Kultuurimaja. Tere, selle hooaja viimases kultuurimajas, kes olid õigupoolest need inimesed, kes kuulusid Saksa ordusse sellesse samasse, kelle üks haru tuli siia Eestimaa pinnale 700 aastat tagasi nagu meie, ütleme, tule ja mõõgaga tulid. Kuidas sai neis inimestes kokku militaarsust ja kristlus ja mida selline segunemine tundis? Teejuhiks tänases saates on Priit Raudkivi saatejuhi rollis Tarmo Tiisler eelarvamustevaba kaasamõtlemist. Head kuulajad. Kultuurimaja. Priit Raudkivi, ma teen meie jutuajamise alguses väga meelevaldse üldistuse ja ütlen, et Eesti ajaloos kaks kõige vihatumat kuju on ilmselt olnud Vene sõdur ja saksa ristirüütel. Teadagi mis põhjustel. Meil on olemas omad kindlad ettekujutused sellest, mis Eesti pinnal ja Eesti ajaloos on toimunud. Ja see, mis juhtus 700 aastat tagasi, on meile läbi raamatute läbi õpikute ja läbi muude teadmiste piisavalt ebameeldivaks kokku kirjutatud. Kui me räägime Saksa orvust ja saksa rüütlitest, siis kust see kõik alguse sai ja ilmselt tuleb küsida, kust nad tulid, kust nad paljunema hakkasid? No see on üsna-üsna palju läbi uuritud teema, kus koha peal on saksa ordu ja üldse vaimulike Rütli orgude lätted lähevad ristisõdadesse tagasi juba 12 10.-sse Viljandisse ja Saksa ordu on tegelikult vaimulikest rüütlioludest. Nendest suurtest tordudest kõige viimane, hilisema tekkega Juhaniidid ja templiordu olid Saksa ordust varem juba pühal maal tegutsenud. Aga hakatuseks ma tahaksin öelda seda, et nüüd tänapäeval, kui inimesed käivad palju ringi, käivad mööda Eestit ringi ja välismaal. Ja kui inimesed juhtuvad näiteks Viini, siis ma väga soovitaksin, et ei vaadataks neid neid keisriga, kaheksaid, lahmakaid, maju ja suuri monumente, mis on 20 meetrit kõrged ja kui üks maja hakkab, siis 200 meetrit on ta suur aga astuks sealsamas kesklinnas Püha Stefani kiriku juures. Natukene ühte põiktänavasse vene nimi on Singer Strase ringlus, tase seitse, seal asub kaasajal saksa ordu kui tegutseva institutsiooni residents. Minul on olnud õnn või õnnetus seal käia. Ma ei saanud sellest käigust kõike kätte, mida ma tahtsin. Huvitav tänavi huvitavat Andres selles mõttes, et see on siis nüüd see niisugune on selle saksa ordu pesa, millega me, mida me Eesti ajaloost ka hästi teame, seal soovitan läbi astuda sealt seal on kaks tähtsat institutsiooni juurdunud uurimise seisukoha pealt. Esiteks on seal püsiv näitus, mida juhatavalt, et siis saksa ordu õed on niisugune institutsioon olemas ja teistpidi seal asub ka saksa ordu arhiiv, mis on, noh, Euroopa Eesti ajaloo seisukoha pealt äärmiselt äärmiselt tähtis, nii et kõik, kes viini lähemalt ei maksa, vaadata ainult siis neid suuri maju seal vaid astugu sealt läbi ja see on nagu otsene side, siis. Eesti ajalooga see saksa ordu resident seal aga muidugi saksa ordu on niisugune äärmiselt. Poolest nii palju erinevaid seisukohti kui nüüd orduvendade ja üldse saksa ordu kohta. Neid on seinast seina näidanud idealiseerida, eritud siin kolmanda riigi ajal taevani, kuid tõeliseid, kultuuri kandjaid, neisse on suhtutud täis negatiivselt. Ma vaatasin eile enne saadetakse ettevalmistamist ka üle. Milline on siis saksa ordu retseptsioon, kui nii võib öelda, meie ajaloo õpikutest on suhteliselt kuiv ja ega nendest faktoloogia faktol hulgast suuremat selgust ei saa üldse, millega siis tegelikult tegemist oli? Põhilised aastaarvud on seal ju 1000 1237, kui mõõgavendade ordu ühendati saksa orduga tekkis Saksa ordu Liivimaa haru siis järgmise verstapostini tuleb, et kindlasti mängu aastal 1410, mil toimus Tannenbergi krunwaldi lahing. Leedulastel on oma nimetatud Žalgirise lahing, et heal lapsel kui nii võib öelda mitu nime. Ja need on, need on niisugused põhifaktid ja siis loomulikult see baltisaksa ordu Liivimaa haru. Ära kadus Liivi sõja käigus esimestel aastatel juba nii, et seal on nagu kõik, aga mis fenomeniga siis tegelikult tegemist on, et nagu mõtlesin arvamusi, saksa hooldust on seinast seina ja teda on vihatud, teda on armastatud südamest ja loomulikult igal rahval on kellaajalukku, saksa ordu on puutunud või kelle ajalugu on siin kujundanud, on oma oma niisugune hoiak kujunenud on siin vast kõige tulisemad vaidlused saksa ordu fenomeni üle tema olemuse üle on toimunud läbi sajandite ja seda on kandnud kaks niisugust väga tugevat histograafilist traditsiooni üx poolakate oma, teine siis saksa sakslaste endi oma. Et kui me nüüd vaatame seda literatuuri, mis on teaduslikust küljest aktsepteeritavad teaduslik ajalookirjutus tekkis ju 19. sajandi keskpaigast peale siis Saksas ilmunud raamatud, käsitlused püüavad saksa ordu eksistentsi praegustel Poola aladel õigustada, poolakad sõidavad, sellel ei ole vastu. Ja nii üsna niisugune lahmiv, üksteise materdamine, see on kestnud siis poolteist sajandit. Tõsi küll, pärast teist maailmasõda on asjad natukene muutunud siin, nii imelik või huvitav, kui see ka pole, on isegi Unesco vahendusel tehtud lepitustööd. Need ulatuvad 70.