Tänase muusikalise tunni minutit pühendame Heino Jüri salule. Meenutame teda sõna ja muusikaga. Sest just aasta aega oleme olnud nüüd ilma temata. Stuudios on Heino Jüri salu kauaaegsed kolleegid meie tuntud heliloojad Eino Tambergi ja Jaan Rääts kellega enam-vähem ühel ajal ka Eino-Jüri salu. Meie muusikasse tuli. Mõlemad on kahjuks ka Eesti raadios olnud viimasel ajal üsna harvad külalised. Jaan Rääts rääkis viimati eesti muusikast hoopiski ralliraadios. Ma arvan, et tulevased nädalad kuud on meil võimalus ka seda puudest viga parandada. Heino Jüri salu tuli Eesti muusikasse kolme eesti tantsuga 1956. aastal, kaks aastat pärast Tallinna konservatooriumi lõpetamist Heino Elleri klassis. Ja 1959. aastal sai ta hoopiski hõbemedali. Rahvusvaheliselt konkursilt Viinis, mis korraldati enne jaa, õigemini seoses rahvusvahelise üliõpilasfestivaliga. Sellel festivalil oli see 117 teost. 18-st riigist kokku tulnud ja tantsuliste teoste kategoorias sai Heino Jüri salu hõbemedali. Viimastel eesti muusikat kevadel tegime kummarduse Heino Jüri salu mälestuseks oli oktoobris läinud aastal. Ja siis oli meil isegi ERSO eeskülalisdirigent. Kohe peame ütlema, et muidugi ei saanud Jüri salu oma tollal silmapaistvaks kujunenud teosega tulla meie muusika esiplaanile üksi. Tema ees olid meie klassikud, kes tollal peaaegu kõik veel elasid. Aga vahetult eespool näiteks Anatoli Karsnek ja Ester Mägi. Tema kõrval aga Jaan koha Eino Tamberg, Veljo Tormis ja kohe-kohe sinna tulemas Jaan Rääts, Arvo Pärt. Tuletan neid aastaid pisut praegu siin veel meelde. 1953 Eino Tamberg oli lõpetanud Tallinna konservatooriumi oratooriumiga rahva vabaduse eest Ester Mägil valminud klaverikontsert, mis hiljem ja kohe algul väga tuntuks sai. Anatoli Karsnek kirjutanud viis setu laulu. 1954 Tallinna konservatooriumi lõpetasid Heino Jüri salu ja Jaan koha. Mõlemad sümfoonilised teosed. Jüri salul sümfooniline poeem, Kalevi tulek kohal, sümfooniline muistend. Ester Mägil oli valmis saanud Kalevipoja teekond Soome liidi Austrial tuli lõpuks lavale balletina Gaznekil oratoorium vürst, fiasko ja vanem Meelis. 1955 Veljo Tormise neli kildu, Tambergi viis Firomanssi. Opus üks Kasnäkil klaverikvintett väga silmapaistev teos oma ajas. Ester Mägil ballaad viiulile ja klaverile. Ja veel aasta 1956 üsna oluline sõlmpunkti aasta eesti muusikas. Eino Tambergi Concerto krosso. Veljo Tormise kantaat Kalevipoeg Moskva konservatooriumi lõputööna Jaan koha sümfoonilised preljeedid. Heino Jüri salu kolm eesti tantsu. Missugune oli siis tollel muusikaline ja loominguline õhustik missugune. Me ei tunne olla noor helilooja 1956. aastal. Kuidas kohtusite esmakordselt Heino Jüri saluga ja kas on mingeid meenutusi tollesama äsja kuuldud eesti tantsuga seoses? Eino Tamberg. No ma alustaksin kõigepealt kohtumises Jüri saluga, sellepärast et see oli veel tükk aega enne 50 kuuendat aastat. Me saime konservatooriumis kokku, sest mõlemad meil õppisime, mina üks kordus kõrgemalt, tema üks madalamal. Ja siis nõnda äratas kohe tähelepanu sellega, et ta oli alati väga muhedalt rõõmus ja selline, nagu ta oli tookord oma nooruses, selliseks ta jäi ka kogu oma elu jooksul, tähendab see rõõmsuse muhedus ja heatahtlikkus ei leia alati nii sooja tunde ja temaga oli tookord kaldatoori mäel tore vestelda, ega hiljem. Ja