Tere, mina olen Janek Kraavi. Ameerika pole riik, vaid toode, mida tarbitakse maailmas. Järjest enam ja enam tarbimisühiskonna vastu astub Eesti päritolu kanadalane kallelasse. Kommenteerib riste, keskpaik. Ajalehekioskites jagatakse klassikat. Sündmust hindab Erkki Luuk ühest päevast kuskil Eestimaal, kirjutab sõpradele Kristiina Ehin. Mark raidpere äsja avatud näitusel käis Eero Epner Harold Pinterist, Sven Karja head kuulamist. Eestlased on end maailmale tõestanud ka tublide ja teadlike tarbijatena. Ilusad ja vajalikud asjad, mugavad teenused ja huvitavad teleprogrammid moodustavad meie kultuuripidupäeva. Kuid alati peab keegi su mõnusat ja magusat elu häirima, näpuga näitama või targutama. No keda see huvitab, kui hüpermarketist ostetud ilus tomat ongi geneetiliselt osaliselt hoopis kala. Olgem rõõmsad, et saime kaks toodet ühe hinnaga. Kalle lasin. Eesti päritolu Kanadas elav tarbimisvastane aktivist kirjutab oma äsja ilmunud raamatus Kultuuritõkestus hoopis muud. Kas me elame siis korporatiivses televiisori ühiskonnas? Meie kuulsa rahvuskaaslase ideesid tutvustab riste keskpaik. Järgnev vestlus on pühendatud Tartu kaubamaja kangelaslikele loojatele, kes kõigist nende teele veeretatud takistustest hoolimata lippu ei langetanud ja iseendaks jäid. Kalle lasni raamatu Kultuuritõkestus juhatab tegelikult sisse üks tema eneseküsimus. Mida see tähendab, kui kogukultuur näeb ühte ja sedasama und? Keskkonnasemiootik, riste, keskpaik. Tuleb mõista ülekantud tähenduses loomulikult mõnel on siis meedia poolt vahendatud reaalsus, korporatiivne massimeedia edastab suurkorporatsioonide müügisõnumeid ja neid mõtte tihti ainult reklaami vormis vaid ka uudised, filmid, meelelahutus on kantud ühest ja samast ideoloogiast. No põhimõtteliselt võimegi me ilmselt siis tänapäeva kultuurisituatsiooni kujutad ette, kui sellist tarbimissituatsiooni ja Kalle lasen, annab mõista, et kogu lääs või niinimetatud esimene maailm vajab ümberkorraldusi või revolutsiooni minema algeliste ajalooteadmistega. Saan aru niimoodi, et revolutsioon saab tõukuda sellest, kui mingisugusel suurel inimeste grupil on väga halb elada. Aga nüüd ongi küsimus selles, kuidas viia läbi revolutsiooni sellises ühiskonnas, kus enamusel on väga hea elada või vähemalt jäetakse neile selline mulje, et neil on väga hea elada. Naudingud on võimalikud, kõik on lubatud. Milliseid võimalusi lasin ja tema mõttekaaslased nii-öelda revolutsioonilise situatsiooni loomiseks välja pakuvad? Lasmi meelest kasvab revolutsioon välja ikkagi nagu iga üksiku inimese seest. Et sel hetkel, kui ta ära tunneb, et ta on ainult mutrike või osa masinavärgist ja kuidas siis seda sellest äratundmisest tekkinud piirilisust ületada või kuidas sellestki inismist üle saada hakata käituma siis mitte vastavalt nendele reeglitele, mille järgi meid on sotsialiseeritud nende oma raamatus ta pakub välja terve selliseid praktilisi näiteid ja praktilisi juhendeid, kuidas revolutsioon algab meie argielu tasandilt näiteks väga tüüpilised ja tüütud situatsioonid, et pakkuda näiteks telefonimüüjale võimalust, et teil ei ole temaga praegu aega rääkida, aga annaks teile oma koduse telefoninumbri. Te võiksite talle ju hiljem koju helistada ja teda huvitavast probleemist rääkida. Ja kui ta peaks sellele vastu protesteerima, siis ta aga teie ju helistate mulle koju, mina ei võiks teile koju helistada. Et igasugustest sellistest väikestest asjadest algabki siis revolutsioon, mida lasknud propageerib. Aga kes on kalle Lasmi eeskujud 20. sajandi vastupanuliikumise ajaloost? Ja ma põhiliste kuiskujutenada nimetabki siis situatsionistliku liikumist, see oli siis, 50.