Aastal 1912, kui Juhan Simm täpsemalt öeldes isegi 1911 kutsus Tartus noori mehi laulma. Alo Ritsing, mäletan saalid veel tudeng ülikoolis, kui tegid ka oma lõputöö sel teemal, et kuidas need koorid eestimaal sündisid ja ärkasid. Mis võis olla selle ajendiks, on öelnud Kristian Jaak Peterson, et kas siis selle maa keel tõustes taevani üles või omale igavikku otsida, mis on praegu ka meie koori moto. Selles üleskutses, mis sim tegi, oli ka see mõte, et kas siis Eesti üliõpilased ei võigi tõsist meestelaulu harrastada ja kooria esimeseks nimeks sai Eesti üliõpilaste ühendatud meestekoor mis rõhutaski sõnaga eesti seda et ka Tartu Ülikooli oli sajanditega või oma algusest peale olnud ikka paljus osas ka muulaste mu muude rahvastega. Kõrgkool, aga Eesti, Eesti ärkamisaeg algas möödunud sajandi lõpust, nii et see meeskoor, ühesõnaga on ka üks lüli eesti rahvuslik, KUS ärkamises. 80 aastat on siis Tartu akadeemiline meeskoor vana ja tundub nii, et nagu igas eluvaldkonnas, on siingi omad tõusud ja mõõnad ja võib-olla isegi võime näha mingisugust pikemaid perioodi, mida võime esile tõsta. Simm oli mees kes oli tõsine muusik helilooja aga kelle töökohta on arvamusi, et ta lõi. Hooga laia laastuga. Ja ma arvan, et seda oligi vaja kindlasti koori algusaastatel, kui oleks koori asutanud, keegi on selline, kes hakkab liialt nokitsema, liialt nõudliku olema viimase kui noodipuhtuse sisse koor ei olekski ellu ärganud. Nii et Taali mees seda koori asutama ja esimestel aastatel ja algusaastatel juhatama ja ta saavutas selle kooriga kohe suurt edu tolleaegses kultuuripildis. Ta juhatas seda koorim 24. aastani ja siin peab lisama ka seda, et et me oleme võib-olla mitte võib-olla vaid kindlasti unustuse hõlma jätnud ja vähe rääkinud nendest, kes on koori juures olnud nii-öelda teiste dirigentide või koor ministritena, me siin räägime alatis, siin aiman riaatritsing. Aga näiteks Simmi ajal oli tema lähim abiline Peterdad avarsoo, kes elukutselt oli arst ja eksimgi oli oma ülikooli õppimise järgi matemaatik. Teda ma ei teadnudki ja niimoodi siin nagu spetsialiseerus hiljem ümber. Ja nii oma tudengipõlves ikka need, kui Siim läkski ennast täiendama muusika alal Berliini. Ja seal ta oli aasta aia, noh, käis niimoodi, oli paar kuud seal kuu aega, siin siis oli see peetel tants, avarsoo just see mees, kes õpetas koorile hääli ja, ja ka juhatas nii nagu juhatab asjaarmastaja, kes ei ole seda asja õppinud. Ja need täpsemad andmed, neid pärinevad Siibeteldats avasu pojalt, kes on meiega kas möödunud aastal sel aastal ühendust võtnud, nii et see on väga tänuväärt, et selline pöördume tema poja poolt, meie poole tuli Edasi tuli neelan Naimann, kes hakkas panema vaarius rõhku rohkem peenemale väljatöötlusele ja noh, võib-olla jaheda tänapäeva mõistes koorikultuuri nagu viis edasi, noh, juba sel ajal toimusid koorile välismatkad, nagu tõdes 26 Ungarisse, Austriasse ja ja hiljem Leonard, Neumanni lahkudes tuli siis koorijuhiks Richard Ritsing kes oli muidugi väga kaua aega koori eesotsas. Oskad sa öelda, kui palju aastaid ta oli 1933 kuni 1974 see on siis 41 aastat. Kas on teist sellist järjepidevust Eesti kooriliselt soolod? Jah, ei ole uurinud, aga võib öelda, et eks ta haigeid kõrgemad hulka kuulub. Ja eks me siis isaga viimased aastad kõrvuti olime, sest mina hakkasin juhataja 1903. need praktiliselt 11 aastat, me olime kõrvuti ja ja ehk see, see on kindlasti üks selline, et. Dirigendivahetuseks nii valutult, kolmekümnendatel aastatel