Tervist äsjaste Euroopa Parlamendi valimiste suurim üllataja Eestis oli kahtlemata Keskerakonna kandidaat Jana Toom kes võitles end Euroopa parlamenti 25251 häälega tõustes Keskerakonna nimekirja lõpust 12.-lt kohalt esimeseks, jättes oma erakonnas selja taha Taboriitideks peetud Edgar Savisaare, Mihhail Stalnuhhini, Jüri Ratase ja Kadri Simsoni ja algavas saates soovingi kuulajatele tutvustada. Kes on Yana Toom, ajakirjanik, poliitik, viie lapse ema? Tahan saates uurida, kuidas võit tuli ja milliste plaanidega Yana Toom Euroopa parlamenti läheb. Yana Toom, tere tulemast stuudiosse. Tere. Küsitleja rollis on täna Arp Müller. Eestikeelses meedias on teid sageli nimetatud kurikuulsaks ja konkureerivad poliitikud räägivad teist kui Eestile vaenulikust inimesest, kelle pääsu Euroopa parlamenti tulnuks iga hinnaga vältida. Aga milline te tegelikult olete, kui kuri kuulus ja eestivaenulik te olete? No vaadake, ma arvan, ise ajakirjanik ja ma saan väga hästi aru, kuidas need kuvandit luuakse ja kuidas nendega hiljem nagu opereeritakse. Nii et kui sulle juba selline märk külge jääb, sellest on üliraske lahti saada, küll ma saan ühel päeval. Mis puudutab minu poliitilisi oponente, siis paraku Eesti poliitiline kultuur on nii välja kujunenud, et iga, et valimised on selline viimane võitlus, viimane võitlus ühise vaenlase vastu, sest see liidab inimesi palju paremini kui kõikvõimalikud rahu ja muud sellised konstruktiivsemad asjad. Ja nii tuli välja ka seekord tegelikult need väljaütlemised, mis olid minu kohta öösel juba vastu esmaspäeva. Ma leian, et nii härra Ansip kui ka härra Kelam ja proua Lauristin rääkisid midagi, ütleme väga ebasõbraliku minu kohta lihtsalt seetõttu selline tulid selles valimiskampaania hoos, nagu oleks pidanud natuke võib-olla aega maha võtma ja rahunema, sest fakt on see, et me peame nüüd kuuekesi Eesti riiki esindama kauges Brüsselis. Ja ei ole ju väga mõistlik niimoodi alustama hakata, aga no eks see kõik ununeb ära kõik rahunevad maha, nii et ma arvan, et jah, tegelikult nii-öelda selle vaenlase kuvandi ma sain endale siis, kui tulin poliitikasse. See oli mingi neli aastat tagasi, sest ma varem olen olnud kahe suurenädalal lehe peatoimetaja, et ja olin väga selline korralik ja lojaalne inimene nii-öelda ja isegi sain teenete eest Eesti kodakondsuse, kusjuures härra Ansipi käest. Nii et selles mõttes see pöörded oli mulle endale ka väga selline üllatus. No te olete tuntud väga otsekohest ütlemiste poolest, võib-olla ongi asi selles muidu poliitikud väga sageli, poliitikud on ju sellised diplomaatilised, ümmargused kui midagi küsitakse, ajavad sellist ümmargust juttu. Võib-olla te olete liiga otsekohene, võib-olla seepärast ka see on andnud ajendi Eesti meediale või ka poliitilistele konkurentidele teid rünnata. Ma usun, et sellega on gaasi muidugi. No vaadake, te teate ise ajakirjanikuna, vahest kuulad ühte poliitikut endaga, kui see kogemus olnud, lähen tegema intervjuud. 45 minutit, räägin, hakkan paberile panema, tuleb välja kaks lõiku. Kui sa oled seal kabinetis ja kuulad, et justkui oli mingi sisukas jutt ja siis ongi kaks lõigu, enam midagi ei ole ja seda me loeme ka täna, ma usun, kui te võtate lahti mingisuguse arvamusloo, siis te leiate neid näiteid küll ja küll ja mulle lihtsalt meeldib. Ma saan aru, et see ei ole võib-olla väga levinud ja väga võib-olla isegi väga tark ei ole, aga see säästab aega. Ma räägin, mida ma mõtlen ja siis on nagu kõik korras, siis on kõik arusaadav. Ja tuleb välja, et no valijatele see meeldib ka. Nii et siin ma olen täitsa nagu kooskõlas iseendaga. Mis te arvate, võib-olla on asi ka selles, et rahvuselt venelasena, justkui teil ei oleks õigus mingeid asju välja öelda, mida on õigus nii-öelda eestlastele? No kasvõi, kui mõni eestlasest arvamusliider oleks öelnud, et eesti keel on väljasurev keel ilmselt ei oleks ju mingit probleemi olnud, meenutagem kas või professor Rein Taagepera on ju aastaid rääkinud eesti