Otsman palee esituses näeb tantsuetendus Sophia põlulind ning nüüd on klassikaraadio mikrofoni ees marja. Tervist, tere. Eelmine kord, kui te siin käisite, siis rääkisime Sid arta balletist. Kuidas selle balletiga läks ja kas seda paletti näeb veel? Sellega läks väga hästi, me saime seda esitatud nii Tallinnas kui Mustvees kui Jõhvis ja nüüd me sõidame sellega Klaipedas. Ja tegelikult just üleeile käisime, näitasime ühte lõiku ka Tartu Vanemuise tantsu- ja balletikooli juubelikalal. Et sellega läheb kõik väga ilusti, lihtsalt Tallinnasse me hetkel ei ole veel etendusi planeerinud. Võib-olla Haapsalu näeb juulis suvel koos ja me väga loodame, jah. No nüüd on siis uuslavastus välja tulnud Sofia võlulind, see on lasteetendus või kuidas seda võiks nimetada. See on lastele tehtud, etendas ja seal muinasjutuline balletietendus, kus me kasutame mitte ainult klassikalist balletti kui ka igasuguseid teised tehnikad nii hiphop kui soo, kui võimlemine, et me põimumine näiteid korraga ja teeme sellest mingit sellist, mingil määral klektilist, mingil määral sellist nagu sujuvat ja hästi ebatavalist tehnika, tantsukeeld. Kuidas teie grupp on aja jooksul tekkinud ja kasvanud, et vaatan, et väga eripalgelisi ja erinevaid inimesi tantsib selles? Meil on väga erinevad inimesed ja meile tulevad uued. Meil on uus solist hetkel Helle Maria mitt, kes on ka Tallinna Ülikooli tudeng, aga ta on lõpetanud Helsingi balletikooli ja no enamus meil tulevad ikkagi minu tudengitest, kuna ma neid näen, ma nendega toimetan ma juba harjunud nendega niimoodi õppeprotsessi jooksul, aga väikselt ta kasvab ja muutub. Ta on elav organism ja meil on ka nii sellise kaasaegse tantsu ja üldse teate esindajaid nagu iive, liide toompere. Samas meil on ka klassikalise taustaga ja võimlemistaustaga inimesi, et ta vaikset muutub, elab, aga mingi põhituumik on alles alates algusest. Teie etenduste toetajate sekka on pandud ka Koltsmann terapy. Kas tegelete tantsuteraapiaga ka? Me sõna otseses mõttes tantsuteraapiaga ei, tegeleme propageeri ennast nagu terapeutilise truck või sellist traavi trupi. Samas kohe alguses juba, kui me tegime merikajakad aastast 2011 me mingil määral ikkagi jälgisime seda teekonda, et me tahaks tekitada inimestes positiivset elamust või positiivset emotsiooni. Me tahaks viia nendest tavalisest elus nagu väljapoole ja jälgida võib-olla mingit sellist klassikalise teatri põhimõtted, kus inimene mingil määral tõuseb kuskile ja avab oma süda nagu või noh, natuke võtab maha pinged või mingil määral peatub korraks, jääb mõtlema mingisugustest teistest asjadest ja Jevgeni Berezovski, kes on ka meie helikujundaja ja helikunstnik, ma isegi julgen väita, tema tegeleb tegelikult terapeutilise heli loomisega. Seega kogu meie see tööprotsess on mingil määral selline nagu ka raviprotsess, et mingil määral selle heli ja liikumisega üritame luua mingit sellist erilist atmosfääri. See on huvitav Te mainisite klassikalist käsitlust. Klassikaline katarsise mõiste tuleb sealt meelde, et ka tänapäeval siis tantsuetendused võivad midagi sellist pakkuda. Kui tulla tagasi nüüd Sophia võlulinnu juurde, siis see etendus räägib üpris huvitava loo ära. Ja selle etenduse põhiallikaks on padrik, Pablovski raamat, muinasjutt, pigem kuldsete unenägude maa ning me oleme selle transformeerunud tantsuetenduseks, mis räägib väikesest tüdrukust, Sofi, kes on kohtunud ühte võlulinnu, kes oli võlumaalt ära heidetud ning see võlu räägib Sophile oma jutu ära ja, ning näeb, et see tüdruk on ebatavaline, et tal on väga lahke süda. Ta on sõbralik ja armas ja siis ta kutsub ta endaga kaasa selleks, et päästa oma võlumaad. Ja noh, põhimõttelisi selline lastemuinasjutt, mis räägib sellest, kuidas armastus ja sõprus saavad alati võitu. See on huvitav, kui rääkida sellises narratiivis, siis tantsuetenduse ballett on alati pretendeerinud sellele, et seda narratiivi edastada. Aga vähemalt mina mäletan, et kui ema mind väiksena ballett Te vaatama viis, mis mulle sugugi ei ei istunud ega meeldinud siis ma ei saanud sellest narratiivist kunagi aru ja, ja praegu esitan kõikidele tantsijatele sellesama küsimuse, milliste vahenditega ja kuidas tants võib edasi anda, narr tiivi mulle tundub, et see on ikkagi suhteliselt raskendatud tegevus, tähendab kuidas see narratiiv