-te lõpul tekkis, asutati ühes Itaalia linnakeses selline kunstnike liikumine või ütleme, stilist poliitiline liikumine, mis püüdis ümber mõtestada või soovis ümber mõtestada kunsti rolli ühiskonnas siis 20. sajandil selle nii-öelda tuntumaks teoreetikuks pidada kiide puuri, kes on kirjutanud sellise raamatu nagu vaatemängu ühiskond, 20. sajandi teisel poolel on kogu ühiskond vaatemängu ühiskond sest inimestevahelised sotsiaalsed suhted on nii-öelda meedia poolt vahendatud meedia poolt ette kirjutatud situatsioon, instid, siis otsivad sealt tagant ka seda ehedat kogemust või ehedat kontakti tõelusega sele vahendatud kogemuse asemel või ütleme, püüavad seda tabada teatud hetkedes või teatud rutiinide ümberpööramises ja siis samasuguseid strateegiaid kasutab ka kalle lasnia, kogu kultuuri tõkestajate pliikumine. Kalle, las nii mõtteviisi kõige kesksem termin ongi kultuuritõkestus, mida ta selle kultuuri tõkestamise all silmas peab. Teoreetiliselt võiks öelda, et kui nii-öelda suurkorporatsioonid läbimatuid ilmunud siis meediaga ja meediakorporatsioonidega, kes on siis valdavad reaalsuse tootjad, tänapäeval inimesed selles süsteemis nii-öelda ka sujuvalt liiguvad etteantud radu pidi. Et siis tõkestus olekski teatav nagu välja astumine hetkeks sellest ettenähtud käitumismallides näiteks valides supermarketi asemel kohaliku poe, aga see võib nii öelda toimunud, aga palju kõrgemal tasandil noh näiteks kallelas asutatud fond ise on kaevanud kohtusse mitmeid meediakorporatsioone ja organiseerinud mitmeid nii-öelda suuriga paaniaid. Antireklaamikampaaniaid väga tuntud on vaheliselt kampaaniad, näiteks telekavaba nädala ja ostukampaaniapäev. Need kuuluvad samamoodi kultuuri tõkestuse hulka tekitavad selliseid hetki, millal see kondite Voogist, kui peatuks ja inimestel avaneb, võimalus järele mõelda või kuidagi teisiti kogeda või tajuda oma kohta selles süsteemis või oma rolli selles süsteemis ja võib-olla siis ka loovalt tegutseda nagu reklaamtahvlite vabastamise kampaania, mis siis tähendas reklaamipindade näiteks ostmiste tühjaks jätmist või siis ka suurkorporatsioonide reklaamide ümber pööramist, et väikeste loominguliste muudatuste tegemist reklaamidesse, nii nende sõnum muutus vastupidiseks tihtipeale põhinevad sellisel sõnamängul või visuaalselt kujundavad, mida võib-olla siin Eesti kontekstis üldse raske nagu näiteid tuua selle kohta. Kui me las neist lähtudes arendame mänguliselt mingisugust situatsiooni, siis kas kultuuritõkestus algab ka näiteks sellest punktist, et inimene ühel hetkel otsustab, et ta ei lähe seda muusikali vaatama vaid ta läheb, käib raamatuga kauplusesse ja ostab näiteks mingi luulekogu ja loeb õhtul täie teadmisega nagu luuleta. Kas see on ka kultuuritõkestus või esimene samm sinna? Oleneb kui mänguliselt me nüüd lähenemine selles mõttes, et Kultuuritõkestus ikkagi otseselt suunatud nagu suurkorporatsioonide vastu, et kui on juba tohutu suur tööstus, ütleme kui me nüüd seostame seda konkreetselt muusikali ikkagi tööstusega selle traditsioonilises mõttes, et siis võib-olla küll, jah, ma jääksin ikkagi selle juurde, et las need soovib alustada veel palju madalamalt tasemelt kui muusikakülastaja tasemelt pigem nagu selle inimese tasemelt, kes laupäevase päeva sisustab mööda kaubanduskeskusi või siis nagu nad juba ümbernimetatud vaba aja keskusi poest poodi ringi Travides. Kes lõpuks on kalle, las see meie Kanadas elav rahvuskaaslane on ta näiteks filosoofist