Kutsume teid kuulama saatesarja peegeldus. Täna jätkame saatesarja Põhjamaade kultuurist kultuurikontaktidest tähtpäevadest ja nagu ikka, saate lõpuminutites tutvustavat Põhjamaade kultuuriesindused eelseisvaid, seega siis veebruarikuu üritusi. Saatesarja tegijad on samad ka uuel aastal. Toimetaja Marje Lenk, helirežissöör Külliki Valdma. Muusika valib saatele Silja Vahuri saatejuhti. Autor on Heidi Sarapuu. Seekordne saade kannab pealkirja meri haraka kodumaal. Ja juttu tuleb balti kultuuripäevadest Fääri saartel. Head kuulamist. Minu külaliseks on Põhjamaade Ministrite Nõukogu infobüroo kultuurisekretär Eha Vain. Ja taustaks on meil ühe linnu häälitsus. Kas tuleb sulle tuttav ette? Tuleb mulle väga tuttav ette, ma aimasin seda kuuletuseksamult seda küsida ja teada tahad, ja ma julgen vaata ja pakkuda, et tegemist on fääri saarte rahvuslinnuga meri Harakaga ehk Meriskiga. Just niisugune läbilõikav ja natukene kile on Kema kisa. Teda paratamatult kuuled ja näed kõikjal. Teeb end kuuldavaks ehk et teda on kõikjal. Ta on koduõues ja maja katusel ja linnatänavatel ja mägikarjamaadel väljenda, näed jah, peaaegu nagu meie Harokka sugulanegi aga punase nokaga terava nokaga ja valge kõhualusega. Ja on linde, keda siis väga pidulikult juba märtsi keskel tervitatakse. Kui ta siis saabudes või kohale lennates ka kevade saabumisest teada annab. Ja kevade on eriline sündmus äriinimesele, millal sõit toimus ja miks sõit toimus Fääri saartele. Sõit toimus möödunud aasta novembri lõpul ja toimus seetõttu, et Põhjala maja, Fääri saared, Nendel toshownis oli otsustanud läbi viia niisuguse ürituse nimetuse all palki nädal äärides. Seega siis kaasas olid sõitjate hulgas Eesti, Läti, Leedu, kunstnikud, muusikud, näitlejad. Palju Eestist oli külalisi Gazas, Fääri saartele. Eestist oli sõitjaid ja odavaid diaid tosina ümber. Kas Eesti delegatsioon on varem kogenud? Tal oli niisugust ametlikku, ma mõtlen nüüd ametliku riigi delegatsioonitari saartel varem käinud ei ole. Tõsi küll, peale peale balti nädala toimumist sõitis Fääri saartele Eesti peaminister Mart Siimann. Võiks arvata, et meie sõit võis omamoodi olla ka niisugune ettevalmistav periood. Kas olid ametlikke kohtumisi ka? Esimese kolme päeva jooksul olidki niinimetatud ametlikud kohtumised ehk seminaride. Ja mulle meenub et teminari alguse esmapilgul natukene üllatav, natukene ehmatav Ki kuidagi pärast pärast muutus lausa lausa oma teksti tavaseksel esimese seminari algust, me ootasime ligi poolteist tundi ja sel põhjusel, et tähendab kohaliku esindajana fääri ülikooli rektor ei ilmunud kohale välja kuulutatud alguseks ja kuidas siis hiljem juba istet võttis seminariruumis ja, ja niisuguse malbe naeratusega oma äraolekut vabandas, tuues põhjuseks, et ta oli ju hambaarsti juures kinni ja ta kohe lihtsalt ei saanudki varem tulla. Teise päeva hommikul me juba rahulikult otsina kohvitassi ja läksime suurde saali aega parajaks tegema ja kolmanda päeva hommikul, noh siis küll juba tuli korraldaja meid otsima, kui tund aega oli, oli välja kulutatud algusest möödas. Nii et see on niisugune tavalise töörütmi või, või tööelu elamise eripära vääridel, sa pead end sellega kohandama. Et sellega kaasa või edasi minna, elatakse looduse järgi ja looduse seaduste järgi. Keeles puutub lausa niisugune mõiste nagu homme õhtul. Sest keegi ei tea, mismoodi on asjad homme tulla, võib-olla plaanitsetud üritusest ei tulegi mitte midagi välja. Nad ütlevad teisel õhtul, ehk siis sellel õhtul või sellel päeval, kui, kui ilm, kui loodus seda lubab seal umbes siis nii, nagu eestlane ütlevad, meretagune asi näiteks Abruka saare kohta, jah, ja nii hea on ju hea on ju midagi nii kaugesse ja ettearvamatus tulevikku lükata. Ei ole põhjust solvumiseks, kui ütleme Klopitud ajal lihtsalt külaline ei saanud tööle tulla? Ei loomulikult, ma