rahva kadumisest nii-öelda demograafilisse vetsupotti. Ta on rääkinud rahvaarvu vähenemisest ja, ja eestlasi ohustavast väljasuremisest. Aga teda pole nende väljaütlemiste pärast keegi rünnanud. Võib-olla asi selles, et eestlased võivad iseenda kohta öelda, aga kui tuleb, ütleb venelane, siis seal rünnata. Vaadake, siin on kaks asja, esiteks ma ei ole venelane. Nii naljakas, kui see ka poleks, mu ema on puhas eestlane, ta on küll Margaritat jornagurva, aga ta on sajaprotsendiline eestlane kelle vanemad läksid küll enne sõda elama Venemaale, tulid veendunud kommunistid. Tulid tagasi aastal 44 koos oma tütrega, kes oli Leningradis sündinud, kellel oli olemas kui eesti keel mitte selleks, et nad ei tahtnud talle eesti keelt õpetada, aga kuna nad elasid Stalini repressiooni tule Leningradis, siis nad pidid oma tütre juures rääkima mingitest tundlikest teemadest. Eesti kiiresti tema jumala pärast aru ei saaks. Ümbritsevad naabrid ja nii edasi, et ta lihtsalt punud seda eesti keelde, tuli täitsa venestunud siia tagasi ja ta lihtsalt kuidagi tõrjuti eemale sellest eesti kogukonnast ja tulemus oligi see, et ta täielikult venestus. Tal on eesti keel suus küll, aga noh, ütleme palju, halvim kui minul. Nii et etniliselt ma venelane ei ole. Tegelikult mul pole enne. No ma ei tea, ma julgen väita, et 95 või midagi sellist. Mul pole kunagi seda tunnet olnud, et ma olen eestlane või venelane. Ma olen lihtsalt üks Eestis sündinud inimene, üks Eesti patrioot, Tallinna patrioot kahtlemata, ja mul ei olnud mingisugust sellist nagu valiku vajadust, aga identiteet on just see, mis meile peale surutakse tegelikult ja siis, kui sinusse nagu järjekindlalt suhtutakse, nii et sa oled mitte-eestlane siis sa selleks saad nii et tulemus on käes. See on nagu üks asi, aga teine asi on see, et see, mida te mainisite Tegalikusse, palun, seal polnud, on talud. Taagepera soliga Andrei Hvostov, kes esinedes Riigikogus rääkis ka seda, et kusjuures Andrei on mu hea sõber ja rääkis sellest, et ta annab endale aru, et ta on väljasureva rahva välja surevas keeles kirjutab ajakirjanik. Seda rääkis, nutta, rääkisid väga paljud inimesed ja teil on õigus ja see pole lubatud mitte eestlasele. Ja ma tegelikult saan sellest väga hästi aru. Ja see oligi põhjus, miks ma vabandasin just sellepärast, et ma tegin inimestele liiga, sest see on väga tundlik teema. Nii et ma tegelikult kahetsen neid oma sõnu just sellepärast, et see lihtsalt lihtsalt ei olnud viisakas. Aga seal olid. No ma ei hakka praegu tagantjärgi ennast kuidagi õigustama, aga seal oli lihtsalt see asjaolu, et seda teksti mulle ei saadetud kooskõlastamiseks, kui oleks saadetud, ma oleks selle ära parandanud, lihtsalt, et mitte inimestele liiga teha muud põhjust, nagu sina ei ole. Ma ei tea, kas võib samasuguse paralleeli tuua, et valgetele inimestele ei sobi öelda mustanahalistele neeger aga kui mustanahalised räppareid iseendast laulavad räppivad, siis igas laulus Alt räägivad nii ka nii ka, et iseenda kohta võib öelda, aga teise kohta ei võidelda. No umbes nii, aga tegelikult ma parandaksin ka siin, ma saan aru, et ma on või olen võib-olla liiga pealetükkiv oma parandustega, aga tegelikult kohalikud neegrid eelistavad sõna neeger sessena must eesti keeles tähendab ka töödi pesemata. Nii et kui te ütlete kohalikule inimesele, et on must, siis uskuge mind, juba parem kasutage sõna neeger. Väga hea, aga tuleme selle Taagepera toodud näite juurde või probleemiasetuse juurde. Mida teie arvates tuleks teha, et Eesti rahvas ei kaoks demograafilisse vetsupotti. Oh, no ma tuleks ikka siin tagasi oma lemmiku, poliitilise agenda juurde, see on ikkagi sotsiaalpoliitika. Sest vaadake, kui me vaatame, kuhu, kuhu sõidavad ära meie inimesed, need on ikkagi need heaoluriigid, kus on sotsiaalne turvalisus märksa kõrgem, kui meil. Tegelikult olles ise viie lapse ema, ma tean omal nahal olen seda kogenud. Kui halb suhtumine on lasterikkasse peredesse, sest küll ma olen nalju