visionäär, on ta tuuleveskitega võitlev äärmuslane või näiteks progressi takistav askeldaja või keegi muu. Kalle lasknud jumalast esmalt line visioonidega aktivist alle Lasmi jaoks on oluline ikkagi tegutsemine ja reaalne maailma muutmine sellesse usub, et panna mõtlema, aga panna mõtlema siis just selles mõttes, et sellest mõtteviisi muutusest algab tegutsemine. Kui selle jutuajamise paatos nüüd piltlikult ja mõtleks, kalle lasnilikult kokku võtta siis võiks seda teha vahest niimoodi, näiteks võiks praegu raadioga kaudu öelda, ma tänan kõiki Tartu Kaubamajaomanikke, kes tartlastele oma koleda ülikooli parodeeriva kastiga pähe istusid. Aitäh, aga muidugi ma ei ütle seda. Sest meie sõnum on loomulikult see, et võidavad need, kellel surres on kõige rohkem. Vähem asju. Tähelepanu. Valmis olla, läks. Lehekioskitest võib täna ja igal järgmisel laupäeval ajalehega kaasa saada Caromaani. Kas tõeks on saamas Juhan Viidingu kunagised värsid, mille järgi igaviku ees on iga kirjanik ajakirjanik? Kultuurisündmust analüüsib Erkki Luuk. Erakapital on toetanud mitmesuguseid Performatiivse kunstiga ja vaatemäng. Samas võime märgata, et nii mahuka trükisõna kirjanduse seotud projektide toetust pole varem olnud. See on üsnagi seaduspärane, kui mõtleme sellele, mis Woody performartiivseid kunstide vastu võetakse, kaubastatakse, seal on alati tegemist mingisuguse isikute kogumiga, kes vaatab, kas kõik klassis, näitusel või kontserdisaalis või kinosaalis. Kirjanduse puhul ei ole sellist publikumassi enomeni. Kirjandus on privaatne kunst ja seetõttu ta on alati äärmiselt kahtlane, sest kui meil on tegemist massipubliku fenomeniga performatiivsete kunstide puhul, seal on alati mingisugune konsensus olemas, mida tähele pannakse, mida jälgitakse, inimesed saavutanud mingisuguse üksmeelel selles, et neil maksab seda vaadata või kuulata. Siin on mingisugune reegel, mida nad järgivad. Ja see reegel on see, mille tahab VR ennast meeleldi alati haagib. Kirjandusega seotud PR-kampaania on mõneti erandlik, kuid samas, kui me mõtleme selle peale, et tegu on ikkagi ajalehega siis on just väga loogiline toeta kirjandust. Teine punkt, millele võiksime mõelda, on see, et kas tegemist on ikkagi kasumi lootusega murega eesti keeles loetava pärast või on siin veel mingisugused muud põhjused? Esmajoones Ma arvan, on ikkagi esimene argument. PR. Ma tooksin välja selle eraldi lisaks kasumi lootusele lisaks sellele niinimetatud murele eesti keeles loetava pärast, see on hiilgav PR-kampaania ühele ajalehele, kes tahab ennast reklaami raamida hoolivana ja monid teadlikuna, et samas see kaudselt pikemas perspektiivis võib kaasa aidata trükisena loetavusele. Kasumilootus on sellesse juba sisse programmeeritud, sest kui meil on vähemalt 2000 eksemplari, ma arvan, müüakse ikka neid raamatuid siis on kasum paratamatu. Sellisel juhul see ei ole muidugi suur kasum, aga tõenäoliselt müüakse märksa enam. Ma ei oska midagi täpset numbrit öelda, aga arvestades seda massiivset turundus on noh, 2000, absoluutne miinimum, mis ma kujutan ette, et neid võidakse müüa ja mure eesti keeles võtame pärast see on selline retooriline loosung, mida võib siinkohal kasutada, aga mis ei ole siiski päriselt õigustatud, sest et kui väga ikka peaks muretsema selliste asjade pärast nagu Oskar Lutsu vaatle või, või Eduard Vilde mäeküla piimamees, mis on kohustusliku kirjanduse nimekirjas nii kuini, neid loetakse niikuinii paratamatult sellepärast, et lihtsalt peab lugema. Kui vaatleme seda reklaami Amy kampaaniat või turundusnippe, mida kasutatakse