Eduard Tubina soolosonaadi kuulamine sellega tuttavaks saamine, kui Mare teearu seda mängima hakkas oli ka minu jaoks ehmatav. Ei saa öelda, et Tubin oleks olnud avastamata, sest et 50.-te aastate lõpus sai sügavasti haaratuna kuulatud tema viiendat sümfooniat. Aga sellegi peale vaatamata mõni aasta hiljem, kui Vladimir Alumäe oli selle noodisaanud ja Mare enesele esialgu ümber kirjutanud selle üsna värskelt valminud suurteose siis no nii nagu uskumatu, et üldse saab kirjutada soolopillile viiulile. Sellist sümfoonilise teost, ma kaldun arvama, et võib-olla ainulaadset üldse viiulimuusikas. No mina ei mäleta, et minul oleks enne nagu niisugust konkreetset kogemust või kokkupuudet Tubina muusikaga ja. Kui ma kuulsin, kui seda Alumäe õppis ja, ja ja esines sellega noh, siis kahtlemata haaras mind kaasa. Ja see oli kõik üks väga niisugune ilus aeg, kui ma seda ise mängima hakkasin. Ja mis mind just kõige rohkem rabas see niisugune dramaatilisus ja väga suur joon ja, ja see on nagu võib-olla võrreldav nagu loodusjõuga, millega sa pead paratamatult kaasa minema. Ja nüüd on ainult sinu asi see, et, et kuidas sa kaasa lähed, et kas sa lähed pilbasteks selle kaasaminekuga või või jääd sa terveks, sest et ta on muidugi väga raske mängida tehniliselt väga raske ja just selles mõttes raske, et seal ei saa nagu kainelt kaalutledes aega nagu maha võtta, vaid just see teos haarab ise kaasaalune kuidagi väga rõhutas et see minule sobis, ma ei tea. Võib-olla siin oli minu teatud tehniline küündimatus mulle õnneks nagu sageli on, nii et igal halval asjal on oma hea külg. Et ma ei saanud seda liiga kiiresti mängida, mina ise arvan, et see on mul siiski ka üks nendest niukestest tähtsamatest teostest, ütleme kui minu elus on olnud ja mul on ise selline ettekujutus, see muidugi täiesti minul niisugune subjektiivne ettekujutus. Et tänu sellele loole sain mina Moskva aspirantuuris, Sa mängisid seda sisemine, mängisin sisseastumis eksamil ja ma arvan, et ma seda noh, see pidi mul õnnestuma, sest et niisugune inimene nagu professori Hankewitz küsis pärast seda nooti minu käest ja üks tema õpilastest ka mängis seda hiljem. Ma usun, et eelduseks, et tuginebki sellise loo kirjutas oli tema õpetaja Heino Elleri viiulilooming. Kogu looming aga eeskätt Elleri sooloteosed viiulile, nii fantaasia kui avarused. Ja Belleril meilegi on väga suur tähendus olnud kogu elu jaoks. Sellepärast et et kontakt Mare Teearuga või meil omavaheline kontakt algas just sellest peale, kui olude sunnil oli vaja klaveripartnerit Marele ansambli klassi lõpetamiseks konservatooriumis. Teos oli juba olemas, oli Elleri viiulisonaat esimene viiulisonaat ja, ja niimoodi vastu kevadet, ma siis hüppasingi tundmatus kohas vette ja hakkasime tunnis käima. Alumäe juures. Need tunnidki juba olid erilised ja ja kaunis oli ka Elleri sonaati. No minu jaoks on heller üldse alguste algus. Sest ma olen nüüd hakanud nagu kõike oma elu tagantjärgi mõtlema ja teatud niukseid tähiseid panema paika. Ja. Ma mõtlen, et minu lavale pääsemine on esiteks seotud Elleri nimega Elleri soolofantaasiaga 62. aastal ma mõtlen