kuulnud, et pole muud teha vä? Elektrit kodus ei ole ja nii edasi ja nii edasi, et tegelikult kui ma suhtlen inimestega, kellel on palju lapsi, kõik räägivad täpselt sama juttu. Ja see meie ühiskonna moraal, et tuleb enne karjääri üles ehitada mingi eluase endale soetada, jäi alles siis mõelda laste peale, seal käiku pole väga tore, aga see tähendab seda, et peres on üks laps heal juhul. Ja tulemus ongi, ongi käes. Nii et me peame selle selle nimel tööd tegema hästi, hästi kõvasti. Et meie inimesed ikkagi jääksid siia ja meie, meie, tegelikult meie pere toetust kaal eelarves on kolm korda väiksem kui kaitsekulud. Noh, see ei ole normaalne. Me just Eestis peetakse juba kolmelapselist peret ju palju lapseliseks. Miks ja kuidas teie olete otsustanud, et teil peab olema suur pere viis last? Aga tegelikult ma pean tunnistama, pole midagi sellest kunagi otsustanud. Ma lihtsalt olen sedasorti inimene, kes lahendab nii-öelda probleeme. Noh siis kui nad tekivad. Nii et minu jaoks pole kunagi kõne alla tulnud, et ma peaksin midagi. No ma jäin rasedaks, asi, ma olen sünnitanud lapse, väga tore ja väga hea, et ma seda tegin. Ja väga hea, et mu vanemad mind toetasid, kui ma olin 26, mul oli juba kolm last. Mu ema oli kuidagi hästi, mitte et oli masenduses, aga ta ikka oli hästi närviline, sel puhul mul polnud tööd ja ma ei tea mida iganes. Aga no saad hakkama, tegelikult lapsed annavad jõudu. Fakt. Nad ei sega üldse karjääri, nii et kui naised mõtlevad, et lapsed segavat, ei vasta tõele. Just tahtsin küsida selle kohta, et kas teie olete elus kogenud seda niinimetatud klaas lagem, millest tihti räägitakse, et kui naisel on lapsed, teil lausa viis last, et siis tekib nagu selline klaaslagi, mistõttu teatud karjääriastmest enam kõrgemale ei ole võimalik tõusta. Ei ole, mis tähendas seda lage pole olemas? On küll, aga mul lihtsalt vedas. Mul lihtsalt vedas, sest ma sain ma tea, 34 aastaselt vist minust sai juba Den za Dnjom ei peatoimetaja ja muu seda musta tunned nagu kunagi ei olnud, aga ma mul on kaks nagu asja. Mul on no ütleme, keskmisest kõrgem läbilöögivõime. Ja mul on hästi toetav pere, kus ma tundsin seda klaaslagi, oli pigem see, et ma ei ole eestlane. Ma pole eestlane, ma pole eestikeelne. Vot see, see on see koht, kus nagu tunned, et sinu lõpp. Aga naine ja lastega ei, mitte mitte kunagi. Aga meediasse ma usun, et seda on üldse vähem, kui kuskil mujal, võib olla. Eesti ekspressist ma lugesin, et läksitajaid Ensaid nummi peatoimetaja kohalt lapsepuhkusele naastes avastasite, et olete koondatud, kas see. Te polnud Den za Dnjom, elab puhkus, ma olin enne Den za Dnjom, siis ma läksin Desdendideeril toimetusse, see kuulus siis endale sihvile, tema kutsus mind sinna tööle. Ja tõepoolest siis kui ma otsustasin, et ma olin juba mingi 38 aastat vana, arvasin, et tahan veel üht last. Läksin lapsepuhkusele ja siis kaks lehte liideti ja tuligi välja. Mina olen lapsehoolduspuhkusel. On vaja ühte peatoimetajat, kes on täitsa olemas ja pole rase, pole parasjagu lapsehoolduspuhkusel ja siis mind koondati. Selle peale hakkasin ma vaatama ringi mõtlema, et mis ma nüüd teen. Et vahetaks oma elu ja vahetasingi. Paljud naised on tunnistanud, et emaks saamine eriti siis, kui on rohkem kui kas neid lapsi, et see ärgitab justkui sellised tunded nagu võitluslikus ja julgus. Ja, ja ka Eesti poliitikast võib ju mitmeid näiteid tuua. Liisa Pakosta, Mailis Reps, Yoko Alender. Kõigile nimetatutele on palju lapsi nagu teil. Aga mida teie iseloomule on juurde andnud, kas on midagi juurde andnud just see, et teil on palju lapse, kas see on teie poliitilist karjääri tagant tõuganud just nimelt nagu ka eelnimetatud poliitikutele. Ma usun, et on küll, et vaadake, no esiteks on muidugi vedanud, kasvõi seetõttu, et tervis on korras, et kui midagi peaks juhtuma, tervise koha peal oleks muidugi katastroof, aga tegelikult elus ongi nii, et mida rohkem on sul kohustusi, seda rohkem on sul võimelised kohustusi