Me istume Eesti Rahvusraamatukogu peadirektori Ivi Eenmaaga tema kabinetis aga mitte selles uues, mille aknad hakkavad tulevikus vaatama Kaarli kiriku poole, vaid selles, kus ta istunud viimased aastad. See on siis Tallinnas Toompeal, kiriku platsil, Eestimaa rüütelkonna endises hoones, mida me teame kõik siiamaani kui Eesti Rahvusraamatukogu peahoonet. Missugust tunnetega võib Rahvusraamatukogu peadirektor pärast õigupoolest peadirektorist, peaks vist ütlema, missuguste tunnetega? Võib pea direktriss vaadata ajale, mis on läinud 15.-st novembrist, mil võeti vastu Rahvusraamatukogu seadus sellele ajale, mis on läinud ja nüüd sellele pisut isegi ma ütleksin hullumeelsele ajale mis kestab nähtavasti päevani, mil avatakse uus maja Tõnismäel. Ja ma ei usu, et see hullumeelne aeg selle päevaga konkreetselt lõpeb. Tõstan küllalt raske rääkida. Ja ma tõesti arvan seda, et nüüd see hullumeelne aeg ei lõpe selle hetkega, kui me oleme lugejale uues majas ukse tabanud. Vastupidi see alles algab. Sellepärast, et me oleme selles vanas kaunis rüütelkonna majas elanud. Vastajaid. Ja kogu meie lugejateenindus. On olnud? Korraldatud nii nagu on võimaldanud see maja siin Toompeal ja kõik need majad, mis on selle, peame ümber. Ja kogu see elu, kui alguses veel tundis, tähendab, ma ütlen veel möödaniku suhtes, nii et me esimene asupaik oli tegelikult Toompea lossis. Loomulikult, see kaks tuba seal ja kitsaks ja nii me siis siin selle maja hõivasime salgu tuba toalt ja pärast siis ka terve maja. Ja kui esialgu selles majas oli nagu ruumi õhku nii inimestele kui raamatutele, siis loomulikult aegade jooksul on kõike väga väheseks jäänud. Ja ma tuletan veel kord meelde ühte asja, et mitte heast elust ei hakatud ehitama uut raamatut Kült veemaja ikkagi eestiks Stahli ehitatud omal ajal, kui las ta oli väga kaunis maja. Aga ta ei ole ju raamatukogule ehitatud. Ja sellepärast selles majas raamatukoguhoidja noh, kasvõi et kõige elementaarsemaid klasse lugejale kuidagigi kätte toimetada. No ta võib ju sisuliselt sellist sunnitöölise tööd käsitsi Altkeldrites vanu kivitreppi tassima raamatuid ja ei ole üldse tegelikkuses, selles majas on raamatuid vähe. Tähendab, nad on ju praegusel hetkel suurelt jaolt Lasnamäel. Ja selge oli see, et omal ajal kui keldri seinu sõi seen ta tuli juba niiskusraamatutesse, siis me noh, isegi kole sõna küll, hakkame Lausaks mädanema. Ja Ma töötan raamatukogus praegu juba vist juba oma 18 aastat Nendest viimased seitse aastat siis direktorina või noh, nüüd siis peadirektori peeniksinidega. Ja ma mäletan, et kogu kõik need 20 aastat on olnud ainult üks võitlus selle eest, et seda maja üldse hakatakse ehitama ja noh, nüüd ta ehk siis ikkagi tõesti tuleb, kuigi kogu see tee on olnud kohutavalt vaevarikas. Samas, kui räägite rääkida tunnetest edasi, siis see maja on ju meile kõigile omamoodi kallis, vaatamata sellele, et me siin elame kapi taga, nagu öeldakse. Ja koridoris on kitsaks jäänud ja noh, eriti praegusel hetkel, kus on sisuliselt valmistume kolimiseks ja meie raamatukogul või isegi juba kinni pandud sest meil tõesti enam ei ole tükk aega ei ole õhuruumi lisaks. Ma ütlen, kui selle majaga midagi õige kiiresti ette ei võeta siis võib juhtuda Ta noh, kohutav õnnetus ja nimelt vaeva kokku variseda. Sellepärast et katus on läbi, keskküte on sisuliselt läbi. Ma isegi ei tea, et nõukogude võimu ajal siin oleks mingisugust noh, kapitaalremonti selle tõsises mõttes üldse ette võetud. Kõik need torustik ja see on ju kõik klikiaeg, nimelt siin pärast on olnud ainult üks lappimine. Ja loomulikult ükskord on niimoodi, et maja on ära väsinud sellest ja see hetk on ausalt öeldes käes ja ta mu käes ja ma isegi imestan, et me siiski suutsime selle talve siin veel vastu pidada. Lugejatele selle raamatukogu noh, põhimõtteliselt lahti hoida. Ja sellepärast ongi niimoodi, et nagu ühtepidi on kurb ja teistpidi muidugi me väga ootame oma uut kodu ootame ise ja ma tean, et täpselt sama palju või veel rohkem ootavad ka lugejad. Sellepärast et ma arvan, et need viimased aastad on toonud kaasa ühe siiski ühe, see on siiski hakanud väärtustama teadmised. Ja see, et teadmised on värtustunud, on toonud meile juurde väga palju uusi lugejaid. Ma ütleksin väga tarku lu, lugejaid, kellel on vaja välis. Ma ütleme, teatud eri riikides seadusi. Meie oma vabariigi aegse seadusandluse vastu hui väga suur, sest pole ju valdkonda, kus seda vaja ei oleks. Meie maja on ainukene, kus see kõik on olemas. Ja mitte ainult seadusandlusele, küsimus vaid tähendab paljudelt eluvaldkondadel. Ja kui rääkida raamatukogudes sellisest niisugusest koordineeritud nagu tegevusest, siis noh, on ju meie profiil ühtepidi küll kui rahvuslane vaata kogu siis see tähendab eestikeelne raamat, Eestiga seonduv raamat eestlaste poolt, ükskõik mis keeles see, aga see on asja üks pool. Tähendab, me oleme kohustatud oma tuleviku ees, nagu öeldakse, seda raamatut igavesti säilitama tulevastele põlvkondadele vee oma, oma rahvusmälu. Selles osas on meil mitte ainult Eesti ees kohustus, et meil on terve, tegelikult terve maailma ees kohustus säilitada mehi, eestlaste kogemused, meie mälu inimkonnale seal üks pool, aga kas on ju vaja siiski edasi areneks. Ja Me teame, eks ole, et riik areneb siis, kui igaüks meist, kes me selles riigis elame teeb tööd iseenda kallal. Ja selles osas on meie käes just nimelt väga palju poliitilist kirjandust, väga palju majanduskirjandust väga palju, nagu juba kord nimetatud seadusandlikku kirjandust tähendab kõike seda kirjandus, sellist kirjandust, mida on vaja ühe riigivalitsemise jaoks. Aga riigivalitsemise ei tähenda ainult ministrid või nende referendid. Seda kirjast tähendab riik saab tark olla ikka siis, kui tema kodanikud on targad ja multiMe, oleme nüüd avastanud jaoks uue väga targa lugeja. Ja sellest on südamest hea meel meile kui raamatukogu töötajale me näeme ise, meid on tõepoolest vaja. Ja nüüd ongi tekkinud selline olukord, et. Me oleksime nagu valmis juba aga siit tasakesi samm-sammult. Neid majasid vabastama. Ja ma usun, et majad, vanad majad saaksid uued peremehed ja nagu on siit ja sealt ajakirjandusest läbi lipsanud, eks ole see, et see maja läheb tagasi välisministeeriumile. Ma kordan, ta läheb tagasi aastaid omal ajal Eesti riik ostis selle maja rüütelkonna alt ja andis selle maja Eesti välisministeeriumile ja ma isiklikult olen küll veendunud selles, et seal õige maja, kõik vahepealsed variandid on ju räägitud, et noh, võib-olla tuleb Kunstimuuseum siia kunsti muuseumile omal loss käes, mis laguneb. See on nüüd teine oleks täpselt samamoodi, ütleme lohk on siit ja sealt, et järsku seda vaja ja ka neid kohtuda vajasid näiteks akadeemiana vaata kogulegi, kes on tõesti praegu kohut samas olukorras ja ja noh, kahjuks hetkel me ei suuda neid asjata. Siis vot siin ma natuke kahtlen, natuke niuksed eluvõõrad otseselt sellepärast et näiteks me isegi ei tea hetkel, mis juhtub selle majaga ja ka kohtu neli ja ütleme kohtudel oma majadega. Kui sealt on välja viidud meie raamatud, kataloogid, mida teevad vaheseinad tähendab see maja, kõik need kandepinnad, kõik hakkavad muutuda, muutuma ja, ja selles mõttes ühesõnaga niimoodi, et me viimesid ühega välja kohe teised sisse. Ma kardan, et see võiks juhtuda, totaalne õnnetuseks kõik ümberringi kärisid pealt on need majad veel väga noh, pole väga vigagi. No on hullemaid Tallinna linnas aga seest ja ütleme, vahetalad, kõik tähendab kõik läbi ja nüüd ühesõnaga võetakse üks pinge ära ja vahepeal on nagu öeldakse, ilma mingi pingeta, siis võib juhtuda pärast katastroof, nii et see ei ole niimoodi ja nii lihtsalt, et see maja meeldib või ei meeldi või, või noh, et me arvame, et niimoodi sinna mahuks ei ole. Ja, ja täpselt samuti näiteks Meegilitasidki niiskus on nii uuesti sees käisid ju kunstimuuseumirahvas mõõtmas, tähendab, nendesse praegustesse peamaja keldrit sidus üldse midagi, papp. Seekord võeti mingiks ajaks, suutsime selle seene pidurdada, aga ta areneb väga hoolega ja hoogsalt edasi. Ja kõik need avariid, mis on olnud siin, ütleme, küttega ja mis seal olnud torustikku, mis kõik mädanenud, vanad nad on toonud vett nendesse keldritesse ja, ja see olukord ei ole üldse mitte hea küll ise oleme mõelnud, et kui me oleme siin kõik oma asjad ravinud, mis me sellest vajadusel tahaksime teha, tahaksime teha ühe, üle linna palli sihukse balli, kuhu me kutsume lihtsalt lugeja kõik, kes lugenud olnud, ütleme oma töötajad oma peredega. Ja seepärast, et saalid niimoodi, et me võime siin panna ühte saar ühe orkestrit, siis teise orkestris ei oleks nagu mingisugune noh, lõplik jumalagajätt, eluga Toompeal, jumalagajätt, eluga Toompeal on ka või praegune viimane näitus. Üks tekitas päris nihukest suurt huvi. Ja see näitus on meie elustime kujunemises selles ajas ja selles majas. Ja väga huvitav olekule näiteks raamatutest, mis Eestis alti ja kirjastuskomitee käskkirjadest, mis, millist raamatut lubati välja anda 40. aastal 41. järgmised keskel. Mida sakslased, näited sellest pärast jälle uuesti, kuidas meil on näited väljas, kuidas redigeerida Juhan Liivi käsikirju kuna nad olid ideoloogiliselt vale ja nii edasi ja nii edasi. Et see on nagu jumala selle ajaga ja selle majaga meie ühiskonnas. Kõik need hullud, julged naised ja mehed, kes võtavad oma elus ette niisuguse sammu, et nad oma firmale hakkavad ehitama mingit uut hoonet, et need on mingisugused erilised tüübid, nad ei saa piirduda selles selles meie maailmas ainult oma erialaga, osa tema vaimsest energiast tahes või tahtmata. Ta meie ühiskonna tingimustes peab suunduma mujale teistesse eluvaldkondadesse, see tähendab seda, et kas ta oma valdkonnas peab töötama siis mitmekordse pingega rohkem või jääb see tema valdkond mingis mõttes katteta, et ta peab oma vaimujõudu suunama sinna, kus teised on omad TÖÖ jätnud tegemata või ei oska või ei taha või ei ole suutelised meie rahvusraamatukogu ehitamine tema valmissaamine siis edasi kolimine vahepeal kas või too kurikuulus rahvarinde kraavi kaevamine. Kõik need on asjad, millega bibliograafid, raamatukogutöötajad, raamatukoguhoidjad, restauraatorid, fondide eest hoolitsejad ei peaks üldse tegelema, töö peaksite tulema, teile peaks ulatama kuldsel kandikul selle superhoone võtmed ja te asute tegema oma tööd. Aga nüüd on niimoodi, et vastupidi, teie ehitate ju peaaegu et jääb mulje. Ma arvan, et kui ma midagi on välja tulnud, siis see ei ole ainult minu, see on ikka suure meeskonnatöö. Ja noh, selles meeskonnas on ka teiste erialade inimesed, kaasa arvatud see, et ütleme, majandusdirektor lause erihariduselt esitaja tehnoloogiadirektor on. No tehnikaülikoolikoolitusega automatiseeritud juhtimissüsteemid ja peainseneri loomik loomulikult tehnika, tehnilise haridusega ja nii edasi ja nii edasi. Aga paratamatult tekib see olukord, kus üks peab võtma kokku teatud otsad ja vast direktori asi ongi nagu üldideoloogia peab ikkagi seda kujundama. Noh, on tõesti tekkinud see olukord, et vähemalt mõnedki niuksed, tehnilised asjad oleks, on tulnud endale lihtsalt selgeks teha. Ja mujal maailmas ei ole ka ühe suure maja ehitamine kerge töö üldse mitte muidugi nihukeste probleemidega küll kokkupuudet ei ole maleva kolleegide käest küsinud, ükskõik on see siis Ameerikas või Inglismaal või Soomes või kus tahes. Nad ei saa aru, miks sina pead sellega tegelema või miks raamatukogu peab sellega üldse tegelema. See on tõesti nii, aga meie ühiskonnas ööbik, sega. Meil on eluaeg olnud ju niimoodi leninlik printsiip, et iga köögitüdruk võib riiki juhtida. Ega Lenin ka ju seda lausa nii ei ütelnud, ta ütles ikka, et noh, tuleb luua olukord, kus iga köögitüdruk oleks võimeline riiki juhtima. No aga meil on läinud just seda teistpidi ja sellepärast ongi kõik segamini ja noh, paratamatult tuleb lihtsalt ise kuhugile või meil tervel sellel meeskonnal kuhugile vahele nagu astuda ja et asi sellepärast, et me ei ole huvitatud sellest, et lihtsalt mingi ja kerkib, millal tarvis? Et kerkiksiteedi, raamatukogu see tähendab arhitektid on väga püüdnud arvestada veevajadustega ja meie soovidega ja kuna see ehitus on raske sellepärast olnud, et. Projekteerimine ja ehitamine on tegelikult toimunud üheaegselt. Ühtepidi on see hea, teistpidi on see raske, see on ka ehitajale olnud segavaks teguriks, et projekt valmib ehituse käigus. Aga samas, kuna muutused ühiskonnas on olnud ju väga kiireid, siis see on võimaldanud meil mingeid asju ringi mängida, seda maja märksa kasulikumaks teha, kuid oli algus kavandad. Kadunud on ju ära kõikide oskused, erihoiud ja eritingimused, niuksed tähendab ja mitmed dubleerivad kataloogide pidamised, see kõik on ära. Ja on ma usun, et Ta on võimaldanud otstarbekamaks muutvat teenindavustus süsteemi. Me kõik alustasime, nii et ega me tegelikult eriliselt ei teadnud mitte midagi. Olid mingisugused ideed, teadmised, mis me tahame, arhitekt leidis neile ruumilise ja kujundusliku lahenduse. Ja ma arvan isegi, et kui meil on oma teadka. Me lihtsalt ära ei oskagi näha neid. Ja ma usun, et kui me oleme elanud selles majas aasta tähendab me kindlasti peame midagi muutma. Ja ainuke lootus olevat siiski kogu see maja võimaldab muuta kiiresti ja operatiivselt. Ja eks meil ole ju ikkagi algusest peale olnud omamoodi, väga toredaks suureks eeskujuks. Tartu Ülikooli raamatukogu, mis on väga hea raamatukogu. Ja minul on täiesti arusaamatus, kuidas siis ikkagi võib üldse nii, et see Tartu Ülikooli raamatukogu paneme lehte kohe kõigi hirmsama ehituse välimusega võib vaielda, et seda ei saa niimoodi võtta. Aga et nüüd samas on Tartu Ülikoolis väga hästi läbi mõeldud oma tööd ja oma ruumiplaneeringu väga hea raamatukogu, nüüd me järsku teatava kõigile, et seal üks kõige kõige kõige hullem ehitust läbi aegade esid. Et kuidas ikka nii või minu, minu jaoks on need asjad arusaamatud seal omamoodi täiesti sule hullumine ja ise mõtlen, et bibliograafi amet lõpetab teistes alalhoidlikkust. Oskused või teadmised, kuidas säästa raamatut võib-olla natuke aidake, kuidas säästa iseennast selles ümberringi küllalt hullunud maailmas. Krohv krigiseb jalge all, trepid on täis krohvipuru ja siin läheb üks segu, poolik. Te kuulete, missugune ehitusmüra on siin. Nii et ühes osas on pandud lilled paika ja raamatuid sorteeritakse, teises aga käib kõige normaalsem iga päev, labane ehitamine alles, ma ei räägi siin mitte viimistlemist, sest isegi mitte. Aga viis hektarit, see on siiski niisugune pind, mida nähtavasti ei saa korraga valmis ehitada. Ivi Eenmaa, kui me tulime siia kaheksandale korrusele siis sellel kaunite kunstide korrusel kohtusime me esimest korda ka räige tõelisusega, nimelt raid, bratsu Ritraažist on tükk väljas ja selle kaudu, nagu te ütlesite lõhuti aken ja käidi sees varastamas, mida varastati, siis varastati väga teadlikult ja nimelt ma kardan küll, et