Margus Saare jutusaade Jutusaade. Tere, head vikerraadio kuulajad on juuli lõpp ja sel pühapäevasel suvehommikul loen jutusaatesse meie seltsi palunud Marju Läniku. Tere. Mul on hea meel, et leidsid tihedal suvel selle vaba hommiku. Marju ajal, kui pea kogu Eesti puhkab ja vaid kõrge kutsekoolides väike sagimine uute tudengite ja õpilaste vastuvõtuks käib. Tahaksid kõigepealt õnnitleda? Äsjase kõrgkooli diplomi saamise puhul ikka on sa lõpetasid Tallinna Ülikooli kultuurinõuniku eriala cum laude? Ma tean, et su keskmine hinne oli 4,96. Ja sa oled nüüd kultuuri ja kunstimänedžeri lisaeriala ka juurde saanud. Kas kooli lõpetamine on tagantjärgi mõeldes suurt kergendust ka? Pingelangus oli küll, sest lõputööd tegin viimased neli-viis kuud paralleelselt oma tööga ja ja kogu see neli aastat nõudis väga suurt sellist kuidas öelda enesedistsipliini, et ei oleks ühtegi saba, kõik oleks õigel ajal tehtud, kõik kodutööd saadetud teoaks kõikidesse loengutesse õigel ajal ja kusagilt ei puudunud puudunud kaaslast, et kõik, mida meile loeti, oli äärmiselt huvitav, mitte ühtegi ainet ei olnud, mida ma kuulata poleks tahtnud ja minu sõbrad ja tuttavad ka, kes on selle õppekavaga tutvunud täpselt sama laenud, mis teeb ainult rõõmu. Et see on huvitav ja mitmekülgne, huvitav jah, nii et kui see pingelangus need tõesti juunikuus tuli, siis ma siis ma tundsin endal sellist suure söögiisu. Ja ja kuidas öelda, natukene võtsin tund tagantjärgi ja kõikus natuke sageli jäänud, et need on kõik ilusasti normis ja. Ja see ei olnud ju päevane, ehk siis oli siis. Oli selline tsükliõpe kaugõpe, nii et iga pooleteise kuu või kahe kuu järel enam-vähem keskmisel, et olid sellised loengute eksamisessioonid. Kuid nende vaheajal tuli tuli kogu aeg suhelda õppejõududega. Nad andsid pidevalt, et siis kirjanduse õppematerjali, mis tuli iseseisvalt läbi töötada ja mis me olime longus kuulanud ja ja, ja raamatut ja kirjandus, mis tuli läbi lugeda ja näiteks refereerida ja saata palju erakordselt palju kodutöid arvuti teel ja ja samuti siis järgmisteks eksamiteks valmistuda jälle. Kooli läksime, see oli terve nädal hommikust hilisõhtuni välja. Siis ei olnud muud kui üks eksam teise järel, üks laeng teise järel. Hästi tihealisega. No, ma arvan, sa ütlesid, et sa tegid seda oma põhitöö kõrvalt, me kõik teame, lauljas olen oma karjääris end tõestanud. Seda kooliharidust veel vaja oli. Sellepärast, et tahaks väga olla ajaga kursis ja tahaks olla kogu aeg rongi peal, kõik, nii kohutavalt kiiresti muutub. Täieneb, uueneb. See kõik on nii, nii tohutult huvitav. Oli see sinu enda jaoks või oli see teiste jaoks ka kuidagi nagu tõestamiseks. Ennekõike oli see kahtlemata iseenda jaoks, sest kunagi aastaid tagasi olles astunud ülikooli ja jõudnud peaaegu kolmanda kursuse lõpuni režiid õppides tollal ei jäta ikka selle suure muusikaarmastuse pärast. Sest kontsert oli nii palju reisimist, oli nii palju mööda maailma, see oli nii põnev ja kössis Läks sellelt rongilt maha hüpanud. Praegu ka noored lauljad väga palju puutuvad sama probleemiga kokku, et ei raatsi koolis käia, sest ka see lavatöö on nii kohutavalt huvitav, ta haarab su endasse ja. Tänapäeval jäävad noored lauljad keskkooliharidusest ilma. Vot seda ei tohiks olla, keskkool peaks ikka igal 10-l juhul lõpetatud olema. Aga jah, ma tahtsin endale. Ma teadsin kogu aeg, kõik need aastat ma tegelikult selle ükskord teoks teen, et ma kõrgkooli lõpetanud. Tähendab küsimus, et millal, millal, millal tuleb niisugune huvitav eriala, mida ma tahan õppida ja kuulata. Ja see tuli, see tüli siis, ma olin teine lend õppides seda kultuurinõuniku, erialakultuuri ja kunstimänedžeri lisaerialaga. Ja teiseks, ega jäisest, et rohkem nüüd seda eriala enam ei õpetadagi. Need on, need on hoopis teised küsimused. Selle eriala oli kokku pannud tegelikult Tallinna tehnikaülikooli majandusteaduskonna turunduse õppejõud. Näete, kuhu teed viivad? See oli selline väga laiapõhjaline eriala, kus ei ole kaugeltki mitte ainult tuur. See põhiline, mida õpetati, vaid õpetati neid seoseid, kultuuri, seoseid majanduse nii-öelda äriga, poliitikaga, sead, seadusandlusega tehnikaga, uuendustega, kahtlemata muidugi psühholoogiat ja, ja juhtimist ja kõike kõike. Ained oli peaaegu 60. Aga