täitma. Nii et see on fakt, kui sul on palju lapsi, siis ongi palju kohustusi. Mis puudutab seda viimaste väikest, kes on praegu kaheksa aastane teatud vanuses kõigil ilmselt tekib see tunne, et noh, nüüd on kõik läbi. Nüüd lähen varsti pensionile, et mis siin ikka ja selles tunned, võib muidugi aastakümmet ilmselt elada, et ma olen juba nüüd vananeb inimene, mida veel, ja kusagi aastat sa oled jälle noorema? See on tegelikult, see on lahe. Alustad jälle nullist jälle nagu. Okei, ma olen 47, aga mul on poeg, kes on kaheksa aastat vana, olen ma vanaema, ei ole muidugi. Nii et see on ka nii-öelda naiseliku vaatevinkli alt väga-väga tore. Kui suur elumuutus teid ja teie peret ja kaheksa aastast kõige nooremat pereliiget siis nüüd ees ootab seoses selle tööga Brüsselis? Eile ta just ütles mulle, et tema Brüsselisse elama ei lähe sest tal on suur armastus lausa kihlatud naabertüdrukuga. No ühesõnaga, ja siis jäi pisar pidades magama, ootame, et tegelikud ja väga suur muutus, et ma muidugi lootsin, et ma võidan need valimised. Aga mul on see omapära, mis, mis väga mind aitab. Aga samas ka, kui tuleb hiljem tihti välja, nii et segab ka. Et ma ei sea mingeid plaane. Mul on eesmärk. Ma pingutanud selle eesmärgi nimel ja siis, kui eesmärk on käes, siis ma hakkan vaatama ringi differ, mis ma teen. Vot praegu ma olen just samas nagu seisus, et ma peaksin kuulima Brüsselisse umbes nii, et kolme nädala pärast. Mul ei ole elamispinda, nii midagi ei ole, aga küll ma saan hakkama, aga lapsed peavad. Või no vaadake, lapsed on täiskasvanud, inimesed on 25 23 ja kaks on 22 aastat vanad. Et nende puhul ma pean muretsema, mida nad teevad. Nii et, aga see väiksem ja läheb minuga, sest ma ei tahaks nagu seda, et koma viie aasta pärast tagasi tulen, et mul on laps, kellega ma ühiskeelt enam ei suuda leida. Ma olen lugenud, et mõne oma lastest olete pannud eesti kooli mõne, aga vene kooli. Miks, kas see on olnud mingi eksperiment? Ei, ma oma lastega kindlasti eksperimenteerida, asi on selles, et mu tütar õppis balletikoolis, ta õppis Tallinna balletikoolis ja õppis Eesti klassis, sest kuna see balletiõppimine käis eesti keeles, siis nii juhtuski. Nii et kuna balletikoolis ei anta sellist täisväärtuslikku gümnaasiumiharidust, siis hiljem ta lõpetas veel täiskasvanute gümnaasiumi eesti keeles, mis tegi nii, et temal on eesti keel täitsa palju parem kui minul, ütleme ausalt. Ja tema õppisi siires poisid õppisid kõik vene koolis. Aga mida oma laste kogemuste põhjal siis ütlete, kuidas eesti keele õpe meil siin Eestis on organiseeritud, millisel tasemel see on ja kus on probleemid? Ma pean ütlema, et minu lastel neid probleeme pole kunagi olnud kahel põhjusel, esiteks nad on liiga suured ja nad lõpetasid kooli enne seda kurikuulsat üleminekut. Teiseks minu pojad õppisid Tõnismäe reaalkoolis, mis on vene kool ja nendel on suurepärane eesti keel suus ilma selleta, et nad oleks pidanud õppima matemaatikat, füüsikat või loodusained eesti keeles lihtsalt on keel suus ja kõik ja punkt et õpivad eesti keeles, töötavad eesti keeles, ei mingeid probleeme ei ole, see ongi tegelikult üks põhjus, miks mul on alati nii nii vastukarva see üleminek seal, kus seda ei suudeta teha, sest on ju võimalik õppida keele ära eesti keele tunnis? No ma isaga õppisin vene koolis vene keeles, et keel on suus, nii et ma nagu ei näe seda vajadust, aga ühesõnaga minul seda probleemi ei olnud. Probleemid olid natuke suhteliselt tütrega mingis eas. Lihtsalt kui me ei saanud enam üksteise naljadest aru näiteks või midagi sellist, aga noh, ta on tark tütarlaps, nii et sain hakkama. No teie olete just olnud see poliitik, kes aastaid on osutanud nendele probleemidele, mis kaasnevad sellele 60 protsendi ulatuses üleminekule eestikeelsele õppele eesti vene gümnaasiumites ja olete osutanud, et just see võib viia hariduse taseme vene noortel alla. Seni on neid väiteid ignoreeritud, teid on ainult rünnatud. Aga nüüd, kui meil on uus