Vaikus. Kui ka Oleksid siin vähemalt kellelegi lapsid ta viletsust küll. Lapsuke Simmul ju pole. Ma istuksin alati nendega ja lõbustaksin, nyyd. Ma armastan nii lagannastega rääkida. Inglid on nad. Oleksime väiksena surnud, oleks parem olnud. Vaataksin siis praegu taevast alla maa peale ja tunneksin kõigest rõõmu. Või Philindaksin nähtamatuna, Lindeksin, kuhu hing ihaldab. Indeksid põllule ja indeksid tuule järele rukkilillelt rukkilillele. Nagu liblikas. Jah, aga nüüd ma tean, mis ma teen. Ma hakkan tegema mõnda tööd lubaduse järele, lähen kaubamajasse, ostan lõuendit ja hakkan pesu õmblema. Jagan selliseid hiljem vaestele ja nemad paluvad siis minu eest jumalat. Istume varjaga töö juurde ja ikkagi, kuidas aeg läheb? Sealt tulebki juba tagasi. Ma lähen nüüd jalutava. Lasime aeda, emake lubas. Asjas paikade taga on ära ja seda hoiab ema lukus ja mitme peidab ära, aga näppasitele aitis asemel tärkaks käh võtad võib-olla Lätaxi, mis, mis sabas ja kui teda näen, siis ütleb, et ta tuleks värava ta. Mulle see koti pole tarvis pole tarvis. Sulle pole, toppis, aga mulle läheb tarvis võtta, ega ta sind hambusse, mis sa küll valmis oled, sepitseb patu sisse meelt teha. Kas nii tohib? Kas hoolitseda ka mõelnud? Missa küll teed? No mul ei ole aega siin sinuga pikalt seletada, mulle näed jalutava villa. Milleks ta seda teeb? Mis ta küll kõik vaimise sepitseb? Nii et teda enam mitte kunagi ei leitaks. Põletab hulk käsi otse, kus. Ja nii meie õde hukutki. Aga, aga no kellel on siis vangis lõbus? Paljugi, mis pähe tuleb, tuli uus ja, ja teine, kohe rõõmus, tormab sellesse hais. Aga kuidas võib seda siis nii teha? Ilma mõtlemata, ilma arutamata? Ja kui kergesti või õnnetus juhtuda? Nutad ja vaenlased kogu oma eluvandi põld tundub veelgi kibedam. Jabanki põhiva mõtlesime. Oh kui XP. Kes tema pärast ei nuta. Aga kõige rohkem meie naised? No võtame kasvõi minagi praegu. Ma elan. Tema pärast on mulle kodugi vastumeelseks muutunud. Koguni kõik seinad on paslikud. Kas kas Pisatada minema? Ei, elu muidugi tuleb visata. Ja kuidas ta siis mu kätte sattuski? Kiusatuseks, mulje hukatuseks? Tuled kohe. Aga miks ma siis nihmusi Sact võtme peitsin ära. Noh, tähendab, see aasta peaks olema. Nähtavasti tahab saatusi siseneda. Seal on, mis patsi siis ikka on, kui ma ma korra vaatadki tema poole? Kaugeltki. Aga ta ise ju ei tahtnud. See võib-olla ei tule enam terve elu jooksul säärast juhust, kus siis nutad oma lolluse pärast, oli juhus, aga ei osanud kasutada. Kuid mis ma nägin, mis ma endast bet Mikey minema visata, kes mitte mingi hinna eest. Tulgu mis tuleb, aga ma olen lämbolis. Tuleks süüd juba juute. Samal õhtul tänav kavaleride maja juures varis Grigori vits tuleb jalutades ja peatub Kabanumite kõrge rautatud hoovivärava ees. Kas pangas tema poole vaadata? Ma ju ei tohi astuda. Siin ei käi kutsumata külalisoh elukest. Elame ühes linnas peaaegu kõrvuti. Aga näeme kord nädalas ja sedagi kirikus või tee peal. See on kõik siin, kes mehel on sama hästi kui maetud. Kui teda üldse ei näeks oleks kerge. Veel mingid jutud ja teevad Taleba. Olen sattunud. Tere õhtust, isand suvatseb jalutada jõhkuligi. Jalutan veidi õhtul väga ilus. Praegu ei saanud väga ilus jalutada. Vaikus, suurepärane õhk. Volga tagant. Aasadelt tuleb lillede lõhn. Taevas on selge. On