see varas peab siin kusagil meie hulgas olema või vähemalt kas just meie hulgas vast mitte, aga vähemalt kõrval inimene, kes inimesed, kes teavad väga hästi, mis majas tegelikkuses toimub. Teatavasti paigaldatakse meil praegu riiuleid, riiuleid on ju meil kahte sorti, ühed on liikuvad riiulid Soomest ja teised on väga head riiulid, midagi niuksed, vaiksed riiulid, mida teeb meile Rakvere hitt ja viidi ära väga kallid, väga hinnalised tööriistad riiulite paigaldamiseks. Tööriistad, mis olid Soomest siia toodud ja lahtiseks varastati ära jällegi, ma kujutan ette, väga vajalikud eluks vajalikud asjad, nagu mõnede Paloy lukud. Jumal tänatud, et Me hästi peidame oma asju. Jumal tänatud, et mitte suurportfelle ind vähemalt nendest kaduks kaduma. Nuia läks veel paar raadiot ja mingid niuksed, isiklikud asjad. Aga see inimene ei või, need inimesed pidid tõesti tulema ja teadma, kus, mis asjad kus, millistes tubades, mis asjad on sihukest, et teistes tubades ei oldud käidud. Ja noh, vähemalt see varas või vargad olid nii siiski teadlikud, et nad ei lõhkunud ära avalt kaunist Rait Ratsatõstuk vitraaž. Sellepärast et see on ikkagi täiesti unikaalne meie jaoks tehtud lausa ju kunst, see ei ole lihtsalt klaaskunstiteosed. Ja muidugi kogu selle probleemi taga on väga palju probleeme ja nad on seotud ikkagi selle maja valve korraldamisega. Ja näiteks ehitajal pole mitte mingisugust vastutust, kuigi nad on palganud inimesed nagu palvemajja ja nad ütlevad, Need omakorda, et kui need ruumid on teie käes, siis te ise vastutate. Kas ruumid on juba teie käes hiljem? Kaheksas korrus sisuliselt on meie käes, aga siin on muidugi omad probleemid, et kui maja. On ju neid auke, kust annab sisse tulla, tähendab, ehitaja ütleb niimoodi, et tema peab tagama selle maja all, aga täidab kahjustada ja meil on näiteks ütleme, siin on veel ütleme, öised valvurid, naisidki, kes on. Nad on selles Endla poolses küljes, siis on esinenud juhtumeid, kus lihtsalt naised kardavad seda politseivalvet seepärast, et see on lihtsalt Bodrussimises. Ja egas nähagi teda pole. Kokkuvõttes ma ei tea, mulle tundub, et keegi on lausa huvitatud ja et lihtsalt ikkagi varastamise toimuksid, siis oleksid võimalikult selles majas. Ja see on nüüd üks põhjus, miljonid, mistõttu on Mil soikunud. Esiteks ei julgegi enam mingi tabloidi lukkes ja paigaldada sellepärast et need lihtsalt mugitaksisteraja ja varastatakse neid ja ega siis omal ajal kuidagi marat härra kapral raamatukogule väga hinnalise kingituse, see tähendab Nemad ostsid meile terve süsteemi maja jaoks hierarhilise lukusüsteemi, mis võimaldab ikkagi ühest ruumist kuni ema võtmeni välja igalühel vastavalt siis kuhu kellelgi õigus minna on selles majas. Sellise süsteemi ostis meile just selle valuuta eest, kinkis millisele kõike nüüd siis ühesõnaga ei, meil ei ole mingit reaalselt õigust anda seda üleehitajatele, et need hästi annaksid võimaluse ära varastada asja. Põhimõtteliselt oleme meie praegu selle olukorra ees, et me oleme sunnitud leidma oma eelarvest veel mingid rahad, et palgata siia peale nüüd juba oma valvet. Sellest ehituse valve ei taga kaitset sellele majale ega siis muidu ei oleks, kui te lähete praegugi mööda Endla tänavat, te näete neid puruks löödud aknaid ja juht tuleb iga päev juurde, aga ütleme, need aknapaketid, mis omal ajal nii kohutavalt suurte raskustega sai ütlemisena otseses mõttes välja võideldud. Nad ei ole kahju lõpmatud, nüüd tuleb ühesõnaga ühel päeval nad otsas ja täna mina Saksa tsiviilei olemas. Aga Saksamaalt meil ei ole ka, ütleme seda kõva valuutat saada siia uut klaasi juurde, nii et olukord on päris traagiline. Aga see vist käib seal ehitusega ehitamisega üldse kaasas, sellepärast et ega siis see anarhia, mis üldse on ümberringi ühiskonnas, siis igal sammul ka meie ehitusena. Ja Ma ütleksin niimoodi, et arvates on see ehitusBelsovitistlikum Kui mingi eelmised üldse on andnud, tähendab ühtepidi on arhitekti poolelt kavandatud selline rahvusromantiline maja maja, mille, mille arhitektuur on tekitanud väga suurt vaimustust ja just nimelt. Nonii, ütleksin väga tasemel arhitektide poolt kõrgesti hinnatud käissinarhitektsotor Ameerikast ja noh, ta leidis, et see on suurepärane selt funktsionaalselt hästi lahendatud vaja. Kuigi on olnud ka mingeid mehi, kes on kõndinud tundmatud mehed läbi lubavad arhitekti vangi panna, noh, see on niisugune kiibitsimine ja, ja põhimõtteliselt jaga ütleme raamatukoguhoidjaid üle maailma, kes on siin käinud. Nad ütlevad, et see on väga hästi läbi mõeldud raamatukogu. Aga mis puudutab kehitamist, siis see on tõepoolest eriti praegu, tähendab, kus on sisuliselt nagu mitte kellelegi ei ole mitte mingisugust vastutust, tähendab, me oleme praegu olukorras, kus meil ei ole mitte kellegi poole pöörduda, tähendab ainukesed tunduvalt, kes on huvitatud, et mis pole meie. Sest kuna maja on kinni samas majas, me ei oleks ta järgmist talve üle ehitanud ehitaja meile pidevalt lubanud. Ja kui te vaatate ka võigas järgi veel möödanikust neid ühe ehituse kroonikaid ja neid kõnesid, mida need ehitajad on seal nii-öelda maha pidanud milliseid lubadusi on nad Eesti rahvale välja öelnud järjest kaugemale järjest kaugemale ja isegi ütleme tänavu kevadel ilgi viimanegi saade, kui sai tehtud, siis oli jällegi ikkagi lubadused, see asi sügisel meil ilusti üle anda. Aga kui ütleme sügisel üle anda. Me rehkendasime, et isegi kui nad meile septembris kusagil oktoobri alguses annavad üledžime, on vähem, jõuame kavandada sele mitte maksimumi, vaid miinimumi. Et maja sügisel teele läheks, tähendab aasta lõpul ka. Aga praeguste temposid tempode järgi ja praegu seda ehitust vaadates mitte midagi ei juhtu. Ja siis on muidugi ma ütleksin, täiesti katastroof, sellepärast et me teame, mis olukorras on näiteks akadeemia raamatukogu variseb. Me teame, et meie vanad majad üleval Toompeal ei ela ülejärgmist talveilma selleta, et vanale majale tehtaks katus peale ja keskküttesüsteemidel vahetatakse ringi ja nii edasi. Ja noh, kokkuvõttes oleme me ju oma kogu kolimisgraafikut nagu öeldakse, kooskõlastanud viitega, aga praegu on see kõik aia tagane ja ehitaja, tähendab, ta ei ütlegi midagi, ta ütleb lihtsalt vald, ettevõtjad lähevad pealt ära. Aga minu arust ikkagi noh, seesama Tallinna ehitustrust eesotsas härra rajaga võiks ikka rohkem huvi tunda ja vaat minul tekib see küsimus, et mille eest ikka need mehed palka saavad? Muidugi saan aru, et mitte ainult selle maja ehitamise eest, aga mitte midagi muud ju ka ei ehitata sisuliselt vält loobime sõnu konservatooriumi ehitusele ennustamisest ja küll auk saab sisse, mäletate, meie meie maja koha peal seisis lauk küll aasta aega. No aga siiski hakkas minema ja no. Tahaksid kuule minust õigesti aru saab, vahel me oleme omavahel rääkinud pool küll naerdes, et kahju, et see stagna aeg ära lõppes. Vaadake siis oli ikka niimoodi, et kui minister palu, käratas peale ja ta ei lasknud ennast lollitada ehitajate poolt mingite utoopilisi ei lubaduste jäiga, ta tegigi Digima jätmistiga, midagi aitas, enam ei funktsioneeri mitte ükski süsteem. Nüüd enam, meil ei ole enam kellegi poole pöörduda, ka sellist ehitusministeerium, Konkreetsete ehitustega ei tegele. Linnavalitsus konkreetsete ehitustega ei tegele, neid mehi, ei ministeeriumist, ei ehitustrustis, tähendab linnavalitsust meie mehed, kes iga päev siin töötavad ja igal nõupidamisel kord nädalas on meil nõupidamised kohal on, nad pole enam kuude viisi kedagi näinud. Ja vaene siis ütleme siis Ehitusvalitsus number üks, kes on selle objekti valdaja hetkel tema lihtsalt ei tule toime. Ja pöörduda, ütleme, noh te võite mulle esitada küsimused, pöörduda peaministri poole või kellelegi niisuguste väga kõrge. No mis aitab, tähendab, ma leian, et olukorras, kus pommid lõhkevad, kus on võib-olla meie ellujäämise küsimused peaministri ja valitsusel ja, ja ütleme meie ülemnõukogu esimehe, nüüd need on need ellujäämise küsimus, millega niimi pead tegelema, no siis selle maja lõpetamine, ehituse lõpetamine, see peaks ikkagi olema nende inimeste äsikis, selle eest palka saavad. Aga kahjuks asi hetkel nii ei ole. Praegu näete, kui me kõnnime, siis te näete, ma, ma ei tea. Kui meil veab, siis me terve selle viis hektarit suure maja peal, võib-olla näeme kokkuvõttes palju viit-kuut, inimest, kõik tundus, et asi läheb veel kusagil märtsikuu sees ka isegi aprillis. Ja selle järgi sai tehtud Kemi kolitmis graafikud ja viimased noh, nii-öelda täpsustused ja esimesed raamatut siia toodud, aga noh, pärast seda on kõik lihtsalt soikunud. Lähme siis Mihkel Reeli juurde, kes on direktori esimene asetäitjaga kõigele tähtsatele asjadele, lisaks. Probleem on muidugi tõesti väga tõsine, tõsine ta ei ole mitte ainult raamatukogu töötajatele, raamatukogu personalile, kes momendil Toompeal seisvas raamatukogus tab kolimist kes istub nii-öelda kohvrite ja pakkide otsas. Ja ei ole see ainult see probleem meile sellele meeskonnale, kes siin uues majas peab jälgima, et ehitusliiguks peab garanteerima, et noh, meile üle antud ruumidesse saaks mööbel sisse pandud. See oli niisugune üldilmselt poliitiline majanduslik probleem, mis on kogu meie vabariigi antud niinimetatud üleminekuperioodile iseloomulik. Ilmselt ei ole suutelised meie vanast ajast väljunud suured organisatsioonid kohanema uute tingimustega. Ei ole meie majanduspoliitika suutnud luua niisuguseid mehhanismi, millega saaks mõjutada riiklikke organisatsioone. Väikeettevõtete aktsiaseltsid, kes on viimasel ajal tekkinud ja kellel on, ma ei ütle, kustkaudu on, see näitab väga õige või väär aga nad on saanud endale taha suured rahad, kas siis väliskapitali näol või Venemaalt tulnud partneri näol suudavad tellida ehitusi, maksta väga kõrget palka oma töötajatele ja kuidagi garanteerida ja suhteliselt väikeste objektide kiiret ja väga kallist valmimist. Aga niisuguse suure objekti ehitamine kus on kümned alltöövõtjad kaasas selle juhtkond, praegust, kes seda juhib, ilmselt ei oma, ta ei saagi omada kogemust antud situatsioonis, ta ei suuda paindlikult juhtida kõiki ALDE võtjate tööd, ta ei suuda orienteeruda praegustes hindades tööde hindades materjali kättesaamise võimalustes. Näiteks niisugune probleem, et kui on mingil töölõigus puudu töötaja omal endal firmas siis ehitaja ei ole suuteline seda korvama mingi teise väikefirma või mingisuguse teise ehitusorganisatsiooni töötajatega, väites, et see on väga kallis. Ja ilmselt puudub praegust inimene või, või oskus hinnata neid kulutusi. Tähendab, kui nüüd ehitaja väidab, et ühe puusepa toomine või lepingu sõlmimine väikefirmaga, kes selle teatud kindla väikese töö, mis, mille taga siin muud tööd ootavad, saaks ära tehtud, on väga kallis, siis ei ole keegi võrrelnud, kui palju läheb maksma tegelikult see, kui mõne päeva võrra viivitab kogu ehituse üleandmine. Kardetakse paigutada momendil võib-olla siia tõesti ütlemegi, mitte oma taskusse on riigieelarvest tulev raha. Arvestatakse, et see väär, seda raha peaks nagu kokku hoidma, et seda ei tohi loopida, see on kõik õige. Aga samas, samas ei puudub kalkulatsioon selle kohta, et kui me praegust ei anna näiteks mingisugune firmale lisa 10 või 20000, et pärast iga hilineb kuu, läheb ehitusele ja, ja kogu riigile maksma miljoni iga kuu hindade kallinemise töötajate kinnihoidmisega siin objeti peal toimub kolossaalne inflatsioon ja see kõik tuleb meie maksumaksjate taskust. Et noh, läheb mingi aeg, enne kui hakkab toimima seesama uus ökonoomika, seesama majanduslik mõtlemine, mida, mis on iseloomulik läänele ja mis meil praegust puudub. Ja need noored esimese ehitustrusti juhatajad. On küll ühelt poolt ilmselt soovivad tõesti seda tööd siin ära teha ja ära lõpetada, aga asi on ära vajunud küll. Ja on ära vajunud just väga niuksed halval halval kombel. Mehed nagu siin on peol ka midagi, nagu toimub ka, aga ühtegi tööd ei lõpetata ära ja tekib seesama nisugune, surnud ring, et üks töö ootab teist taga ei saa raamatukogu töötajadki normaalselt tegeleda. Praegust sisseseadega, tähendab, kui me räägime selle aasta lõpul avamisest, siis momendil peaks meie juba paiguldama suurel rindel riiuleid suurel rindel, paigutama mööblit, tegelema raamatu toote sissetoomisega ja alustama Jubaga tehniliste tehnilise sisseseadme monteerimist, mida me teha praeguste üldsegi ei saa. Ja ilmselt viimase kahe-kolme kuu jooksul kui me loome endale ruume juurde selleks tööks, ei ole suutelised enam korrektselt ja kiiresti ära ära teha. Nii et on täiesti reaalne kartused. Ta lõpul tehniliselt maja ei ole korrektselt valmis. Siin on terve rida, tekib, tekib probleeme lugeja teenindamisega ja, ja maja operatiivse juhtimisega, rääkimata niisugustest probleemidest mingisuguse ühenduse pidamisega muu maailmaga kaasaegsel tehnoloogilisel tasemel, mis on lõplikult meie maja töö eesmärk. Meil peavad olema niisugused tingimused loodud, et see maja on üks orgaaniline osa kogu maailma raamatukogude süsteemist. Aga, aga on selged selle, me saavutame alles väga kaua aja pärast. Nii. Sellepärast et kõiki seadmeid võib-olla pole käes kui ka, sest, et ka need, mis meil käes on, ei jõua üles, paneme jõua juurutada, me ei jõua neid töökorda seada. Suren. Hurraaga ja reklaamiga hakkas pihta raamatute kolimine. Kui kaugel see on praegu? Raamatute kolimise esimene etapp oli raamatute siirdamine Nevski katedraali keldrist meie uude majja. Ja selleks ajaks me meil oli tehtud graafik hoidlate valmimise kohta niimoodi, et see hoidla, kuhu need raamatut pidid tulema, oli tõesti valmis ja kasutada oli ajutine, juurde pääsutee läbi sissekäigu ja me suutsime sealt kiriku keldrist raamatut tõesti seda ajutist teed mööda hoidlasse ära tuua. Programmi järgi pidi valmima selle aja jooksul põhiline kolimistee, mis peab kulgema Endla tänava ja majandus proovi kaudu, kus on spetsiaalselt jäätud tehnoloogiline värav, mille kaudu raamatut sisse tuuakse. Aga Endla tänava poolne tiib ja sisehoov ei ole siiamaani valmis, sinna ei pääse autoga ligi ja ka peasissekäiku aga just niisuguses korras, et sinna ka ei pääse, autoga ligi. Ja see tähendab seda, et poolteist kuud on tekkinud vaheaeg raamatute kolimises. Väidetavasti on jäänud nüüd küll mõni päev veel ja selle jaoks, et see sisehoovalmiks meie kolimise jaoks, aga noh, neid tähtaegu, Me oleme, Meiegi ei saanud, ma väga loodan, et see viimane tähtaeg, mis nüüd sai paika pandud, see tähendab järgmise nädala keskpaigaks on viimane ja õigehoidlad on tehniliselt osa hoidlaid on tõesti raamatute vastuvõtmiseks valmis. Need hoidlad, kuhu kolimisprogrammi järgi peab sügisel siirduma raamatuid, on valmima Aasia saavad valmis. Üks tõsine probleem on muidugi tulekustutussüsteem. Valve küsimuse Me hoidlate suhtes oleme suutnud lahendada, hoidlad on valve all. Aga tule kustutamine on tõesti nii tähtis moment, et ei tuletõrjevalitsusega