arvan, ka seminari läbiviimise seisukohalt ei mänginud see tund-poolteist mitte mingisugust rolli. Aga Fääri inimene iseenesest erineb ta palju tavainimestest või meie inimesest eestlasest äriinimene, saarlane, iseseisev, uhkem, väärikas, kahtlemata. Ta tõsine jutt, öine kui vaja, aga samas niisuguse muheda, muheda huumoriga, vaimuka huumoriga, lausa kodulembeline kindlasti. Kuna ilm on täpselt nii, nagu ta võib hetkel olla, siis kodu on tari inimese jaoks ääretult tähtis. Kodu ehk siis oma maja, mis, mis selle kodu moodustab ja oma perekond Mistele kodu kujundab. Ja lõõtssuguväljad, aknad, väga tormine tuul ja rabistaguse vihm katusel. Kodus kajab kamin ja, ja on mõnus seltskond sõpru armastavad nad külla kutsuda või ise siis külla minna. Ja kui laual on pidulikel juhtudel, siis vala palavik ja vaalaliha siis siis on see üks mõnus ajaveetmine ja mõnus äraolemine ja iseendaga olemine. Ka Põhjala Maja direktor rõhutas mitu korda, et esimest korda elus tunneb ta, et tal on tal on antud aega ja võimalust mõelda elu üle järele ehk mõelda siis järele nendele asjadele elus, mille peale ta varem üldse pole tulnud või mis pole nagu põhjust andnud, et nende peale ekstra aega ja mõelda. Ja kääri inimene on ka väga kunstilembeline inimene, ütleksin ma seda oma põhjala majagi pakub juba väga-väga eripalgelisi ja väga arvukalt kultuuriüritusi aastas 300 vist oli see arv, mida nad nimetasid sealhulgas nii kontserdid, näitused ja muud huvitavad pakkumised. Aga peale selle nad ise hindavad tohutult oma oma kujutavat kunsti, oma maalikunsti näiteks meile kusagil näinud. Et kodudes oleks seintel nii niisuguses koguses oma oma rahvusliku kunsti ja need maalid on tõesti väärt seda, neid neid enda ümber maksimaalselt siis koguda ja hoida ja neid nautida nii värvi küllat, kui nad on koloristid, ütleksin ma vääri kunstnikud. Seda andis põhjust ja alust arvata juba ka kevadel toimunut. Ärikunstnike näitused Tallinnas kastellaanimajas. Nende suhted taanlastega on täiesti normaalsed, 11 lugupidavad ja arvestavad, sest Fääri saared kuludes küll ametlikult ehk poliitiliselt siht Taani kuningriigi koosseisu on siiski alates 48.-st aastast oma oma autonoomia aga ehk iseseisvusega. Parlament on oma omavalitsus. Oma lipp. Oma keel ja oma keel loomulikult jah, kõik kohe iseseisva riigi eluks vajalikud tunnused. Fääri keel sarnaneb siis kõige rohkem, nagu taani keelel läheb ärikirjakeel sarnaneb väga palju islandi keelele ja kõnekeel võib olla näiteks norra keelega. On sarnane, on paljuski sarnane, õigemini isegi veel võiks öelda, et Norra läänerannikul kõneldavate dialektidele väga lähedane. Eks Norra viikingid kindlasti omal ajal olid ka need, kes kaheksandal sajandil Fääri saartele jõudsid ja ja kelle järeltulijate eksväelased ise end ametlikult ka peavad. Kas sfääri kirjandusest võib ka rääkida? Ma arvan, et vääri kirjandus eesti lugejale on, on kindlasti ühe teose kaudu Ta ja selleks on romaan Barbara keskaegne romaan, mille on kirjutanud Frans Jörgen Jacobsen mille järgi tähendabki nüüd möödunud aastal ka film ja mis praegu suure publikumenuga paljudes Põhjamaade kinodes. Ja nüüd me kuulamegi romaanist katkendit ja loodame, et jäige, varsti näeme ka meie oma kinoekraanidel seda filmi. Fordi suur paat oli vette lastud ja seisis veeru all oodates laagmanni ja härra Pauli meetmeid lahe saarele viia. Ees seisis pikk ja vaevarikas teekond. Lagman ei valinud seda teed sugugi meelsasti, ta ei armastanud eriti jalgsi käimist ja oleks pigem kogu aeg paadis istunud. Aga oli talv ja merd mööda lõunast ümber kirkla neeme ei pääsenud. Fordi padi, 10 sõdurit ootasid, kaua nad olid sellega harjunud, ise RMS, kui tuli laagmanni vedada. Rääkisid, et soodsad hoovust ei tohi mööda lasta. Sellest rääkisid nad alati. Sest hoovus ei käinud laagmanni kohmerdamise järgi, isegi kui kõik