Enim 19. sajandi keskpaik Kalinovi linnakese elanikud tulevad õhtusel jumalateenistusel. Aga tõesti ütleva Etti ime. Ja päev üle Volga, aga siiski ei jõua küllalt ära imetleda, mida niiti arvudele vaadi Niilu süda rõõmustab, kus asi. Vaimustav, aga sina, kus asi? Kas oled mööda vaadanud või ei saa aru, milline ilu peitub looduses? Mis sinuga ikka rääkida? Igal pool õige koht, kas siis tema kedagi kardab, langes poriskli koristamist talle ohvriks, seal ikka tema sellise sõidabki, teist nii riiakad vanadest nagu Eeessaavjopra kohvis naljalt ei leia. Ei millegi eest, sõimab läbi teraal vana mees, õelasse Kabanovi ka targem nutuudib vähemalt vagalsi sildi all, aga on ennast nagu keti otsast lahti rebinud, ei ole kedagi, kes teda taltsutakse, niida sõdibki. Ehh, kin vähe on meil minutaolisi noormehi, mis te siis teeksite, muidu teda õpetaksime? Vill moelist, ajaksime hirmu nahka. Nii nelja-viiekesi, räägiksime taga kusagil põiktänavas palges palges, nii et ta muutuks meil päris pehmeks. Meie õppetisestega julgeks kellelegi piiks. Läheks lohiseks. Mitte asjata ei tahtnud ta siin suundadeks, on küll olnud ja see on sama hea kui null ei anna ta mind ära, ta nina haistab, et mina oma pead odavalt ei müü. Teile on ta kohutav, aga mina oskan teda kõnelda. Kas töö eest, mis tõesti mind peetakse jõhkardiks, miks te mind enda juures hoiab, järelikult on tal mitte Arvis. Tähendab, mina teda ei pelga, las tema pelgab mind, nagu ta sind ei sõim. Kuidas muidu, ta ei saa ju ilma selleta eladagi, kuid ega mina ka alla ei anna, tema ütleb ühe sõna, nina, 10. Sülita läheb. Ei mina tema ees küll roomama ei hakka, ei tea, kas temalt eeskuju võtta või. Rahaliselt pole ühtegi suurt, mis siis oleks, siis ma peaksin? Muundus juuke gaasik minema, pühad õeke, mis koduski teha? Saad ööbli, jätnud a-. Ja Boris Kriguuridž siia kõrvale kliinivatel ligi ligi. Ma olen sulle öelnud kord, olen kaks tapoyssed sammule juhtub sind nii kaugele. Kas sul on maailmas vähe ruumi on või kuhu ma läheksin ka igal pool Vetšilo öösse salleelitud. Räägitakse muidu ei, ma ju kuulen. Mis ma veel pean tegema. Sakk kõngaksi, mõõdaažinuga rääkidagi, säärase Jes hiidsusega. Lähen koju, kus salv riisu. Tead, mis nüüd lusti kui liigivajadus. Kuidas vajadus, isand? Lubage teilt küsida, miks mitte. Kas te tundsite Läheme Alfisse Mihhailov, no kuidas siis muidu, kuidas sismit täkkesse mõisa vihkama, et see aednikuga siis sellepärast elasidki isa-emaga Moskvas. Ema jutustas meile, ta ei kannatanud sugulaste juures kolme päevagi välja. Nii metsik tundustele. See. Vanemad kasvatasid meid Moskvas hästi, millestki pole neil minu jaoks kahju. Mind pandi kaubandusse akadeemiasse õdebatsioni aga järsku surinat mõlemad kuulekas ja Me Õiga Emorbudeks. Hiljem saime kuulda, et ka vanaema surnud ja teinud testamendi tulu maksaks meile kuuluva osa välja, kui täisealiseks saame. Ainult ühe tingimusega. Missuguseid tingimusi ei saanud? Metalle, au paklikud. Kõigepealt ta teeb meid igati tümaks, sõimad nagu süda kutsub ja lõpetab siis sellega