Saade kirjutamata memuaare elustab mälestusi Eestimaa sügisest 1944 sügisest, mis tuli teisiti kui eelmised ja järgmised. Ta tuli lahingutega ja tõi võõra väe. Sõjamehed, keda kardeti. Ta tõi leina ja lahkumisi, lahutas perekondi, jättes tuhandeid koduta ja kodumaata. Minul läks ka nii halvasti, et isa, kolu kodu põles maha ja ka äia kodu põles maha, kus ma elasin, seal käisid ka lahingud üle Kärkna. Üle Kärevere silla tuli vere tankis sisse ja ja siis lennukeid ei tea missugusest lennukit, kas Venemaa, Saksamaa panid selle talu põlema? Siis ma jäingi nii päris lagedale. Perekond oli mul vahepeal ära läinud, said ametlikud minna? See oli 44. aasta jaanuaris ja veebruaris Leningradi blokaad läbi murti ja siis vene väe tulidki vana valla välja. Tolkohol tainas oli Roodsas ümber arst, büroo oli soomlaste ümbrus büroo, kes siis oma rahvusest kodanike astusid siit ümber sõjapiirkonnast siis ka Soome vastavalt või Rootsi. Ja kuna minu ämm oli sündinud soomlane ja tema järglased, tütretütred olid loetiga soomlasteks ja nemad said sisse ametliku loa saksa võimude poolt ja siis märtsikuus Nemad evakueeriti sillaks Tartust, palju neid soome proua Aino suits oli siis professor, suitsu abikaasa, soomlanna, saaduvad rüütli, Oskar Rütli abikaasaga soomlaga sisse eksproua saar, endine eksporttapamajade Traviga. Tööd oli palju, üks kümmekond naist oma järeltulijatega ja siis mäe jaga, kui loeti eestlaseks, Meidsaks sillas ninna ja oleks pidanud mudugine katsuma minna kuidagi salaja, nagu paljud läksid tol korral. Aga Meie jäime esialgu siia veel ikka ootama. Ei ole suur korralik talu ja inventar ja kari ja et kus sa ikka laad ja keegi peab seda vaatama, kuhu sa jätad loomad hägustada oma teatavat ja kõik ja nii edasi ja mina, aga seal kus sinagi laadset aitasin ja liime, siis jäime siia Palkna maja senigama jäime tolku, kui meid kinni nabiti. Mõlemaid koos korraga, ei mina tulin sealt siis lõpuks aia kodust ära, mul oli siin tuttav tuli Venemaalt tagasi määratud siis maakonnaharidusele juhatajakseks. Kapsta Louise nüüd nimi on temal luise Vaher, kirjanik olete kuulnud ja too oli mul koolivadega noorem küll minust Läheksin tema jutule siis et noh, mingit tööd ka saada. Ja tema määrast mind õpetajaks Restu sinna algkooli, kus mu isa kunagi oli õpetaja. Ma tegin sellega üldse halvas, ma üldse sinnakanti läksin. Ega ma kaua olla ei saanud kuu aega. Ja siis jõululaupäeval 44 siis tuli see kolu, oli üks leitnant Juht tegelikult oma 10 sõdurbaja siis. Viidi Valka, mis teil kaasa võtta lubati? Ainult koti võisid võtta söögikraamiga veidi ja noh, mis ma ikka kaasa saivatava teadnud võtta. Ja peaaegu niisama Ülikond seljas vanem ülikond ja valituga mingisugune. Ja siis viidi esialgu Valgas arestimajja sädesse oli arestimaja selle majas ja hiljem siis palgavanglas seal tuubiti siis täisdiviisist. Vahepeal toodi siis Tartu vangla millegipärast veel siin veel rohkem täis tuubitud. Kammermis oli Eesti ajal ette nähtud neljale ja kuuele vangile. Me olime korra sees seal 36 meest. Aknad olid muidugi lahti, kadeda köetud, niipalju kui ka sai ülaaknast, aknast sai kõhkko, trellitatud aknad olid üleval 36 meest, siis ega me seal muud kui päeval, siis istusime põrandal ja siis öösiti saime magada ainult külje peal. Ja siis, kui ta siis teist Külli keraldaskli korragi. Tiime seal olime siis kuu või paar, oli Tartu Tartu vanglas küll väga raske olla täis tuubitud. Ja sealt viidi siis Belgorra Valga vanglasse. Ja seal siis oli Varssise kohus, kust need üle kuulati? Tartu