Mina olen 34 aastane noormees, kes tegeleb mitmesuguste teemadega põhialalt, olen tervis, pankur, ehk siis majandusharidusega selles vallas nüüd oma 15 aastat tegutsenud, aga aga on veel hulk muid hobisid ja huvisid ja mõned neist on periooditi omandanud ka töö iseloomu, ehk siis, et seal on juba omajagu kohustust ka ja enesepiinamist ja piitsutamist. See hobi või harrastus, mis tihtipeale muutub tööks, on üks, on fotografeerimine fotode tegemine. Teine on reisimine. Jah, nüüd on, no ütleme, et reisimisel on küll sellist töö iseloomu võib-olla natukene vähem, kuigi jah, eks ma otsin selliseid kohti, kus on kus ei ole just kõige lihtsam reisida, ehk siis et kus on põnev, et on teist laadi stressi kui töö juures, aga jah, fotograafia on pigem see, mis on millega, ütleme, et millega on võimalik ka raha teenida, et veel ei ole plussi jõudnud, kui päris algusest saadik vaadata, aga et et see on mõnikord ka töömoodi. Aga te ei ole fotokunstnik, ei pea ennast kunstnikuks selles vallas. No ma ei tea, kust see piir läheb, et et selles mõttes fotograafiaga on võimalik tegeleda, et ta võib olla dokumentalistika ja kas kas dokumentaalfotograafid on kunstnikud või mitte, no seal on raske öelda, ma arvan, et seal on kuskil selline hall, hall ala, aga noh, et mis võib-olla noh, vähemalt minu enda, kui ma vaatan minu kui fotoharrastaja arengut, et siis viimased mõned aastad olen ikkagi enne, tean, mida tahan pildistada ja siis mõnikord ka joonistan paberile valmis, et kuidas see asi peaks välja nägema ja siis võtan selleks spetsiaalselt aega ja siis Sten sadu ja sadu pilte, kuni siis saan mõned vajalikud kaadrid kätte. Ja võtate etega spetsiaalselt vajaliku reisi, et saada kätte need fotod, mida te tahate. Päris nii ei saaks öelda, et ma need reisija muidu ei oleks teinud, kui mul ei oleks olnud photography harrastust küll, aga jah, see määrab mõnikord seda kohavalikut ja no kui nüüd sellest viimasest reisist rääkida, siis sinna Kesk-Ida-Aafrikasse Ugandasse põrandasse läksin kindla teadmisega, et ma tahan seal lapsi pildistada. Millal teil see teadmine tekkis ja miks teil see teadmine tekkinud? No siis peab minema umbes aasta jagu aega tagasi, et kui sai Paal galeriiga kokku lepitud, et siin nüüd 2005 augustis näitasid end, mul oli siis juba mõned teemad pooleli ja neid siis arendasin edasi, neid oli umbes neli-viis teemat, noh, sellised, mis, mille teemad, millel ma olen juba pilte teinud või siis neid kavandanud, üks nendest oli siis laste portreed, aga ma tahtsin seda piiritleda, ma olen varem ka lasteaiapilte suurelt välja printinud ja välja pannud, ehk siis et selliseid näituse moodi väljapanekuid, et teinud, aga nüüd tahtsin seda piiritleda ja kevadel sai see valik tehtud, et see on just see teema, mis ma seekord tahaksin välja panna. Ammust ajast oli tahtmine Aafrikas käia sealkandis, et siis neid riike oli seal ütleme nii, sihikul oli teisigi, aga Ruanda sai just valitud sellepärast, et noh, tal oli sellist ajalugu ja, ja mind on sel aastal 94, toimusid Ühed, hullemad tapatalgud viimasele seal maailmas üldse, kui kolme kuu jooksul ligi miljon inimest maha nutiti ja noh, siis tsiviilisikut, et seal ei olnud sõjaga tegemist, vaid selgelt genotsiidi ka siis mind on alati köitnud sellised piirkonnad, kus hiljuti on mingi dramaatiline sündmus toimunud või suisa tragöödia, et mitte ei huvita mind otseselt need tragöödia detailid, et nendest isegi noh, väga palju ei taha lugeda, et see on niivõrd võigas, vaid just see, et kuidas inimesed on sellest üle saanud ja, ja kuidas on see mõjutanud nende siis sellist elu pärast seda tragöödiat Te käisite seal sellel suvel, kui kaua te viibisite Rwandas ja Ugandas? Et natukene üle kahe nädala, oli see aeg, mis, mis ma sain näpistada, et, et muude kiiremate tegemiste kõrvalt, et jah, juulikuus kaks nädalat. Oli see piisav aeg, et saada kätte see