Sellele sõnumitele peaks nüüd järgnema siin stuudios mari tarand aga saatejuht on maris Johannes, mina olen keeleilmas asjaarmastaja. See tähendab, et ma ei ole professionaal ja ma ei ole kuulus, aga ma olen väga uudishimulikud. Ja sellel hooajal on minu asi vedada keele kõrva Eesti raadioeetris. Ja kellega alustada esimest saadet. Loomulikult on valik Mari Tarand. Sest mari, sinu nimega on see saade olnud seotud. Kui kaua juba, kas sa ise mäletad? Ei mäleta täpselt üle 10 aasta kindlasti, aga kas just 20, seda küll ei oska öelda. Keele aine Eesti raadios või keeleteema on ikka ju hästi vana sest Henn Saari keele minuteid ei väsima meenutamast, mida vanemad inimesed kindlasti mäletavad. Tänaseks saateks saab, pakkusid mulle välja ühe materjali, mis on ka väga vana minu jaoks. See on aastast 1966. Ja autor ei ole keele kõrva jaoks ootamatu. Autor on Paul Ariste aga teemavalik ise on pisut ootamatu. Küll pean ma tunnistama. Paul Ariste läheb siin metsa. Ja sinu jaoks on see tekst olnud ju üsna pikka aega nagu käe all, mis selle tekstiga sind seob? Enne kui vastan õiendus et see, et keelesaate juhtimine toimetamine läheb maris Johannese kätte, see on väga loogiline ja väga õige, sest maris Johannes on tuul tooli kõrval minuga seda keeleteemat raadios kogu aeg jaganud, sest inimene ei ole üksi ja kui ta teeb mingit saadet keelekõrva näiteks nagu mina tegin, siis on vaja kogu aeg nõu pidada, noorematega rääkida, küsida, uurida, mis huvitab, mida teatakse ja tuge saada. Ja selles mõttes mul on väga hea ja kindel tunne, et niimoodi läheb. Nüüd aga siis selle materjali juurde, et minu käe all tegelikult mitte minu käe all, vaid minu maakodus pika tammise laua peal on tema seisnud mitukümmend aastat. Sest et Paul Ariste niisugune Esseistlik lugu või pool ilukirjanduslik lugu, kui mets on vaikne, ilmus aastal 1966 ajakirjas kultuur ja elu ja mina olin siis juba kolmandat aastat või, või teist raadiotoimetaja noor ja hiljutine Paul Ariste üliõpilane. Ja lugedes seda avanes mulle Paul Ariste äkki kuidagi uuest küljest. Sest see jutt ei olnud õieti keelest, see ei olnud teadus, see oli äkki nagu mingisugune soe mälestus ja selles oli nii keelt kui murret kui metsa kui oma lapsepõlve mälestusi. See oli midagi niisugust, mida mina, kui ma räägin haritlasest haritud inimesest, siis sinna juurde peab kuuluma palju maailmu ja, ja mitmeseid maailma ja see, kuidas äkki minu õppejõud on nii südamlikult soojalt ja ilusti kirjutanud, meeldis mulle lihtsalt siis ma hoidsin seda ajakirja numbrit alal. Ja siis ühel heal päeval, kui ma tahtsin seda juttu kuidagi teistele esile tuua nähtust ja võtsin ma tema sealt eraldi välja, need leheküljed ja köitsin mingi väikese kaanekese vahele. Nii oli minu kadunud isa vahel teinud mõne päevakajalise või ajakirjast võib-olla muidu hukkamine materjaliga eraldi ja sinna peale veel kleepisin ühe metsapildikese ja siin sinna suvilasse laua peal, et las inimesed loevad. Ja nüüd, tänavu oli see seal ikka alles ja mina ütlesin oma Johannale ja Paulil, et lugege õige mulle see jutt siit aitäh. Johanna ja Paul on lapselapsed parajas 10 ja 12 eas ja nende suus, seda kuuldes saime aru, et mu tunne oli õige olnud, selles jutus on midagi, mis vääris seda säilitamist ja viis vääris, et 40 aastat hiljem seda loetaks. Ja see andis palju võimalusi vastata küsimustele ja tekitas uusi esimesi mõtteid. No ja tegelikult on ju see tänavune aasta Paul