Tere päevast, head klassikaraadiokuulajad, tead, kultuurihuvilised käes on taas solid olla ja mina olen rehk. Vaher on maikuu, on kirjandusfestivalide kuu ja stuudios on täna luuletaja ning ajakirja värske õhk proosatoimetaja Tõnis Vilu. Tere. Sul on ilmunud kaks raamatut, oh seda päikest ja nüüd äsja ka ilma või ilma sisu lubab mõlemat väldet kasutada, kumba sa ise kasutad? Mõlemad kah. Et seda annab mitmet moodi ja nii-öelda hääldada. Kuidas sa iseenda kui kihutaja muutumist tajud nende kahe raamatu vahel, kuidas su tähelepanuväli on muutunud suhtumine sõnasse ja luulesse. Palju. Täpsemaks ilmselt debüüt oli ikkagi selline tibüüdid. Tavaliselt kipuvad olema koondkogud einomaadi kogutud tekstid. Aga ilmas mul on üks selgem nii selgepiiriliselt raamatu kutsuks Ingi seda pigem raamatuks kui luulekoguks. Seal luulekogus kohtuks sõnavihik, et sellel on mingisugune suurem metafüüsiline tähendus ka. Seda ei oska nüüd niimoodi öelda, aga võib-olla see tekitab selline tunde, et lugeja haka vihikut käes, et tekib siuke. Viimasel ajal on muidugi eriti võimendatult näha kahte sellist suuremat suhtumist oma loomingu avaldamist. Üks on see hoiak, et luuletaja peabki pidevalt kirjutama, pidevalt oma loomingut jagama ja, ja selle tõttu saamaga pidevat tagasisidet, isegi võib-olla kui kõik ei ole ühtsel ühtlasel tasemel ja teine hoiak on pigem just see, et ääretult valitult midagi avaldada ainult tõesti seda, mis läheb läbi selle suure enesekriitika filtri ja siis niimoodi hästi täpselt doseeritud ennast teistele teadvustada, kumb sulle lähedasemalt. No kirjutada võib ikka palju, eks ole, teine asi on muidugi avaldamine on ikka nagu noh, õppinud, et avaldamine ja kirjutamine on kaks ikka täiesti erinevat asja. Et sa võid endale kirjutada nii palju, kui sa tahad. Aga no viimase kuuga on ilmselt tõmmatud ikka selle täpsuse peale rohkem peale, et oleks. Isegi kui on vähem luuletusi, siis on parem, kui ta on sihuke terviklikum, kompaktsem. Aga no ma ei oska öelda, kas, kas, kas ma kirjutan palju või vähe, et paljudel, võib-olla kirjutavadki palju ja see osa, mis me näeme, mõtlen küll, et digikaks luulekogu aastase, eks ole, mõnedel siin on. Aga see võib olla võrreldes tema nii-öelda. Autputiga täiesti köömes, et noh, et seda ei oska öelda, ma tean luuletajaid, kes nagu annavadki ainult selle välja, mis nad on juba kirjutanud, jalavad seda harva välja, ehk siis nad kirjutavad vähe. Aga ma ise isiklikult võib-olla liigutan ennast sinna rohkem kirjutama, Ta hulka. Aga kõike ma ei näita. Noh, sinu puhul tähele panna ka seda, et et kuigi sa ise Facebookis oled, sai kippu ilmtingimata seal oma luulet avaldama, kuigi paljud autojuhid seda praegu teevad kuni selleni välja, et on tekkinud sellised puhtalt Facebooki pealt tähelepanu nähtavad luuletaja, et sul on küll blogi ilma virus, punkt, loksport kom, kus sa oma teksti üles paned, aga aga Facebookis kohtab neid tunduvalt harvem. Mis põhimõttel see selle valiku teed, et kuidas sa seal sotsiaalvõrgustikes oma tekste jagad? Tean, et luuletused ei taha nagu kokku minna sellega, mida ma Facebookis teen, et et eriti viimasel ajal ma ei kirjuta just eriti pole oma mingisugusest eraelust või umbes niimoodi, et kui ma paneks ta sinna kuidagi seinale, siis kuidagi kummaline tunne jääks, et ta ei sobi selle. Minu luuletused vähemalt ei sobi selle sotsiaalmeedia sele Facebookiga kokku. Blogi sobib nagu paremini, sest ta on nagu päevikulikum või raamatulikum lausa. Noh, seal on see oma õhuruum, mis sinna tekitanud, mitte üleüldine tausta mühamas mis seal sotsiaalmeedias on. Aga kui palju sa ise teiste kirjutatud jälgid? No? Kuna ma olen värske rõhu proosatoimetaja, siis muidugi nüüd ma jälgin päris palju, mis saadetakse. Üldiselt, kui nüüd kool lõpeb kooli ajal ma lugesin palju igasuguseid maailmaga, ainult liitklassikat ja nii edasi ja ma nii-öelda tänapäevast kraami nagunii nii kogu aeg ei jõua jälgida, mis ilmub. Aga ma ikka loen nooria ja vanu. Et leidub igasuguseid huvitavaid asju. Ma loen nii palju, kui ma jõuan. See on minu töö põhimõtteliselt. Mis hoiaks sul lugejatoimetajana noorte autorite suhtes, on, kas tuleb tunnustada iga edusammu neid julgustada kõigiti või on see latt ikkagi seal maailmakirjanduse juheseni tuleks sellesse suhtuda? No latt on seal, mis saadetakse ütleminaadi, värske rõhupuu. Et Mul on väga