haridusminister, kes on rahvuselt venelane, Jevgeni Ossinovski, siis tema nüüd erinevalt oma eelkäijast on tunnistanud, et jah, probleemid võivad olla ja ta on kokku kutsunud ka töörühma algatanud uuringud, mille tulemused peaksid õige pea tulema. No kuidas teie nüüd kõrval Ossinovski algatatud suunamuutust vaatate, kas võtab see nii-öelda Belt poliitiline trumbid käest ära, et teie ei saagi enam olla nii-öelda ainus probleemile osutaja või kuidas sellega on? See ei ole üldse, see sõdebos ei ole poliitiline trump, sest mul mul on sügav mure nende laste pärast, kellega selles eksperimente tehakse ja mul on väga hea meel, Jevgeni, selle ette võttis ainuke asi, et ma kardan, et selle aja jooksul, mis tal on, selleks ta ei jõua sellesse nagu süveneda ja me ei saa võib-olla mingeid ammendavaid andmeid, sest vähe on lihtsalt minna ja rääkida lastevanematega ja nii edasi. Tegelikult, mida oleks vaja teha, kui me vaatame seda nii-öelda teaduspõhiselt oleks vaja uurida, näiteks võrrelda eesti keeles ja vene keeles õppivate laste passiivsed sõnavara sest tegelikult noh, keeles on ju nii, et kui sa ei tea, kuidas, mis on selle vidina nimetus, siis sa väldid iga hinna eest seal, selle, selle vidina mainimist oma oma lihtsalt kõnes. Mis tähendab seda, et me kõik opereerime täpselt instrumentaariumi, mis meil käes on. Ja see tähendabki seda, et me võib-olla teame seda ainet ja nii edasi, aga meie eneseväljenduse võime jääb alla. Nii et selles mõttes siin on tegelikult must linnuprobleeme ja seda tuleks muidugi uurida palju laiemalt kui lihtsalt käia koolides ja vaadata eksamitulemusi. Aga ma arvan, et isegi isegi sellel tasemel seal koorub välja tegelikult päris päris mitu probleemi, nii et mul on hea meel, et nad selle ette võtsid ja mul on hea meel, et nad võtsid selle kuulda, kusjuures nii Ossinovski kui ka Jaak Allik kuuluvad Riigikogus vähemusrahvuste toetusrühma, mida mina juhin ja me kunagi kaks-kolm aastat tagasi saatsime valitsusega suure pöördumise, et on vaja uurida, et on probleemid ja nii edasi, kusjuures selle pöördumise koostas Jaak Allik, nii et me oleme sotsidega alati olnud ühes laevas, selles mõttes. Kas Eesti integratsioonipoliitika teie arvates on läbi kukkunud, te olete tegelikult selle suhtes varem üsna kriitiline olnud? Teate, ma seni ei saa aru, kui ta praegu mulle ütlete, mis asi on integratsioonipoliitika, siis ma võib-olla vastan teie küsimusele. On ju igasuguseid lõimumise, arengukavad ja, ja, ja, ja eesmärgid, aga toome praktilise näite. 23 aastat me elame juba taastatud, Eesti riigis, aga ikka eesti keelt rääkivad inimesed ja vene keelt rääkivad inimesed elavad just nagu mingisuguse mentaalse barjääri äri taga eri meediaruumides. Neri sotsiaalsetes võrgustikes ikka meie ja nemad ütlevad teiste kohta Džugnaa, teised ütlevad esimeste kohta tiblad või sibulad. Mida see näitab? Teate, ma ei leia, et see on mingisugune väga suur probleem, me elame demokraatlikus riigis ei pea kõik Kulama ühesugused kunagi ma saan aru, et ma võib-olla vihastan kuulajad välja, aga siiski kunagi oli selline Lenini nagu välja öeldes, et me hakkame nüüd kujutama uut ajaloolist mis ta oli ühik või midagi sellist. Nõukogude rahvas. No võis riski obsesse Veski närud, kas me seda tahame või me ei pea olema ühesugused, okei, las ma jään sibulakse teie jätjagnaks. No ja mis siis küll me ikka leiame ühise keelena selles mõttes, et intelligentne inimene alati leiab naabriga ühise keele ja päike, kaabakas ei leia mitte kunagi vaatamata sellest, mis keeles nad omavahel räägivad. Nii et ma nagu ei näe siin probleemi ja ma ei saa kunagi nagu aru ma küsin ja ma ikka ei saa vastust, mis on selle integratsiooni eesmärk, tähendab lõpptulemus, mis on see koht, kus me ütleme, okei, me saime hakkama. Ma nüüd lõpetame selle ära. Keegi ei oska mulle öelda, mis asi, see on, nad jälle kiita, kes kandideeris sotside nimekirjas, kes on tegelikult väga palju vaeva näinud nende lõimumiskavade koostamisel ja elluviimisel