arvutumalt tähti täis. Vaikne, sügav põhjatus. Seisab bulvarile, seal pole ühtki hinge. Lekkis. Ainult teevad näo, nagu jalutasid aga ise tuled siin oma hilpe näitama. Ainult purjus kohtu kirjutad, näed, kui see kõrtsis koju loogi vaestilisad, pole aega jalutada. Neil on tööpäev päeval ja ööl ja Mägavadki ainult kolm tundi ööpäevas. Amistimalt rikkad võtnud, miks ei peaks nemad jalutama? Te mõtlete, et nemad teevad tööd või paluvad jumalat? Ei saanud ning mitte varaste eest. Nad ei lukusta end, vaid et inimesed ei näeks, kuidas nad oma kodustel hinge sees söövad ja perekonda türaniseerivad. Ja kui palju nähtamatuid ja kuuldamatuid pisaraid nutetakse nende riivide taga. Kuid mis teile kõnelda, vaid öelda järgi otsustada. Ja kui palju isand on nende lukkude taga, musta ulaelu ja joomist. Ning kõik. Ma ei tea, midagi, näeb ainuüksi jumal. Sina ütleb ta, et mindi inimeste keskel ja tänaval, aga minu perekond ei lähe sulle korda. See jaoks ütleb ta oimulukud, riivid ja kurjad koerad. Teekond on salajane asi, Vitleta. Teame neid saladusi. Neis saladusest saab üksnes lõbuteema, kuid teised uluvad hundid. Mis saladus see on? GSM Ta ei tea. Röövida orbu, siis sugulasi enne lapsi ja kodusid nii tuimaks tampida, et ta millestki, mis ta seal teeb Pieeksatadagi, julge. See on kõik see saladus. Kuigi õlal nendega. Aga kas te teate, isand, kes meil jalutab? Noormehed ja tüdrukud. Need varastavad une käest tunni, Eise jalutavad paari, kaob juba. Üks tütarlaps kutsub teid, miili, isad, mina lähen bulvarile. Ma tulen kohe järele. Kas tead, olgu kava ainult aia taga. Teod tuligi sinna. Milleks olid sa rumal tuli, kui näed, milleks? Läks ja ei tundnud ära. Last, nüüd mõtle. Aga tean kindlasti Katriin ei pea vastu. Lähed vaatama. Mõned tunnid hiljem Põõsastega kaetud org tabanovite aia taga ülaloru veerul läbi piini hämaruse näha aias asuva leht, maja katus ja vaarikatesse kasvanud värav. Värava juurest tuleb teerada alla orgu. Orus. Kivil istub Vanja, Kudre hooldab varjet ja ajaviiteks sõrmitseb kitarri. Nõlvakult mööda alla. Aeglaselt ringi vaadates tuleb Paris Grigorjevits. Vaata vaata ise, vaga ja alandlik agaa lõbutsemise peal väljas. Kudre. Sina laboris, Grigori, miks sa siin oled, mina või? Jumal siis tarvis on poris kui koolitus, kui ma olen ilma vahetuseta, poleks tulnud. Kuhu siis teie tee, Gavin? Mul oleks tarvis siia, jään sinuga ütlenoomiteks, seda kõik sai ka mujale minna. Ei poriskli koris, teie, ma näen siin esimest korda, aga mul on siin juba harjunud paik. Ja radagi on minu tallatud. Ma armastan teid, isand. Ja olen teie heaks valmis kõike tegema, kuid sellelt irajale ärge mulle parem vastu sattuge. Et hoidku jumal selle eest midagi halba ei juhtuks. Kindel kaup on kallim rahast, mis sinna. Kus siis, et vaja on ja ma tean, et ma paania olen. Kuid oma keeles on kõik. Ostsin endale ise, jalutasin temaga ja kellelgi pole sellega midagi tegemist. Aga teiste omi ära puutu, meil nii ei tehta või muidu murravad positi jalad. Mina oma ees. Ma ei teagi, mis ma teeksin. Kõri lõikaksin läbi. Asjata vihastad, polnud mul mõtteski sinult üle lüüa. Võib-olla oleks siia tulnud, kui mind poleks kutsutud, kes siis kutsusin? Ma ei saanud aru, pime oli. Üks tüdruk peatas mind tänaval ja ütles, et tuleks nimelt siia Kabanovi aia taha, kus