-sse aastasse, kus saksa või tähendab sisse. Kutsuti üles Unesco egiidi all Saksa ja Poola ajaloolase istuma ühe laua taha. Räägime siis need asjad nagu enam-vähem selgeks. Ja küsimus oli eelkõige siis selles, et kui vaadati kooliõpikuid, millised kooliõpikutes saksa ordu käsitlused siis poolakate, sakslaste oma, oled diametraalselt erinevad. Esimene vastav õpikute konverents, nagu neid kutsutakse, leidis aset 1973. Poolas toruni linnas. Ja selles toimunud kahjuks korralik kogumik. Nii et aegapidi on siis niisugusest ideologiseeritud, sest nii Saksamaal kui ka Poolas lahti saadud ja on siis ühiste jõududega üritatud, et selgust luua Saksa ordu osas, nii saksa kui kas siis Poola, Poola, Poola ajaloos. Ma küsin korraks vahepeale ja kuulajatele väikeseks abiks ja täpsustuseks, et, et kui me räägime Saksa ordust, siis millised analoogid olid enne olnud ja kas samal ajal oli ka selliseid ordusid et natuke pilti konkretiseerida ja sellist noh, mitte sugupuud, aga, aga ikkagi sellist mingit struktuuri teha? Ja selle ordu fenomeniga on üldse niisugune lugu, et keskaegne maailm, see jagunes seisust, eks ole, esimene seisus ehk vaimulike seisus siis oli teine seisus ehk rüütliseisus. Ja siis oli kolmanda fenomen, kolmandaseisuna tekkisid siis linlased ja selles mõttes oli oli maailm, keskaegne maailm Euroopas väga rangelt paigas, et kui tegemist oli linlasega, siis ta ei saanud rüütliseisusesse üle minna. Ja rüütliseisust ei saanud jälle näiteks minna üle linnakodanikuseisusesse. Aga kui pühal maal ristisõjad peale hakkasid, siis see entusiasm sellest entusiasmist vabastada õnnistegija haud siis valeusuliste muhamediusuliste käest. Sellest entusiasmist jäi natukene väheks, sellepärast et, et need ristisõdijate riigid ei olnud sugugi mitte püsivad, et oli vaja niisugust tugevat institutsiooni, kes aitaks neid ristisõdijate poolt vallutatud alasid hoida, et nad mitte näiteks suvel tulevad, peavad seal sõja ära ja siis lähevad tagasi siis paganad, valeusulised vallutavad maad jälle tagasi selleks midagi püsivamat. Ja ilmselt ilmselt prantslaste eeskujul prantslaste eeskujul. Või idee tuli prantslastelt, et oleks vaja midagi püsivat, oleks vaja luua üks niisugune institutsioon, mis tõesti nii kohapeal pühal maal võitleks selle eest. Need positsioonide saaks ära kaotatud ja prantslased tegid tuntud kirikuisale Püha Bernardi-le ettepaneku, et tema võiks kirjutada ühe traktaadi ühe ühe loo sellest mismoodi on võimalik, kui panna kokku kaks seisust, siis rüütliseisus ja vaimuliku seisus. Just nimelt, et sellepärast, et hoida siis pühal maal neid ristiusuliste poolt tagasi võidetud positsioone paigas ja kirjutaski Püha Bernard ühe nihukese traktaadi, mille, mille eestikeelne nimetus võiks siis olla uue sõdalase kiituseks ja selles uue sõjalase kiituses. Ta. Ta ühendas kaks seisust, ühendas rüütliseisuse, üheldas vaimuliku seisuse. Põhjendas ära, miks niisuguse institutsiooni tekkimine on vajalik siis nii-öelda munk rüütlid ja nende tegevuspühal maal peab olema õilis. Sest ta kõigepealt ristisõdijad seal. Ja niimoodi see kahe seisuse ühendamine tema traktaadi läbi siis alguses, vot seal ongi vaimuliku rüütliordu niuksed, ideelised juured. Esimesena tekkisid Johan niitide ja templiordu ja siis 12. sajandi lõpus hakkas kujunema ka saksa ordu tegelikult vaimulikke rüütliordu. Sid on Euroopa ajaloos olnud hästi, palju, neid on jagunud, igale poole on jagunud Hispaaniasse, Portugali, Itaaliasse, aga need kolm Juhaniidid, templiordu, saksa ordu on siis kõige olulisemat rolli mängida. Ja et kuulajal oleks veel natukene parem ülevaade või natukene kindlam meie juttu jälgida, siis seletage üle veel, mis oli mõõgavendade ordu, mis oli neutooni juurde, mis oli pärast Liivi ordu. Jah, need asjad