rikastav nagu elamus, ses mõttes, et ma näen, mida inimesed kirjanduseks peavad üldse. Et seal väga erinev võib-olla. Ja seal noored autorid ma ei võta, et nad tahavad kohe Tammsaared olema või umbes niimoodi. Et need on alles oma nii-öelda algusjärgus ja tuleb anda võimalus. Ja ma üritan nagu toimetada siis nendega väga palju nagu koostööd ja näidata, et mis puudused on. Et äkki võiks nagu edasi veel minna. Ja kui näha on, et tõesti väga tahab kirjutada. Ja siis, siis ma ütlen muidugi positiivsed sõnad kindlasti, et julgustan, et lase edasi, et võib-olla praegu ei saag, ehkki võib-olla aasta pärast on juba väga korralik asi. Mida inimesed kirjanduseks peavad, sest et see, mis aja kihes lõpuks ilmub erineb nähtavasti üsna palju sellest, mida sulle saadetakse. Noh, jah, mingis mõttes küll ma võtan nii-öelda valin välja, mis kõige rohkem nagu sobivad, mis ma ei taha öelda, et otseselt paremad. Aga kuidagi jäävad kõlama. Aga. No ma ei täpselt ei oska nagu öelda. Noh, luules, mis tahes-tahtmata on jällegi sinnasamasse sotsiaalmeediasse kergemini kanaliseeritav ja seetõttu võib-olla rohkem nähtaval on küll näha seda, et hästi palju on selliste enesemanifest ees, mis talle meeleheitliku pildis olla tahtmist, mis on võib-olla sotsiaalmeedia enda spetsiifika juba. Aga kas proosas sedasama moodi kaasas on mingid teised tendentsid. No üldiselt ma ei ole väga kaua olnud värske rõhu nagu proosatoimetaja, aga paistab olevat, et noored kirjutavad lühemaid tekste, miskipärast aga nagu see tonaalsus nooremate tekstid, öeldakse, et on niukse subjektiivne ja nii-öelda ikka nagu endast mingisugused siseelu, mingisugused kogemused hästi palju tundeid, mõnikord aga leidub ka väga erinevaid asju, et paar sihukeste Evingveeliku asja on täiesti nagu väga selges keeles ja kujundi vabalt. Aga tekst ise toimib nagu kujundina, et see oli väga huvitav, nagu lugeda mulle, et ei saa öelda, et kõik täpselt samasugune all. Aga noh, seal on loomulik näiteks mõnelgi raadiumiealisel või niimoodi kaldub mõnikord sihukse kirjandi moodi või, või blogi sissekanne, et nad et need võivad huvitavad olla, aga võiks nagu ma olen tavaliselt soovitanud neil natuke suuremat asja ette võtta, järgmine kord. Proovida veel edasi sealt. Mis selle vahe sisse teeb blogi sissekande kihenduse vahel. Noh, seda on väga raske öelda, aga no üldiselt tunned ära, kui sa loed, et sul on nagu argielu või argipäeva kirjeldus. Lihtsalt, mis ma täna tegin a la seda sedasorti asi. Siis ma ikka väga seda nagu kirjanduse poole ei tahaks nimetada peaks nagu läbi kumama mingisugune kujund või teksti ise, nagu tervikuna kõneleb või vastupidi, on hästi sihuke absurdikas, võib-olla lõhub keele piire umbes niimoodi, et et ühelgi sõnal nagu otseselt nagu tähendust ei ole, aga, aga siuke eksperimente on asi. Sellist asja nagu väga-väga harva väga harva tuleb. Keda sa ise praegu värskest õhust esile tõstaksid ei proosas, kui luules tegelikult. Nagu tulevas numbris vä? Nii tulevas kui üldse viimastes numbrites, kes on need autorid, kellel tasub silm peal hoida? No mulle meeldib ikkagi see Sveta Grigorjeva, ta on tekitanud palju furoori, aga tal on mingisugune vinge power on sees sihuke väga ta sedasama siiras kasutada, aga tuleb hästi läbi. Ja noh, järgmisesse tulevas numbris, mis juunis nüüd ilmuv võiks esile tõsta näiteks ühte. Sonett novellina pooljana, naised mis on nagu huvitav, natuke eksperimentaaleksperimentaalse kanti natuke vanemat autorit. Sonett novell, see kõlab küll äärmiselt intrigeerivalt, aga ma olen tähele pannud seda, et värskes õhus on see autorite ring üsna lai, aga aga neid, kes raamatuni jõuavad, et ütleme nii, mõne aastaga neid nii väga palju ei olegi, kas see tuleneb sellest, et paljude jaoks kihutamine jääb ikka pigem selliseks juhuslikuks kõrval harrastuseks, või pigem sellest, et inimesed tajuvad väga selgelt, et ei ole mõtet liiga vähe oma asjadega välja tulla? No ma arvan, et, Kui iga teeb omad nii-öelda korrektuurid ka selles mõttes, et kõik õigesti, pea kirjanikud saama, et et. Paljud inimesed kirjutavad 16 või üheksateistaastaselt või umbes niimoodi luuletusi aga üks ette avastavad, et nad ei olegi tegelikult minema minu jaoks nii-öelda hormoonide üleküllus on kadunud või umbes niimoodi öelda, et luuletajad kõiki oleksid hormoonidest pungil, kogu aeg. Aga, aga. No ega ega ka Vikerkaar