teised seda tegid. Seda oli juba paar korda nähtud. Oli teine päev pärast prantsuse laevade külaskäiku ja kõik oli ebatavaliselt argipäevane. Suurem osa esmaspäevast oli linn maha maganud. Õhtul oli siis keelepeksuga läinud ja palju imelikke asju oli ilmsiks tulnud. Aga täna oli teisipäev ja sombune ilm. Tuli pastor. Natukese aja pärast ilmus laagmann. Kiirustamata assoo õigus küll, poetas ta, nagu oleks väga tühise ja peaaegu kaastunnet äratav asjaga tegemist. Barbara küsis minu käest, kas ta võib kaasa tulla. Ta peaks varsti siia jõudma. Ta pööras selja, jäi mulje, nagu poleks ta midagi öelnud. Ülemeeste nägude libises, pahameelevari idavool lakkab varsti tähendas Neeme Niels mornilt ja sapiselt. Samuel Mikkelseni vastanud meeskond urises rahulolematult. Laagmanni ootamine on nüüd nagu ta on, aga naisterahva õhutamine, see on teada. Sellele ei tulegi lõppu. Kirce, naised ja paadid. Naisei tohiks paati lastagi. Paati ei ole naiste koht ainult risuks jalus kõigi oma rättide, sallide ja kaagutamisega. Hullemad kui kanad. Möödus pool tundi, enne, kui Barbara kohale jõudis. Idavool oli muidugi ammuilma lakanud, hulk korde oli selle puhul ida lahti sülitatud nii sügavmõtteliselt ja filosoofiliselt kui ka sapiselt ja kurjalt tuli vastu läänevoolus õuda, selles polnud kahtlust. Aga Barbara kõndis nii kergel sammul, tuletas Neeme neelsile käe ja palus ennast paati aidata. Tema hääl oli reibas ja naljatleb. Idavoolusuhtes olevate Kraasike üle pakutud Neeme Niels arvas, et sellest on õige vähe järel. Nad just jõuavad sinna. Tegelikult tormas hoovus alles läbi olmest sündi põhja poole otsekui jõgi, paat hüples nagu kork, tema pakpoordi oli kaljudele nii lähedal, et aerulabad puudutasid peaaegu kallast. Härra Paul tundis kogu aeg, kuidas Barbara sõrmed hirmunult tema käsivart pigistavad. Lagman aga istus nii rahulikult rollis, nagu mängiks ta malet. Ja nüüd on mu külaliseks nukuteatri näitleja Are Uder. Tere tulemast. Tere. Tere. Kas nukuteater on Fääri saartel tundmatu asutus? Ma usun, et päris tundmatu ta vast ei ole, sest eks Fääri saared ühenduses väga tihedalt selle taani riigiga ja Taanis on mõned nukuteatrit ja ma arvan, saarlased on Taani nukuteatrit ka näinud. Selge, kelle kutsel te Fääri saartel käisid. Me käisime Fääri saartel Fääri Põhjala maja kutsel, kus toimusid siis balti vabariikide kultuuripäevad ja millise etendusele kaasa võtsite? Me võtsime kaasa ja liisi, sest selle põhjamaja juhataja käis Tallinnas, Ta käis, vaatas kadeedi, teatreid, aga talle meeldis eriliselt meie tüüp Pöial-Liisi seal meil ei ole, teksti eriti. On lähme sedamoodi konde kooksja mardiga sumiseb ja Pöial-Liisil ei ole üldse häält, tema väljendab ennast kuidagi teistmoodi ja, ja siis katsume nende vahenditega siis, et Eestile, ütleme publikule ennast arusaadavaks teha ja see läks ka meil hästi korda. Saal oli rahvast täis, see oli väga suur saal kuskil ikka 500 kohta. No meie, meil on nii väiketükke, meil üle üle 100 120 inimese see näitemäng välja ei kannata, sest ta hajub, tähelepanu hajub ja niimoodi ja ka niipalju kui ette nähtud oli, nii palju käis meil ja meil käis üldse kokku 800 inimest, Fääri saartel endal teatrit üldse ei ole, on, on seal, seal on üks väike teatritrupp, on, nad mängivad igasuguseid. Ja nad peavad muidugi väga kiiresti repertuaari vahetama, sest elanike võrdlemisi vähesel terve saare kohta on üks, 45000 neid. Ja siis eks nats käivad nendest väikestes külades mängivad seal võib-olla seal seal on kutsutud kultuurimaa taolised majad või võrdlemisi väikesed, aga ilmselt mahuvad kõik külaelanikud sinna sisse ja see Truka veel ja jah, ja ja mängivad näitemäng tund aretseles Põhjala Majas, tegevus on päris aktiivne ja seal see Nikkasin, nende keskkoht ja, ja meid olekski huvitanud rohkem mängida ka nendes väikestes külades. Aga kahjuks ja