on teerada, kes siis võis olla? Rääkige, ärge kartke, mis minu teada on sama hea kui hauas. Olete kedagi armastama hakanud kude mis siis, sellest pole ju midagi, neil ollakse selles suhtes vabad. Tüdrukud jalutavad nagu ise tahavad. Isal ja emal pole sellega midagi asja. Ainult naised istuvad meil luku taga. Selles kogu häda ongi. Kas te tõesti mehe naist armastate mehe naist, patriarh Esporis, Oridž tuleb jätta, kergütelda jätta. Sul on võib-olla see ükstapuha, ühe võtab, teise jätab. Aga mina, isa, kui kord juba armastan, siis, siis tähendab, et tahate teda hukatusse saata või jumal hoidku. Jumal mind hoidku, Ehiku trios. Kuidas seda võiks? Kas ta teda hukatusse saata? Tahan ainult mehe kusagil rohkem põnevil midagi. Kuidas isand selle eest vastutada. Aga missugune rahvas siin on, ise teate, ära viivad hauda, ajavad rääginikudes. Palun ära hirmuta mind. Aga tema teid armastab. Kas siis pole kunagi kokku saanudki või ainult üks kord, ma olen oludel eel käinud kuid siis meelde ta kirikus põlveril puutuma kukk. Kuidas seda palvet, kui sa oleksid leidnud milline ingellik, naeratus, nõus ja? See on siis noor Kabanova hai devakud. Niisiis edassion luud, meil on auõnne soovida, mis puhul, kuidas siis muidu tähendab, asi edeneb, kui siia kästi tulla. See pole võimalik, mis teiega on? Jumalast hulluks kah asi, mille pärast hulluks minna. Ainult vaadake. Tänaseks. Ärge ajage mind ära. Miks sa tulid? Miksadus mahukutaja? Ma olen ju mehel, mul tuligi Mehhiga elada kuni hauani kuni vanš. Käskisite mul tulla andlust õieti arusaamu vahel, kui hauad oleks parem või mitte, sest mis ma endale valmistada. Vaata, kus on. Miks sa tahad minu hukkumist? Kuidas võiksime tahta ei hukkumist, kui ma armastan teid üle kõige maailmas rohkem, kui see ennast isoleerinud, uputanud, kukutanud, kukutanud. Parema hukkumis no kuidas sa põli mind hukutanud, kui ma kodu maha jättes sinu juhtidelt teiseneda. Mul ei ole tahet. Kui mul oleks omada vaba ehk sinu juurde tulnud. Sinu tahe on üht minule kassa sisse tain. Mulle ei anta elada. Räägi palun selliseid sõnu. Kohastamit jah, sul on hea, sa olid vaba kasakas, mina ei saa meie armastusest teada. Kas tõesti sind ei hull, mis minust hoida? Keegi pole siis? Ma ise läksin selle peale. Ära hoia, tapa mind, mass, kõik teavad, las kõik näevad, mis mati. Kui ma sinuga ei karda, no kas ma kardan siis inimeste kohta? Ja räägitakse, et, et olevat koguni kergem, kui siin maa peal mingi patu eest kannatanud. Sellest mõelda. Aitab, et meil praegu head. Meelde jäänud. Ära aja nüüd seda meietaolise südamega. Kui sa poleks tulnud mulle näib, et ma läksin sygise sinu juurde läinud. Justkui õnnetuseks sa sõitsid siis nii kui ma sind nägin, polnud meil on nagu isi. Juba esimesel korral. Mulle tundub, et kui sa oleksid mind kutsunud, oleksin sinuga tulnud. Mine kasvõi maailma naerdaga. Aga ma tulin sinuga, ei, vaata tagasi. Kas su mees kauaks saladuseks? Aeg on küllalt. Jõuame. Kuid siis panevad lukku, ta. Siis on surnud. Minge jalutage. Meie ootame, kui Talviste Vanja hüüab. Mõtlesid toreda asja välja aiavärava kaudu tulla meietaolisi, väga sobiv, kõik minu teine. No selle eest. Aga kas ema ei märka? Küsib tema tolli, tuleb vähegi, aga kui siiski nagu kiuste. Esimene uni raske, aga vastu hommikut ärkab. Kuid ega tea, järsku