Juulikuu üheksas on jätnud jääva armi Tartu linnapilti. Tol hommikul 1941 laskis punaarmee õhku Tartu Kivisilla. Täna kuuleme neid päevi mäletavaid ka mäletanud mehi. Heino Reigo. No hakkame peale 41.-st aastast suvest, kui seda oli juba välja kuulutatud ja siis hakkas ju elu üldiselt ju vaikselt tasapisi ja märkamatult muutuma hakkasid inimesi kaduma ja, ja mina olin siis kutsealune. Aga kuna mind ei huvitanud suugise kutsealuseks olemine ja Venemaale mine lepiti, siis hakkasin nii nagu paljud minusugused täna siin homme seal nii vaatama, kuidas, mis sellest elust välja tuleb. Ja elu oli muidugi igatepidi põnev. Kodus just keegi ei tahtnud enam olla ja päeval liikusime rohkem ringi ja ja öösiti ka võib-olla mõne kasvõi mõne neiukese juurde, et kuskile ikka maanduda sai, kuigi tollal oli öine liikumiskeeld. Ja, ja täpselt ööseks pidi kuskile maanduvaid kätega isand hulkuda. Ja juba ütleme, kui Tartus Kivisild õhku lasti, noh enne seda vaatasime, kuidas Kivisilla peale veetima ilmatuma propsiirnarkete suur hunnik sinna props. Sellepärast pandi tülisel tuli, tähendab mineeritud lõhkeaine oli seal sees, aga siis õhku lasti ta niiviisi, et need proksivirnad pandi põlema peal, eks ole, see kuumus siis tekitest nüüd seal plahvatas kivisilt õhku lendas juba need kivisilla suured kivikamakad, need olid isegi Toomemäel juba otsapidi väljas. Noh, neid käisid käsi meiesugust. Käisime vaatamas seal Riia tänaval, Pauluse kiriku juures ja jääle jõe Peetri kiriku juure, jah, laulise kirikuid, ütleme käte jood seal Pepleri tänava nurgale õieneraldate nurga peal oli KGB hoonen, pall vaja, hall maja, jah, niinimetatud mul pärast tuli tutvust teha. Ja vot seal heki taga olid siis pikali vene sõjaväelased pilusilmad vältel, käärid seal väljas, ma sattusin korra säkist mööda minema. Kurjust, tibu, pea koledasti. Noh, see selleks ei, rohkem ei olnud niisugust konflikti. Ah soo, veel kaitseliidu majas, pidasid oma treeninguid ja, ja kogunenud kogunes ju hävituspataljon. Ja neil oli seal kaitseliidu majal oli tol ajal katuse peal suurt torn niisugune ja seal oli muidugi nende vaatleja või tunnines seal üleval, eks ole. Ja kaitsemaja ees seal platsi peal, siis õppisid nad mootorrattaga sõitma, tiirutasid seal ja ringi niisugust asjad. Need olid kõik nii-ütelda eelmängud enne kümnendat juunit juulit. Juulik ja 10. juunil, mina hommikul olin parajasti juba Võru tänavas. Nuhkis, kus pärast sitt ahv oligi, et alumiiniumvabrik üle tee seal Blosoofi tänava nurga peal, umbes seal majas, eks ole. Ja vaatasime hommikul aknast välja, kui linna poolt tuli miilitsat. Ühel pool ja kõndinud mööda teisel pool maja, tean, nii-ütelda, oli miilitsaüksusi, miilitsaüksus siirdus Pauluse kabeli poole, noh Võru maanteed mööda sinna välja. Asi äratas muidugi uudishimu, viimase piirini juba jääb, jään siis passima ja ootama, mis siis nüüd edasi tuleb. Ei läinudki palju aega mööda, pole seal pool tunnikest ja kuuldus sealt Võru maanteelt poolt surnuaia poolt tulistamisi. Ja selle see tulistamine ei kestnud kuigi kaua, võib olla. Tulid Võru maanteed mööda sisse kaks saksa mootorratturit, need olid külgkorviga mootorrattad. Kolm meest oli seal peal, külg kordil oli kuulipilduja ja kaks meest olid siuksed juhtini tema selja taga. Ja sõitsid tasakesi mööda. Ja seal oli natuke aega