Siin toimetaja maris Johannes, täna jätkame juttu kognitiivsest ja funktsionaalsest lingvistikas, mis eelmine kord pooleli jäi. Ja stuudios Tartu Ülikooli teadlased Ilona Tragel ning Liina Lindströmi. Põhjus selles, et juuni alguses toimus Tartus kõrgetasemeline lingvistika konverents, kus peaesinejad olid California, Kölni ja Sheffieldi ülikoolist ning Max Plancki instituudis Saksamaalt ja viid teema sessiooni korraldasid Tartu Ülikooli lingvistide kõrval teadlased Humboldti ülikoolist Berliinist Kaasani ülikoolist, Max Plancki instituudist leideni Firenze Sheffieldi Helsingi Zürichi ülikoolist. Uhke rida. Midagi ei ole öelda ja kohal oli kognitiivse grammatika teooria looja Roland Lenk, käiger grammatisatsiooniteooria, üks loojatest pen aine, maailma tuntumaid keele tüpolooge Martin Haspelmath. Konverentsi teema oli kognitiivne ja funktsionaalne vaatepunkt keele dünaamikale. Ilona Trageli ja Liina Lindströmiga. Katsume neis mõistetest kõigepealt sotti saada. Ja lühike sissejuhatus eelmisest saatest, et paremini tajuda, kuidas keele grammatika on seotud tähendustega ja inimese teadmistega. Sest sina, sest maailmast. Kognitiivne keeleteadus on seitsmekümnendatel aastatel tulnud maailma keela teadusse ja tekkis ta nagu vastusuunana generativistlikule keeleteadusele ja see põhivastandus seisneb selles, et generatiivistlik lähtub vormist ja kognitiivne lähtub pigem inimesest. Ta suhestab seda, mis keeles on, missugune keel on, kuidas keel töötab sellega, missugune on inimene, kuidas inimene käitub tema kogemustega tähelepanuga. Sellest võib siis juba järeldada, et ta on selline interdistsiplinaarne kasutab siis psühholoogia filosoofia tulemusi ja, ja põhiseisukohti väga palju. Nii see teine sõna oli siis funktsionaalne vaatepunkt. No see funktsionaalne on selline siiski laiem, et neid funktsionaalse siis on väga palju erinevaid suundi ja me seda kognitiivsed sõime ka pidada funktsionaalse üheks suunaks. Mida see funktsionaalne siis tähendab, on ikkagi see, et, et kui me midagi räägime, siis me, me tahame midagi väljendada. Sest mingisuguseid suhteid mingite mõistete vahel me teeme kõike midagi millegi jaoks, see keel ei ole nagu mingi süsteem iseenesest. Kui me nüüd ka keelt analüüsime, siis mõtleme, et mida sellega tehakse ja mille jaoks seda tehakse, et see võib-olla on siis kõige laiemalt öeldud, mida see funktsionaalne tähendab. Näiteks, kuidas me tunnetame ruumi ja eriti liikumist üles ja alla ja edasi-tagasi, selline tavapärane liikumine, edasiliikumine ja eespoolne ruum ja tagapoolne ruume siis siis ruum mis on meist kõrgemal, kui püsti seisame ja, ja siis see, mis on nii-öelda oll suunast, ka eesti keeles on neil siis sellised tähendused, mis ei ole enam ruumiga seotud, et kui ma ütlen, ma räägin edasi, siis noh, võib ju ette kujutada, kuidagi see kõnevool väljub ja võib-olla see inimene seal arvuti taga, kes seda vaatab, näeb, kaabud laine jookseb ja, aga noh, tegelikult on ju nii, et see ei ole enam ruum, eks ole, selle sõna edasi tähendus seal. Või teine tore näide on näiteks maha jooksis maha viis kilomeetrit lihtsalt seal on siis selline vahemaa läbimisel tähendus, kus maha siiski näitab, et tegi ära, eks ole selle distantsi või, või pidas maha vägeva monoloogi või seal on see, kus maha näitab tegelikult, et lõpetas ära, on siis teine sõna. Me näeme siis seda, et selle inimese hinda sellises tunnetuslikult