Diana midagi või siis õige väga vähe ning seletab veel peale, ta andis armu poolest. Sedagi poleks õieti tarvis olnud meil siin kaupmees, kuna see on ju nii sisse harjunudki ning jälle, kui oleksid talle aupaklikult, kes keelab talle, öeldi, et seda pole. Praegu ta mõnikord räägib, et tulevad lapsed, no mis ma pean raha võõrastel ära andma, sellega pean omadele liiga tegema. No kuidas ta siis tema juures elate, mis olukorras ei mingisuguses elavdada minu juures tee, mis kästakse. Aga palk on nii, nagu ma heaks arvan, see tähendab aasta pärast maksab, kuidas talle meeldib? Ta on ju nii harjunud meil järgu julgema keegi palgast piiksatada, tädi sõimab su läbi, ei tea, kui vana oled. Ja isad pea püüdma kuidagi ta meele järele olla, selles see asi ongi, kui liigi, et see pole kuidagi võimalik ta leiuskumadki meele järel olla. No mis siis veel, mina, kuidas talis meele järele olla, kogu ta elu põhjenike sõimul kõige sagedamini saab seda muidugi maa pärast. Ükski palga maksmine ei lähe ilma riiuta, teine ütleb parema meelega maast lahti, ainult vaaka, jääksin sõnade sõjakas vanalis. Kui sõjakad. Mis see siis on, kas rahvas tuleb õhtupalvusel? Läheme natukene jalutame, měsíci, seisame, lähme. Kui liigi väga rasked, musi, harjumatu. Tahtsin minule kuidagi kõõrdi, nagu oleksin ma siin tülikas üle arvule kõigile. Siinseid kombeid ma ei tunne. Ma mõistan, et see kõik on meie oma meie meele ja elu, kuid ometi sama kuidagi harjuda. Ega harju kunagi saanud. Miksis. Armid, kombed, isand on meie linnas armid kombed. Väikekodanlaste juurest ei leia midagi peale vooruse jalasti vaesuse. Ning kuidagi ei suudame endid sellest kestast välja rabelda. Sest ausa tööga ei piisa enam kui igapäevase leivaaasa keldri. Rohkem raha teenida. See taas isand. Olen tahtnud seda kõiki värssides kujutada. Kas te siis oskate värssides Vanamo järgi saldo oskan. Olen lugenud loomamoos Sovid, Tero saaminid. Looduse uurija. Tema on ju ka meie seast lihtrahva hulgas, 900 kirjutage, see oleks huvitav. Muidugi võtta juba nüüdki, Heedidesse pole liigset lobisemist ette kuid ma ei saa teisiti armastanud juttu ajada. Ei saa, et kui ma ainult perpeldu piiri leiaksin, mis te siis teeksite, mis ma teeksin. Isad? Inglise tähendavad mill ma kulutaksin köik raha ühiskonna heaks. Toetuste peale. Linnakodanikele peab tööd andma, kuid muidu töö, käsioon, Ööpoli. Hüvasti. Meeldiv inimene. Kahjudele pettumust valmistada. Unistaks joon õnnelik. Aga mina nähtavasti matan oma noorust selles Surkas. Käin ringi nagu tapetu. Aga nüüd tükeldan. No mis sest saab, olen mina see parastmis õrnuse südamesse soetama taga aetud mahasurutud. Aga nüüd oli tarvis narrist peast armuda. Jalutab mehega ja mehe õega. See on kah kaasas. Kas ma põlema vaata nurga tagant ja mine aga koju? Kui sa tahad ema sõna kuulda, siis niipea kui sinna jõuad, tee nagu käskisin, kuidas mu emagi võiks siis teie käsu vast praegusel ajal ei austa vanemaid nii väga. Mina emagi ei astu sammugi vastu teed, ma usuksin sind, mu sõber, kui ma mitte oma silmaga ei näe, näeks