tulistamist ja need mootorratturid pöörasid ilmselt seal otsa ringi ja sõitsid jälle tagasi Võru maanteed mööda. No päris seda, võib-olla mõni minut oli vaikust. Ja siis järsku hakkasid kõik äravad elavobortikski. Igalt poolt tuli meil kõik jooksid ringi, kõik otsisid relvide. Me ei taha muidugi, ega siis listist maha jääda. Põrutasime kohe esimene asi kohe Karlovas suurtükiväe kasarmute poole, noh et sealt tehti ikka midagi, saab käed. Ja niiviisi see sagimine seal kestis mööda linna ja kuidagi spontaanselt hakkasid kogunema grupid ja kuskilt tulid need relvad ka minu, mina teada. Mina sain oma püssi kuskilt kesktänavast. Keti sellise supi sees ja veel rohkem relvalaod olid juba laiali ja ja, ja ka, aga aga midagi midagi seal nii-ütelda oli vene või inglise või vene rin, püssi said jätvale kohe. Aga noh, need mõlemad tuttavad sellepärast vene lingvist ja inglise vint kris, need olid ju, ma ise olin kaitseliidu liige, mul oli ju omal Kriss kodus ja parabellum oli seina peal nii-ütelda. Aga nagu venest, siis tulid ju esimene asi, need korjati kohe ära. Korjati nii kõva käsuga, kui ära ei vii, siis lastakse ennast maha kohe. Noh. See oli juba aasta tagasi. Niiviisi, mina sattusin ühte rühma. Ja selle rühma juhiks oli leitnant Räppo. Ja me need pandi siis positsioonile sõbra tänava otsas vastu Emajõge kus oli lauavabrik. Ja siis nendel positsioonidel ma siis olin usinasti pidasid nii-ütelda üle ja seda, seda sõjaks võib nimetada tol ajal Emajõeäärel üldse eesti mehi juht ja kogu Emajõeäär, nüüd kõik positsioonid võeti sisse. Lõunapoolne linn oli. Järgmisel päeval tulid muide Katkenud alpaku üksused Otepäält Nooniatelt jäta habemesse kasvanud niisugused võimsad kujud. Ehk et eks ja siis hakati seda keegi kõrgemal, Bornetite organiseeris seda oma kaitset ja, ja siis meiesuguste toitlustamist ja niisugust asja varustamist ja lahingumoona oli ka ja meie asi oli vett. Nik. Rinne oli ju lagunenud, aga neid üksikuid vene väsinud soldatid neid ikka tilkus kogu aja seal Valga ja Võru poolt. Tartusse jäi Emajõele kauaks püsima. Minu teada, et 10 päeva oli Tartu ainult Eesti omakaitseüksus tegi nii, kui neid oma kaitseüksusteks võiks. Nimeta üldse see eestlaste käes oli Tartu lõunapoolne osa. Enne kui tuli sisse esimene saksa üksus. Ernst Kirs. Südalinnas läks Tartu lahingut lahti, kui siin tudengid ja koolipoisid Eesti lippu üles raekoja torniviisid ja ja võtsid juba ema rinda, siis meie läksime Lazetased oma relvadega. Läksime nelja mehega Tartu raudteejaama võtma, kõigele punkt raudteejaamas siis mitte enam ühtegi venelase haisuga, aga kuulipilduja tervel lindiga, kurat. Ja seal oli veel teisi tagavaralinti, Sloniga maksime oli perrooni peal ja siis mina vana kuulipilduja vees. Vaatasin siis seda asja põhjapoolsel kusagil põhjapoolse seeme juures olid kurat nagu miilitsad olid, panin paar valangut, tikin, pike seda ära ja saatsime kuulipilduja järele ja meie kanname nüüd kohe alla Emajõe äärde, kus teised padjad meiega tulime siia alla, sest sõin lõi siin siis selle esimese lahingu yheainsa lahinguga, Legime seal. Ja seal oli selles soovischelli bensiiniputka kusagil uue turu tänaval, seal keskel shelli puuduse võtlusel miilitsat sees. Nad olles kuradi bensiiniputkas, näevad positsiooni sisse Vanemuise eesoleva mööbli taha, kohe selle müüri pealt