ka me ise saa lubada seda, et siia majja tuuakse sadu tuhandeid raamatut. Tol ajal ei ole tagatud automaatne gaasikustutussüsteem, sest käsivahenditega on väga raske seda teha ja, ja igasse hoidlasse panna valvesega inimest, kes jälgib, et seal midagi parajasti juhtu. Situatsioonis, kus on ehitajaid majas, kus on raamatute kolimised. Mitmel pool pooleliraamatut on veel laiali. Ja tulekustutussüsteemi valmimine on ka üks neid samasid tõrkeid, mis olnud pikka aega olnud ja tekkinud siia nüüd firmad on peale saanud, aga ma ei hakka rääkima, siin on terve rida väikesi tehnilisi tehnilisi raskusi kogu aeg selle süsteemile andmiseks. Praegune tähtaegu need kuu aja pärast saab ilmselt tulekustutussüsteem säärasesse olukorda, et me loodame et ta võimeline garanteerima tuleohutuse kolimist. Me jätkame siiski ühte hoidlasse veel säärasel moel järgmisesse hoidlasse. Kohal on ka tulekustutusvahendid käsivahendid komplekteeritud, mis peaksid garanteerima vähemalt ühe ruumi piires. Hädaohu korral tule kustutamise. Teie Anspop, olete maja komandant? Majja sisse tulime, siis teil oli õla peal see antenniga. Kuidas seda nimetatakse. Noh, see on raadiotelefon Poola päritoluga. Ja ilma niisuguste sidevahenditeta on siin majas üldse kedagi leida. Absoluutselt võimatu, sest niimoodi võib terve päev läbi joosta. Kellelgil sabasid, lõika mitte kätte saada. Kuidas te oma viie hektariga siis hakkama saate, kas ta allub teie valitsusele? Mul on niisugune tunne tekkinud deta hakkab hall alluma sellepärast et me saime ta ametisse väga tubli valveülema ja tema kohustustesse. Tulevikus hakkab meie. Valvesüsteemide korrasoleku jälgimine ja siis meie politseipostide töö koordineerimine ja Majas toimima hakkava valve ja see turvateenistus ja niisuguste julgeolekumeetmete jälgimine ja. Ja töö juhtimine politsei ja meie vahel. Kas tähendab see seda, et Rahvusraamatukogu ukse peal võtab meid vastu käeraudade ja kumminuiaga vormis politseinik? Ei no nii hulluks asi vast ei lähe, aga politseinik hakkab pajas liikuma ja tema on täies politseiniku varustusest, tähendab, ta on relvastatud. Ja me peame niisugust inimestena majas pidama, see on igas mujal igas kultuurmaades ka niimoodi, sest et ei ole välistatud igasuguste psühhopaat, arstide ja teiste niisuguste vaimsete häiretega inimeste majja tungimine ja kõike võib juhtuda. Raamatud ükskõik siis, kas ta on ilmunud aastal 1991 või 1391 või 1490 ükskõik, nad on kaitsetud omal moel. Ja nähtavasti kaitseteenistus on selles majas üks tähtsamaid teenistusi. Kui palju Rahvusraamatukogu valveteenistuses on salastatud. Kas te võite meile kõike rääkida või peate endale ka ühteteist? No see on üsna loomulik, et me jätame ikka palju asju enda teada. Prioriteetide hoidja, sellised asjad kindlasti hakkavad olema salastatud. Olnud niisugusesse niisugusse kohta mis tuletab meelde seda, et et siin alles käib tõeline ehitus, me ronime üle katkiste Telliskivitükkide Sand tehniliste torude, vanade värvist väärdunud tellingud jäävad meist paremale ja siia jääb ka üks sisend täisehitusprahti liiva klaasikilde. Kaablitõke vasakult kostab Tõnismäe liiklusmüra ja meie ees on üks niisugune kaldoks, mida me oleme näinud mõnes välismaa silmis. Kui isiklik garaažiuks käib niimodi kaldega lahti, need on need väravat, mille kaudu. Plaani järgi praegust peaks meie raamatuid transportima, auto sisenema. Ja kui uskuda ehitajat, siis täna Peaksin toimuma asfalteerimis töö et auto pääseks sellele uksele ligi. Ja kogu see ehituspraht, kui siis ei ole asfalteerimis, siis peaks praeguste vähemalt ehituse mehed labidatega või, või mingisse seadmetega seda hoovi puhastama, sellepärast et ma ei usu, et asfalteerida tuleb selle prahi pärasvatud laatama. Täna see on siis neljapäeval, 11. juulil kell on 13 ja 15 minutit, me oleme ringkäigul rahvusraamatukogus jõudnud siia sisehoovi. Ka kõige parema tahtmise juures. Fantaasiat võttes ei suuda ma siia ette kujutada, et siin võidaks kasvõi juba homme või isegi esmaspäeval kui meie saade on juba eetris käinud hakata tegelema niisuguse tähtsa asjaga nagu asfalteerimine, aga ilma selleta ju ükski raamatut raamatutega koormatud auto siia hoovi sisse küll ei sõida. Millal see töö siis siin võikski peale hakata? Mis on sama raske küsimus nagu kõik muud küsimused, mis on seotud tähtaegadega igal kolmapäeval istudes ehitajaga koos ühe laua taga. Me lubame teineteisele kõikvõimalike tähtaegu operatiivseks tegevuseks mingi ruumi valmimise või mingi hoovi koristama olemise ja muu sarnase peale. Neid tähtaeg on kümnete kaupa nihutatud ja tavaliselt ikka ühes suunas. Ettepoole pole siiamaani õnnestunud midagi saada. Ma ei oska öelda, miks ei ole praegu siin kedagi, seda tööd saaks teha lõppkokkuvõttes ka täiesti väljaõppimata kas või koolilastebrigaad või ükskõik kes, kes siia tuleks ja natuke seda hoovi puhastaks. Edasi jääks ilmselt kaevude paikapanemine, mis võtab ka mingisuguse aja ja siis asfalteerimine võtab kaks, kolm päeva, nii et ma ka kahjuks enne nädalat ma ei näe mingit võimalust jätkata raamatu kolimist, mis viib siiski selleni, et, et väga tõenäoliselt on aasta lõpuks osa raamatut ikka veel vanades hoonetes. Miks me peaksime rahvusraamatukogust rääkides manama endale silme ette pilti, mis pigem tuletab meelde Andrei Tarkovski filme, aga mitte valmimisjärgus olevat? Kultuuriobjekti. Ma usun, et, et ehitaja siiski suudab ühteteist ära teha, ma usun, et heast tahtest tallele puudu võib olla leitakse ka mingisugused vahendid, et ehitajaid juurde tuua. See iseenesest see hilinemine praegust toob selle kaasa, et raamatukogu peab ilmselt aasta lõpul kohutavaid pingutusi tegema kasutades ilmselt, et teiste firmade ja, ja teiste inimeste abi omapoolne töö, gospluateerija, töö, mis on peaaegu valmis olevas majas vaja ära teha enne kolimist enne lõplikku avamist. Et see siis ära teha väga lühikese perioodi jooksul tähendab suuri rahasid, ilmselt see tähendab meie oma väga pikki tööpäevi ja väga raskesse seisu. Meie jääme sellepärast, et me tahaks avamishetkel oleks tõesti kõik valmis, et me ei, me väga ei taha avada maja nii et meil mingisugused asjad veel ei funktsioneeri. Aga selge on ka see, et oma vanasse majja me jääda ei saa. Ja ma ei tea, kas ma loodan mingil määral sellele saatele, mis võib-olla toob mingeid vastukajasid ja paneb ehitatud, mõtleme oma. Ma loodan tervele mõistusele, et ei saa lubada seda et raamatukogu jääb nüüd mingisuguse kahe heinakuhja vahele, uus ei ole valmis, sinna ei saa üle viia tehnikat, sinna ei saa üle viia raamatuid. Vana maja enam ei ole suuteline toimima seal ei, seal ei ole tõesti enam küttesüsteem korras, elektrisüsteemid on korrast ära, katus jookseb läbi. See oleks täielik häving meie meie raamatule, meie, see oleks kohutav kaotus meie lugejatele, kes järgmise aasta alguses ilmselt jäävad ilma Teaduste Akadeemia raamatukogu teenetest. Linnaraamatukogu on suletud remondi tõttu rahvusraamatu ka ei, ei avama uksi, tekib Tallinnas väga raske olukord, et ei ole peaaegu ühtegi korralikult toimivat raamatukogu. No nii, nüüd me oleme siis silmitsi ühe Eesti vabariigi üleminekuperiood iseloomustava nähtusega, see on siis täielik kaos või õigupoolest suurepärane oskus tekitada kaost ja võimetus sellest kaosest aumeestena ja, ja ma ei taha öelda võitjana välja tulla. Kas siin ei teki niisugust tunnet, et teie tahate kõigele sellele käega lüüa, selle? Selle ehitusprahi sees, kus te olete nüüd viimased aastad elanud ja tööd teinud? Vahel. Päris nädala lõpus reede õhtul kui on väsimus suur, siis tekib küll vahel niisugune tunne, et, et noh, lihtsalt ei jaksa enam, ei jaksa isegi oma mingit otsest väga lihtsalt tööd enam lõpuni teha. Ja, ja niisugune tunne, et, et no mille nimel me siis nüüd nii väga rabelemiks elu ikka ajusse midagi paika paneb, aga no ma ei tea, mina ise olen kuidagi niisugune jonnakas siia majja ma tulin ja selle nimel aidata see asi valmis teha ja ja ega ma siit ennem ei lähe, kui see asi kõik on täiesti valmis ja ma usun, et ka pärast seda veel jääma siia majja, kuna noh, iseenesest kõik see, mis on oma vaevaga valmis saadud ja Need võimalused, mis sind pärast on edaspidiseks veel arenguks selle jaoks, et sest raamatu, kus tõesti tuleks maailmakeskne Euroopa-keskne kultuuri ja infokeskus need võimalused on kõik veel olemas. Seda ei kõiguta ka see, kui see raamatukogu ütleme tõesti praegust ei saa noh täpselt see ühel või teisel päeval valmis. Aga arenguvõimalusi on tal väga palju, perspektiiv on väga suur, huvi tema vastu, nii meil kui ka välismaal on, on niivõrd suur, et see annab optimismi annab niisugused tulevikuperspektiivi, mille nimel tasub vaeva näha, tasub tööd teha ja ma usun, et kohutava rõõmuga siiski noh, ütleme järgmise aasta alguses istume me selles valges ja soojas ja hubases majas ja, ja arutleme juba mitte sellel teemal, mismoodi katki läinud mingisugust ehituskonstruktsiooni asendada millegagi või mismoodi hoovi korda teha või mismoodi mingeid tehnilisi üles panna, vaid mismoodi kõige uuemat, kaasaegsemat, tehnoloogilist lahendust, võta ta, mismoodi ühendust saada kongressi raamatukoguga ja nii edasi ja nii edasi. Kui te oma vastust alustasite, oli mul tahtmine treid katkestada ja öelda, et see kõik tundub nii. Nii tavalisena see ütlus, et kõigest üle olla, aga kui te ütlesite, et aasta alguses loodate tegeleda hoopis oma erialaste probleemidega ja selles samas majas, mis juba on valmis, siis mul tekkis tunne, et ma vist usundeid. Ma ise ka tahaks ennast uskuda. Kas teie eriala, mida te olete kõrgkoolis õppinud, on andnud teile niisuguse realisti pilgu kõigile vaatamiseks või, või selle majaga tegutsemine on teist seda oskus kasvatada? Tal on mitte langeda sajaprotsendilise ahastusse, kui kõik ümberringi ei lähe nii nagu peab ja ei lähe mitte ühel päeval, vaid nädalate kuude kaupa, vaid leida ikka mingisugune reaalne väljapääs või, või suhtuda asjasse väga kainelt ja rahulik. Eriala on aidanud Mul ei ole. Eriala on aidanud mul mõelda teatava perspektiivi ja teatava alternatiivse alternatiivselt. Ma olen õppinud infosüsteemide projekteerimist ja nende projekteerimise käigul tuleb, on põhiidee selles, et sa pead ette nägema kõik ja eivariandid, mingid jamad, tavasüsteemi toimimise iga detaili juures ja sa pead selle kõik kuni lõpuni valmis mõtlema ja suutma seda siis realiseerida. Tekib mingisugune niukene, analüütiline ja süsteemne mõtlemine ja alati G mingisuguse veel teise lahendusvariandi otsimine, see peab toimuma nii, ei saa olla, et üldse ei saa teha. Ja see, see on, noh, aitab mul kuidagi tõesti siin selles väga keerulises väga segases miljöös säilitada närvi ja, ja vaatamata tõepoolest vahel väljapääsmatus olukorrale kuidagi edasi tegutseda. Ja, ja me oleme siiski õnnestunud töötama, nii et noh, lõppkokkuvõttes on iga asi ikka lahenenud võib-olla mitte kõige parimal tasemel, võib-olla võib-olla saavutanud alati seda loodetud tulemust, aga, aga meil on käes siiski enam-vähem reaalselt tulemused kõikides nendes valdkondades, mis on puhtalt, eks pluateerija ülesanne olnud Eks pluateerija põhiülesanne on siin majas tegeleda sellega, et sellest majast, mida ehitab, ehita, tuleks raamatukogu funktsionaalne asutus, kus, mille jaoks need ruumid on ette nähtud. Et siin tuleks õigesse kohta õige tehnika. Et siin oleks võimalus ühendust pidada, et siin oleks võimalus materjali paljundada, et siin oleks võimalus arvutustehnikat Gazett kasutada, et siin oleks võimalus trükkida, mida vaja kasutada telefaksisidevahendid ja nii edasi ja nii edasi. Ja me oleme, kui siin oli enne just juttu sellest, et miks raamatukogu ei võiks ise võtta enda peale veel ehitaja funktsioone. Me oleme, olen enda peale tõesti väga palju niisuguseid asju, mida juba alates projektist ei ole suudetud õieti realiseerida. See koormus on nii suur, et me oleme, tegeleme tegelikult raamatukogus. Süsteemide projekteerimisega ka näiteks sidesüsteemide, helitehnikaseadmete konverentsis Stahli kogu helitehnikatõlkesüsteemide tehniliste lahenduste alates projekteerimisest kuni montaaži häälestasini välja, oleme ise otsinud projektandid, oleme ise osalenud projekteerimises ise, hakkame osalema Motaažis kuni äärestuseni ja valmissüsteemideni välja. Ja neid tehnoloogilisi lahendusi, kus munale kätt külge pannud, on väga palju sidesüsteemide tellimisest, valvesüsteemide otsimisest, diatellimisest, järelevalvest kuni trükikodade köitmist, kodade arvutuskeskuse, kogu tehnoloogilise seadmestiku inventariliinide ja kõikide lahendusteni välja. Ja pluss veel lisaks projekteerimisele ja projektülesannet esitamisele ka nende vastava varustamisega mulle ise leidnud hankijad, kes on meile toonud materjalid või seadmeid. Me oleme ise neid vastu võtnud, ise hoiustame neid ise, leiame ka nende monteerija. Et ja nii edasi, et see on nii suur, nii suur valdkond, et kui me nüüd hakkaks tegelema pilguga puht ehitusalaste asjadega tähendab kuskil mingite puussepatööde organiseerimisega või mingite elektripaikapanemisega, siis meie põhitöö jääb lihtsalt tegemata, ta on kannatanud niigi, me oleme tegelenud teistega sellega, et me oleme siia välja ajanud aknaid Saksamaalt. Me oleme siia välja anud küttesüsteeme, kõiki muid üritanud aidata ehitajad ja selle tagajärjeks, et mõningad asjad, mis on meie põhitöö, on takerdunud või aeglasemalt läinud või me ei ole seal saanud panna nii palju jõudu, kui oleks tahtnud. Ja siin on tulnudki ka mingi võib-olla tagasilöök, et me ei ole saanud omaenda põhieesmärke realiseeritud kõige paremal tasemel. Nüüd lõpus on selge see, et kõige tähtsam on muidugi saada see maja tervikuna valmis. Ega me ka praegust, vaatamata sellele minu jutule, et meie põhiülesanne kogu see tehnoloogia ei ole ära öelnud ka teiste abiscon, vaja puht ehitusalast tööd teha. Lihtsalt küsimus on selles, mil määral ja kui palju me suudame seda ette võtta, sest meie mehed on siiski väga koormata oma töödega, me oleme valmis ise leidma firmad, kes teevad ära siin teatavat, kas metallitööd või mingid niisugused tööd, mis on ehitajal vaja, mida ta millegipärast ei ole suutnud ise ära teha ja ei ole suutnud ka ise tõmmata mingit alltöövõtjat juurde. Aga nagu öeldud, igal asjal on mingisugune piir, mingit laseme, ei saa muutuda ehitus direktsiooniks, teise põhiehitaja kõrval veel ta peab ikkagi suuteline olema ise osa asju ära lahendada. Ja meie võib-olla saame aidata kaasa sellega, et me oleme mingil määras hääletoru. Meie tõesti oleme avalikkusele rohkem väljas, mesis teadvustame seda meie olukorda, me üritame, oleme kirjutanud väga palju kasutanud ajakirjandust, oleme kastnud raadiot, televisiooni, kus koha noh, teadvustada neid probleeme. Ja, ja võib-olla noh, kaudselt läbi selle siis on, on nii ehitaja kui ka meil hõlpsam siis saada mingisugust abi. Kuni selleni välja, et on olemas olnud reaalset ettepanekut ja