konservatooriumis jäi mulle meelde üks detail sellest, kuidas Tarandot kirjutas. Variatsioonid igatahes oli vaja tal teemat leida. Ta kirjutas ühe teema, mis minu arvates oli päris tore. Ja siis nad Elleriga töötasid selle teema kallal minu meelest umbes kaks kuni kolm kuud. Tema läks järjest korrektsemaks ja järjest vähem huvitavaks. Nii et Jüri, seal oli tõepoolest minu meelest niisugune tore Anne esimesel hetkel leida häid ja loomulikke kujundeid mis mitte alati vajanud parandamist ja muutmist. Nii palju kui mina mäletan. Jüri, seal oli Elleri üks lemmikõpilasi ja ma saan ka aru, mispärast tähendab heina all oli mingisugune eriline omadus muutuda väga suureks professionaaliks juba õppetöö käigus, tema partituurid, nagu me nüüd teame väga hästi, oleme neid uurinud ja vaadanud erakordselt täiuslikud kuidagi nad on filigraanselt läbi töötatud ja seesama omadus oli kellaril. Ja sellest ma saan täiesti aru, et heller väga kõrgelt hindas, vot niisugused üliõpilast, sest mania selgedega kompositsiooni Is õpetada ega ükski parimgi kompressiooni professoriliseeru kellestki teha suuremat-väiksemat tellile, seda teeb nüüd igaüks iseendast, kui ta on suuteline tegema. Aga professori ülesanne on anda see professe ala professionaal aluspõhi. Ja see oli Eino on kuidagi väga tugevalt välja arenenud juba varakult. Me saime ka temaga tuttavaks üliõpilaspäevadel, tema oli just see, kes see inimene, kes mind veenis väga minema Elleri juurat õppima. Et ennast ma alguses õppisin, Mart Saare juures. Ta leidis, et mul oleks väga kasulik ka Elleri juures õppida, noh nii ma sattusin kelneri juurde. Ja siis pärast olime kaua aega siin majas, kolleegid linas tuli mulle väga palju kasu, sest ma olin tollal noor toonmeister. Eino vägapalju abistas, praktiliselt näitas, kuidas seda tööd tuleb teha ja nii, et me olime väga head sõbrad alati ka hilisematel aastatel. Muusikalise atmosfäärist rääkida, siis meie jaoks oli see nähtavasti kõige olulisem oli selles soov uut teada saada konservatooriumi päevil. Ega me seal väga palju uut muusikat ei kuulnud. Ja siis tekkis olukord, et me tõesti peaaegu kõik noored heliloojad oli, siis me olime siin raadios, helirežissöörina koos Jaan koha, Heino Jürisele, varem mina natuke Hillimises Jaan Rääts ja hiljem ka Pärt. Ja raadios olid muidugi muusika kuulamise võimalused väga head oli ka üks väga vana lint Tubina viiulikontserdiga, mis meil oli niisuguse ilusaks rõõmsaks avastuseks. Aga kuulasime ka muid asju, nii et see enesetäiendamise tarve oli küll väga suur. Aga. Ma usun, et tookord meie sellest aru ei saanudki, et see mingi eriline muusikaline atmosfäär oli või midagi lihtsalt elasime oma loomuliku elu ja tegime oma oma tööd ja püüdsime seda igaüks nii hästi ja lõbusalt teha kui võimalik. Enne jüri seal oli ka suur plaadikogu ja ma mäletan, et temaga koos osalesid ka võib-olla tema mõjul. Me hakkasime kokku ostma kõikvõimalike plaatamisega, sõitsime spetsiaalselt paar korda Leningradi, et sealt tuua ja jälle neid plaate, mida siin ei olnud võimalik osta. Ja see suur huvi muusika vastu jäi, ta laulab alati omaseks, elu, armastus üldse väga palju muusikat kuulata, vägapalju uurida. Ja võib-olla tänu sellele on ka tema muusika niisugune rikas, seesmiselt väga rikas. Nüüd ma lähen tagasi selle kolm eesti tantsu juurde, mis