ruumi tunnetuses saab alguse väga palju selliseid muid grammatilisi vorme või kuidas me neid siis nimetame selliseid ühesõnaga isegi grammatika on suurel määral võib-olla motiveeritud siis inimese enda ruumi tunnetusest, inimese enda kehast, endast maailmanägemisest. Funktsionaalne vaatepunkt keelele? Jah, keele muutumine on ju selline igapäevane nähtus, kuidas ta sellel sabast kinni saada. Jah, see keele muutumine oli, oli siis ka selle konverentsi tegelikult põhiteema, see oli mõeldud põhiteemana, võib-olla see päris päris nii ei kujunenud. Et kergem on uurinud seda, mis on minevikus olnud, kui seda fikseerida, kuidas see muutumine tänaval. Loomulikult loomulikult jaa, muidugi tänu sellele, et me vaatame seda, mis on minevikus olnud, oskame midagi öelda, aga noh, selle arengusuuna kohta ja me oskame selle põhjal ka juba ennustada, mis edasi võiks juhtuda, ütleme, grammatisatsiooniteooria põhjal ja me näeme seda aedne, kuidas konkreetsemad tähendused liiguvad abstraktse maa suunas ühte sõna noh, ütleme näiteks käsikäes sõna kuidas kõigepealt tähendab seda, et mul on kruus käes, eks ju, et see on hästi konkreetne tähendus, käsi on objekte, kus see on, et see liigub abstraktse maa suunas, et see tähendab üldiselt valduses olemist ka näiteks siis päikese käes vihma käes olemist, et seal natukene laiemalt valdus selle põhjal. Ja kas siis teiste keelte selliste sarnaste nähtuste põhjal me võime oletada, et noh, mis, mis võib siis edasi, mis võib tulevikus juhtuda, mis on seal loogiline sihtkoht, kuhu see mingisugune konkreetne keeleline struktuur välja jõuab ja teiselt poolt see, et meil oli seal peal kirjas ka see dünaamika Ka seda tegelikult ikkagi on võimalik jälgida ka lihtsalt tänapäevases keelekasutuses, kus me näeme, et ütleme, et ühel kas grammatiliselt farmil või siin näiteks tulema tegusõnal, et tal on palju tähendusi ja teades neid tendentse konkreetsest abstraktsest. Me võime oletada, et need konkreetsemad tähendused on varasemad ja need abstraktsemaid on siis uuemad, sellised, mis on nagu tekkinud siis nende mingisuguste kogemuste põhjal sellise võrdlemise teel, et need on sarnased suhted ka arvestades seda, et eesti keele ajalugu ei ole kerge uurida, kuna kirjakeelt on nii vähe, et, et siis me väga tihti tegelikult kasutamegi seda meetodid, et need me jälgime tänapäeva keelt ja me vaatame ka väga tihti suulist keelt. Üks põhjus on loomulikult selles, et suuline keel tegelikult on ikkagi kirjakeelest mitu sammu ees oma niisugused arengut. Muutused kõigepealt toimuvad ikkagi suulisi, alles sealt jõuavad tasapisi kirjalikud. Ja noh, praegu muidugi nagu selles üldises situatsioonis väga huvitabki seda jälgida, kuna meil on tekkinud suur kogus niisugust meediat, kus need segunevad, need vahendid, eks ole, see suuline kirjalik ja ja seda on võimalik vaadata ja ka see tegelikult on keeledünaamika, mida me saame sealt jälgida, lihtsalt meid aitavad need teoreetilised seisukohad, mis annavad ette neid tendentse, et mida võiks otsida. Muidugi tuleb otsida väga lahtiste silmade ja kõrvadega staati võib leida midagi veel huvitavamat, kui mõnest teisest keelest on leitud. Ja kes ei tahaks leida, et me tahame ka leiutajad olla, nii nagu eks ole, leiutatakse igasuguseid huvitavaid asju, millest ajakirjanduses palju räägitakse, aga ajakirjanikud kardavad meid. Sest sest kui ülikooli seda pressiteadet välja saatis