vanglas osad ja lõpuks karka vanglas, kas minu ülekuulaja oli üks grusiin? No ta kindlasti üks kõva piirimees. Apeeri oli see ka jaburusi küllalt julm mees, nagu need olid NKVD mehed kõik? Otsekohe ma teksa küll ei saanud, aga ega sõimad kõvasti ja ähvardati ka kogu aeg. Ütles siis mulle ja jääb see meeleeluks, tahaks. Secrošiini ütles mulle niimoodi, et et teil ei maksa siin midagi salata ega millegi peale loota. Kohtu päälega prokuröri peale. Et mis mina teelsen tehtud. Pärast selgus ka nii, et uurija ettepanek oligi. Letty Peters hulka 15 aastat sunnitööd ja viis aastat asumist, milles teid süüdistati, minu paragrahv oli viis, kaheksa, üks A punkt 10 punkt 10 loeti veel küllalt õrnaks parafiks õrnaks punktiks, varietmine kahekseks ja punkt, agitatsioon propaganda kas teie vastu esitate mingeid süütõendeid? Ei, seal ma olin kirjutanud Valga ajalehes Volga teatajas. Olin kirjutanud saksa artikli küll nende Sis sokutanud seal artiklis, mis artikkel, see käsitles seda olukorda üldse seda vee olukorda ja seal oli siis nimetatud Stalinit Thalia organisaatoriks. Noh, see oli siis punase pliiatsiga allakriipsutatud. No sellest oli juba küllalt, et, et mulle 58, üks Haabung, kellele määrata kõrge juhi Joya õpetajad. Nii Haani haavata. Oli ka troika oli, tol ajal nimetati troika eesistuja oli juht ja kaks kaasistujat tuli venelast prokurör, v2lja, prokuröri üldse midagi rääkida. Ja kaitsjad ei olnud tunnistajad ei olnud noh, loeti ette süüdistuse kirjutanud sellise artikli ja olnud juhtival kohal Eesti vabariigi ajal ja siis Saksamaal kaks aastat. Päevine oli ikka see punkt 10 ikka propaganda. Olid sellised ajad, üks kirjatükk ammu ilmunud lehes või süüa selle autori pikkadeks aastateks sunnitöö laagrisse. Mida oli siis oodata visade lahingute järel ohvitseri pagunitega mehel, kui varises rinne. Ja oli niimoodi, et igaüks katsub päästa, mis päästa annab ja ja siis mina tegin siis niimoodi, et võtsin ühe käskjala kaasa ratsahobusega kahekesi, siis hakkasime siis sealt põrutama lääne poole ja ratsahobuse seljas, alguses ikka traavi ja, ja vahepeal natuke sammu ja siis vahepeal tuli omal ka jalgsi kõlbida hobuse kõrval ja sellepärast hobune ei pea kavas, seal tuli arvestatud 300 kilomeetrit ja kui kogu aeg ikka sadulasse, hobune ei pea vastu ja vahepeal pärast tuli teha niimoodi üks kilomeeter sadustele kilo kilomeeter jalgsi, niimoodi vaheldumisi siis ja ainult peatuse tegi mõnes niukses heinaküüni juures, seal siis mõned tunnid lasime hobused siia, seal ise ka võtsime einet natuke puhkasime jälle edasi, niimoodi kogu aeg. Ja siis sõitsime läbi sibulast, sõitsime läbi, seal oli näha, mõned laibad olid seal, tee peal oli näha, et oli venelane, pommitanud seda sakslaste voori, kes seal oli läinud ja ja mõned vankrid ja mõned kahurid olid kassal puruks pommitatud. Rakest sõitsime läbi ka veel ja oli ka näha, et oli seal pommitatud ja siis paides türist need kohad kõik sai läbi ratsutada ja ja jäi niisugune mulje, et seal nagu mahajäetud need linnad nagu Paide, Türi seal ühtegi inimest, finantsoli, hommiku vara, kui sealt läbi sõitsin, mitte ühtegi hinge inimest põgenemist vist pakkujaid oli oodata vene tankide tulekut sealt lõuna poolt, me saime sealt läbi. Ja siis jõudsime lõpuks välja Tori kanti ja tori metsades seal siis oli üks mingisugune sakslaste mahajäetud voor, oli sealsamas nende igasugust varustust sakslast ise hoida, ära põgeneda, oma varustuse seal olid maha jätnud, seal oli seal toiduaineid ja kutsuti marketender Vaare. Seal