meid sinna ei viidud, et nad pidasid enda Auksid, kõik tuleksid siis sinna Põhjala majja, kui vaataksid meid seal kohapeal. Ja no võib-olla avaneb võimalus, et teinekord uuesti minna ja esineda väiksemates kohtades ka. No mine tea ja mis oli nüüd teie jaoks seal, ütleme kõige tähelepanuväärsem, ütleme saare kas looduse või, või inimeste poole pealt. Vaatasin neid lapsi, kes tulid sinna, nad on nagu kõik lapsed on, aga üks, üks eripära oli veel nendel, et nemad, nemad olid ja nüüd meie mõistes väga hilpharaka liikult riides. Ja niimoodi no õrnalt riides või pead mõnel paljad ja kaelad paljad salli olnud, kuigi sealpool õõtsub hirmus tuul igal kogu aeg ja sajab vihma. Oma kliimaga nii ära harjunud, et, et nad ei pane seda üldse tähelegi. Ja siis lapsed, lastel olid söögid kaasas, kes kaugemalt tulnud. Ilmselt see vist käib kasvatuse juurde, sest et kui sa välja lähed, et sul peab olema söök kaasas, sest seal mägedes seal tuleb momentaanselt võib tulla udu. Ja, ja see udu udu on nii paks, et, et sealt läbi minna on peaaegu võimatu. No sa võid liikuda, aga, aga, aga sa võid kukkuda kuristikku, sest sain jalgadeta, et ja, ja nende tava niimoodi, et nad istuvad siis maha ja ootavad, millal see udu ülejäänud kannad kliimat trotsides püüdnud ka, no näiteks, kas kasvatada mõnda puuvilja või, või puud ja puid ikka on seal iga iga inimene ketsi. Niimoodi endast lugu peab, siis istutab oma aeda kuusetaolise puu või sellise jalakad või ma ei tea, mis puud võib-olla, aga, aga isegi viljapuid on seal. Oli üks tekstiilikunstnik, üks proua, tema rääkis mulle sellise loo nahnima, armastas õunu, tead, ostis siis õunapuu istiku, see maksis küllaltki kallis raha, aga ta ei hoolinud rahast, jahistada selle õuna Puma ja hakkas siis ootama, et nomilal siis viliga õunapuu külge kasvanud ene läkski puu õitsema ja kasvaski üks õun sinna külge kasvas, kasvas ja elaks roheliseks ja, aga enam muud värvi peale ei võtnud, hakkaski maha juba kukkuma ja ta muidugi seisile õuna ära olevat väga hapu olnud siis ta keldris ja temal oli siis kõige kallim vääri õun, mis maksis 800 Taani krooni. See teeb siis eesti rahas 1600 Eesti krooni. Aga uhke, väga uhke rahvas. Saarlaste panus maailma kultuurilukku seisneb selles, et nad on ainsa rahvana Euroopas säilitanud suulises traditsioonis esialgsel kujul keskajal levinud tantsu-laulu ballaadi. On tõestatud, et see käibes paaridel rahvasuus juba aastal 1300 ja sellest ajast on tänini laule teada. Meie päevini on tuntud näiteks igivana laul Sigurdist, mille aluseks on võetud muinasgermaani Niibelungide saaga või laul Karl Magrusest, mis jutustab Karl suurest ja tema sõjameestest. Muide, hingestatult kirjeldab oma rahvatantsu-laulu-Jörgen Franz Jacobsen raamatus Fääri saared, loodus ja rahvas kuuleme katkendit sellest. Äritantsust on palju räägitud ja seda teenitult. Teistes maades on rahvatantsude ajalugu lühike, enamikul juhtudel mõned aastasajad. Nende tekkelugu on sageli ebaselge kuid vääri ringtants on kuulsa keskaegse ballaadi otsene järglane ja jätk. Ballaade tekkis Prantsusmaal, levis sealt kiiresti teistesse maadesse ja 13.-st kuni 15. sajandini tantsis kogu Euroopa praegust vääri tantsu. Muidugi mitmes variatsioonis. Hiljem ei olnud ballaad enam moes, teised tantsud tulid asemele ja pärast usupuhastust võitles protestantlik kirik ägedalt ringtantsu vastu. Vääridel pidas ballaad vastu. Nüüd nimetatakse teda narri, tantsuks ja muidugi õigustatult. Aga ta on rohkem kui ainult fääri rahvatants. Ta on peatükk Euroopa rahvaste kultuuriloos. Fääri tantsukultuurilooline väärtus seisneb selles, et ta kujutab endast tantsu koos lauluga. Teised rahvad tantsivad enamasti instrumentaalmuusika saatel, kuid Farry ringtantsu saateks on eepilise sisuga rahvalaul. Võib isegi väita, et laul on peamine ja tants ainult illustreerib kirjeldatavaid