tegime sellest bensiiniputkas küll täieliku sõelapõhja, et kurat sinna jääd neid, kellel mitte ühtegi ellu. Aga siis huvitas ikkagi saada siin teiste meestega kokku, nemad jäid sinna, aga mina läksin siis tekkis sinna, sellel ajal oli juba, kes seda Tartu üldjuhtimist juhatas. EVSi tudeng, mälestlasema nine. Reinsalu Reintam Reintam staap oli sealsamas lähedal sele kindlustuses oma võlvialuse all ja siis jõudis parasjagu sinna sisse see ratsarügemendi stamini, kurg, kurgiasse major ja, ja ma olin parasjagu sealjuures siis, kui, kui Reinud taluga andis üle oma komandörile sellele maalile major kurele üle. Kooma oma kommunist sinna ülesse Sõmmermani majja Zimmermani majja sinna nurga peal ja mul ei ole ühtegi inimest, kes aitaks mul teha protokollija, neid üle kuulatakse ainult kordnik on rohkem, kedagi ei ole. Tule mulle appi, vana jurist ja, ja politseirahval pole tea, tuttav ja tule mulle appi. Läksingi siis tema üles, sina simmer pani majja ja siis sattus minule paar meest, olid väiksed tähtsutud vennad, muidugi neid tassiti, sinna viidi sealt kohe edasi näitus väljakule. Kommunistide arreteerimine käiski Tartut mööda ja minule sattus, sattus ülekuulamiseks üks, üks mina tema kuradi nime ei mäleta seda enam, aga ta oli üks niisugune kange kommunist, kes ütles, et tema, Eesti riik ei tunnista põhimõtteline nõukogude kodanik. Kui sa nii kange mees oled, et see Eesti riik ei tunnistanud põhimõttel nõukogude kodanikeks paberi ja, ja suleb, on siin, kirjutas siis oma põhimõtteline seisukoht siis ja paberi peale pane oma nimi alla ja eks ma siis saadan su kõige selle paberiga sinna, kus vaja ja talitama selle nime alla, mina on siin siis ta vist kaks saate sõdurit leidunud vist rohkem kokku kogunstriidigmani kümmekond tükki korraga on siis selle saatekirja siis kaasa ja ja läks siis tema näituseväljakule. Pärast Tartu vallutamist, kui ema oli juba midagi umbes, siis 3000 meheline rinne mida siis juhtis sesse margurg Tartu mehed ja Tartumaa metsavennad ja Tartu Tartu metsavennad. Muuseas, seadmete metsavendade, Tartusse tulekutest on mul kõige teravamalt olnud veeles. Kuidas tuli siia Talpak oma. Otepää meeste oma Otepää meestega ja Elvast ka kaasa, ma seda ei teagi, täitsa õigest tee peal oli need kaasa. Saukanud oli päris suur sõimus, sadakond meest, vähemalt väga suusalt, seda ma nägin, sealhulgas olija miilist sõita muidugi nende kalist pärast hädas, ta vahetas riided seljast ära ja nüüdse see tulek oli väga huvitamatulilt, ehkki sellest eraldata silla alt tulid läbi mina, missuguse asjadel ma olin seekord just seal kusagil kusagil. Pauluse kirik raudtee silla vahel, ma ei mäleta isegi, mispärast ma seal olid, aga ma nägin nõnda tulekut ja siis nad läksid otsekohe asja kohe Pauluse kirikusse, kus kirikukellad lõid pidevalt ja haamer pidas seal jutust mingist tänujumalateenistust läksid kirikusse, lasksid altarid põlvini. Siis Aaver õnnistas võitluseks Isamaa ja Eesti vabaduse eest ja siis tõusis öös ja läksid alla ja Emajõe Emajõe äärde ja missuguse rindelõiku need saadeti, kas nad jäid Tartalavi kusagil väljaspoolt antud, seda ma tõesti ei tea. Siis veel metsavendadest, kes jõudsid kohale, olid Helme ja Valga mehed. Valga mehed tõid enesega kaasa saate kahuripalga mõistega. Koos tuli ka juba minu vend Peeter Kirss, kes oli juba