viinad ja konjakid ja suitsud, mis neil olid seal siis marmelaadi šokolaadid olid seal kõik laiali puistatud ja siis muu varustust oli kassalt tekkija. Ja siis kui me sinna jõudsime, siis ma andsin, hobused olid, jalad olid paistes ka. Andsin oma hobusetalumehele. Et võta hooldadega, et katses hästi ootad, et jalad ära paraneks, võid edasi kasutada ja seepärast ise ratsahobusega liikuda oli hädaohtlik seal ümberringi juba oli kuulda, et on juba haaranguid hakatud tegema venelaste poolt. Ja kas vormi kanda ei olnud ohtlik? Siis oli veel vorm ja siis oli küll, aga siis ei olnud midagi võtta. Ja siis oli niimoodi, et saine ühe jalgratta selle talumehe käest, kellel hobuse andsid, siis vahetasite hobuse jalgade lase siis liikusime jalgratastega, need kästa sai niisamuti nagu minagi kahekesi ikka liikusime jalgrattaks, siis tuli veel paar meest sinna juurde, veel üks SS mees oli veel ja ka üks sõdur neljakesi olime, siis liikusime edasi lääne poole Pärnu poolt kandis oli kuulda seal nagu pommitamiste, seal, kus laeva olid seal merel, sealt sinna ei ohtlik minna ja siis tüürisime ennast lääneva poole ja mööda neid metsi ja ja siis mul oli veel seal üks, üks teine käes, seal, kes mul oli aadress teada, devali Läänemaalt pärit siis läksime tema juurest läbi, tema oli ka koju jõudnud, need oli kas siis kuidagi neid sealt Avinurmest saanud mööda metsi, siis jõudis ka koju. Ja Läänemaal oli siis niimoodi, et olime ühes talus, seal oli rehepeks käis. Ja siis seal oli kolm tütart ja nendel oli õmblusmasin. Me andsime oma tekid, mul oli kaks tekki pakiraami, palju mul sellel, kes seal oli kah kaks tekki pakki raekojal, andsime nende kätte, et õmmelgi meile nüüd riided, et me saame vormi ära panna ja seal oli viimane aeg ka need vormi kõrvale panna ja siis külli õmbles niuksed pluusi omale jätsi, tõelik püksi ja siis oli veel nagu eraisikud. Ja siis no dokumente, mis meil oli, need tuli lihtsalt ära, hävita sõjaväetunnistus. Mul oli vist autojuhi, tunnistas luba ja siis tuli ka lihtsalt ära peita, nii et enam ei oleks pistmist, seal oli niuke vormis pilt ja kõik nii edasi, need lisa sai ära ära peidetud ja, ja oma relva petsin, kaera. Oli püstol, veetsin kuhugi ära rästa vahele või oli isegi ei mäleta, kus kohta ja ja siis jalgratta andsin ka talurahvale ja oli mõned päevad seal, andsin rehte peksta veel ja, ja siis oli nüüd mõtte liikuda kodu poole ja see teine, see, kes seal, kui oli pärit Viljandist ja mõtlesime niimoodi, et nüüd liigume Viljandisse, kuulame, kuidas seal olukord on. Ja tema jääb sinna Ko jões, mina lähen pärast edasi oma kodukanti sinna. Seal, kus ma pärit oli, vaimastvere valda Tartumaale, Tartumaale ja hakkasime sealt mööda neid külavahe teid minema ja Deepal trehvasime ühe mehega kokku, kes liikus meie ees väga vaevaliselt vedas nagu jalga järel oli näha, et tal puus on haige. Jõudsime temale järele ja selgus seal tuttav mees, meie rügemendist teise pataljoni adjutant, leitnant Uibo oli. Ja tema on pärit Viljandimaalt Tarvastu vallast. Need, tema oli saanud kassi sealt tulema ja oli olnud Haapsalus. Tal oli ülikond seljas, erariides ütles, et sai dokumendid sealt venna, kes sai riided ja ütles niimoodi, et Haapsalus tema oli sattunud pommitamise alla. Pommitas seal seal majas, kus ta oli, et sealses pommitamise tagajärjel üks mingisugune palgiots vaidlema kukkus puusa peale, siis sellepärast ta sai vigane sõber liikus nii väga aeglaselt. Ja ütles niimoodi, et, et tema liikus nii nagu õige mees keset seda suurt teed, kus oli