tegelikult noh, nagu me ütlesime ka, et sellist keeleteaduslikku sündmust ei ole Eestis kunagi varem olnud, et nii kuulsad inimesed oleks kohal. Selline rahvusvahelises, mis oli, et me otsisime välisministeeriumist Makedoonia lipp, puu, sest me tahtsime osavõtt ja maade lipud välja panna, tuleb välja, et seda ei ole ju ülikoolis, ema ei julge rääkidagi, et osalite meil jäigi saamata meie osa osavõtja maantee. Et neid ei saanud isegi välisministeeriumist siis ajakirjandushuvi meie vastu piirdus vist tõesti raadio keele kõrvasaatega. Liiga keerulised ajakirjandus tahab saada lihtsamaid lahendusi, jajaa, et kas ei ole. Niisugune ajakirjaniku hariduse, et julge küsida, et tegelikult ma arvan, et me nüüd nii rumalad ka ei ole, et me ei oska oma asju lihtsalt rääkida, kui, kui vaja on, et me ikka püüame kõigest väest, aga, aga see on jah, huvitav ette, et kui keegi leiutab kusagil midagi, mida saab käega katsuda ja silmaga näha, sellised keele leiutised ja, ja kõik sellised tegelikult väga uued ja kohutavalt huvitavad asjad keeles, mis on meie igapäevane tööriist, et seda leiutatud keelepuhastajat või kammijat või mis asi see on, et kummardavad kõik, aga, aga kui me tõesti leiame, võtame eesti keele kohta asju, mis seovad või eritavad leiutavaid, leiame, et ma tahtsin natuke ilustada seda, et me leiame selle keelest endast just nimelt, et ma ei tea, kas nad seda keelesegajat leiavad oma peasta just, mitte ei saa aru, mis asi see keelesegaja on, lisaks hamba harjadele sa pead pesema kama keelt, et ma ei ole kuulnud. Näete, siis te olete harimatu harjuma, kees viimane kord, ma tahtsin osta hambaharja ja seal oli peal ka liivapaberi moodi lapike, millega tuli pesta oma keel. Need olid tähelepanekud elust enesest siia konverentsi jutu vahele, aga nüüd sügame keelt, konverentsi kuluaarides. Vestluskaaslasi on tükigaks. Esimene neist on pool atareivadombroska Suurbritanniast, Sheffieldi Ülikooli professor ja toimetab ajakirja kognitiivlingvistika. See on üks juhtivaid kognitiivse lingvistika alaseid rahvusvahelisi väljaandeid. Eva Dombrovskis teemalisel konverentsil oli keelekasutaja individuaalne eripära ja emakeele roll. Kõik me oleme õppinud oma emakeele grammatikat ja traditsioonilisest vaatepunktist peaksime me kõik ühtemoodi oma emakeelt oskama. Ometi on erinevused suuremad, kui esmapilgul paistab. Seejärel tutvustab professor Dombraskama kaaslast Laura jandat, kes on kognitiivse keeleteaduse assotsiatsiooni praegune president Laura ja endal on seal konverentsil kolmetegannet. Ta uurib, kuidas eri keeli kõnelevad inimesed tajuvad selliseid ühiseid kategooriaid nagu näiteks aeg kuidas nad kirjeldavad ja mõistavad sündmusi ajas. Samuti tegeleb ta sünonüümidega, aga uurib ka seda, millise tähenduse annavad eri keeled sellistele universaalsetele nähtustele nagu õnn ja kurbus. Laura ei anda, on tulnud Ameerika ühendriikidest Euroopasse ja õpetab praegu Norras Tromso ülikoolis kognitiivset, lingvistikat ja vene keelt. Aga millised on meie külaliste konverentsi mulje? Evad Ambroska kiidab ülevoolavalt nii Tartu Ülikoolis toimuva konverentsi kõrget teaduslikku taset kui varasuvist Eesti ilma ja inimesi. Samuti on ta hoogsalt kasutanud võimalust eesti lingvistid ega tutvuda enne seda, konverentsi olid kontaktid meie teadlastega kesised aga Laura, ja anda, kes ise ka vene keelega tegeleb, on rahul, et saab siinselt konverentsilt