siis oma oma politseikomissari munder seljas, jõudis kohale kõigi oma ainsa külmrelva politsei mõõgaga. Minu käest sai siis naistepüstol avaliku kokku said, Valga meestega oli kaasas Valgast saadud saatega tehaste venelaste saagiks saanud saatekahur. Ja meile kõige hullem olukord olid Tartus see veetornis üleval olid varjul. Või ka kurat punaväelasest, mis nad olid ja neid kutsusime meie plõksutajaks ja need hoidsid meid tervet Tartut, tule aalselt vedurist üleval ja isegi minu abikaasal oli sarnane juhtum, et ta viis toitu kodukaitse kogumispunktis, kus sertaalia konn, et praegust on alla valliga sinna õllekeldrisse õllekeldrisse, mis oli suureks variandiks tal sõja ajal, kus mitu 1000 meest seal sees olid? Sinna ja kui ta läks Vallikraavi treppidest jooksis oma toidukorvi alla, siis sai ka valan toidukorv sai valangu pihta, need juustukerad läksid seal lendava toidukorvis, aga ise ta pihta ei saanud. Nii et need hoidsid niimoodi. Ja siis, kui sa saatekahur Siis sõda, operatsiooni juhtis vend LED saate kahur raudteejaama ette ülesse ja hakati siis tulistama selle tipa veetorn veetorni tippu ja tulemuseks oli see, et need plaksutajaid jäid kõik sinna plõksud, jäid kõik stena magama, saadi ütelda see Tartu Emajõe rindetaguse kõige tähtsam punkt seal likvideeritud Valgast toodud saate kahuri abil. See oli siis ka esimene korralik kahur, mis meie pool oli, sest meie kahurit, mis seal kas olid, need olid kõik rikutud venelaste poolt saanud, me ei saanud mitte tukaga, muidugi saadi remontide pärast, aga hiljem muidugi tuli saksa kahurvägi sisse ja siis hakkas see võimas kahur, duell. Sakslastel kahurid olid taga Vallikraavi tänaval Vallikraaviorus seal ja, ja hakkas siis asi pääle, aga muidugi pool tartlasi põlema kõige õudsam oli ju see tartu löömas nagu tulemeri. No ja siis oli pistad. Kas üheksas juuli oli, kui öeldi äkki, et poisid, et et Tartu linn on hädaohus, et venelane on vis teispool Emajõge läinud seal pidi jõudusid vähe olema ja sõidame homme kell kaheksa, olge platsis, kes tulevad, no panid nime üles, neid sai nagu ma mäletan disviisteist seda nagu 15 soldatite kaks ülemust mis seal lõi, ja siis oligi õnn oli see, et üks Williamson oli, kes pidas Valga liini eest ja ja temal siis venelased, mis tal oli vist kolm bussi bussi vist said minema, aga üks oli, kes oli, üks bussijuht oli selle jagaja kaane pealt maha võtt ja läks selle jagaja kaanega metsa ja hea buss jäi maha. Ja seesama Tambek Aleksei, tal nimi tuli sealt metsast välja, pani selle jagaja kaane peale ja nii et meil olid tip-top puisseliga sõiduriist olemas olemas. Ja oli mingi 10. hommikul kell kaheksa olime platsis ja et pikas sild oli õhku lastud, siis pidime Valga kaudu sõitma, sõitsin Palga kaudu Otepääle ja Otepäält, siis seal oligi kapten Albaku oli ja seal oli kahvast üks 15 või 20 meest. Ja üks masin oli neidis jutti säetud, juba veomasin midagi kolinal, need kassayaidva ja teine poiss, midagi teist tüüpi minalytüüpeedial siis vene masinad olid ja ühte nad seal koksisid veel ja teisele tõid, siis said kaks ballooni bensiini, valasid sissi, et see on sõiduvalmis. Jaa, aga me tulime seal üks tund aega olime küll, vähemalt seal Otepääl ja tulime siia ta ütleme tartlase ja siis oli üks esimene peatus vahepeal ka Pangodi kohalisel peatasin, küsime ikka kui mõnda