pilt, mille järgi te läksite. Saite te sealt selle, mida te tahtsite? Aeg on alati vähem, noh kindlasti oleks tunduvalt rohkemalt seda aega vaja, noh, kaks nädalat oleks siis, kui juba täpselt teaks, no ütleme, et kui ma nüüd läheksin sinna ja mul oleks kaks nädalat, noh, ma kindlasti oleksin lõpptulemusega, hakkab rahul. Aga noh, tuleb ikka elus kompromisse leida, et ei ei ole mul võimalik ainult sellele veel pühenduda, nii et et aga sain piisavalt hea, ütleme niimoodi, et jäin rahule küll. Kas Ruanda lapsed on teistmoodi, kui on eesti lapsed või on lapsed ikka lapsed kõikjal maailmas? Lapsed on ikka jah lapsed, aga ega muidu neid vaadates ei saakski aru sellest vahest, aga teades seda lähiajalugu noh, siis ilmselt see muudab pigem vaataja pilku ja nii nagu ilu on vaataja silmades, nii on ka kõik muu subjektiivselt hinnatav vaataja silmades. Vähemalt minul on, oli neid lapsi seal tänavatel. Noh, ma ise ilmselt vaatasin teise pilguga, kui ma vaatan eesti lapsi. Ja nii lihtsalt läksitegi tänava peal. Lapsed võtsid aparaadi välja, pildistasid, kuidas te kontakti nendega saavutasite, kas nad pelgasid, kas nad olid head modellid poseerisid meelsasti. Tulid juurde, küsisid, rääkisite nendega, kuidas see kõik toimub. Noh, seal oli erinevalt ja muidugi selleks, et saada neid hästi keerima ja selleks on aega vaja, et, et see nii ei tule välja, et lihtsalt käin, jalutan tänava peal ringi ja siis muudkui lihtsalt kõmmutan, et seal natukene ikka vaja aega nagu tutvumiseks ja suhtlemiseks ja niisama soojenduseks tuleb neid pilte plõks, seda küll, aga no need ei ole need, millest pärast saab midagi välja valida, et seal. Et kuna ma umbes täpselt teadsin, mida ma tahan saavutada, siis mul seal lastega õnnestus saada ka selliseid kontakte, enamasti siis, kui hakkad seal ühte pildistama, siis jookseb neid terve hulk kohale, siis nad tahavad kõike, aga pildi peale trügida, alguses nad häbenevad, siis nad pisut põgenevad pojad üksteise taha peitu, siis nad mingi poole tunniga soojenevad üles, siis nad tahavad kõik korraga pildi peal olla ja siis on tükk tegemist, et neid niimoodi majandada, et et, et saada siis ühe või kahekaupa vastavalt sellele, kuidas parajasti soovisin, et teie, seiske nüüd siin ja kõik, teie ülejäänud, ärge praegu tulge, et varsti tuleb ka teie kord ja seda kõike niimoodi, et nemad inglise keelt ei oska, natukene Nad prantsuse keelt seal oskavad, aga selles keeles on jällegi oskused piiratud, nii et õnnestus see ikkagi nendele kuidagi sel selgeks teha. Noh peamiselt küll jah, žestide ja kätega need. Et need kõige paremad pildid on saanud ikkagi tulnud siis kui olen öelnud, et siiski olid siin, siis ma tean, milline taust seal taga on ja kust suunast valgus tuleb ja proovinud paigal olla ja siis erinevaid nägusid teha, et noh, siis ma üritasin seal ka nägusid ette näidata ja, ja oli, selles mõttes oli ikka väga andekaid modelle ka, kes kohe hea meelega tegid kõike seda kaasa. Aga Ruanda igapäevane elu, kui paljudes seda nägite, kuidas seal inimesed praegu elavad, mis seal toimub? Selles mõttes väga positiivse mulje jättis optimistliku mulje, et nad on noh, praegu nimetatakse neid üheks aafrika lootuseks, et neil praegu majandus läheb tõusujoones ja keegi seal näljas ei ole noh, ütleme nagu niimoodi vähemalt tervikuna ja võib-olla üksikuid inimesi, aga neid tõesti noh, tänava peal selliseid päris kehval järjel olevaid inimesi ei märka, kuigi noh, siis võib öelda, et tegelikult kõik neist on kehval järel, aga nad on ikka niisugused optimistlikud ja ja kui noh, minu arust heaks näiteks on see, et noh, kuidas on nad just sellest 11 aasta tagusest tragöödiast üle saanud. Heaks näiteks on see, et nemad oskavad ja teevad selle üle isegi pisut pisut jah, nalja või et, et noh, kui seal on Hutud ja Tudsid, et hukkunud olid need, kes peamiselt tutsisid maha nutisid ja teisi Utusid ka, kes