suur liiklus, aga temale tuli vastu üks vangide kolonn, mis oli haarangutega sealt kinni võetud, seal need NKVD poolt, need sõjapõgenikud, need, need oli ka üks viis 60 meest, kes tulid temale vastu, sead. Tunnimehed pidasid teda kinni ja käskisid ka rivisse astuda. Tema ütles niimoodi, et mul on dokumendid ja kõik nii edasi, et see ei loe midagi. Mehi vaja vist mõni põgenes ära vist selle arvu täis saada pandite tagasi sinna levisse ja siis ta ütles niimoodi, et siis ta hädavaevu siis liikus selle kolonni sabas ja siis tehti vahepeal peatus ühest kraavikaldad seal võsa ääres ja siis tema selle peatamise ajal sokutas ennast nii kuhugi põõsa varju ja ja siis, kui need hakkasid edasi minema, tema jäigi niimoodi maha ja siis tema sellega pääsesse elavda ja noh, seda teed mööda ei läinud, vaid vaid liikus nüüd kah neid kõrvalisi teid mööda mööda metsasihti mööda, nii nagu meiegi. Me läksime temast nüüd mööda, ta andis meile oma aadressi, et kui sinnakanti jõuame, siis tulla tema poole ka kus ta seal Tarvastu vallas elas ja märkisin üles, et küll me tuleme. Siis me liikusime kiiremini, siis kiirustasime sinna Viljandi poole läbi nende suurte metsades seal Kõpu metsad ja mis seal kõik olid sealt läbi ja ja jõudsime Viljandi surnuaiaääre. Ja nüüd mina jäin sinna valvama surnuaia äärde ja minu kaaslane tema läks siis oma koju uurima seda olukorda, et kas Viljandis on kõik rahulik, kas võib välja minna. Ja käis ära, ütles, et jah, tema oli tal kodus ja ja õde ka ütles, aga venelaste sees on juba venelaste valitsus, on nõukogude võim, täitevkomitee on ametis ja juba hakatakse siin, neid nooremaid mehi hakatakse nii mobiliseerima ja niimoodi need kahtlane värk siis hakkasin. Nüüd arvestame, et mis ma nüüd teen, mingisugust dokumente mul ei ole. Olin nagu lindprii, tuli hakata muretsema dokumenti ja oma aastakäiguga, kuulun ka mobilisatsiooni alla kuni 35 aastani. Vereni mobiliseeris sõjaväkke ja siis tulin niukene mõte Lähen, leitnant Uibo poole, kes elas Tarvastu vallas ja temal oli õde, oli ametis Mustla täitevkomitees, tema kirjutas mulle välja vat sama, Saksa ajal oli personaalauks veis ja kirjutas sinna minu andmed, nimi ja kõik õige, aga sünniaasta sellise arvestusega, et ma olen vanem kui 35 aastane, et ma e kuuluks mobilisatsiooni alla. Selle ta tegi mulle ära seal täitevkomitee esimees, kes seal oli, ei saanud midagi aru, panis dokumendi Talldeete kirjutas alla lihtsalt pitsat peale ja siis mul oli nüüd see nagu see bass personaallausvees, Saksamaa sõjalist dokument. Ja siis nüüd sellega, siis hakkasid need Võrtsjärve ääres oli leitnant Uibo, vend oli kaluriks ja purjekaga viis ta mind üle Võrtsjärve duma poolsele küljele. Ja seadma kavatsesin alguses minna Tartu, et uurida, kuidas seal olukord on, kuid Deepa sain teada Tartusse sissepääsud on kõik seal valve all ja kontrollitakse väga tihedalt ja siis loobusin sellest ja hakkasin astuma jalgsi kursi valda sinna Puurmani pikknurme kanti. Sealt ma teadsin, elavad üks minu kaugelt sugulane nimega Mart kus ta on talu perenaine. Nüüd kui ma jõudsin kursi valla piiridesse, sain läbiumbuse rabast, tulin ühe küla serva, see pidi olema pikknurme küla, kus ühes talus pidi elama minu sugulane. Võtta ja juhuse läbi jõudsin just sinna talu juurde, kus tema elaski seal oli parajasti rehepeks, oli palju külarahvast ja ukse ees seisiski minu sugulane, tema tundis mind kohe ära ja samuti vea, tundsid teda ära. Ja siis oli üllatus muidugi suur, et kuidas ma nii hästi oskasin. Rabast otseksin talu