on üldiselt väga lihtsad, aga samal ajal ilmselt keskmise eestlase teadvuses ka üsna sassis ja segane. Mulle tundub, et sageli on see kõik üks ja see sama. Just, ja mitte mitte isegi nüüd need konkreetsed vaimulikud rüütli olnud, et neid aetakse tihtipeale segamini, teata, mis üks on tihtipeale on tõepoolest nihukeses suures saksa vihas, nagu see meil läbi ajaloo olnud on, pannakse kõik ühte patta, et ka tavaline läänimees või vasall, eks ole, rüütliseisuse esindaja siin, et et üks, üks rüütel kõik, tegelikult asi on palju keerulisem selles mõttes, et mõõgavendade ordu loodi aastal 1202 ilmselt kohalikust kool initsiatiivil, siin ka, aga selle eesmärgiga, nagu ma juba rääkisin, et paganate võidetud maid mitte jälle ära kaob, et pidi olema üks niisugune inimeste kooslus siin kohapeal nagu politsei, no ütleme jah, politsei eetika aastaringselt kohal. Ja, ja tõepoolest pärast seda, kui 1202 mõõgavendade ordu moodustati, siis hakkaski ju see siinsete paganate vallutama Nende alade hõivamine ju tõelist kuju saama. Mõõgavennad olid selles mõttes väga väga nihukesed problemaatilised sellid, et kui me vaatame nii palju, kui me teame kust nad tulid, kuidas nad ordusse astusid, siis siis võib küll öelda, et tegemist oli suuresti suguste noh, tihtipeale lausa kriminaalsete kalduvustega inimestega, kes, kes tulid siia ikkagi ütleme, seiklema. Ja juba esimestel esimestel aastatel pärast tekkimist hakkas mõõgavendade ordu tunnetades ilmselt oma väärtust siin Riia piiskopi võimust üle vaatama ja, ja, ja no tõsist konkurentsi pakkuma. Aga kui me nüüd Läheme veel aegapidi tagasi ma rääkisin sellest, et Johaniitada ja templiordu ordu tekkisid 12. sajandi esimese poole sees siis saksa ordu tekkega on, et väga palju niisuguseid vastakaid arvamusi, miks ta siis nüüd nüüd ikkagi tekkis ja nagu nende varasemate penomeenidega üldse allikaid on tegelikult vähe. Üks niisugune ametlik dokument, kus on kokku võetud saksa ordu tekkimine, siis noh, tema varasem genees. See on üks, üks narr tiiv ladinakeelne narratiiv ilmselt on ta koostatud peale 1240 neljandat või 40 viiendat aastat, seal võetakse kogu see saksa ordu tekkeprotsessis kokku ja lühidalt öelduna on siis juttu seal sellest, mismoodi kolmanda ristisõja käigus ilmselt aastal 1189 või 1190 tulid Lübecki kaupmehed Aconi alla. Ristisõda pidama ja nähes seda, et seal on üsna palju üsna palju saksa rahvusest ristisõdijad, kes vajaksid nii-öelda hoolt, armastust ja ja hoolitsemist, rajasid Lübekest pärit mehed ühe hospidali. Lihtsalt kolitatiivsetele eesmärkidel. Haigetel oleks kuskile tulla ja seal on väga ilusti peal kirjutatud, selles narratiivis, et esimene Hospital oli, oli lihtsalt üks varjualune. Koge purjedes tehtud varjualune. Nüüd kuivõrd see asi kolmas ristisõda oli väga suures ulatuses sakslaste kanda, noh, me teame, Friedrich Barbarossa kaotas seal oma elu, uppus, siis ilmselt see 1189. või 90. aastal tekkinud Hospital sai väga suurt toetust sakslaste poolt. Ja kuivõrd ristisõda käis ju, eks ole, edasi siis aastal 1198 formeerus lihtne Hospital ümber juba vaimulikuks rüütli Orduks ja Saiga paavstipoolse õnnistuse. Nii et Need on siis sakslaste tähendab sakslastest, ristisõdijate s ja kaheksa aastat, siis oli seda geneesi, mil võib öelda, et tekkis juba vaimulik rüütliordu saksa ordu, nii nagu me teda ajaloost põhi on täis juba teame Nimest ka meie räägime Saksa ordust, Saksamaa ühendati 19. sajandil suurest Saksamaast. Sinnamaani ei saanud väga rääkida saksa ordu. Kõlab sellise nimega ainult eesti keeles või ka üldises ajaloos. See on jah, traditsiooniline nimetus ikkagi saksa ordu ja määratletud on ta eelkõige seda kaudu, et enamik selle selle seltskonna koosseisust olid pärit Saksamaalt, aga tal on tegelikult väga pikk ladinakeelne nimetus, ma ei hakka seda siin ära tooma. Ütlema ja, kuid teda nagu eestikeelses tõlkes panna tundub ta ka üsna kohmakas olevat. Et aga huvitav on see, et kui ma rääkisin sellest, et Saksa ordu juured võiksid olla akonis, siis ikkagi selles ametlikus nimetuses seostatakse saksa ordu, et Jeruusalemm aga just selle Jeruusalemma nime üle on väga palju vaieldud, miks ta siis ametlikult on pandud sellesse nimesse sisse, et kuivõrd see algne genees oli siis ikkagi konis? Väga palju on vaieldud selle üle ja arvatud lihtsalt, et sümbolina niisuguguse ristiusulise jaoks oli Jeruusalemm