naljalt koos lehega müüakse raamatut, seda tuleb muidugi eeskujuks seada. Sellega loovutama tõesti ju lõppkokkuvõttes positiivse tagajärje, tõenäoliselt jõuab mingi hulk kirjandust nendeni, kelleni muidu kunagi poleks jõudnud. Et sellisena ütleme Amy kampaania turundus rippina, arvan esiteks ta töötav, teiseks ta on väga teretulnud täiesti suvalisest aspektist vaadates, see on ka kultuuri seisukohalt äärmiselt tervitatav. Nüüd üldisemalt võib juba öelda seda, et eesti keel, selles on kujunenud traditsiooniks klassika taas väljaandmine, see on viimase venestuspoliitika tugev trenn ja siin on jällegi muidugi tegemist kindla peale minekuga. Kui vaatame seda teoste nimekirja, siis on siin eranditult kõik väga nimekad ja ka juba eesti keeles läbi löönud teosed. Meil ei ole vaja isegi süveneda sellesse nimekirja, et näha, et esiteks kõik romaanid, teiseks, kõik on sedasorti klassika, mida mitte ainult ei ole tunnustatud mingisuguses kitsamas ringis, vaid mis on leidnud vee täiesti ametliku kirjanduse kaanelisse ja paljud neist asjadest on meile tuttavad ka mitmesuguste teiste meediumid näiteks filmide vahendusel, selles suhtes võib-olla ei ole see pilt kõige parem, et oleks võinud olla natukene huvita varieeruva. Ei oleks pruukinud olla tingimata köitlust romaani ja selles eelnimetatud moonanisse kuuluvad teosed. Aga siin sekkub jälle see esiteks kasumi lootuse printsiip, millest ma rääkisin. Teiseks, see konsensus, printsiip selline Londonis kuulumine on praktiliselt kirjanduse puhul ainus kriteerium ses suhtes, et tegu on tõepoolest väärika kõrgetasemelise ja nii-öelda aktsepteeritud teosega. Et muuta üks päev tähendusrikkaks võib kirjutada kirjasõbrale. Just nii tegigi Kristiina Ehin. Tere oli selline päev, ilmselt ei jää mitte millegi poolest meelde. Võib-olla just sellepärast tahangi sulle sellest kirjutada, sinu ja minu kaudu see päev siiski mäletamisväärseks muuta. Aknast väljavaadetest peegeldub klaas sissepoole vastu. Tundub nagu oleks aknad, aga Veeliks tuba kollast elektrivalgust täis. Toas voodi, riiul, laud, tool ja ma ise. Kuuel, neli haput, õunatelefon, peotäis viljateri, sinine termose, vaas suure lillekimbuga. Tegelikult pole sellega muudkui pimedus, aed, lehti täis teerada. Käisime küla vahel lilli korjamas. Alustasin punasest ristikheinast, see õitseb veel ilusti nagu kesksuvel. Siis korjasin seda habrast karikakra ja kummeli vahepealset lille mis kasvab igal pool maanteekraavides ja mis pole ka veel sugugi närtsinud. Raudrohi on veel ilus, aga seda me millegipärast ei raatsi vaasi panemiseks korjata. Mahajäetud maja võrkaia ääres kasvas kohutavalt palju mingeid kõrgeid lillakate õitega lilli. Puhasid seal lausa metsikult. Majalukskuurid ja kasvuhooneaed ja aiavärav Ki kõikkali lillede alla mattunud. Murdsin neidki oma kimpu ja kujutlesin, et kuskil selles lille hõpsikus näiteks kasvuhoonesse jäänud aiakärus. Aednik nagu okasroosike oma sajaaastast und. Kui paljud aiad on jäänud niimoodi omapäi kasvama kui paljud õunad ja marjad rohtu kukkuma ja mädanema. Kas 100 aasta pärast internetis istujad ja virtuaalaedade harijad saanud tuleb uue ja meile veel tundmata põlvkonnad, prints murrad ennast lillerägastiku vahelt läbi ja suudleb aiakärusse magama, uinunud aiapidaja jälle ellu. Sest teda näki kõikidel hädasti vaja. Kes teab. Igatahes paluti siin selles külas veel edasi kirikuid. Kui nüüd aga olid mõned kolmekordsed korsten tega paneelmajad nõukaaja lõpust mitmed korterid tühjaks jäänud trepikodades haigutav pimedus, prügikasti kohal, kärbseparv, jõed tagurpidi