muidugi ma tahtsingi ka väga seda seda tõestada, et lauljad ei ole sugugi mitte nii nii rumalad ja kitsa rinna ja, ja ühepalgelise nad peale selle oma laulmise ja muusika nagu muust elust midagi ei oska või ei, ka või muudeks väljakutseteks suutelised pole. Ikkagi lõpetada 47 aastaselt kõrgkool on Eesti oludes pehmelt öeldes ebatavaline. Ebatavaline nakas imestamist oli palju, ma tea ülikooli koridoris võib-olla neid vanemaid inimesi, ka vanemaid üliõpilasi on ikka nähtud ka, eksju, ikkagi väljaspool majaga. Meil oli õppijaid tõesti 20-st 50-ni, ma ei olnudki üldsegi mitte kõige vanem, minust oli vanemmägi meie kursusel. Aga oli ka muidugi palju nooremaid, kes oleks meile Kes oli koolipingist alles tulnud ja igas vanuses ise ei ole praegusel ajal enam midagi, ma arvan neid inimesi, kes minu vanuses, kes nii-ütelda sellele teisele ringile tulevad, need on ainult tervitatavad ja see on, see on ainult kiiduväärt ja need on ainult väga tublid ja töökad inimesed, ma leian, kes seda teevad. See on veelgi näiteks siin jutusaates külas ajakirjanik Astrid Kannel. Tema käis, lõpetas magistrantuuri ja tõesti ütles, et ta läks nüüd nii-öelda vanast peast Nathan, kolmekümnendates, vabandust. Just sellepärast kooli, et mitte vana mutistuda. Värske naksakese nüüdisaegne, et võtta mõõtu nendest noortest, kes väidetavalt meist keskealistest pidevalt ette tahavad, need trügime oli, oli sinus ka seda ambitsiooni siis seesama mittu rongist maha jäänud. Seesama mitte rongist maha jääda, jah, ja. Ja loomulikult hoiab õppimine mõtlemise võime ja, ja iseenda ka nooremana sellise öelda ajaga kaasas käiv ana, et see on kindlasti tõsi. Ei maksaks, ei maksaks karta neid samme astuda. Sa oled kolm aastat õppinud siis esimesel korral seda teatri resi oli see see asi läks nii-öelda. Millal see kõik oli väga hästi, ainult et füüsiliselt ei olnud aega koolis viibida. Kõik oli väga hästi, mulle jäänud katki üldse mitte, sellepärast. Viisakuse pärast sellepärast, et kas sa kahetsed ka seda või, või siis oli ikkagi õige otsus, nüüd tagantjärgi vaadates, et sa läksid selle rongi peale Ei, see oli kindlasti õige otsus, sellepärast ma selle muusika rongi peale läksingi. Ma sain sealt resiis lavastusliku poole kätte, mis mind huvitas. Laul on väga oluline, osata vaadata ka nagu sellist lavastusliku külge oma oma esinemise juures ja osata nii-ütelda konfereerida või juhtida oma esinemise kavasid. Lavidi näitleja olla veidi näitleja, osata suhelda publikuga ja natukene natukene selle reziimi külje pealt ennast näha. Selle ma sain kätte omal ajal, aga aga no ega ma päris nagu sellist teatri külge otseselt ei, ei riskinud, pigem huvitas mind selline filmipool. Et kui oleks saanud filminäitlejaks Tänasest mulle pinget pakkunud, aga kindlasti noh, ei, ei tahtnud ma saada teatri näitlejaks või teatrilavastajaks, et sellepärast sain kätte ja selle kolme aastaga, mis mind huvitas ja väga palju tuli, siis ega seal pole saada, siis me pidime seal õppima ka palju sellist, mida noh siis omal ajal, mis ei olnud nii elulähedane nagu nagu see, mida praegu õpetatakse, siis siis oli ka väga palju elukaugeid aineid. Kas pean nimetama? Imeja teadustes kommunismist. No ütle, palun väga, kas sul nüüd on töökoht teada, kuhu sa kultuurinõunikuna tööle lähed või kultuurimerenseerina alustad, ootad seda tööpakkumisi? Mõnes mõttes oleks huvitav neid tööpakkumisi saada küll. Ma arvan, et ega see ei sega mul laulja hädasi olemast ehti, ehkki päris ärevalt. Ta küsitud, et kuule, kas sa nüüd laulmist ei jäta ja ja kuule, lubad sa ikka edasi laulad ja noh, vot vot mis ma pidin siis tegema, et kuulda väikest ärevust. On kuulda. Ma olen kuulnud, et siin lauluväljak, Tallinna lauluväljak on küll nagu vaaginud konkurssidel minu persooni ja leitakse, et ei, et noored ja tihtipeale rohelised, kellel ei ole elukogemust ja niisugust praktikat, et see on väga-väga oluline jahu, eriti selles valdkonnas, kus mida, nagu mina olen õppinud või mida teinud panen ju ka kultuurivaldkonnas, eluaeg julgen öelda, siis töötanud ütleme, laulja elukutse, muud on ikka kultuurivaldkond. Nii on jah, aga kui sa nüüd seda neli aastat seal koolis käisid, kui tihti sa ennast tabasid mõtetelt, aga ma olen seda kõike juba kuulma, kõike seda juba tean