ja oma kõrvaga ei kuuleks. Missuguseks on nüüd muutunud laste lugupidamine vanemate vastu. Mõtleksid kasvõi sellele, kui palju vaeva ema lastega näe, mina, emake, ema mõnikord ütlebki midagi, Miste uhkust ajavad siis arvel tuleb ära kannatada. Mis sina arvad, millal mina? Ma ei ole siis ära kannatanud, emal vana rumal lohaga, teie noored ja targad ei tohiks meie lollide vastu nii nõudlikud olla, issand küll nurgas meie emake julgem ja siis sellest mõeldagi armastuse pärast on ju vanemad teie vastu karmid armastuse pärast, riidlevadki soovivad ikka head õpetada. No aga nüüdsel ajal see ju ei meeldi ning lapsed näevadki maailmale kuulutama, tema toriseja ei lase sul elada, saadav sa teise maailma ja hoidku jumal, kui mõni sõna miniale juhtu meelepärast, oleme kohe jutt lahti. Ämbanebsueluna karvaga emakene, kes seda siis teie kohta räägib, pole kuulnud, mu sõber, hullud valetada ei taha. Kui oleksin kuulnud, ei ma siis sinuga ma armas niiviisi räägiks. Oh seda rasket pattu ja pea see paat ei tehta. Kuuled juttumi sulle südamesse, läheda, teedki patused vihaseks. Ei, mu sõber, räägi minust, mis sa tahad, ega kedagi sa rääkima sundida näkku julge öelda, siis tagasi. Iveco, mu keeleb, aitab, aitab ära. Vanus on patt. Ma märkan juba ammugi, et naine on sulle armsam kui ema sest saadiku naise võtsid. Ei näe, ema, sinu poolt elab endist, armas, milles temakese? Seda näed õigest, mu sõber. Mida ema silmaga ei näe, räägi seda tunneb südamega. Ma ei tea, võõrutaksinud naene minust eemale, oi emake, ministrini minule emakene, oled sa sama mis oma ime ja diisel armastab sinka ka ära 100 kosta midagi, ega ma talle liiga tee, ta on ju minu poeg ka, ära seda unusta. Kas sa tulid siia võõras pidasime nähtaks, kuidas oma meest armastad. Teaveedeeaa laanesilma ees, näitad sa seda kõigile, seda sa räägid minu kohta emakene küll asjata. Kas inimeste is või ilma inimesteta, kuid mina olen ikka seesama ja näidata ei taha magamisõieti, ma ei tahtnudki sinust rääkida, tulin niisama. Jutt jutust, kuid miks sa mind alati solvu, vaata? Ja need minu sõnadele meeltmööda pole. Kuid mis teha? Pöörassole, süda valutab mul teie pärast. Näen juba ammuti ihkate vabadust. No oodake, ära küll saade Valtki elada, kui mind enam pole, siis tehke, mis tahate, siis pole vanemaid teie üle. Aga võib-olla tuletate veel mindki meelde, meie emake, palume teie eest jumalat päeval ja ööl. Eda annaks teile tervist pikka iga õnne edu. Aitab juba. Võib-olla sa armastasid keema, kuni olid veel vallaline. Mis sul nüüd enam emast, sul, noor naine, siis aju, teist taine on omaette, aga ema, ma armastan nagunii, et sa vahetad naise ema vastu, seda ei usu ma elu sees, miks ma peaksin siis vahet, ma armastan mõlema Eini keeruta, aga ma ju näen küll, et olen teile tüliks. Öelge, mis tahate telefonil? Vaba voli, ainult mina ei tea, mis õnnetu inimene mina olen, no mitte kuidagi ei oska teile meele järele. Vaeslast eeskätt missa töinad. No mis abielumees niiviisi oled, vaata iseennast. Kas naine sind pärast seda Vircardongiks, ta