võis žüriid köita selles teoses Preemia andmiseks ja kas nüüd siin on ka mingeid eeskujusid tunda ja kuidas praegu hinnata seda omaaegse idabloki niisugust pool propanaadistliku festivali konkurssi, kas pisendada saavutuse väärtust praegusel? Mina arvan küll, et mitte mingile. Ma arvan, et tollal oli mõju samasugune nagu tänapäeval, võib-olla me ise oleme nüüd palju kuulnud, võib-olla uuemat eesti muusikat, juba teistsuguseid teoseid. Ja meie jaoks on võib-olla aktuaalsus nagu nüüd vähenenud aja jooksul, nagu iga teos aktuaalsus väheneb. Aga kui me oleme näiteks neid samu eesti tantse mänginud praegu välismaalt siia tulnud külalistele, seda me oleme sageli teinud huvitaval kombel nemad leiavad, see on väga põnev, värske eesti muusika. Nii et me ei tohi enda järgi hinnata teost, vaid ikkagi värske kõrva järgi. Nii et ma usun, et nendel tantsudel on täiesti tulevik olemas. Ja tundub, et isegi mida hiljem need külalised siia on tulnud viimastel? Seal on ja seda rohkem, seda rohkem jah, sest praegu üldse läänemaailmas inimesed on nagu tüdinema hakanud avangardistlikust muusikast ja tahavad nagu normaalsemat muusikat kuulata. Ja üldse me ise siin kipume ka sageli oma muusikat ja muusikakultuuri unustama, näiteks kui sa lugesid siin ette paljud teosed nendest kaugetest aegadest nii-öelda karsnikiga märgiminketi nimetasid. See oli tollal värske muusika ja ma usun, et praegune noorem põlvkond seda teest üldse ei tunne. Ma usun, et see tunduks ka praegu väga värske muusikana või näiteks nagu viis setu laulu või siin palju teoseid mis võiksid praegu värskelt kõlada, aga praegu on kahjuks tekkinud niisugune periood, kus eesti muusika vastu üldse huvi kuidagi langeb. Võib-olla on see üldse ning kultuurivastase huvi languse üks osa selle vastu me peaksime võitlema? Muidugi kõvasti ja muusikat rohkem pakkuma igal pool igal võimalusel. Aga veel selle festivali konkursi noh, kaalust peab mõistma seda, et sinna oli tulnud ikka kokku. Erakordselt suur hulk teoseid istub žürii ja nad kuulavad hommikust õhtuni mitu päeva järjest teoseid läbi, nad on väsinud, tüdinud ja preemiad saavad need teosed, mis äratavad teiste hulgas tähelepanu ja ükskõik millise bloki maadest nad on. Suur hulk andekat muusikat on esitatud ja sellest andeka muusika suurest hulgast läbi lüüa tähendab ikkagi tõepoolest suurt edu. Kuulajale selge, et need eesti tantsud tõesti omavad läbilöögijõudu ja omavad seda võimet enesele tähelepanu tõmmata. Kui sinu Concerto gross hõbe, vabandust, kuldmedal tuli Moskvast, siis Heino omad oli kaks aastat hiljem viiega üheksandal aastal Viinist ja seal oli kuuldavasti ju zürii esimees austria heliloojate liidu esimees Joosep Marx. Hõbemedal jäigi vist algul Viini, nii et ta sai selle dollastes oludes üsna tavalisel kombel sai selle minu teada vist Moskva kaudu alles kätte. Kas keegi on sellest kuulnud? Minu teda alguses tükk aega ta isegi ei teadnud, kust talle see preemia tuli, nii et oma ankeedi sisemärgib, et on talle antud Prahas. Miks me olime tollases Nõukogude liidus ikkagi tol ajal ja 50.-te lõpul, 60.