vastas mulle niimoodi, et lõimumine on kõikvõimalike takistuste eemaldamise koostööteel väga tore. Sisuliselt tähendab seda, et kui riik loob mingisugused takistused, siis kolmas sektor, mida me rahastame, hakkab neid takistusi projektipõhiselt kõrvaldama. Ja see ongi tegelikult meie integratsiooni nagu sisu, et Me teostame mingisugust riiklikud poliitikat ja seal, kus see ei õnnestu, anname näpuotsaga mingisugustele vabaühendustele raha, ütleme teate, mis seal midagi tegime, midagi valesti, minge parandage ära ja nii see raha jagamine käibki. Milleks me seda teeme tegelikult, mida on vaja teha. Ja mida me ei suutnud ära teha 23 aastaga õpetada kõikjale mitte-eestlastele eesti keel kõik. No kui me kõik räägiksime eesti keeles, siis me seda probleemi ei oleks, mis puudutab seda kurikuulsat vene meediaruumi. No teate, ma siin vaatasin valimisõhtul, mul oli otse-eeter venekeelses aktuaalses kaameras kus meil kutsuti kohale ja seal Edgatki, enne seda oli eestikeelne aktuaalne kaamera otse-eeter. Vot sellega nähti vaeva küll-küll, nad tegid ümber künnad, vaatasid, nad ei vaadanud üldse kella. See vaene vene tüdruk seisis Evelisest, joo eetrisse, mitte kedagi ei huvitanud, mis sulab venekeelses aktuaalses kaameras. Tema on niimoodi, et noh, siis tuleneb tee ruttu ära. Pandi kuskile nurka valgustus, korraliku ei ole, midagi ei ole, sest on vene aktuaalne kaamera, see kedagi väga ei huvita ja see suhtumine tegelikult lööb välja igal pool. Minul näiteks ei ole ühtegi venelasest sõpra ja ma üldse ei ole uhke selle üle, vaid hea meelega. Ma tahaks, et mul oleks ka venelastest sõpru, muidugi ma olen Tartust pärit ja, ja üldse kui ma hakkan meenutama, millal me esimest korda üldse venelasega kohtusin. Võib-olla see oli ülikooli auditooriumis, minust aasta noorem, oli praegune kolleeg ajakirjandusmaailmas Viktoria Ladõnskaja. Tema vist jah, on esimene venelane, kellega me üldse oma eluteel kohtusin. Aga miks see ikkagi nii on, et miks, miks me ei kohtu, miks me ei saa üksteisega läbi, kui palju teil näiteks eestlastest sõpru olla? No ikka päris on, päris päris mitu on ainuke asi, et vaadake, mul on väga hea sõbranna, väga lähedane sõbranna Anneli, et me oleme temaga sõbrad, ma tea, mingi 15 aastat pole mitte kunagi temal kodus käinud. Ja ma saan aru, et lihtsalt selline omapära on. Ma tean temast kõike, aga ma ei tea, mis värvidel on teekond sateru niiet venelastega nagu teistmoodi jälle. Nii et selles mõttes ma ei tea, minul, minul on küll sõpru, miks te seda, mis seal Tartus ei ole sõpru, ma tea, isegi seal kui te lähete maad ja nädalavahetusel geniste klubide lukkude, leiate seal mõned venelased, kellega rääkida. Nii et ma, nagu ma tean, aga ma ei tea, miks lihtsalt niimoodi juhtus. Te olete nagu saates korduvalt läbi käinud olnud ka venekeelse meediajuht, peatoimetaja mitmes väljaandes, kas meedia peaks või saaks teha midagi selleks, et eestikeelsed ja venekeelseid inimesi. Lahendada Ma usun, et peaks tegema küll, aga praegu meie, meie meedia läheb seda kergemat vastupanu teed opereerida selliste nagu zip-failidega, nagu et noh, ala riigi vaenlane ja seda kõike et sellega tegeleda. Ja see on väga kurb. Tegelikult ma mäletan, et kunagi Andrei Hvostov tuli minu juurde, ma lihtsalt Insaniumi päädvamata, tal oli suurepärane idee, mille mina oma rumaluses lasin siis põhja. Ta tahtis kirjutada ühte sama arvamuslugu, mis ilmuks neljapäeval, eks Eesti Ekspressis ja reedel Den za Dnjom-is. Ja see peaks olema üks arvamuslugu kahes keeles, mis nagu ühendaks nii-öelda ühiskonda kolmanda või neljanda loob ja ma ütlesin, tead, seatsemir ei sobi. Miks te sellest, sellest ei saa venelased aru? Ma ei mäleta praegu, mis seal oli täpselt kooli mingisugune suveajalooline käsitlus, tala, kas ma ei tea, kas oli mingi Peeter Esimese või kellelegi kellegi ajaloolist rolli? Andrei sai justkui minu minu arvates tollal kuidagi valesti aru ja siis ma sain aru, et meie auditoorium seda vastu ei võta. Ja