juuri välja jõuda. Jäin siis nende poole kaheks nädalaks, aitasin rehed peksta, siis kartuleid võtta ja siis hakkasin taotlema nüüd omas seda dokumenti. Mina kavatsesin astuda ülikooli uuesti edasi õppima, sellepärast et ülikooli suid paberit sees. Ja 44. aasta sügisel just hakati juba uusi tudengeid vastu võtma ja endised üliõpilased, kes seal nimekirjas hoidid, neid võeti ka. Aga enne tuli läbi käia üks kontrollkomisjon, uuriti, mis mees keegi on ja siis oli nüüd võrdlemisi raske ülesanne, et kõik need dokumendid, mis, mis seal ülikoolis sees olid, et need ka teha niimoodi ajakohaseks. Et seal ei tohtinud olla minu sõjakooli dokumendid. Ja selleks kõigepealt pidin minuse, personaalaus vest tegema selline, kus oleks õige sünnikuupäev ja seda ma sain siis selles Kursi vallavalitsuses, seal oli minul sellesse kuule, see tütar oli seal ametis kantselei SS'is ajas asja korda ja nii, et mul oli nüüd olemas õige dokument, ainud oli vaja saada veel üliõpilaseks või sellest üliõpilasest olid mobilisatsioonist vabastatud. Selle asja sain ka. Nii palju korda, tuli ainult siis veel ära käia kodus oma kodutalus, nad tahtsin teada, kas isa-ema tervise juures ja kuidas seal olukord on, sel ajal ja siis hiilisin öösse sinna kodutalu lähedale ja uurisin läbi hapned, kas võõraid kedagi toas ei ole. Nägin, et seal nisa oli selili voodis ja ema siis istus ja kodus ka ja üks vanatädi oli Cavesel ahju ääres, see oli siis tukkuma jäänud. Need kedagi teisi võõraid näha ei olnud, siis oli, julges astuda. Aastani sisse muidugi, üllatus oli suur, et olen elus ja terve. Ja siis ütlesin niimoodi, et nüüd olen siin üheöö ja, ja päeva järgmisel ööl lähed jälle ära. Nõnda pikk võis olla kodutee sügisel 1944 et veeta kodus vaid üks öösest. Koduseinad ei kaitsnud sel sügisel enam kedagi, kajutustajat mitte. Kuid see oleks juba teine lugu ja teine veel pikem teekond läbi vangilaagrite. Ajal, mil Mandri-Eesti otsis tagasiteed mingil määral rahulikku ellu, kes ikka veel lahingut viimasel maalapil vallutamata eestimaast Sõrve säärel. Palavaks läks 18. novembril algas turmtulega 900-st torust, nagu on kirjutatud ja kogu see tuli mitme tunni vältel langisusi rindejoone kõige kitsamale osale, mis oli umbes kolm ja pool kilomeetrit. Ja sellest hetkest algasid need Sõrve saare lõpulahingut, tulid rünnakule Eesti laskurkorpuse 249. diviis ja tema ees 109. diviis ja seal vist oli veel teisigi saksa väeosad, seal panid väga-väga tugevasti vastu ja praktiliselt sa 109. diviis selle nimetuse number, kas hiljem sellel saarel olemast? 20. novembril läksid, et eesliinile ka kõik selle meie õhutõrjepataljoni kõik teised kahurirühmad ja patareid, kes sõrmes olid, kuid osa neist ilma kahurite Ta lihtsalt jalaväelastena, me olime mööda rinnet laiali paisatud, kõik meil oli, saadeti meid õhe, laskemoona rindele viiva hobukolonniga saadeti ette julgustuseks. Me olime viiekesi seal hobu kolonnil julgustuseks. Vankrid olid laetud, miinipilduja miine olid täis. Me hakkasime miinipildujarühmale, viisime miine ja see oli päris rinde külje all, see oli seal mõnisada meetrit. Ta oli seal sellel kõrgendikul seal kõrgendiku taga. Need miinipildujamehed tulid meile vastu ja hirmsasti riidlesid ja pragased, nende hobusemeestega need hilja toovad, sest lahing käis parajasti ja neil laskemoonast oli puudu või millisest oli puudusel just sel hetkel tulid sealt kadakate vahelt tulid väljuks grupp tuled ja meie imestuseks need olid vene sõdurit, punaarmee vorm oli seljas, aga nad olid nende kõvast