vanad hüüdis maast lahti, sest meil on õuepunne aiavärav, siis port suletud. Koputab koputab viimaks ära. Aga hommikul ütlen, et raskesti magasime, ei kuulnud. Ja Clazzan kavaldis, kui midagi on, see, annab ta märku ilma ettevaatuseta. Isa. Kuidas võikski muidu võidu veel sandisti minna? Kol? Kuidas teada, mis kell on ühe peal aga kust sa tead? Pahtli lukku? Kuna on aeg, hüüa korraks, homme tuleme varem, siis saame kauem olla. Kuule noh, edasi siis, aga vaadake, homme varem tulete. Teie seal, no aitab juba, löövad igaveseks lahkukombinaati jälle. 10 päeva hiljem pühapäeva pärastlõunal varemed kitsas sammaskäik varisema hakanud võlvidega siinsel rohtu, täkkeid ja põõsaid. Varemete taga kallas ja vaade üle Volga. Olin kõrvitavalt kuum ilm, mis meelitas bulvarile palju linnakodanikke. Kuid ootamatult tõusis pilv, tõstis tuut ja hakkas sadama, jämedat paduvihma. Linnakodanikud jooksevad vihmakarju, kes kuu saab. Varemete alla on juba kogunenud hulga rahvas ja neid tuleb järjest juurde. Otse juut, või ma oleksin oma isa pärast tükki, no siis olen süüdi. Kuid ma räägin see ju üldse heaks, kõrgeausus ja mis tähendab 10 rubla üldse kasutaks rohkem, ei lähedal. Mille eest jõudokud suvatseb ausat inimest solvata, Eeess. Siin pole vähematki häbematult, kõrgeausus, räägin vaid sellepärast, et võib-olla tuleb teil kunagi tahtmine midagi linna heaks teha. Jõudu, teie kõrgeausus. Kood Tersavenonüüt ujuvhauas põrmuks kõduneb. Mu mõistus. Tuli siia. Mis on üks häda ja viletsus, mis me peaksime küll Katriinaga tegi, võitle, palun. Mis sisaldab üks häda ja viletsus, muudi midagi? Mehis jõudis koju, kas sa seda tead? Ei, ma ei teadnud ta täiesti endast väljas. Näib, et 10 päeva, kes ma saingi elada seni, kuni teda ei olnud lülitada juba enam ei näe sind küll. Kuule ometi. Distsipliini nagu palavikus kahvatuna majas nagu otsiks midagi. Silmad, silmad, mees ennist hommikul hakkas nutma. Nüüd Aino, Sumarke kõik, mis ma pean tegema ka võib-olla seda mõõta, vaevalt me hilisel otsagi vaadata. Ja ema hakkas ka seda tähele panema käibega. Mida siis sina kardad, sina, teda ei tunne. Ta nimi kuidagi veider. Vaata tiitel, niisuguseid templit. Mis siis teha? Kui temaga ilusti rääkida, kas siis tõesti salto pihing uningatsevad ei võta kuuldagi, panime ära minist. Mis sa mõtled, et ta võiks teha kui viskab korraga jalgteid. Seal räägib kõik ära. Kas võimalik tema juures on kõik võimalik. Kus on ta praegu, läksid meiega pulbrile ja elaks nendega, aga kui tahad? Kuidagi parim äraminek muidugi pole kautotendil täiest. Kas äike ja vihma ka voolama piidandsina kusagil varemete vahel, mina püüan siia nähtavale midagi mõeldaks. Mu ema Ei ole kõik, mis meil on see kaart, kus on tal juba loo Ahottena tiraad, voivad symbol varjatud väravale. Ei, mina küll ei näe, et tal on sihutagi raske. Kuulsite ja missuguse usu välja mõtles? Kuula, pole midagi öelda, on, aga ajavad mingisugused õpetajad, on tekkinud kuivama, alaneez nii, räägi, mida võiks noortelt nõuda, anda kaelas mustafi. Härda ei taha sulle elada, tahad, eks nite tahta, näed, missugune iludus. Rutasinsu, iluga hauda ruut, ent Rotten, kuhu sant peida olinki sõnana ei täipääs. Põletikku. Paar päeva hiljem õhtu rahvaaias Volga kõrgel kaldal istub kulingin nagu ikka. Tere, isand Kabanov. Kaugele lehed. Juuni