muidugi saavutas suurt edu oma tegevuses oli selline Euroopa matmishaaras, kui ma eksi, kes seitse Trii seal olid Saksamaa ja poja, Norra, Taani, Saksa, tollal Läti-Leedu olid ka välismaalt ja need olid ka seal ja, ja ja 39 oli siis Soome ja ja kui nüüd nii pahadest asjadest rääkida, siis Soomes käis koor ja 39. vahetult enne sõja puhkemist ja järgmine kord sai koor Soome, 50 aastat hiljem. Pühitsesime koori 50 aastast Soomes, mitte käimist hiljuti. Aga mul tuleb meelde siis vahetult jah, teise maailmasõja eelõhtul oli ju suur plaan, et Tartu akadeemiline meeskoor läheb laulma Ühendriikidesse USAsse esimese Eesti koolina olid ju suured ettevalmistusega ja meil oli ju või? No tähendab, kooril oli album eesti laul Ameerikas ja tollel ajal oli ka see väga palju üleseid sponsorlusel siis seda ei kasutada sellist sõna, aga täiesti nii toetused olid noh, kuidas öelda varakate inimeste ja ka riigi toetus oli selleks mõeldud juba. Aga seda selle katkestas ja nüüd ei saa tagantjärgi ütleb, et nojah, et kas ta oli hea või halb, aga kui ma oleks läinud, siis oleks sinna jäänud ja ja siis näiteks kasvõi minagi oleks ka nüüd seal Ameerika kodanik. Tõene, ma arvan, et ega see kõige parem ei oleks olnud. Jah, igal asjal on kaks poolt vea. Nii et ma arvan, et 30.-te aastate teisel poolel oli koori tegevuses kindlasti üks tõusuperiood või kõrgetki siis tuli sõda ja võib öelda, et peale sõja nagu me teame, algas igal alal, meie rahvas oli vabanenud sõjast, oli ta siis kelle poolt õiglane ja kelle poolt mitte õiglane, kuid rahvas vabanes ja ta tundis, et et ta peab ennast taastama nii majanduslikus kui vaimses mõttes ja läks ju sa tead väga hästi ise seda aega, me olime väiksed poisid, aga köik hoogne, nii-öelda isetegevus käis ja koor läks suureks. Koor oli üle 100, kohal oli 140, kui ta läks sinna lavale, näide seitse rida, nad olid üksteise seljas kukil nii-öelda tehti külgvõte, mahuksid lavale ja see oli kooriv, selles mõttes kõrgaeg, et oli see õudselt fantastiline osavõtt ja ega tulemused ei jäänud tulemata. Koor oli ikka noh, võib öelda, 50.-te aastate keskel viie-seitsme aasta jooksul oli ta ikka sai siin Eestis neid meeskooride hulgas esikoht ja mõnikord ja esikoha jagamise ja nii et see oli üks kõrghooaeg 50.-te aastate teine pool. Ja uus tõus hakkas 70.-te aastate lõpul, aga me suutsime hakata mingisugust konkurentsi pakkuma teistele eesti meeskooridele, kes olid siis väga head. Näiteks Gaudeamus, Teaduste Akadeemia mees TPI meeskoor, törnbuni, millel meeskond need olid, need olid meissis kindlalt üle tõsisem kooritõus. Saavutuste järgi on siis 82, kus me võitsime Eesti meeskooride hulgas Mart Saare konkursi 83, järgmisel aastal võitsime. Noh, Stahli sisuliselt Ernesaksa juubelile pühendatud meeskondade võistlusele. Aga siis oli 87, Evel oli varna festival, kus me võtsime ka meeskooride hulgas, 88 oli Holden saalis, Hollandis saime ka esikoha. Ja 88 oli ka Tallinna rahvusvaheline koorifestival, kus me saime ka meeskonna hulgast esikoha. Nii et sellega need esikohad peavad. Aga see ei olegi väga kauge minevik, see oli 88, nüüd on 92, meil on toimunud mingi nihe selles suunas, et me ei ole saanud vajalikul arvul uusi laulumehi. Paratamatult, et siin hakkab mäekooris juba mängima ealisuse probleem. Ja seda me peame kuidagi lahendama viimastel aastatel, kahjuks on tulnud meile vähe noori lauljaid. Kooriesimees Peep Veski, milline on tänane Tartu akadeemiline meeskoor? Kahtlemata ei ole see vananemine praegu veel ohtlik ja kollahuvi pärast vaatasime veel oma viimasel reisil Saksamaale sinna sõitnud inimeste keskmist vanust, lauljate keskmist, vanust. Me saime keskmiseks vanuseks 36,4 aastat. See peaks olema meie isetegevuslike lauljate, arvas arvates optimaalne hea iga. Seepärast peaksime me tõesti hästi laulma. Mis aga puudutab noor pealekasvu, siis on tõesti väga väikese aasta, saime me poolaastal lavale kutsuda vaid kaks noort täiesti noot, uut lauljat, mis on väga vähe. Mina ei laulsin kooris väga ammu, 81.