-te algul nii silmapaistval kohal? Ma arvan, et ega me vast tervikuna ei olnud nii eriti silmapaistval ega tollal Nõukogude liidus mujal. Kirjutati päris head ja tugevat muusikat. Aga ma arvan, et ikkagi nende uute otsingute tõttu, mis juba väljendusid JÜRI salateostes ja Eino Tambergi teostuse kõigis teistes tol oodates, eks need pidevalt äratasid tähelepanu eesti muusika vastu. Ja Ma arvan, et võib-olla üks kõige esimesi heliloojaid kes rajas meile teed, oli ikkagi Eugen Kapp. Juba enne meid. Ja see tähelepanu kasvas ja kasvas. Aga muidugi peab arvestama ka seda, et kogu nõukogude liidus oli tookord tarve mingi uueneb lähenemisel järele. See oli täiesti loomulik, eriti peale seda, kui see 48. aasta otsus oli päris paljud võimalused läbi lõiganud. Ja lihtsalt meie jõudsime võib-olla üks aasta varem orbiidile kui teised Moskvast või võid filisistuslikus kohast. Ja see nagu esimene tähelepanu äratamine. See lõi pikaks, tahaks niisuguse soodsa tunde ja tõepoolest seal teised meie kolleegid Kogu endisest nõukogude liidust täitsa tunnistasid seda, et me oleme nagu nagu DRAM ja, aga, aga tegelikult see tekkis peaaegu üheaegselt igal pool ja lihtsalt me jõudsime kübekene kübekene ette ja ette jõudsime võib-olla sellepärast, et siiski meil oli nagu parem kontakt, kas või raadio kaudu saime raadio kaudu siin rohkem läänejaamu kätte, kui ütleme Kesk-Venemaal või kusagil mujal. Sellepärast saate siis veel oli väga vähe ja nende kaudu midagi ei levinud lintide kaudu ka üsna vähe, nii et raadio oli ainuke vahend, millega me saime siis uuemat muusikat kuulata ja me võimalused olid nagu paremad, aga võib-olla oli ka parem see, et meil oli ikkagi mingisugune vana traditsioon, millele me saime midagi üles ehitada teda, meie, see seotus maailmaga oli ikkagi olnud suurem. Ma arvan, et tegelik põhjus oli lõplik selles, et meil ei olnud seda ametlikku survet uuenduste vastu nii tugevalt kui Moskvas. See, et me võib-olla yhes sammusime sellesse, me ise uskusime ja tänu sellele julgemalt sammusime, aga näiteks ma mäletan, et ma sain küll oma esimesed uue muusika muljed peamiselt Moskvast kolleegidelt Andrei Volkonskile ja snikelt ja kes tollal tegid väga julget muusikat, ainult nendel ei olnud nii kerge võib-olla oma teoseid ette kanda, kui meil siin juba tol ajal oli. Muidugi, Andrei Volkonski oli ka Eestiga väga palju seotud. Elasin õige mitmeid aastaid või käis siin külas väga tihedalt ja ja selles mõttes see. See kontakt oli meile ka väga viljakas. Aga tema oli ka jälle ikkagi hiljutise Prantsusmaa kogemustega. 1956. aastal siis kui sündisid kolm eesti tantsu kirjutas Heino Jüri Salu, juba seal on siis juba viis, kuus aastat siin raadios, Tööl olnuna ka estraadiorkestrile pala intermetso ja kuulame nüüd vahepalaks lihtsalt selle ja muuseas. Eesti raadio estraadiorkestrit juhatab Heino Jürise luise. Ma nüüd võtaksin uue probleemi Heino Jüri Salu ja modernism, avangardism. Avo Hirvesoo koostatud TEMA ühes kogumikus Eesti tänase Moskva loojaid on haavu kokku võtnud perioodikast Heino Jüri salu enda ütlemisi. Ja siin Eino-Jüri salu ütleb niimoodi, et progress muusikas seisneb selles, kuivõrd ta võtab osa kaasaja elust, aitab seda ja läheb sellega kaasa väljendusvahendite vormi ja muu areng on kõrvalise tähtsusega. Siiski on Heino erisaluga toodetafoonia kohta võtnud sõna, ütleb, et see on muusikaline süsteem, ütleme, et näiteks minu teises Serenaarise balletis tänav on kasutatud Todecafoonilisi lõike ja intermetsokeelpillidele kujutab algusest lõpuni selle süsteemi kasutamise