Eeloleval esmaspäeval, 16. juunil toimub teatris NO99 ühe rahvusvahelise ühislavastuse, et keha mäletaks eesti esietendus. Ning täna saamegi rääkida, mis põneva projektiga on tegu. Stuudios on hea meel tervitada lavastuse eestipoolset koordinaatorit, Paul Aguraiuja, tere tulemast. Tegemist on ühe rahvusvahelise suurprojektiga ja ma olen aru saanud, et selle nii ajaline kui geograafiline mõõde on tõeliselt suurejooneliselt ette võetud. Mis asi see õigupoolest siis on? Saab kokku neli aastat ja projektis partneriteks 14 erinevat teatrit 11-st riigist. Ja selle nelja aasta jooksul, siis luuakse erinevaid teatrilavastusi, mida veetakse Eesti lipu all sõitva purjelaevaga Hoppet mööda Euroopat ringi, seilatakse Läänemerele, seilatakse Vahemerel. Millised riigid need osalemas on selles projektis ja ja milline koht ka Eestil on need, see, et me selle lipu all sõidame, see, mis märkimisväärselt suur roll Jah, selle osalevaid riike on tõesti päris palju. Meie siin Läänemere äärsed, ehk siis Soome, Venemaa, Eesti, Poola, Taani, Saksamaa, siis on Kesk-Euroopast ainsa mitte mereriigina osalemast Tšehhi ja Vahemere äärest Itaalia, Prantsusmaa, Malta, Kreeka. Eesti roll on selles, et kõik need teatrid, kes seal osalevad nad osalevakas ühe lavastuse väljatoomisest või siis lavastuse vastuvõtva partnerina. Meie osaleme siis nii mõlemas rollis. Ehk siis noh, 99 on selle siin edendava lavastuse kaastootja ja samas meie vastutame ka selle projekti Eestis vastuvõtmisest, etenduste korraldamisest. Kui pikalt projekt tänaseks juba käimas on, et saan aru, et otse Peterburist olete nüüd jõudmas Tallinnasse. Projekt sai idee tasandil alguse juba päris mitu aastat tagasi, kui me alustasime ettevalmistamist. Aga reaalselt esietendus oli jah, 23. mail Peterburis. Ja siis kaks nädalat hiljem alustas hapetama teekonda Peterburist. Mismoodi sealne publik vastu võttis, sellise projekti tõite ise kohapeal? Aitäh ja käisin ise esietendusel ja sealne publik oli väga-väga avatud. Et tegu on selle konkreetse lavastuse puhul väga sellise rabava kaasaegse füüsilise teatriga, ehk siis seal on väga palju tantsu, seal on väga palju füüsilisi liikumisi. Loomulikult on ka tekstiline osa, aga kõik see moodustab sellise terviku, mille mõistmiseks tegelikult ei ole vaja isegi sellest tekstist aru saada. Ja sealne publik isegi ilma seda tõlkimata võttis vastu etenduse väga soojalt. Ja siis pärast tekkis väga aktiivne diskussioon. Kas sellel etendusel võiks olla selline universaalne vaatajaskond või publik? Pean silmas seda, et nii paljud riigid ootavad veel ees, et mismoodi see vastukaja võiks olla välja näha? Seda konkreetset etendust, mida Tallinnas mängime, mille nimi on need keha, mäletaks. Seda mängitakse praegu vähemalt, mis riikides, et see ei lähe kõiki 11-sse riiki. See projekt on üles ehitatud niimoodi, et seda esimest lavastust me mängisime Peterburis, nüüd mängisime hangus, mängime Tallinnas ja siis mängime veel pärast Helsingis. Eestist ei ole ainult Tallinnas, vaid ka Hiiumaal. Ja siis lõpetame Helsingis ja kohe peale seda jätkab hapeti peal ühe poola teatri opole nukuteatri toodetud lavastus, mis siis sõidab poolteist kuud ringi Poolas, Tšehhis, Saksamaal ja Taanis. Sellega saab see suvi läbi. Järgmine suvi läheb Hoppet Vahemerele, kus voodi kahe kuu jooksul on kaks erinevat lavastust seal peal, mis vahetuvad. Ja siis kolmandaks suveks, kui Hoppet jõuab Kreeka saarest tiku pannakse kõik need eelmistel aastatel sündinud neli lavastust korraga laevale ja siis nende tuur toimub Kreeka saarestikus mängitakse vanades tuntud antiikteatrites. Kui keeruline on sellise laevaga võtta