reaalset organisatsioonid, kes on väga palju meid aidanud. Ja lõpusirgel on nüüd olla meilgi olemas valmidus veel käed külge panna või kui sulepead külge panna või, või. Läbi raadio teadvustada neid probleeme. Ma loodan, et tänasest saatest ka, kui on organisatsioone, kes on võimelised praegus suvel leidma mingisugust konkreetset pakkuma välja mingit konkreetset lahendust, et näiteks oleks võimalik tulla raamatukokku ja aidata midagi ära teha. Ma ei, me ei ole siin kõiki teemasid välja tulnud, võib-olla ehitaja lisab veel midagi. Siis ma usun, et need on väga teretulnud. Samas on selge, et niisuguseid firmasid, kes tulevad ainult oma kasu peale välja ja krutivad hinnad väga kõrgeks, et saada siit mingisugust väga kerget teenistust, need firmad siia teretulnud teretulnud ei ole, sest ikkagi kogu see raha, mis on siia ehitusele antud, on eelarveline, see on kõigi meie taskust, see on maksumaksja taskust tulnud ja selles mõttes noh, neid hindu ei saa kosmosesse kõrgusse ajada. Ning ma olen rääkinud umbes tunni jagu juttu raamatukogu inimestega, nendega, kes juba riiuleid panevad paika ja lilli kasvavad ja nii edasi. Öelge, palun, mida teie arvate sellest Rahvusraamatukogu ehituse praeguses seisus, sest mulle tundub, et et mõnda aega oleme meie ajakirjanikud nagu selle maja täitsa ära unustanud või see meeldib hoopis teile, et kõik nii vaikseks jäänud ajakirjandus Ei ütleks, et see meile nüüd meeldiks ja et me sellest rõõmu tunneme. Teatud on need telesaated, mis toimusid kuni eelmise aasta lõpuni siiski autosid selliste väga tõsiste ja, ja suurte probleemide lahendamisel. Kuid me oleme ise püüdnud nagu enda jaoks siiski väga tõsise tähelepanu all seda objekti hoida. Samuti ilma ilma siis televisiooni ja raadioabita. Seis praegu objektil. On? Väga. Nii-öelda otsustav me oleme selleks suveks üritasime valmistuda ja, ja hoida siiski 80 protsenti oma tööjõust siin objektil vältida puhkusi nii palju kui võimalik. Samuti kaasata siin üldehitustöödel ja teisi ALDE võtjaid veel juurde. Kuid noh, päris rahul selle käiguga siiski ei ole ja see nii-öelda tähtaeg, millest nüüd viimasel ajal räägitakse. Novembri lõpp. On meil täiesti teada ja ja nii-öelda selle nimel me praegu tegutseme. Kas te teate, kui palju teil praegu neid mehi on, kes ei võtnud juulikuu puhkust ja praegu siin tööl on? Kas on siis 80 protsenti või on vähem? Ma tahaksin arvata, et kuskil 70 75 niimoodi peaksime number praegu olema võib-olla natukene on vähem. Sellepärast et meil töötab väga palju just kogenud ja, ja vanemat kaadrit ja ja lihtsalt vahetevahel tekib vältimatu olukord, kui, kui sellistele eakatele inimestele ka ka suvel ei, ei võimaldata, kust. Kuid jah, me oleme üritanud seda mõõdukalt teha. Toomas Kitsing, öelge palun, kuidas teie peafirma suhtub praegu Rahvusraamatukogu ehitamisse? Tallinna ehitustrust. Eesotsas tema juhataja Ants rajaga on suhtunud minu meelest sellesse ehituse käiku väga tõsiselt ja. Kuigi otseselt ei, ei ole nagu lepingu kohustusega sealtpoolt keegi ei firma ega ega isikuliselt seotud, on iga kolmapäevastel nõupidamistel vähemalt kaks-kolm inimest üritanud kohal olla ja aidanud probleeme lahendada, nii et siin osas ei ole ühtegi pretensiooni. Suhtumine on, on tõsine. Ja põhiline. Teema kõige tähtsam, kõige tähtsam ülesanne ongi ka nendel nõupidamistel see, et me suudaksime siiski raamatukogu töötajatele üle anda neid ruume sisustamiseks ja ja fonde raamatute kolimiseks. Kuid tuleb tunnistada, et mitte kuidagi ei ole me suutnud hoida kinni nendest aegadest ja ja see takistuste ring on, on nagu väga suur. Ta puudutab igat alltöövõtjat, alltöövõtjaid on siin üle 20 ja nendel kolmapäevastel nõupidamistel just üritamegi kuni viimase pisiasjani kõik need takistavad tegurid üle käia. Ja nüüd me tahame iga nädal määrata samuti veel ühe kohtumise, kus võtad tõsiselt käsile kõikide ALDE võtjate esindajatega juba nii-öelda kohapeal peakorpus. Et läbi käia seal ruume ja märkida üles kõiki, puudusid kõikide esindajate kohalolekul veel lisaks sellele kolmapäevasele nõupidamisele. Kuid siin kõige suurem moment, mis muret teeb, ongi nende firmade suurema osa nendest vastutustundetus. Ja kahjuks lepingu osatähtsus siiski ei ole praegult muutunud veel selliseks, nagu ta peaks olema. Ja teatud määral kõik need firmad, kes siin töötavad, Aldo võtja alltöövõtu korras teevad väga spetsiifilisi töid ja, ja on oma oma alal täiesti monopoolses seisundis, nii et tahes-tahtmata. Me peame enamikku meist Siin siin tööl hoidma, nii et me ei saa siit ära saata kedagi, sellepärast Tal esineb nii-öelda vastutustundetut suhtumist sellesse tões võrdlemisi kurb pilt. Kurb pilt on, on selle tõttu räägime, räägime ainult, eks ole probleemidest ja ja nendest asjadest, mis meile muret teevad ja noh, ei räägi sellest, mis, millega me hakkama saame, nii et on olemas ka natuke rõõmustav mavaid momente. Aga noh, nendest võib-olla ei olegi vaja rääkida, sest et domineerivad siiski ja pidurdavad töö käiku, need teised. Albert Maltis ja teie amet siin. Võtsin selle aja jooksul, kui ma neid olen olnud, need mõned tunnid siin rahvusraamatukogus olen ma Polnud, esiteks ühest vargusest, mis tehti kaheksandal korrusel, kus lõhuti ära klaasia tungiti sisse. Siis teine varguse lugu, räägiti meile 10 minutit enne ühte teist, kui me siin majas intervjuusid tegime, et oli varastatud tualettruumist ära ühed kraanid. Ja kolmas varguse lugu, tuli ilmsiks sama lindistamise ajal esimesel korrusel laest maha kistud üks paneel Soomest toodud valgustiga. Öelge palun, kas teie teate neid inimesi, kes siia tööle tulevad? Ega ometi tänavalt tulda niukseid? Tükke tegema tänavalt vaevalt osatakse nii peenelt neid asju teha, eks neid ikka on ehituse asjaoludega kursis ja teavad, kus midagi on. Aga noh, ega ma ei ütleks väeti, ainult ehitajaid need on, eks siin on palju rahvast peal igasuguseid ja, ja jälgida neid täpselt v isikut kindlaks teha niimoodi ei saa. Ma kuulsin küll nendest võrgus lugudest, aga. Öelge, palun, kas niisugustel puhkudel, kuidas näeb ette ütleme, ehituse kord ja kas tehakse ka mingid aktid ja antakse kriminaalasi käiku või on neid ära näppamisi nii palju, et noh, see kuulub, nagu öeldakse meil veel valitseva noh, töö tegemise stiili juurde lihtsalt, et ikka kaob ühte, teist või on asju tellitud kõiki niipalju, et parajasti varastamise jagu ka. Argo seoks, ei ole tellitud ja eks neid kaduma läinud asju tuleb asendada naguniipea, ettevõtja vastutab selle üldse selle eest, mis me suudame, anname muidugi vastavatele organitele ka info ja võetaks süüdlased vastutusele. Kui see õnnestub, on leidunud näiteks juhataja, tabasin teo pealt kohe ühe Ripla varguse juhtumi ja siis mees võeti viienda ehitusvalitsuse oma mees, kes monteerib lagesid kasutades ära tema teab, kus ladu on, kus on uksed ja püüdis kõrvaldada kese. Tabati ja mitugi teist juhust olnud avatud ka, aga on ka niisugused, mis jäävadki teadmata. Ja see, et mitte alati põle siin majas varga peas, miks ei põle, ma ei tea, kas vargus nüüd on siis kõige olulisem selle objekti peal. Ei, ei, ma tahtsin lihtsalt teada seda, et kas see kuulub lihtsalt ühe suure objekti juurde. Sest noh, on ikka teada, et kui miskit mingit mutikat vaja on, siis mine luusi ümber ühe suure ehituse ikka kuskilt saab, nii et võib-olla see on see meie elu lihtsalt, mis on niukseid asju. Teinud paratamatult on niimoodi, et kellel poest midagi võtta ei ole, siis otsib, kus ta kuidagimoodi kätte saab. Ja ise paraku kukub välja. Aga nüüd tegite mulle nagu väikse etteheited, ma otsin ainult need varguse lugusid, aga mida teil head selle asja kohta, mis meie ümber on, nende seinte ja nende inimeste ja töökohta rääkida oleks. Muidu me jutud on kõik niisugused minaarsed, kurvavõitu, aga te olete nii eakas inimene, juude mitte ilmaasjata ei ole nii kaua, et ei olnud, mis teid siis selle maja peal hoiab? See on meie elukutse, eriti elukutse, teha asi algusest kuni lõpuni, ühesõnaga mind huvitab meid kõiki. Ehitajaid huvitab see, et me saaksime selle suure nii-ütelda Tallinnas suuremaid vabariigi suurima kultuuriehituse ikka valmis teha. Huvitab ka see, et me saaksime normaalselt töötanud, on, praegu, on kahjuks peab ütlema, et me varustus ja alltöövõtjad ja need väga suurel määral takistavad. Meil on niisuguseid asju vaata mida ei mitu kuud esinevat iganädalaste nõupidamistel korduvalt olles tõstnud üles, aga ei saa lahendatud. Desintegraatori näiteks ei tee meile vajalikke niukse kilpe, mis san tehnilisi sõlmi lõpetada. Need on. Korduvalt korduvalt mööda läinud tähtajad, siis on teisigi, näiteks santehnik organisatsioonilt, kas mul ei ole juba nädal otsa keevitusgaasi, et lõpetada ära niisugused probleemid pahatihti mitte takistama rõõmustab, on see, et me saame näiteks juba ülemised korrused on, nagu te ise ütlesite. Paigutatakse seadmeid, mööblit, lilled kasvavad ja nii ta läheb sellel suvel peakorpus peab minema tellijale üle täielikult, meie olime sealt välja jäävad, ent abikorpused sügiseks. Suve keskel tuleb ikka peakorpust tellija käsutusse kõik kelle kolimiseks raamatuid me peaaegu ongi juba suve keskpaik käes. Lõpp on ka näha, ega seal ei ole, kaks korrust on veel ja siis on see ütleme nii. Augusti sees peame sealt ikka välja tulema. Aga noh, elu on niimoodi pühapäeval kuidagi sulle helistanud, tungiti sisse ja, ja mõnel teisel päeval õhtul ja minu jaoks kõige hirmsam aeg tegelikult kõikus pühadega seotud siis ma lihtsalt füüsiliselt kardan, et pühade aeg tingimata kas juhtub, kuna kogemus on näidanud, et see nii on. Ja, ja see praegune valve, mis sul seal nagu. Ma ei tea, kas saabki nimetada valveks, näete ise uues majas Te võite igalt poolt sisse astuda keegi käest mitte midagi, küsi. Ja savi nagu elevant portselanivabrikus. Käia ringi ja rüüstada ja seda on ka tehtud. Ja keegi ei kannad muudi sellist vastutust. Need asjad kantakse maha ja selle võrra järjest, objekt läheb aga kallimaks ja mujal maailmas niuksed asjadeks üldse võimalikud. Kuidas näiteks on mujal maailmas kaitstud ühe niisuguse suure ja kalli objekti ehitusplats, meie raamatukogu oli ümbritsetud tavalise planguga, mis on need ka suures osas maha võetud ja minu meelest uus hoone on võrdlemisi kaitsetu. Meie jutt ei ole nähtavasti selleks siin, et kutsuda üles organiseeritud kuritegevusele. Aga ma arvan, et võib-olla tekitab olukorra, kus inimesed, kes mööda läheb, lähevad ja kui näevad midagi kahtlast, et nad võiksid reageerida adekvaatselt antud olukorrale, et me lausa hoiataksime neid võimalikke võimalik ksesside eest, et inimesed teaksid, et mitte kõik, kes sellest majast sisse-välja käivad, ei tee seda praegu nii-öelda ausate kavatsustega. Mul oli hiljaaegu võimalus ja Inglismaal ja Inglismaal ju teatavasti suurim raamatuga Con British Library. Sellele majale visele raamatukogule ehitataksegi uut hoonet. Ja et sellele maja uue ehitatava hoone territooriumile saada, oli tükk tegemist. Estics oli tajunud okastraadiga ümbritsetud, aga ta on ümbritsetud vähemalt kahe meetri kõrguse taasaiaga. Teiseks olid seal värava juures, mis hoolega oli kogu aeg kinni, seal oli kaheksast inimesest koosnev politsei postvees. Selja taga olid neil koerakuudis, kus olid siis lohisevad hundikoerad, kes ööseks lastakse objektile lausa lahti. Meil tuli täita ankeedid ära. Me Ühele antikülastaja kaart, mis riputati nii-öelda rinda ja nii me saime sinna sisse ja tagasi tulime, märkisime, mis kelme, sealt lahkusime ja andsime kaardid ära ja kõik kontrolliti lausa järele, kusjuures ehitus enda peal oli ka palve veel sees. Iga täiest ja ma usun, et et no ma ei tea, meie ühiskond kindlasti ei ole ausam ühiskond kui Inglismaa, eks ole. Nii et põhimõtteliselt on võimalik ja ehituse sisse on ka planeeritud Falve raadio tegelikult ehitusmaksumuse sisse. Ja ei teki, see peaks olema huvitatud, vot siin tekibki kummaline olukord. Tähendab, kes on huvitatud, et see maja oleks valmis võimalikult kiiresti valmis, minu käest on küsitud, et mida te, nii et kas teil ei ole raha, ei ole siis kõik, muu peaks olema ehitaja mure, juba raha on meile riik eraldanud, valitsus on eraldanud, valitsus on eraldanud ka täiendavad rahad, mis ütleme siin vahepeal maksumused kallimaks ja kõik nii. Ja ehitaja peaks olema huvitatud, et kiiremini valmis saaks, sellepärast et siis jääb talle jäävad suured vanad rahad. Ma väga kardan seda perioodi, mis tuleb siis, kui see maja on enam-vähem juba päriselt valmis, siis saab, loomulikult meil ei jää midagi üle, kui me võtame õige lähemas tulevikus juba lihtsalt organiseerime oma inimeste täiendava valve, püüame inimestele juurde maksta, et nad oleksid nõus ööbiva, kui vaja seal või noh, tähendab midagi ei ole teha. Sest lihtsalt samm-sammult kogu aeg mingisugused korrastamised toimuvad ja see on ju päris õudes ja samas muidugi. Ma siiski avaldan lootust, et. Et raamatukogu on noh, tõepoolest olid, oli selline institutsioon nuhkis kurja, ei tee kellegi solvunud, ei tohi keegi olla selle raamatukogu peale. Vastupidi, siit on ikkagi inimesed abi saanud, teeks eluka mingisuguse eelsoodumuse, sest et ega ma ei ütle, kui me pöördusime elanikkonna poole, et meile tullakse appi kolima, siis meil on väga palju helistad. Ja kõik on nõus tulema tõstma ja ja ma ei karda, kuidas seda aega ja üleüldse, kui nii võttes tuletame meelde seda ära rahvarinde tõepoolest kraavi kaela kaevamist, aga tuletan meelde ka, ütleme esimest kongressi, kus oli võimalus teha pöördumine Eesti inimeste poole, kuna sel ajal oli täiesti uus, et üldse riiuli. Ja küsimus ei ole ainult selles, et pärast Vilanti mingi Ta kogus, mille eest me saime Soomest kontakt või liikuvad riiulid. Küsimus on hoopis tähtsam. Ja nimelt reageeris rakvere Rakvere KIT ja need riiulid, mis sealt on nagu meil nagu olemas ja toodud, uskuge mind, te üldse maha maailmastandardis. See näitab, et meil on väga häid meistreid ja me oleme võimelised palju asju ise tegema. Ja ma kujutan ette, et tulevikus näiteks sellest nendest riiulitest teatud selliste moodulitega veel võiks kujuneda üks põhituuma ei tea eksportartikkel isegi ja selles mõttes see Rakvere lugu oli täiesti üllatav ja ma tean, et meie Sulev Vahtra sisekujunda ta on pidanud ka läbirääkimisi, omapoolsed ettepanekud, mismoodi neid asju veel täiustada. Eesti Rahvusraamatukogu ehituses peegeldub nagu tilgas vees kogu meie ühiskonna absurdsus ja hullumeelsus antud ajahetkel ema viimaste aastateks krambid ja ja edusammud ja tagasilöögid. Kogu see. Segane seisund kõigisel nende emotsionaalsete tõusude ja mõõnadega. Ja veel teine asi, nimelt see, et me oleme nagu valmistanud ette ennast kogu aeg selleks, et nonii nüüd saab Rahvusraamatukogu valmis, siis hakkame elama, nüüd saab Eesti vabaks ja nüüd alles siis hakkame me elama, aga tegelikult mitte. Raamatukogu kui hoone valmimise fakt ja üleandmise fakt ei ole