Yorkade väe Limasineliteta. Ja need oli viis tükki ja kuues oli teki peal kaasas. Neljandal jalast oli haavatuid, nad viitada kaasa ja nad olid meist, läksid mööda, üks sakslane tuli nendega kaasas lontides, tagapool oli automaattuli 200. tõmbas sigarette, poisid tuli eilse meie kohalikust poisist statisti keeles juttu eesti keeles, eks ole, me astusime kohe juurde senna ja tähendab tunnistamine käis üle meie peade, kuna seal oli kõrgendikul ees kõrgendikud. Ka käis lahing pärast küsima, et kus te poisid lähedalt, kus punavägi põrutab, eks ole nad ja väga imestunud sellest, et eesti poisid seal ütlevad, et nemad on 26. aasta poisid Tallinnast mobiliseeritud ja nad on rindest üle tulnud ja ajasime juttu, me küsisime nende käest, et milline, milline olukord seal Eestis siis tegelikult valitseb ja poisid ütlesid, et ärge sinna küll mehed tükiga, eks ole, seal pole teil midagi teha ja see oli siis selline esimene esimene info, mis me saime tegelikult sellest, mis Eestis sel perioodil toimus tähendab 23. tal novembril 1944 teatavasti toimusid Sõrve säärel ju viimased viimane lahing ja mis oli üks kõige verisemad ja kõige tugevamaid lahinguid. Punaarmee turmtuli algas kusagil lõuna paiku vist kell 13 ringi, algas turmtuli, sellele kõigele vastase jõud alustasid, alustasid rünnakut. Sakslaste väegrupijõud olid jäänud juba kaunis väikeses, sest viimase viimase nelja päeva jooksul oli Sõrves saanud haavata üle 2000 mehe. Me teadsime, et see rinne pütte tähendab, kes meist eespool olid, pidid meist üle minema, pidime niiviisi hakkama taganema üle ühe kogu aeg. Aga kusagil keskpaiku tuli mööda ahelikku tuli käsk, et kõigile positsioonid maha jätta, Ta, ja tõmbuda Iide küla taha, teisel pool küla serva teatud kohta koguneda. Noh, me tõusime, see juhtus veel niiviisi, et me olime praktiliselt kaks ööd, olime magamata täiesti kohe üks minu Kahrühma pois Pärnu poissi, Harrizardson. Tema ütlesin, mina poisid ei jõua sinna enam niiviisi olla, et ma lähen viskan siia seal üks kelder oli lähedal talukelder kivikelder, et ma olen, viskan natukese pikali, kui tõesti madinaks midagi läheb, ajage mind ka üles, eks ole. Ja noh, me läksime sealt kribinal-krabinal minema, ruttu siis sõna-ide külast läbi minema. Ja juba olime tükk maad läinud, kui järsku tuli meelde, aga Harry, kus jäi, ma jooksin tagasi ja raputasin Harri ülesse, siis hakkasime kahekesi siis minema ja ühe ühe aida räästa alt läbi minnes seal iilides ikka majade vahel mitte ühtingi inimesi ei olnud mitte ühtinud. Järsku üks miin tuli, tuli Sapste me jätta jalgetema. Stabilisaatorid, tur, tekkiver, lopa-lopa ilusasti seal, eks ole. Nonii õnnelikult lõhkenud, eks ole, muidu oleks seal ma kindlasti jäänud. Siis pääsesime nii-öelda omade juurde tagasi sinna. Ja seal korraldati siis seda taandumist. Keegi major oli seal maa, maaväe major, oli, andis seal korraldusi. Et tähendab kõik heli tekitavad esemed maha jätta, kataloogid, seal veepudelit, kõik, kõik, mis võivad heli tekitada, jätta ta minema kaasa võtta, ainult käsirelvad laskemoona tankirusikad ja hakkame liikuma Sõrve saare tipu suunas, kus peab meid ootama dessantlaevad, mis meid ära viivad. Aga tegelikku evakueerimine oli alanud päev varem, juba 22. öösel viidi ära haavatud, dessantlaevad olid juba siis tulnud sääreranda ja nii me siis hakkasime liikumaide küla alt, kus oli väga erinevate väeosade sõdurid olid koondunud sinna. Neid võis olla umbes viis-kuussada meest, seal hakkasime liikuma. Ühte külavaheteed pidi sääresuunas. Ilm oli