jooksma, põhjamaa põllud maisi kasvatama. Sellised tibatillukesed külad linnalikeks, muuta inimesed kolhoosidesse tööle ja korteritesse elama. Võib-olla magab see, ma ei tea, mis lilledesse kasvanud talu perenaine. Piss mõnes neist mahajäetud korteritest mis kunagi meelitasid maarahvast keskite ja vanni ja veeglassetiga oma talud ja lillepeenraid maha jätma. Küla servale hiiglaslike lagunenud kolhoosihooneteni. Millegipärast meenub vanaisa lugu sellest, kuidas ta kord ühel kargel talve alguse päeval näinud kolhoosi karjamaale oma valget kosja hobust, mis temalt kui kulakulteli ära võetud. Hobune oli nälginud ja vaevatud ja napsas ehmatanud rohuliblesid, kui vanaisa teda nimepidi hüüdis. Tungis peremehe ära, tuli okastraadi juurde. Vanaisa andis hobusele kogu oma teemoona muude saanute truu looma heaks enam teha. Kui vähesed külad oskavad neid nende kolhoosihoonetega midagi mõistlikku peale hakata. Tavaliselt seisavad need kasutamata, nii nagu selleski külas. Sügistuuled külapoisid lõhkumas viimaseid klaase. Rooma impeeriumi varemed lausis üks tuttav itaallane kord ühest kolhoosikeskusest mööda sõites ühe kolhoosi lauda, Telliskivimüüril seisab kuulutis. Kuueteistkümnendal oktoobril mängitakse kultuurimajas näitemängu vaheliku vapustused. Hiljem saab kohtuda Keskerakonna valimiskandidaatidega ja rääkida kohvi lauas, külaelu rõõmudest ja muredest. Hämarist tüli ruttu. Otsustasin nädalavahetuseks maale jääda. Mõned külalapsed saatsid mind koju. Ikka veel ikka veel. Võtan host suvise bobi, sihiks väike tydruk omaette. Isetehtud laulukest. Lapsed toppisid mu taskud, hapusid Antonov kaid täis. Teel seisis üks heinaküün, käisime heinapallide peal hüppamas. Toosama laulu jorutada, tydruk Madli leidis aga ukse tagant viljaterade imiku. Hüppas hoopis tunne, kadus vilja teradesse peaaegu täiesti ära. Kraevahe juukseid, rõngad terasid täis sumastiselt välja. Tolmune ja õnnelik, et võta hoogu järgmiseks hüppeks. Ka teised lapsed kiskusid teradesse, läks lahti ohjeldamatu terav sõda. Üteldi tahtnuksin kunagi sellest osa saada. Kuulsin ennast hoopis täiskasvanu häälega ütlemas. Lapsed, lähme nüüd edasi, ärge dollake teradest saab meie toit, must toit, kilkas Madli ja maandus taas terakuhja, nagu kuskil parvlaeva lastetoas. Värviliste plastmasspallide sekka. Mäss, toit veel pliis ei osanud öelda, mis toit, pime oli, tolm aias aevastama. Võtsin lilled pihku nagu kuri võõrasema, vitsakimbu. Kihutasin lapsed geenist välja. Taotlesime taas metsistunud, ei tea, mis lillede aiast. Lapsed mängisid mobiiltelefoniga helistades erinevatele tuttavatele Veideldadesse kihistades tähtsaks tädisid mängides, kes kuulutuse peale märgitud kellaajal kõrgetel kontsadel autost välja tippivad ja kohvi ja kringli kõrval ka külarahvaga kohtuvad. Mõtlesin, finantskeda me veel ette kujutada ei suuda. Kult tuleb siis mille seljas. Vanaisa kosja hobune läks looja karja juba selsamal kolhooside loomise sügistalvel. Ei tuleta nagu tõeline muinasjututegelane kunagi ei alasti ega riides ei sõites ega ka omal jalul ka seda ma ei tea, need telefon, see tühjaksimine taskusse tagasi. Seisin trepile, hingasin kopsud veel kord rahuliku õhtu õhku täis. Südamest tänulik ja tähtsusetu. Astusin tuppa, asusin järgmiste väikeste toimetuste kallale. Võtlikkuses kahtleb enamus tarkpäid, kuid missama tühi palli, sest sul sooja sees hoiavad ikka veel. Ela hästi. Tšau. Sel aastal esindas Eestit maailma ühel olulisemal kunstibiennaalil Veneetsias fotograaf ja videokunstnik Mark Raidpere. Nüüd on mõned tema Veneetsia jaoks valminud