minu jaoks nüüd räägitakse sellest samast jalgratast, mis minu jaoks on juba avastatud. No sa vahepeal kuuled, vahepeal tunned seda, On muidugi tuttavaid kohti, imelik oleks ka olles nii palju aastaid päris nii-öelda tegutsenud, et sul on midagi tuttavat ette ei tule, sulle koolis õpetatakse. Aga väga huvitav on, kuidas need teooria ja praktika omavahel nagu, nagu kokku jooksevad ja, ja kuidas su mõtlemist, et suunab või natukene muudab. Kui need kaks kokku saavad teooria praktika, ma mõtlen, et see on, see on hea ja mõtlen, õpetus on elulähedane väga-väga elust endast, mida meile praegu räägiti, siis seal on lihtsalt väga-väga vaja ka mu igapäevases töös ja ja kas või inimesena kodanikuna on, on vaja teada mitmesuguseid momente. Mina ei oleks teadnud näiteks, kuidas kirjutada mingisugust hagi või või. Töö töövaidluses, kuidas käituda, niisugused momendid. Nüüd nad nüüd ma tean, tõeliselt hea, et ma tean. Aga, aga nüüd on nagu kutsutud ka mõnedele sellistele huvitavatele kultuurikonverentsidele on pakutud, et ma tuleks rääkima nagu sellest oma suurest uurimusest, mis ma läbi viisin üle Eesti, siis oma diplomitööks. Sellega seoses on kutsutud ja ülikooli on mõtet riietanud, et seal mõnedel täiendkoolitustel on sulle endale rääkima hakata, et nüüd on endal aeg rääkima hakata, suurima heameelega teen ja, ja nüüd seal magistrantuuris õpin veel juurde ka, ütleme teise nurga alt seda kultuurikorraldust ja kultuuripoliitikat siis veel. Ja, ja olgu siis ka nüüd ära. On öeldud, et, Videol. Et mulle teeb rõõmu nüüd nagu, nagu märgatud ma tõesti, see tõestamine on, on ära tasunud kuhjaga, et need on mitut pidi märgatud ja ja juba siin mitu kuud on mulle räägitud, et et ma võiksin ka nagu ühiskonnale kasulik olla. Et milles on märgatud ka teataval määral sellist sotsiaalset tundlikkust ja ja on kutsutud. Ja, ja mulle, kuidas öelda, selgitatud, et ma oleksin vajalik sügisestel valimistel ja ja ütleme, ma alguses ütlesin väga ei, et, et ei, ei ja veel kord ei, et tahaksin ikka omas vääris edasi tegutseda ja ja noh, piga pika veenmise peale ja ka vastavate uuringute peale, kus siis on kus siis on küsitletud, kuidas minusse suhtutakse, kuidas valijad minusse suhtuks? Ja olen head kõlapinda leidnud, selgub, et Tõsaldataks ja, ja siis nüüd ma siis mõtlen, et noh, keegi ei saaks nagu etteheited selleks nagu otsene järgmine õpingutele. Kas ma saaks ühiskonnale kasulik olla? Natukene katsetan oma kodukandis nõmmel ja ja just nagu selle kultuurisfääriga vaata, mis juhtub. Õnneks õnneks on valimised veidi kauem kui kahe kuu pärast ja et me võime öelda ka, kes sind kutsus. Mis nimekirja sa kuulad? Reformierakond, Reformierakond. Sellesse meeskonda Urmas Paeti ja Hanno Pevkuri Pevkuri meeskonda, kes Nõmme asju on aastaid ajanud ja täiesti nõmme eest head seisnud ja noh, mina olen ka Nõmme elanik juba seitse aastat öelnud, et ma tahaks küll oma kodukandi heaks midagi ära teha. Täiesti siiralt. No see ongi see õige koht valimistel osaleda ja, ja seal kaasa lüüa. Saame ise ära teha, et kus me elame ja millises keskkonnas me elame. Ja teised saavad hinnata, mis me oleme selle jaksanud ära teha, kui nad tulevad, meie piirkond. Räägime siis diplomitööst. Õige pea kuuleme aga ühe pala ikka sinu enda repertuaarist. Stuudios on täna laulate Marju Länik, kes lõpetas sel suvel. Ma tahan ikka seda nimetada Seitsmeaastased ülikooli. Mulle on teinud mu sõbrad etteheiteid juba, et ma selles saates kogu aeg räägin naiste vanust. Sellega seoses, mida sa teinud oled, minu meelest on see vanus väga-väga märkimismärkimisväärne. Sinu diplomitöö teema oli Eesti popmuusika osatähtsus Eesti kultuuritarbija jaoks globaliseerumise ja konkurentsitingimustes. Kas eesti keeles tähendab see, et seda, et see oli töö, mida eestlased kuulavad ja kui palju sellest on eesti muusikute loodud? Ja popmuusika alla mahub ju oi kui palju. Tegelikult võime teised teisiti nimetada seda Eesti levimuusika. Selle alla mahub tõeliselt palju muusikastiile, tõesti, võib öelda polkast rokini lihtsalt seda läbi muusikat umbes 15 taastat nimetatakse meil nüüd ühise nimetajaga popmuusika. Ja seegi pole kõige parem nimetus tegelikult selle selle kõige kuulatava muusika osa jaoks meil Eestimaal kuid nii seda nimetatakse. Ja. Ja vahepeal üritati seda ka popmuusikaks nimetada, nimelt Valter Ojakäär 1978 kirjutas popmuusikast raamatu, aga enne sõda nimetati seda muusika kergeks muusikaks, lahterdati tõsine ja kergemuusika. Siis vahepeal oli ka mingi väljend nagu estraadimuusikat. Ei, no see on ikka sedasama ja siis vahepeal tuli see levimuusika ja süvamuusika, need on Valter Ojakääru terminid, eks ole, kui ta 90.