autorid kõiki avalda kogu aeg raamatuid ja kui rääkida värske rõhu raamatusarjast tega, siis kõigile ei saagi tulla seal nagu et et nendel, kellel on nagu sihukest püsivust, kellel on nagu pikema käsikirja jaoks olemas nagu püsivust, kindlust nagu, vot siis siis võib raamat välja tulla, aga nendel on suhteliselt, ega kõigil ei ole sellist. Me kuulame vahele natukene muusikat, see on, eks, päris vana lugu. Jaan Kumani orkester ratastel. See oli talle, see on täna luuletaja Tõnis Vilu. Kuulasime just trumpetist, jaan Kumanit, sina oledki trompetit mänginud. Ja ma õppisin laste muusikakoolis Väike-Maarjas seitse aastat trompetit ja sa mängid siiamaani. Väga harv. Aga elu on teistmoodi näinud, et hakkasin, andsin näpukirjandusele ja elu muutus. Aga kuidas muusika ja kirjandus sinu jaoks suhestuvad, Donsul sarnased asjad seal olulised. Nagu, kui õppisin trompetit või mängin kirjandust, mängin, kirjutan kirjandus. Muusika ta nagu väga klapib mind kirjandusega ses mõttes, et kas võin täitsa reaalelulises nagu mõttes, et kui kirjutan näiteks, siis ma sageli ka kuulan mingisugust muusikat. Ta aitab sind mingi häälest saavutada. Muidugi iga teose puhul on ikkagi mingis mõttes erinevad nii-öelda häälestused ütleme niimoodi. Aga mingi mingi sihuke džässiliik või siuke piidilik asi mulle alati nagu, nagu sümpatiseerinud. Kuigi ma ise nagu väga nagu ei kirjuta mingit biitluulet. Ma vahepeal on seda nagu kunagi olen teinud, seda siis kuidagi väga-väga energiline, väga eluline on selline biit. Mis näiteks viimase raamatu selline heliriba oli? Mul oli ilmselt Ei tulegi nüüd nimi meelde? Jusseff mingi, ma ei tea, kas see pluatiivse eieieieiei veer jah, just see, kui ma ei eksi, ühesõnaga, ida ida sealt Lähis-Ida kanti muusika ja oli ka üks siis hakkas minu jaoks. Wagneri Nibelungide sõrmuse esimesed neli minutit on minu meelest suurepärane oma aja kohta. Nagu nii-öelda muusika, aga, ja pärast seda neljandat minutit, siis kui ooperialale sisse tuleb siis rikub minu jaoks natukese loo ära. Et alguses on kuidagi väga 20. sajand ja siis tuleb järsku 19 sajand alguse osas ja neli minutit, see oli ka päris hea. Mil määral sa iseennast 21. sajandi inimesena toidud? Seda on raske tajuda või sa oled siin kaasajal? No ilmselt jah, internet, sotsiaalmeedia, kogu see, et väga suur osa päevast möödub ekraani taga, et see määrab. Aga see on raske võrrelda, kas ka näiteks inimsuhted on kuidagi niimoodi muutunud? Tõesti, ma olen nüüd see, see põlvkond, kes on nagu on nii-öelda nooremast elust juba tegelikult ekraani taga olnud. Olgu 88 sündinud ja 95 kooli läinud küll aga selline teadlikum elu on ikkagi juba arvutiga seotud. Et see võib olla nagu üks üks nendest erinevustest võib-olla, mis teisel põlvkonnaga või varasemaga on erinev. Aga ma ei usu, et inimsuhted nii väga sellest nüüd muutunud on. Ainult kõnelemisviisid ja nii edasi. Aga kui lugeda mingit vanemat kirjandust, siis on täiesti võib leida täiesti samu inimlikke teemasid ja nii edasi. Päris mitmete praeguste kirjutajate tekstides on see virtuaalmaailm ja selle kaasa toodud keel päris tugevalt esil, sul on ikkagi mingisugused teised dominant, pigem vaat seda keeles. See vaid, ma ei tea, ma ise nagu väga nagu ei kontrolli seda, ma on oluline mul nagu püüda nagu sõnalise täpsuse järgi, aga võib-olla ma kirjutangi mõtlengi just sellises keeles nagu ma kirjutan, ja, ja juhuslikult ei ole see Facebooki nii-öelda Chovia things umbes niimoodi. Et keeldub luule puhul tuleb suht iseenesest ja kui sa oled juba nagu pikemalt võtanud siis hakkavad nagu selgemad jooned nagu välja joonistama, et sa oled juba midagi oled juba teinud, sellepärast ma soovitangi need, kes tahavad nagu kiirutada või on ja seda järele siis kirjutagu. Ja kirjutage niipalju kui tuleb. Muidugi tasub punnitada. Aga selle käigus sinu nagu keel areneb ja muutub üha nagu sinuga rohkem nagu klapib, et hakkavad vaikselt nagu tagaplaanile minema. Igasugused mõjutused, ütleme niimoodi. Pigem kui lugeda peale tulevaid luuletajaid, siis on jah see tunne, et sõnadest puudust küll ei ole, kipuvad lobisema. Aga, aga see on siis nähtavasti ikkagi vajalik faas või kuidas sa leiad, et kirjutamise puhul. Et nad võivad kirjutada, mina, nad tahavad ses mõttes kirjutada, seal on nii palju, kui tuleb, aga avaldamine on teine asi juba. Vot siis on nagu toimetaja abi