neid tutsi seltsis parajasti varjasid või pooldasid või olid sellised mõõdukad siis nüüd nad elavad seal kõik ilusti külg külje kõrval ja räägivad sellest, et nad ei tohi rääkida sellest, et keegi on hutu ja tutsi, et nad on kõik ühed Ruanda lased ja see kõik on no väga sellise positiivse mulje Rain Tamm aga nende laste seas, keda te seal pildistasid ja nende piltide seadmist nüüd näitusele lõpuks jõuavad on ikkagi nagu üks peategelane, selle poisi nimi on Samson. Kas tema kohta päris laps saab öelda tema, nüüd on 15 aastane, et miks ma tema välja tõin, et seal on ka teisi lapsi. Üritasin seal nende lasteaianimed ka teada saada, et keda ma seal pildistasin, kõigi kohta küll ei õnnestunud ja nad kasutavad ka seal kahte nime paralleelselt ja päris alguses oli mul sellest sellele süsteemile keeruline pihta saada, neile seal see kohalik nimi ja siis nad välismaalastele mõnikord ütlevad mingi teise lihtsama nime nagu päris jonn ei olnud, aga Shake ja selliseid prantsusepäraseid nimesid, aga Samson oli jah üks tegelane, kelle kohta, kellega me seal pisut rohkem suhtlesime ja nüüd siin oleme emailitsi ka suhelnud veel pärast seda reisijate on jah üks viieteistaastane noormees, kes oli nelja aastane, kui tapatalgud pihta hakkasid ja tema, mõlemad vanemad hukkusid seal selle käigus, nii et nüüd tema elab vanaisaga kahekesi. Kui suurt asjaajamist nõudis, et lõpuks pääseda sinna Ida-Aafrikasse Ugandasse ja Rwandas oli palju takistusi. Veel ei, see on väga lihtne, et need Uganda ja Rwanda on mõlemad riigid, mis on aru saanud, et et nendel on turistide raha vaja ja siis viisa on võimalik piiri pealt osta, pole just kõige odavam viisad, võiks öelda, et kallimate hulka kuuluvat, aga, aga see on üks võimalus nendel riikidel natukene välisvaluutat teenida ja ta põhimõtteliselt on lihtsalt kohale lennata, piiri peal, viisa osta ja noh, nii nagu need reisid on, mis ma väga suur enamus neist, mis ma teen, on sellised, et lähed koha peale ja siis vaatad, mis kus ööbida saab ja kuidas edasi liikuda saab ja, ja siis niimoodi kohast kohta ja otsid siis selliseid paiku, kus inimestega parem kontakt hekiks. Kui Rain Tamm teie tööd parasjagu just näitusel väljas ei ole, kus siis neid näha saab? Need varasemad on liikunud ja ma loodan, et nüüd selle näitusega juhtub sama lugu, et kudesid, last, et maha tuleb, siis juba on huvilisi, kes sooviksid neid mujal näha, nii et ta siis liigub mõnda aega ringi. Sageli on sõpru-tuttavaid või ka mõnikord päris võõraid, kes soovivad mõned neist omandada ja siis eks neid läheb tasapisi müüki, nii et nii et kui siin mõned aastad tagasi olid mul Kuubal tehtud ka inimestest Kuubalastest üks näitus, siis nendest 25-st pildistasime välja sõitvast viis on alles, et ülejäänud on leidnud endale koha kellelegi, kas siis koduseintel või kuskil kohvikus. Aga on sellist pilti ka olnud pida, mida te mitte mingisuguse hinna eest mitte iialgi maha ei müü. Ei, ma nii põhimõtteline inimene ei ole, on mõned sellised, mis on kindlasti, mis on minu jaoks olulise väärtusega pildid ja siis ma hoolikalt valinud, kes selle endale saab, et sellised, et oleks ainult enda jaoks on sellist? No on küll, mul on kodus ka mõned pildid seina peal, mida ma ei ole tahtnud ja teistele siis siis ma nendest ei tee duubleid ega midagi, nii et noh, ka on see siis, kui ma pilte kingin või või kui ka müün, siis ma teen väga selge kokkulepe, et sellest pildist rohkem koopiaid ei tule ja kogu lugu. Kas järgmine teema või järgmine reis, mis on seotud ka fotode tegemisega, on juba teada, on juba silme ees? Veel ei ole, et, et peaksin nüüd mõtteid koguma, vaatame, kuidas see näitas, vastu võetakse, jäetakse, annab siis kas loodetavasti julgustust veel midagi ette võtta. Aitäh teile, Rain Tamm praegu intervjuu eest ja soovin kõigepealt teie näitusele edu ja palju vaatajaid ja rohkelt ideid edaspidiseks. Aitäh.