-te alul ikkagi hakati seda levimuusikat nimetama süvamuusikaga muusikaks. Ja ja noh, nii üldiselt seda siis ka nimetatakse ja minu töölt gaasis popmuusika tähendab tegelikult seda levimuusikat, sinna alla mahub papp, sinna mahub poprock, sinna mahub. Sinna mahub estraad, sinna mahub seltskonnamuusika. Praegu juba ka nooremate muusikute mitmesugused stiilid, mis hakkavad eha massilisemakse nii-öelda muutuva, tähendab, et nad no ja mis sinna kõik juurde on ka minu uurimuses on etno pärimus ja folkmuusika ikkagi nagu eraldi lahtris veel. Võib-olla tendents on sinnapoole, et nendel ka kuulatavas muutuda panime selliseks, nad ise sõdivad selle vastu. Et, et siin see probleem, eks ole, et mida rohkem seda propageeritakse, seda tegelikult rohkem hakatakse kuulama ja, ja tulebki see probleem, et seda hakkab kuulama aina suurem arv inimesi. Ottakkavad, massid, muutu popul, massid hakkavad kuuluma, muusika muutub, see muusikastiil muutub populaarsemaks. Hästi pikk teema, ma vist ei jõua seda väga lahata praegu. Mul ees on see kõik see. Jah, sul on igavene paks, see, see töö, aga ütleme mingisuguseid üldistusi sa ikkagi ju oskad öelda, ütleb, kuidas Eesti popmuusikal praegu läheb. Eesti popmuusikal Läheb hästi, mina vaatasin sellise nurga alt, et kuidas eesti muusikaga tarbija, seda eesti popmuusikat kuulab võrades lääne, Venemaa popmuusikaga ja kuidas nad seda Eesti lääne, Venemaa popmuusikat hindavad. Ja kuidas see identiteedile mõjub. Siis uurimustest selgus, et eesti popmuusikat kuulatakse pidevalt ja sageli sama palju Vene popmuusikat see on umbes 60 protsendi ulatuses, kuulatakse pidevalt või üsna sageli lääne eesti popmuusikat, vene popmuusikat kuulab, nendest vastanutest 200-st 50-st oli hästi eestlasest siis umbes 10 protsenti, nii et eestlased kuulavad vähesel määral Venemaa popmuusikat. Aga eestlaste hulgas on üksikud tõsised vene popmuusika fännid. Kas eestlased, kes kuulavad eesti popmuusikat hindavad ka eesti popmuusikat heaks võrreldes vene ja välismaa lugudega? Ehkki nad ostavad kõige rohkem keskmiselt aastas Eesti plaate kaks Eesti muusikaplaati ja külastavad kõige rohkem ikkagi Eesti popmuusika kontserte hindavad nad eestlaslikult kriitiliselt seda Eesti popmuusika taset. Nad hindavad kõige kõrgemalt lääne popmuusika taset. See sai viie palli süsteemis siis 4,3 punkti, lääne popmuusika vene popmuusika, see 4,2 punkti ja Eesti popmuusika sai 3,6 punkti oma tasemeks. Ma arvan, et need probleemid siin tulevad ikkagi selle taseme juures nurisetakse ikkagi nagu tehnoloogilise taseme pärast. Vilets stuudiod vä? Ei jah, tõesti, meil ei ole alati tek tehnoloogia kõige viimased sõnad siin kohe käepärast ja see siin on lihtsalt vahe on ressursis. Vahe on vahel võimalustes. See teistel on globaalsed turud, aga meil on üks nii pisike turg. Kas see 250 inimest üle Eesti? Sa küsitlesid neid, eks ju. Ja nad ilmselt on representatiivsete. Ütle, kas nad on ülekohtused Eesti popmuusikute suhtes? Ei, ma arvan, et nad ei, nad ei ole, et eestlane ongi ju üldse väga kriitiline üldse väga kriitiline ja see on ju selline valdkond, kus igaüks see popmuusikas on selline valdkond, kus igaüks võtab sõna ja mida arvab ja ja kui me kasvõi netikommentaare loeme, siis need on ikka sellised hästi-hästi kriitilised ja. Ei, aga meil ega ma eriti ei loe. Aga, aga mõnevõrra pean sellegagi kursis olema, mis seal kirjutatakse. Ütle, kas eestlased hoiavad vanu staare või tahab kuule pidevalt värsket ja seninägematut kuuldut. No oli uurimusest sees ka niisugune osa, kus kus sai antud vastajatele. Nii nende esinejate kohta, kes sul laval olnud üle 15 aasta ehk siis tunud olnud laval juba enne Eesti taasiseseisvumist või tulnud lavale peale Eesti taasiseseisvumist, ei olnud siin umbes viimase viie kuni 10 aasta jooksul et sai esitatud viis positiivset või negatiivset omadust nii ühtede kui teiste