Andrei Ždanovi suurepärane lavastus Eesti vastuvõtmisest Nõukogude Liitu jõudis finaalini kuuendal augustil 1940 Kremlis. Paari kaasa mänginud tegelase hääle on jäädvustanud omaaegne propagandafilm, mille pealkiri oli suurepärane vale rahva tahe. Aasta hiljem põgenes punaladvik Eestist sõja ja sellesama rahva kättemaksu eest. Võib-olla tänu filmile tuntigi ära ja tabati põrandaalust võrku juhtima jäetud kompart. Ei, esimene sekretär teda vanglasse viivad noored valvurid hüüdnud rahvarohkel Tallinna tänavail, vastutulijatele saime kätte. Säre. See siin ongi Säre, Stalini perselakkuja. Nüüd töötab raha, on nüüd võtnud oma staatuse juhtimise omaenda kätesse. Määrasin kaklus tammeväljal päästjate tänaval. Meil oli väike majake seal ja hakkasin koju tulema. Ja ma olin veel maja aiast natuke veel eemal, kui ma nägin, et meil on väga vastu, astusid välja kaks meest. Ma mõtlesin, et ei tea, mis need asja peaks olema ja nagu hiljem selgus, läksin rumalale aga küsima, et mida te soovite? Nad ütlesid, et nad on maja asjus, et teil on tarvis majaomaniku allkiri. Omaniku asemel oli nagu mina, mõtlesin, hea küll, astume sisse, ütleks, siis ma kirjutan teile alla. Met olid muga kaasa. Läksin ees tuppa ja võtsin siis istet ja jäin ootama seda paberit, kuhu ma pidin alla kirjutama. Paber pandigi laua pääle. Õieti ma veel ei näinudki, et seal on arreteerimiskäsk. Kui see mees, kes mul selja taga oli, surus selja peale revolvri ja ütles, et käed üles, Watson, arreteerimiskäsk. Eestis toimuva suhtes olid juhtkommunistid teisel seisukohal ja teine oli nende ettekujutus eesti rahva käekäigust. Kremlis toimunud lavastusest annab aru üks statistidest punase riigivolikogu abiesimees hiilgav kõnemees Aleksei Janson. Oma oma silmaga ja kõrvaga oleme kuulnud, et ülemnõukogus iga rahvaesindaja räägib omas keeles. Usbeki ülemnõukogu esimees ja tegi seda pikki keelis. Eestias tegi valitsuse nimel ettepanekud, seltsimees kuulsin, tegi seda soome keeles. Nüüd see küsimus, mil Eestis lahendakse just Stalini konstitutsiooni ees seega ka veel üks kurb lugu lehekülg Eesti ajanud. Enamus reaalse ja tõsise rahvaste Wellused looja seltsimees Stalin. Ja nüüd tuleb meil rääkida liitmise ehk okupatsioonihinnast. Hiljuti avaldatud valge raamatu andmetel on eestlased ja lätlased ainsad Euroopa omariiklusega rahvad kelle arv on tänapäeval väiksem kui 20. sajandi algul. Jätkem meelde. Eestlasi on umbes 10 protsenti vähem. Järgnevatel minutitel kõnelejad ei ole kuulunud Andrei Ždanov ja Karl Säre parteisse. Vahetame lippu. Ja seal ei ole niisuguseid rumalaid küsimusi esitada, nagu sa mind ei tunne, aga siis oli kohad niuksed, süsimustad võidueinele tillukest haigete haiglate olemist joonis haiget, see on alla vajunud rind. Nojah, seda küll, aga seal oli niimoodi. Nüüd tagasi kurat, tagasi. Tänaval 10 korda vastu läheb mööda nagu posinaliad ja nüüd tulevad kõige lähemad sõbrad. Koos nii-öelda sõduri sõpril sõeluda. Ma ei saanud sõduri pulli, tõin ka muidugi häda sõna talle seda veinivaadipilt. Häbela maikuust. Mina Tallinnast tahtsime näha, kas sa mäletad seda, kui Tallinnas oli seal platsi peal. Kui kohkust saksa lipsas, kukkus rakendusse häkkerikukkuja eesti libakäitleja püsida, kas mõni aitas, võimalda käivitage? Paraadi ajal on Raadio neljad Araabia suurt hulka ja seekord oli üle 1000. Üle 1000 ja siis oli niisugune lugened. Kurat. Pudeli veini täis saad selle kompanii punkris on see pilt tehtud bufeest ja seesama noorena häingust rent läks ohvitseride kooli ja selle nii-öelda pühitsema ka seal on kindlasti tuua Narva Riina riiekülal lasti tuua, mina olin tol korral reinupöördeks ja lasti tuua mul kanistritäis veini. Riigiküla, sa mäletad