peaks mind kaart, mulle aitab sellest, kui ta mind armastab, kuidas, miks peaks kartma? Miks peaksin kartma, kas sa põrunud oled või? Kui sind ei karda, siis mind juba ammugi mitte miskordses majas on sina elad ju temaga seaduslikus abielus või ei tähenda seadus teie arvates minagi? Ah, kui sul säärased lollid mõtted peas on, siis ära lobise neist vähemalt naisega oma õe selle tütarlapse kuuldes, tal tuleb kah mehele minna, nii et võtab su loba südamesse ja pärast ütleb meil mees aitäh kasvatuse eest. Vaata kui lühike on see aru, aga juba tahad oma pead elal mina emak, ega mina ei tahagi oma pead elada, kus nüüd seda. Nii et sinu arvates tuleb naisega ainult õrnusega, et pole tarvistadel kärkidega, teda ähvardab? Ma võtaks või armukeks ning sinu arvates polegi midagi. Vasta jumala lööma. Mis sa lolliga ikka räägiti? Patu, ma lähen ära koju. Me tuleme ka kohe. Jalutame veidi bulvaril. Tehke nagu tahate, ainult sa vaata, et ma teid ootama ei pea, sa ju tead, et ma seda ei armasta, emake jumal hoidku mind selles, seda just alati saarma emaga sinu pärast pahandada, niisugune on see minu elu, milles olin siis mina siin ja ma ei tea isegi, kes siin õieti süüdi on. Ei tea, kust sina seda võidki teada, muidugi sain peale võtta naine, võta, naine, on sind ka naisemile näha, analüüti, lase elada, sööb hinge, seest võiks sinu pärast. No kas siis tõesti, Katrin on süüdi, ema närib temaga ka ja räägid naist, armastad, tasub peale vaadatagi. Aga miks ma pean siis tegema, Tunne ennast? Vaikimisi on midagi paremat, ei mõista. Mis sa tammud ühe koha peal? Juba silmades, näed ära, mis sul mõttes? Teadagi mis, tahad seal Jon Prokohvičivate temaga napsutama, no kas pole nii? Arvasid, aga sina saad tule ruttu tagasi, muidu ema hakkab jälle riidlema. Tule jah, kähku, muidu tead ise, miks ma ei tea, ja meil pole ka suuremat himu sinu pärast sõimata saada, Ma tulen kohe. Oodake ainult natukene. Sull variandis minust kahju. Muidugi kahju. Aga siis sa vist armastad mind siis miks ei peaks ma sind armastama? Tänasid sa oled nii armas. Ma ise armastan sind kõigest südamest. Kas sa tead, mis mul mõnikord mõttesse tuleb? Miks inimesed ei lend? No ma ei saa aru, millest sa räägid, Ma räägin, et miks inimesed ei lenda nii nagu linnud. Tead, mõnikord on mul niisugune tunne, et ma olin lind, vaata kui seisad mäe otsas, sissid nagu nagu kisuks, lend tahaksid joosta, käed üles tõsta? Ei tea, kõik. Ah, milline vilgaste maid. Aga teie juures ma olen täiesti närtsinud. Kas sa arvad, et ma seda ei märka? Kas ma olin kunagi niisugune, kui praegu? Ma elasin? Ma ei muretsenud mitte millegi eest. Nagu linnuke oksal. Ema armastas, mindi vidinaga, ehtis nagu lukku ja tööd tegema ei sundinud, mida tahtsin, seda tegin. Aga kas sa tead, kuidas ma elasin tütarlapsena? Ma kohe jutustan sulle. Hommikuti ma tõusin alati vara kui on suvisisene allikale, pesen end, toon vett kaasa ja kastan kodus köik köik köik lilled, oi, mul oli palju palju palju liike. Siis lähme emaga kirikusse, meie ja kõik vagad rändajaid. Maja