tööd üleval Tallinna linnagaleriis. Jah, aga millised need tööd siis õieti on ja mis kunst see on? Kuidas on järsku nii, et me näeme galeriis hoopis nutvat kunstniku lohutavat ema ja hakkab kuidagi väga nukker. Anders Härm sellest, miks on tegemist kunstiga ja kuidas tegelikult säärane kunst elada aitab? Küsis Eero Epner. Andres Härm, mil viisil kanduvad sinu arvates Raikpere isiklikud pihtimus, et psühholoogia või psühhiaatriavallast kunsti valla kas juhtub avalikustamise kaudu ja kas seda üldse juhtub? Minu arvates ei ole see midagi eriti uut nagu kunstis, et ma arvan, et noh, üsna pikka aega, ütleme sealt kuskilt sürrealist alates on nagu selle teemaga tegelenud isiklike probleemide kunstilise lahendamisega ja samas arvan ma teisipidi praegu kuulub nagu sinna Eesti kaasaegse kunsti sinna kõige viljakamas diskursuses nii-öelda, et ta on nagu Ene-Liis Semper, Jaan Toomik on aga üsna õnnestunud laps, tähendab vaatame nagu just nimelt sellise psühholoogiliste traumadega nagu kunstis maadlevaid tegelasi, siis raidpere on kindlasti seal üks kõvemaid tegijaid. Kas sinu arvates saaks Raikpere töid analüüsidega, teatri, metodoloogiat ja sõnavara kasutades? Põhimõtteliselt küll, sest et mõningad tööd neist on igal juhul absoluutselt informatiivsed võiks öelda isegi nagu teatraalselt lavastatud filmimisakti kaudu. Avastuslikus seguneb kummalisel viisil nagu isiklikuga päriselt ei saa nagu öelda, et millega siis tegu on, et kas tegu on nagu fiktsiooniga või on tegu nagu mingisuguse reaalse situatsiooniga. Noh, eriti kui me võtame näiteks Shifting fookuse tööks, mis on siis intervjuu emaga, kus mark nagu üritab äkki ta emale mingisugust siis asja, mille meile sõnastamiseni väljaütlemisena ta tegelikult nagu jõuagi õieti, eks ole, aga see akt ise ta tahab seda teha nagu kaamera juuresolekul. Teades seda, et ta nüüd hakkab seda ka teistele nii-öelda eksponeerima tekitab küsimuse, et kas nutta lehe või nutan, teatraalne, eks. Aga ma arvan, et see on ka üks aspekt, mis tegelikult muudabki selle margi kunsti nagu atraktiivseks. Kuidas suhestub sinu arvates tema kunst dokumentalistikat? Kui nüüd tõmmata mingeid konkreetsemaid paralleele, noh, siis siis võib-olla selle traditsiooniga, kus film kõneleb nagu filmitegijast ja tema probleemidest, mis on tegelikult nagu dokumentalistikast jõudnud üsna hiljuti, eks samas on see videokunsti teema olnud nagu kogu aeg, et noh, ütleme üpris algusest peale, siis kui nagu kunstnikud hakkasid, performans, said nii-öelda videolindile salvestama. Videokunstis on, eks ole, see nii-öelda iseenesega tegelemine olnud üks kesksemaid teemasid on olnud veel teemasid, ütleme meedia ja sotsiaalsed suhted. Ühesõnaga, mingid võistluslikumad momendid. Ja samas just nimelt sedasama sihukesele, laadsele, pihtimuslikule, kunstile oli nagu videoformaat nagu äärmiselt sobiv. Et ta saab kasutada nagu päevikuteks. Mitmed mõtlejad on viidanud sellele, et intiimne ja isiklik ruum, mida on harjutud pidama sõltumatuks erinevatest ideoloogiatest, ühiskondlikest survemehhanismidest tegelikult säärase ruumi olemasolu või tema sõltumatus on, on illusoorne. Samas eesti kunstis seda kuuekümnendatel seitsmekümnendatel väga tugevalt rõhutati. Isegi mulle tundub, et mütolegiseeriti millisena sina näed kaasaegses kunstis seda isiklikku ruumi käsitlemis viise ja kas täit pere on siin erand või reegel? Hanno Soans keskureeristes raipra näituse Veneetsias oli äärmiselt tabavalt ka siis kirjutas, et tõepoolest, et muidugi romantilise ettekujutuse kohaselt, eks ole, siin privaatsfäär erasfäär