taevasele kaetud selliste pilvedega, kuigi sadanud ja hästi pime oli ja liikunud seda maanteed mööda, olime saanud mõned kilomeetrid liikuda, kui järsku Avatisele kolonni pihta kahurituli oli surnud, oli haavatuid. Aga see tulistamine liikus piki seda maanteed ja maantee külge liikus meist ettepoole. Ja hiljem edasi liikudes me viriseme, siis võtsime kaasa haavatut, kes Ena maha jäid. Püüdsime neid aidata ühte väga tüseda sakslast, ma kandsin peaaegu pool kilomeetrit, toetasin tal oli, jalg oli läbi lastud jalaga Tilpas minu õla najal. Ja siis ma enam ei jõudnud, ma kasvult olin väikene ja see oli hästi suur mees, eks ole. Ja siis ma palusin ühteteist tema kamraadi, et ole nüüd hea mees ja kanna sina ka, kuigi keegi ei tahtnud võtta tegelikult kõik püüdsid, kuidas kiiremini sealt minema saada. Jõudsime siis sääreranda täpselt samasse kohta, kus olime jätnud kolm päeva tagasi kahurid. Ka meie isiklikud asjad ja kogu varustus oli seal, oli suurte telkide või nende presentide alla oli pandud, kahjuks oli seal juba keegi rüüstamas käinud, isiklikud asjad olid läbi otsitud Gordioni kaasas, seal akordioni oli pikaks, pikaks venitatud selle maa peale seal ja mul oli nii kahju teda sinna jätta, aga midagi teha, põllud, Sainanud oma kirjad ja pildid, sain võtta oma seljakotist, pistsin vöö vahele. Ja siis rutasin kohe selle. Tähendab dessantlaeva peale, kas ta oli päris viimane, seda ma ei tea, aga tähendab üks viimastest kindlasti, sest ühtegi teist laeva rohkem ei olnud, aga tulijaid oli veel palju. Sügis 1944 lahutas meid lahkujateks jääjateks. Sellest sügisest on pärit ka iroonilise varjundiga vahetegu õigel ja valel poolel sõdinud eesti meestest. Mul tuleb meelde üks niisugune episood, kus šveik olles esimeses maailmasõjas tähendab rindelähedases tugipunktis valvates ladu Dallas ümber selle lao päris sügava vao sisse, ilma et teda oleks sealt vahipostilt maha võetud ja alles sõja lõppemise käigus siis selgus, et ta oligi jäänud sinna üksinda maha. Samasugune epis õmblus ka meiega. Ja lõpuks meie siis. Võrreldi tsivilistid, aitasime sellel mesinikul veel vilja koristada seal ja ühel heal hommikul kui me jõudsime vabalt üles ärgata, märkasime, et vene eesti korpuses üksuse supiköök oli sellesama metsniku talu hoovi peal ja see oli päris paksult täis saab eesti sõdureid. No mis jäi meil muud üle tulla, siis saad ruumist välja ja ütel tähendab huh endi kohta ja nimelangisimegi vangi telliti võrrelise ja. Ma ei oskaks ütelda nüüd meile meie peal oleks kuidagi nii väga halvasti või ka hästi vaadatud, meid suruti siis ühte keldrisse, seal oli ees juba veel üks paarkümmend sakslaste nime, olime seal siis keldris vastu õhtut hakati meid siis sealt üles rivistama ja millegipärast sinna rivi. Ettetur tuli üks kapten, mis tundus mulle äärmiselt tuttavana, nagu hiljem selgus, oli see Kalevi spordiühingus keskmaajooksu harrastab vägagi tuntud sportlane, Rätsep on nimeline ja kuna mina tegelesin ka mõningal määral kergejõustikuga ja muurime Ruudi Toomsalu juures niukses noortegrupis siis meil tekkis juba siis tolm ära, niisugune kontakt ja tema vaatab mulle otsa ja küsib, et mis sa siin teed? Ei, ma ostsin need mõned sõjavangis ja nii imelik kui see ka ei ole, kutsus mind kõrvale ja ütles, et tule kaasa ja ma ütlesin, et ei, et aga me olime neljakesi kolm kaaslast ka minuga, ta korjas need ka rivist välja ja viis meid ärased. No paari kilomeetri läheku järgi tuli siis paksem metsatukk vasta ette ja ta ütles, et kaduge nüüd siit nii ruttu, kui vähegi