jah, niisugust ikka päris juba suurele lavale pääsemist. Ja siin on nüüd tihedalt seotud võib-olla üldse kogu see õhkkond tolleaegses Tallinna konservatooriumis. Ma ei oska lahutada üldse niisuguseid nimesid nagu Heino Eller ja ja Karl lehter, Vladimir Alumäe ja Elleri esimene sonaat, mida me koos mängisime. See oli nagu juba jätk, ma olin juba terve rea Elleri teoseid varem mänginud. Ma tahaks võib-olla seda öelda, kui eelpool oli juttu, et Tubina sonaadis mind just haarasse niisugune väga terviklikkus dramaatilisus siis, mis minule just sobib, Elleri muusika juures on see filigraanne viimistletus iga detaili äärmine täpsus kus lihtsalt tuleb väga täpselt süveneda teksti ja seda lugeda. Ja Mulle paistab, et see on nagu kõige tähtsam mul üldse elus meeldib igasugune viimistlemine, mitte ainult ütleme nii muusikas või viiulimängus. Ükskõik kus ma olen kas oma kodus või siis mulle on tähtis, et kas need kardinad või mingi asi on ilusti paigas. No väga palju niisugust majapidamistöid, mis mõnel inimesel suurt vastumeelsust tekitavad, näiteks triikimine mulle väga meeldib, kui on ilus asi, ühesõnaga kõik see niisugune viimistletud, sedda ilus välja, näeks. Seda Ellerit triikisime küll tõesti tehti suure hoole ja armastusega. Alumäe oli siis nii? Nii tore, ta oli väga hoogne, väga innukalt telleri juures. See, kuidas ta meile neid üksikuid liikumise karaktereid. Üksikuid teemasid ilmestas mitte üksi sõnadega, sõnad lähevad meelest ära, aga pilt temast, tema nägu ja tema pöördumised. Need on paraku ammu jäänud selja taha. Aga midagi väga ilusat ja tõsist on ikkagi meelde sööbinud seda Ellerit Me oleme mänginud tõesti läbi, elu, võiks öelda. Ta on väga tore, teosta ei saa üldse mitte valmis, sa teed tema noh, mingisugusele tasandile ja see on küllaltki söödav tasand, võib olla ja siis sa kuuled seda või võtad uuesti kätte mõne aasta pärast ja jälle polnud see, see tähendab, see muusika küpseb ilmselt koos sinuga või sina hakkad sellest võtma, niipalju kui sina saad oma küpsemise käigus. Aga temal on tähendus ka selles mõttes, et tollel ajal ei mängitud eriti peenemat, võiks öelda või viimisteldumat, rahvuslikku klassikat. Ja polnud palju nootigi saada, sellepärast et Vardo Rumessen või Mart humala otsiv ja taastav redigeeri töö oli siis veel kõik olemata. Ma usun, et et me olime selles mõttes üsnagi selle arengutee alguses mängides pidevalt neid Ellerid, mis olid meile kättesaadavad. Mängivad kõik inimesed, kes mängijad on ja eesti tingimustes nad on saanud oma aastakavaga kontserdi kas Estonias või Kadrioru lossis või nüüd juba teistes matkamas olevisaalis ja nad käivad väga tihti ka ise neid kontserte organiseerides mööda Eestimaa lastemuusikakoole, nii oleme ka meie käinud. Mitmedki kohad on kuidagi väga Ilusate puhastena armsate lastega ja ja kenade lahkete õpetajatega ja väga valmis olevate kuulajatega meelde jäänud. Põltsamaa laste kooli suurepäraselt kõlav saal Haapsalu, Jõgeva, nendest kesisematest laste koolidest, kõnelemata Mare kodukoht. Kui kodulinn, õigemini Viljandi aastatega kui enam võib-olla niimoodi mängigi, siis kasvab tegelikult tänutunne. Kui