kohta, et kuidas nad siis kaalukausile need panevad ja üllatus-üllatus, need, neid, neid vanemaid ja kogenumaid hinnatakse tunduvalt positiivsemalt ja neid neid nooremaid hinnatakse nagu kriitilisemalt vanemate laval olijate suhtes peetakse väga positiivseks, et nad on isikupärasemad, et nad möllavad palju eestikeelseid laule. Et nad jah, ajavad nagu oma asja ja ja noortele pannaksegi nagu seda kui pära puudumist ja väga-väga pahaks, et nad on isikupäratu maad ja et neil on nagu meil on ju täiesti tulnud uus termin üheksakümnendatel kasutusele, meil on ju, meil on nüüd produtsendid Kõige kõvemad mehed ning eks siin on siis omavaheline seos, et see oleks hästi pikk jutt. Ma ei tea, kas ma praegu seda Ma just tahtsingi seda küsida tegelikult seda, et kui sa seitsmekümnendail alustasid oma lauljateed lihtsa lillekese Otepäält kas siis oli Eestis juba muusikatööstus olemas, sina sattusid ja sa sattusid selle masinavärgi konveieril või, või saad sa nüüd öelda, et toona oli kergem oma rida ajada? Ei Donali väga raske oma rida ajada, toona ikka oli kõige tähtsam muusika. Kõige tähtsam oli luu saada hea lugu ja ja esitaja lugu ja esitada seda hästi esitada seda. Tõlgendada seda võimalikult veenvalt ja isikupäraselt. Aga tollal ei olnud ju produtsente ja plaadifirma siis sõltusid. No kõigepealt filharmoonia tahtmistest, ütleme, aga nad pakkusid sulle ilmselt häid kontsertreise ja võimalusi, eks ju, aga, aga kas, kas üks nii öelda laulja tüdruk Otepääl sai oma asja ajada või ei saanud oma asja ajada? Sellel laule tüdrukul Gustaga oli pidi, pidi olema mingisugune omapära varuks. Huvitav hääl ja, ja ja isikupära, omapärane lähenemine. Muusikale. No mina tulin selliseks, Ma mina olen ju, kuidas öelda sellest abaajast pärit, et minu kõige suurem iidol oli kindlasti vaba, aga ka ikkagi kõik rokkbändid. Biitlite mõju ei olnud mulle võib-olla noh, nii meeletult suur, aga, aga samas oli, oli ikka. Nazareti või, või? Või deeply või, või? Zeppelini või nende mõju oli? Seda ei saa salata ja oli ikka igasugused meloodilisema rocki esindajad, nukid, jaa. Jaa. Et see on see aeg, mis, mis, mis siin nagu loominguliselt mõjutada. Jah, see mõjutas ja tegelikult see on noh ega see see mõju kestab siiamaani. No nüüd viimased neli päeva ja täna veelgi tegelikult. Et ma selgitasin, mis ikkagi inimestel on kõige, see on muusika juures, kas, kas meloodia tekst või esitaja kõige rohkem hääli sai, ikkagi toodi ja et inimesed ikkagi hindavad kõige rohkem muusika juures meloodiat. Helilooja TÖÖD. Meloodia peab olema ühel laulul, mida kuulaja hindab ja seejärel, ütleme, teisel, kolmandal positsioonil on tekste esitaja. Kuule. Nüüd siin, eile, kelle üleöö, eile ja veel tänagi saab vaadata vene kanalilt ühte lauluvõistlust Jurmalas, uus laine on selle nimi, noome val naa. Minu meelest. Nii palju, kui mina seda nüüd jälginud on see üks puu alla Pugatšova ja tema klanni selle muusikamänedžeride klanni oma show tuuakse staarid, öeldakse, et tema on Ameerikas tuleb välja, et Ameerika staar oskab, keda millegipärast väga hästi vene keeles siis on sealt kuskilt Iisraelist, kes oskab hästi vene keeles rääkida, isegi üks tüdruk Eestist on, on Tatjana Mihhailova. On, on seal võistlusel, aga millegipärast saavad nagu kõige paremaid punkti ikkagi need venelased, eks ju. Ja, ja, ja siis mõtledki, et aga millega, millega siis tegu on, kas seal üldse aus konkurents või, või ei ole, või on see lihtsalt suvine lahe muusikaprodutsentide poolt välja mõeldud meelelahutusüritus, mille pealt raha teenida? Ja need väiksed noored lauljakesed ongi seal tegelikult niisugused etturid selles mängus. No tegelikult ma küllaltki jagasin roostes, ütlesid juba kõik ära, et ega siin ei olegi suurt midagi lisada. Aga niimoodi siis tänapäeval see ongi see muusikatööstust. No see on Sinu teevad tegelikult kadestas, millest praegu rääkisid. No ma arvan, et ka maailma mujal maailmas võib olla naha vä? Jah. Küllap mõnevõrra nende on jah. Et see on teatud isikute kätes. No aga see tähendab seda, et sa oled suurem osa ajast olnud iseenda mänedžer ja produtsent ehk see on siis väljasurev nähtus iseennast esindada, oma esinemisi, plaadistamise, korraldada. Nojah, mina ja minu põlvkonna lauljad on ikkagi need, kes ei ole kuidas