sündmusi. Esimesel pilgul näib, et Fääri tantsus pole midagi tähelepanu, väärset korduvad ühed ja samad sammud. Kuid laul annab meeletähenduse. Ringtants on suurepärane näide keskaegsest seltskonna ja ühtekuuluvustundest. Üks või mitu meest laulavad, teised võtavad laulus kirjeldatavatest sündmustest osa vastavate tantsusammudega ja refrääni kaasalaulmisega, mis tavaliselt selgitab laulu üldmeeleolu. Loomulikult on tants ja laulu sisu omavahel tihedalt seotud. Kui laul jutustab mõnest kurvast sündmusest, on tants aeglane. Lahingukirjelduste korral trambitakse jalgu ja lõbus laul muudab tantsugi elavamaks. Tants väljendab pidevalt kuulajate emotsioone ja annab jutustusele rütmi. Asjatundjat võlub tantsu omapära, midagi nõidusliku, müstilist on neis kordamistes refräänides ja tantsijate nägudes, mis korrapäraselt pealtvaatajate silme eest mööda libisevad ja pikapeale tuttavaks saavad. Sajandite pikku on Fääri ballaadidele külge jäänud mingi omapärane tugev merelainet Rütma laulus vesteldakse möödunud aegade sündmustest, kuid viibiv refrään katkestab. Alatasajutul on ka nagu laine, mis mühinal vastu kaljusid lööb, et seejärel 1000 soolase Kosena tagasi merre vohada. See poolpime tuba, kus rasvalambi mahe kollane leek heidab varje meestetuultes parkunud nägudele ja õrnadel neiu põskedele ning mitmest kõrist vallanduv kähe laulu. Viis. Need on narrid oma pimeduse murd, laimetaja tormidega. Tantsulauludes on ühtaegu nii karmust kui ka südamlikkust. Need on võimsad saaga, laulud ja häbelik tundelüürika. Kaunen fliiva Ammap, then and nännik, mu Tenskel, hääbeden Kang, Lügeden koguda kännik. Nuutuubillebalva onu Helmae Mill Andres Tosso peljaid, hääle Food. Mind laagema ammes viibaabeeaa, annesswee, mind mula, han, Malthossennessollaan, teil püsto. Ja Minni Noa päevadele imm Kiive ja hotelli, las pest man hommiku nõmmel. Oo jaa, min viin, seal, enneposin päev. Avodi vil auh sassi, filmi num. On müümine oli, siin oli soone. Otsa n. Ja nüüd on minu külaliseks Tiit kalluste. Teie käisite koos Villu Veskiga Fääri saartel ja teil oli vist omaette programm esinemiseks. Ja Fääri saartel balti kultuurinädala raames esinesime koos Villu Veskiga neljal kontserdil. Neist kolm leidsid aset Põhjala Majas, üks siis väljaspool pealinna ühes väiksemas küla koolimajas. Kas kontsert? Kavale erinev või teil oli üks kontsertkava, millega ta esines. Kontsertkava oli siiski erinev, sest kummalisel kombel oli oli meid küll teadlikult aga siiski meile väikseks üllatuseks pakutud meid välja mõnikord termini all klassika, mõnikord džässi džässmuusikute enam nii et et tuli natukene ajusid pingutada ja, ja, ja oma kava korrigeerida vastavalt olukorrale selge ja millest kava koosnes. Kava oli üsna mitmekesine, kuna väljendusvahendid kahe pilliga mängides ikkagi suhteliselt napid siis katsusime nii-öelda elevust ja, ja kontserdi tempot üleval hoida teiste vahenditega, pakkudes suhteliselt erinevat muusikat alates alates Eesti heliloojate palade töötlustest. Seal oli siis Lepo Sumera lugu, eks ole, Veljo Tormis eks üles korjatud viis ja siis Villu Veski oma lugusid, mõned siis yangarbareki lugusid ka Edvard Griegi oli kavas. Kas nendel omal on ka muusikuid, professionaalseid muusikuid? Jaa, tähendab, Fääri saartel töötavad edukalt mitu plaadistus firmat. Nendest ehk ehk tuntuim on plaadifirma tutil ja selle taga seisab populaarsem ja väga tugev muusik Christian Black, kes väga palju mängib, mängib sisse muusikat selle selle plaadifirma nime alt. Plaadipoodides lõhega teiega ja käisime põgusa reidi. Küll peab ütlema, et, et Fääri saartel on raske leida selles mõttes vana traditsioonilist muusikat, mida oleks, mida siin Eestis enne sõita, kui ütlesime, et leiab sealt midagi hiigla põnev, vot sellepärast et nende muusika on vanamuusika. Rahvamuusika on siis vokaalne? Pille peaaegu