Ariste, taastame, tähistasime veebruaris tema sajandat sünniaastapäeva ja nüüd esimesel septembril avati Paul Ariste kodukohas ka üks kivi. Jah, see on rääbisel Paul Ariste kodukohas ja see Kivi avamine pandi esimesel septembril just sellepärast, et esimene september kooli alguse päev ja tarkusepäev ja et noored ja lapsed saaksid ka teada, kes oli see kuulus mees nende kodukohast. Ja sellega seoses tundus mulle see lugu aktuaalne. Ja kohe hakkab Ain Lutsepp lugema meile seda Paul Ariste mõtisklust metsast. Lugu viib meid seenele. Kui nüüd küsida mari sinu käest, et kas sa saadad keele kõrva seenele. Vaat, siin ongi asi. Keeleliselt olen alati mõelnud, et minu kodus räägiti, et lähme seenile lapsepõlves aga see sõida seenele, see oli midagi muud. Ühesõnaga, mina ei saada keele kõrva, ei, seenele, vaid võib-olla ma saadan tasseenile, võib-olla leiab selle seenekuninga, kellest räägitakse Paul Ariste oma jutus. Ühesõnaga jõudumööda luban kaasa mõelda ja kaasa aidata keele kõrva, heale käekäigule. Edaspidi. Nii aitäh sulle, Mari Tarand ja nüüd siis kuulame katkendit Paul Ariste jutust, kui mets on vaikne ja loeb. Ain Lutsepp. Paul Ariste, kui mets on vaikne. Vanamamma loe seda tartukeelset raamatut, toda naela, Louie loe veel. Vanamamma luges vanal ajal lätsiva seenelise mõtsa seeni otsima leitsivaid valge vajaliku seeme Alt päkapiku vasise mehe nema võtivad Eda käe pääle üles Kaia iva kui ilmaimet ning küsseva viimate temalt vanas sõbrakene, kuis sinu nimi kutsutas tema koste neile. Minu nimi kutsutas seenekuningas. Seenekuninga lugu oli pikk, kuningapoeg päästis seenekuninga vallale ja pidi sellepärast palju vaeva nägema, kuni seenekuningas aitas tal seitsme peaga mao ära võita. Seda muinasjuttu poleks olnudki vaja lugeda, see oli kuulajal ammu peas. Kui vanamamma luges, oli hea minna pera niidu metsa, kus suvel oli vahelikke kaskede all. Vahelicon noorelt roosa punaste vöötidega. Vanalt on ta kollakalt alge. Vahelik on teistest ilusam seen. Tema all võib vihma ajal küll seenekuningas olla. Kui leiaks ise suure vaheliku ja selle alt vaskse seenekuninga. Selle tooks koju. Kääpa jões on Kalevipoja mõõk, Levala jõgi jookseb kokku kääpa jõega. Konnaoja jookseb Levalasse. Kui ei tohi konnaajast jalgsi läbi minna, vaid ikka bullet mööda, et Kalevipoja mõõk ei lõikaks jalad alt. See mõõt võib ka vastuvoolu liikuda. Miks siis pole seenekuningat? Seenekuningat võis ainult suvel näha. Suveni on palju aega. Vanaema magas, suvel, läheme seenile. Lähme, lähme. Aga sa ei kuulegi, mida ma loe. Kuulen küll, aga suvel läheme. Rääbise mõisa taga oli kaasik. Seal oli suvel seeni, puravikke pilvikuid, kuuseriisikaid ja vahelikke. Sinna ei tohtinud Tseenile minna, saksad käisid ise seal. Saksad magasid, aga hommikul kaua, enne kui saksad jõudsid kohvi juua, võis kaalikust läbi käia. Vana mama. Kas lähme gaasikuse seenile? Läki, mõtsavaht on Kaavelcottom. Oli varajane seemia aeg, pilvikuid oli neitsaigorwigi. Siis tuli metsavaht hobuseteelt otse seeniliste poole. Pais, mis Azizzeeveegoriad, kas sa ei tea, et siit ei tohi, viska seened korvist maha. Kui sa poleks mu enda ristipoeg, annaksin kere peale. Kuuskede tagant tuli vanamamma, mis ta lapsega tablett? Sina, sepa mamma ise ka. Proua ja vanaproua tahavad täna siinile tulla. Kas ma pean su lõigatud seene kännud ükshaaval üles korjama? Katsuent ruttu minema, saad? Vanamamma, ütles kae, kae. Kui vanamamma nii ütles, siis oli ta