me oleme mänginud Elleritsis, kus on Tallinnas olnud, on eller alati tulnud kohale. Panen seda vist varemgi rääkinud, kui mehel väga väga-väga tuisusel talvepäeval läksime oma kontserti tegema Kadriorgu ja tungisid läbi tuisu ja lumelademete ja mõtlesin nukralt, et sinna ei tule küll mitte keegi, aga noh, kui me kahekesi mängime, ilus saal. Ja siis ma nägin ühte Niukest toredat Tuljakat suurt ja väärikat kogu üsna uljalt kepile toetades kaadrügimas sama teed, see oli Heino Eller. See oli veel selles mõttes tore. Teie tulite Elleriga ühte teed, eks ole, Lomonossovi tänavalt? Mina tulin vist tol ajal kaugelt mustamäelt ja enne seda, kui ma kodust välja tulin, oli raadios tormihoiatus. Võib-olla ennustati meie kontserti, need ei olnudki eriti tormilised ja siis tekkis endal tahtmine kah midagi natuke teisiti teha. No kasvõi enda jaoks lõpuks väga suur osa muusiku tööst üldse on häbi ütelda, aga nii see on enda jaoks otsimised ja vaevad ja mängurõõm ja koostööpartneriga ja selle pinnal kasvab sõprus, see kõik on ju üks omaette väärtus. Nii tuli mõte võtta kaasa ka mõni sõnakunstnik, kes loeks luul, et mida me siis koos välja otsiksime või või ühtlustaksime oma valikuid. No mis seal vahetanud Võime Mikiveri palusin, eks ole. Ja siis juba hiljem oli Katrin Kumpan. Jaa. Jaa, Viiu Härmiga oli meil. Ja päris viimasena vist. Ükskülaga Siila, Viiu Härmi ka muidugi need vahekorrad on avaramad. Sinul eriti, kes sa oled temaga teinud, kaks luulekava mina puutusin ühega kokku, mina olin kõrval, kui Viiu Härmi hakkasime tegema Underi kava, see oli ka tookord julge ettevõte ja kuigi see kava oli meil valmis, ega me kõhklesime küll, kas keegi seda lavale laseb ja tookord muidugi midagi ei ole öelda. Oli filharmoonia eesotsas Tiit Koldits, kes juba Tartus komsomolijuhina äratas sellega tähelepanu, et ülikoolis hakkasid toimuma põnevamad üritused, õhtu, kontserdid, kontserdid, eni vedas, kuulas ta selle kava üle ja ei pannud oma kätt mitte ette, vastupidi, ja nii palju me oleme ka nukuteatris saanud esineda, ma loodan sugugi mitte nukulikult. No see oli meil kolme peale, siis, eks ole, aga normegawa see oli nagu siis kaks sooloütleme, et viuh soolohääl ja siis natukene soola viiulit seal vahepeal. Mul on väga meeles, kui me läksime Viiu juurde ja viu lesis niimoodi poolest saadik paberit laiali või raamatud oma kušetil meie istusime seina ääres ja õudselt liigutav oli siis ta hakkas algul muidugi mitte meile ette kandma loomulikult vaid lihtsalt noh, lugema siit-sealt, mida ta oli mõelnud ja süttis ise ja sütitas ka meid iseendaga Underi kaudu. Aga kontakt igasuguste kirjandusõhtutega oli küll üsna-üsna reegliks saanud. No tol ajal olid igasugused juubelite pidamised väga siiski moes. Nii et siin Tammsaare, Metsanurk, Merilaas, Sütiste isegi Tolstoi, siis edasi Alliksaar, no siis niuksed, üldisemad läti kirjandus, leedu kirjandus. Smuul Alver ja võib-olla ei tule kõik meelde lihtsalt. Kõigest sellest on olnud suur rõõm ja suur rõõm muusikast ja inimese eksistentsist kannab tihti ka Mozarti muusikat. Need lindid, mida me siin kuulame? Olgu öeldud, on üsna ammu lindistatud. Tubin, 69. aastal Eller 67 moodsad 69 ja järgmisena põlema tulev nõust Volskaja sonaadi, katkend 68.