oli meil alati pagasiga palvitajaid täis. Aga kui siis kirikus tuleme, istume mingisuguse töö juurde, no enamasti tikkima kullaga seal letile. Ja väga trendad, hakkad siis jutustama, kus nad käinud, läinud jutustavad pühakute elust või, või laulavad laule ja selline kaheksis lõunani. Aga siis heidavad heidekeseid puhkama. Minagi lähen ja jalutan aias. Siis õhtupalvusele ja õhtul jälle jutustavad, laulavad kah, kus, jah, see kõik, kas, aga meil on ju täpselt samuti? Teil on siin kõik nagu mingisuguse surve nagu sundusest. Kas sa tead, kui väga ma armastasin kirikus käia? Mõnikord oli nii nagu astuksin, paradiis? Ei näe kedagi ega, ega kuulegi, kuidas jumalateenistus lõpeb. Just nagu oligi kõik viimane hetk. Memm rääkisid, mõnikord vahetavad kõik minu puhul, et, et mis minu. Just nagu pilveke. Aga mõnikord ma näen nagu lendaksid, laulaksid. Teinekord teinekord ma tõusen öösel. No aga meil põlesid igal pool põlesid lambikesed pühakujude ees ja lähen kusagile nurka ja, ja palvetan kuni hommikuni. Või, või lähen siis varahommikul aeda, päike tõuseb, langen põlvili, palvetan, jalutan. Ma ei tea, mispärast ma palvetan ja pärast ma nutan. Ja nii nad mu sisse. Mida palusin, seda ma ei tea. Ma ei jäänud mitte midagi. Mul oli kõike küllalt. Oi, paaria. Ja kas sa tead, missuguseid unesid, ma nägin oi, varianti missuguseid unesid kas, kas kuldseid templeid või, või haruldasi aedu. Ikka laulavad nagu nähtamatud hääled ja lõhnab kõik nagu viiruki järele. Ja seal on siis mäekeesid ja huvid ja aga tead, mis pole nagu tavalised puud vaid vaid noh, niisugused nagu koolidel maalitakse. Teinekord teinekord ma näen just nagu lendaksin, aina lendaksin õhus. Nüüd ma näen seda mõniga, Ta on väga harva ja ja siis ei ole enam siis missis tervaria, ma vist suren varsti, mis on ta tüdruk? Vaata, just nagu ma seisaksin kuristiku veerel ja keegi tõukas mind sinna, aga noh, mul ei ole kust kinni haarata. Mis sinuga siis on? Kas sa pole terve olend terve? Parem kui ma läksin haige, aga nii ei ole hea. Hinge poeb nagu mingisugune igatsus. Ja ma ei pääse teist mitte kusagile. Hakkan palvetama, ei saa palvetada. Hakkan, hakkan mõtlema, ei saa mõelda. Keelega, kordan sõnu, aga. Ei vist juhtubki mingisugune neetud. Tead. Ja ma ei saa enam magada. Kuule naine, mingid sosinad, keegi räägib minuga nii õrnalt nagu kallistada. Tahaks kodutu. Enam ma ei näe unes nagu varimalt paradiisi, puid ja mägesid aidanud, nii otse kui kasutaks. Kus mäss sellest sulle räägi, sina olid tütarlaps, räägib midagi, mina olen sinust veel hullem. Mida ma peaksin rääkima? Räägi, räägi nüüd ei tee midagi. Teadvaria. Mul hakkab une. Vaata nii jumalale kodusid, Ma ütleksin, kas või minema. Mõnikord tuleb mul niisugune mõte, et kui oleks mulle oma teha, siis ma sõidaksin praegu kuuldes paadiga Volgal või vihjad vaikaga teineteise embuses. Oma meega. Kust sina seda tead? No miks ei peaks seda teadma? Paasa paasa? Et hinge peal, mis ma vaene kõik endaga olen teinud. Kuid selle patu eest me ei pääse hunt kusagile, ma ei pääse. Kohtav