öelda, nagu siiski kellelegi poolt tehtud. Me oleme. Me oleme oma oma isikupärale, oma stiilile. Nagu nagu truuks jäänud ja selles suhtes ilmselt kellelegi jah, ei pea ei pea kellelegi näpuviibutuse jälgima ja kellegi järgi tantsima, et samas kajastama ka oma töös seda, et ega mujalgi maailmas ikkagi nagu need keskealised staarid kuidas öelda, esinevad kõige rohkem ja, ja töötavad kõige rohkem, et seda noh, kuidas öelda meedia tähelepanu on muidugi nooremate tulijate ümber rohkem nendest kirjutatakse ja nende väikesest näpuliigutusest ja sammukesest ühest Singlikesest ühest laulukest. Sest ka nooremad inimesed loevad, seda rohkem, osutavad sellele tähelepanu, aga need keskealised esinejad ja staarid nii meil kui mujal, need teevad oma tööd, nad tegelikult esinevad kogu aeg ja neil on suur kindel repertuaar, mida nii meil kui mujal mujal kui meil, ma ütleks siis nii, selles järjekorras kuulaja tegelikult kuulata tahab. Nad ei pea tegema kogu aeg uusi laule juurde, sest nendel on raudora repertuaar olemas, selline repertuaar, mida kuulajad nüüd kindla peale alati kuulda tahavad ja ja, ja nad ei pea enda ümber ka nii-ütelda seda lokku lööma kogu aeg, et nad on kindlalt stabiilselt töötavad ja neil ei ole vaja ennast igal sammul tõestada. Nad on, nad on töös nii mujal kui kui meil. Uskuge mind. Marju sinu turg on ja kuulajaskond on nüüd jäänud Eestisse vist suuremas osas, Venemaa ei ole enam sinu. Turg ma ei ole tõesti peale Eesti taasiseseisvumist Venemaal esinemas käinud. Ja see ei olnud mingisugune niisugune strateegiline plaan otseselt nii käituda. Üks. Aegadel olid väga segased ajad, kus kus ma arvan, kõik meie lauljad ei, ei osanud mingi kuidagimoodi ennast üldse nagu positsioneerida Ki, kes nad nüüd on, jaa. Jaa. Ja mitu aastat läks aega, enne kui nii-öelda. Suudeti ära formuleerida, kellena nüüd need kellena nüüd need lauljad ja muusikud kõik siis edasi töötavad ja kes nad on, sest? Kui Nõukogude liit neid teadis, eks ju nüüd on järsku välismaalased, et kuidas venemaagi võib-olla ei osanud suhtuda Marju Länikuga, kes ta nüüd on meie või, või nende. Ma arvan, et nad ei osanud, jah. Nende ajakirjandus on minuga aeg-ajalt ühendust võtnud. Ja ikka mõned lood on seal ilmselt kirjutatud, minust aga aga, aga noh, teatavasti Eesti Kontsert lahutas tõsise ja kergemuusika 1994. aastal. Kõik need muusikud ja lauljad, kes töötasid filharmoonia all, jäid nagu tänavale. Ja ei osanud midagi iseendaga peale hakata. Enne ühendas praegune Eesti Kontsert nii nii tõsist kui kerget muusikat. Siis jäi see ainult nagu tõsise muusika jaoks eestikontsert. Ja harmoonia seda kergemat poolt enam keegi ei organiseerinud ja keegi ei reageerinud heaks oma õnne sepaks jälle. Ja ei organiseerigi keegi tänase päevani, et. Need lauljad, muusikud pidid iseennast kanaliseerima, kes, kuidas siis mõne aasta möödudes ega muud üle ei jäänudki, kui moodustati kas firmad või hakati füüsilisest isikust ettevõtjateks, sest see pole selline seltskond, kes tegelikult, et iseendaga hakkama ei saa. Mõningase mõtlemise järel ikkagi, ma arvan, igaüks leidis oma oma nišši või, või oma oma tee ja suuna ja, ja ma olen töötanud tõesti Eestis, nii et ma pole nende aastate jooksul laevadel kesinenud mitte. Varju sinu bändid on, kus sa oled kaasa löönud, on mobile, sealt nii-öelda Nõukogude Liidu ajast, Muusik Seif vitamiin kontakt, Mahavok, ütle kui analoogdialoog, see oli vist päris vene bänd ja ka Venemaa rokkbänd ja ütlevad suure staadionikontserdid täis kontserdisaalid, inimesed su jalge ees, silmade ees, tuhandetes tuhandetes. Ütle, kas nüüd on see küsimus, mida sel viimasel nädalal on kogu aeg küsitud, seda nõukogude aega tagasi? Nõukogude nostalgiat tabab sind aeg-ajalt sellega seoses. Ma ütlen ausalt, et ma ekraani vahendusel jälgin pidevalt, et mis nad teevad, kui suurejoonelised kalakontserdid ja see teeb täiesti kadedaks, et meil midagi niisugust ei ole. Ma arvan, et sellesama meie muusikatõstmiseks meie taseme tõstmiseks oleks vajalikud ka meil sellised suured kalakontserdid, mis oleks natukene organiseeritud, saaks tõesti parima. Tehnilise tasemega ja valguse tasemega korraliku stsenaariumiga, et ka meie nooremad lauljad peaksid Sellest nii-ütelda mingi Läti võtta, sest need minu põlvkonna