Tere keele kõrval stuudios on toimetaja maris Johannes. Kuna igaüks kõneleb, siis usub ta, et võib ka keelest rääkida. Ole öelnud vana ja tark Göte. Meie räägime keelest kirjanikuga. Tänane külaline on Eeva Park kellel palusin mõtiskleda teemal minu keel ja sekka lugeda aga mõned oma luuletused. Keeleta pole kirjanikku olemaski. Järelikult peab kirjaniku suhe oma töövahendisse olema erakordselt kirglik. No mina endale tavalisel moel hakkan kohe vastu vaidlema, et ma arvan, et ma olen olemas ka ilma keeleta, mulle meeldib ka väga palju muid asju teha. Aga ma arvan, et inimkonda lihtsalt ei ole olemas ilma keeleta. Öeldakse, et inimesest inimene siis, kui tappis naerma. Aga naerata tavaliselt vaimukuste peale. Juba naeru eelduseks on tegelikult ikka keel, et me leia 11 üles maailmas ilma keeleta. Ning topiti kasti, öeldes, et see on mulle paras, et mu pea, ümbermõõt ja number peavad ära mahtuma, et ma ei tohi olla pikem, et ma ei tohi hingata sügavalt, et see kastan liigagi suur, et sellesse võiks vajutada 10 minusugust, et ma pean kiskuma põlved lõua alla ja laskma pea longu. Küljekondid on parem hoopis sisse taguda, kui ma muidu ära ei mahu. Sellesse kasti. Igapäevasuhtluses venelased tagasi hoidma ja alati oige on pärast, et miks mul oli vaja ühte või teist kui öelda, et aga üldiselt kirjutades loomulikult avastad järsku, kuivõrd palju on keelt juba kasutatud, kui lõpuni kasutatuna ta tihti tundub. Küsimus ongi selles, kuidas teda panna niimoodi kõlama. Et ta kõlaks taas uuesti ehtsalt, et kogu ehedus tuleks välja sinu ehedust, kui sul on see mõte. Kaunim keel koosneb enamasti lihtsalt suurtest sõnadest. George Ellioti tsiteering ja siis ma mõtlesin, et mis asi on see kaunis. Et see on alati seotud tegelikult moega ja ka kirjanduses loomulikult väga oluline on hetkemood hetk, muidugi kirjanduses on midagi muud, kui on seal võib-olla 30 aastat, 50 aastat, aga ikkagi on ta ka muud. Ja ta on õige see, et sõnade mõjuvus, sõnade lihtne mõjuvus on see, mis tegelikult on jääv mis ei lähe kunagi moest ära. Tõepoolest, sa lähed platonit ja ta on jäär, need vaimukas, et ta on ikkagi ehedalt just nimelt oma lihtsuses väga palju vahepealt ära kadunud tekste. Aga on tekste, mis jäävad, mis ära ei kao. Nende tihkete tundide tuimus tabab hoobina otsaesist, nii et ilm käib ringi. Film jookseb katkematult su silmamunade kummi sekka Jaanil virvendades kummitusi, pered, paljast ihusuguakti, sõda, millel pole lõppu, sest sa magasite alguse maha nagu kõikidel teistelgi seriaalidele. Ja aeg, mis on ka oluline keele juures, et see väga palju on meie suhtumist keelde muutnud nii kirjakeelde kui ka kõnekeelde ja näiteks oli tõepoolest Aecus saadeti suud pesema seebiga peale vandesõnade tarvitamist, sellise kasvatuse üks osa tõepoolest, see andis nendele sõnadele teatud vägesid, kibe seebi maitse andis väge ja võimu nendele sõnadele. Nüüd mida vabamalt neid sõnu kasutatakse, keegi enam ei saada, ühesõnaga, suutezema ühegi väljendi peale ja kõik need väljendid on kaotanud oma jõu sellega samas muidugi peidetakse ennast võõra keele vägevuse taha. Facio, ühesõnaga katsuge