-st aastast. Kuid sellel ajal, kui mina ei koori tulin, võeti vastu korraga ikka 15 20, isegi enam noor lauljat. Teisest küljest. Aga juhatusel, ja ma usun ka dirigendile, on selle väljakujunenud kontingendiga lihtsam töötada, sest dirigent tunneb meid ja juhatus tunned neid mehi? Me oleme kaua koos olnud. Praegu on mehi 80 ringis. Kes regulaarselt proovidest osa võtavad aga nii Euroopa mõõdupuu järgi see on isegi suur koormist veel. Kui me oleme siin konkurssidel käinud ja näinud, et koolid on väljas nelja-viiekümnekesi, mis ei tähenda muidugi seda, et sa oled nii väike, ongi. Aga võib-olla noh, meie koor ei ole konkreetsete harjunud sellega, et meil on ikka viimasel ajal 100 olnud ja nüüd järsku 80, aga kuidas see mõjutab meie laulukvaliteeti, kas ta parandab või mitte, seda teab, muidugi halvuritasing põle. Ja ega koori suurus ei mängi mingit rolli ja ma isegi mõtlen, et kui kujuneks selline kindel seltskond, siis 60 meest võib laulda väga hästi. Mäletan omal ajal, kui ise olin veel selle koorilaulja, siis olid huvitavat üritused selles mõttes, et ülikooli naiskooriga pallid ja isegi Tallinna naiskooridega oli ühiseid ettevõtmisi ja kuidas praeguse seltsielu on selles mõttes, et ega kool ei ole nüüd ainult laulmise koht tavaliselt vaid tehakse muud. Teatud traditsioonid on muidugi jäänud aastavahetuseks, peod, jõulupeod, nagu me nüüd ütleme ka sõpruskoorid on meil olemas, kellega me kohtume ja nii edasi, kuid niisugust aktiivset seltsielu see kool praegu tõesti ei ela. Midagi ei ole lihtsalt teha. Originaalne ettevõtmine oli minu arvates jalgrattamatk, see oli kahtlemata väga huvitav, aga neid tänapäeval ei suuda ära vist mingi võimuga meest autost välja tirida, jalgratta otsa panna, kuigi mulle see väga meeldis ja ma oleks nõus isegi praeguses eas seda kaasa tegema. Ega ükski asi ei ole tegemata jäänud, kui mehed on seda ta näiteks kui tuleb mees selle idee ellu me kas või õllesaali veedame seal õhtul laulame lõbusamaid laule siis on seda maastusinud koori 1955. Ja siis mäletan, oli nii meeletu konkurss, et tundus, et vähemalt 100 või 200 meest tahtsid olla auväärse koori liige. Konkurss oli kõva, aga seal oli üks teine asi ka. See oli aeg, kus ikkagi kogu aeg eesti rahvast oli maha surutud, rahvuslikust näidata ei võinud, aga koor ma usun, et see käivitanud meeste kooli kohta vaid kõigi eesti koolide kohta oli, kus rahvuslikus õitses, kus vaimu hoiti alal. Ja seda võib vist Tartu akadeemilise meeskoori kohta küll öelda, olenemata, milline mees Moskvas pukis oli. Brežnev, Stalin, mõni teine ikkagi rahvuslikus säilis. No see on päris selge ja see oli koht, kus me vabanesime, kõik kontserdid algasid Lenini-Stalini parteiga ja neid lauldi nii-öelda sisemise muigega. Ja, ja kontsert algas kuskilt kolmandast neljandast laulust algas kontsert tõelide kantsleriga, muidugi pärast me läksime juba nii ülbeks, et paviljon Glavliti saati kinnitama ja siis sinna Glavlitime viisime siis väga ilusa ka, eks ole. Peaaegu