parem, ta ikkagi oli nii-öelda ristiusu naba, kui nii võib öelda. Ja on veel üks niisugune versioon, et enne kui see 1180 üheksandat aastat Lübecki kaupmeeste poolt koge purjede alla, siis hospidali rajamine aset oli leidnud siis juba üks, 40 aastat varem oli üks saksa perekond just nimelt Jeruusalemmas loonud ka ühe hospidali jälge sellest ei ole väga vähe andmeid selle kohta, aga saksa ordu Soovides siis niisugust kindlamat jalgealust ise näeb nagu selles ühe saksa perekonnaloo poolt loodud hospidalis nagu algtõuget või, või tahtsid seda geneetilist sidet just nimelt Jeruusalemma ka saada. Nii et sellepärast siis seal nagu see Jeruusalemma nimi sees, aga dokumentaalset ei ole sellel kahel hospidali see varasem, millest ma just praegu rääkisin ja siis aastal 1180 990 Tekud, nagu ei ole võimalik seda Anist seost tõestada. Niisiis uurib tänane kultuurimaja kollektiivi nimega Saksa ordu. Uurimistöid juhatavad Priit Raudkivi ja Tarmo Tiisler. Kultuurimaja. Käsitlus ütleb ja see on ka laialt levinud käibetõde, et sellisesse vaimuliku ordusse kuulusid perekondade nooremad pojad, kellele ei jäetud pärandust. Vanem poeg päris kõik maad, kõik varad, nooremad ei midagi. Kui palju sellel tõepõhja all ja kes siis sinna Saksa ordusse? Kokkuvõttes kuulusid klassikaline arusaam Saksa ordust on ikka niisugune, et astuti rüütliordusse tõepoolest saks sakslased astusid, et selleks, et noorematele poegadele, kellel midagi pärida, joonud saaksid elatist 16.-st või seitsmeteistkümnest 16-st sajandist on pärit üks niisugune niisugune kroonik ka, mille autor ütleb väga selgelt näiteks Liivimaa kohta, et lihvlandon, plii, flantse tähendab siis Liivimaal jääma maa seal maa, kuhu tuldi, et lihtsalt nagu ära elada. Aga tegelikult nagu iga institutsiooni on ka saksa ordu ju pidevas arengus olnud, nagu ma alguses ütlesin, et Viinis on ta pesa siiamaani see saksa ordu, kes praegu Saksamaal ja Euroopas tegutseb, see on väga kaugel sellest mis ta oli siis 12. sajandil. Algselt oli niimoodi, et Saksa ordusse 13. sajandi esimese poole sees võisid astuda mitte ainult rüütlisuguvõsade nooremad pojad vaid ka linnaelanikele või linnaseisusesse. Kolmandasse seisusesse kuuluvatel inimestel oli avatud see, et nüüd rangelt määratleti ära kuuluvus. Kõigepealt siis aadel konnaga. Ja teistel seisuste löönud sinna asja siis see tuleb alles 13. sajandi lõpus ja 14. sajandil, nii et algselt oli ta palju avatum institutsioon. Aga tõepoolest, traditsioon räägib ju väga selgelt keelt, ordut, prosopograafiate ehk neid üksikisikuid on ju väga põhjalikult uuritud ja seal tuleb selgelt välja tõesti. Saksa ordu oli valdavalt põhiliselt, kui me nüüd Liivimaad silmas peame põhja Saksast tulnud aadlisuguvõsade nooremate võsude, noh, niisugune hea äraelamise koht. Ja huvitav on ordu koha pealt veel see, et noh, kui, kui me nüüd ju teame, et 13. sajandil võõras vallutas siia tuli ja siin hakkas tekkima kava sallida institutsioon, siis vaat nendele kohalikele kujuneva aadel konna võsudele jäi saksa ordu suletuks. On säilinud suhteliselt vähe saksa ordu esitatsioone protokolle, institutsioonide protokolle keskajast ja need kõik kõnelevad ühte niisugust kummalist keelt, et kui on üles loetud ordu liikmed inimeste kaupa, siis reeglina mainitud, kus Kohavatnud päri Ta on. Ja mulle tuleb siin meelde üks 15. sajandi keskpaiga või situatsioon, kus on umbes 200 orduvenda üles loetud. Ja nüüd on lausa niisugune Nemo turniiri küsimus, et mitu neist olid siis Liivimaa back kraadiga. Mis te arvate? Kaks kaks nüüd oligi, oligi panite ja päris päris täppi praegu, nii et suhteliselt väikene protsent see veel kord näitab. Mis fenomen, kalleid tegemist? Saksa ordule olid siin valdused. Inimesed Saksamaalt tulid, ei saanud siin perekonda rajada nagu üks ordu manud ära suri, siis komplekteeriti uuesti kas Saksamaalt, kui, siis Preisist. Nii et tal on niisugune küllaltki maanvõõras institutsioon. Aga kas ordu liige oli, oli selline, kellel just nimelt polnud perekonda, kes oli ühelt poolt palgasõdur, eks siis, kui ta parasjagu ei kakelnud, siis ta palvetas. Vat klassikaline arusaam, kui me vaatame asjadele nii-öelda mustvalges Süsteemis siis nagu ma ütlesin, ordu liige, see põhiühikule rüütelevend, tema ühendas siis endas nii muuga kui ka Rüütli kvaliteedid. Võiks siis arvata, et tõepoolest, et kui ta nüüd parasjagu ei sõdinud, et siis ta palvetas. No on väga-väga hästi uuritud, eriti preisi preisi harus, orduvendade hariduslikku taset ja, ja kõike seda ja selgub, et tegelikult sellest religioossest ja targast targast mungast, eks ole, kes loeb seal pühi raamatuid, sellest nagu juttu ei ole, viimasel ajal on just vaieldud selle üle, et kumba külge tuleks siis orduvendade poolt nagu rohkem rõhutada seda ilmalikku kvaliteeti või seda vaimulik. No väga toredad andmed on 14.