vaja endale enesekriitiline, et see, see faas on, jah, ütleme küll, et oluline, et kui sa ei kirjuta üldse, siis kuidas sa tead, kuidas sa üldse kirjutama hakkab ja umbes niimoodi et tegutseda. Siin oleks tekstides on päris palju loodusmotiive roodus, kujun täitsa viibida ise looduses, päris palju on viimasel ajal. Kahjuks mitte, kuna lõpetan kooli, olen elanud suurem osa ajast raamatukogus, aga iga kord, kui ma lähen nii väike naerasse kui vainupeale mere äärde, siis need korrad ma olen tõesti annab mulle jõudu ja ma käin päris palju ringi, igal pool uitan ja nii edasi. Aga tartus jällegi on nii-öelda rohkem võimalusi kultuuriga või kultuurieluga tegeleda. Et kirjutajal või kultuuritegelased on siin rohkem võimalusi kui näiteks mere ääres. Mulle meeldib see kontrast, et ma saan, et siin on üks asi, ainuke väike märts on teine asi, et hea hea vahel. Viimasel ajal on omajagu juttu olnud sellest, et põhja ja lõunaeesti kultuuris või mõtlemises on siiamaani mingi põhimõtteline vahe, kas saad niimoodi nende alade vahel liikudes tajud seda kuidagi. Eesti mõttes nagu Tartu ja siis põhjarannik Mingis mõttes küll olgu see kõige tüüpilisem akadeemiline leht aastaid, et põhjas seda nagu eriti ei eksisteeri, et seal on ikkagi Siuke täpipealt käib natuke natuke selline rangema suhtumisega on igasuguste kokkusaamiste ja nii edasi. Aga üldiselt haaras nagu niimoodi seltskonnas enam väga ei viidi, et nüüd see erinevus tuleb ainult ikkagi sellest, et üks on linn ja teine ei ole, et et inimesed võivad üsna sarnased olla, võib-olla ainuke aga on need, kes on elanud nagu mitmes põlvkond juba mere ääres. Et neil on teine, teine suhtumine üldsuse loodusesse hoopis teine sõnavara ja nii edasi. Et mehe lähedus muudab mõtlemist, sa tähele pannud ja kindlasti kohalik Koduolud muudavad inimest, ma olen täiesti seda meelt. Iga väiksemgi keskkonna muutus pikaajalisem näiteks muudab seda, kuidas sa mõtled ja milliseid sõnu sa kasutad ja nii edasi. Sul hiljuti valmis suurem uurimist Uku Masingu mälestusi taimedest ökokriitiline käsitlus. Mida see sinu kohta ütleb? Et ökokriitika valisin Uku Masingu mõlema töös on jah, mul on nagu kaks osa tegelikult Uku Masing, nagu tervem on, tegin ökokriitikaga pool tööd. Looduslähedus mulle tõmbas, et kunagi ülikooli algusaastatel ma tegelesin natuke, eks, eksperimentaalse kirjanduse uurimisega hoopis teine äärmus nagu Jüri eelvest ja selline pihtimuslik ja metatasandil ja nii edasi, aga üks hetk mul hakkas nagu see üle võlli käima ja siis ego kriitika tundus olevat selline reetsem asi või mis, nagu ei lähe väga suurtesse kõrgustesse. Et aitab mõtestada seda nii-öelda maailma kasvõi bioloogilises mõttes või, või niimoodi, et et mitte pilvedes olla vaid ja no päris mitte ka kahe jalaga maas, aga keha ja looduse nende suhted, et mulle lihtsalt tundus, et ma olin natuke võõrandunud sellest üks hetk. Ja siis aitas nagu tagasi tuua mind. Kust on, millal see Masingu huvi tekkis? Stahlis ülikooli läbi ülikooliga moel nagu nii-öelda leidsin ta. Ja mula siuke esimene tugevam Masingu lugemiselamus oli luulekoguga piiridele püüdes mis on siiamaani väga oluline luulekogu minu jaoks. Aga no ma ei ole nagu Masingust tema ees lõpetas, nii-öelda sukeldunud. Et mingi distants on siis ka tervislik. Tema poolmuidu võib ära keerata kogu selle massiivse kirjanduse või kirjutasite, mis tahan kõik kirjutanud. Aga ta, ta on selline looduslähedane oma aja kohta olid suhteliselt Tuudne viiekümnendad, kuuekümnendad, kui hakkas juba, mõtlesin, nagu nii-öelda süvaroheliselt või niimoodi siin siin kultuuriruumis ei olnud just eriti nagunii-öelda sagedane nähtus. See mälestusi taimedest mulle ka meeldib, et taimed võivad nagu mälestusi esile kutsuda, et nad on nii-öelda osa sellest, mida sa kirjutab, ta mitte ainult passiivne, selline objekt, tegelane vaid nii-öelda võrdne osa loomingus, ütleme niimoodi, et selline idee väga sümpatiseerib. Et rohkem nagu elujaatav See, mida me sinu tekstidest nagu ette paistab, on ka mingisugune selline mõtlemised, ökoloogia taotlus või ka teiselt poolt see, et et sa tahad asjadele aega ja ruumi anda. Oled sa nõus sellega? Jah, mõtlemisökoloogia jah, ses mõttes, et aega ja ruumi oleks kogu aeg, tahan, et oleks rõõmu, kes, kes väga ei tahaks. Teisedki luuletajad, ma olen lugenud, siis ma olen täheldanud mõnede puhul, et et, et