selline suur reisijate ainuüksi siia juba üles stuudiosse tulles natukene rääkisime sellest, et probleem on ainuüksi sadamasse jõudmisega või ilmastikuoludega, et milliste murede eest veel olete seiskunud. Tead muresid nii palju ei olegi, et rõõm on rohkem. Aga no eks ta paratamatult oled üleeuroopalise 14 partneriga, projekti koordineerimine on väga töömahukas. Samas imekombel on kokku sattunud seltskond, kas ikka mõistetakse teineteist päris hästi. Samas mis sa küsisid, et kuule, sa sõidab laevaga siis noh, see valmistab meile väga palju ettearvamatuid olukordi. Ehk siis ala, et me ei tea kunagi täpselt, millal see laev saabub. Me teame enam-vähem noh päeva kui pikemad sõidud siis isegi päev võib minna natuke üks vasakule ja teine paremale meedia kunagi isegi seda, millal täpselt peale etendusi laev jälle sõitma hakkab, see kõik sõltub ilmast. Aga eks noh, niimoodi on võimalik see plaan täiesti teha ja toimima panna. Kuidas lavastustiim ja näitlejad sellises pisut ebatavalises olukorras hakkama saavad? No hetkel tundub, et nad on veel väga rõõmsad neist väga paljudel on ka varasemast olemast purjetamiskogemus. Ehk siis tundub, et saavad kõik hakkama. Samas laeva meeskond raiskas, meri karastub kiiresti, et kõik õpivad purjetamist ja on meeskonna läbiks. Aga kuidas suhtlus, omavaheline suhtlus toimub, et kui rääkida sellest konkreetsest etendusest, mis eestisse kohe jõuab siis põhiline osa seal tantsul aga saame kuulda ka sõnalistlased, mismoodi näitlejad omavahel suhtlevad jalkalaval. Meeskonnas selle konkreetse etenduse meeskonnas on inimesi Soomest, aga need on rootsikeelsed, soomlased on siis meilt, Eestist, on Itaaliast, Tšehhist, Slovakkiast, ehk siis keeltepundar on paras. Töökeeleks on paratamatult inglise keel, sest seal on meil nii-öelda kõigil see ühine. Ja see lavastuses etendustel kõlavad kõik need keeled, mida näitlejad räägivad oma emakeelena. Lisaks väga palju inglise keelt on ka laval. Seda ei ole juhtunud, et töö käigus nagu tõlkes miskit kaotsi läinud Kui seda loomulikult juhtub kogu aeg, et seda juhtub nii loomingulistel poolel, kui seda juhtubki organisatoorsel poolel, aga noh, siis räägi topelt üle. Saavad ikkagi teineteisest aru. Et keha mäletaks lavastuses teeb kaasa eesti näitlejanna Helena Pruuli. Kuidas tema vastu pidanud ja millised kommentaarid tema selle konkreetse projekti kohta. Viimati nägin Helenat siin paar päeva tagasi ja kõlab lihtsalt, aga tundub, et ka tema on rõõmus sest see on väga harukordne, on see, kui tõesti on võimalik kokku panna üle Euroopa trupp. Ja, ja samas ei ole ka erilisi piiranguid, et mida teha, et kui inimesed saavad vabalt luua ja sul on tõesti ka selle lavastuse autorid on erinevates riikides kokku kogutud väga tipptegijaid nähes lähedalt selle trupi tööd, siis seal on tekkinud väga-väga teineteist toetav julgustav. Võiks ka rääkida selle konkreetse lavastuse idee ja laastas autoritest ka rahvusvaheline seltskond. Ja et keha mäletaks, inglisekeelne pealkiri on memoriaalis For Life. Lavastus räägib vana olemisest, ehk siis sellest, kui inimesed on jäänud ikka tõsiselt vanaks põduraks. Et mida nad siis üldse veel mäletavad läbi mille nad mäletavad oma elu, mis on kõrghetked, mis madalas punktis, kas nad üldse mäletavad negatiivseid asju, mis toimub nende elus ja seda siis nii verbaalselt kui füüsiliselt, et mis on need põhilised asjad, mis jäävad kuidagi pikaks ajaks sisse. Näitlejad, enne prooviperioodi algust käisid kõik vanadekodudes vestlemas kogemus seda, mis seal toimub. Ja siis oma nähtu-kuuldu üleskirjutatu on nad siis koos lavastaja koreograafiga pannud kokku, ütleme tund 10 