seda, kui me sakslastelt Pütsime selle frondi üle ja miks me iga punkri kõrval oli sakslastel kahe 2,2 millimeetrine õhutõrje kahur. Mäletan tohutult, nende relval oli midagi muud meil. Ja me läksime sinna, oota, mis saksa ohvitserid veel ütlen, et niukesed poisid, te olete noored poisid, te tulete siia, Me oleme igalt poolt, kus kuradi läbi käinud ja pole jõudnud venelasi kinni pidada. Teie tee peal peate siin venelase kinni. Sakslased ei, oskavad jah 100 kilo ja sinna veel pandud, tegin. Ülem, leitnant ütleb, me oleme Euroopa läbi marssida. Ja ei jõud suvel venelast pidada, teie poisiks pidada? Mõtlesin just meie peamegi kinni pidanud jutt ja seda jah. Ja siis me vaatasime iga punkri kõrval, oli 22 millimeetrine õhutõrje kahurrelvastus ja kuulipilduja pesi on, neil on palju rohkem, kui neid jätku, üks kuulipilduja, nendel oli kaks V3 jahuga. Vaat tore, toredam erakordne kohtumine tänaseni. Juulikuu viimane nädal 2005 sinimägedel. Liigume majale suur kraav, mida mööda käia. Too tookord, kui Rinne oli juba siin vaid näärme alale, see ei loe. Siin ja muud moodi. Kõrgem mägi sai vanestrati ja see pargimägi ja see oli kõik neil luurel. Vaata, postid olid seal üleval. Me ei saa muutvant mööda raudteekraavid kogu aegruumis. Ja siis tulime tulik naar, tulge otsekohe sinna lastekodu lastekodu ajalehe välja. Ma mäletan neljal trial panime Jahris tibidele tankimine, järgmine öö tulime uuesti, bannerid. Kuustanker, kurat. Nemad tankid tulid lastekodu mööduja. Sõitnud miinile ja ja kärbse sellepärast on just pimedas käisime jõudsemini orienteerunud ja siin on kõik, aga nii palju on meeles, et see oli kahe, läheb vahel niukseid lage ja kus te kui suurtel see üksus oli jagu või rühm ikka leitnandi vaatusel või rühmaülema rühmaülem oli jah, ohvitser ikka jah, ikka ikka uute tuultega. Eestlane Kiibus oli ta nimi töö jooksul välja laususite korraga, kes seda teeb, igatahes mäletan seda neljalt reaalainete hankimine pandud ja tankimiinid olid need, sa, inimene ei suutnud teda lahti lasta, tal oli veel tulla vedruga. Hirmuleeriti, lameda või jaajaa taldrikut vaja ka nagu taldrikud taldrikut ja mis vahega Tepparite, kui palju seal miinist miinimum seal oli, minu arvates võib olla umbes üks diagonaalis need alla nad ei olnudki nii tihedalt, mõte oli see, et ta sealt ühe lõik otsa läks, kui seal, ükskõik mis suunas muidu ühe kõige tapas. Mul on väga vähe korda tankid, hävitame, jääks vahiks, rühmannid norralasi ja need tulid, võime, kaitsesime neid ja nemad võitmestis mööda. Kell oli 23, tankirusikad olid õlad ja kus sa pauspatrioonid siit kurat siis vist ei olnud nii palju see sinimägedes. Ased ahju ja tankirusika, oi neid on küll. Ja täitsid kolmekümneseid. Kuuekümnesid olid vabad. See 30 40. aasta algul ilmuski tankirusikas. 40 tähendab, ma tahtsin 44. 44. ja nii, et tooli siis uudne asi, no mõtle, võib-olla Saksamaal olime, siis oli ilusti näha, kui tankid tulid, kõik ajad, need Need pahad tankistid, nad olid teie 30 neljad ja i3 neljad jahe, siis oli tanki peale kirjutatud teine keeles Sovetski Estonias. Meil külje pealt teha ja, ja siis tankid, ideed, jalavägi ei lähe, Snere ja, ja siis me andsime miinipilduja tuld, andsime tankid, ei taha. Aga palju neid oli, kas see oli 19 17, mis ma lugesin neid ära, mis seal lastekoduvalda jäid üksteise järel? Paar tükki kraest tagasi ka, noh, eks ikka jah. Aga siis sakslastelt võisi kerge kergetank tuli neile vastanud, see sai pihta, jäigi sinna tee peale. Sõitsite sakslased enam tanke ei kasutanud, käigasutanud sinimägedes. Ta oli õhus, oli ikka venelastel tohutu üle ka. Minu meelest tulid seal mere poolt tuli midagi ligikaudu 100, seda kahemootorist Vene pommitajad ja