-st 15.-st sajandist orduvendade kohta, kus siis saab kätte niisuguse klassikalise orduvennad portree, portree oleks siis muidugi inimesele igasuguseid, oli hästi haritud, et ülikoolis käinud inimesi, aga oli ka väga madala haridustasemega inimesi kes ei osanud lugeda ega, ega kirjutamisest rääkimata. Nii et üks, üks keskmine orduvend oli 14. sajandil tõesti üks niisugune mees, kes kes. Ei osanud lugeda. Talle loeti reeglina pühasid kirju ette. Ta tema eneseteadvus oli määratud selle kaudu, et oli andnud tõotuse võidelda uskmatute ja valeusuliste, aga see oli tema põhiline kvaliteet, see oli tema selle vande ta oli, oli andnud, nii et eks, eks nad siis rohkem ikka niisugused musta töö tegijad mehed seal olid, aga ka siis valeusuliste ja paganate vastu võitlejad. Aga ühtlasi nad võitlesid ka või siis pikk siin näiteks talupoegi, kes ei olnud nende seisusest. Noh, ma ei oska nüüd sellest talupoegade peksmisest suurt midagi nagu arvata. Ta. Aga noh, inimesi nagu ikka on, on igasuguseid. Aga just viimasel ajal on arvatud, et see nii-öelda maisem pool selles ordus hakkas ikka tugevasti pärast kolmeteistkümnendat sajandit kvaliteeti osas seda vaimsevat poolt üles kaaluma. Lugedes Eesti ajalookäsitlusi ja, ja ilmselt ka teiste maade omi, kes võõraste vallutajatega on kokku puutunud, siis siis jääb mulje, et neid tuli sealt nii umbes mustmiljon tegelikult neid puhtaid rüütleid või siis ordu liikmeid, neid oli oluliselt vähem, saatjaskond oli protsentuaalselt hulga suurem kui neid põhikangelasi, kellest meie saates juttu oli ja on ka praegu, et kui palju neid oluliikmeid oli näiteks mingil konkreetsel aastal x, mis teada? Ma toon needsamad vihitatsiooni protokollid 15. sajandi keskpaigast, millest ma just hetk tagasi rääkisin. 200 ümber need seal oli aga see, see hulk et ju pidevalt, eks ole, muutus, inimesed vahetasid konvente liikusid Saksamaa ja Preisimaa vahet, aga noh, võibki arvata, et mida ajas edasi 14.-st sajandist edasi, seda, seda väiksemaks võib-olla orduvendade hulk läks, mõtlen, et niisugust absoluut summat, kui palju neid üldse olnud on, ei oskagi nagu arvata, pidevalt olin see, see see number erinev, aga keskmiselt ütleme ühel ajahetkel 200 orduvenda võiks siis olla, aga need on siis puhtalt intervennad. Sest ordu oli elav institutsioon, tal oli lisaks sellele põhitegijale ordu vennale oli veel ordu liikmeid, olid preestervennad, kes siis selle hingeõnnistuse eest hoolitsesid ja olid ka Ilmlik vennad ja seal oli terve, terve suurem hulk teenijaid veel juures, nii et ta oli niisugune funktsioneeriv elav organism. Aga põhifiguur oli seal ikkagi, jah, rüütelkond. Elasid nad mungaelu? Raske on öelda, aga raske on öelda võib-olla tõesti 13. sajandil, siis kui risti kui seal ristisõdade vaimustus veel kestis ja ta ta oli elav ja, ja võib-olla inimesed olid rohkem rohkem, siis mõtlesid ikka ikka oma selle missiooni peale nagu rohkem, aga mida rohkem nagu ajas edasi, seda imelikumaks on nad muutunud. Näiteks väga ilusad uurimused on viimasel ajal poolakate poolt tehtud, et, et, et milline oli Saksa ordu liikmete niisugune noh, vaimulaad, võimentaalsus või 15.-st sajandist. Üks niisugune näide, mentaliteet, ütleme siis moodsama sõnaga selle väga huvitav, see on ajapikku muutunud ja, ja seda on võimalik välja lugeda niisuguste väikestes detailides, sellest, et mismoodi rüütelvennad hakkasid ka rohkem nõudma endale igasuguseid vabadusi, privileege ja, ja tihtipeale ka siis osasaamist niisukese maisamatest hüvedest näiteks 15. sajandil Annalt Preisis hakanud nõudma seda, et igal rüütel vennal oleks oma magamiskamber. Ühesõnaga need nõudmised muutusid ka teistsuguseks. Ja muidugi kui üks institutsioon sajandeid sajandeid eks ole, kestab siis ta peab ju ka ajaga nagu kaasas käima. Ja muidugi saksa orduga on veel see häda, et kui 14. sajandi lõpul leedulased võtsid vastu ristisõja, siis saksa Ordul kadus siin