meest nägime, et kuidas see asi siin on ja ja saime siia Pauluse kalmistu ligidale, seal pidasime kinni, vaatasime üks vanamammi, tuleb sealt vastamile, küsime tema käest, kuidas linnas asi on. Aga sealt külje pealt ees tuli üks vanem mees tuli ja just sel momendil oli umbes üks kaks või kolm lask oli seal all lihakombinaadi poolde ja küsisin selle mehe käest, et kuule, mis sind sõda käib ja ütles, ei ole vist, et need olid ühe poistekamp oli seal, mõisasid, seal pidi olema üks laskemoonaladu või midagit, kus püssi ja neid pidi olema ja võib-olla need said seal mõne püssi ja nüüd jäävad siis katse paukedel. Ja siis sõitsime sealt linna, sõitsime kaitseliidu maja, et siis tulid, ülemused tulid ka sina ütlesid, et täna meil kusagil veel minemist ei ole. Et võite minna vaiksel linna peal kaha koidki Emajõest eemale, tead nagu see Liivimaa mees õpetaski, et et minge sealt raekoja platsist ja minge seal, et pangamajal ei tohi ligi. Minnad, minge sinna pangamaja õuest vahet, et seal on need Aia seest niuksed augud hektari, et sealt saate piiluda ümmargused avad, aga seal oli üks kaitseliitlane, oli seal juba, ütlesin, et hoidke nendest avadest eemale, et need on kõik täpsusküttide sihikul ja üks poiss ei saanudki, ma ei tea, kas ta, no neid silte igasugu plakatist, mis oli maha võetud, igatahes üks nägu seal peal oli, kast oli Stahlil. Mis ta oli ja võttis selle paisis, hoidis selle augu ette, aga nii oligi plõks ja plõks, kaks kuuli tulid sellest läbi Coheni ja sisekaitse, ütles. Näete, poisid nüüd tähendab, et hoidke nendest aukudest eemale. Paul voosalu. Oli sarnane asi, et sai juba metsavennad, seal ilmusid kõik, need tulid, väga palju oli seal need, kes Eesti sõjaväest ära tulid. Ma mäletan. Vasel oli juba siis üks sarnane grupp moodustatud, seal seal oli linnamehi, oli siis üks lipnik korbi oli, see oli Eesti sõjaväelane endine ja siis ajasid need Läti miilitsad, ajasid Rämsi ja hula mõisakarju, tahtsid ära ajada Tartusse, sealtpoolt tulid, aga siis oli juba inimesed, tõid teate juba side liikus nii suust suhu ja siis oli vask, võttis oma kampa kätte ja läksime Ulila soo, vahel olin ka, võtsime selle karjased karja tagasi, karja võtsime tagasi, jah, seal läks nii tulised venelased ja lätlased öeldilati miilitsat seal Penegi jutt käis nagu kuulda vene keeles ja need panid sinna Ulila soo vahele jooksma, jätsid ühe sarnase vana auto maha portaali Te teate nagu tänapäeva sportmudelid ees kaks istet ja tagasi pagasnikus oli ka mingist ruum selle maha meile veni, hobused ise panid metsa, siis kari pääses sellega, saime selle auto ja nõudis moodustuski, ise. Nagu metsavendade ja pask hakkas siis seal seda organiseerima juhendama, siis tuli linnast tuli juba need, see Eesti sõjaväelased, kes olid, jäid maha, kes ei läinud selle Eesti armee, kellega kaasamis Venemaale viidi. Leitnant Jüri Saar oli, ja see oli siis sai vasele adjud andiks oli seekord juba seal Mil plaksi talus olisi staap, plaksi oli, endised omanikud olid läinud ära või läksid Saksamaal Hitler kutsus. Ja see oli siis punaarmee abimajand, noh, ja see oli, jäi tühjaks, siis oli meil see oma kaitse staap seal, no ja sakslased tulid siis, meil oli juba see Tartu ümbrus, seal oli nagu tühjaks venelastest löödud venelastelt välja läinud ja siis tulid sakslased juba siin ikka