ei ole olnud, tänapäeval mängitakse tänapäeva pillidega, nii nagu seda tehakse kõikjal mujalgi. Aga, aga nende traditsiooniline muusika on on siis seotud lauluga ja selle kuulsa tsaariringtantsuga, mille saateks siis lauldakse. Kas peale kontsertkohtumisega muusikaga? Otseseid selliseid valmiskujul valmis kujul kohtumisi mitte aga küll nägime seal esinemas kas või kohaliku rokkbändi ja ja ja selles mõttes saime küll põgusalt nuusutada nende nende kohalikku muusikaelu, aga üldiselt on nende muusikaelu väga-väga aktiivne. Kontserdi toimub palju, Põhjala Majas toimub mitusada kontserti aastas ja käivad väga nimekad muusikud. Ilmselt ikkagi meelitab neid sinna see, see eksootika ja, ja, ja põnev, äärmiselt põnev loodus. Teie olite võib-olla siis ainukesed, kes käisid ringi ka teistes kohtades maakondades või kuidas seda võib nimetada asulates. Kas erines linn nüüd maast ka tunduvalt? Kui linn Fääri saartel on, on selles mõttes väga minimalistlik, et seal on. Linn, on väike, ilmtingimata, ka pealinnamajad on väiksed, nad on hästi teineteise lähedal, tänavad on kitsad, kokku surutud, kõik see on. Teenib ühte eesmärki, et võimalikult varjulises kohas soodsates ilmastikuoludes, nendele karmidele loodustingimustele vastu seista ja tuule rebiks majal katust pealt. Mis puutub linnast välja sõita, siis on, siis on mäed, rohi puudeta, näed, see on ainult kiviklibu kaljurohi ja lambad. See on siis pilt, mis avaneb väljaspool väljaspool linna. Külad ja linnad on äärmiselt heakorrastatud, seal ei näe peaaegu üldse pooleliolevaid ehitusi. Kõikjal, kuhu, kui Sa ringi vaatad, võid mõttes sättida tühja pildiraami ja sellest saaks kohe imekauni pildi. Sest kõik tundub olevat muinasjutuline, majad on väiksed, nad on erksavärvilised, kaunid. Samas murumätaste katustega, et see on, see on äärmiselt huvitav ja ilus vaatepilt. Luksusautod ja mobiiltelefonid. Mobiiltelefoni kohtas suhteliselt harva. Nimelt GSM neil veel ei tööta, neil on kaks NMT sorti küll kasutusel, aga autod ja üsna kiiresti sõitvad autod olid küll olemas ja kuna tänavatangid, vot siis seda suurem tundub nende autode kiirus olevat. Kas oli võimalus ka kala maitsmiseks erinevate kalade maitsmiseks? Ja seal oli, seal oli väga eksootiline kogemus, et sai maitsta õhu käes kuivatatud kala, see oli siis ilma maitseaineteta ilma soolata, ilma soola lisamata, sest õhk on nii soolane. Et kui kala siis kuskil õhu käes kuivatatakse rahastal, siis, siis ta läheb ise kibe soolaseks, eks, aga see oli, see oli, see oli väga, väga hea delikatess, samuti pakuti meile kohalikes kodudes vaalaliha ja vaalarasva või vala pekki või kuidas seda eesti keeles oleks õigem öelda? See oli, see oli minu jaoks esimene kogemus ja väga-väga eksootiline ja huvitav. Aga maitses ka või välteksootiline maitses minule väga hästi, sest see seda pakuti külma keedukartuliga õhuke sügavkülmast võetud vaalaliha siis ütleme riba või nägi välja nagu, nagu vorst, eks ole, see oli hästi tume ja siis sinna lisati samu, sama õhuke. Vala vaalarasva või pekki ja sinna veel väike kild keedukartulite see oli siis, see oli siis nende Nende üks väga olulisi toite saarlaste väga olulisi toite, kuna kuna võib-olla sajand tagasi, kui, kui neil loomulikult ei olnud võimalus keskkütet endal majadesse panna ja kogu aeg tuul, kogu aeg on märg, kogu aeg on niiske, puudub puuduvad taimed, kust saada vitamiine, siis vala vaalalihaste vaalarasvast, saadakse eluks vajalikud ained. See nimelt pidi sisaldama väga palju vitamiine ja muid elulisi eluliselt tähtsad ained. Kas sina julged mingi jooka ja jooki pakutakse, kui kui külaline läheb vaenlase kodusse, siis ukse peal pakutakse napsi ja samamoodi ära minnes? See on siis traditsioon, et et külma sisse ei tooks ja jällegi soojema. Sooja majast välja ei viiks, te olete kaasa toonud täna meie saatesse ka ühe