kestvaks etenduseks, mis paneb vaataja väga sügavalt mõtlema vanadusele. Et ta ei ole nagu selline noh, nii-öelda depressiivne või haletseda vaid ta paneb pigem mõtlema selle peale, et mis asjad on need, mis on need mälestused, mis me elus kaasa võtame. Mis on need asjad, mis saadavad meid aastaid-aastaid? Lavastajaks on Maria Lunstram Helsingi teatrist nimega viirus, viirus valiti 2014 aastal, nüüd kevadel said oma auhinna, valiti Soome aasta teatriks, ehk siis tegu on Soomes väga, kunstiliselt tunnustatud seltskonnaga koreograafiks saan länka Wagner, ava tšehhist. Ja et tuua näidet ema tunnustatusest maailma, sest ta oli üks Londoni olümpiamängude avatseremoonia koreograafidest ehk siis ta on ka väga, väga tuge just ülifüüsilises koreograafia. Ja lavastuse originaalmuusika on kirjutanud Robert kokk, kes on ka Soomest. Ja lavastuse kunstnik, valguskunstnik on mõlemad itaallased. Lavastuse trupp koosneb suuremas osas teater viiruse näitlejatest ja nendele siis lisaks on meilt Helena Pruuli, no 99-st on Radoslav peo Arci, kes on koreograaf, Lenk, Avagnerova oma trupi esitantsija Slovakkiast ning trupile veel täienduseks on siis ka Taani partner teatrist asteeriansuusist. Näitleja nimega Tilda Ignatsen. Eesti esietendus toimub ja 16. juunil Teatris NO99. Aga veel paar etendust on Eestis plaanis, kus ja millal neid näha? Ja me mängime neli korda Tallinnas ja peale seda sõidab hoped, et Hiiumaale suursadamasse, kus on kaks vabaõhuetendust 21. ja 22. ning peale Hiiumaad juuni lõpus 26 27 20 kaheksahapet Kuressaares ja etendused toimuvad Kuressaare linnateatris. Kuhu siis edasi seilata, siis edasi sõidab pätt Helsingisse, kus on selle konkreetse lavastuse jaoks lõpp. Seal laetakse meie asjad maha ja nagu ma ennist ütlesin, siis edasi jätkub ta juba Kesk-Euroopas. Uue lavastusega, mille on teinud üks poola lavastaja. Kas kuidagi saab silma või kõrvaga peal hoida, kus parajasti laev viibib, kuhu sõidab? Ja seal on kaks erinevat asja projekti kohta, meil on oma saiti blogijad myydinctyodysee jõu aga, ja sealt siis nii-öelda sisulist teemat, mis toimub, kus, mida parajasti tehakse ja kui kellelgi on sportlik huvi, kus parajasti laev on, selle kohta on ka olemas interneti sait nimega Mariin Traffic, et kui sinna panna hapet sisse, siis näeb ära täpselt, kus sadamast on. Hiiumaal toimub veel projekti raames üks erakordne sündmus, mida me nimetame välklavastuseks, ehk siis nüüd Hoppetiga tulevad Tallinnasse Itaaliast sardiniast kaada Tiia teatrust, selle kunstiline juht Jean-Karla piffi ja sealne näitleja, kes saadab teda põhimõtteliselt kogu terve selle aasta Hoppeti peal ja nemad koos siis vabas riigis koos kohalike näitlejatega loovad ühelavastused kohapeal. Eestis me teeme seda niimoodi, et viis näitlejat koos itaallastega sõidavad juba varem ära Hiiumaale, kus nad nelja päeva jooksul sõidavad kaasa Selveri kauplusautoga. Ehk siis räägivad lihtsalt inimestega juttu, koguvad neilt pööripäeva traditsioone, seikluseid juhtumisi lugusid ja peale seda, kui nad on neli päeva ringi sõitnud on neil ainult kolm päeva proovideks ja selle kolme proovipäeva jooksul loovad nad välklavastuse, mida mängitaksegi siis Hiiumaa suursadamas ainult üks kord ja siis 24. etendus, mille käigus siis põhimõtteliselt jutustatakse inimestele tagasi need lood mis nad ise neile siis jutustanud näitlejatele, lavastajatele. Põnev peame seda kõike ootama ja juunikuus nii Tallinnas, Hiiumaal kui Kuressaares võimalik siis rahvusvahelist ühisaastast, et keha mäletaks ka näha. Aitäh, Paul Aguraiuja täna stuudiosse tulemast ja ilusaid tähendusi ning et ikka laevasõit kahest rääkis, suusatanud.