need tegid oma aparaavasin ära tükk aega hiljem joodistulid, kümmestukat või teistsugust hukkad ja tegid ka puhtad ja nende kidra puhtalt, aga siis hoiu pärast hoidiose. Lennukid, need väiksed metsavahid, nokitsesime öösiti kurat aga nii madalat tuli detsembri nägu jälle näha, olid väga julged, sõitsid seal vintpüssiga ülesse. Sa Lacianalastike mõni maha ei tohtinud liigutadagi, näete, ainult üksteise järel niimoodi tulid, et nagu esimene läks üle, nägi, ta liigutas, andis tagumisele lennukile teada ja kohe tuli sul kaelas. Mina jah, liikuse visanud, kurat. Tõri seisis üleval, aga, ja. Siis hakkasid juba ööd pimedaks minema. Tolmu, iilik seina, praegune aeg, eks ole, küllaltki pimedalt Nottena, just homse. Kaks aastat tagasi, kui palu lõi selle vene kaeviku, tühjaksin Ruscreladeri kõrge ahtliku venelased, aitan lühinoh, tema oli Eleriin üldjuht terjeri rügemendi Maitlal pataljoni. Kallid kaasõitsejad. Et meil on jälle võimalus olnud tulla täna siia sinimägedele või nagu teda 100 aastat tagasi veel nimetati põrguhauamäele. Et tuletada meelde siin toimunud 61 aastat tagasi et kummardada pead langenud võitluskaaslaste ees. Kalevipojas oli kirjutatud. Esimesed heidetakse. Tagumised tapetakse keskmised koju tulevad. Meil on olnud see õnn ka kõige raskemates hetkedes jääda ikkagi kusagile kahe mürsu vahele. Olla see keskmine Iialgi et mehe unistus vaba Eesti on realiseerunud. Vaatamata sellele on okupatsiooniajad jätnud meisse oma jälje. Paljudesse, nii tugeva, et küsivad, mis te sinna lähete, jälle vanu haavu lahti rebima? Olen vastanud. Neid au ei saa lahti rebida, Nad on lahti. Nonii, jääb paljugi arusaamatuks. Meie noore vabariigi võiks öelda uuesti noorenenud vabariigi elus. Ometi. Me usaldame oma juhtkonda. Kuid me jälgime murega, et ikka veel need endised kompartei ideoloogid on arvamusel, et ilma nendeta vabariik ei vesi ega jõua kuhugi. Tuletaksin neile meelde, et ka nende seas on ausaid inimesi, kes leidsid, et nad on oma töö teinud ja soovitan teistel samuti lõpetada. Muidu kordub jälle see nagu senisel Lihulas. Kus Eesti vabariik saadab Eesti kodanikele kaela Cargomandu? Koerte ja gaasiga, Publica. See on meie häbiplekk, see jääb ajalukku meie kanda, teised unustavad selle varsti ära, et niisugune asi toimus. Kuigi loodeti, et sellest saab mingisugune andestuse avaldus. Väljaspool Eestit, et niimoodi oskame reageerida. Oleks tore, kui oskaks reageerida tõsine vaenlasele. Need mehed siin ei ole. Eesti vabariigi vaenlased. Sellega loen ma tänase kokkutuleku avatuks ja me selle täiteks laulame Eesti hümni. Esimesena on sõnavabadusvõitlejate liidu juhatuse esimehel Gunnar laeval. Austatud kokku tulnud. 20. diviisi veteranid Vello vennad, paigas, kus toimusid teise maailmasõja ja teadaolevalt ka kõigi aegade kõige ägedamad ja ohvriterikkamad lahingud, mis Eestimaa pinnal on kunagi peetud. Iga jalatäit maad on siin immutatud verega. Opositsioon. Mille Eesti sõjamehed koos relvavendadega teistest Euroopa maadest ei taganenud lahingutes sammugi vaatamata idast pealetungivate punavägede mitmekordsele ülekaalule, nii elavjõus kui ka Dio tehnika sinimägedes tõmbusid tagasi alles siis kui rinne murdus lõuna pool ja ähvardab reaalne oht jääda. See on koht mis jääb alatiseks sümboliseerima Eesti rahva kaitsetahet ja üksmeelt kriitilises olukorras kui on vaja astuda välja oma isamaarahva ja kodude kaitseks. See on kaht, mis jääb meenutama möödunud kui ajaloosündmust samas hoiatama, et vägivald ja sõjad ei ole kaasaja maailmas kadunud. Oma maa ja rahulikku elu kaitseks tuleb alati olla valmis ka jõule jõuga vastama. Seda eriti praegu, mil oleme juba 60 aastat olnud otsesest sõjategevusest puutumata ja on