seda korra eesti keeles tarvitada, tegelikult seda niisama lihtsalt kellelegi näkku ei paiska, kui seda täiesti jõu kaotanud juba juba igal pool pillutakse sõna, et võiks ka öelda, et et neid nii palju kõiki tarvitada saab neid vanu vägevaid. No mida, mida kempsu seinalt sai lugeda, võiks öelda, et nad on muutunud sisutuks sõna kõlksuks. Noh, nii kasesõim ja roppused üldiselt on täiesti kaotanud igasuguse kõlapinna, tegelikult kirjanduses, et nad on üks, üks vahend, ainult, millega keegi ennast püüab väljendada, aga ilmselt enam ei tekita mingisugust niisugust tormi veeklaasis. Et sa tead, et mõni autor lihtsalt kasutab neid ja ongi kõik, aga näiteks on öeldud ka niimoodi sõnade kohta. Lugesin Emersoni väga huvitav raamatul teksti kohta oli öeldud, et tema laused olid niivõrd elavad, et tundub, et kui ta sõna lõigata, hakkab verd jooksma, sest ta on elus ja sellest ka see, et see tekst ei vanane kunagi. On tekste, mille tagant kohe tunnetad otseselt autorit, et autor on isegi komades ja mõttekriipsudes on niivõrd tugev ühesõnaga autoritunnetus kohal, et see on, ta on nii täpselt paigas autori jaoks olnud läbitunnetamise aste on see, mis tegelikult on oluline ja et kui keegi väga täpselt näeb läbi, tunnetab selle, millest ta kirjutab, siis on seal võimalus kohale jõuda ka lugejale, kirjutades mingisugust, väga intensiivset teksti. Tõepoolest, ma olen ka pärast füüsiliselt väsinud, sest öeldakse, et tegelikult kirjeldades hüpet, inimene ka, hüppab peaaegu 50-st protsendist tegelikult selle kaasa, nii et pikalt kirjutas. Tõepoolest oled füüsiliselt omadega läbi, väsinud mind muidugi teeb nagu kurvaks see, et kõik muud kunstid tegelikult on kirjanduselt ära võtnud väga suure ruumi kunstiruumi aga kirjandus on see, mis tegelikult nõuab inimestelt kõige rohkem kõige väärtuslikumat. Ja see on aeg ja see, mida ta inimestele annab, on aeg. See on niisugune põnev vastuolu, mida süvenenumalt Brow ja me endasse tõmbuvalt aega inimestelt võtab. Seda enam tegelikult annab inimestele vastu. Et see aeg ei ole kunagi raisku läinud aeg. Inimesed loevad ju väga tihti oma peas loetusi kaasa, lemmik luuletused saadavad sind läbi igasuguste su elusündmuste, aga täpselt samamoodi tegelikult ju mängivad meile taustasi kõik suur maailma kirjandus. Ilma selleta see taust jääb, ikka on minu jaoks masendavalt õhukeseks igapäevaeluks. Siis see juhtubki. Sõrmeotsad on nii kummaliselt tundlikud, kohe hommikust peale maitseb piimaga kohv nagu mürk, bussis ei ole istumiskohta. Harju tänaval komistab sulle otsa kaks suurt surnud silmadega last. Et jagada sinuga oma illusioonide hukku, murravad nad su käeluupeaaegu kogemata. Ta võtavad leivaraha mobiili, elektri, vee ning kevadeootuse huilates ise iidvana surmaminejate tervitust. Morituurites arutanud. Eva parkas vahel on olnud ka selline tunne, et on liiga palju sõnu. No luules kindlasti tunnetan ma seda täpsemalt ja luulet on ikkagi väga palju ja teda ka praegu Eestis väga palju ilmub siis selleks, et leida seda täpsust. Ma tõepoolest otsin seda. Elanik, kes üritab oma ideest välja kasvanud lugu kirja panna seisab kord vastamisi