Koju kuulasid, vennas poliigimjalisust. Kogu perekond on isegi paigad. Kuulsin, kuulsin, ei saanud. Ma käisin Moskvas, sa tead. Emake lugesid, kes mulle tee peale õpetusi, aga mina nagu väravast välja sain, eakasin purjutama. Miks olin liialt rõõmused, vabadusi. Jätkuks terveks aastaks. Kordagi tuletatud kodu meeldi, olekski meelde tulnud, no kas mina oleks võinud aimata, mis siin sünnib, kuulsid? Kuulsini saanud õnnetu inimene, olen ma nüüd vennarskuligi Kunei mittemillegi ei, punase krossi kees. Ema on teil väga vai? Tema ongi kõiges süüdi. Aga mispärast hukkunud? Ütle seda mulle. Astusin tiik, siis võtsime viile, mõtlesin, et. Räs Gioosisanud Räsko teie üle kohut mõista ei saavuta. Tead, mis veel hullem? Tappa teda selle eest oleks vähe. Ema ütleb nii, et teda tuleks elusalt. Tuleb kahetseda isand ilu kuidagi juurde, sead. Andke andeks. Järgi kunagi meelde tuletage. Ega te ise ka päris ilma patuta, mis seda rääkida. Ja nii et isegi purjus peast mitte etteheiteid teha. Talistele head naine, kõigist kena, kuid ega siis mina midagi, vennas, kuligi emakass. Lase veeblid enesega rääkida ei saanud, oleks juba aeg omaenda mõis järgi elama hakata. Koju minema, meile räägitakse, mulin pole, oledki oma mõis. Tuleb välja, et teda kogu aeg võõra mõistusega on selle praegult võtangi kätte joon kõik ja siis ema hoiab mind nagu lolli. Temal läheb teades hiinlaste juurde onu, saadab ta sinna tuttava kaupmehe juurde kolmeks aastaks. Kuidas ta muidu on, vaevleb samuti nutab. Ta on juba reisivalmis, kobusid Geonees. Koledasti kurvastab. Näen küll, et ta tahaks jumalaga jätta, kuid paljugi. Ja sellega on nüüd lõpptaju, minu vaenlane. Teda tuleks tükkideks kiskuda, nii et teaks. Vaenlastele tuleb andeks anda. Saamine, räägi seda emale. Vaata, mida sa selle peale vastab. Vaata, näed nii, venelased kui liigil on kogu meie perekond laiali. Mitte nagu omaaegsed üksteisele, vaid vaenlased Varvara, tema pitsitus pidite nii kaua, kui võttis kätte, läks ära. Kuu, kes seda teab? Räägitakse, et kui trassi vaeniaga selts leida ka mitte kuskilt. Aga tead, vennas, kuligi siin, peab otsekoheselt ütlema, et selles kõigis oli ema süüd vaata hakas. Lähed pitsitama ja luku taga hoidma. Ärge hoidke lugu tagasi, tahesi hullemaks läheb. Ja nii oligi. Universisake sina klasse. Milleks sina siin, jooksin teid otsima, isake, kodus on meil asjad halvanu ees. Üks klaasiteede otsa. Jälle la teie perenaine, kate, Liina Ivanovna. Kas suri ära või Iisak on kusagil läinud ja meie ei leia teda ära, väsisin otsides kuligin, vennas, ja me peame teda otsima minema. Tead, vili, mida ma kardan taastuses kätt enda külge ei paneks don säärase taastuses säärane taas. Tema peale vaadates tahab süda lõhkeda. Vahtisite oleks lihtsama Isak, meie sihi ei vaadanud hästi järele, aga iga silmapilk ei jõua ju ära valvata. Seisad siis jooks? Ei. Mitte kusagile. Mis tavainikene nüüd küll teeb? Ma tahaksin temaga ainult jumalaga jätta. Siis. Siis kas. Miks ma olen ta ometi õnnetusse saatnud? Siis oli ju minust sellepärast kirg. Oleksin hukkunuteks. Nüüd kukutasid enda, kukutasid ema. Maetakse kedagi. Tasa vaelalt kuuldavalt. Kaugeneb minust. Koidikust hakkab hea meel kuid tõusta ei taha jälle needsamad inimesed, needsamad jutud Seesam apust. Aga miks nad minu peale vaatavad? Miks? Miks