üles kasvanud mitu põlvkonda kes teavad sõjast vaid raamatutest ja vastava kino vahendusel. Ja vastutustundetud poliitikud jutustavate reaalsete jahu puudumise ning sellest tulenevalt oma riigi sõjalise kaitse mittevajalikkusest. Meie teises maailmasõjas Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnud eesti sõjameeste kaitsetahe. Võitlusvalmidus ammutasid jõudu meie isade ja vanaisade võitlused vabadussõjas mille tulemusena sündis iseseisev Eesti vabariik. Oleks loomulik, et meie võitlus oma maa iseseisvuse taastamise eest teises maailmasõjas innustaks meie järeltulijaid olema alati valmis järgima seda eeskuju. Kahjuks ei ole pool sajandit kestnud võõrriigi okupatsioon soosinud sellise mõttelaadi kujunemist noorte hulgas. Ka 14 aastat taasiseseisvunud Eesti vabariiki ei ole suutnud paljudes Neist äratada huvi oma riigi lähiajaloo vastu. Põhjuseid selleks on mitmeid. Kuid kindlasti on üks olulisemaid see, et meie ühiskonnas on mõjukatel positsioonidel inimesi. Koostöös okupatsioonivõimudega kollaprojektidega nii tihedalt sidunud, et ei saa nüüd astuda üles nii tundlikus ja põhimõttelises küsimuses kui eestlaste punavõimudevastase relvavõitluse tunnistamine teises maailmasõjas. Sellest eelistatakse targu vaikides mööda minna. Mida see tähendab? See tähendab, et kui me tahame, et meie võitlus Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest teises maailmasõjas jääks märg Eesti ajaloo annaalidesse peame ise tegema kõik endast oleneva, et neid sündmusi ajaloolist mälu talletada järeltulevate põlvede jaoks. Täna siin sinimägedes kinnitada et mõte rajada siia kõige ägedamad lahingute paika Memoriaal Nende kangelaslike sõjasündmuste mälestuse jäädvustamiseks on saanud riikliku toetuse kaitseministeeriumi poolt. Loomulikult on vaja veel ka paljude muude institutsioonide tuge ja kaasabi eeskätt kohaliku omavalitsuse, Vaivara vallavalitsuse poole. Kuid algus on tehtud ja nüüd oleneb palju ka sellest, kui sihikindlalt ja tulemuslikult suudame asja ise edasi viia. Järgmisena on sõna Memento vabariikliku juhatuse liikme Leo Õis kuuldud. Lugupeetud kohalviibijad. Olge tublid edaspidi relvavennad, olete jõudnud elada tänase päevani au nendele, kes langesid siin Eestimaa suuremates lahingutes. Püüdkem väärikalt. IGA PÄEV kartev arreteerimisi ligi pool sajandit selleks et seda Nõukogude vaimu kommunistide kuritegu väärikalt jäädvustada. Selleks on vähe ainult nendest kividest vestides, mis on küll paigutatud üle kogu Eestimaa, mitte ainult seid. Vait, te peate arvestama, et need kiri Eesti vaid ühe ööga välkmaatasa teha. Selleks tuleb vaadata, et nende inimeste nimed, need teod, meesseen näged ja eriti silmapaistev, need oleksid jäädvustatud ka kirjasõnas, kui me paneme raamatut ja kerja see häid asju hävitada ei saa. Need lähevad inimeste kätega laiali, need lähevad üle maailma raamatukogudesse. Ja selleks on Memento luules asutatud represseeritute registri büroo. Jälle registri büroo nivea kirja raamatutes. Praeguseks on ligi kuus, seal käis nagu Eesti entsüklopeedia salased, musta kaitsjad, nagu me ütleme, musta raamatu Nendega on kirjas praegu 88000. Saadeti küüditamisega, kuid need, kes otseselt lahingutegevuses langes Need ei ole veel kirja. Ei ole ka kirjas. Need. Täis seisate suhteliselt ennast varjata nõukogude võimu eest, aga teie kuulute ka represseeritute hulka. Vot teie nimed ei ole veel kirja liialt raamatutes on kirjas praegu ligi üheksa protsent eestlast. Aga kulme. Oli 20 protsenti Eesti rahvast sirutada kommunistide poolt represseeritud inimeste hulka. Leiad au, teile, langesid ka siin au ja kuulsus täideti suhteliselt üle elada. Rängad 50 laugud aastat ja olete elus, olete siia