kujutab endast sellist autonoomset tsooni samas millisest autonoomsusest või intiimsusest me saame nagu rääkida olukorras, kus meid pidevalt jälitavad niisuguseid turvakaamerad, kus kogu aeg me isegi ei tea, et kas me oleme praegu kuskil eetris või ei ole. Meie teod ja käitumised on nagu näha ja kellel on olnud, ei ole. Et sellises nagu kontrolli ühiskonnas või peaaegu et paranoilise kontrolli ühiskonnas on nagu väga raske rääkida nagu intiimse päri sõltumatusest mark on tegelikult sellest teadlik, sest ta ju kogu aeg performatiseerib või nõnda lavastab oma isiklikke probleeme, eks ole. Oma kunsti kaudu tähendab oma tegude ja teoste performatiivsusest absoluutselt algusest peale teadlik. Kaks videot sealt näituselt olidki mõeldud algselt Veneetsia biennaalile, kus raipe praegugi Eestit esindab. Sina nägid neid Raikpere videosid ka Veneetsia biennaali või siis rahvusvahelise kunsti kontekstis. Kuigi ilmselt ei saa öelda, et nüüd üks biennaal suudab anda mingitki ülevaadet kaasaegse kunsti hetkeseisust, aga kuidas see Raikpere lähenemine selles kontekstis tundus? Antud juhul ma võin julgelt no raidpere ja Eesti paviljon olideks tugevamaid paviljone biennaalil, kui me räägime rahvuspaviljonidest ja nii palju, kui mina nagu inimestega rääkisin, siis Eesti paviljon oli, pidasid ka nemad üheks tugevamaks ja, ja huvitavamaks. Et nüüd on nagu Rait suudab teha, mida kunst suudab teha olukorras, kus nagu reality-TV on nii-öelda vallutanud, eks ole, intiimsfääri töötamise omal jõhkrale ja brutaalne sel moel ongi see, et ta suudab seda teha kuidagi nagu kuna ta ise lavastab neid oma isikliku elu, eks seenikesi pildikesi oma igapäevaelust, suhetest ema ja isaga ja nii edasi. Mida ta suudab teha, ongi seda juhtida mingisugused teise vaatenurga poole, kui seda teeb nii-öelda siis reality tööstus, kes tahab, eks ole, noh, suuri publikunumbreid ja skandaale ja paljastusi, noh ühesõnaga siukest kollast produtseerida. Margi puhul pigem on ongi just nimelt see, et tema jaoks ilmselt kunst suuresti toimib ka teatavat pinge lõdvanud ära või just nimelt selles tervendavas funktsioonis. Kardinalid mõtlesid nädala teisegi otsa aga neljapäeval sai maailm lõpuks uue kirjandusliku paavsti, räägib Sven Karja. Härralt Pinter on siis kindlasti väga inglaslik autor, minu meelest see on siis inglise näitekirjanduse kaanon, kuhu ta hästi sobitub selles ühes otsas võiks siis olla võib-olla isegi Oskar Vaildama salongi ostjatega ja selle teises otsas võiks siis olla Tom Stoppard oma metafüüsika ka. Ja seal vahepeal sobib veel hästi Pinteri võrdluseks minu meelest meil tõlgitud ja ka teatrites mängitud maikal Frein, aga muidugi printeri puhul võib-olla polegi võrdlemisel suurt mõtet, sest ta on samas nii spetsiifiline, nii originaal, algne autor on ju räägitud ka Harold Pinterlikust stiilist Herald Pinterlikust dialoogist mis on kohe kaugelt äratuntav. Ja selle siis eeskätt moodustab dialoog. Selline napp, ülilühike punktiivne pisut kummaline, loogiline sõna otseses mõttes nihestatud repliigid justkui ei asetu kohakuti, vaid on mingisuguses sellises kummalisemas veidramas järjestuses ja kirjandusajalugudes siis Pinter. Tavaliselt liigitatakse absurdistiks seepärast, et põhjuseks on siiski kindlasti see A kommunikatiivsus, kus midagi jääb nagu justkui peitu või midagi varjatakse. Ja, ja mis siis peidus on ikkagi siis mingisugune kuristik või suletud ruum, mingi ahistav tühjus muidugi ka sellised võimumängud, võimu kategooriad. Sõnad justkui ei vii inimesi lähemale ei lahenda. Aga nüüd, vahet oleks kindlasti