see ongi nagu see lõks, sest peatoimetaja, toimetaja, ajakirjanik ükskõik ta ikkagi, kuna meedia on ju äri siis meediajuht peab oma auditooriumi huve nagu arvestama ja kogu aeg silmas pidama ja see ongi nagu see, kus ma saan aru, kus, kus lähebki lõhe ka meedias. Nii et ma ei tea, kas peale seda on Andrei või keegi teine midagi sellist nagu proovinud. Aga tegelikult see oli väga tänuväärne algatus ja mul on väga kahju, et ma olin siis nii loll, et ma sellega edasi julgenud minna. Probleem on inimeste lahkumine Eestist ja venekeelsed inimesed lahkuvad enam kui, kui eestlased. Muidugi marurahvuslased võivad selle üle rõõmustada, aga meil on vaja, et inimesed elaksid Eestis. Meil oleks töökäsi, et meie rahvaarv ikkagi ei, ei väheneks. Kuidas teie vaatate selle peale, kuidas lõpetada ära see, et venekeelsed inimesed näeksid? Venekeelsed noored näeksid oma tulevikku siin Eestis? Nad omandasid siin hariduse ja ka oma karjääri ehitaksid üles ikkagi Eestis. Teate silma küll ei lööks nagu lahku eestlasi ja venelasi, ma väga palju kohtun inimestega ja ma väga palju käin koolides iga kord, kui ma küsin kuskil lõpuklassides, et tõstke käsi, kes, kes peale õpingud jäävad Eestisse. No kui on kaks-kolm inimest klassis, on väga hea, ma saan kõik ära, ei lähe, aga tahavad ja minna peaaegu kõik, mis pole tegelikult normaalne, sest me Me elame raskelt, meil ei ole nagu väga majanduskasv, aga töökohti, mida iganes. Ja pealekauba ma kogu aeg viriseme. Ja meie meedia ikka maalib nii musta pilti meie elust, et lihtsalt hullem justkui ei saa enam olla, saab küll. Aga noh, see ongi ise kuidagi kuidagi ise tõrjumined minema siit. Nii et ma ei tea, mis puudutab just vene noori. Ma arvan, et esiteks hariduse probleem muidugi, aga teiseks Klaaslagi tõesti on olemas just venelastele ja tööturul ja sellele juhib tähelepanu mai tea juba mitu korda ka zoovolinik. Proua Sepper, et noh, mäletate võib-olla seda kurikuulsat eksperimenti saadeti laiali mingi 60 tsiviilumbes, nii et Maša, Ivanova ja mingi meeliskirves ja siis seda kirvest kutsuti igale poole vestlusele. Maša Ivanova saadeti kirju, ta ei osutunud valituks ja nii edasi, et see kõik on tegelikkus ja sinna pole midagi parata, selles mõttes tuleb lihtsalt olla tolerantsemad ja rahulikult võtta ja ikka kuidagi konsolideeruda. Sest minu loogika ütleb küll, et vene noor, kellel on suus vene keeles emakeelena koolist väga hea eesti keel ja inglise keel tegelikult tööturul Eestis peaks olema ju paremas positsioonis kui eesti noor, kes vene keelt koolis ei viitsinud õppida, võib-olla ei õpetatudki, kes räägib küll hästi inglise keelt, eesti keelt, aga vene keelt ei räägi. No ta ongi, ta ongi tugevamas positsioonis, aga vaadake, kui need noored juba põhimõtteliselt vaatavad kuskile välismaale nii eesti kui vene omad, siis me peaksime ikkagi, ma tulen jälle selle sotsiaalpoliitika juurde tagasi, et vaadake, meil noortel pole kuskil elada. Ainuke võimalus on, kas sa, kas sa üürid korterit, tädi Maalit Lasnamäel või sa elad vanemate juures, mingisugust odavat rendipinda kuskil riikliku rendipinda pole olemas. Mingisugust tööhõive kava pole olemas. Tudengil pole võimalik töötada 0,5 0,3 kohaga ja nii edasi, et need on asjad, mis tegelikult mõjutavad. Mida te oma lastele soovitate, mis tee nemad juba vanemad on, on valinud, on nad Eestisse jäänud, seovad nad oma tuleviku Eestiga. Tütar, kes õppis eesti koolis, ei seo mingil juhul. Nonii, lihtsalt juhtus ta õpi Moskvas, aga peale seda ta ilmselt ilmselt abiellub ja läheb ups ups kaugemale maale. Aga ta selle sihikindel, kui ta enne lõpetab ülikooli, ma loodan. Vanem poeg õppis mul Itaalias, lase peensas ja ma tegelikult arvasin, et ta jääb Itaaliasse, eks tal meeldib Eestis tuli tagasi, tuli tagasi, töötab, no vaatame, mis edasi saab. Kuna temal on ka nüüd suur armastus, nii et võib-olla ta kolib sinna. Nii et jah, üks üks poeg on mul parameedik EMOs. See käis mul sõjaväes ja on täitsa selline. Hästi