tähtis vaid see, et selles hoones hakkab funktsioneerima üks süsteem, üks täiesti uus mõtlemise mudel, üks uus imalus inimeste ühiskonna jaoks. Aga terve meie elu on minu meelest olnud siiamaani niisugune, et on ära segatud vahend ja eesmärk. Ja vot seesama Eesti Rahvusraamatukogu uue hoone ehitamisega seonduv on markantne näide niisugusest elustiilist poolest uus maja, ta on tegelikult miili vahend mitte ees. Tähendab, nüüd me võtame maha igasugused kehalised piirangud. Inimene võib-olla veel oma aastat, et laps. Aga kui ta leiab, ta tahab kasutada meie raamatukogu, siis tal on selleks kõik võimalused olemas. Teine asi on see, et ega me oma uues kodus jälle midagi koju kaasa ei ole selles mõttes laenuraamatuga. Meeksi võrreldes on väike ja selleks on lihtsalt teised raamatukogud, ütleme igas linnas oma keskraamatu reaalidega, ela elukohtade läheduses, nii edasi. Aga kohapeal tööd teha, õppida, lugeda võib absoluutselt igaüks kes elab Eestis või ka kes on meie külaline väljaspoolt. Need selles mõttes on niisugune täiesti Raamatukogu elus toimub paradigmaatiline, nagu öeldakse, muutus ja. Ma isiklikult küll tahaks loota, et mingi aja jooksul pärast selle maja valmimist siiski me saavutame sellise seisundi, ma rõhutan seisundi küsimust. Et inimesed, kes on õppinud, kes on lugenud, kes on töötanud meie majas töötajad oskavad siis ka tööd teha, kui nad lähevad kuhugile mujale maadesse õppima vähemalt elementaarsed tingimused, kuidas kasutada arvutit ja ja üleüldse ma olen vaadanud, et näiteks välismaa raamatukogudes on praegu väga huvitav moment, nimelt. Noored töötajad, raamatutööd tegelikult õpetavad vanemat kolleegi ja sellepärast, et noored on juba kõik teinud läbi arvutikursused oskavad seda seal nendel, nagu öeldakse, juba koolist kaasas. Vanematel muidugi ei ole. Ja kui sa tahad ümber orienteeruda selles ühiskonnas, siis sa pead õppima ja mitte vanematest malevaga. Kujutage ette, teil on loomulikult oma elupagas ja kogemused, mida edasi anda noorematele. Aga nüüd on tulnud juurde, et just nimelt noored õpetavad vanemaid. Ja muidugi meie uues kodus veel võib-olla esimese aasta jooksul ei ole seda olukorda, et lugeja ise saaks patareid infosüsteeme ja otsida ja mängida. Sellepärast et me ju alles neid tasapisi oleme hakanud looma mitu aastat aega, enne kui tekib mingisugune võimalus. Lihtsalt koguneb see paras andmete hulk, mida kasutada annab. Aga me oleme igal juhul teel sinnapoole. Ma arvan, et kõik need, kas sidevõimalused ja sidesüsteemid, mis tulevikku Eestis ja mis on nagu kavandatud, nad kindlasti avardavad võimalusi suhtlemiseks teiste riikide raamatukogudega ja lugeja saab väga kergesti kätte seda, mida võib-olla oma kodus ei olegi. Mujal maailmas ei ole see küsimus tähendab, et tingimata iga raamat omal peab olema nii tähtis, oled teada Gustav, sellepärast, et on võimalik alati saada mingisugune väljatrükk, lausa akvaarile jääb, kui on printer kõrval siis väljatrükist veel omale öeldakse leht või lehekülg, küljed kaasa koju saada. Eks meiegi tahame, kui me räägime just nimelt sellest seisundist, kuhu me tahame jõuda. Tahame jõuda just sinna, et Eesti oleks üks osa avatud. Rahvusraamatukogu sisekujundaja on olnud algusest peale Sisearhitekt Sulev Vahtra. Missugune on see kunstikogu, mis selle maja katuse all publikule kättesaadavaks tehakse alates sellest hetkest, kui raamatukogu usutavasti 29. novembril oma avapeo teeb? See kunstikogumise ja katuse alla tuleb, on tegelikult üsna suur. Kui me nüüd seisame maja ees ja tähendab peafassaad siis seal on üks selline suur ava praegu 5,2 meetrit. Sinna tuleb. Rait präätsa poolt kujundatud vitraažaken samuti raip ratsapoolt on juba paigaldatud, tähendab valmistatud ja paigaldatud kaheksandal korrusel neli väikest vitraaži. Neid võib juba praegu vaadata. Nii edasi, kui me nüüd oleme peauksest sisse tulnud, siis mõlemile poole jäävad Mare Mikovi poolt kujundatud ja ilmselt juba praegu teostab sellised skulptuurid, aga meie nimetame neid raamatukogukiirteks. Kuna hiir on meil nagu raamatukogu maskott, mitte raamatukoi raamatukoi, vaid raamatukogu hiir. Siis edasi, kui me nüüd oleme juba pea vestibüülis, siis ma reetsin sealt edasi. Üks selline suur seinapind on, kuhu tulevad siis Maire hääle poolt kujundatud suured peafestivali valgustid. Need peaksid andma sellele sellisele suurele ja esialgu nagu tunduvad kõledal ruumile sellist särtsu ja elegantsi muidugi ka valgustust. Sest noh, on nagu siin sedasi ette heidetud peafestivalil pime, tegelikult ta ei ole. Sellepärast et kõik kõik need nishialused, kus on garderoobid ja näitusesaalid müügil kioskid need on ikkagi väga tugevalt valgustatud ja üldse valgustuse idee oligi niimoodi paika pandud, et sellised kaare alused säraksid. Ja siis noh, Peaseinas olev vitraaž, et see tuleks esile. Nii, nüüd edasi on kohe meie ees siis kui me peafestivalis oleme kaks lifti mis on mõeldud lugejatele, mida kaudu nad siis tõusevad üles lugemissaalidesse üles, lugemissaalidesse võib minna mööda treppe, kuid seal lugeja enda asi siis nende liftide kahe lifti kohale, seal on üks selline suur seinanišš kuu siis tuleb Enn Põldroosi poolt maalitud sellile suur seinapannoo. Selle peale oli konkurss ja selle Võitis ja nüüd pärast suvepuhkust ta asubki selle töö kallale, see on tegelikult väga suur töö. Tööle asuda edasi kunstnikest on meil siin kaasatud veel Reingelt man kes teeb kolmanda korruse prioriteetide lugemissaali seinamaalid. Seal on kolm sellist vaba pinda, mis on nagu tema käsutusse antud. Kui me neid mööda peatreppi tõuseme üles ja oleme jõudnud kataloogi saali siis seal on sellised alumiiniumist vaheseinad. See ei ole mitte ainult viienda, vaid see on viiendal, kuuendal, seitsmendal ja kaheksandal korrusel. Ja sinna kujundas Heino mäelt. Sellised klaasplokid. Kuuendal seitsmendal korrusel on need juba paigal. Viiendal korrusel, nüüd varsti läheb uuesti lahti. Kunagi üks väike detail on puudu. Mis ma siis veel ütleksin, ütleksin nii palju, et, et kõik need kunstnikud, keda me oleme siia haaranud objektile on kuidagi ka töödega siia sisse sulanud. Ja kuidagi väga tore on neid asju vaadata, mis juba praegu valmivad. Näiteks raid ratsapoolt kujundasid vitraažid neli tükki. Need on nagu selle maja jaoks kohe ideaalselt sobivad. Ta on niisugune väga lihtne askeetlik. Noh, mida ma üldse sisekujunduses olengi taotlenud, aga sellist lihtsust, Jahaskeetlikust. Kodumaised materjalid, tola, kivi, puit. Eesti Rahvusraamatukogu paistab silma selle poolest, et ta on tööle võtnud inimese, kelle ametinimi on Urve haug. Kuidas te olete kas botaanik või aednik, erialalt olen botaanik. Töökoha pealt olema aednik, aga amet, kohtunde kuraator. Kuidas need kolm siis siin pae ja kaine ja kasina interjööri sees kokku sobivad? Mulle tundub, et sobivad ja mulle tundub, et sobivad järjest rohkem, sest noh, nii nagu iga ruumi ruumiga natukene peab seda ruumi tunnetama. Ja, ja meil praegu mulle tundub, et asi edeneb ja et me et mina tunnetan seda ruumi järjest rohkem siis peale selle on meil sisearhitekt, kes on väga palju kohti näinud taimedele ja et meie nägemus taimedest on üsna sarnane, nii et see teeb selle asja väga rõõmsaks selle töö. Me oleme siin nüüd keset taimi Rahvusraamatukogu kaheksandal korrusel, see on teil nii nagu taimede lasteaed siin olnud ilusti sirgetes ridades kõik ühtemoodi niisuguseid taimeid ja toa rohelist eelistate nagu me eelistame, ühesõnaga praegu suuri taimi, kuna maja on väga suur ja, ja praegu see ruum on väike, siin tundub tõesti, et väga roheline. Aga aga suurte taimedega on jälle see suur taim on täiskasvanud, nii nagu suure inimesega on raske teda kohanema panna. Nii et praegu nad on meil palju taimi, on meil juba ühe talve siin majas üle elanud, need meloondametnud siis kohanevad siin ja et nad ka tulevikus elavad, elavad hästi. Aga noh, niisuguses kuju missugune minule isiklikult meeldib ja missuguseid aimima valiksin. Mulle meeldivad väga lutt võralised taimed ja mu meelest on nad praegu ka maailmas eelistatud ja popid. No mitmesuguseid draakonipuid ja neid, meil on ka palju liike. Ja tänu sellele tänu lillepidudele tänu sellele, et ka taimede osas on tekkinud meil maailmaga vahetus muidugi mitte rahvusraamatukogul, meie vahetame raamatuid, aga, aga näiteks agrofirmale ja me oleme praegu palju palju taimi saanud agaralt ja ilusaid, huvitavaid taimi ja ja meil on väga hea meel. Me oleme nende käest saanud. Kui ma alustasin siin ringkäiku majas, siis ma küsisin oma arust päris asjaliku majandusliku küsimuse, et kui palju raha on läinud taimede all mitu miljonit küsisin maaga, siis sain ma vastuseks, et nähtavasti siiski tuhandete eest või on tegu juba kümnete tuhandetega? Nojah, esimene 10000 jookseb meil juba? Jaa, sest rohelised taimed, toataimed lisaks sellele, et nad on väga populaarne arstid, on nad ju ka kallid, sest nende kasvatamine on kallis äri. Ja muidugi, sest nad on kaua kasvanud but ja nende sortide aretamine ja paljundamine ja see kõik on väga mahukas ja ja sellepärast on tõesti taimed kallid ja neid tuleb ka hoida selleks, et nad ikka oleks edasi kaunid, mitte ainult aiandis, kust me nad saame, aga nad meie majas oleks täie elu ja tervise juures, kuidas te mõtlete siis neid taimi hoida, sest on ju teada, et taimed oma bioloogilisi ja väga ergu eluga ja selle ümbritseva, oma bioväljaga ja inimeste bioväljaga, nendel võivad tekkida konfliktid, nad võivad väsida sellest inimstressist ja muust. Kuidas te suudate neid kaitsta ainult puhtfüüsilise vägivalla eest, ma mõtlen, kui keegi hakkab lehti kiskuma ja tahab kangesti mälestuseks midagi võtta, vaid justkui nad lihtsalt väsivad sellest Majas. Nojah, vot see, ma ütleksin, et see on praegu nagu küsimusmärk, seda ma ei oska sellele praegu vastata. Aga ma loodan, et see territoorium on suur. Ja, ja nad ei ole nii väga hunnikus ja ma loodan, et inimesed, kes meie majas käima hakkavad, on kenad armsad, peavad lugu taimedes, nii nagu peaksid nad lugu raamatutestki. Ja, ja tõesti, et taimed mõjuvad ühesõnaga inimestel hästi praegu Me mõtleme, inimeste seisukohalt me praegu ei mõtlegi taimede seisukohalt kõigepealt, et, et ühesõnaga inimesele teha niisugune inimväärne ja väga hubane keskkond, kus ta saaks töötada. Majal kivine maja on baas ja et see maja oleks ka niisugune roheline ja tükk loodust oleks majas sees. Sest võimalik, et paljud inimesed töötavad siin päevade kaupa, mõni võib-olla nädalaga kaupa. Nii et, et siin oleks mõnus töötada. Nii et me praegu püüame selle poole. Ja eks me siis vaatame, kuidas need taimed käituvad. Muidugi mina bioloogina ja botaanikuna suhtun ka sellesse taimedesse, nii et kõik taimed on kaunid. Ja ma ainult arvan seda, et võib-olla mõni taim mõnele inimesele ei meeldi. Ma ei oska selle sobivuse kohta ütelda, mulle isegi tundub nii, et füüsikud räägivad, et üks taim ei sobi ühele inimei sobi inimestele pärast. Ja aga samal ajal selgub, et need inimesed ei tunne taimi. Aga ma ei ole kuulnud, et ükski aednik ütleb, eks üksnes taim on inimesele kahjulik. Ja mulle tundub isegi taimede roheline värv, see mõjub inimestele on sisse kodeeritud midagi mõnusat rahustavat ja ja ma näen, kuidas meie raamatukogu töötajad, nähes neid uusi taimi ja kuidas nad, nad kõik muutuvad nii rõõmsaks ja, ja ma tahaks lugeda, tunda, et ka lugejad muutuvad niiviisi rõõmsaks. Ja vastupidi, minul endal minule endale kui teiste silmis särab rõõm, on samuti rõõm töötada. Ja mina minu arvates noh, ükskõik missugune see taim on, see mõjub inimesele kenasti selles tänapäevases saastatud keskkonnas ja kus me järjest kivisemat muutuvad, meie linnad ja ja meie ümbrus ja, ja loodus jääb meist kaugemale ja no ma võtan seda sisehaljastust nagu, nagu tükikest loodust, mille pärast me siis pingutame. Ühesõnaga kogu see, see raamatukogu meeskond veel töö, mis siin on kõik, kõik ühesõnaga pingutavad selleks, et oleks inim, inimväärne see keskkond, kus me siin hakkame töötama. Urve palun olge hea ja loetlege meile nüüd neid taimi mis kasvõi selles taimede lasteaiatoas praegu on, no meil on siin viigipuud need väikeste lehtedega viigipuud ja nad on nad natuke kõik, need on need niisugused nagu ühele poole kaldu, need on niisugused ronijad ja puude toetuvad, sellepärast nad on niisuguse kujuga. Siis on meil siin palju draakonipuid, siin on värviline roheda Taimu roheline, aga serv on pruun. Siis on kolme kolmevärviline, tore, tore leht, pikk-pikk ja kitsasleht on tumevärviline roheline, kollane ja punase servaga ja niuksed ilusad toredad tutvurad. Siis need tüvega, need on nüüd, need on draakonipuud, mis väga, mis on paljundatud neete tüvelõikudega ja nendest lõikudest tulevad siis uued uued taimed. Ja ka need, need on ilusad helerohelised ja need väga, väga sobivad niisuguse halli aega ja meie sinise siniste põrandatega. Ja siis on need kruvipuud karjate lehtedega. Nii et me oleme nüüd üks on meil juba siin kaheksandal korrusel, me vaatasime, kuidas ta sobib ja ta sobib meile siia tõesti hästi. Meie lootused ja ootused on nagu, nagu siis käitunud selle taime kohta, nii et loodame, et tal ka meeldib seal kasvada. Aga nüüd mul on ettepanek, et me läheksime sinna terrassile, kus kolm meest panevad praegu plaate veel maha ja et te räägiksite, missugused näevad välja need kuulsad mitte just omise rippuvad aiad, vaid ütleme siis rahvusraamatukogu rippuvad aiad tulevikus ja mida linnakodanik ja Tallinna külaline võib näha, kui ta tõstab pilgu ülesse Rahvusraamatukogu terrassidel. Jalutame siin terrassil kaheksandal korrusel, vasakut kätt jääb värskelt külvatud muru ja paremat kätt jäävad niisugused betoonkastid. Otse meie ees on Rahvusraamatukogu ümmargune bassein, siin all. Amfiteater ja amfiteater, kui inimesed siin basseini ääres tulevikus jalutavad, kui kõik see ehituspraht ja ehitusega paratamatult kaasas käiv sodi on ära koristatud siis kõigi eelduste kohaselt, kui rahvusraamatukogule kinnistatakse tema territooriumiga kokku kuuluda lisaks ka see vana pargiala siin, kus teatavasti asusid omal ajal kuulsad välisesindused ja saatkondade hooned siis võib arvata, et teie tööpõld laieneb siit katuselt Kaarel aeda ja parki. Urve Haug. Tahan, et siin ei jätku ühest inimesest. Ma arvan, et, et, et siin peab olema ühesõnaga palju rahvast ja ma isegi kardan, et see peab olema spetsiaalvahendite ja masinatega, nii et ma isegi arvan, et see tulevad hoopis teised inimesed siia tööle. Kuigi noh, sest, et tõesti see park tuleb ilus, selle nimi on ka raamatukogu park, nii et saab kena olema ja aga siin on väga palju tööd, et ta tõesti ilus oleks, nii et ma arvan, et siin see tööpõld on lai, et siin ei jätku minust. Aga kui me nüüd laseme pilgu siit terrassilt pisut paremale, siis näeme me Kopli lahte ja sealt aga Kakumäe lahte meie ees on otse Mustamäe ja Õismäe seal kaugemal. Aga nüüd, selja taha jääb sisseaed