just talle vajaliku uut, inglisekeelse keskkonna ja suhtevõrgustikku kõrvale. Kui on koos lingvistide koorekiht üle maailma siis lapsesuine küsimus, mitmeid keeli, meie professorid ise oskavad. No mida tähendab keelt osata, arutab Laura ja anda ise ma oskan inglise, vene ja tšehhi keelt samuti norra keelt loen ja saan aru slaavi keeltest ja nüüd mõistan juba lugeda ka kõiki skandinaavia keeli. Kui olin pooles konverentsil, siis jah, kõigest sain aru, aga rääkida ei mõistnud. Samas Eeva Tomroska kiidab kolleegi poola keele oskust. Ise peate ennast poola inglise keelseks aga oskab ka saksa, prantsuse, hispaania ning veidiga jaapani keelt. Tegelikult ega keele valdamine ei tee sust veel head lingvistilisest võib tuua ka vastupidiseid näiteid, aga loomulikult keele valdamine hõlbustab tööd. Nii kõnel Sheffieldi Ülikooli professor Eeva Dombrovska kes toimetab keelse lingvistika ajakirja ja Laura janda promsa ülikoolist Norrast, kes on kognitiivse keeleteaduse assotsiatsiooni president, aga jätkame konverentsi muljetega, Ilona Tragel ja Liina Lindström. Tõesti, et sellisel konverents, et mõni võib mõelda, et mille jaoks, et kutsud siia inimesed, eks ole, seal 25-st riigist räägitakse peaaegu 100 keele kohta igasuguseid asju ja igaüks räägib mingist oma pisidetailideni, umbes, kellele seda vaja on ja milleks vaid nii mõeldagi, miks mitte. Et aga ma räägin oma juhtumise sellelt, samalt konverentsilt, ma ei oleks näinud seda ettekannet kuulama, kui ma ei oleks pidanud juhatama seda sessiooni ise. Ja istusin ja kuulasin ettekannet poola lapse keelest, mida ma kuulen poola lastel on huvitav, väga huvitav, eripärane, mida Poola üldkeeles ei ole sõna, mis tähendab üles ja see sõna on opa ja see ettekanne oli siis üles ehitatud sellele, et vaat kui huvitav, et poole lapsed on niisuguse sõna leiutanud ja kasutavad seda siis tähenduses üles ja isegi sellistes abstraktsemates kasutustes, et nad isegi suudavad seal noh, rääkida näiteks, et kunagi juhtus nii, et keegi ronis puu otsa ja vot siis oli kaupa nii hea ja noh, peale seda ettekannet siis muidugi ma ütlesin, tead, et niisugune nagu last lastel on raha. Ja noh, nüüd võib muidugi spekulatsioonid võib siia otsa panna, eks ole. Ei, ma spekulatsioonidest mitte, aga mina olen nendest erinevustest veel, et ikkagi selleks, et sellest aru saada, võib mõelda lihtsalt eesti keele peale ja mingisugusele hästi tuntud võõrkeele peale, et see eesti keeles omaja konstruktsioon ise mul on auto on ju tegelikult oma olemuselt hoopis midagi muud, kui on näiteks inglise keeles i ka kui me mõtleme, et kuidas neid osalisi, seal väljendatakse inglise keeles i hälvet kaameraid, seal alus öeldis sihitis, kes siis eesti keeles on hoopis midagi muud, eks ole, et on see mull selline alalütlevas käändes, mis ei ole tüüpilised näiteks alusega midagi. Ja siis on see auto, seal väljendatakse hoopis nagu teise skeemi sellise teise loogika ja teise loogika sellise koha väljendamise skeemi järgi hull või nägu põrandal on vaip. Samasuguse loogika järgi nagu Ilona enne mainis, et omaja konstruktsioon on aluseks väga paljudele muudele konstruktsioonidele, kui me mõtleme inglise keeles, et see sama päev simmaid oote on ju, et see siin-seal on ta siis nagu selgelt abi verbistunud siis eesti keeles seda sama skeemi on kasutatud suhteliselt analoogiliselt, et mul on auto pestud sedasama põhineda sarnastel, sama