-st aastast. Ja just nimelt ust Volskaja muusikaga. Tuleb vägisi meelde see, mis vaeva tuleb näha, kui sa otsid enesele repertuaari, sest väga palju on viiulimuusikat, mis on alati käigus armastatud esitatud mille järele mõõdetakse vastamisi üksteise taset ja kuulatakse, vaat kuidas see mängib, see tegi seal nii ja nii ja see digihoopis hoopis hullusti. Aga need repertuaari otsimised, kus sa kõigepealt käid läbi konservatooriumi noodikogu kartoteegi ja rehitasid siit ja sealt ja siis kuskil süttib, tuli esise mõtet, võtame selle. Vot nii me sattusime ka, tahtis natuke uuemat muusikat mängida usboiskajale Leningradi üsna üksildase, leia põhitoonilt sünge loomulisele heliloojale, kelle elu vist ka tolle aja tingimustes kerge ei olnud. Meie jaoks sonaate alates noodipildist oli kyll väga vahva selline ilma takti joonteta ja peaaegu piinavaks minema tuksumisega läbi loo. Praegusele kuulajale no praegu on nii palju, võrratult aeg on edasi läinud ja nii palju aastaid ja ja see võib tunduda, et mis uus muusika või mis see üldse oli, aga tollel ajal see oli tõesti niisugune teatud avantürist muidugi nii nagu iga, ütleme seal Mozarti sonaadi või Beethoveni sonaadi puhul on probleem selles, et Kalju on juba hästi mängitud enne seda ja traditsioonid on olemas. Mida sa pead arvestama. Aga siin on jälle omamoodi, tähendab, ühest küljest võib tunduda, et mingit traditsioone ei ole. Mingeid reegleid nagu ei ole, et on ju kerge seda mängida ja võib-olla isegi omamoodi on, aga teisest küljest vaatad noodipilti praktiliselt kaks nooti ja nüüd hakka sellest midagi tegema, mida sa teed, märke? Minimaalselt, mitte midagi ei ole, aga see on äärmiselt põnev, et seda materjal, mida sa seal tegema hakkad? Organiseerima uuesti seda, mis heliloojal muidugi on juba paika pandud, aga mida sina veel ei tea kaugeltki ja võib-olla ei saagi teada, võib-olla teed ka teistmoodi, õnneks elust oskaja kuuldud seda, kuidas me mängisime. Ja niimoodi aegade jooksul otsisime veel välja vilja, loobuse võib vabatsion jaani või kui ma mõtlen vabatsioniaanile, siis tuleb mulle meelde see, kuidas minu meelest loomult üsna tagasihoidlikke kinnine Mare avardas oma keha ja vaimu ühtsust või tasakaalu, kui ta käis peotantsu tundides ja fakte, mis mind, kui ma sellest teada sain, tema häbeliku tunnistuse kaudu täiesti rabas vist kõige rohkem ültsemistan mind rabada suutnud, kuigi seda mõnigi kord elu jooksul olnud. Aga ma mõtlen, sellest on väga suur kasu olnud, mitte üksi tema isikliku elu jaoks, see on tema asi, aga, aga muusikest see teeb inimese lahti ja see paneb muusika käima, mitte üksi läbi südame. Või tunnete seal läbi mõistuse läbi arutluste analüüsi vaid läbi inimese tervikuna ka. Ostakovitši muusika tuli väga tähtsalt minu ellu 63. aastal. Siis ma hakkasin mängima Šostakovitši esimest viiulikontserti. On tähtis selle poolest, et see on võib-olla minu esimene niisugune täiesti ise tehtud teose väga suurteos. No see oli nüüd üks väheseid asju, mida ei olnud enne mänginud professor