plaadikaste tutvustada seda natukene lähemalt. Ja nimelt oli Villu Veskiga, esinesime või rääkisime täpsemalt öeldes fari fääri, raadio, ühes muusikaprogrammis rääkisime eesti muusikaelust ja, ja siis paluti meil, et äkki me soostame mängima seal ka paar paar lugu selle saate tarbeks ja olime sellega päri ja tegime seal kohe kohapeal nii-öelda käigu pealt. Kaks kaks lugu, lint, eriti nendest. Siis täna saates kõlav on Lepo Sumera pala juhtumas ja arranžeeringu siis Villu Veski ja minu poolt. Ja, ja arvan tagantjärgi seda lugu kuulates, et, et kindlasti on selles palas väga tugevad mõjutused Fääri saartest sellest loodusest ja sellest mägedest. Julgen isegi öelda, et kui ma oleks või kui me oleks Villuga tulnud siia Tallinnasse ükskõik millisesse stuudiosse mängima, seda lugu siis siis oleks nii-öelda jäänud hulga lahjemaks. Ja nüüd tavapärane kultuuriüritustel. Põhjamaade Ministrite Nõukogu infobüroo tegemistest räägib Eha Vain, palun. Alates 11.-st veebruarist on võimalik Ida-Virumaa elanikel külastada Põhjamaade Ministrite Nõukogu infopunkti Narva linnas. Sest 11. veebruaril avame me selle oma esinduse Narvas Peetri platsil kolm neljandal korrusel. Seega on ka siis mitte ainult Narva linna elanikel, vaid ka ümberkaudsetel huvilistel võimalik kohale minna ja nõutada teavet endale küll õppimisvõimaluste kohta, stažeerimisvõimaluste kohta, aga ka, miks mitte lihtsalt koostööprojektide kohta Põhjamaade ja, ja Eesti vahel ehk siis see valdkond, millega Põhjamaade Ministrite Nõukogu Tallinnas ehk kehtis ka tegeleb. Üheteistkümnendal veebruaril etendub Narva kindlusesse Moskva draamateatritee 88 esituses kompositsioon pelmanni lauludest. Etenduse pealkiri on ootame teid, pelman joada pajatab siis 18. sajandil elanud rootsi tuba tuuri Carl Michael Bellmani elust ja loomingust. Sama etendust tuleb kavastega Tallinnas. 13. veebruaril. On ootame teatrikülastajaid Von Krahli teatrisse. Kus on siis võimalus veel kord seda etendust nautida? Ja nüüd on mikrofoni ees Maimu Berg, Soome Instituudis, palun tere jälle, tulemas on veebruar, aasta lühem, kuu tööd vähem, sündmusega vähem, aga midagi ikka meil Soome Instituudis selgi kuul on kavas. Meenutan veel, et see aasta kõikidele muudele tiitlitele ja muudele tähtsatele aastatele lisaks ka Alvar Aalto ja Eino Leino juubeliaasta ja Alvar Aalto ka seoses meil on juba olnud arhitektuurimuuseumis üks videoõhtu meie instituudis ja tulemas on tema näitus, tema disaini näitus. Aga need jäävad juba, see jääb juba märtsikuu. Veebruaris me veel aktiivselt Aalto ka ei tegele ja ka veel Leinuga mitte. Kolmapäeval 11. veebruaril aga jätkame oma vana hea loengusse Taarja Soome ajalugu läbi isiksuse. Ja seekord tuleb kell kolm päeval instituuti Harju tänavale rääkima filosoofia doktor Marty tuur, tola. Marty tuur, Dolan. Kõige muu uurimuste hulgas kirjutanud raamatu kindral Airast ja kindral airo. Tohutu suur roll marssal Mannerheimi parema käena ja marssal kreemi taustajõuna, nagu soomlased ütlevad, on alles hiljaaegu ka Soome rahvale selgeks saanud just sedasama tuur tola raamatu järgi. Ja nüüd ta räägib oma tööst selle raamatu kallal, kus ta need materjalid hankis ja kuidas need asjad tõesti ajaloos tegelikult olid. Juba järgmisel päeval aga jätkub meie teine Sari loengute ja seminaridega arhitektuuri alal Soome arhitektuuri ja arhitektuuriteooria alalt ja kell viis siis esmaspäeval, 16. veebruaril ja mitte järgmisel esmaspäeval, 16. veebruaril kell viis on arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos. Riita Nigula, kes on Helsingi ülikooli õppejõud ja tema teema on kaasaegne linnaplaneerimine Põhjamaades ja ta käsitleb sõjajärgset perioodi Põhjamaade linnaplaneeringu ajaloos. Ja veebruarikuu tippsündmus on Kalevala päeva tähistamine. Kalevala päev on 28. veebruaril, aga Me tähistame teda päev varem, 