hästi Paan. Seened olid maas hunnikus. Alles hobuse teel, ütles vanamamma. See Edimene kõrd kosmullest saksu pärast nõnna karatas. Olgu segapera, mine kardtegija, metsa ma küll enam ei tule. Läksime kodu poole tühjade korvidega. Vasulan küljes ole Maidli juba sinu emale, et ei masse läbi selle mehele minna. Aga kas tema kullel vanamamma koolmeistriemanda hing ei saanud rahu? Meie ei leidnud vaheliku, mille all oli vihmavarjus seee kuningas. Ta jäigi leidmata. Vana mammale olid haiged jalad ja ta ei saanud kaugemale metsa minna. Kui ilmavana mammata hakkasin seenil käima, siis metsades enam polnud seemneid kuningaid järele olid jäänud seened ja seenestamine. Akadeemik Wiedemanni oli hea botaanik ning ta tundis seeni. Tema sõnaraamatus on palju seenenimetusi. Ta pole aga vist kunagi olnud suur seenil käia, sest tema sõnaraamatus puudub ida eesti seenestamine. Nagu postmarkide kogumine, pole veel filateelia, nõnda pole ka igasugune seenekorjamine seenestamine. Seenestamine on teadus sellest, millal, kus ja missuguseid seeni korjata ning mida nende seentega teha. Seenestaja peab teadma, et seal pole seeni, kus kasvab sõnajalgu nagu on täiesti väärlaulu värss, lõolõõri lepikus. Nõnda on ka täiesti väär minna lepikust seent otsima. Või riisikas kasvab rohus emis seen mulla võimuda veerul vahelik kaskede lähedal. Nõnda on igal seenel oma kasvukoht, mida õpitakse teadma aastate jooksul. Rääbisel elades sai minustki seenestaja sest seal oli kuulsaidzee restajaid, kellega sai kuus metsas olla. Omaaegse Torma valla rahvas tundis seeni koriasseedi ja oskas seeni süüa. Pärast heinategu oli hilise sügiseni pidevaks kõneaineks küsimus, kas pühapäeval minna Torma kirikusse võimetsaseenile. Kui nädal oli kuiv, oli õige minna kabelisse. Kaberiks kutsuti siis surnuaeda, kus jalutati teid mööda köstrimaja poolt maantee poole ja maantee poolt köstrimaja poole. Poisid vahtisid tüdrukuid ja tüdrukud vaatasid üksteise riidemoode. Kui nädal oli vihmane, oli õigem minna seenile. Igalühel polnud aegagi nädala sees metsa minna. Kel oli mets kaugel ja hobune oma selleks metsa hobusega perekond ja korvid vankril. Kui tuldi metsast tagasi, olid korvid vankril ja rahvas astus ise jala. Kes elas metsa lähedal või kellel hobust polnud, läks metsa jalakorvis käe otsas. Õhtul tulid need seenelised kojukandepuu kahe vahel ja sellel täied, korvid õige seenestamise juurde kuuluvad õiged korvid. Kõige ilusamad olid Torma rahval pajuvitstest punutud ümarikud, korvid, kerged olid must, Westwene meistritelt ostetud beer korvid. Pangega seenile minna oli võimatu. Selline kore oleks kohe sattunud kogu valla rahva naeru alla. Kord vanasti tuli Pala metsas vastu ohvitser, seeniline plekk, pang käes oli niisugune tunne, nagu oleks kogu väeosa tõotatud. Seeni on igasuguseid ja iga seen on täiesti isikupärale. Marion masstoode tema korjamine ei paku esteetilist naudingut. Seen üllatab korjajat liigi ja kujuga. Iga seene juurde tuleb astuda teadmatuse põnevusega. Kas kõlbab või ei kõlba. Kui kuuse riisikas pole ussitanud, on meil hea, kui 100 ussitanud kuuseriisika järel saad ühe puhta, on hea meel veelgi suurem. Seenestamine on nagu kalastamine või jahil käimine, mis saab kireks. Seene kirgun, õilis kergei, nõua ühtki elu. Igal seenestajal on oma koht kuu, teised ärgu teadku tulla. Ausseenestaja ei vasta teise seenestaja hülgele, kui tal seeni, kui tal pole seenemaad, hakkab Taise huilgama. Kui