tuleb nina välja samal alusskeemi seal omaja skeemil ja meie oma skeem põhineb omakorda ju millelgi väga-väga erineval jälle, eks ole, kaha suhteskeemi ja ometi saavad nad kokku saavad jänku ja noh, tõenäoliselt see, et eesti keeles nüüd niisugune see mul on auto pestud konstruktsioon üldse on tekkinud, on ikkagi väga tugev Euroopa mõju Euroopa keelte saksa või inglise või noh, kes seda täpselt teab, millise siis kõige rohkem parasjagu sellel konkreetsel juhul. Aga et väga erinevalt pinnalt võib lõpuks ikkagi jälle midagi sarnast välja tulla. Me jõuame jälle otsapidi ka selle keelemuutuse juurde, kuidas see sarnasus nagu mõjuma hakkab, eks ta ju tõlkimise kaudu meieni jõuab, aga kui pikk aeg kulub selleks? See on väga erinev, kindlasti sõltub nii paljudest asjaoludest. Ja ongi see häda, et eesti keele Puhul on seda nii raske jälgida, meie kirjakeele ajalugu on nii lühike alguses nii saksamõjuline, et väga raske on sealt öelda, et mis seal on, eks ole, saksakeelsete pastorite, selline lihtsalt vigane keelekasutuse, mis on seal siis ütleme rahvakeelele iseloomulik parasjagu, et, et see on selline keeruline ala ja raske tõesti öelda, et on jälgitud mingeid asju, näiteks eesti keele kaasaütleva käände kujunemine vanas kirjakeeles selgelt jälgitav mõnesaja aasta jooksul toimunud. Et noh, mingid sellised keelemuutus, et praeguseks on ta saanud ju täiesti käände lõpuks, et ta on nagu selgelt väga tihedalt selle põhisõna otsas, et koeraga ja emaga ja kassiga, et läksin kassiga loomaarsti juurde. Üks selle kokkusaamise mõte oli siis teil just see tuua ühelt poolt Euroopa ja Ameerika keeleteadlasi ja teisalt neid soome-ugri lasi vene keeleruumist. Kas seal ka mingisuguseid huvitavaid kohtumisi oli või see jäi teie huvisfäärist välja? Ei välja jäänud mingil juhul lihtsalt seal ja ei, pigem selle ajalise häda sisse selle osavõtjate hulga juures vaimus viis paralleelsessiooni suurema osa ajast oli siis viis ettekannet korraga, meil oli üks spetsiaalne teema sessioon, mis käsitles siis neid vähem uuritud uurali keeli ja me üritasime kuulata ka niipalju kui saime see noh, mida näiteks mina vist isegi kaks korda sattusin kuulama ja nägema oli just seesama hästi ja et pisaraid, silmanurka, et needsamad just need tuntud siis Lääne-Euroopa, Ameerika, sealsed, meie plenaristid ja teised seal istusid nendele loengutele kommenteerisid ettekandeid ja see oli tõesti see, mis oli meie põhieesmärk. Et ikkagi esiteks anda neile see materjal nii-öelda sööta ette, et vaadake, kui huvitav see on ka lisaks Aafrika, indiaani ja, ja teistele inglise keel ja inglise keelele just need avada nagu just nimelt ja teiselt poolt siis anda nendele soome-ugri keeli uurivatele inimestele seda toetust ühelt poolt, et kas olete õigel teel või anda uusi ideid, kuidas oma materjali vaadata ja kirjeldada. Ma olin tõesti mitu korda tunnistajaks, et see tõesti töötas meie idee ja rakendus. Kuidas te ise näete, milline mõju sedalaadi rahvusvahelisel suhtlemisel on eesti keeleteaduse arengule kindlasti ainult hea mõju seda kindlasti ära asjaga mingeid selliseid praktilisi käega katsuda ninaga anda. Alati sellistel konverentsidel tekib isiklikke kontakte. Räägid oma uurimisteemast, alati tekib diskussioon ja see, võib-olla see, mis nagu väga mõjutab, sealt võib tulla välja asju, millele sa varem pole ise mõelnud ja aitab siis seda asja edasi arendada, pluss et sa