nad mind praegu ei Surva? Võtaksid ja viskaksid praegu Volgasse, ma oleksin õnnelik. Kui sind surmata, ütlevad, näed, siis võetakse sinult pat. Kuid sina ela ja vaevlen oma patuga. Ma oli end juba ära vaevatud. Kas mul tuleks kaua vaevelda? Milleks mul nüüd üldse veel elada? Nii läks? Miski pole mul enam armas, isegi jumala maailm pole armas. Surmeidule. Hüüad teda, kuid ta ei tule. Aga näe, vihmaga kuuledaga. Kaikas südamel on valus. Aga kui ma kelti emaga jääksid? Võib-olla ma siis rääkisin, minister, kõik on ükstapuha oma hinge, ma olen juba hukkunud. Aga kuidas ma ta järele igatseda, issand, kuidas ma igatsesin. Kui ma sind ei näe, siis kuula mind vähemalt eemalt. Tormituuled meedeebeemale, minu aastust ja kurbust. Issand, mu igatsus. Minul minu elu, armastan sind. Ma ei sõida oma tahtel. Valusad hobused küll juba ees. Palusime olnud veel ainult mõni minut aeg, tahtsin kasvõi selle kohaga jumalaga jätta, kus me sinuga, kus saime. Jumal, kaaskurvasta, liigutan jälguse, niigi tulid igatsust, kuid ust, mis minust rääkida. Mina olen vaba lepp. Kuid kuidas sina, kuidas nad mind nukkudega kõigile räägib? Mehele räägib, et ärge uskuge teda, tankaval. Kõik käivad päevad minu järel. Iga sõna mees kord olla kord vihmani hiina joob. Vask, on ta mulle maist lahkuse, mulle peksust hulk. Oleksid pidanud ära põgenema kui ma õnnituseks kohtasin. Sind. Aga uuri kus palju muret. Ja kui palju on veel ees. Seda nad ei saanud võtta ainult ainult multsutarts. Pass käsk nagu koorem oleks õlult langenud. Mina mõtlesin kogu aeg. Ilma sinuta. Nüüd ma nägin sind sininähtaks. Oota. Jah. Ma tahtsin sulle midagi öelda. Olen unustanud tarvis midagi öelda. Ja Soukiks. Näita pidud mulle vaid minnakse. Oota, oota, mis sa siis tahtsid? Kohe? Ja kui sa teed, olid Raiata, siis ühtki keristile. Kanna igalühel käsi, patusingist pallitakst, issand kus need inimesed teaks, kui raske mul on sinust lahkuda. Jumalaga kad. Pea, oota. Lase mul nüüd viimast korda sulle otsa vaadata. Päike soojendab teid. Vihmak kasta. Kevadel tärkab seal Ross niisugune. Niisugune. Linnud lendavad puul. Seal nõelad? Ei, ei, pole tarvis, pole. Nende juht, nad käivad, räägivad kuid milleks mulle see? Ükskõik, kas surm tulede või ise, kuid kuid elada ei saa. Aga kui saavad mu kätt viivad vägivallaga koju tagasi. Kaassilmad peos on, kelle pärast nutta. Ära muretse, temaga tuleb meil veel kaua vaeva näha. Siia tuleb säärane raporikas. Näed sa, mis ta teeb, vaata, mürgitaime, kuidas ta oma karakterit kinni hoiab. Ega ole leidnud justkui maa alla vajunud. Kuulge, laske mu surm. See härra kõigi tema pärast kaelas tapma hakata. Ta pole seda väärlaat ilma sinutagi, mõtlesin mina. Kui lähed kasvõi korrakski silmanurgast tema poole, vaada ta vabad välja, siis näed. Kas ei ole midagi teha. Täitsamees alguleerivad siinsamas kalda ääres hauas tulega läheb vees sügavale kolleegina põhjast veidi ära ja tõmbaski elus elus kõrgelt hüppas sinul järsk kallas saatus vahelist ankrut. Siin on teedikaterina. Tehke temaga Vistaat, ta kehansiin, võt kesi. Aga hing pole enam ei oma. Tan kohtumõistja ees, kes on teist armuliseb. Aitab tema pärast on nutagi paat. Mees, kas sa oled ogaraks läinud, oled unustanud, kellega sa räägid? Ajasite turvama, räägin sinuga veel kodus. Tänan teid, head inimesed abi eest.