Läänemerre regioonis oma missioon ära sest nende nende tegevus oli määratletud selle kaudu, et nad pidid vale usulistega kogu aeg sõdima. Aga kui nüüd Poola-Leedu unioon tekkis, leedulased võtsid ristiusu vastu, siis saksa kadus nagu pinnas jalge alt ära, enam ei olnud millegiga tegeleda, vaenlast polnud enam ennast enam polnud. Raudrüütlitest on ka räägitud ras raudrüütel on seesama orduvend. Noh, eks raudselt rüüd kandsid ka teised, mitte ainult orduvennad, aga põhimõtteliselt jah, meil nagu on ikkagi kui, kui, kui raudrüütel, siis siis ordu vändaga ristisõdijad, kui nad olid natukene rikkamad, Systica neil mingisugune turvis oli 13. sajandil seljas ja sellest siis võib-olla see see raudrüütli nisugune. Kui vaadata filme ja muid raamatute illustratsioone näiteks, siis reeglina raudrüütel keerutab aga uljalt mõõka ja, ja võitleb niimoodi kaks tundi järjest. Tegelikult nad ju ratsahobuse seljas mõõka ei kasutanud ja sellise turvistikuga mõõga kasutamine oli üldse väga komplitseeritud. Rüütel oli ikkagi hobuse seljas odaga ja läks peale jõuga ja kui see jõud ära võeti, siis oli ka rüütel puitu sisuliselt. Nojah, ta oli üsna abitu siis, kui, kui hobusega midagi juhtus. Aga ega siis rüütlit teinekord lahingutes on ju, on ju teada, palju rüütleid sellest osa võttis, aga see, see arv ei ole kunagi niisugune väga suur olnud. Aga samal ajal on tehtud arvutusi, et kui me nüüd vaatame nagu jõu poolest üks täies turvises rüütel ka turvisega kaasad hobuse seljas, et mitme mehe mõõdu ta siis nagu välja andis, mitte mehestele väljas oli, no ütleme viie-kuue mehega hakkama saada, kes on kergelt relvastatud, see ei ole tema jaoks ei olnud probleem. Niiet et aga ei saa ju ära unustada ka seda trühvlitel olid alati ka kannupoisid, kes ühesõnaga kogu aeg nagu toetasid ja oled seal kõrval ühel Rüütlil lahingusse minnes, reeglina oli mitte üks hobune, millega ta sõdis, vaid oli kaks, kolm need seal, no sõltuvalt muidugi rikkuse astmest ja ja sõltuvalt, et siis eri ajastutest. Nii et noh, nii nad siis seal nad siis olid. Aga kui juba oli 10 20 40 rüütlit koos sisse, moodustas ikka väga, väga niisuguse tugeva jõunendevastases võitluses, kes olid siis kergelt relvastatud, see oli väga tõsiselt arvestatav jõud ja mitte ainult selles mõttes, et, et et nüüd üksik rüütel nagu eraldi, vaid eks neil oli ka oma oma sõjapidamise taktika vate. Teate ju sellest kuulsast seaninast aastal 1242, kui toimus jäälahing, eks ole, Vene kroonikad kirjeldavad, mismoodi sakslased võtsid. Röövlid võtsid sihukese sealinakuju ja siis Füüditasid venelaste ridadesse tungida. No kindlasti taktikaliselt oli, oli neil ka niisugune võitlusskeemid välja töötatud, et kuidas need raudsed mehed siis pidid vastast ründama, kuidas, kuidas see taktika seal oli, nii et et see on ikka nagu sõjapidamise kunst. Kas noori poisse valmistati juba lapsest saati ette rüütliks saama või oli see noore inimese? Ja vaba valik, see oli nii ja teisiti on mitmeid näiteid selle kohta, mismoodi Saksamaalt on Liivimaale saadetud 14 15 aastaseid poisikesi, et nad elaksid nagu sellesse olustikku sisse ja 18 20 aastaselt said nad siis täisväärtuslikuks ordu liikmeks. Nii et neid ikka valmistati ennem ette. Aga kuivõrd 15. sajandil, 16. sajandil ju pärast musta surma rahvastiku arv Euroopas, eks ole, kasvas siis siis kahtlemata suguvõsad olid huvitatud sellest, et et võimalikult, kui need suured vasallide suguvõsad aadlike suguvõsad, et nende nooremad võsud saaksid siis ka nii-öelda paika pandud, sellepärast saadeti. Linna kohta on suhteliselt vähe teada, aga preisi kohta on küll teada, et need juba satiin tehti ära juba kuskil 10 aastaselt. See poeg läheb mul sinna käskkirjavahetus, et see, see konvent võtab ta vastu esialgu just nagu õpipoisina või et seda ametit tunda ja, ja niimoodi see asi läks. Et jah, ja ma arvan, et need saksa aadlisuguvõsade suguvõsad olid ise ka väga huvitatud sellest, et poisid saaksid saksa ordu liikmeks. Esiteks ta oli ikkagi väga prestiižne organisatsioon respekteeritud nii paavsti kuuria juures kui, kuigi siis keisri õukonnas. Ja muidugi sellele liitub seal pragmaatiline külg, et rüütele vennaks olemine andis sisuliselt võimaluse surmatunnini hinge sees hoida. Väga paljudes kultuurides on noortele poistele ette nähtud selline meheks saamise rituaal või siis jah kuhugi organisatsiooni sissesaamise