klassikalist näidet. Kahjuks neil seda teost praegu ei ole pakkuda, aga on meil siin muusikaprogrammis praegu edasi Eino-Jüri Saluorkestri kontsert aastast 1960 ja ma pean siin oma ühe enda isikliku mulje. Loomad, ma mäletan, kui selle esiettekanne oli Estonia kontserdisaalis, siis koorin mehed ja üks väga auväärne koorijuht ütles, et on ikka kohutav kakofoonia, mida nüüd täna Estonia kontserdisaalis kuulda sai. Ja pakun praegu siis kuulamiseks orkestri kontserdi kolmanda osa allegro Chocooso. Seal nüüd uuem võte, juba 10 aastat hiljem tehtud ERSO juhatab Eri Klas. Enne kui minna siin modernismi probleemide juurde, tahaksin ütelda, et ma pole seda teost päris hulk aega enam kuulanud. Ja nüüd kuulasin teda erakordse rõõmuga ja Rõõmsa üllatusega, kui tore see muusikat ikkagi on ja kui palju värskut temas on ja kui palju põnevaid ideid ja kujundlikkust. Ja ma siin tahaks kohe ütelda, et Jüri seal oli muidugi väga-väga suur anne orkestrivärvide orkestri tunnetuse peale, ta ise mängis klarnetit ja hiljem ka. Armastas väga Pille ja tundis neid hästi. Ja see, kuidas ta neid kasutada, millise maailma tasin, loob orkestri värvidega. See on tõesti väga südantsoojendav. Ja minu meelest Jüri salu ei kaota midagi, kui me teda ei seosele. Müstilise mõistega modernism, mida meil on üldse raske ära seletada. Vahepeal tõesti oli kuuekümnendatel aastatel niisugune periood, kus kõik pidi olema kuidagimoodi Tottekafooniaga seotud, see oli moes ja ja kui seda ei olnud, siis järelikult muusika ikka ei olnud nagu täisväärtuslik seal muusikateadvuses malevaga levinud. Tegelikult. Ei oma Tottekafoonia küll minu arvates Jüri Saluloomingule mingit tähendust, isegi kui ta seda võib-olla ise on mingil põhjusel ütelnud meieri laad sageli ütleme ühte või teist. Kalossid teosest mingitodega, fonilist mõttelaadi näiteks püüda ei olnud küll rist võimalik ja üheski teises teostas ka seda märganud. Ma arvan, et muusika peab kõigepealt hea olema. Ja siis alles võib sealt hakata mingit teoreetilise süsteeme otsima hakata. Mul on ka niisugune tunne, et muidugi totaka fooniale moodi alangardsed võtted ei vastanud eriti Jüri Saluloomusele. Ühest küljest, teisest küljest ma oletan, et kui ta oleks õppinud üks, viis või 10 aastat hiljem kujunenud üldse, küllap ta läks päris suurt rõõmu tundnud fonja rakendamisest, sest ma tean, et ta tundis põnevat huvi igasuguste tehniliste probleemide vastu ja ta alles seda rohkem vist tehnika lõbust käsitlenud kui kui oma muusikalise väljendus maailma vajaduseta, aga ma usun, et Aleksei rohkem kasutanud küll. Nojaa, aga kui paljud heliloojad, kes tollal olid 1000-ga fonja lummuses maailmas on ammu juba sellest loobunud kas või Arvo Pärt näiteks. Ja ma ei arva, et võib-olla 10 aastat hiljem oleks selle vastu huvi tundnud võib-olla just kaks-kolm aastat hiljem. Teeme veel ühe käänaku. Jüri salu ütleb niimoodi eesti omapära. On raske leida. Ma usun rahvuslikku psüühilist laadi. Kuid asi ei seisne rahvaviisi kasutamises ka mitte välistes vormivõtetes. Minu kolmes eesti tantsis on vaid kaks autentset rahvaviisijuppi oma. Ma loodan, et ka see mõjub ehtsat rahvamuusikat eraldi uurinud ei ole, olen kuulnud küll laulikuid ja ise rahvaviise kogunud. Laad on küllaltki omane. Olen tahtnud oma mõtteid väljendada eesti keeles. Seda sisendas Eller. Ma arvan, et