ehk Tartus aed, mis nendesse betoonkastidesse siis istutatakse. Ma olen kuulnud, et tulevad imelised kirsipuud ja see ongi mõeldud. Kes siia kasvama, sest on kogemusi, et nad, et nad kasvavad niisugustes kastides ja et nad ei külmu. Ja, ja meil on betoonkastid ja siis me loodame, et me saame siin niisuguse kena. Haljastuse siia ja see on nüüd haljasalade turist täitnud, see kuulub nagu ehituse ehituse juurde tegemine. Siis on muru äsja külvatud. Muidugi selle muru, kuna me siin oma aknast oleme näinud, kuidas on tehtud? Ma ei oska ütelda, kas see. Maastik paekivi lahmakatega, nüüd on vähemalt pealt need paekivi ära saanud korjata, aga, aga alguses oli muidugi see muld, mis siia toodi, sina kaheksandale korrusele, ainulaadse hoone katusele noh, tekitas mis kõik täitsa musta masenduse. Sest noh, siin on veel näha veel üks, üks kastides kive, mis on siit ära ära välja toodud, nii et ühesõnaga see oli kurb pilt alguses, kes need kivid siis ära korjas? Ma isegi ei oska ütelda, kes mitte, meie tähendab need, kes siis selle selle mulla siia tõid ja organiseerisid. Nii et see osa on siin küll kurb praegu. Ühesõnaga, vähemalt alguses oli väga kurb. Aga see jääb ju see katusaed jääb ka tee hooldada. Tõenäoliselt me teeme lepingu spetsiaalsed masinaid, spetsiaalsed inimesed, no igatahes raamatukogud, kassid on küll niisugune koht, kus ma kujutan ette, võib juba järgmisel suvel korraldada mitmesuguseid Vastuvõtt väikesi kontsert, et niisuguseid vabaõhuettevõtmisi, sest et ta on ainulaadne koht Tallinnas. Meil teist teist niisugust kohta ikka vist ei ole, kui see raamatukogu terrass. Ma arvan küll ja ma arvan, et, et see saab üldse niisuguseks kultuurikohaks. Sest siin on väga palju, noh, kaasa arvatud amfiteater väga palju võimalusi, kus, kus teha mitmesuguseid suuremaid või väiksemaid ettevõtmisi. Peale selle see ainulaadne vaade, tundub Toompea on nii lähedal. Me oleme nii kõrgel, see on niivõrd harjumatu peale selle et siin nüüd töötades ja kus me siin kaheksandal korrusel oleme on minu jaoks niisugune üllatav moment, tähendab meie kallis kodulinn, Tallinn. Et ta on igapäevaeri aegadel on erinev ja ka siin teinekord vaatajate poole tunni jooksul muutub ühel ühel korral on valgustatud, ütleme see Õismäe, Õismäe ja, ja Mustamäe päike paistab sealt ühelt poolt meie siin praegu meile selja tagant ja, ja hiljem, kui päike keerab, muutub mõni teine asi, valgustatakse mõni teine asi tähtsaks peale selle ega Tabasalu paistab siin Tabasalu tornelamud paistavad siia, nii et siin on väga, väga kauge vaade ja väga-väga huvitav vaade. Ega me neid meie lahti alati madalalt nii väga ei näegi. Ja, ja siin me ei unusta hetkekski, et me oleme siiski Merälimisest ka meri on väga hästi nähtav. Kui paljude mõtlete nende ettevalmistuste ajal nüüd nendele inimestele, kes siin raamatukogus hakkavad käima? Mina tunnen, et iga minutiga ikka rohkem kogu aeg mõtlen, et palju inimesi. Ja et nad oleksid lugupidavad selle maja vastu selle hoone vastu ja kõikide inimeste tööde vastu, mis siia majja mahutatud. Sest et praegu vahetevahel tekib kahtlus, kas me oleme küllalt lugupidavat teiste inimeste töö vastu. Aga muidugi raamatukogu ja need inimesed, kes hindavad raamatut, nad peaksid olema ka niisugused, kes hindavad teiste inimeste tööd, kõneles Eesti Rahvusraamatukogu aednik, botaanik, bioloog, haljastaja Urve Haug. Praegu me oleme tunnistajaks sellele, kuidas sinine RAF buss numbriga 29 77 AC selle tagumine luuk tehti lahti ja Rahvusraamatukogu hoovilt tõsteti sinna pagasnikusse Kuusalul väga defitsiitsetel vabapi. Abistamas oli üks kiivriga ehitustööline, meil siit ülevalt terrassilt oli suurepärane vaade kella kui pool 12 reede ennelõuna. Ja võib arvata, et see ei lähe teps mitte õiget teed, see sinine RAF buss 29 77 AC, nii et ühe varguse oleme jälle selle kahe päeva jooksul fikseerinud. Tahaksime muidugi teada, missugusele firmale see auto kuulub, usun, et saame ka selle teada. Nii et 85. aasta novembris alustati ehitust ja millal anti siis missugune tähtaeg siis oli, et millal see maja valmis saama? Tol ajal oli tähtaega selliselt, et projektiline ehituse kestus pidi olema 58 kuud. Ja, ja see 58 kuud täitus eelmise aasta suvel. Ja praegu praegu võib öelda siis, et, et, Toimub juba ühe aasta jooksul siis nii-öelda ehituse kas siis pikenemine või venimine. Tegelikult noh, on sinimõlemat pikenemise all, mõistaksin lihtsalt seda, et antud 58 kuud oli, oli arvutatud siis lähtudes dialoogidest ja nii-öelda väga lihtsal meetodil tolleaegse ehitusmontaažtööde mahu järgi. Kuid selle viie-kuue aasta jooksul, mil nüüd ehitus on kestnud, on on väga palju lisandunud täiendavaid projektlahendusi ja seetõttu on on ehitus kallinenud juba ka mahtude lisamahtude tõttu mitte nüüd kallinenud, ütleme meie meie siin elus toimunud muudatuste tõttu. Need muudatused, mis on pärast siin 80 viiendat aastat. Ta liidus ja siin Eestis toimunud ja kuigi nüüd jutus alustatud väga kaugelt on see ka üks põhjus, miks me oleme praegu sellises olukorras Kokku. Võib juba märgata esimesi tundemärke sellest, et firmad hakkavad oma oma tööst ja oma oma töökohustustest ise lugu pidama. Ma pean silmas siin sõlmitud lepingute järgimist ja pingutamist selle nimel, kuid möödunud aasta ja sellele eelnev aeg siin võib-olla jah, poolteist aastat tagasi oli selles suhtes täielik kaos, kui firmad kõik soovisid iseseisvuda. Ja samuti, noh, sa iseseisvumine oli, oli lubatud. Ja, ja seetõttu kadus. Alluvussuhe kadus ära, käskija. Kuid teisel poolt ei andnud firmad endale veel aru, et nad võivad kaotada töö. Kas te arvate, et nüüd viimase pooleteise aastaga meie ehitusega tegelevad organisatsioonid, kellega te siin Rahvusraamatukogu ehitusel konkreetselt olete kokku puutunud on hakanud aru saama sellest, et see niinimetatud kapitalistlik periood, mis meil mida me kõike rõõmsal meelel ootame, on siiani kohale jõudmas, et kui firma ei täida lepingut? Kui firma ei tee omad tööd õigeaegselt ära, siis ta võib lihtsalt pankrotti minna. Kas see aeg võiks varsti ka ehitustegevusest tulla, et et on firmasid, kelle teenuseid enam keegi ei soovi, siis teatakse, et ta ei pealepingutest kinni? Jah, see oleks ehituses ja ilmselt ka paljudes teistes valdkondades äärmiselt vajalik ja esmajoones Puudutab ta juba praegu eeskätt neid firmasid kelle tootmistegevus, kelle töö on. Ma mõtlen just ehituses kõige vähem seotud materiaalsete ressurssidega, eriti spetsiifiliste materjalidega metall ja ja elektrijuhtmed ja, ja kõik seadmed. Nendel hakkab see juba tunda andma, kuna sellist lihtsamat tööd on juba võimelised tegema, pakuvad juba konkurentsi paljud teised firmad. Kuid nüüd sellised ettevõtted, mis tegelevad spetsiifiliste töödega ja millel on milledel, on olnud varustussüsteem liidu kaudu ja nad on olnud selles osas monopolistid. Noh, nendel võib öelda, et läheb natukene veel veel selle arusaamiseni aega, kuni neile tekivad nüüd võrdväärsed konkurendid, kes on suutelised et kas siis kommertstegevuse või, või muul viisil needsamad defitsiitsed materjalid välja ajama ja siis neile antud töölõigus konkurentsi pakkuma. Aga, aga jah, praegu võib öelda, et, et juba lihtsamateks valdkondades on konkurents tunda. Siin Rahvusraamatukogu katuse all olen ma kuulnud paar korda väljendit, et see objekt, see hoone on impeeriumi viimane monument või viimase impeeriumi monument. Kas teie jagate ka seda arvamust? Kahtlemata ta on rahvusraamatukogule endale väga vajalik. Ja samuti on minule selle aja jooksul, mil ma olen siin töötanud, hakanud meeldima ka selle hoone, ütleme tehnoloogiline ja, ja funktsionaalne lahendus, mis mulle tundub, et, et on planeeritud interjöör ja kõik väga hästi läbimõeldult. Teisest küljest tõesti, kas oleks pidanud selle selle hoone niivõrd töömahuka projekteerima, see on juba teine küsimus, sellepärast et lihtsalt tööd selle sõna sellises siiras mõttes on siia tohutult palju sisse pandud. Seinad mitmekordsed, väga paksud kaared, võlvid kõik sellised lahendused, need võtavad väga palju aega ja, ja, ja vaeva, nii et võib-olla siin on, on natukene liiga palju pretensioonikust, aga noh, see on juba arhitekti poolt sellisena ette nähtud ja, ja ja see on tema poolt tehtud töö, nii et et seda kritiseerida ei, ei olegi praegu õige. Aga see monumendi mõte ikka või see idee on tas monument impeeriumiaegsele mõtteviisile. Mingil määral siiski on, sellepärast et ilmselt praegu enam selliseid asju meil selliseid suuri projekte riiklikul tasandil keegi enam läbi viima ka. Ja, ja eriti kui me nüüd kuuleme viimaseid ennustusi meie varustussüsteemi muutumise kohta ja järgmisel aastal noh siis minu meelest on see täiesti välistatud. Kaob ära riiklik tellimus rikki riigi tellimuse ehitustele materiaalseid ressursse ei eraldata tsentraalselt ja, ja praegu ei paista vähemalt Baltikumis olevat küll ühtegi tellijat, kes oma rahakoti ja kommertstegevuse teel on võimeline tellima ehitajatelt sellist tööd. Kui monumenditeemaga lõpetada, siis see jääb ka monumendiks ühele teatud ajastule ja ka võimele ja oskusele sellel ajastul tööd teha ja projekteerida ja nähtavasti on ta ka mitmes mõttes monument. Kogu valmimisega on seotud üks väga petlik pilt. Tallinlased ja kõik teised, kes siit Endla tänavalt või või Tõnismäe kaudu raamatukogu valmimist on, on jälginud väga paljudel on tekkinud tunnet Soch, nüüd on ta valmis, sest suured plangud on eest, äraakendel on klaasid ees, tellingud on ära, sarikapidu on peetud, aga ometi on niisugune tunne, et nüüd tegelikult see kõige mahukam töö alles maja sees käib, sest et need, need kümned ja sajad ruumid vajavad ju kõik omaette viimistlemist korda seadmist, nii et see välise väline töö, see oli tegelikult see võib olla ainult üks kolmandik või kuidas? Eks see suur. Monumentaalne raamatukogu ehitus üldse on väga keeruka tehnoloogilise lahendusega selleks tervet seda saab monteerida ainult kahe väga suure nooleulatusega kraanaga, 45 meetrit kumbki. Ja need anna ehituse teed paiknesid just niisuguste kohtade peal, kus olid väga olulised hoone terviku mõttes olulised sõlmed, näiteks kraana alumine kraana oli just, lõikas ära gaasikustutusjaama ruumide ehituse ja telefoni keskjaama võimaluse, nüüd ei saanud ennem seda hakata ehitama, kuni kraana taganes teris oma järel kõik hoone osad valmis ja läksid hoonega variidist välja, nüüd sai alles siis gaasikustutusjaama montaazi lõpule viia ja praegu käib seal sisemiste spetsiifiliste tööde montaaž nagu gaasiballoonide patareide täitmine ja nende automaatikasüsteemide seadistamine. Ja see annab alles siis võimalusi, kui kõik see ülehoone, need süsteemid üksteisega on häälestatud ja seotud seepärast väga keerukas ka mitte väljast paistab küll, et need osa on juba ammu valmis, teiste osalis ehitatakse, on tingitud sellest hoone ehituse tehnoloogia keerukusest. Samuti teisel voolse saali osa on teise kraanal nii seotud. Vaat sellepärast seda selgitust ma teie käest ootasingi ja mul on hea meel, et ta selle andsite, sest ega mina üksi, vaid, ma arvan, on ka ju teisi, kes samamoodi mõtlevad, et noh, mis seal siis ikka, maja on ju valmis. Aga ehitaja teab ju paremini, et, et maja on valmis siis, kui põrandaliistud on küljes ja lambid laes ja võtmed tellijale üle antud. Ja paraku raamatukogu ei ole niisama lihtne nagu üks korteri või elamu ehitamist siin on. Ta on nii kui keeruline urgas võib ütelda, kas või haigele või mingisuguse meditsiinilise ettevõtte ehitamine. Palju konditsioneere, palju soojussõlmi, palju kaks trafo transfer materjali alajaama ja igast telefonikeskjaamade, raadiosõlmede arvutuskeskuse ja kõik kõik, kõik see peab olema üle maja. Omavahel kõigi juhtmetega ja torustike ja, ja omavahel häälestatud, peavad olema need seotud kõik, sellepärast ei ole nii nagu tavaline ehitus, ta on keerukam palju. Te ütlesite ühe sõna, nimelt nagu haigla ja sellega seoses tuli mulle meelde, et ükskõik missugune haigla üle Eesti on valmis saanud, kas nüüd Lõuna-Eestis või siinsamas Tallinna külje all Keilas kõik peaarstid, kes annavad haigla valmimise puhul intervjuu, ütlevad, et nende aastate jooksul, kui seda haiglat ehitati, kaotas ta täielikult ära oma arsti ametialased oskused ja muutus varustajaks, ehitajaks ja kõigeks. Teiseks, nii et ta nagu vahetas elukutset. Mis te arvate, millest niisugune asi on, sest ma kuulsin ka, et raamatukogu, mehed ja naised on muutnud oma eriala nii-öelda paralleelerialad tulevad juurde. Kas sellel on ka mingi mõistlik põhjendus ehitaja seisukohalt või topivad nad oma nina lihtsalt sinna, kuhu ei oleks vaja toppida? Paraku see on tingitud jälle lepingukohustuste täitmisest. Linna ehitusamet on nüüd ametlik tellija, et pea ettevõtja näiteks valitsusnumbriks oma lepingulises vahekorras, aga nüüd igasuguste tellijapoolsete ülesannete täitmine, mis on lepingus ette määratud, kes peab meda muretsema, varustama mööbel ja tehnoloogiline sisseseade näiteks on ehitusametiülesanne. Tema kasutab ära, et avaneb siis raamatukogu kui põhipersonali nihukesi ülesandeid võib-olla lahendama ajama, et tuleb see mingisugust laboratooriumi tõmbekapid või ükskõik missugused spetsiaalselt desovannid või, või ükskõik missugused peened mööbli komplektid tuleb paraku raamatukogu enda töötajatel nagu raamaturiiulid ja nende. Aga võiks ju olla niimoodi, et tee-ehitajate siis on pidulik võtmete üleandmine ja tuleb tellija see tähendab omanik majja ja ta võib hommikul kell üheksa raamatu uksed lahti teha ja öelda oma esimesel lugejale. Palun astuge sisse, millal me küll sinna jõuame, missugusel aastatuhandel? Ma arvan, et me ei jõuagi seal niimoodi sinna sellepärast iga noh, ütleme funktsioon nõuab omaettetäitjat, kui hakkab ehitaja ja kõiki neid peensusi lahendama, siis vist ei tule välja, sest et kui tuleb, siis raamatukogu ütleb, et ega me tahtsime ikka seda Praegu on on selgunud arvates täiesti kindlalt selline tõsine puudujääk selle objekti alustamise juures. Nimelt ei moodustatud ehituse direktsiooni. Kui me vaatame kõiki suuremaid projekte, mis on, mis on meil siin ehitatud kas või näiteks Rakvere lihakombinaati, mis on ehitatud kaasates noh, maailmatasemel firmasid Soome, Soome firmade abiga siis on igal pool tegutsenud ehituse direktsioon, palgaline direktsioon, kus on tellija ja nii-öelda esindajad ja samuti siis erinevate valdkondade spetsialistid, antud juhul oleks siis pidanud olema samuti inimesed, kes siis Tunnevad hästi raamatukogu spetsiifikat, üks-kaks inimest selles direktsioonis, samuti oleks pidanud olema üks väga tõsine spetsialist, kes tegeleb projektiga. Nagu ma ennem ütlesin, viimase aasta jooksul on väga suures osas ehitustöid teostatud just täiendavatest maht täiendavate mahtude arvelt. Ja, ja praegu on noh, väga suured tõrked just selles valdkonnas raamatukogu personali kohta peab praegu ütlema, et tõesti kuigi nendel ei ole mingit