rituaal. Kas Saksa ordusse vastuvõtmiseks tuli ka midagi teha, konkreetseid oskusi näidata, teatud aja teenida, teatud aja õppida või midagi muud? Korda saata, et see on eri ajastutel olnud väga erinev, sellepärast et nagu iga niisugune kinnine süsteem teen, nii töötas ka Saksa ordu kindlate reeglite nõndanimetatud ordustatuutide järgi esimese statuudid, kus on detailideni kõik see, millest te rääkisite, paigas õigused, kohustused, need tulevad 13. sajandi lõpust alles pidevalt muutuvad, nii et eri ajastutel on ka rüütliks ordu vanaks saamisel olnud erinevaid nõudeid. Mulle tundub, et kuskil 16. sajandi alguses muutusid need suhteliselt niisugusteks Lotvadeks, sest aeg on edasi läinud. Ei olnud enam seda entusiasmi, mis oli 13. sajandil seoses ristisõdijad, ristisõda inimestega, siinkandis, aiapühal maal, nii et nad on läinud kogu aeg nagu lõdvemaks, aga mingit nii nagu meistriks saamisel linlasel või käsitöölisel oli vaja teha oma meistritöö. Midagi sellist ei olnud, aga pidulik see kindlasti oli, aga see oli, erinevatel aegadel oli ordu vanaks saamise rituaal, oli, oli erinev. Kas sellel ajal, kui Saksa ordu teatud piirkonnas domineeris, oli tal seal ka konkureerivaid organisatsioone? Ohohoo muidugi oli, vaat nüüd, kui me nüüd võrdleme siis Saksa ordut Saksa ordut, templi ordudega või Johaniitidega, siis saksa ordu on alati olnud üks niisugune omapära juures või eraldi maitse, kui nii võib öelda. Kui templi ordude Johaniidid ei taotlenud mitte kunagi niisugust territoriaalset, et riiki või mingit moodustist, mis neile ainult otse alluks, siis saksa ordu läks juba 13. sajandi algusest peale seda teed, et nad pidevalt otsisid Euroopas ühte niisugust, et territooriumi, kus nad saaksid sõna otseses mõttes riigi kehtestada. Preisis läks neil korda, eks ole, me räägime saksa ordu preisi harust ja Preisimaast tervikuna Liivimaal läkse osaliselt korda siin, kes kogu aeg võitlus piiskopivõimuga, aga terviku organisatsioonina Saksa ordule on olnud see tegevusväli või see spekter on äärmiselt lai olnud, näiteks siin Läänemere riigis, kus Läänemere regioonis, kus hansaju tegutses ja, ja olin juhtiv majandusjõud, siis ordu on väga ilusti võistelnud näiteks kaubanduses, ka Hansa linnadega. Nii et must mustmiljon pisikeste toimetamist selleks, et, et selleks, et ära elada ja. Nii ta siis, nii ta siis oli, et tuleb alati silmas pidada, et, et Saksa ordu oleks niisugune üsna keeruline tervikstruktuur kus jätkus tegevusvaldkond ja väga paljudele inimestele erinevate elatusaladele. Päris saate alguses rääkisime hinnangutest, ajaloole, saksamaal ilmselt on väga keeruline praegu veel anda hinnanguid 20.-le sajandile. Aga kui ühesed on hinnangud Saksa ordule, on sakslased ise ja ajaloolased selle üle uhked ja, ja kas näiteks sakslastele koolis üldse õpetatakse saksa ordu ajal. See on tõesti huvitav küsimus. Ma olen värskete andmetega on päris hästi kursis. Ja need pärinevad aastast 2000. On vast minu hinnangu järgi kõige kõike erudeeritum, orduuurija ja väga hea organisaator, ajaloolane doktor Udo Arnold on avaldanud artikli, kus ta võtab kokku siis ordu retseptsiooni 20. sajandil ja just nimelt Saksamaal. Ja tuleb nüüd välja niimoodi, et Saksa ordu ajalugu praegustesse Saksamaa ajalooõpikutes on marginaalne. Mainitakse küll Saksa ordut, aga ei tehtud ratast nagu mitte mingisugust suuremat numbrit. Ja pigem nagu sakslased ikka praegu veel endiselt oma ajalugu ümber ümber hindavad, siis on seal ka sellised noh, niisugused kahetsusnoodid sees, et kunagi on olnud nii suur ja nii vägeva, võib-olla mõnelegi, eks ole liiga tehtud. Aga ma arvan, et üks keskmine saksa ajaloo Saksa ajalugu õppiv sakslane ei saa nendest õpikutest või nende vahendusel mingit erilist pilti Saksa ordust. Ta lihtsalt on üks teema väga paljude üldajaloo ja Saksa ajaloo teemade kõrval, nii et teda ei, ei ei, ei üritata, kuidagipidi ironiseerida ja täpselt ja midagi, midagi sellist praegu ei ole. Ja üldse saksa ordu, kui me vaatame seda niisuguse ajaloo uurimisobjektina Saksa ajaloos on ta ajal uurimises, on ka üsna marginaalne. Küll aga moodustab see õhuväeosa Eesti praegusest ajaloost paraku nüüd on. Kas selle ordu põhitegevus oli ikkagi suunatud ida poole? Jah, kuidas nüüd öelda, tähendab, kas te peate ideaal silmas nüüd pühalt maad või peata siin Läänemere regioonis? Vean tulenevalt meisti armastusest