justkui kirjutavaid inimestel ei ole aega enam ümberringi vaadata ja nii edasi. Mõtlemine minu jaoks on väga seotud selle kehaga või või üldse bioloogilise nii-öelda kummiga. Ja selles mõttes me oleme väga oluline, et teatud kohad tulevad hästi välja, viimases kogus on muidugi suhteliselt väljamõeldud niisugune maailm. Aga kohalolu teema on ka selles väga oluline. Ja erinevad kohad mõjuvad erinevalt, ei ole niimoodi, et inimene käib ringi, et miks seesama kogu aeg vaid pelgalt ka siis, kui sa sõidad, sõidad bussiga mere äärde siis on hoopis teine nii-öelda häälestatus. Inimene muutub kohe, noh, minu arvates on see nii. Miks aja teema silma hakkab, on ka see, et kui ma mõtlen tagasi kuskil 90.-te lõppu 2000.-te alguse peale, siis need uued kihutajad, kes tulid, noh, see on muidugi universaal ideaalne, aga aga pigem hakkas silma selline kiirus või kiirustamine või või noh, nii avaldamise mõttes kui tekstide mõttes, kui nende esitamise mõtteliselt selline tempo oli peaaegu kogu aeg. Ja praegu nii sina kui mitmed teised viimasel ajal rajal esildunud kihutajad pigem just rõhuvad sellele, et et mitte kiirustada oma asjade väljaandmisega mitte kiirustada oma asjade esitamisega ja pigem tekitada selline mingisugune teatav tempo mahavõtmine võrreldes sellega, mis ümberringi toimub. Jah jälginud viimasel ajal näiteks seda Y-generatsiooni arutelu, mis on ka sirbis pikalt ja Müürilehes, viimati Henri Kõiv kirjutas väga hästi. Et ma ei tea ja ma ei oska, ma ei oska seda tajuda, seda põlvkonnas olemist niimoodi, et ma tajun, et nüüd üldiselt ongi niimoodi, minu põlvkond hakkab aega maha võtma ja ei osta enam autosid, jäi ta enam väga nii-öelda omandile rõhutada. Aga kindlasti mingid tendentsid on, et ma kujutan, et mulle täitsa meeldib selline mõtteviis mida nüüd on arutletud, et hakkab esile tulema. Et eks selles ole ka nagu selline kesk, keskkonnaaktivismi järellainetus võib-olla et mitte päris minna klaasikihi aega asjadega või niimoodi aga väärtustada võib-olla taaskäitlust ja umbes niimoodi, et see on ka nagu võtad aja maha või et sa ei ostajaidi tarbijaühiskonna nii-öelda aeglustumine võib-olla võib-olla ma ei tea. Aga, aga mõned inimesed on öelnud ja et hakkab nagu vist toimuma. Nii-öelda meie põlvkonnas. Jah, sellest oli ka hiljutisi rõhutele juttu, et kui palju on ta nüüd inimese vanusest sõltuv ja kui palju on see nähtus, mis on mingil kujul kogu aeg olemas olnud, aga lihtsalt võib-olla praegu tänu, tänu kellele see sellele virtuaalmaailmale nähtavam, et inimesed leiavad 11 üles. Ja see võib küll olla. Et nii-öelda kogukonnad, kas internetis tekivad palju kiiremini ja palju lihtsamalt. Ma olen täitsa nõus sellega, jah. Kui palju sa linna või linnaruumi tajud, sellise ökosüsteemina? Kummaline, see vahepeal olen mõelnud. Park on ilus asi, eks ole, aga vahepeal on tunda, et ta on selline tehislikum, võib-olla, aga samas. Olla väga sihuke, eelistab või niimoodi iga puu, mis kasvab mingist seenest seemnest, et siis ta ka ikkagi elu. Aga linnakeskkond no võttis väga tükk aega võttis nagu aega, et et üldse sisse elada linna suhteliselt raske tulla Väike-Maarjast väike ma ei ole teab mis väga väike koht, seal on ka paneel, paneelikad, ütleme niimoodi. Aga, ja üks asi, millest ma tundsin puudust, on aed näiteks või isiklik, selline roheline ruum. Aga praegu on nagu tekkinud noored ajavad kuus nõu või sellised välialad, tekib sihuke suhtlusruum, millel samal samal ajal on nagu mingi suunitlus mingi sellise rohelisema mõtlemise suunas, et mulle väga meeldib nagu Tartus see nähtus ei ole Tallinnaga eriti kursis, aga ma kujutan ette, et võib-olla siin on see nagu enam niimoodi Sa oled käinud ka nendel avastuslikel linna hetkedel olid nendel, mitte tähtava hetkedel, mida sa sealt enda jaoks avastasid. No ma avastasin, et, Luhal seal silla juures siis inimesed rääkisid seal Kõivuste luhta tuledki luhtaminek. Et kuidagi just ilmselt sinu põlvkonnale väga oluline, kuidagi nii-öelda kujund. Aga ma tundsin, et minu jaoks on see kuidagi võõram, et mul on ikkagi männimetsa umbes selline seltsmann. Väga lahe moment, et ma tabasin ära, et nendel inimestel on teistsugune kohataju kui minul on ja siis võid tekitada selliseid huvitavaid hõõrdumisi. Aga need hiinalinnas või tagasi on minu jaoks väga erakordne kogemus käia seal nende väikeste aia lapikest või Vaher