kokku tulnud? Meie sügav lugupidamine, meie tunnustust teile kõigile. Järgmisena on sõna meie külalisel vabadusvõitlejate Toronto ühenduse liikmel ja ajalehe võitleja, õnnetuse liikmel Elor lammet. Olukord oli väga nende lootusetusest mitte just nii väga rõõmus. Aga siis pärast laulab natukene kellaaega, enam ei mäleta. Ilmusid tankid üksteise järgi. Rate Maidla väiteid ja vasturünnakul seda jooksis Eestis ei ole mitte tavaline pataljoni ülemal. Ja siis Jõudsime jälle siia välja ja siis võib-olla nendes rasketes lahingutes esimest korda naeratasime, ütlesime, kuradid, meist jagu ei saa. Nojah, siis jõudsime sinna astuma. Muidugi ma ei saanud seda lastekodumäge enam kätte, sest ka meie kaotused olid suured ning vanad ütlevad. Venelased autosid 170000 meest. Meie 10 1000 ümber, aga kindlasti meie arvuduga suuremat nii-nii, palju siis. Sõna õpilasvabadusvõitlejate liidu esindajal Ülo Oja talu Ma mäletan 1990 neljandat aastat, kui see relv oli tihedalt täis aastad ja ka 11 on teinud oma töö palju hõredamalt. Aga ma toon nagu dollalgi vento lehe kalla kaudu. Aga täna 1000-le õpilasvabadusvõitlejate liidu kunagiste koolipoiste koolitüdrukute vastupanijate organisatsiooni juhatuse nimelt tervitusi. Ja oli juba täiskasvanuks saades jälge et igal rahval on oma sümbol kogu inimesi, kes on kannatanud, võidelnud ja ennast ohverdanud kodumaa eest. Seni, kui elasid vabadussõjast osa võtnud Juba tükk aega tagasi juba sellest ajast peale, kui eesti rahvas hakkas teadvustama 1944. aasta võitlusi sest 1941. aasta suvesõja teadvustas ta kunagi vara. See oli üle Eesti käinud asi. Aga sinimägede võitlustes teadsime võib-olla need kes hoide, nagu mina poisikesena, üheksa aastasena, siis 1900 kilomeetri kaugusel, kusekõmin, vastus meile lakkamatult, öösel ja päeval. Ema käis praktiliselt nagu läbi rindeliini Koguva küla jooma toitu toomas. Meriküla dessandile järgneval päeval ja Narva hävitamise ööl lootnud ta pääseb tagasi, meie teadsime neist lahingutest siis aga mitte konkreetselt tõeliselt nende lahingute olemust ja tähtsust hakkasime tunnetama siis, kui me ise sattusime laagrisse ja palatusime nende meestega, kes olid siin olla Patarei kongides kui ka laagri noridel neid jutustusi kuuldes. Aga meie jaoks sai selgeks see sümbol kogu on varem või hiljem kas keegi tahab või taha tunnistab seda sõnadesse vette on need mehed, kes võitlesid, kannatasid, soid, langesid või hukkusid Eesti iseseisvuse iseolemise ja vabaduse eest. Ja seda ei saa võtta keegi, kui tahetakse. Järgmised ja veel järgmised põlvkonnad avastavad seal ükskord ikka lühinägelikud, on need poliitikud, need ajaloolased, kes seda püüavad eitada. Sest nii kaua, kui üks rahvas püsib maailma mälestusrahvana, kes on olnud mingil määral mingilgi määral eneseteadlik, nii kaua on olnud sümbol kogu Need on need, kes ei ole kartnud ennast ohverdada või ka partes on ennast ohverdanud oma rahvuse heaolu püsimajäämise eest. Meie koolipoisid Täname, te andsite meile edasi oma Eesti iseseisvuse ajal saadud ideaalid nende täitmise tahte ja näitasite eeskuju miili lahingute ajal, nii vangides, kuhu me sattusime kõrvuti kui ka laagrites, kus te olite meile tõelised vanemad vennad. Hulgas oli palju, kes olid meie isad, kuid need on ammu meie hulgast lahkunud. Olete jäänud täie, kes olid vanemad vennad, kõik küüditatud, vangistatud lahingutes olnud metsas ennast varjanud ja võidelnud. See kõik on ühine pere. Ja sellepärast on mul julgus öelda teile. Olge edaspidi kindlameelsed. Olgu teil oskust ja julgust elust leida, rõõme, missugune see eluga ei oleks, sest ta on igal juhul teistsugune kooli 45 aastat siin okupeeritud maades. Ta paraneb ja uskugem noortesse. Jõudu teile.