viis laul oli ees, niimoodi Nõukogude armeest, parteist, Leninist, Stalinist ja ära siis tegelikult me laulsime endast ühe laulu. See oli niisugune, samal ajal taheti seda ju seda poliitilist kontrolli teha ülima niukse printsipiaalne reaalsusega, aga samal ajal tehti seda kohutava bürokraatiaga, et seal ei olnud mingit mõtet, nad lasid ennast petta, kahvel mainis seda ka. No et Elering on näha ka, et ega raha ei olnud keeruline Muidugi ei ole. No praegu on eesti kultuuris raske aeg ja ta on summasid ei jätku ja käib võitlus olemasolu eest. Kas see ulatub ka meeskoori, mida ütleb esimees? Ei, ma ei ütleks, et need meie seda tunnetame või tunneme, see koor on ametlikult kahe kõrgkooli koor, eks ole, Tartu Ülikooli ja Eesti Põllumajandusülikooli kool mõlemilt kõrgkoolilt oleme naga abi saanud, nii palju, kui meil on vaja olnud, peale selle on kahtlemata see sponsorlus või nagu me ütleme, viimasel ajal moodi läinud. Ja on ka tõsi, kes hindavad neid ja ja meid toetavad ja kahtlemata ei saa siin ära unustada Tartu linna. Tartu linn, linnavalitsus, eelmine linnavalitsus ja loodame, et ka nüüd vast volitatud juhtkond toetab meid igati. Eelmise linnavalitsuse abi osas on ainult suuri tänusõnu öelda, sest nad on tõesti palju aida. Meil on seni rääkinud repertuaarist kas praegune koosseis lubab kõike ikkagi valida või dirigent kalkuleerib lausa diplomaadina, mida võtta, mida mitte. Ma olen seeni laenude välja selle peale, et kui ma leian, et ma ühes laulus seda nooti ära ei laula siis me seda laulu ei võta, mitte et ma laulan selle kuidagi ära halvasti ära, siis ma ei võta seda. Mis puutub sellesse, et tavaliselt öeldakse, et Öödovskoori koosseisu muutus, siis see ei esita takistusi selles suhtes, et ei saa üht või teist laulu võtta. Viimased aastad on me siiski enne olnud, et me ei ole pidanud kaebama ühegi häälerühma nii-öelda nõrkuse mahajäämuse suhtes teiste suhtes. Ja ütleme siin mõned aastad tagasi võis olla isegi tenor tenor oli nii hea, et ta noh, nii nagu peabki olema, et suutis konkurentsitult laulda teiste häälde suhtes. Kuidas te oma juubelit tähistate, mis üritused ees seisavad. Vilistlased? Oleme sunnitud üle Eesti laiali olevad eelistused jagama nagu kahte rühma. Lõuna-Eesti pooles pool Eestit tuleb kokku Tartusse ja teine pool Tallinnasse. Ehk täpsemalt. Juubeliüritused toimuvad Tartus kolmandal ja neljandal aprillil. Mõlemil päeval on Tartu Ülikooli aulas kontsert. Kontsert koos Vanemuise sümfooniaorkestriga ja koos ansambliga justament. Päevad aga erinevad teineteisest selle poolest, et neljandale neljandal aprillil toimuvale kontserdile järgneb koosviibimine. Selge see, et kui see on traditsiooniline, meil ju. 25. aprillil toimub täpselt see sama kontsert Tallinnas Estonia kontserdisaalis. Samal ajal kui toimuvad meil juubeliüritused viibib meil külas ka Göttingeni Ülikooli segakoor, kelle külalised meie oktoobris olime. Nad annavad Tartus ja Tallinnas aprilli alguses kaks kontserti ja viibivad meie külalisena. Nädal aega Eestis. Suveks on meil kutse Ungarisse Vespreemi kus toimub siis eurokantaat tee nime kandev üritus. Me oleme sinna kutsutud. Ja meie eest hoolitsevad Vespremi lenn, kes teatavasti on siis kunagine Tartu sõpruslinn ja ehk saab selleks uuesti. Ja Vespreemi linna segakoor, kes oli meie külaline. Sellega muusikatundi jõudnud lõpuni Tartu akadeemilise meeskoori 80. aastapäeva saates osalesid dirigent Alo Ritsing ja kooriesimees Peep Veski, nendega jutukoori vilistlane Vello Lään.