Alumäe sest väga sageli, kui ma vaatan oma repertuaari tolleaegset, siis ma tahtsin mängida neid asju, mida ma olin tema esituses kuulnud. Aga siin ma olen nüüd juba täiesti iseseisev. Ma muidugi ei eita, et ta mind kõrvalt aitas, aga üks asi on see, kui õppejõud ise ei ole seda lukku mänginud abi sellisel juhul või siis, kui ta on ise sellega vahetult tegelevad. Ja oli see kontsert veel selles mõttes väga tähtis, et jällegi üks, mine niisugune väga suur esinemine. Kui käisid Tallinnas esinesid kontsertidega Andrej, Egert lära oma pianistiga, siis oli meil Estonia kontserdisaalis niisugune kohtumine temaga, kuhu oli siis kogunenud konservatooriumi rahvas ja tuli mängida sedasama Šostakovitši viiulikontserti ette temale. Ja sellega, nagu oli minul niisugune lähem tutvus, selle heliloojaga juba olnud. Ja see jätkus siis 10 aastat hiljem, kui me mängisime Šostakovitši sonaat seitsme kolmandale. Ja see on oopus 134, see on juba üsna lõpusirgel oleva helilooja loodud. Mingil määral on see sedasorti lahendust nagu tugisoolosalat, aga muidugi küll väga palju suurem ja klaveriga ja võimalusi on rohkem, aga väga äärmine tõsidus. Arendussümfoonia, Elisus. Ma tahaksin siin meenutada ka sinu mälu, Mare sellepärast, et Annu üldiselt kombeks mängida sonaate mõlemad mängivad noodist. Ja see, et väike kuni senini mängisime nõndaviisi viiuldaja kõiki mängis, peasti oli isegi juba üsna erakordne meil aga et mängida Šostakovitši peast. Ega ma seda siiamaani päris aru ei saa, kuidas sa sellega hakkama said. Kas ta sulle pähe lihtsalt ise. No, ma arvan küll, sellel ajal ma küll ei õppinud, vaid neid tuleb küll vahet lihtsalt õppida pähe, aga ka siis eks ikka harjutamise käigus ja, ja ma üldiselt harjutan nüüd kui ma mängin noodist, kama ikkagi, tegelikult kipun peast harjutama nii et see on suur sundimine koobianaagisterit vanaku ei kuule siis nii hästi ei oska jälgi käelise segamini. Jah, ma mäletan seda üleminekut, kui sa läksid peast mängimiselt üle sellele nootonees, kui häiriv see on, enne, kui sa temaga harjuda. Sostakovitš võib-olla on ehk kõige ulatuslikum ja kõige raskem, mida üldse on saanud mängida, aga mitte ainuke. Ei sai, ütleme praegusel juhul jutt oleks nagu ei leegilisest poeemist on näide niisugusest muusikast, mis on tõesti noh, minu meelest ideaalne viiulimuusika. Ja mis minule just väga meeldib selle muusika juures, see on nagu emotsioonide ja sellega seoses ka väga lai värvide gamma ja ma väga palju meeleldi oleks mänginud rohkem niisugust muusikat, aga siin on väga palju. Hakkasid selle juures, see on nimelt selline muusika, neil ei ole selleks väga oluline, et oleks väga hea viiul. Sest mida parem viiul, seda rohkem on sealt võimalik otsida neid värve. Ja vaat niisugune töö mulle muidugi ka väga meeldib, istub mul siin, naudin isa-i puhul just seda, et on kirjutanud viiulimängija, kes tunneb viiulit niivõrd hästi kui instrumenti ja, ja selliseid lugusid mängida on ikka tõeline nauding. Sest sageli tuleb kokku puutuda niisuguse muusikaga, kus helilooja ei tunne nii hästi seda instrumenti. Samal ajal võiksid tema fantaasiat vabamaks teha, tähendab, ta