siin ta väljendab ennast täiesti otsekoheselt ja ausalt, nii sellist ka on. Minu arvates on Jüri seal oma loomult tõepoolest rahvuslik helilooja. Aga ta kinni mingisugustes rahva istudes küll ei ole. Ma ei ole nüüd küll tema loomingus märganud ja selles mõttes ta tõepoolest Elleri niisugune otsene järglane. Vot see oli ka see, mida ma tahtsin ütelda, tähendab see see, kuidas Eller käsitles rahvamuusikat ja see, kuidas ta laskis seda läbi oma oma suured noh, üldmuusikali Touri. Nii tegi seda ka Jüri Salu ja Hellerguge Jüri sõnu väga ilmselt ja kahtlematult eesti heliloojad, aga mitte igal hetkel ei ole võimalik näpuga näidata. Kusjuures need viisikesed on Nüüd just meeldetuletuseks kuulasin palju palju Jüri salu teoseid üle ja ja ükskõik millist teost sai võtta, tähendab ikkagi on see rahvaviisile ning intonatsioon, kuigi see mingi omapära. Ühesõnaga, selline tahtlik sihikindel ja ilmselt ka sisemiselt möödapääsmatu võimalus kirjutada muusikat ilma, kui ei, ei ole midagi meie oma viisist meie oma muusikast sees. See on üks võimalik loominguline tee minu arvates ja samuti on võimalik teine teie tormistade. Mõlemad on võimalikud ja head. 1963. aastal äratasid tähelepanu Türisalu viis klaveripala. Need on imeväikesed miniatuursed väga täpsed ja Heino Jüri salu pole tahtnud siin sihilikult palju muusikalist materjali mahutada, ühes palas ka nii-öelda kõlaliselt eriti avardada klaverit. Ja kuulame praegu esimese kala sellest rahvaviisidele loodud tsüklist karjase laul mängib Eevi Ross. Me oleme juba jõudnud 64.-sse aastasse, aga me oleme ühe väga tähtsa teostuse vist ära unustanud, see on juba 52. aastal kirjutatud unelaul mis kõlab tänapäevani praktiliselt iga nädal eetris lastesaadete eel. Huvitav jah, et vokaalmuusikat tundub, et, et on Jüri Salu vähem töötanud ja proportsionaalselt on muidugi teoste arv hoopis väike, näiteks vaid 10 koorilaulu võrreldes paljude ja nii-öelda Eesti heliloole loomuliku, palju suurema arvuga. Aga see, mis vokaalmuusikas on, see on nüüd küll väga-väga täppi läinud. Hiljem kuuleme siin ühe koorilaulu veel. Nüüd ma tahaksin minna edasi. Ka esimeste esimese poole sisse, kui tulid meil nii-öelda moodsad balletid ja kuidas need lavastamisega oli ja võib olla. No sinul vist oli, oli mälestusi sellest balletist tänav. Praegu on meil võimalus muusikat kuulata sellest, mis on jälle Heino orkestrimuusika üks küllaltki särav näide eri oma erilise karakterite rohkusega ja, ja toreda orkestritundmisega. See on minu meelest üks jürisalu toredamaid teoseid üldse äratab praegu veel nimetust tema võime ühest küljest kirjutada konkreetselt situatsiooni ja tegevust väga hästi iseloomustavat muusikat ja samal ajal see muusika ei muutu väikeselt olustikuliseks, ta jääb ikkagi heaks sümfooniliseks muusikaks mida on võimalik kuulata ka ilma lavategevust nägemata või ma isegi teadmata, millest see räägib, nii et see konkreetse ja üldistada, süntees on siin väga tore ja ma mäletan sellest balletiõhtust. Seda, et noh, oli kolm, kolm balleti lühiballetti noortelt eesti autoritelt, jaan koha kaubamaja ja siis veel minu poiss liblikas. Aga minu tunde järgi küll siis ega praegu tagasi mõteldes oli just Jüri Salu tänav nii muusikaliselt kui ka lavastuslikult teostuselt kõige eredam punkt, selles õhtus ja Ülle Ulla oli veel väga-väga