näed, täitsa huvitab kedagi, et vahel niimoodi omaette nokitseda, siis võib nagu väga kapselduda kuhugi. Ja lõpuks ei tea enam isegi, et mille või kelle jaoks ma teen seda ja see annab kindlasti tohutu impulsi. Sa näed, et üks ja teine räägib, et jaa, näe, meie, kelles on Tanima, pole mõelnudki selle peale ja see annab sellise väga suure impulsi tööks. Kui mingi võrdlus tuua siin, me võime ju mõelda oma kogukonnana siin seda, et meie plenaristid olid tõesti sellised sellise suurusjärgu tähed, et kui need ja meie eesti tähed, laulutähed ja ta tantsutähed, iluuisutamistähed ja muud esinevad kuskil ja, ja tõesti maailma tipud kiidavad neid või hindavad neid kõrgelt siis tegelikult meie keeleteadlastele see, kui see Glenorest istub tema loengul ja kommenteerib pärast tema sellega on, et annab tagasisidet ja veel vestleb temaga kohvipausi ajal. See on tegelikult täpselt sama tase kui see, et mingi maailma tipplaulja kutsub esinema mõne meie tippu, et see tegelikult lihtsalt Zola on teine. Ja, ja seda jah, selle konverentsi ajal korduvalt juhtus, nii et igas mõttes oma eesmärgi täitnud. Aga kuhu me kuulume selles maailmas skaalas seal kognitiivse keeleteaduse sees võib öelda niimoodi, et, et meil on näiteks praegu Tartu Ülikoolis soome keele professor Tuomas hooma, kes kuulub tegelikult täielikult selle kognitiivse keeleteaduse tippu, täiesti julgelt teeb seda nii-öelda ka teised on, on sellised, kes ikkagi aktiivselt selles paradigmas on ligi 10 aastat juba tegutsenud ja see on maailmatase ja samamoodi see funktsionaalne tüpoloogiline pool, et meil on küllalt inimesi autoreid, kes pidevalt avaldavad nende suundade teostes kogumikes. Kirjades ka siiski arenguruumi on, aga arenguruumi on meil kindlasti poepall jah, just, just see, et kuidas ennast rohkem müüa vedas peatükil olla, meie oleme nõua öelda kuskil perifeerias. Et siis kuidas ikkagi olla pildil, kuidas? Kuidas avaldada sobivates tähtsates ajakirjades, et selles osas on palju arenguruumi. Et ma arvan, et meil on praegu ideedega paremini kui Nende ideede realiseerimisega, aga noh, seda potentsiaali on. Aga noh, kui need põhjusi otsida, siis see on ka üsna selge, et need nõuded tegelikult, mis praegu meie teadlastele esitatakse, on, on üsna uued, me peame kohanema selle olukorraga, et tõesti ka keeleteadlastelt nõutakse maailma tippajakirjades avaldamist, seda, et mingis ameerika tipus ajakirjas avaldada keeleteaduslikku teksti eesti keele kohta. Sa pead olema väga hästi mõelnud selle üle, mida sa tahad avaldada. Ja kõige haledam tulemusele saab olla minu meelest see, et toored, lausa valed andmed eesti keele kohta jõuavad niisugustes ajakirjadesse. Ja see läheb ja on, et see on see tegelikult on väga-väga teaduspoliitiliselt mitmeti tõlgendatav see eesmärk mõõta Eesti humanitaarteadlast niisuguste kriteeriumitega. Ma olen ka varem seda arvamust avaldanud ja nüüd tee on vastu tuldud, et hakatud aktsepteerima ka meie eestikeelseid publikatsioone natuke kõrgemalt kui, kui päris selle süsteemi alguses, kui see tuli, kui me ei saa oma mõtteid oma keele kohta eesti keeles mõelda avaldada siis varsti on halvasti ja tegelikult need mõtted, kuidas me peame mõtlema inglise keeles, nii-öelda avaldama neid inglisekeelseid tekste, see on teistsugune loogika. Osa sellest kattub. Aga see kattuv osa on väiksem kui see, kui teisiti me peame mõtlema selleks, et inglise keeles huvitavalt