eriti suvisel ajal. Sellist asja ma pole nagu näinud, eriti. Mingis mõttes jällegi selline linnaruumi tagasivõitmine loodusele või oma sellise rohelise nuka tegemine mida, mida tahetakse niimoodi kuigi uuesti teha, nivelleerib maha tõmmata ja maha lükata, aga, aga noh, samas on seal kuigi loomulikult inimene tekitab endale sellise ala ja see ei pea ilmtingimata olema selline Klandsitud ja salongikõlbulik aed, vaid pooleldi või rohkemgi loodus ise juba. Et siin ma ei oska nimesid öelda, aga. On võimalik nüüd Tartu lähedal nii-öelda üürida või rentida, kuidas öelda mingit aiamaad. Sest need asjad kadusid ära, kui olin üheksakümnendad või pärast südama. Meil meilgi oli, ma elasin alguses paneerikas, Väike-Maarjas oli igal korteril põhimõtteliselt oli oma aiamaa kuskilt et siis isegi mitte väga lähedal, vaid, ja kõndisid sinna ja siis võtsid oma kartuleid, istusid oma seal kasvuhoones ja nende side oli, aga sihuke kummaline side oli olemas, kõigis elasid korterelamus, aga käisid seal hiljem, kui ma kolisime. Majja, ja kus oli aed, mis siiamaani on aiamaa, see mulle meeldib, kui inimesed teevad oma kätega nagu selliseid asju. See on tervitatav praegu, et ma olen näinud, et Tartu lähedal sellist asja tehakse nii-öelda taastatakse natukene seda süsteemi. Miks ma küsisin linna ökosüsteemi kohta, on ka see, et et mingis mõttes on Tartus näha seda, kuidas tekst või pilt või kultuur läheb kuidagi ise eneslikud vohama või ta ei ole niimoodi reglementeeritud või pakitud mingisugustesse vastavatesse ruumides, kus tohib kultuuri esitada, vaid ta on üha rohkem moodi avalikkuses nähtav ja ka üks vähemalt üks, kui mitte rohkem, eks sinu tekstikatke on ka saanud tänavakunstiteoseks. Jah, ja eriti kummaline on see, et ma vahtisin selle Facebookist lehvi läbi Eesti veegrafiidilehekülje kuidagi. Kahtlustasin peale ja oli olemas, kes teeks? Ma ei tea küll, kes, ma ei peagi teadma, kes seda tegi. See oli täielik üllatus. Mulle meeldib, et Datsun grafiti on väga huvitav on, käin ju tähe tänavalt peaaegu iga päev, käin sealt Kasekesest mööda. Et see on omaette kunstiteos, ma ütleksin. See on suur kompliment, kui, kui su tekst niimoodi kuskil seina peal linnas oma, ma olin väga meelitatud ja. Kuulame veel, jätkame muusikat. Kuulame ka viru juurtega bändi Def edu, mida me võitleme. Iga päev astun uksest välja, tänavale, näen, et parem on see, kui jalaga löömise asemel ulatan käe paremon saada tervitatud kui kuritarvitatud ja vahel on hea, kui anname andeks suurte pahade poiste patud, nii on kirjutatud ja kohe mulle meenub, et kord tuleb siis tuleb mu matus ja seda mitte unustada, et sõitma ei hakkaks katus, et oleks rumalus, kui oleks ettevaatamatult aru saada oma esivanemate jutus ära ole loll, ära karda, võtta õpetust, emotsiooni analüüs, kuidas naer erineb, lutud, tabada pildiraamatut, kui aru ei saa, jutust mine tundmatu naabriga. No mida me kõik inimese ühes punases meres, miks ei võiks koos rõõmu tunda sinisest merest ja mina teile ütelda tere, no mida me õiglane? Me oleme inimese erinevad ühes samades või miks ei võiks koos rõõmu tunda kuldses päikeses ja miks ei võiks ka sina mulle ütelda, tere. Samata kogukonnast posinu hetkeliselt olukorras, olgu teil siin Eestis kusagil heaoluühiskonnas ikka leidub keegi, kes su järgi luuratsioon õigel hetkel kallale kipub, ilmad, midagi hoomad headust hoida purjus, toidab hea, see vaid üks vähestest tõdeda, et mina pea valides ühe teise nagu otsast kotid. Kriteeriumi, inimloomuse läbinätsutatud valed võivad olla kinnistu äärde üles puutuda. Liblik suurte aukudega südametunnistus küll luksus, ärka perse torgata tõele, ärge tulge midagi rääkima, jutul liiga õel. Jutt on liiga õel. Jutt on igavene, püksi pean vist. Leenu sõna. Maailma uus võitleme kurjuse vastu. Don't terrorist, võidame, erinevad, aga ühes tänases mitte võtme koos rõõmu tunda saanud, et me hea teile ütelda tere, no mida näeb õiglane inimese erinevad ühest ühest miks ei võiks koos rõõmu tunda konsus päikesest ja sina mulle ütelda? See pole lihtne, kuid ei tähenda see seda näitama kõigile ja pidama sõda inimestega, kes tegelikult ei sobi halva kontserdiga. Vihma krae vahele kallab. Tabroovi suhtud asjadesse positiivselt meelestatud, muutub paremaks, ümbritseb vähem inimesi, vangi satub. Ärge parem trennis realiseerib või loen raamatuid, nii. Möödupsus, elu. Huvipuru