soni ometi hirmus pat. Armastan lehtedest. Ei ole mina kohtumõistja sinu üle. Mul on omad patud, aga mis ma pean siis tegema? Kuuleb ja minema. Mul ei jätku jõudu. Panin viimaks meelitas, kähedaks missa nüüd. Mis sinuga siis on? Tead, hauta, on, sõidab linnast ära, siis mõtleme, mis teha. Võib-olla võimalik kokkugi saada ja siis jumal hoidku, missa ehmusid. Kui me teeme ka korra kokku saada, siis ma jooksen kodunt minema, siis ma ei taha enam mitte mingi hinna eest tagasi. Oota, oota küll, me ei anna mulle sellest räägime, ei taha seda kuuldagi. No kuid, mis tahtmine on sul siin kodus kohtuda, kasvõi sure igavuse kätte, aga kaasa ei tunne selle mitte keegi. Uute, siiski ära. No ma ei saa aru, miks sa peaksid end piinama. Kes see on? Hara, pane tähele. See on üks poolhull vanad iludused. Kuidas lähed, mis te siin teete? Noormehi, ootate kavalere, on teil lõbus? Puus, tunnete head meelt oma ilust. Näete, kuhu ilu viib, näete, sinna jõe hauda, kõik põlete kord igaveses tules, köikeedee tulises, tõrvas sinna võlgadzeeviibi Ilu. Oi, kuidas ta mõnes mõttes ma värisen üleni. Sulle endale kaela tuleks valaide risuga. Kuule, mis ta ütles, mis ta ütelda on küll väga vaja kuulata, mis ta jahvatab, puha lollus. Vaata nii, ta kuulutab kõigile ette. Kogu elu noorusest peale on ta patustanud käsi, mis tema kohta räägitakse. Aga näe, nüüd kardab surra ja vaata mida ise kardab, sellega ähvardab ka teisi. Koguni kõik Boydiumid linnas poevad tema eest peitu ja neid ähvardab ka kepiga hüüab, et kõik puule igaveses tuules seda ja ta ei jäta, mul on hirm. Kas asi karta? Tola? Koledasti kardan ta pärast on mul kogu aeg silmade ees. Miks see linnas ka ei tule? Näike nagu läheneks. Äike Holl kurje jookseme siis kuju kuidas ilma vennata kodus lagunes jumal temaga, tule, läheme ruttu, kardad juba üleliia. Äike on ju alles kauge. Kui kaugel, siis ehk siis kohtamiseks? Kuid parem on siiski minna. Läheme parem kui tõesti midagi peaks juhtuma nõiga sisse koduski peida on siiski rahulikum. Parib kodus, ma lähen pühakujude juurde ja palvetan. Ma ei teadnudki tseni, äikest kardad, aga mina ei karda tütarlaps mitte karta. Igaüks peab kartma. Sest vaata, mitte see ei ole kohutav, et ta su tapab, vaid seed, et surm tabab sind järsku kõigi pattude ja salakavalate mõtetega. Mul ei ole surm kohta. Aga kui ma mõtlen, et järsku ma ilmun jumalate niisugusena, nagu ma siin seisan pärast seda jutuajamist, see on koht. Oh mis minus südames kõik ei ole sugune pat. Seda lihtsalt raskelt. Järgmisel päeval tubaga vanurite majas. Teenijatüdruk lasem seob riideid pampu valmistades oma peremeest teele saatma. Hobused sõitsid ette kohe. Ehkadja Gadja noored panid su mehele, ei saanud neiule lõbutseda ja sellepärast polegi su süda rahule jäänud ega jäägi kunagi rahule. No aga miks siis varia? Ma olin juba sündinud niisugune, tulin Tallinnale, säästad kuus, mitte vanem. Kui tead, mis ma tegin. Nad solvasid mind kodus millegagi, aeg oli õhtune pine juba. Mina läksin välja Valga äärde istusimpaatia, tõukasin selle