eesti keeleandmeid avaldada. See on lihtsalt paratamatult oluliselt pealiskaudsem. Termiliselt suuna süvaanalüüs on ikkagi eelkõige huvitav lugeda eestikeelsel lugejal ja see on tegelikult see, mis peab olema tehtud selleks, et mingisugust sellist ilusamat pilti kuhugi kaugemale väljapoole suunata. Mõlemad peavad olema. Jah, ja see, mis tegelikult on juhtunud lähiajaloos mõned korrad, et, et need ei ole süvaanalüüsid ja lausa sellised küsitavad andmed, mis eesti keele kohta jõuavad rahvusvahelistesse väljaannetesse, mõned müüdid on ümber lükatud juba nii, et kas või, ja neid on sellel konverentsil Ki ühes ettekandes vist selgitati ühte ühte nendest. Nii-öelda keelekasutaja küsimus, et mis mina sellest head saan, et teie seal Ameerikas, Euroopas inglise keeles meie keeles kirjutate, et kas sellel on keelekasutajale mingi tugi või on see lihtsalt, et, et olla pildil ja kollateadvuses, et see kuulub nagu sellesse mäng. Vale adressaat, seda tuleb küsida nende käest, kes meile need kriteeriumid meie hindamiseks välja mõtlesime. Ei, no hea küll, see oli nagu irooniline, põhimõtteliselt keeleteadusest on midagi kasu, keele teadis, ta peaks ikka kuidagi organiseerime seletama seda tööriista, mida ma kasutan, kui see toimub meie oma kultuuriruumis, keeleruumis, noh, ma saan tagasisidet, pusin, ei saa aru. Küsin, aga kui ta toimub seal hoopis teises ruumis, kui ta huikab seal teises metsas, mina siin, siin metsas, ma ei kuulegi. Kui nüüd mõelda puhtalt kasu peale, siis kõige suurem kasu on ikkagi see, et eesti keel on mingisugusel pildil tan teadvustatud vähemalt sellele keeleuurijate ringkonnale ringkonnale teadvustatud, et selline keel on olemas, selle vastu on mingisugune huvi, on teada, et oh, seal on see, see, see, see põnev asi, noh seal on näiteks kolm väldet või mistahes asi. Kas või see ka, et nad teevad eesti keeles oma teaduste ja üleüldse seal räägitakse eesti keelt, nende vene keelt, mis ei ole ka ju. Ja ja noh, tegelikult käeteadus ei ole ju nüüd ainult grammatika uurimine, vaid ka natuke niisugune keele poliitilisem asi Mina näiteks muutusin mõned aastad tagasi Austraalias korduvalt sellega kokku või Me esinesime seal konverentsil, et nad olid väga üllatunud, et tegelikult ka räägitegi eesti keelt Eestis ja teil on eestikeelne keeleteadus. Nii et ei seda ei kas ka mitte seda, et see võiks olla ka üks niisugune positiivne. Austraalia keele olukorra peale siis seal, eks ole, mingi hunnik aborigeeni keeles surutud kuhugi sinna. Jumal teab kuhu. Keskele lõpeldav Orevad väli oli jah, see oli uskumatu, et nad on, nad ikka veel peavad oma suureks teeneks seda, et nad inglise keelt õpetavad neile ja kõiki asju inglise keeles kuskil kõrbe servas. Ja just nimelt nagu see teadvustamine lastele tuleb rääkida nende emakeeles ja see tuleb ikkagi ka nagu keeleteadlaste kaudu kuidagi osast vähemalt. Eks ole, see, et eesti keel on väärtuslik Kelleks sa pead Ameerikas ära käima, et tulla siia ja öelda? Mõtleme natuke udmurdi olukorra peale, et seal ka keeleteadlased häbenevad olla udmurdid. Tahaksid olla venelased, kõik seal. Selline see meie tänane jutt oli, algas kognitiivsest keeleteadusest ja suubus, teadvus ning keelepoliitikasse. Aga aitäh Ilona Trageli-le ja Liina Lindström mile Tartu ülikoolist. Nüüd teeme kannapöörde etnomioloogiasse. Udo Uibo on stuudios. Malev jamale. Sõna malev on igale eestlasele vähemasti kooliajast üldtuntud. See tähendab eelkõige muistsete eestlaste rahvaväge, aga eri aegadel on selle tähendus laiendatud. Nõukogude ajal tegutses rahvamalev ja olid olemas pioneerimalevad. Praegu on malevad ja malev konnad. Kaitseliidul. Rahva teadvuses on see ilmselt ürgne eesti sõna. Kui aga lööme lahti onu Rauno eesti keele etümoloogilise teatmiku, siis loeme sealt sõna malev järelt järgmist. Eesti neurologism 19.