mets on vaikne, on seeni palju. Iga seen tuli vanasti korvi panna, nii et selle nägusam pool jäi peale. Kõige peale pidi panema sõnajalalehti, et vastutulijad ei näeks, missuguseid seeni just saadi? Küsiti, kuidas oli, pidi vastama Tatikundikaadi puravikeste peetud siis nõnda palju nagu praegu. Seente korjamine oli vaid pool seenestaja Hetsist. Kodus toodi ukse ettevannid, panged, tünnid ja muudastiad. Astjatesse valati vett. Siis algas seente puhastamine mullast risuste vakladest. Seente puhastamine oli nagu omaette jahipidu. Metsas polnud aega ega mahti uudiseid rääkida. Seenelised peavad ja üksteisest kaugel käima. Seente puhastamisel istuti maas korvide ümber. Siis sai arvustada seeni, seenilisi ja naabreid. Võis ka teha tulevikuplaane, selleks ajaks, kui seen tuli lauale. Seeni visati veeanumasse ligunema sordi järgi, kui neid taheti eraldi säilitada. Neid võis kõigiga üheskoos pesta, pajas kupatada, kotis vajutuse all nõrutada ja siis talveks veerandiku soolata. Tatikuid võis kuivatada supiks. Riisikuid võidi tooreltki soolata, kui neid oli paar päeva vees leotatud. Kui polnud enam majas silgu, veerandiku ega Peipsi rannast ostetud ning kuivatatud särgi ahvenaid oli majas ikka seeneveerandik, aida, sahvri või keldrinurgas. Seenekaste kartulitega on hea. Hea on ka seenesupp. Parem on salalt toorelt hakitud soolaseentest, kuhu on pandud palju sibulat ja palju hapukoort. Head on hästi külmad seened, kui neid näpuga asjast võtta. Pahad pole marineeritudki seened. Kõige parem on siiski seenepirukas. Seenepirukategemine nõudis Torma vanadelt perenaistelt suurt oskust. Pidi olema otseselt kunstnik, et tõesti head seenepirukat teha. Lelle naine lulli katkult oli kunstnik. Kui olin juba üliõpilane ja käisin Lelle naist tervitamas, küsis saare vana perenaine. Mis ma sulle kaasa annan, kas võid või mune? Teeseenepirukas? Lellenaisel oli rukkileivatainas mõhus Ahikvides. Seenepirukas peab olema rukkitainast. Lelle naine tegigi kümnenaelase piruka. Selles oli suuri seenetükke, neljakandilisi pekitikke ja sibulat, vorstirohtu ning veidi muudki. Pirukaotsadest tilkus rasva. Raske hangus ja pirukas tuli, Tartu. Oli pidulik söömaaeg, kui noaga sai lõigata kääru üle pätsi. Selles olid koos uude ja eine. Ainult peale pidi rüüpama. Kui õnnelik võis olla Torma mees, kes läks vooriga Tartu või Narva või isegi Peterburi ja kellele naine oli andnud kaasa seenepiruka. Soomlastel on kala kukku, lätlastel skaaputra. Võrulastel Kanepident ja Peipsi kandi rahval on seenepirukas kes pole Peipsi kandis sündinud ega seal elanud, see pole kindlasti mitte kunagi õiget seenepirukat söönud. Küsisin kord ühelt naisüliõpilaselt, kus ta on keskkooli lõpetanud, oli Mustvees lõpetanud. Kas seenepirukat teha oskate? Emade paremini kui mina? See oli õige vastus. Seenepiruka tegemist õpitakse aastate jooksul. On siiski lausa kindel, et etnograafilised piirid ning eelarvamused seente suhtes on vägagi konservatiivsed. Vana hiidlane seent ei söönud. Kuri küla Suku kuusikus oli seeni, missuguseid neid polnud keegi korjanud. Hiidlane on õrnatundeline. Oli viisakas minna sugu peremehelt luba küsima. Kas kuusikust võiks seeni korjata? Peremees kuulas ja küsis Tedsamuga hiiu nalja? Ei, ei, ma tahaksin sealt siini korjata. Ilma peremehe loata ei julgenud. Kui sa neid sööd, siis korje ja see meile ei taha neid lambadki. Ma saaksin aru, kui sa tuleksid lepaoksi küsima. Üks huvitaja suitsutas ahvenaid