lahingutega löödi selle koha peal, seal ei olnud väga lahingut, teatud kohtadel oli. Aga kas karjapäästmisel läks tulevikuks? Seal läks tulevahetuseks ja seal sai üks lehm haavata, meie mehisad kedagist, vask oli väga sarnane julge mees, me olime heal soo peal pikali mätaste vahel siiski inglisvinti ja mis relvi seal oli ja vask seisis ise tee ääres tõesti püsti ja seal ootas, kui see kolonn tuli ja siis oli hobuse peal, oli seal mingi natsianniku pere, mis, mis Taulia vaseloni siks mauser säärane suur teate vanaaegselt revolvrid puuga puuris oli ja siis pika toruga seal ju. Ja see pidas selle vase juures kinni, ütles, et anna see ära, taiga ja vask rabas selle ja andis kohe seal võtta asi selle maa, siis läkski naginad lahti, teised hüppasid seal nende hobuste pealt maha, panid jooksma, kari jäi sinna ja karjaajajad siis võtsid, ajataks, kehanosid pärast karjaajad olid kaasas, need olid need kohalikud seal ja tagasi ja ja siis saime sealt veel vintpüsse, inglisvintpüssid olid, saime neid nagu relvastust juurde ja. Ja no siis oli, tuli sakslane juba, ma mäletan, sõitsime vasega Tartusse, noh, autojuht ja mina olin, siis hakkasin sellest auto, mul oli seal, ma olin nagu autohaige, pooleldi tööstuskeskkoolis, käisin auto juhtimine, selge, sõitsime Tartu, seal nägime juba Tartu piiril, siin nähti Ilmatsalu tee ääres. Enne näituseväljakut oli, vaatasin, mis imelikud mehed seal kraavis kuulipilduja, sakslased miljonid valgendi ümber käe ja pidasid kinni ja siis üks valdas, mina natike ka ikka rääkisin saksakeelse, mõni kaks aastat teda nagu õppinud. Ja siis rääkisime ära, mis asi on, juhatati meid. Tartu Maavalitsuse või teedevalitsuse hoone, oli näitus aia vastasku ainetel tänaval, seal oli staapi juba sakslased olid seal, siis läksime sinna ja siis kuidas need asjad seal käisin, neid iga tassis määrati vask, Lõuna-Eesti partisan salkade ülemaks. Ja noh, tal oli majori auaste, tal oli majori aknast ja traalikud Bryanflane ja oli noh, vabadussõja ikka seal tuntud mees olnud vabadusristi kavaler, vabadus ja vabadusristi kavaler oli temal üldse väga, väga sarnane, lihtne ja. Oh teda ei oleks, tema eluviisilt ei olekski nagu ohvitseriks võinud pidada. Tema oli, ma mäletan, kui siis oli milliamsel pataljonis Tigodaalia, kui toidugi raskusi oli, ka tema istus sõduriga koos ja sõi seda leiva jäta midagi sarnast erilist. Üldse noh, enese suhtes oli nagu vähenõudlik. Tema oli, see on noh, võib-olla ta nii suur strateeg või selle aja kohta nüüd Taali vanema ajakoolitusega ohvitser, Ādažis lahingu juhtwaniisi olin ikka ees ees igal pool ja üks parimaid, kui nii-öelda keda teie olete leidnud ja no ja mina, jah, ma olen hiljem muidugi olin rebasega, seal olime staabis hõbedasi neid ja paljusid neid sai näha planiatena. Me tuleme nüüd 41. aasta Tartusse uuesti tagasi, määrati Lõuna-Eesti partisanidega. Kaks no siis oli juba nagu see asi rohkem korrastus ja siis Antti Rinne pooleldi, millega siis oli see laksi, kes me olime seal Tähtvere mehed, meie hoidla oli Kärevere sild. Tartu-poolne kallas oli venelane, oli teisel pool ja siis ma mäletan, olime seal just selle. No kui siit Tartu poolt minna Tallinna poole Käreverepooles paremat kätt seal on, lõpeb mets, hakkavad põllud, Leedsi talu põllud, olime seal siis saed olis andunud pool kiviaeda, nagu need