lauljad, need, need on natukene, kuidas ütleda, natukene teistsugusest koolkonnast, natuke teistsuguse arusaamisega üldse. Esinemisest kui niisugusest artisti rollist, laulja rollist kui niisugusest ja natuke teistsuguse vastutustundega või. No tänapäeval kas ei ole nii, et meie noored artistid on näinud ainult tantsusaalide publikut, see ongi? Jah, ja nad ei mõista seda tegelikult üks Õiga kontsert ongi nii, et inimesed istuvad ja kuulavad seda. Et mina väga jalunen, kui üldse rääkida, siis tunnen puudust just sellise kontserdivormi järele, kus tõesti, et ma saan laulda südamest südamesse, inimesed kuulavad ja vaatavad seda, et nad ei, et nad tegelikult ei tantsimine laulude saatel. Ma arvan, et minu põlvkonna lauljatel nõudis tükk maad harjumist see, et nende laulude järel ka tantsitakse. Kuid Me harjusime sellega pikapeale kõik. Ja Eestis see on noh, praegu täiesti noh, täiesti igapäevane. Et meie laulude järgi, ehkki mina lähen kontsertrepertuaari, aga selle järgiga tantsitakse ja ma pean tegema aeg-ajalt ikkagi mööndusi ja selleks, et inimesed saaksid nii-öelda ka ka tantsida, juhul kui nad soovivad selle muusika järgi. Aga mis neisse aegadesse puutub, ma olen õnnelik, et mul on, mul on nende meeletute suurte kontsertsaalide ja staadionite kogemused, see ei ole minust sugugi mitte kuhugi kadunud. Ja ma lähen praegu Eestis 100 või 200 inimese, et täpselt sama ette valmistatuna ja ja vastutustundega, jah. Aga mis ma veel tahtsin öelda, et. Et kui, kui see kõik jäi, jäi see selliselt väga healt positsioonilt oma omal ajal, et ma loodan, et ma olen mälus headest saadetest nagu kutsuv tuluke hommikupost jaa jaa. Ja kui, kui, kui ma praegu käin näiteks eestlased Eestimaal elab ju venelasi ka küllaltki palju ja nad esin, mesine ole sellel suvelgi väga palju laulnud ka ka Eestimaa mene kuulajaskonnale enamuses laulan eesti keeles, mõne laulu vahel laulan vene keeles, sest need laulud on mul olemas, nad ei ole mul kuhugi kadunud. Ja nad kenasti võtavad vastu ja ja väga kenasti tervitavad ja Ri sademeid kunagi ära suure lille oketita ja, ja alati on ikka selline. Vaat nemad võtavad vastu nagu, nagu sellest A või nagu täht, et et noh, Eestis Eestis nagu sellist asja ei ole. Et oleks olemas staarid, jah, jah, ei ole jaht. Keele instituut ka selle peale, et ta tõepoolest vist nii on, jah, venelased armastavad suuri staare küll. Et ma ei tea, kui vahel aru oleks päris põnev mõnel sellisel kontserdil veel kaasa teha, kui kogu aeg ma kolistada kuskil kaugustes, ausalt öeldes ma ei jaksaks. Sest muu elu on ka peale selle kõige ja mul pole vahet, kas ma käin siin, esinen kusagil Naraseima, sõidan kuhugi jumalaid ja sinna Hiina piiri äärde seda kontserti andma, seda raha teenima. Vahet ei ole, eks ole. Pean nii kaugele sõitma, võin siin ka esineda ja oma Eestimaa selle raha teenida. No avalda saladus, laule on ikkagi artist, eks ju, näitleja, et kui palju su esinemistes on ette teada ja mängitud ja kui palju sa lased esimese ajal nagu vabalt endast välja tulla kassida, saad sa oma esinemisi alati või. Kasside ma olen kohutavalt oluline, see tehniline pool kui helitehniline külg on väga hea, tähendab, saundiliselt on ka ikka viimase peal, et ma, et Ma saan endast anda kagu kogu poweri, mis ma sellest välja tuleb kogu hinge panna, nii et Tügi nii-öelda lendad kogu hingega. Vaat siis must tuleb absoluutselt. See on minu jaoks nagu 10 punkti aga Eestis on ju need alati, kõik on ikka sellest turu väiksusest ja nendest rahalistest ressurssidest kinni, et et kui mina oma esinemisi tee, siis, siis siis ma, ma kutsun režissöörilt, tähendab ma ennekõike kindel, et mul oleks helirežissöör hea korraliku helitehnikaga, et ma saaks laulda sa mu jaoks olulisem kui see, et kas mul on keegi selja taga üks pillimees, kes markeeritud tegelikult otse ei mängi. Et mul on nagunii, et kas olgu tõesti bänd taga, kes mängib kõik otse täiesti aus, laiv või nii, et hea küll, ma kas või esinen vanadega, mis on head professionaalsed, olen alati otse 100 protsenti, mul on korralik helitehnika pool, et see kõik, mis ma teen sellel hetkel, et see tuleb kuulajani hästi. Tead sa allahindlust ei taha? Ütle, kas sunnistluses on veel see, et Marju Länik mänd esineb täna kuskil? On küll jah, tahaksid, et