selle karmi tõsiasjaga, et ta peab 1000 korda ära kasutatud sõnadest loomalauseid, mis siiski igal juhul sunnivad ennast jälgima äratama huvi, looma tundeid, meeleolu ja mis minu jaoks eriti oluline mälestuste Halloovusi inimestes äratama. Mida ma püüan teha? Püüan muutuda hääleks lugeja peas. Hea tekst paneb mind alati unustama, täiesti unustan autori ja sedasama ma tegelikult sooviksin saavutada. Meil üleüldse räägitakse palju, et kirjanik ei ole enam oluline ja tegelikult ei olegi kirjanik oluline. Oluline on see, mida ta kirjutab. Oluline on see, kas ta kirjutab niimoodi. Raamat saab selle omaks, kes seda loeb. Ja selle jaoks on tõepoolest vaja leida vanad, mis sind ka iseennast vapustavad. Igaüks on iseenda esimene lugeja. Tõesti, ma lähen ise segadusse oma tekstist vahest ja siis ma tean, et see ka kindlasti mõjub, aga see alati niimoodi päris sellepärast, et on ka tekste, mida ma isegi kahtlen kas üldse avaldada või niimoodi ja väga tihti on tuldud ütlema, et just need tekstid on need, mis on mõjunud, kuna iga iga inimene on mõõdupuu ja, ja mõõdupuu niivõrd vahetub. Ja see on see põnev inimeste puhul. Ühesõnaga küsimus sõnade puhul on selles et kuidas nendest sõnadest, mida me kõik valdame, teha teksti, mis oleks täiesti uus ja isikupärane ja kirjanduses on lõppude lõpuks kogu aeg, on küsimus mitte ainult sõnades ja nendeni suguses kasutuses selle lõpptulemuse stiilis, et alati on küsimus mitte selles, mida öeldakse, vaid kuidas öeldakse. Igas teoses, mida ma alustan, on minu jaoks esimene lehekülg ülimalt tähtis, see peab juba minu enda jaoks olema niimoodi paigas, et ta väljendab, et meeleolu tonaalsust väga täpselt näiteks ja novelli algus siis ma kirjutasin kirjutasmasinaga veel 104 lehekülge, kirjutasime selle kaheksa lehekülje Plise novelli algust, oli 104 lehekülge, ma lugesin pärast ära, et see on juba paras lühiromaani pikkus ja ma tegin seda tööd tõeliselt, püüdes panna esimesse lehekülge kogu selle jutumeeleolu sisse. Ei kisuks mul pärast vale tunda, selle jutu nimi oli neli pudelit limonaadi ja see teema oli tegelikult eksistentsiaalne, et see oli väga tavaline koht, randa päevitajad, ujujad, samas oli see rand tähendas seda, et see oli mereäär, kust edasi ei pääsenud õieti. Ja seal olid meeletud sabad palavust saada omale seda limonaadi, selle asemel, et saada neli pudelit limonaadi said sa ainult ühe osta ja see ka, et kas see on vabadus, kui sa lähed ja seisad mitu tundi ühe limonaadipudeli. Ja samas küsimus oli selles, kas on üldse oluline saba, see, et sa saad ühe pudeli limonaadi ja need piirivalvurid, kes sind õhtuti säärde ei lase enam. Et mis asi tegelikult on inimlik vabadus tõepoolest, sellel reaalsuse sele, sõnade täpsuse tagamine võttis mul niivõrd palju tööd ja ma usun, et, et kellelegi, aga see jõudis kohale see, mida ma, mida ma tahtsin öelda. Ja kõik need laused tõepoolest koosnesidki erakordselt lihtsatest sõnadest lihtsatest asjadest, et võib-olla ei olegi oluline limonaade higised sabadega õhtul peale päikseloengut randa valvavad kirsadest sõdurit, ehk võib inimene olla ikkagi vaba kõige selle keskel, kuhu