jõuab inimesteni, kuidas narratiiv jõuab publikuni, kas võib-olla lapsed võtavad selle vahetumalt vastu, kui suured? Tegelikult ükskord küsiti minu käest, et kuidas te töötate, et mis teil seal taga on, et mina vanainimesena vaatan, ei saa mitte millestki aru, aga lapsed on kohe haaratud ja nad saavad kõigest aru. Asi on selles, et lapsed on avatud rohkem ja meie jätame oma etenduses hästi palju ruumi neile selleks, et nad, et nad võivad tõlgendada ühte sama tegelast nagu mitme kihiliselt, et neil on üks ja sama tegelane, nii koer kui kass, kui jänku ja noh, tegelikult hästi teadlikult sellega mängime, et see on nagu lastest ja nende vanematest, aga kui me räägime sellest, kuidas seda narratiive edastada? Jah, valetan väga formaalne kunst väga selliste oma reeglitega ja tegelikult miks meiega võtsime seda balletti nagu põhjana, et me ikkagi oleme mingil määral mitte päris klassikalise balletitrupp. Aga me võtame need balletipõhimõte, et ikkagi sinna alla ja toimetame nendega ikka. Aga näiteks noh, me kasutame väga palju selleks, et tekitada mingit atmosfääri, arusaama sellest, mis toimub kindlasti ka helikujundust, et kui on tegu metsaga, siis metsast tekib mingi, ma ei tea linnu hääl või tekib mingi oravahüppe orava, pähkli närimise heli, et siis nad satuvad sinna ka õhku heli, õhku, heliatmosfääri, mis tekitab nendes seda lisavõimalus, tekib neil aru saada, mis toimub. Kuidas sünnib üldse teie etenduste helikujundus ja, ja helimaastik, kas koos tantsuga on see enne olnud olemas juba kuidas aset leiab? Me ei kasuta mitte kunagi valmis muusikat. Ja meiega töötab väga tihedalt Jevgeni Berezovski helikunstnik, kes on meie üks kaasautoreid ja me oleme temaga niimoodi tavaliselt teinud, et me istume maha, me otsustame, mida me teeme. Kirjutame üles, joonistame, mängime, mõtleme, pakume oma variandid ja siis see kõik sünnib paralleelselt koos. Aga näiteks, kui me räägime sofist, siis Sophia võlu, linna muusika oli tehtud niimoodi, et mina võtsin oma lapse helistuudiosse, kes oli tol hetkel nelja aastane ja siis me lihtsalt lasime tal kuulata mingeid Trekid või isegi kui me tegime mingit trikki. Ta istus kõrvuti, küsisime, mida see sulle meenutab. See ei tähenda, et mis muusika see on. Kõigepealt me lihtsalt lasime ja ma isegi ei rääkinud, ta võis lihtsalt istuda ja joonistada ja kui me näeme, et ta lõpetas joonistamist hakkas kuulama, siis me kohe nagu küsisime, mis sul tekib sees, siis ta rääkis, et see on Vikerkaar või see on mets või see on tuul või noh. Ja siis nagu vaatasime, et jah, et see sobiks, ei sobi. Ja niimoodi tegelikult oli Sofi tehtud. See on küll väga huvitav, et lastest lähtudes või täitsmenduse laps ise on olnud selle loomingu oluline osa. Ja, ja näiteks, kui me tegime Tallinna tantsuakadeemias proove, nad olid niimoodi sätitud, et meie proov lõppes kell kolm ja sinna sisse tulid kohe Kaie Kõrbi balletistuudio lapsed. Ja kui näiteks meie proovi nagu jooksul ma nägin seal koridoris siis maladi, tegin ukse lahti ja lasime neil, palun tulge sisse, et vaadake, kui teil on huvi ja need, kes tahtsid, nad tulid pärast. Me rääkisime nendega natuke, küsisin ja ma vaatasin, kas nad nagu üldse jälgivad või nad lähevad koridorist välja. Asjad tavaliselt sellega, et õpetaja tuli saalides ja ta ta ta tat julgenud tundi, et nad ei läinud meilt ära. Kas ohvitan juba esitatud ka või? Jah, Sofi esietendus toimus aastast 2012 ja nende aastate pooleteist aasta jooksul me saime seda näidatud ka juba suht palju nii Tallinnas kui teistes linnades, et see on juba selline nagu erakordne tüka meie jaoks, et see esiteks vabatrupi jaoks ta majandab iseennast ilusti ja ta meeldib publikule jääb hetkel me isegi valmistumine uue koosseisuga selle. Meil on uued solistid, uued tegelased ees. Mis siis veel edasi on mingeid muid lavastusi iga plaanis? Ja me väga tahame teha uue tantsuetenduse, mis oleks ka lastele suunatud tantsulavastuse ja näidata seda alates novembrist nii Tallinnas kui mujal. Ja vanad lavastused sõidavad nüüd natuke ringi ja Me taastame mais 28, Mai vanalinna päevade raames. Me näitame raekoja platsil ka meie vana merikajakas. Suurepärane barje kaltsmann, ma tänan, et tulite siia stuudiosse, soovin teile jõudu, edu ja ka seda süütut meelt laste juurde jõudmisel. Suur-suur tänu teele kohtumiseni.