pole piiratud sellega, et teda segab. Kui võimatult ta kirjutab. Ta lihtsalt laseb ennast vabaks. Kuna kõnealust teost pole käepärast, kuuleksime Sventseni romansi küll lihtsakoelise mat, mitte nii rafineeritud kõlalist väga kaunist emotsionaalset teost hingest laupäevale, viiulile. Meie koostöö oli mõeldes on selle eripäraks olnud minu jaoks ka see, et proovid on toimunud geograafiliselt väga laial maa-alal. Tallinn, Mustla kant ja Moskva Need on küllalt kauged kohad. Meie töö algaastatel võlus mind väga võimalus subjeti minna male vanavanemate tallu raas silda alates sellest minekust endast ja seal olemise romantikast ja sellest sellest poolest saadik laastatud ja siiski nii väärikast, vanast talumajast ja metsast. Ja sellest noomilise romantismivõimelise poeesiat seal vastu võeti see üksildane noor viiuldaja, jaa, Kased kambri nurgas valmis korjatud maasikad ja see kõik ühineb selle muusikaga, mida me mängisime või kuulasime või arutasime. Aga teiselt poolt Moskvasse sõita, aspirantuuris oleva partneri juurde. Võtta Kaasa Eestist heeringat ja hapu tootmisoli, meil parem. Ja siis niimoodi õhtul istuda, elu arutleda ja kuskil kella ühe-kahe vahepeal öösi toakaaslastega teed juua paratamatut ja siis jälle hommikul kell kuus tõustet panna kinni Al harjutusruumi, siis minna harjutama. See on ühtlasi ja lõpmata tore. Mulle tundub, et sellel maal, kuhu mareika jälle tagasi pöördus, oli muidugi eriline osa terve Mare iseloomu või tema isiksuse kujunemisel. Et loodusmets ja maa, et see on see, mis on ja jääb. Ja minu elus on see samuti üks niisugune pidev. Jõuallikas et kui halvasti või maga ei tunneks ennast linnas, ma tean, et mul on see koht olemas, kuhu ma lähen ja kus ma saan jälle tagasi inimeseks saan nagu selle tasakaalu tagasi. Ja võib-olla tõesti, et just nimelt seesama üks koht, üks maa ja üks mets, sest et ma ei saa öelda, et ma siinsamas lõpuks ma elan nõmmel ja et mulle see siin linnas nii mõjuks. Ma ei teagi, mis see täpselt on, võib-olla see on see side esivanematega. Ja ma nagu hakkan nägema, mida aasta edasi. Et mina olen ainult üks lüli selles ahelas. Et ma tunnen kuidagi, et miks ma seda metsani armastan. Et võib-olla sellepärast, et minu lapsepõlve kõige armsam kuju, minu vanaisa oli minu teadupärast kolmanda põlve metsavaht. Aga võib-olla neid oli ka enne. Ja see, et ma juba näen ette, et ma näen ka, et minu lapsed juba elavad teatud määral minu elu edasi. Vaat seda niisugust järjepidevuse tunnetamist, vot see on nagu see jõud. No ma ei tea, siis veel, kui ma olen maal, siis ma mõtlen kõigi peale nende peale, kes mulle midagi on andnud ja ma olen neile äärmiselt tänulik. Ma mõtlen vanaisast, oli juba juttu vanaisa ja metsvanaema, kes õpetas mind iga õhtu palvetama. Ja iga õhtu ma tegin nagu oma päevast kokkuvõtte. Ma andsin nagu sellele Päevalehe hinnangu ja ma teen seda tänapäevani. Sellega ma nagu panin paika, kas see päev on väärtustatud. Ma olen nagu endale esitatud programmi täitnud või mitte. Ja edasi muidugi, loomulikult ema ja isa. Minu lapsepõlv ei ole olnud rikkalik, aga mul on olnud alati kodu. Emission, armastatud.