võimas. Oma rolli esituses. Ja, ja selle teosega Jüri Saar näitab, et tal oli väga-väga häid eeldusi lavamuusika kirjutamiseks. Lava poole ta pöördus küll hiljem mitte nii sageli ja ja võib-olla väga mitmel põhjustel küll libreto tõttu ja küll ained ei olnud ehk kõige sobivamad. Ei olnud nad nii eredad, aga see on asi, mida võiks praegu jällegi väga hästi uuesti lavale tuua ja usupublik tuleks seda suurt rõõmu. Minul eetervest ostes väga hea mulje tookord mul on hästi meeles see lavastus. Ja ma olen ka nõus, et jah, võib-olla sellel sellel õhtul tõesti Jüri Salu omani kuidagi niisugune väga-väga täpselt paika läinud teos. Grotesk, mis siin on, kuigi ei ole põhiline omadus põhiliselt omale jürisalule, ometi selle proteskija iroonilisega ta tuli, kui ta tuli välja, tuli sellega väga toredasti ja väga huvitavat. No elus ka muidugi, Jüri Salu oli küll muhe ja rõõmus naga, ta oskas väga vaimukalt ütelda, mõnikord natuke teravalt ja mõnel hetkel võib-olla mõnele inimesele isegi natuke haigelt tegeleda, seda küll väga harva. Anekdoote armastus on, ma tean küll. Näiteks väike üllatus, vokaalmuusika nimelt koorilaul öö valge on õnn Ernst Enno sõnadele, mis pärast üllatus sellepärast et kui juba 60.-te aastate alguse koorilaul otsitakse välja kaheksakümnendatel. Nii nagu konservatiivne Tormi kammerkoor Tarmo Leenatame juhatusel seda on teinud. See on kindel kvaliteedimärk heliloojale tema kooriloomingusse. Täna on meil siin jutt argnelnudki suure kunsti ümber ja Heino Jüri salatehaste ümber, aga tegelikult oleks põhjust muidugi meenutada teda ka kui inimest oma huvide, mitmekülgsuse ja harrastuste mitmekülgse osas. Näiteks üks tema huvisid loodusTallinnasse väga looduslähedane inimene. Ma mäletan, et meie harrastus oli palju aastaid koos seenel käia, ta oli väga suur seenetundja ja muide ka gurmaanlikke kalduvustega, armastas süüa teha. Ja tol ajal oli muidugi see kõik võimalik. Tänapäeval muidugi ei maksa selle peale nii mõelda. Nii palju kui mina mäletan, ta oli kirjanduse huviline. Ja noh, tal palju palju huvitavat harrastusi, mis olid muusikavälised. Heino, sina mäletad. Me meil olid päris regulaarset pritsiõhtut vist iga esmaspäev, eriti peale seda, kui me kui heliloojate maja valmis sai, aga me kõik sinna kolisime, siis oli niisugune täitsa traditsioon, kord ühe, kord teise korteris ja lisaks sellele muidugi bridži mängisime nii me alati kohvi ja, ja sõime sinna midagi maitsvat juurde ja ajasime juttu ja tähendab, see oli lihtsalt üks niisugune seltskondliku läbikäimise vorm. Ega muud muidugi ei olnud, eks ole. Jumalat ei kasuta, aga aga üldse peab ütlema, et õhkkond jürisalu juures oli alati väga kena ja. Pean ütlema, et Kosovo abikaasa Wilma Jürichaakonna moodustasid niisuguse ilusa, harmoonilise paari tõesti oma kirjandushuvide ja väga paljude ühiste huvide mõttes ja ikkagi oma iseloomu niisuguses mõnususes ja lahetuses ja see oli nendega koos, elati väga hea olla. Minu meelest kõik, mis eelnõu ette võttis, ta tegi põhjalikult ja see oli üks tema toredamaid iseloomuomadusi, see ei puuduta mitte ainult loomingut, seda muidugi eriti sellest oli juba juttu, aga näiteks ta töötas heliloojate liidus ja kureeris kaua aega, kooli, muusikat, seal palju ideid, alati ka sellest huvitatud, et muusika jõuaks nii noorte inimesteni ja ta selles