tuleb eristuma laiama poksikoti vahel laiapääse Nathan, mu hingekuradiga siinkohal veel roos. Seekord oli kavalam ennetasina kuradi tibavamas ängi mud tagala, mõist suisa kavalus. Me oleme inimesel erinevad. Ühes tänases lehes, miks ei võiks koos rõõmu tunda, sest mees ja lina teile ütelda tere, no mida me võidame, me oleme inimese erinevad, aga ühes tänases lehes, miks ei võiks koos rõõmu tunda kuldses päikeses ja miks ei võiks ka sina mulle ütelda tere. Kes olid alla ja Sally Talle jätkub, stuudios on Tõnis Vilu. Sa ei kipu oma tekstidega eriti võitlema, küll. Millal sa selle all mõtled, et ma ei lähe barrikaadidele oma teksti? Ei ole sellist vihast sotsiaalsust. Esimeses tibüüdis võib-olla oli rohkem. Aga võib-olla seal teises raamatus on lihtsalt teisel kujul võib-olla natukene, et see väga tõenäoliselt, jah, ma ei ole selline eriti võitlev inimene, rohkem ikkagi meeldib süüvida. Blogist tuleb küll välja, et sa mõtled kaasa sellega, mis ühiskonnas toimub ja, ja paned tähele, heageerid ka noh, ütleme kultuurikeskkonnas, mingisugustele, mullistustele või konfliktidele, aga et et sealt on ka tunda seda, et ilmtingimata ei taha nagu veel rohkem sinna alla kütavaid, pigem ootab, et inimesed kuidagi hakkaks üksteisele tehe, ütleme jälle. Kloostri jah, ja mulle sellised olukorrad halvasti ma siis kui hakkavad inimesed laamad välja tulema, suust vahtu hakkab voolama ja ei, ja ma ei tea Facebookis kommentaariumit lihtsalt mingi 200 erinevat nii-öelda vaidlust ja nii-öelda siis tavaliselt ei võta seda. Ei võta osa sellest. Sest ma ei tunne ennast nagu hästi või kindlalt selles olukorras, et mul võtab aega, et asja natuke seedida kohe sisse hüpata, siis kahetseda ise seda et pigem nagu võtaks nagu aega jälle maha, nagu sai räägitud, et et koguks settiks ja nii edasi. Aga sinu meelest luule kirjandus suudab inimeste teadvust mõjutada või nende väärtushinnanguid mõjutada. Kindlasti suudab, ma olen täiesti veendunud ja raamatud on mind ka mõjutanud umbes niimoodi. Et see ei tähenda, et nagu sotsiaalne külg mul ei oleks oluline, ma lihtsalt ei ei ole nii osavõtliku, võib-olla teised. Aga. Ma olen ikkagi seda täiesti seda meelt, et ma kirjandus suudab maailma avardada, ütleme niimoodi. Et mis seal, mis seal siis eelnõu. Et ma tuleks kohutavalt igav ja kui ise ei muutuks. Jah, võid ka raamatuid vaadata kui eraldi nagu kohtadena ise üks asi ja mis ma olen seal, nagu selles tekstis on, või süzee või ja nii edasi, aga teine asi on see, et sa satud teistesse kohtadesse, lihtsalt hakkad lugema ja see on minu jaoks väga-väga lahe, ses mõttes, et viimases kogus ma väga loodan, et inimestel võib mõjutada niimoodi, et on nagu näevad, teistmoodi õmble astuvad nagu välja endast natukene. Jah, sellist. Koha kuvamist või, või peaaegu et noh, nagu sõnadega, maalimist on seal tajuda küll. Ja jällegi seal blogis aeg-ajalt viited ka kujutavale kunstile, kuidas see sind mõjutab, või kui võeta, ütleme, see, mis sulle kunstis on oluline, mõjutab seda, kuidas sa kirjutad? Na? Kujutav kunst on natukene rohkem laoska muusika ajaks, ma ei ole väga tegelenud kunagi, joonistasin küll, aga noh, see selline lihtsalt käekooli tegevusse umbes niimoodi, aga aga mulle meeldib. Miskipärast meeldib näha kunstiteos teoses mingit käelist tegevust või et ta on mingi olnud. Mulle meeldivad kommuniga abstraktsed teosed, nende panevad mõtlema, aga sageli on niimoodi, et kui ma lähen galeriisse ja näiteks tühjad lehed on seinal või midagi taolist, ütleme neooni klassikaline abstrakt, aga hakkaks traksus siis mõnikord, et on seda liiga palju või võiks olla, nagu me ei jõua, ei taha kohale jõuda, ütleme niimoodi. Aga, ja mõnikord on jällegi üks seal päris näitus, aga see oli eelmine aastaraamatukogu kohvikus, kus oli noore kunsti näitus. Enne seda noore kunsti oksjoni siis Kadri Toomi mõned nagunii-öelda maalid, midagi, kas öelda seda maalide mingit segatehnika, ühesõnaga. Ja siis hakkasid väga kõnetama ja. Ilmselt ka Rosco näiteks või mulle meeldib mõni mõne kuiv kunstidokumentaali vaadata, sest kultuurielu nagu väga seotud ja sa jälgid seda kujutava kunsti ja teatriasja siis pilt on jälle laiemeti kogu aeg kirjandusele keskenduda, et kirjanduses on väga palju allusioone ja nii edasi, et noh, see on niisugune. Mulle meeldib nagu avardada Sinhabi. Hea kunsti, dokumentaal või