27.. Sest seal reedene päev kaks, kaheksal laupäev alustame juba kell kolm. Nimelt kergolm esitletakse Instituudis ühte suurt tähtteost, mis soomlastel hilja on valminud seal soome kultuurientsüklopeedia ja see ei olegi mitte soomekeelne, vaid lausa inglisekeelne. Ja ma loodan, et sinna tuleb ka Eesti kirjastajad ja teadlasi Äntsükloppetiste sellele esitlusele. Sest see peaks olema üheks innustavaks eeskujuks ka eestlastele niisuguse väljaande tegemisel ja trükki toimetamisel. Ja seda entsüklopeediat tutvustavadki selle tegija tolli Algo Matti, suur pajapäevi vallisaari entsüklopeedia on ilmunud odava kirjastusest. Oli Alh on üldse üks huvitav isiksus, lisaks entsüklobitisti oskustele anda ka humorist ja me otsustasimegi koos Eesti-Soome seltsiga tähistada Kalevala päevaga natukene humoristliku mades toonides pea minna koos meie instituudist korrus kõrgemale Kirjanike maja musta laega asja remonditud saali kus on siis soome huumoriõhtu ja sellest no ühesõnaga nalja teevad ja soome huumorist räägivad ja, ja ka. Ja eesti humoristlikest seostest siis mitmed inimesed, sealhulgas ka Eesti-Soome seltsi esimees Rein Veidemann, Oljal haavaksele õhtu, aga muusikat oleme kutsunud tegema niisuguse toreda neljast poisist koosneva ansambli nagu Valhan, pyyan pojad, mis tähendab siis vanatüdruku pojad. Nii et loodame siis need vanad tüdruku pojad hästi haakuvad selle üldise naljatamisega. Ja üks asi toimub meil veebruarikuus veel. See on 21. Laaril saavad instituudis jälle kokku noored tõlkijad, see kursus on läinud väga suure hooga käima. On käinud väga huvitavaid esinejaid ja juba esimesed tulemused on ka olemas ja me loodame väga just ilukirjanduse tõlkijate seltskond, kes on jäänud üpris hõredaks praegu soome keelest. Eestindajaid ei ole kuigi palju, kõik on kas vanema või keskmise põlvkonna inimesed. Et see seltskond täieneb siis värske ja huvitava perega. Silvi Teesalu Taani Instituudist palun kultuuriinstituut alustaks seda kuut võib olla ühe suure ja toreda muusikaürituse tutvustamisega, mida paljud muusikahuvilised niigi teavad. Aga meil on hea meel öelda, et üheksandast barokkmuusika festivalist Tallinnas võtab osa ka üks kuulsamaid flöödimängijaid. Miga elab Petteri kes tuleb siia ja annab kontserdiväravatornis ning need, kes sinna ei mahu. Soovitan võtta osa barokkmuusikafestivalil kontserdist Estonia kontserdisaalis, kus ka esineb miga ela Petteri. Suur tänu selle eest Andres Mustoneni-le ning Eesti kontserdile, kes Michaela Petri ja Leif Hannibali Tallinnasse tõid. Veebruaris on muusika vallas veelgi tegemist. Nimelt on teoksil juba traditsiooniline džässifestival, kus viimastel aastatel tänu Jaak suure äärele suuresti, kes õpib Kopenhaageni rütmilise muusika konservatooriumis on meil olnud ikka ja jälle Taani jazzmuusikuid. Nii ka seekord. Pange tähele, 18 kuni 21 veebruar. Veebruar on tähtis sündmus kogu Eesti vabariigi elus ning Taani kultuuri instituut koos ajaloohuvilistega ning Tallinna linnaarhiiviga on korraldamas muuseumi Taani vabatahtlikest Eesti vabadussõjas. See toimub Tallinna linnaarhiivist oli neli. 27. veebruaril kell kaks ning kõigile, kel asja vastu huvi palume sinna tulla. Peale selle kuuleme esinemas Kaido Jaansoni Tartu ülikoolist. Ole Holstein Holstenbargi Taani Eesti seltsi esimeest Peeter küüni. Ajaloo magistranti Kopenhaageni ülikoolist. On meil võimalus näha ka Anto Juske koostatud foto ja dokumentide näitus samasse Tolli tänav neli. See on selleks kuuks kõik. Tänane saade oli Baltimaade kultuuri festivalist Fääri saartel. Katkendi Jörgen Franz Jakobsoni raamatust Barbara luges Jaan Vahar. Aitäh saate tegijatele saates esinejatele. Saatesarja toetab Põhjamaade Ministrite Nõukogu infobüroo. Kohtumiseni veebruarikuu viimasel reedel. Jälle kuulmiseni logida verised huuled vihasi jälle Riho taga katsed sellistega.