talu olime selle ääres valvel ööpäeva, seal olin, jäi ainult mõni üksik mees, öösi oli peamine, oodati neid venelasi. Ja siis tulidki. Neli venelast tulid sealt pikku tee äärde. Ja siis Voldemar Laane oli Ilmatsalu mees, Kasel vase naabrimees, oli seal just Eesti sõjaväest tulnud ja oli meilis kuulipilduja Madsen, kuulipilduja oli, sellel ajal oli väljalaskja, venelased tulid küürus seal teeäärt pidi ja said meist siis 100 meetri kaugusel midagi. Noh, tegelikult see tule avamine oli nagu varaga, noored poisid, nagu me olime, kõik, keegi tegi paugu ära ja siis muidugi venelased tulistasid korra ringi, pöörasid ümber, hakkasid nagu tagasi minema, laane volli, see oli siis ühel lasi kohe neli kuuli pärast imetlesime oli kiivrist läbi lasknud ja teised said jooksu jazz pääsesid, seletatud, loopisid selja taha siis käsigranaat, vaat et kuiv suvi oli, lõi tolmu üles lihtsalt. Seal ja teine lahing oli meil siis, see oli paar päeva hiljem siis viidi meid Leedsi talu on just selle Kärevere silla juures seal maantee ääres sealt paremale Tartu poolt tulles paremale metsa alla pandi siis meid üles, siis meid oli rohkem kui kaks poiss ja seal nuhtukusimeesija. Järsku vaatame, venelased olid kohe niux, 30 meeter 40 meeter-d tulid ahelikus. Siis läks ka raginat lahti, tuli peale nendele. Korbi lepikorbi sai seal haavata, meil sai käest läbi, venelased ikka lõime tagasi sealt. Ja siis Karla külas, seal oli kuulda, seal olid teised mehed, seal olid katlamehed juba Tartu mehi oli, seal oli kuulda ka mitu korda olid nad ikka proovinud üle käia. Ja rohkem siis, aga siis oli veel käisime selles noh, hoiul või Emajõe silla ääres. Käisime seal oli Ulila mehed ja need olid seal seal ju venelased tulid üle. Hävituspataljon õieti tuli üle sillast, jõesuusild oli terve, veel tulid üle ja siis seal oli inimesel kaks või kolm, mis seal oli ära tapetud ja põletasid seal neid maju ja tuli teade, tuli Ulilasse, läksime siis vask ja tulija, läksime Tähtvere mehed ja läksime venelasi välja lööma. Aga siis Ulila mehed olid nii palju. Venelastel oli kuulipilduja viidud ülesse, Sildon, seal on maantee on üldse kõrgem Sildon kõrgem, nii et alt laevad said läbi. Oli venelastel oli kuuli, mil ta üleval sillaotsa peal ja sulila mehi kaks tükki läksid siis nagu Tartu poolt minnes vasakut kätt teevalli varjus läksid ja siis hävitasid need kuulipildurite ära seid kuulipilduja juurde. No ja siis venelasi nii palju, kui neid siin ütleme, hävituspataljoni Tartu polijõge oli, noh, siis oli juba jõgi jai kuulipilduja, tule alla. Need siis tõmmati maha, seal õieti osastikest said üle ujuda. Ja järsku siis läksime, vaatame et tulevate osast meil läks üle jõe, et tulevad kaks meest riidest lahti võetud ja ja püssimehed saadavad neid. Et mis asjad need on, aga need olid ja siis olid need meie mehed, kes seal olid, avasid nende saatjate pihta tule, tuli välja, et need olid sakslased, sakslased sõitsid nüüd Viljandi poolehoiu poolt, sõitsid sinna jõe äärde välja silla peale panti venelasele jättis selle, kui ta võttis selle silla seal ära, korra tuli üle, jättis sinimustvalge lipu peale, siin hüljes ja sakslane arvasid, on nüüd ka need omakaitse mehed eestlased. Ja sõitis sinna selle lõksu lõksu ja siis nad olid juba mõlemad pesu väel, olid riidest lahti võetud, viidi mahalaskmisele. Aga