-st sajandist sulgudes Läti Henriku kroonikast. Sõna- näologis pole siin küll päris omal kohal, aga põhimõtteliselt on Alo Raunale õigus. SÕNA malev pole avastatud ei vanast kirjakeelest ega ehedast eesti rahva keelest. Selle ainuallikas on ladinakeelne Läti Henriku kroonika, kus rahvusliku ärkamise ajal kirjakeelde toodi esialgu kujul maleva, hiljem sai üldkasutatavaks lühem kuju. Malev. Läti Henriku kroonikas esineb muistse rahva nimetus viiel korra kolmel korral kujul maleva ühel korral sama sõna käändes malevam ühel korral pisut teistsugusel kujul. D ja E on kohad vahetanud malbe ja näib üsna tõenäoline, et üks neist kahest sõna- kujust on käsikirja vigase ümberkirjutamise tulemus. Vahekord on üks nelja vastu ja tundub ebausutav, et vigane sõnakuju võiks saavutada nii suure ülekaalu. Pole aga välistatud, et see nii siiski on. Sõnakuju maleva jääb teadaolevalt üksnes Läti Henriku kroonika piiresse sõna kujul malbe ja on aga väljaspool Läti Henriku kroonikat vasted olemas. Sõnakuju, Malve ja on täiesti ilmselt seesama sõna, mis kohalikes alamsaksakeelsetes tekstides esineb kujul malbe ja seda kuni orduaja lõpuni välja. Seesama sõna esineb haruldusena eesti rahvalauludes. Jakob Hurda setukeste lauludest leiame näiteks värsi sõsar läts yks malbial alalütleva käändelõpu. Elle löö eraldades saame malbe ja mis on Läti Henrik küll ühekordselt esineva Malve aga heas vastavuses. Wiedemanni sõnaraamatus on maleva kõrval ära toodud ka samatähenduslik malm. Aga kust Wiedemanni selle võtnud on, pole mulle teada. Nii et lugu on põnev, üsna segane ja vajaks täiendavat andmete kogumist. Et ükskõik kumb sõnakuju õige peaks olema, ikkagi tuleb tõdeda, et usutavalt, ettumioloogiseerida pole seda sõna seni õnnestunud. Küll aga on 19. sajandil kirjakeelde toodud maleva Ado Grenzsteini kaasabil sünnitanud ootamatul järglasse kui Grenzsteini 1883. aastal esimest eestikeelset maleõpikut kirjutas vajasta malemängu tähistamiseks sõnu. Indias sündinud malemäng jõudis Euroopasse läbi pärsia ja araabiakeelsete maade kus seda tähtsaima malendi kuninga järgi nimetatakse Shochiks. See nimetus on üle võetud enamikus Euroopa keeltes. Ado Grenzsteini aga oli purist ja laensõnad talle ei meeldinud. Malemäng meenutas talle sõda, mistõttu ta kõike ma olen teid ühtekokku nimetas parajasti moes oleva sõnaga malevaks. Mängu enda nimetuse sai ta ka nii, et jättis sõnal malev lihtsalt ühe tähe lõpust ära. Saadud sõnast male tuletas ta sõnad malenud ja maletama, mis kõik on tänapäevani kasutusele jäänud. Nii sündiski 19. sajandi lõpus Läti Henriku abiga ainulaadne ja omapärane Eesti maleterminoloogia. Need olid Udo Uibo ettumioloogia minutid, mis valminud tänu Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiumi toele. Järgmisel kolmel laupäeval kordame saateid keelekõrv arhiivist, sest toimetaja läheb puhkusele. Aga Udo Uibo oma etümoloogia minutites jätkab värskete lugude ajatamist. Kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.