kodumaa vastu silmas meie piirkond. Et tegevus kuidagi muidugi Venemaa vastu või midagi Euroopa poole üritatud välja tungida. Ei, aga ei olnud. Ei ole nagu näha midagi sellist. Aastal 1242 siis kui mõõgavendade või vabandust, jäälahing toimus ja see oli suhteliselt väikene sündmus, kui vaatame puht sõjatehnilisest aspektist, aga aga see, see jäälahing kuidagipidi tõmbas ordu huvi idasuuna väljaarendamise eest nagu ära. Pigem see lõunasuunale tähtsam. Vaat sel ajal oli saksa ordu kinnitanud ju kanna, eks ole, praegusel Preisimaal test 4237 oli ühendatud ju mõõgavendade riismed moodustus saksa ordu Liivimaa haru, nii et üks, üks ordu kaks haru preisi maa eliivima ja mõlema orduharu tegutsemine 13. sajandil oli suunatud sellele, et hävitada lõuna ja põhjaosas siis Liivimaa ja Preisimaa vahel valitsenud nii-öelda paganlik kiil, et moodustada üks territoriaalne ühendusse kiil hävitada ja siis oleks täiesti moodustatud suur suur saksa ordu ordu liitsin Läänemere regioonis. Žemaitija vallutamisega ei saanud ordu rüütlit kunagi toime, nii et läbi 13. sajandi ja läbi 14. sajandi oli tegevus ikka suunatud sellele, et et hävitada paganlik kiil ja see võttis üsna palju jõudu need ära, nii et ida poole nad vaatama. Ei hakanud, hakkasin just praegu mõtlema, et kas suur preislane Bismarck ei ei püüdnud kuidagi seostada end sellise organisatsioonide nagu saksa ordu. Bismarck vist küll ei üritanud seda nii otseselt teha, aga noh, võib ju, võib ju arvata. Ega nüüd see saksa orduga ma mainisin seda, et ta tegutseb siiamaani, aga alles on ainult niisugune karitatiivne organisatsioon, tegeleb heategevusega, elab annetustest. Vist on on niimoodi, et saksa ordu tervikuna läbi oma pika eksistentsi on ka elanud üle nii häid kui halbu päevi, näiteks Napoleoni sõdade ajal ta ju sisuliselt kuulutati. Kulutada niisuguseks institutsiooniks, mille, mille, mida ei tohtinud isegi mitte suhu võtta. Nii et, aga niux taaselustamine tekkis alles 19. sajandi teise poole sees, siis kui ta hakkas ta taks jälle ennast nagu üles töötanud juurte peal, aga, aga noh, fenomen oli sootuks teine juba, küll aga on oma vankri ette üritanud Saksa ordut rakendada Saksa kolmanda riigi ideoloogid. Kõigepealt see eesotsas näiteks ja noh, nemad on vot see kolmanda riigi aegne saksa ordu on ka niisugune väga huvitav poolt need Hitler ja kompanii mängisid siis selle ordu peale, et vaat need vennad olid tõeline noh, eelpost, eks ole. Tsiviliseeritud maailmale ja et üks tõeline Esseslane, tema eelkäija on siis üks korralik saksa orduvend rüütel, vend mis on täiesti Vägivaldne, eks ole, seal ei ole, mitte midagi ei ole pistmist, aga noh, ideolooge ideoloogia. Ja samal ajal kolmanda riigi ajal aastal 1938 39 Hitler pani hoopis saksa ordu täiesti kinni, tähendab noh, ei tohtinud ka just nagu ühtegi saksa ordu nime kandvat struktuuri organisatsiooni olla nii et see suhtumine, nisugune, kahetine, Praegu ma sain teie jutust aru, jätkub saksa ordu klubilised. Moel ta on jah, klubilisel moel niisugune puht karitatiivne organisatsioon mis, nagu ma juba ütlesin, elab põhiliselt annetustest. On olemas veel 19. sajandil heale jalale saanud niisugune ordu institutsioon nagu familiaarsed institutsioon, Edasis suured suguvõsad või ka väiksemad suguvõsad või üksikisikud, kes on siis nii-öelda ordu toetajad finantsiliselt ja kõik niimoodi, aga, aga jah, praegu, praegu tõesti, ta on puht karitatiivne aastal 2000 2000 täpselt valiti uus kõrgmeister 65. juba. Ja oma niisuguses sissejuhatavas kõnes ta rõhutas ka seda oleme otsustanud seda lugeda. Saksa ordu on ja jääb puhtalt niisuguseks hea tegevuslikuks institutsiooniks. Lähtudes nendest üllastest põhimõtetest mille niisugused algosakesed olid juba Kaheteistkümnenda sajandi lõpus, et nad on nagu selle osa ainult sellega Ritatiivse poole üle võtnud ei miskit enamat. Kultuurimaja. Selline oli jutt Saksa ordust ja selline oligi sellesuvine eriprojekt, kultuurimaja. Loodetavasti sai mõni kuulaja mälu värskendada, mõni kuulis üht-teist uut, aga loodetavasti pühendusid kuulajad 12-l laupäeva hommikul iseseisvale mõtlemisele. Kui see nii oli, siis on kultuurimaja oma põhiülesande täitnud. Saatejuht Tarmo Tiisler tänab lektoreid Marek Tamme, Mait Kõivu, Eero Medijainen, Martti kaldad, Maret nukked, Sergei Stadnikov ja Priit Raudkivi. Ka kuulajaid oma peaga mõtlemist teile kõigile.