb, ikka on mõni andekas ikka niisukis neljandik, selles ei ole küsimus. Aga küsimus oli selles, et et noh, Ma püüdsin ise lavastada ja teha, ma ei ole lavastaja, aga ma olen täitsa korralik näitejuht, oled näitejuhina. Ma valiksin endale plussi. Rohkem kui näitlejana näit juhine töö poole, sest ma nagu ma ütlesin juba teatris, ma oskasin kuidagi aidata, näitan, ma ei tea, kuidas tul ma ise ei olnudki sellest teadlik, sest kuningTammur saatis sinna Estoniasse assisteerima, siis mina ei teadnud, et mul niukseid eeldusi üldse seal tuli välja. No te olete ka lastega koos mänginud kas või põrgupõhja uues vanapaganas, eks ju. Seal ta küll ei olnud, režissöör, aga, aga öelge, kuidas pannakse karud tantsima ja lapsed näitlejana. No see on ka, ma olen sellest räägin siis näiteks seal oli kaks kaksikud poisid, jah, poisid, vanapagan oli, see siin oli, ma olin seal võtteplatsil siis oli ja nüüd ei olnud ühes perekonnas nad olid mõlemad isades ja üks oli niisugune vangristi, ela, teine jooksis sellel kogu aeg sabas. Niisugune koht, Tammsaarel teatud, et ah, et pissivad isa haava peale, eks ole. Noh, karust seal sai vigastada vanapagan ja poisid püsivad sinna peale. Tuli siis see võttepäev, no aga meil on ju teate, kuidas ilmad siin on pill ja seal on väga selgelt ei ole õieti kaks kaamerat kaasa. Rääkis isa, oli ka, et noh, et et ärge neid väga niimoodi pissil ajalgi, et las nad kalmiga natukene ja et siis saab tegema, noh, hakkab sisse hüüri muidugi mõlemat poissi tundis, hakkab rääkima sellele, kes see julge poiss, noh. Et vaata, niitmine. Sa visiidid siis isa aastat, tervist. Su Isayevad. Kahe Burastasime võldnud kolme. Ei, tema ei pissi, küll räägib. Tahate suhkruid ja öösel ja spec seda muidugi tüversid ja ka Jüri oskab alati läheda, oskas, ta oskas väga inimestele lähedale minna ja. Laps last mängima ei saanud. Ei, ja siis tuli see teine, kes pole midagi teinud. Jah, tiris varrukas seda Jüri müüritis teha. Ja tegi, aga nii kahe kaameraga võeti, aga tuli nii, et pill tuli peale ja pidi uuesti tegema. Nüüd ütleb Jüri müütsa, nägin teine Techi tuli, teenid sina ka. Tema hiidi nendega häbenes hoopis teistsugune tüüp oli, ta oli, ela muidu, aga vot niuksed asjad häbenes, eks ole. Nii et inimesed on väga erinevad, ka väiksed lapsed on väga erinevad ja ei, ei ja siis tuli see jälle see poiss, kes tõmbas veel, ma võin veel teha ja tegi. Ja päike paistis. Vaat see on see onu loomadega veel hullem. Muidugi veel hullem, kassidega olime. No ta on raamatupidaja, pannakse mingi mõisaprouat või taksojuht hakkab mängima esimest armastajat. Et mis paneb seda harrastusnäitlejat näitlema, siis mis te neile selgeks teete? Loomingu Vahtedki tol ajal on, praegu tehakse igasuguseid projekte, igaüks võib teha, eks ole, aga tol korral ei saanud niimoodi. Näiteks ma vahepeal tahtsin isegi nii, et teeks niukse poolkutselise teatri. Tugevamad makstakse palka ja teised õpiksis. Ei ma palgata teeksid ja kõik oli üks väga hea olnud, eks ole, ja see oleks tulnud omadega välja ka. Keelatud on siga nüüd, mis ma mõtlen, kapitalist olen või mis moodi see asi käima peab. Ja, ja sellepärast olid inimesed tihti, kes olid küllalt andekad, tahtsid teatrit teha? Ega see ei tähenda, et inimesel on üks ellu kutsuda, võib tahta midagi mullad ja eesti rahvas on alati näitemängu teinud. Ma mäletan, kui ma noorena olin maal, suvitasin Raikküla, siis iga laupäev oli seal. Tegid tuletõrje, suurt pidu oli, näitemäng oli tingimata ja seal alati paar inimest olid, kes olid videod, teatritegijad, nii et Eesti rahvas teeb alati teatrit. Leida Rammo, meie jutusaateaeg hakkab õige pea lõppema. Öelge kui palju teil näitlemise tööd praegu ette veel tuleb? Ja võib-olla sellepärast, et, et see asi on veninud ja, ja ma ei tea, kuidas see asi lõpeb veel, aga see on puhte mitte põhjusel, vaid siin oli mingisuguse haigustiga muude asjadega, mitte minupoolselt tegemist ja ajapuudusega ja kõik, aga see peaks laul jah, teatrilavale. Kas teid kõditab ka meeldivalt, et ikka tuleb pakkumisi? Ja huvitav küll, mainis Sten kohed külgi pakkuma, aga nemad võtsid seda niimoodi. Ja see on õige, et, et milleks noored peaksid mängima vanainimest, kui. Kui olemas vanad inimesed, kes oskavad vanainimesed mingid noh. Kas see on vanaduspõlve eelis, vana inimene saab mängida. Ei ole, sest mängib kogu aeg palju nooremaid mängivaid vanu inimesi kahjuks teatris. Või siis on niimoodi. Vanaduspõlves on eeliseid ka vä? See on nii ja keegi ei pöördu su poole, näiteks. Küsitlus käib telefoni teel, ühtegi igasuguseid arvamusi, ma arvan, sattunud peale, öeldakse seitse. Kui vanad olete? Ei, me ei saa kasutada. Sellepärast. Küsitlus on 74 aastane pühadeaega, aga kõik peaks niimoodi, kõik küsitlused on, vaadake kõik poliitilisi nekesi, Ukraina 74 aastane, meie presidenti, vanem temalt küsida siis midagi, eks ole. Ja ei olegi vaja miksi küsida vanematelt näidiks kirjutada näiteks Eesti ajaloost, aga keegi ei küsi mina, kaasa arvatud inimese käest, selle ma olen elanud. Et mis see Eesti vabariik ennem oli? Nii on aitäh, Leida Rammo, nüüd aitasite natuke seletada, missugune on meie teatri ja filmiajalugu olnud. On tore näha, et olete krapsakas, vana ei kõlba kuhugi, kõlbab küll. See oli 81 aastane Leida Rammo täna jutusaates, olge ikka terve ärevus.