sul oleks tagabänd, no kus see on, miks sa ei ole teinud? Vaata, Eestis on see ei Eestis Eestis hea pillimees mängib umbes viies bändis, nonii, on selleks, et ära elada ja kui sul sa ei saa mitte midagi planeerida, sellepärast et siis sul neid kindlasti ei ole, sellepärast et ta ju peab ennast umbes viide kahte lubama ja ma ei ole sellest huvitatud, et siis ta paneb asemele nii-ütelda asenduspillimehe teise või kolmanda või see kohe mitte ei sobi sellest kohe tab esinemise kvaliteet. Ja selles mõttes ma arvan, bändiga saab teha ainult siis, kui sa teed mingi konkreetse projekti mingi 10 kontserti või spetsiaalselt selleks kokku. Jah, ausalt öeldes, mul on südamesoov veel oma oma oma Autara lugusid nii-ütelda, kas pestoffi või, või Greatest Hits ei või teha ikka bändiga, sest vahel küsitakse, et ma laulan terassüdamega meest või siuke Vi nihukest poproki, roki, kogu südamest laulud ja see on, seal on palju mu hinged, mina neid teha. No see pole niukesed lood, mida Foladega esitada, ma lihtsalt siis ei esid kultuuri ja kunsti. Selle diplomiga on see sul siis elu praktiline praktilises pooles vaja ellu viia. Ma katsun nüüd jõuda selleni, et mõni selline projekt teha, aga samas ma unistan ka väga, et me saaks oma selliseid meloodilisemaid ja hingestatumaid ballaade, mis on ka eks, mu tugev külg olnud aastaid, et ma laulan ballaade hästi hingega, et, et saaks intiivsemates kuidas öelda keskkondades saalide itiivsemates saalides neid laule laulda näiteks kas akustilise kitarri saatel või akustiline kitarr ja ja, ja klaver, et sellest lohutust unistasin. Ma tahaksin veel jõuda selleni, sest niivõrd hea suur repertuaaripagas on aastatega kogunenud, ma tahan neid veel ehitada, sest ma tean, et inimesed tahavad ikka kuulda. Ei ole teha mingisuguseid mõttetuid, uusi laule juurde, kui nad ei ole huvitav nendest eelmistest, mis juba tehtud teha on ainult siis mõtet doosi juurde, kui nad millegi poolest erinevad. Nendest eelmistest headest lauludest spaani. Mariume tähendaks laulmisvälist küsimust veel kõige lõpuks küsida, sest me jutusaateaeg lõpeb. Otsustasite sügisel kandideerida Nõmmel Reformierakonna ridades. Kas oled sa veendunud, et sind ei kasutata ikooninäona ainult häälte kogumiseks? Ei, meil oli sellel teemal Nad, pöördusid mu poole sel teemal juba kevadel. Siis kui mul kooli lõpetamine oli juba käsil või selja taga ning esmakordselt rinna sees sellest juttu ja. Ja. Oled sa sisemiselt veendunud, et sind ei kasutata ära? Ei, ma olen veendunud, et mind ei kasutata ära, sest ma ei lase seda lihtsalt teha, kuna ma kuna ma nüüd, kui ma nõusoleku andsin, möödunud nädalal seda korduvalt toonitas, et nõustun seal kandideerima ainult sel juhul osalema, kui ma reaalselt täiesti seal midagi ühiskonna jaoks ja just et Nõmme elanike jaoks või kui ma peaks linnavolikogusse saama siis linna jaoks midagi reaalselt, et ära teha selle kultuuri poole pealt. Et see on nagu noh, igati põhjendatud, et ma olen seda õppinud. Et. Ei, ma ei ole nõus häälte kogu ei ole, ma lihtsalt ei olegi nõus olema. Selles suhtes meil on kokkulepe. Sügisel jätkata ka kultuurikorralduse magistriõppes. Mida sa ütled meister naistele, kes neljakümnendais tasub end veel proovile panna, kooli minna, kõrgkooli minna? Vanast peast peast no see ei ole ju veel minu vanus ka, mingisugune väga suur vanus minu meelest inimesed on praegusel ajal üks üks nii-öelda oma olemuselt umbes kümnekonna aasta võrra nooremad, kui see oli aastaid tagasi. Ja seda on meie elukvaliteet lihtsalt, et lubab et inimesed võiksid ennast tunda. Noh, inimesed nooremaks. Ja, ja sellepärast mingi, aga julgelt ja ei. Ma arvan, et see on 10 korda rohkem märkada, selle sammu astute ja lähete ja teete selle katse selles midagi hullu ei ole, ma arvan, palju halvem on, kui ta seda ei, seda ei proovigi jaa. Jah, jääte kahetsema ei saagi kunagi teada, mis mis endast kujutas ja. Ja mis teile tegelikult andis, mina nüüd tean seda. Aitäh Marju Länik tulemast jutusaatesse. Meil oligi täna tõeliselt ühe laulu kuulda, kas pole kahju? Aga Ma loodan, et su laulud kõlavad paljudes raadiojaamades veel aastaid ja aastaid ja tore on siin näha alati ka laual aitäh ja edukaid jätkuõpinguid Tallinna Ülikoolis. Suur aitäh kutsumast, Margus. Aitäh.