ta parajasti elama satub? Üks osa kirjandusest ongi küsimuste esitamine, mitte nende lahendamine. Kutse sinule, kui sa kohe ei tule, Maeda õitseb ära mandlipuu ja kreek toominga lõhn haihtub, kui sai tule pudenenud Nonii õied ja vanade õunapuude kevad valgus lendab jahedas hommikutuules võilillede vaipa. Kui sa kohe ei tule. Pojengide hiigelõied, lõhnab jasmiin ja rohi ja esimesed maasikad, kui sa ei tule korjama põõsastelt sõstardest saagi käärivaks veiniks molksuma vereringe pulssi ja võtan üles kartulid hiirepesasid täis põllult, kui sa kohe ei tule, arvad sa, et ma olen vaid vaene valetajat tühjas raagus aias keset pori ja hallaöid. Kui sai tule, saab otsa selgeks klaarunud suvevein, mis annab lumemaitsele ringide suletud südamiku tolmu. Kui sa alles siis tule. Jah siht on kõigil sama kiirus erineb, Sa lähen ükskõik kust kandist, suur silmapiire, jõhene ei ka, vaid püsib püsimatult nägemise, viimne näär. Kui hõikad tagasi selt põikab jäätunud naeruhääl, mis korraks taevast kergitab ja merd ja maad. Sa jooksed uljas lootuses, et seekord kaugemale üle sügavuse serva näha saad. Tänapäeval väga nagu kurdetakse meilide ja arvuti mõju inimestele aga minu jaoks on arvuti, esiteks on ta töövahendina väga hea olnud mulle ja kõige kummalisem on see, et mulle väga meeldib arutada, kirjutada luuletusi. See, et ma saan ilma suurema vaevata toda, seal sõnu, et ma näen teda kuidagi nagu iga kord nagu täiuslikult ees omal ja samas ma näen neid vigasi palju täiuslikumalt tänu sellele, et ta on nagu, nagu trükituna, ta nagu minust eraldatuna kohe ekraanil, ta ei kuulunud enam õieti, minule paberile kirjutades oli see täiesti teine sõnade kasutus on niisugune, et see, see kuidagi nagu ekraanile eemaldumine aitab mind. Ja samas kui vahetatakse meile ikkagi, kuna me tahame kirjutatud sõnadega mõju avaldada teistele välja paista, kasvõi seal delfi nendes vastustes siis pikapeale igaüks hakkab otsima tegelikult põnevamad sõnakasutust, isikupärasemat sõnakasutust, seda, et just TEMA read läbi loetakse ja see on tegelikult see, mis ühildub kirjandusega. See, kuidas me peame tõepoolest Meelis midagi väljendama, tahtes kohale jõuda, tahtest mõjutada tegelikult ikkagi teist inimest, kui me juba saadame meili, siis med tahame teda mõjutada kas või sellega, et ta kindlasti tuleks meiega kohtuma, ta kindlasti minule just vastaks ka kirjanik tegelikult otsib just seda, et minule vastataks, see on kõige olulisem tegelikult minu meelest on suurepärane telefonide võim, on nagu et me lihtsalt anname edasi mingeid teateid, ma olen siin-seal telefoniga ja noored, et nad suhtlevad meilides, olgu see ohtlik ka kirjandus on ohtlik, aga nad tõepoolest tulevad tagasi sõna juurde. Argielus. Kas on mingi olukord olnud teil, et keel häirib teid või, või see, kui teiega suheldakse vales võtmes või vales keeles mitte võõras keeles, vaid vales keeles, et see nagu katkestaks kommunikatsiooni või suhtlemisega oojaa kohe loomulikult, ühesõnaga Ma ei oska inimesed ilmselt lausa tähelegi panna. Et inimese taust peegeldub palju paremini tema kirjutatud tekstis. Sa võid endale täiesti tee kinni