heakunstist jutustaja on ka peaaegu nagu luuletaja, ta mitte ainult ei kirjelda, vaid ta kuidagi näitab teed. See on eriti raske ülesanne, sest. Mulle endale näiteks olekski mingisuguse maali kohta rääkida, väga, väga keeruline on sõnadesse seda panna. Samas nagu ma olen täheldanud, siis galeriides üks väga oluline osa on just selle näituse kirjeldus. Et sa üldse nagu mõnikord see aitab üldse aru saada sellest, mis sa on. Et see tekst on kujutava kunsti juures või performance, mida iganes on praegu väga oluliseks saanud, kuidagi tundub see tõenäoliselt juba vanem kuskilt sealt abstraktse kunstiajast ja umbes niimoodi, et et on üks hetk, tekib selline vajadus seletada seda asja. Seda nagunii-öelda ilusa realistliku maali kohta nagu ei oska öelda, et see mõnikord võib ka igavale tunduda, aga no kuidas kunagi suhteliselt laialt võtab vastu kõike, mis tuleb aga aga kõik isude puudutada. No see on loomulik. Aga mida sa ise ootad kriitikast või millele sa Millele tähelepanu pööramist ketikalt oota, et noh, ma, ma eeldan, et ükski tõsiselt süvenev kirjutaja ei eeldanud ainult hästi kirjutatakse. Aga on ilmselt mingisugused asjad, mida sa, millest sa rohkem vaat kui mõnest teisest asjast. Üks asi, mis üldse nagu ei lähe, on isiklik materdamine, õnneks seda ei juhtu väga nagu sageli. Teine asi on see, et loe tekstiga, vaata pilti, vaata deformandsite, eks ole, ja teised on mitu korda sihukesed. Klassikalised, mida ma kirjanduse erialal õppinud ainet ja sisuri, tausta ja nii edasi, et nad ürita teha mingeid üldistusi. Ja, aga omaette teema on muidugi sellised manitesteerivad või suunda muutvad kriitika tekstid. Vot see on teistmoodi juba selleks see kriitik ilmselt peab ise olema ka natukene juba kirjanik või kunstnik. Et tajuda ära mingisugused muutused, et seda tuleks teha ettevaatlikult või siis tõsiselt süvenedes ka, mida sa ikka ütled mingisuguste voolude kohta või mõnitisteerid päris tühjana, kui viska. Nii palju kui sama kirjutatu kohta saanud tagasisidet oled, on seal on nad midagi, mis sind on üllatanud. Või on keegi näinud midagi sellist, mida sa võib-olla ise tähele ei pannudki kihutades? Jah, on paar korda, on vähemalt küll, kõik nad ikkagi näevad mingi erineva külje alt, et see on väga huvitav, nagu vaadata, et et ja väga hea meel ja see ongi nagu üks taotlus, et see tekst võiks olla nagu hästi mitmeti mõistetav ja eriti huvitav on siis, kui inimesed mõistavad hoopis teisiti, kui sina, saad aru, aga on seal mingi näide sellest. Ühes arvustuses dist tuli Öeldi, et debüüdi kohta, et et, et heas mõttes justkui tahaks nagu lendu tõusta testid aga samas jäävad nagu maa peale. Sellist asja ma ise ei olnud nagu mõelnud sinna sisse, siis kui ma lugesin seda, siis ma sain aru, et jah, tõesti, ilmselt on niimoodi küll. Sa oled tähis palju esinenud ka kõiksugu luuleõhtute raames. Kas see tekstide avalik esitamine annab tekstidele midagi juurde sinu jaoks? See tekstide esitaja minu jaoks on suht energiakulukas ikka vähemalt kasvõi 10 minutit võtab ikka täiesti läbi. Aga mulle iseenesest meeldib lugeda ette, et inimesed on öelnud ka, et kuidagi häälega tuleb paremini läbi või umbes niimoodi. Aga luuleüritustel need luuletused, mis esitatakse siis nagu hägusamad ja ja mõnikord nagu ei ole kohapeal või umbes niimoodi, et. Kuidas ütelda, eelistan raamatust lugeda, kui üritusel käia? Otseselt aga samas sealt annab nagu teisi nende tasandeid sellele tekstile üleüldiselt ma olen rohkem tekstikeskne kui nii-öelda performance'i keskne. Eks sellel ole ka ilmselt mingisugune kogukondlik moment, et inimesed üldse veel tänapäeval käivad koos noodi kuulavad luuleti. Nojah, aga samas näiteks Tarslal, eks ole, väga populaarne üritus, ma vaatan. Ma ei ole sinna ise ei jõudnud küll alati on midagi ees olnud. Aga see on hoopis teised, teised luuletused ja see on seoses kuidagi räpiga ja umbes niimoodi sinnakanti Spoucan World ja et need tekstid ei peagi olema paberil otseselt ja see on hoopis teine tekstitüüp. Kui ma kirjutan, siis ma kirjutan ikkagi nii-öelda paberile. Ja kui pärast juhtub niimoodi, et on ette lugedes ka väga nagu sobib siis on hästi, aga ma seda ei taotlejana. Nii aitäh Tõnise iluga saatesse tulemast ja lõpetama jääb keeris ja kujutlus, palju kujutlust sulle ja salli tallaja kohtub teiega veel kord juunis see suvepuhkusele minna, nautige suve.