otsest kohustust, ütleme praegu ei ehitajaga tellijaga suhtlemiseks. Siiski on selge, et ilma suhtlemata ei tule siit midagi välja, tähendab nende personal suhtub asjasse praegu väga tõsiselt ja tõstab üles igat pisiasja, mis on praegu äärmiselt vajalikuna ja kuna neid pisiasju on palju ja Nad kipuvad nagu siis võib-olla isegi mõnel otsesel asjaosalisel nii-öelda silma alt ära libisema. Ja, ja praegu selline asjaosaliste grupp moodustub nagu täiesti iseenesest. Ja, ja see on põhiline viga, nüüd ta moodustab just sel põhjusel, et nagu raamatukogu hakkab kolima ja need raamatukogu enda inimesed peavad, olen ma siin süsteemide töö juures ja peavad olema asjaga kursis. Kuid kõik see kuus aastat on nii-öelda peale ehitaja on sellega seotud olnud, noh, võib öelda, et tellija ehitusameti poolt objektiga ainult üks inimene järelevalve insener ja projekteerija poole pealt samuti üks inimene projekti peainsener. Kuid paraku nad ja siis raamatukogu esindaja samuti. Aga need kolm inimest ei kuulu nagu ühte ühte siis sellesse direktsiooni, nad esindavad erinevaid firmasid, siin tekib kõikidel probleem töötasustamise küsimusega. See on kõik arusaadav, nii et, et see on üks tõsine viga mis on maksnud ennast juba juba pikka aega kätte. Võib-olla tasub niisugust asja on meeles pidada, et ehitusdirektsiooni ei tasu luua ainult rahvusvaheliste ehituste puhul, vaid ka kõige tavalisemate oma ehituste puhul, sest nagu te ütlesite, see maksab karmilt kätte ja miks me peaksime nii nii suurt ja nii rasket hinda maksma, sest lõppkokkuvõttes mulle tundub, et nii Rahvusraamatukogu personal kui ka teie kulutate väga palju oma jõust ära asjade peale mida võiks lahendada hoopis teistmoodi ja palju efektiivsemalt, kui kui seda praegu tehakse, sest mul on tunne, et kui maja kord valmis saab, siis on nii ehitaja kui ka majaomanik nii väsinud, et kas tal üldse ongi jõudu või jaksu millegi muuga tegeleda, sest et kogu kogu jõud kogu aur, nagu öeldakse, läinud vilets. Peale. Selle, et see oli kraana all, jääte sellepärast seda lõiku siinide nivoodel, isegi rannad, et lõpuks välja lehvitavad täie, hakkavad lõpetama väga kolu sõlme, mis on meil nagu kitsin, küttes vajalik maja, käid kandmises, on gaasi kustutas ja telefoni sõlma ei ole veel valmis. Kasi kustutus jääb, võib saada meile väga suureks komistuskiviks, kuna juba praegus kolimis hääldaga toimiva sidesõlm on just see teine asi, tähendab, momendil on kogu maja saadetakse ainuke telefon. Seinatelefon tähendab seda, et kogu selle läbi kogu kaheksa korruse ja läbi kahe tiivaühenduse pidamine on kohutavalt raske nii linna kui ka omavahel. Ja kuna see telefonijaama valmimine on nüüd veninud ja tema vajab, nõuab, kaob aega, seadmete sissepanek, häälestus, telefonide asetamine montaaž ja see on meil elektrooniline telefoni, mida tuleb veel hiljem programmeerida ja sättida, siis tekib juba praegu see oht, et me ei saa telefone töödega aasta lõpuks. Et kolime majja ja hakkab elama ja meil pole mitte ühtegi töötavat või ütleme, sambad, saadike töötav telefon, aga kahjuks jah, oli ta just ehituslikult kõige raskemas kohas kõige viimane kohkus ana tagalasse pidi asuma sisse telefonisõlm. Nüüd me sõidame siis selle kõiksugust lasti näinud kaubalistiga tagasi kaheksandale korrusele. Mida küll sellega veetud on? No ilmselt on sellega veetud tõesti alates segust ja, ja, ja kividest, mida on läinud vaja kuskil lõppviimistluse ja paranduse tegemise jaoks, kuni raamatukogu riiulid detailideni ja meie seadmete ja töömeeste vilja pottideni välja. Kas see on praegu ainus toimiv lihtvaenus toonilis? Kuidas te küll hakkama olete saanud sellega siis? Ega hästi ei olegi trükkida väga palju olnud, kuna tekst on väga koormatud, siis on väga tihtipeale ta lihtsalt moment korrast ära kutsutakse jälle mees, kes palesisti käima jätta seda inimestele välja ja siis pannakse ta jälle tööle ja ja niisuguses stiilis lifti toimimine praegust on. Nüüd ma tahan teada niisugust asja majandusdirektori käest. Öelge mulle, palun. Mõningad niisugused arvud, mille vastu inimesed kõige rohkem huvi tunneksid. Ja mis teie arvates oleksid natuke sensatsioonilised. No ma alustaks võib-olla üldse maja projekteerijatest ja kes on nagu majalahendustel kõige rohkem oma osa andnud maja arhitektiks on Raine Karp. Ja projekti Meie jaoks oli Eesti projekt. Projekti peainsener, mihkelkuusk. Sisustusarhitekt on Sulev Vahtra. Ehitaja on Tallinna Ehitustrusti esimene ehitusvalitsus koos oma alltöövõtjatega. Rääkida natukene maja üldandmetest või pindadest siis. Maja kasulik pind on 38000 ruutmeetrit noh seda võib võrrelda siin mingi sellise Sellise näitajaga ütleme meetri laiune riba, mis on 38 kilomeetrit pikk. Noh, kui ma nüüd siin edasi arutame seda asja, siis praktiliselt iga päev tuleb see see selline lõik tuleb nagu meil hooldada tulevikus. Maja kubatuur on 154000 kuupmeetrit noh, seda on nagu raske isegi võrrelda millegiga. Ja sellest 38. 1000-st ruutmeetris kaduvpinnast on meil hoidlatel, kus on ainult raamatud, on 13000 ruutmeetrit. Kunagi tegime väikse arvutuse, vaatasime, palju meil siis seda riiulit riiulilaudise pinda on. Arvutasime, saime sellise üllatuse arvu, et kogupikkus on ta nüüd üksteise järgi panna, siis oleks 64 kilomeetrit, see on umbes Tallinnast Märjamaale. See on siis need on avariiulid, mis on lugejate teeninduses kus siis fondihoidlate riiulid. Nii kui. Edasi rääkida siis hoidlad, et all on meil 13000 ruutmeetrit, see hoidlad on meil praktiliselt ilma. Ilma Veet kaks draamat ei saa üldse rikutud kogu kütte ja see on konditsioneeritud õhuga baasil tehtud. Aga sellega on ka üks probleem. Tallinnas on tihti, on soojakatkestus. Kodus me elame selle kuidagi üle, see kuu aega ja oleme ilma sooja veeta, teeme oma pliidi peal selle valmis. Aga meie jaoks on see täiesti probleemiks. Kui selline soojakatkestus on üle nädala ja siis meie hoidlates suhtelise niiskuse protsent tõuseb kohutavalt. Ja on kohe karta, et tekib raamatu hallitus. Ja tegelikult peaks olema meil garanteeritud pidev režiim hoidlates pluss 18 kraadi. Ja suhteline niiskus ei tohiks ületada Nende viit protsenti. Et kui siin kesklinnas või Tallinnas on pikemad soojakatkestusette näha, siis me peame tõsiselt mõtlema, et teha endal mingi autonoomne katlamaja või sooja varus süsteem laias laastus, et maja jagada kolme, kolme ossa. Esimene osa, mis on nüüd siin Tõnismäel kõige suurem osa, see on siis raamatuhoidlad ja lugemissaalid Endla tänava poolsesse ossa nüüd teine osa sinna jääks noh, nimetame seda kas siis tootmiskorpuseks või tehnoloogia korpuseks on kõik see osa, mis peab tagama kogu maja võldamise, tehnilise haldamise funktsioneerimise ja siis raamatu hooldamise, seal on ka siis meie töökojad, raamatute restaureerimine, trükikojad, arvutuskeskused ja kõik selline tehniline pool. Ja see, mis jääb nüüd Tõnismäe tänava poole basseini poole, seal on siis meie konverentsisaal, mis on 400 kohaline plussis. Restoran. Pold Isodorkeedž majandusdirektorina peaksite täpselt teadma, mitu võtit selles majas on. Mitmele uksele need, mitu võtit sobivad. Majja on tellitud üle 1000 võtme. Ja noh, kuna osades ruumides on paarust, siis noh, me pole täpselt üle lugenud, mitu ruumi siin majas on. Aga noh, kuskil 700 ruumi ringis on majas küll. Ja tollest meetri laiusest ja 38 kilomeetri pikkusest ribast. Mida maja pind endast kujutab? Kui mitu koristajate mõtlete tööle? Võttusi? Põhimõtteliselt edaspidine kogu selle maja haldus on meil mõttes või anda anda teistele ettevõtetele, kes on spetsialiseerunud antud tööde peale. Näiteks on olemas firma servi Soome-Eesti ühisfirma kes on nõus osaliselt võib-olla selle hoone koristus enda peale siis näiteks maja san, tehniliste süsteemide konditsioneerisüsteemide ja nende tehniline hooldus ja ekspluatatsiooni on samuti võimalik välja anda spetsiaalfirmadele, kellel on olemas oma kaader välja õpetatud kaader. Aga noh, see asi on meil praegu talles nii lepingute loomise staadiumis, me vaatame, kuidas meil kasulik Nagu ennist oli meil juttu siin sellest, et Rahvusraamatukogu juhtkond on sellel suvel puhkusel nii-öelda häireolukorras ehk sõjaolukorras nädal mitte rohkem, siis tullakse jälle tööle tagasi. Kui kaua te mõtlete niisuguse pingega vastu pidada? Kas on mingeid märke, et te hakkate kõik väsima ja tee nähtavasti väsite siis korraga kõik ära? Väsimusmärke veel ei ole, aga noh me kõik loodame, et jaa, Me oleme täitsa kindlad, et sellest tuleb üks ilus maja. Ja ja saab ta kindlasti valmis ja noh, eks siis näeb, võib-olla sisu, esime Rahvusraamatukogu ei ole selle maja ei ehitaja ega ka tellija. Tegelikult peaksime meie saama pidulikult võtmed kätte ja siis sisse kolima. Ja praegu me peaksime tegelikult praegusel perioodil peaksime tegelema. Siis võib-olla teiste asjadega, millega me peaksime sissekolimistaktikat välja töötamas, on meil välja töötatud, aga noh. Tegema ettevalmistusi uue maja haldamiseks on sellega ka tegelema, aga lisaks sellele on siiski liiga palju muid probleeme, mis on ka meie õlul. Selle asemel te otsite Tallinnast, firmad, kellel oleks mingi vajalik balloon, millega töömehed saaksid ühe vajaliku operatsiooni ära teha. Nojah, eks balloon osadestadest väike näide, aga noh, siin on tunduvalt tõsisemaid asju. Ja noh, kui nüüd edasi rääkida, siis aga me ei saa öelda, et Tallinna ettevõtted ei oleks meid abistanud või meile Lõpuks teinud seda, mis meil on tarvis siin üles lugeda, on väidetud, et hästi palju kas või tarbija raskeks tegi meile nüüd lõpuks valmis tõesti väga ilusad vaesena klaasplokid. Kunstnik Eino Mäelti. Kavandite järgi aga selleks kulus enne siiski peaaegu aasta, enne kui nad tegema hakkasid, aga kindlasti nüüd nad on ta ise väga rahul, kui nad näevad, mis magnetvälja tuli. Nii, noh, mööbli osas on, standart on väga palju teinud. Väiksed probleemid on nüüd viimasel viimastel kuudel tekkinud, neil on ka omad raskused. Loodame, et nad teevad selle tellimuse meil lõpuni. Noh, siin on hästi palju igasuguseid ettevõtted, kes on põle keeldunud oma abist kas või. Tühine näide näiteks Koeru autoremonditehas ei juhtunud siin, autod on vanad ja on tarvis ja väliskülalisi käib ja mingit abi nende poolt tarvis oleme alati saanud. Kui palju tuleb raamatukokku tööle inimesi ja kas kõik need, kes töötavad praegu veel vanas hoones ja õigupoolest vanades hoonetes kas kõik nad tulevad ka üle uude ja kas tuleb juurde palju uusi inimesi ja kust nad tulevad? Tingimused on muutunud. Aga me omalt poolt oleme püüdnud luua ka võimalused õppida ringi. Kahtlemata terve rida tööprotsessi olemuslikult muutub ja teatud asjad lihtsalt jäävad ära. Ja samas me loomulikult teeme ettepanekud ja arvame, võimaldame inimestel ringi õppida ja leida enda jaoks see sobiv koht. Ma leian maja, on nii suur ja nii palju ülesandeid, et iga inimene, kes täna majas tööl ja kui ta tõsiselt tahab, seda loomulikult peab saama lihtsalt töökohaga uues majas. Peale selle ma usun, et, Meil tuleb tagasi mitmeid inimesi, kes on nagu siit vahepeal lahkunud kõige Tagoogile eesti ütel lausepeoks kasvatanud noori eksami maas käigud läbi praktikandi, kes ootavad oma töökohta. Jaga kõrvuti raamatu kukrundusliku haridusega inimestega või vajame palju uusi inimesi. Eriti tehnilistelt aladelt arvutispetsialiste programmeerijaid, aga kindlasti ka keevikuid, hügieenikuid, restaureerimisele, juriste, majandusteadlasi, ja seda sellist rahvast oleks küll vaja, just meie parlamendi info teenid poole peale väga suureks, seda seltskonda seal ei tahagi ajada, sellepärast et ajas oma rahvaga arutanud. Varem oli ju kõik ju hoopis teistmoodi kui praegu praegu on siiski veel võimalus ise otsustada, et kas meid on palju ja saame vähe raha, pöörmeid, jupp maad vähem ja me siiski teenimiga rohkem. Ja me oleme läinud seda teed pidi, et parem olgu neid vähem. Me püüame intensiivistada lihtsalt oma tööpäeva. Ja siiski vaata, kui hoidja oleksid enam-vähemgi normaalselt, siis saaksid normaalselt tasu selle töö eest. Nii et paratamatult see raamatukogu üks 100 inimese võrra veel suureneb. See tähendab seda, et kui kusagil viis poolsada, siis kuus, poolsada töötajat. Kuigi alguses oli kavandatud 800, meil oleks täpselt jällegi savasid alasid vaja rohkem. Jätku praegu ühiskonnas järjekordselt majandusteadlased, juristid, nii pöördilt, uskujad elama isegi meie majas, noh, eesti ja vene keelega kahte tähendab kui sa seda kahte keelt ei valda, ETV, kes üldse selles majas tööd. Aga juba sellest on vahe vähe. Sisuliselt ka kõik need, kes teeninduse ikkagi on, rääkimata komplekteerimine, info, teenid, niux, triaad. Paratamatult, kui sa justkui kolme-nelja keelt, siis peaaegu arsti tööd ei saagi. Tähendab, see muutus on olnud väga kiire. Ja ma arvan, et meil siiski tähendab, meil ei teki seda erilist probleemi. Kust saada siis tegelikult on meil praegu järjekord tööle tulla meie raamatukogus. Minu arust on seda väsimust tekitavad ju tegelikult eelkõige negatiivsed emotsioonid. Ja kui neid koguneb tõesti väga palju. Ja niisuguseid pingelisel ajal nagu praegust neid on. Samas noh, negatiivsed emotsioonid siiski mobiliseerivalt inimeste ja sunnivad võitlema mingi eesmärgi nimel ja, aga see eesmärk on meil nii palju käeulatuses, meil on oma selge visioon, mismoodi see raamatukogu hakkab tööle, mis hakkab olema ja minu arust, kui me selle saavutame ja see tähendab ilmselt, et siis on meil ju suur rõõm. Aga kui meil on rõõm käes, siis ma usun, et, et ka see valmimise järgne periood suure rõõmuga, et meil on ta olemas aitab meid sellest väsimusest üle saada annatest uut jõudu ja ma ei usu, et see meeskond, kes meil siin selle maja ehitamisega praegust hirmsat vaeva näeb väsiks ära, ei väsi ta ära ei enne valmimist ega ka pärast valimist, aga puhkuseid ma usun, kui on see maja valmis järgmisel suvel me saame endale kõik lubada ja sinna, kuhu me tahame, ja sellel ajal, millal me tahame. Seda väsimuse küsimust ei esitanud ma mitte sellepärast, et suruda teile peale mingit kurba alatooni meie vestluses vaid sellepärast, et terve meie Eesti ühiskonna selle suve üks märksõnu on väsimus. Aga mulle tundub, et teie sellele märksõnale ei ta üldsegi mitte alla anda. No ilmselt ongi küsimus selles, et et Meil on täiesti reaalne, käegakatsutav eesmärk, mida ei saa öelda. Tervete ütleme Eesti majanduse kohta tervikuna see eesmärk ja mis püstitati siis, kui algas laulev revolutsioon, siis kui oli suur moraalne tõus ja inimesed olid rõõmsad, et on avanenud mingid uued perspektiivid. Selle järgi on järgnenud nüüd see periood, kus on vaja kuidagi majanduslikult asjad paika panna ja raudselt paika panna nüüd selle eesmärgi realiseerimise teed. Aga noh, ilmselt ei ole see nii kerge, see ei ole nii käegakatsutav asi on tunduvalt segasem. Ja niisugust situatsioonist tõesti väsimuse märgid ilmnevad kergelt, kui inimesed ei tea täpselt, kuhu minnakse