siin teha näiteks Becketiga sest Becketti maailm on juba hävinud juba surnud, juba elust tühjaks voolanud või siis kohe tühjaks voolav ja Pinteril tegelased meenutavad mingisuguseid mehaanilisi üles keelatud nukke. Selles maailmas on justkui sees viga. Aga Mu meelest on Pinteril väga tugevalt ka selline mänguga teooria või mängurõõm mänguhasart ja see kohe toob sinna maailma ka elu. Et kui rääkida mingites kujundite keeles, siis siis Pinter justkui selles mängus ajab kaardipaki sassi või, või seal mängutoos, kus sees on mingi viga. See ei ole nii fataalne. Võib-olla, kui Becketil seda viga saab ka veel parandada, saab ka selle kaardipaki veel veel õigeks lugeda. Pinteri lavastamisel on ilmselt kaks suurt ohtu. Ühelt poolt muidugi see, kui hakatakse teda lavastama kui psühholoogilist realismi, siis tavaliselt ei tule sellest head nahka. Ja, ja teine suur oht, kui talle läheb ostetaksegi juba a priori, kui absurdistile tähendab, hakatakse mängima absurdi absurdi pärast. Ka selliseid Pintri tõlgendused reeglina on, on väga igavad vaadata. Just eile sai põgusalt suheldud ühe lavastaja, kes on printerit ka lavale pannud Eestis ja ta ütles. Vaat Pinter on selline. Oma nihukeses nappuses nõuab ikkagi seda, et tuleb justkui seal selles põhjas või, või selle selle kuristiku põhjas ära käia ja siis tuleb hakata seda leitud ära viskama, sellest loobuma, selle Pinteri nappuse punktiivsuse juurde minna, et siis jääb nagu see otsita sinna sinna põhja taha kumisema. Ja selle kõige pärast. Nüüd päris kahju, kui Pinter oma 75. eluaastal pärast siis BBC Skaranud kuulda nagu hääled on öelnud, et ta enam täis näidendeid kirjuta, sest tema originaalselt stiilil kindlasti oleks veel maailmale, ma arvan, Öelda nüüd Pinter Eestis jõudis siis juba Eestisse 1970, kui ilmus sünnipäevapidu, aga mõistetavatel põhjustel oli ta Eesti NSV-s siis mitte just lausa keelatud, aga tõrjutud või välditud autor ja Winter oli siis eesti teatrites moeautor üheksakümnendatel alguses. Nüüd Postimehe online-uudis nimetab, et Eestis on lavastatud tema näidendit majahoidja, sünnipäevapidu ja kojutulek vaid tegelikult on see nimekiri võrra pikem, on ka lavastatud päris mitu-mitu lühinäidendit nagu armuke, petmine, tumm teener ja endised ajad, et k Pinteri lühinäidendid ei ole kindlasti mingisugune teisejärguline kraam, vaid ka selline paras maiuspala publikule, kes suudab stiili tajuda ja, ja muidugi ka näitlejatele, lavastajatele ja üheksakümnete alguses siis üsna selgelt, miks, miks printerit väga palju eesti lavale tuleb, on siis see, et see niisugune inimese otsimine või ekslemine identsuse püüdmine haakus kuidagi väga hästi siis siis ühiskondlike muudatustega niisuguse liikumisega ühest ühiskondlikust formatsioonist teise. Ja ma arvan, et kõige lähemale siis ikkagi Eestis Pinteri lavastamisel on jõudnud hunt, et niisuguse eesti teatrikulla Sindi kuuluksid kindlasti Mati Undi kaks Pintri lavastust on siis sünnipäevapidu omal ajal siis lavakunstikateedri 14. lennuga. Selline oma ajastu irooniline, väga särav kommentaar ja siis viimastena tehtud majahoidja Rakvere teatris siis ajatum, tõsisem, kus kolme mehe võimumängudes on olemas just nimelt see põhituum, kuhu see Pinteri dialoog siis kinnitub. Keegi ei tea, kus loovus meid varitseda või kas kaubamajas vanas kolhoosikeskuses või muinasjutus. Toimetaja Janek Kraavi ja helirežissöör Külli tüli püüdsid näidata paari võimalust sellel teel. Järgmine kord samadel teedel. Täna õhtul kell 18 15 klassikaraadios. Uuel nädalal uus kultuurikaja. Kõike kena ja kuulmiseni.