siis nüüd need pääsid, mahalaskjad ise, siis hukkusid. Ja hakkasid tuulekahjud, pommindamisi oli juba üle jõe, esimene tulekahju oli lauavabrik vist, ja siis järgmine oligi, oli diviisi staap Barclay platsi taga Barclay platsil just teisel pool trükikoda, kus praegu asub hotell Barclay ja, ja seda süüdati mitu korda seest seest jaenoh vaatasime, ta hakkas suitsu suitsu tulema väljadelt ja akende vahelt ja jooksime sisse ja siis oli üks tagapool üks riideladu sõjaväe, mingisugused riided, küll tekid ja paistis, et vormiriietus saime siis selle ära kustutada. Ja asi korras, paar tundi hiljem kuskil kesköö paiku lahvatas uuesti ja siis oli üle valatud mingisuguse, kus bensiini, Petrooliga mitu ruumi ja siis enam päästa midagi ei olnud. Ei tea. Üks mees kahjuks trükitööline ütles, et džiit diviisi staabi alt pidi minema üks käik toomele üles. Ja ühtegi inimest me ei leidnud sealt need juusis kusagile tänava poole, nad ei tulnud seal olid, oleks näha olnud nii, et kusagile need süütajad välja välja läksid. No siis kaitsesime trükikoda veel niipalju kui saime, käsipritsi ei olnud niisama ämbritega ülevalt valasime vett peale ja see oli see siis järgmisel kass, oli see järgmine või ülejärgmine päev, kui tuli major kure, üks ohvitser, et on vaja trükkida päevakäsk number üks? No elektrit ei olnud ja Matiiseni juures ei olnud käsipressiga taolist, millega oleks saanud tehas. Üritasime siis Postimehe juurde, muuseas Postimehe juure oli kolmanda korruse peal suu suur kivimürakas välisseinas välisseinast sisse tulnud, nii et üks kuus-seitsekümmend sentimeetrit auk oli seal. Siis läks trükkimiseks, trükkisime käsilaona ja väikse küllaltki saime selle päevakäsu trükkida, kuna väike formaat, väike formaat, kuna see käsitrükipress ei võimaldanud suuremat formaati trükkida, see oli siis pool lehekülge nii-öelda päevakäsk number üks on meeles. Tartu linna komandandipäevakäsk number üks Tartus 11. juulil 1941. Esiteks meie kaitseorganisatsioonide algatusel saksa riigi võidukate vägede hoogsa edasitungi kandel on palju kannatanud Tartu linn vabastatud verisest vägivallast. Kutsun kodanikke nüüd neiks ülejäänud võitluse vaibumise tundideks üksmeelele eestlaste ühtehoidmisele ja distsipliinile. Teiseks kodanikud hoida kui igati ette vaatamatustest, mis võiksid tekitada kahjusid. Käsen korraldada öösel ja päeval majades kahju tulevalvet. Läinud öö pommitamises süütepommidega on kogemusi, et kiire kustutamise korral süütepommi likvideerimine on lihtne. Kolmandaks käsen võtta tarvitusele abinõusid ette võimalikud mürskude lõhangud ei tekitaks inimestele suuri kahjustusi. Suurtükitule kohta võib oletada nõrgemate esinemist võrreldes viimase ööga. Neljandaks käsen majades korraldada valvet ja vajalikul korral oma kaitset kuritahtliku elemendi kallaletungide vastu. Viiendaks kodanikel hoiduda võimalikult liiklemises tänaval. Keel on kategooriliselt igasuguse liiklemise tänavail õhtul kella 22-st hommiku kella viieni. Relvade omamine on lubatud ainult oma kaitseorganisatsiooni liikmeid, kes oma juhtide poolt registreeritud. Friedrich Kurg, major, Tartu komandant 15. juulil 1941 oli Tartumaa omakaitses 2300, esimesel augustil 5300 esimesel septembril 8460 meest. Jaa. Ahaa, et Läti piiri Et Läti ja Eesti et. Eestis võib vaipa, vaenlast, kangemat jada. Kordame.