panna oma kirjutatud tekstiga mis mind näiteks hämmastas väga kunagi mind Yorgis ühes ajakirjas avaldati siis, kui sealt pöörduti minu poole siis olid sealt need, need väljendid olid täiesti uskumatult ilusad ja ütlema kohe loendaja ette, kes nad. Ja ma sain sealt niisugused Välit rooli, Joos jääooperis pekstanud kõik niisugused, mida ma loomulikult tean, et nad on lihtsalt tavaväljendid. Aga kuna meile nad tegelikult peaaegu puuduvad inimesed ei oska niisuguseid tavaviisakusi kasutada, siis minule mõjusid nad väga tugevalt. Inglise keeles on palju kaugemale arenenud ja, ja seal on palju kavalam. Loomulikult see suhtlemise viis, et ma soovitan kõigil ära õppida ka pöördumise vormi, ma olen näinud eriti neid luulefestivali tehes, kuidas mõni inimene on oma esimese pöördumisega pööranud enda vastu asjalikus asjaajamiseks, ka tegelikult tasub seda vägagi tähele panna oma keelekasutust. Võib-olla võibki öelda, et niisugune isiku jõhker pealetung paistab palju rohkem läbi ja, ja niisugune viisakuse puudumine loomulikult paistab rohkem läbi rohkem silma kirjutatud tekstis. Aga samas Ameerika näited, mis te tõite, eks need ole meile kõigile tuttavad, sellised viisakad ja kenad pöördumised. Aga võib ju niimoodi kibestunult küsida ka seda, et aga tegelikult muutub seegi lõpuks nagu müraks, et seegi on kirjast kirja korduv, et see sõna jõud on kadunud, et see jääb selliseks copy vestiks. Loomulikult on olemas, aga on, et hullem oleks see, kui ta läheks niisuguseks karmiks Kanseliidiks, ühesõnaga, kus ei ole enam mingisugust, isegi mitte inimlikku üritamist kuidagi meeldivalt teisele külje alla pugeda. Ma eelistan siiski seda, sest teine variant on lihtsalt see, et raiutakse otse. Ja muidugi mõni seda väga kasutab ja kogu muusimise taustal võib-olla ka mõjub see väga hästi. Aga kui see pöörduks teistpidi, siis loomulikult hakkad igatsema tagasi neid kenasid aegu, viisakus aega, olgu, ma ei võta seda nii kunagi loomulikult isiklikult ei poeta pisarat sinna juurde. Kergendab suhtlemist. Et meil ei ole üldse nagu inimlikku viisakust, kujutatakse nagu ette, et seal on mingisugune väga tühine asi, lihtsalt inimlik. Võib-olla ka, et konventsionaalne viisakus, aga ma ütleks, et kui see kaob, siis on see suur kaotus inimestele sellepärast et on sama ohtlik nagu tuumapomm. Jõhker üksteise mitamine, sest inimkond ei ela seda üle. Meid on niivõrd palju, meid tuleb kogu aeg juurde. Me peame mingisugustest reeglitest lihtsalt kinni pidama, et vastu pidada. Issanda aastal 2002. Kogu aeg mõtlen raha peale, et teda ei ole, mõõdan mobiilkõnede pikkust, mitte sisu. Proovin hästi lühidalt ära öelda ja hakkanco kokku tama. Esimest korda elus ei saa sõna suust välja. Mõtlen raha peale, keerutan käes viimast hõbedat hoian keele all, et seda oleks kord laugudele panna, kartes, et muidu maetakse silmad pärani. Mõtlen, kui kalliks seegi veel läheb. Mõtlen nullist ümmargusest, elu võlasummade taga. Kogu aeg mõtlen. Keelest ja elust mõtiskles kirjanik Eeva Park. Järgmisel laupäeval on lubanud meiega oma keele tähelepanekuid jagada. Andres Ehin. Kummiseni ütleb toimetaja maris Johannes.