murdis mul kraavi ääre leppadest lagedaks küsima ei tulnud. Kassari keelejuhile Elmi Leenale pakkus perenaine seenesalatit. Wana Kipperi lesk ajas käed vastu. Shesust imalat asja maps. Jõulu paastu ajal sattusin endisesse Vilo valda rahvaluulet koguma. Setu eideke, kellelt panin kirja jutte ja laule. Võti söömajalegi. Reedesel päeval sõi eideke ainult paastu toitu. Meie ühisel sööma. Laual oli kaheksa eri viisil valmistatud seenerooga. Oli muudki, mida paastupäeval võis süüa. Nagu viisakas perenaine, peab ikka võõrais hädaldama, et tal pole midagi pakkuda. Hädaldas setu, ei tekigi. Jõuašma mõtsa kämme, õleimul kruusid köisi, sulle lavale panda. Muutseent oli, aga toorelt soolatud või riisikaid polnud. Inimene riskib hea meelega riskib sageli oma elugagi. Seenega riskida siiski ei söandata. Korjatakse ja süüakse harilikult vaid neid seeni, mida söönud isad-emad, kuigi teatakse, et mõni muugi seen on söödav. Naabrimees tõi metsast koju ja andis ära suured uhked sirmikut sest neil olevat niisugune vastik nägu, mis ei lase neid siia. Kahju olnud, neid siiski metsa jätta. Eks naabrid siis söögu pealegi sirmicon, erakordne seen. Teda peab kohe pärast korjamist söödama. Teda tuleb praadida nagu lestakala ja ta maitsebki lestakalana. Naabrimees helistas järgmisel hommikul vara uksekella. Ma tulin igaks juhuks vaatama, ega need sirmikut ikka midagi ei teinud. Süda jäi rahutuks. Ma ise nalt tõin teile. Olime elus ja terved, aga naabrimees siiski sirmikut teise. Tähtvere metsas oli korvis ohtrasti lehtrikett, Heinikuid, kukeharju ja muud sellist, mida turul seenena ei müüda. Linnaeideke tuli vastu peaaegu tühi korv käsivarrel. Kust teie, noorhärra, olin siiski vähemalt viiekümneaastane, nii palju seeni olete saanud? Püssita seened, visake need kohe maha. Kastil naist ei olegi stseeni tunnet, mina korjan ainult neid seeni, mis süüa kõlbavad. Möödunud sügisel oktoobripüha õhtupoolikul oli viimane seenestus päev Vorbuse metsa Li samblasse ilmunud ohtrasti ilusaid, peaaegu revolutsiooniliselt punaseid lehtrike. Need tuli vähehaaval ära süüa. Maitse oli hea. Seenestaja peab alati ja igal viisil katsetama. Peab ka eeskuju näitama. Mullen Jyvaskylas tuttav noorpaar ilka ja Anneli, nad on nii armsad inimesed, diskunagi pole nad teineteisest halba mõelnudki. Mul oli Soomes palju ilusaid seeni. Seente tarvitamine pole soomlaste seas kuigi üldine. Näitasin Annelile uhkeid samet puravike, kas ta ei tahaks neid Ilkkale lõunaks teha? Anneli ütles, et ta armastab pilkat. Ta ei paku ikale midagi niisugust, mis ehk ei ole seasametpuravik kontuureltki. Hea. Kui sametpuravik oli söödud, arva silka. Eks meiegi siis ega professor ennast meelega tapa ta. Anneli kandekott seisab puravikke täis, aga kas Anneline tilkale ära praadis? Õngitseja istub ja kõht kasvab, seenest jookseb kilomeetreid ringi. Oma osa saavad keha ja vaim. Uhkel, nõmmel või gaasikus on veelgi parem omaette filosofeerida kui niiskel kalarannal kalastus ja see imestus, mõlemad on siiski ühesuguselt õilsamad kui kohvikus istumine. Kohvikus tuleb istuda talvel, aga mitte üle poole tonni. Selliseid eluõpetusi jagab meile Paul Ariste. See artikkel on kirjutatud 1966. aastal ja ilmunud ajakirjas kultuur ja eluteksti luges Ain Lutsepp. Järgmises saates jätkame nendega, kelle jaoks keel on töövahend. Me Eesti kirjanikelt ennad mõtiskleksid teemal minu keel. Seniks kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.