kaldast lahti. Teisel päeval siit leiti alles 10 versta tagant. Aga kas noormehed selle külge lõid? Miks ei löönud, näe sina, kas sa tõesti kedagi ei armastanud? Naersin ainult. Aga sina, katse ei armasta juttiljonit. Miks May armasta? Põrandast taga ka siis ei armasta, vaata, kui kahju on, siis ei armasta. Ja tõtt-öelda pole ka põhjust. Vaata juba ammunima märganud. Asjata püüad varjata, et sa armastad ühte meest. Milles sa seda oled märganud? Kui veendud seal räägitakse, mõni tita või? Keda siis? No mis läks, ma peaksin sulle seda ütlema, sa tead ju isegi Hinuid läbiks. Kui veel, sa vaata ise, sa midagi välja ei lobise pita ma ju ei oska midagi vallata. Kui teisiti ei ole ju võimalik, sa pea meeles, kus sa elad. Nii püsib kogu maja ainult sellel. Ka mina ei osanud varem petta, kuid õppisin ära, kui tarvis tuli. Eile õhtul olin jalutamas. Nägin teda. Rääkisin temaga. Paluksin tervitada ja kaitset ei saa kusagil kohata. Kus ikka, koht millekski. Ah teda niisugune tuju. Ära räägi mulle, temast oli kena. Ära räägi. Ma ei taha temast mitte midagi teada. Ma tahan meest armastada. Tiks kiis samu tuvike, mitte kellelegi vastu, ma ei vaheta sind. Ma ei tahtnud temani mõelda, kaga, sina kiusad mind Narvast, mõttenaksin sull. Ei hooli minust sugugi, ütled ära mõtle, aga ise tuletab meelde. Kas sa arvad, et ma tahan temale mõelda. Kuid mis ma siis teen, kui mul ei lähe peast? Millele mõtlengi, aga ikka seisab tema silmade ees. Tahan küll nendest jagu saada, kuid mitte kuidagi ei saa. Kas sa tead? Tänalisel kiusas mind jälle, vaenlane, valiksin peaaegu kodunt minema jooksnud. Oled saaga, veider jumal sinuga. Aga minu arvates on nii, teemist tahad, peaasi, et oleks kaetud ja varjatud. Mina nii ei taha. Seal on, mis on siis sellest kasu? Alla panen juba kannatab niikaua kui jõuab kannatada, nagu ka enam ei jõua, mis sa siis teed, mis ma teen ja mis sa teed? Mis mul pähe tuleb seda teha, eks katsu, söövad, susin elusat nahka. Mis mul sellest? Ma lähen minema, ma olen alati olnud niisugune, kuhu sa lähed, oled ju mehe naine, varia ei tunne sa minu iseloomu. Muidugi, jumal hoidku selle eest. Aga kui mul siin liiga koledaks peaks muutuma, siis ei pea mind siin enam mitte ükski vägi kinni. Mad torman läbi akna välja, ma hüppan rõngasse. Sest kui ma siin elada ei taha, siis ma ka ei ela kasvõi tapaninud. Teadmiskadja. Kui Tyson ära läheb, siis lähme aeda, hakkame lihtmähkesse, miksini varia, kas see pole ükskõik? Ei, mina kardan võõras kohas magada. Mis seal kartanud peas magab meiega nagu on ju siiski, kas. Ja külg võib ju ka. Ema Ma muidu sind ei paluks, aga memm ind üksi, luba ja, ja mul on tarvis, mis sul seda tarvis on? Hakkamisel sinuga nõustuma. Kuule, ma ei tea, kuhu see, kuhu sa nii kauaks jääd, millest edasi, vajan kaimani Mõnisama. Ta hakkab varsti sõitma, istuvad aga lukustatud ukse taga kümneritada nüüd nagu rooste rauda, mille eest ei millegi eest niisama, et mõistust pähe panna. Vaata, ema südamel ei anna rahu, et ta ennast oma tahtmist mööda lõbustab. Nüüd ta jagab talle