võimalik, on pöörasossadringemaks tagasi. Ja vot siis meil tekkis niisugune tunne, et nüüd sõna vormis liikumine on, võib meie tulevast saatust väga tugevalt mõjutada. Ja saime ühest lähedal olevast alus siis vorm üles asemel tsiviilriided selga ja marssimises Kuressaare poole, et noh, et see on siis ainukene niisugune pidepunkt, kus me võime võib-olla mingisugusel määral informatsiooni saada, kuidas mandril tagasi pääseda. Ja seal ma kohtusin jällegi oma koolivenda Ancelerid kelle ja me olime ta tehnikagümnaasiumis kursusekaaslased ja tema nähes siis küsis, et kuidas sina siia sattusid, no ma rääkisin oma looke, säärad ütles, et noh, et ta oli 300. polgu padrunipunkti ülemaks, et ma Pean viima laskemoona koorma äratama, tulen tagasi, tulen tunni pärast, et mine meie kogunemiskohta ja oodake mind seal. No ja seal me siis õhtu kohtusime ja seal küpsis siis järgmine tegevusplaan, et kuna järgmine päev minema mandrile tooma täiendavat laskemoonavarusid, et ta võtab meid kaasa. No ja siis meile pandi tsiviilõieti peale vene sõduri sinelid. Kahjuks pilotkasid, meil ei jätkunud ja nii me siis sõitsime mandri poole, aga no mitte kaua. Sellepärast et muhu ja Saaremaa vahel oleval tammil oli piiri valveüksus ees, kes eranditult kõik masinad otsis läbi kõiki dokumente kontrollis. Ja kui nad avastasid, siis meie nende punaarmee sineleid talle erariides, siis ei olnudki pikka juttu ja võeti meil uuesti käe kõrvale jää. Toodi meid siis novembri lõpus jalgsi praami peale praamiga toodi meid Haapsalu Haapsalus pandi siis rongirongiga, toodi meid Tallinnasse ja Tallinnast pisteti meid siis jällegi tähendab siit kinni võetud Saksa üksus sõduritega siis vangilaagrisse. Vangilangemine, mida iga mees sel sügisel püüdis vältida, tähendas vaid kaht võimalust valikut halva ja veel halvema vahel, kusjuures endal valida polnud midagi. Noh, julm ülekuulamine käis Tallinnas. Kas oli see Weitzenbergi tänav või oli see Narva maantee 38, kus oli selle vastuluure sellest mees siis staap? See ülekuulamine käis seal ja meid peksti seal nii julmalt. Ja magamiskoht oli meil ka selline, et oli ühest pesu covid köögist tehtud, mingisugune pesukööki sisse tehtud mingisugune lava, mille pealt sai magada. Et meil seal liiga mugav ei oleks, siis ööseks lasti sinna vesi alla. Ja mina sattusin küllalt halba kohta, Ta tähendab, 45. aasta 30. mail oli mul Leningradis mingisuguses keldris oli sõjatribunal kus see 10 aastat kätte anti ja siis viidi meid Arhangelski oblastisse. Ja kui mu mälu mind ei peta, siis oli selle koha nimi, stants ja kosja kosja. Ja siis see oli nii julm laager, et. Laagriülemväravas kui keegi läks kurtma temal, et, et ei jõua enam tööle minna, siis see kaljuselt Badekaifašist uus pagaa. Ja oligi niimoodi, et 45. aasta suvel, sügisel, talvel me töötasime, seal meil oli 11 kilomeetrit, oli metsa minna 11 kilomeetrit tagasi tulla. Ja pealekauba siis see maha langetatud ja palkadeks ja puudest tükeldatud müts tuli veel sealt vist paar kilomeetrit seljas kanda raudtee äärde, kas paar kilu mõttetult kilumeeter või igatahes küllalt pikk maa, ma ei oska seda täpselt, seal on tagantjärele hinnata. Nii et 1200 meetrit sinna laagrisse viidi ja kevadeks oli meid elus kuskil 470. Meid, mina olin ka, niiet noh, käsi pesta ei saanud, käekondid, käed olid nii, sõrmed olid nii kõhnad, et vesi ukse vahelt läbi ja puupingi peal istuda ei saanud ka, kuna tagumiku peal mingit liha enam ei olnud. Ma kaalusin kuskil, sattusime Arhangelski haiglasse, nii et ma kaalusin 45 kilo.