osas tegi väga palju ära omal ajal. Hiljem tal tulid teised harrastused, sellest me võib-olla veel jõuame täna juttu teha vanamuusika valdkonnas. Jüris elu ütlebki siin taas tolles portrees et olen püüdnud kuulajaga kõnelda kujundi kaudu. Võib vist ka vormi ja täna turgiaga, kuid see eeldab rohkem eelteadmisi kuulajalt. Tähendab, seal oli see koolimuusika ja kogu meie muusikahariduse lai tasapind ja, ja lai haare väga südamelähedane. Nüüd ta ütleb ka et ei tahaks ehitada seina kerge ja tõsise vahele, see on tõepoolest tema loomingust ja ka tema praktilisest muusiku tegevusest, ta oli ju pillimees ja mängis ka nii-öelda meeleolu ja restoraniansamblites nooruses. Ja ta ei leidnud etet põhjalikult kergemad žanri viljeleda. Et sellel oleks mingisugune põhiline vahe põhjalikult nii-öelda meie mõistes tõsis žanre viljeleda. Olgu jälle siin vahepeal toredaks vahepalaks tema palajast taadi, orkestrile tiba vihma. Eesti raadio estraadiorkestrit juhatab Rostislav märkulav. Meie õppisime Elleri juures kõik siis, kui tal juba eakas professor ja suur tõsise muusika ideaal, mille kõigile huvitavad just tema õpilastest, väga paljud on tegelenud üheaegselt ka kerge muusikaga, kuigi Eller olevat kunagi naljatades, vot selle žanriga tohib tegeleda ainult pühapäeviti kella kahest kolmeni või oli see 240, ei mäleta, aga aga väga paljud õpilased nagu Oit, Naissoo, Jüri Salu ka ja vist veel teisigi, kui hakata mõtlema tegelased ikka üheaegselt mõlemas mõlemas saamegi väga edukalt selle juures. Aga peab küll ütlema seda, et et on märgata, et just nende Elleri õpilaste kergemuusikateosed on väga põhjalikult ja peenelt läbi töötatud, et seal seen suur professionaalsus torkab kohe kõrva. Ja see on Jüri selle puhul ka väga ilmne, ta tegi oma neid kerge muusika asju noh sama suure tähelepanuga ja vastutustundega, kui jumal tõsise muusika asju. Aga Jüri Salu puhul No ta oli loomulikult helilooja väga hea helilooja, aga mitte vähem oluliseks kutsumiseks ei olnud tal mitte pillimehe asi ja ja noh, oma noorusest ta oli pillimees ja maaelu lõpupoolel. Oli ilmne, et ta kogu oma jõu ja hinge andis. Just just isemusitseerimisele tähendab see vajadus muusikat teha ja, ja publikule esineda ja veel väga ilusat muusikat teha. Ta hakkas vanamuusikaga tegelema. See oli tõesti silmaga nähtav ja ja võib-olla ta kunagi kahetsuseta seda varem ei alustanud. No tema tõi kesti muusikasse uuesti jälle plokkflöödikultuuri. Praktiliselt kasvatas aga terve põlvkonna uusi plokkflöödimängijaid ja entusiaste. Ta paneb see osalema kogu muusikalisest tegevusest. Ei ole mitte väike, väikese tähtsusega eesti muusikakultuurile tervikuna ühtaegu ta käis ju peaaegu kogu tolleaegse nõukogude liidu läbi oma ansambliga tutvustas seda muusikat kõikjal, mitte ainult Eestis. Meie meenutuste tund, heina jürisalust hakkab jõudma lõpule. Stuudios olid Heino Jüri salu meenutamas helilooja Jaan Rääts ja Eino Tamberg ning saatejuht Priit Kuusk. Naase Muskil Se tunni olulisema teose fragmendiga. See on metsakontsert metsas arvele ja sümfooniaorkestrile solist on Kalle Kauksi, ERSO juhatab Peeter Lilje. Teos on sündinud 1977. aastal, nagu niisugune murdehetk ja murdepunkt, kus Eino-Jüri salu juba tegeles tõsiselt plokkflöödiõpetamisega õpikutega, ansamblitega ja veel jaksas ka suuremaid teoseid kirjutada.