siis käske, üksteisest valjem ja ja tirib teda pühakuju juurde ja sunnib vanduma ja ta teeks kõik täpselt nii, nagu ema käseb. Ja ka vabaduses on ta nagu käsist-jalust seotud. See on muidugi seotud, aga tema, niipea kui minema saab, hakkab purjutama. Praegu ta kuuleb küll, mis me endale räägib, aga ise juba mõtleb, kuidas rutamini minema pääseks. Vabanda meeles, mis ma sulle rääkisin, vaata siis pea meeles, raju pealuusse on meelisemak. No nüüd on kõik valmis, hobused on ees ainult jumalaga jätta ja õnn kaasa ja me hakkame, on aeg. Mida sa saad, sa korda ei tea, käsi, naist, kuidas ta ilma sinuta elama peab. Tema teab seda ise paremini, räägi seda mulle. Käsi, et kamina kuuleksin, missa talle käsi ja pärast tagasi tulles küsid, kas ta kõik on nõnda täitnud. Kuule, emakese sõnaga ütled hämarast ääremata ei oleks praole häbematu. Taustaks ämma nagu oma ema austagadia emakest nagu oma aega, et ei istuks käed rüpes, nagu mõni emand minu äraolekul mingisugust tööd, et aknast välja ei vahiks, millal ta teda embab. Nana? Et sinu äraolekul noormehi vahiks nomisse, olgu emakene jumalale siin midagi kommendid mängida, pead täitma, mis ema käsib, on ikka parem, kui on ära öeldud. Raway koormi. No räägi, kes neid omavahel, kui midagi peaks olema. Lähme, Varvara. Kui kõike südamesse võtta võib varsti Tiibetisse jääb mis teda kuulad, tal on tarvis midagi rääkida, las ta räägib siis pealegi. Aga sinna see kõik ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Rõivastust. Jumala pärast muidugi, ma palun kuidas mitte sõita, kui emakene saada, aga mina võtan, mis ka ei saa. Kuhu mul peaks olema lusti sinuga koos sõit, te olete musid lõplikult kurnanud, ma ei tea, kuidas lahti rabeleda, aga sina kipud veel minuga kaasa. Kas tõesti enam ei armasta, armastan küll noaga, niisuguses vangipõlves põgened isegi kõige ilusama naise juurest minema, sa mõtle kuidas, aga ei mõtle. Aga mina olen siiski ikkagi mees, aga niisuguseid vangipõlves elada siis põgeneb oma naise juurest minema. Kui ma praegu tean, et kaks nädalat mul kohal pole ühtegi äikesepilvega neid ahelaid jalgade nurgas, ma mõtlen siis veel naise peal. No kuidas ma saan sind armastada, kuidas säärased? Kas sõnad nagu kõla pikk ja ma ei saa aru, no missa kardad saia üksi Jade emakesega räägistasinud kuule temast räpi nagu südant. Isa, mina sinust aru ka, et teinekord ei meelita Sult heas sõnagi välja eelistustest rääkimata lihtsalt tikud ja liisi tisse. Võta minut, mingi kohutav panna, ehk missugune oli niisugune tunne, et ma sinu äravalikule kõneljakesega kohtuks mingil tingimusel kellegi võõraga, et ma isegi julgeks mõelda kellelegi peale. Aga milleks see täheldasin? Tähendab, mul on palve. Et me ei näeks oma isa ega ema surm ilma viimse patukahetsuseta, kui ma ometigi vastu, ma ei taha seda kuuldagi. Nad igal on aeg. Jumala, istuge kõik. Noh hüvasti, hüvasti, emak. Põlvili. Nii jätta naisega jumalaga. 800 kaelas rippuda, häbitu. Ega sa armukesega jumalaga jääda, tantsumees su pea või kas sa korda ei tea? Põlvili põlvili. Nii.