mille nimel seda kõike tehakse. Meil on õnneks meie eesmärk on käeulatuses ja toob väga reaalne ruum, kus me praegu istume sellesama maja, kus me oleme. Ja, ja nagu ma ütlesin, et niisugune reaalne eesmärk tegelikult inimest stimuleerib, meil on olemas, meil just on olemas motivatsioon, see ei ole mitte nii palju rahaline, meie palgad ei ole suured. Aga sama motivatsioon, et me saame midagi valmis. Me teeme ära ja see oli ilus asi, mille poole me püüdlesime. Ja seetõttu mina olengi nii optimistlik ja leian, et need mehed, kes saavad selle eesmärgi nimel töötada, ei väsi ja suruvad siiski lõpuni selle selle ülesandes. Need asjad, mida me tahame paika panna, siin on, muidu on jutt, kipub meil kurtmiseks minema valmis õigel ajal ja üks ja teine asi jääb realiseerimata, aga aga meil on Aja jooksul juba rahvusraamatukogus läbi vaieldud terve rida niisuguseid põhiseisukohti, mida peab endast kujutama see maja mida ta peab võimaldama, mis asi see peab olema. Ja me näeme selles ja siiski tulevikus täiesti kaasaegset keskust, informaatika, ühiskonna, võib-olla esimest keskust Eestis. Suurt avalikku keskus kuskohalt, inimene lugeja, tulles majja, näeb oma silmaga, mida tähendab ennast informaatika ühiskond, see tähendab, et siin on juurdepääs mitte ainult meie maja varadele tagatud, siin on juurdepääs tagatud ka nendele andmebaasidele Nendele, raamatu kogumitele, mis on teistes Eesti linnades, mis on teistes riikides kuni Ameerika kongressi raamatukoguni välja. See maja võimaldab mitte ainult otsida seda allikat, vaid võtta ühendust ja tellida see kohale kiiresti. See maja võimaldab mitte ainult siis kirjandust ja trükiseid keerida, otsida, tellida vaid ka õppida, täiustada ennast ja kohapeal tööd teha. Ta annab võimaluse siin viia läbi konverents läbi viia keeleõpet läbi viia muusika kuulamist läbi viia. Suvalisi teaduslikke üritusi, terve kompleks, Rumon nähtud spetsiaalset õppetööks, spetsiaalselt ka lõdvestuseks ja, ja meelelahutuseks on nurgad, kus kohal inimene võib rahulikult istuda, tänast seda lehte lugeda, televiisorit, vaadata oma töö vahepeal. Siia majja ilmselt koondub peale meie veel terve rida ufokeskusi nende teiste asutuste või riikide esindajaid, kes on huvitatud sellest keskkonnast, sest infrastruktuurist taasluuakse. Sest et see maja peab andma võimaluse suhelda. Terve teiste teiste asutustega mitmeid raamatukogude ikkagi ma ei räägi, on võimalus suhelda ka info osakondadega ettevõtete siia taha, ilmselt tulevikus tuleb terve Eesti maakondade raamatukogude ja, ja info, selliste teenindajate võrk ja siitkaudu, kas siitkaudu, võib-olla ka mujalt, aga siit tagasi tulema, aga see kanal, mille kaudu pääseb nii-öelda maailma infoturule. Ja vot see, see visioon ongi see mille nimel me praegust üritame seda maja ehitada just niisuguseks, nagu me tahame, selle nimel pingutame, oleme valmis ehitanud koos hankima siin ükskõik kasvõi sedasama õnnetut gaasiballooni või, või midagi muud. Sest et see on, see on vajalik mitte raamatukogule, tegelikult mitte raamatuga inimestele, kellest ma siin rääkis, vajalik tegelikult Tallinna linnale avalik, Eestile vajalik kogu ühiskonnale ja lahendada tõesti kõige parema, kõige kõrgemal tasemel. Muidugi ma ütlen, et see visioon ja temal puudub reaalne tagatis, reaalne tagatis kaasaegse tehnika näol. Näiteks projekteerime praegu oma maja süsteemi, mis rajaneb arvutustehnikale sidevahenditele. Ja on selge, et niisuguse suure maja arvutivõrk peab baseeruma korralikul välismaalasel, tehnikal ja keskarvuti, kus peab asuma elektrokataloog, peab olema võimeline töötama reaalajas. Peab olema suhteliselt suur ja võimas, sinna taha peab saama väga palju kasutajaid. Kasutajad peavad pääsema ligi ilma oota vaata mitte kindlatel kellaaegadel, vaid siis, kui neil seda infot on vaja. Ja selge see, et säärase arvuti säärase süsteemi ostmine on, on väga kallis ja momendil meil veel valuutad seal jaoks ei ole. Meil on küll valmisolek olemas, me oleme töötanud. Ja neid ette kõiki, vähemalt hoone poolt võimalusi, et neid kaablid tõmmata, reid arvutid panna, meil on olemas kõik infoloogilised mudelit, mis majas toimuma hakkavad, meil on olemas juba ka teatavad tehnilised projektid, kuidas arvutid ühendada omavahel, missuguste süsteemide abil neid vahetada. Missugused kooskõlastuse protokollid tulevate andmete vaheldamise vahel. Ja ma usun, et selle valmimise järgi me esitame siiski taotluse uuesti vabariigi valitsusele ja informaatikafondile raha saamiseks, et vaata ka see puudu valuuta osa, osta see keskarvuti. Et kui mitte just päris maja avamise momendil, siis järgmisel aastal me saaksime niisuguse toimiva süsteemi nõudlikum raamatukogu tarbija, olgu ta siis üksikisik või asutus lahkuks siit majast rahuldatud olekus. Nüüd me oleme rääkinud vanas Rahvusraamatukogu hoones, me oleme rääkinud ka uues majas sellest, missugune meeleolu seal on. Aga nüüd tahaks paari sõnaga puudutada seda, mis ootab meid kõiki pärast seda, kui kõikides ruumides on põrandakatted maas, kui kõikides ruumides on põrandaliistud kinni löödud ja kui ühestki ruumist ei ole enam varastatud mitte ühtegi valgustit kui üheltki roheliselt taimelt ei ole maha tõmmatud ühtegi lehte. See tähendab, kui kõikidel personali hulka kuuluvatel naistel on seljas uued kleidid ja nad on kõik käinud juuksuri juures maniküüri juures nädal hästi välja puhanud. Neil on samasugune sirge seljatunne nagu siis, kui nad tulid nurgakivi panekule Toompeamäelt alla Tõnismäe suunas. See tähendab, kui on kätte jõudnud niisugune kuupäev nagu 29. november. Ja kui me oleme ühe niisuguse sündmuse tunnistajaks, mida meie me oleme ära teeninud, et me seda elame, see tähendab rahvusraamatu avamise päev. Kas kuupäev on niisugune, mida võib praegu välja öelda ja hõigata, või tuleb siin teha korrektiive, kuigi ma seda teha ei tahaks? Mina ka ei tahaks. Ma ei tooks ka muuta seda kuupäeva, sellepärast et see kuupäev on välja hõigatud lähtudes ikkagi sellest, mida on lubanud meil ehite ja. See on üks niisugune päev, mis on, tähendab, millest ma usun, kujuneb kultuurisündmus ikkagi Eestis. Kultuurisündmus, millest võtavad osa üle Eesti väga palju inimesi. Ja mitte ainult Eestist vaid omamoodi on ta ka sündmuseks maailma raamatukogud. Ärge mõtelge, et ma nüüd nii siin mingid kohutavalt emotsioonid, reaalseid asju väljaütlemine või endast liiga heal Arv hobusel, et me oleme, ei ole. Aga meil on lihtsalt viimaste aastate jooksul väga laienenud kogu suhtlemisring. Oleme väga palju abi saanud väga paljudest maailma raamatu kogudelt. Väga palju on meil viimaste aastate jooksul käinud külalisi. Ja väga paljud on huvitatud tulema Eestisse, sest Eestit Baltikumi teatakse-tuntakse. Ka tänu sellele, et Eesti raamatukoguhoidjate ühing on ülemaailmse raamatukoguhoidjate ühingu isla liige on meil sedapidi palju tekkinud uusi kontakte ja meie raamatukogust ja tema ehitusest ka sellisest staadiumis, nagu ta praegu on väga paljude riikide erialakirjanduses olnud palju fotosidki. Ja me peaaegu iga päev saame kirju, küsimusi, millal avatakse ja ma tean, et kolleegid praktiliselt kõigist Skandinaaviamaadest, Ameerika Ühendriikidest, Inglismaalt, Saksamaalt, ka ida poolt Leningradist, Moskvast, Lätist-Leedust rääkimata, nad kõik tahavad tulla. Ja kuna need inimesed on siiski noh, kõrgetel ametikohtadel väga suurte kohustustega oma riigi ees oma rahva ees, siis nad on väga seotud ja me pidime küllalt varakult välja ütlema selle päeva, millal me selle tseremoonia tahame teha. Rääkimata loomulikult meie eestlastest, kes elavad välismaal, kes on kogunud, meile raamatuid saatnud rääkimata kõigist elusolevatest, kirjanikest, kes on väljaspool Eestit ja nende asi on otsustada, kas nad tulevad, meie asi on pakkuda, kutsuda. Ja noh, tõepoolest see oleks ikkagi praegu, kui nüüd, et juhtub midagi niisugune niisugust kohutavad, et ehitaja ei anna meile üle, siis on ma ütleksin Ma siiski avaldan lootust, et see maja on novembri lõpuks nii kaugel. Essave Ta lahti teha lugejatele, me ei saa teda avada sellisele selliselt, nagu me võib-olla oma hinges oleksime tahtnud, seda ei tule just eelkõige tehnoloogilise poole pealt, aga mitte midagi ei ole teha Pisaga seda maja jätta väga kauaks ajaks üksi, ilma meieta siis ta lihtsalt lastakse oks laiali. Ja noh, praegu on tõesti kavandatud avamissee pidulik hetk, lindi läbilõikamised ja kõik muu sellega kaasnev, kusjuures kõik muu on suurelt kultuuriline, mitte pidu ja pillerkaar vaid just nimelt kultuuriüritus on kavandatud praegu 29.-le kuupäevale. Ma ei tahaks nagu väga pikalt ja ära rääkida, mis siis toimuma hakkab. Las see jääb praegusel hetkel meie saladuseks, aga omad mõtted meil on olemas, mismoodi mees korraldame. Aga ma ütlen, et meil on väga palju. Tähendab, ütleme, kollektiivi väga palju inimesi jällegi tuleb appi. Hakkame sellest pihta, et. Wet raamatukogul kujunevad omad uued traditsioonid. Ja üheks uueks traditsiooniks on iga päevgi lugejateeninduse algust ja lõppu tähistav v oma signaal. Selle üle mõtiskleb praegu Alo Mattiisen. Et on valmis kõik kaunid kunstikohad, ütleme, kuhu on kavandatud kujutav kunst. Arvame, et neid koore, kes meile tahaks tulla laulma selle avamise päeval. Et neid on. Ausõna, selles majas on vapustav akustika. Ja ma olen seda kogenud, kui lihtsalt ühel päeval tehnikaülikooli meeskoori üks osa, kes maja vaatamas ja kurat laulsid seal. Kohe ühel trepipoolel siis kuidas vajagi, kajas? No meil on ka teatud saladuse mõte, millest täna hetkel ei taha rääkida, see avamine on ka mingi moodi, mingit moodi kohustus kõigi nende inimeste ees, kes on aidanud. Meid mitte ainult mingite materiaalsete väärtustega, vaid lihtsalt meid toetanud rasketel hetkedel. Lihtsalt sellega, et talle helistada, et kas me saame aidata teid ja. Isiklikult, ma arvan, et, See pidu ja päev või see sündmus jääb ju tegelikult tükiks ajaks üheks kõige suuremaks eesti kultuurisündmuseks. Kahjuks praegune kultuuriseis on küll niisugune, et annaks jumal jõudu Vello laulile. Et konservatooriumi ehitus läheks hakkaks minema. Ja millal ta siiski valmis saab ja rääkimata Estoniast, rääkimata kunstimuuseumist tema kõigest sellest, mis nende objektide ümber praegu homseks, niipea ma kardan. Sellist siiski ei juhtu. Aga samas oleks see kõik ju siiski hädavajalik tuleviku Eesti jaoks. Me ajame seda juttu üleval Toompeal Rahvusraamatukogu vanas hoones. Ja peadirektori Ivi Eenmaa kabineti aknad avanevad ühele paljudest Toompeatänavatest sisse kostab. Elava linna hääli mööda kõndivad inimeste jutukatkeid ja autode möödasõitu, niipalju kui need autosid siia Toompeale lubatakse. Uus maja on aga veel rohkema müra keskel väga mürarikas ka Endla tänava küljes kinni, teiselt poolt on ka Tõnismäe tänav mitte just kõige väiksemate tänavate hulgast. Aga eks see tähendab ka seda, et te ei ole mitte ainult mõtetes, vaid ka tegelikult elu keskel. Ja ma usun, et selle, selle sooviga võiks ka mõned jutud nagu kokku tõmmata, et ei saagi mitte kunagi olla kusagil kõrge kivimüüri taga. Ja võib-olla need etteheited, mis on tehtud, et maja on väga avatud väga paljude terassidega, kust pidi on võimalik majale kartmatud ligineda, on omast kohast ka hea, et keegi ei tea, kui palju on ju neid inimesi, kes tegelikult võibolla esimese tutvuse Rahvusraamatukoguga tahavad teha just väljastpoolt, et ta tõuseb üles neid treppe mööda, kõnnib mööda neid terrassi, vaatab seda uut maja enne väljaspoolt täis aukartust ja lugupidamist ja siis alles söandab sisse tulla. Kuigi ma usun, et see põhimõte, et Rahvusraamatukogu on avatud igale selle riigi kodanikule see on üks ilusamaid põhimõtteliselt, mida ma tänaste juttude juures kuulanud oled. Loomulikult oleks võinud alustada ka sellest, et noh, kui maja projekteerimine lahti läks et iga hetk iga sammu pealt sa mõtled, mis võib juhtuda siin võidaks aken sisse lüüa, siin varastatakse, siis tähendab saab jällegi kogu teenindamist alustada mitte avariiulitega, vaid pikapi taha peita näo järgi või ametiposti järgi midagi kätte anda, tähendab nagu see tihtipeale on ja kõik selle nimel, et jumala eest ükski raamat ära ei kaoks, et jumala eest midagi juhtuks. Ma leian, et see ei ole õige, sellisel juhul me ei saagi sellest nõiaringist nagu välja. Ja ma arvan, et niikuinii hakatakse neid aknaid lõhkuma ja kindlasti kaovad ka need raamatud ja kindlasti need raamatud, mis ära kaovad. Need on head raamatut sellest, et kui midagi kaasa võetaks, siis on tingimata hea raamat. Samas ma usun, et kui me oma töö korraldamisega suudame luua sellise suhtumise ja sellise õhkkonna et inimesel oleks häbi varastada, kui sinu jaoks nii palju antakse, kui sinu jaoks on nii palju tehtud. Ja sellega, et v terrassid ja rõdud on lahti ja et inimene näeb, et seal kasvavad Põõsad alla ja kõik niuke ilus. See ilu tähendab, see muudab inimestest ehk siiski v see tuleviku Eesti nimel suudame omalt poolt kaasa aidata, et me ei elaks, et ma ainult lõhume ja me ainult varastame. Meil on kõige lihtsam on raamatukogu töötajal elada ja töötada nii, et kõik raamatud oleks paigal ja mitte ühte lugejat. Kõige lihtsam. No meie ei taha olla selline raamatukogu, me tahaksime ikkagi, et rahvast tunnetaks, et me oleme olemas ja et me oleme olemas selleks, et noh, sellest paigast saaks iga inimene midagi endale sellist, mis rikastab ja teeb teda paremaks. Ja mina olen täitsa veendunud, et kasvab peale noored inimesed, kui nad õpivad meil käima, kui nad näevad kõike seda võimalusi, mida üks raamatukogu pakub. Et suhtumine, et kõiki töid ja leht välja või parastada kaasa võdik tähendab Need inimesed jäävad alati, aga siiski, et järjest järjest jääb vähemaks. Aga ma ütlen, et see eeldab, et meie v see tähendab raamatukoguhoidjate jaoks on elu raske. Aga see ei tohi meilt võtta pära seda mõtet, vot see oli eesmärk. Ei ole vahet seal ees astuda, avatud ühiskonda, astuda infoühiskonda, saavutada selline seisund Eestis, aidata kaasa sellele, et inimesed oleksid targemad, paremad informeeritud, haritud ja noh, samm-sammult, ega see kergelt ei tule. Ega see kohe käidule arhitekt Raine Karp ei ole mitte ilmaasjata nii palju treppe projekteerinud, sest omamoodi on need trepid ka inimesele selleks füüsiliseks kui ka vaimseks pingutuseks. Et ta jõuaks aste-astmelt ise parema ja nimetagem siis seda poolest avatuma ja ja normaalsema elu suunas, sest et kui ta jõuab Rahvusraamatukogu kaheksanda korruseni omal jõul ise samm-sammult aste-astmelt siis võib-olla see füüsiline pingutus annab talle ka võimaluse muutuda vaimselt paremaks, avatumaks. Ja kui ta võtab siis sealt kaheksanda korruse akendest välja kas Kopli lahele või, või vanalinnale. Ja kui ta näeb kirsipuid kasvamas katuseterrassil, ta näeb rahulikke, heatahtlikke tarku inimesi enda ümber. Kui ja võib-olla on Rahvusraamatukogu see koht ja see sümbol, abilme astumegi Euroopasse. Kes teab