eestimeelne eestikeelne noormees meie peres ja üks õpib, õpib Tallinna Ülikoolis, et veel vaatab ringi, keeldud jääb ka Eestisse ja abielus, kusjuures siin Eestis eesti tüdrukuga. Noh, enam-vähem ikka jäävad siia, ma loodan. Kui veel teie perest rääkida teie ema, Margarita koorova. Tema on staažikas Tallinna volikogu liige esimesest koosseisust saadik peale taasiseseisvumist ja, ja tema on samuti Keskerakonna liige. Milline oli tema mõju teile, kui te asusite poliitikasse? Tegelikult mul on väga vastik iseloom ja ma iga hinne ja Eesti hiilisin kõrvale kõik kõikides tema valimiskampaaniatest ja kuna ma olin ajakirjanik, siis ma nagu sain aru, et ma ei tohi nagu mingit poolt valida nii-öelda. Ja tegelikult, kui ma hakkasin poliitika peale mõtlema, siis mu esimene valik oli Reformierakond. Ma mõtlesin, et reform on see, mis nagu viib edasi ja nii edasi. Liberaalne maailmavaade on jah. Aga aastal 2007 see sai minu jaoks täiesti, see oli täiesti välistatud ja on seni on välistatud. Nii et siis ma hakkasin mõtlema, et nojah, et pole nagu paha, hakkasin süvenema, mida seal see keskräägib, mida ta teeb. Ja siis nagu see valik sai tehtud kergiga. Mis arvate, kas kolmas põlvkond mõni teie lastest ka tulevikus liitub Eesti poliitikaga? Tegelikult mulle väga meeldivad meie tublid kesknoored, kes aitavad meil teha tänavakampaaniat, kellel põlevad silmad ja nii edasi. Aga selleks, et minna poliitikasse nii-öelda tegelikult poliitikasse. Need lapspoliitikud, nad ei meeldi mulle üldse, selleks peab olema kogemus. Sul peab olema mingisugune mõõdet, tere, tööelu mingi karjäär selja taga, et ei taha nagu näpuga kellelegi kellegi kohta näidata, aga ministrid, kelle esimene tööboss ongi minister, no see pole normaalne. Selles mõttes, et igas kollektiivis on link, riigid on oma mingisugused omapärad, sa pead inimeste ära kuulama, sa pead. Ühesõnaga, on vaja kogemust. Et kui meil on nagu presidendivalimistel, sa ei pea, sa ei või olla noorem kui 40 aastat, mina hea meelega, nagu teeks ka heaks ka riigikogu mingisugused sensisest. Lihtsalt laps ei lähe poliitikasse, kui ta on normaalne inimene, avatud silmaringiga, need noored karjeristid, no ei tea, mis, mis neist, mis pärast saab, ma ei taha kedagi solvata. Isiklik arvamus, aga no nii on. Nii et oma lastele ma seda küll ei soovi, enne, kui nad on midagi elus saavutanud. Veel tahan teada, kes on need inimesed, kes on teid ja teie maailmavaadet enim kujundanud, kas võiksite nimetada. Ja mis eluperioodist pärinevat ülikoolist. Olete Tartu Ülikoolis vene keelt kirjandust õppinud või oled mingist muust ajastust? No inimesi inimesi oli küll, mulle väga vedas selles mõttes, et, et kui ma läksin Tartusse õppima, siis seal oli see sulised Lotmani aegne Tartu ja seal õppis inimesi Novosibirskis Kiievist ja Moskvast ja igalt poolt Nõukogude Liidust tulistus tulin just ekstra selle jaoks, et Lotmani juurde õppima tulla. Nii et lihtsalt see oli, see oli väga tore aeg ja see oli väga-väga kirju, väga huvitav seltskond ja paljud minu tollased kursusekaaslased olnud päris sellised silmapaistvad inimesed, semiootikud, ka semiootikud ja muud igasugused huvitavad tegelased. See oli väga tore aeg, aga tegelikult, mis mind ennast nagu kõige rohkem mõjutas. Ilmselt ikka lugemine on raamatuid, mida ma kord aastas ma loen läbi Tolstoi rahu ja sõda, et no lihtsalt nii on iga jumala aasta või ma ei tea mingisuguse Forsantide saaga on raamatut, mille loed ja jälle jälle jälle midagi uut, avastad seal ja ma ei tea, kas see kunagi üldse lõppeb, kas ma, kas ma jõuan ka kõik need kihid sealt nagu aru saada ja välja tõmmata enne, enne kui ma siit maailmast lahkunud? Nii saate alguses lubasime valimistulemustest rääkida, aeg on lennanud linnutiivul. Räägime siis sellest teie tulemusest tegelikult Keskerakonna nimekirjade ka pääsesid üle noaterad, olite 12. nimekiri ja täiesti lõpus. Aga te saite 25000 häält ja jätsid selja taha Savisaare, kes sai 18000 Stalnuhhini, kes sai 11000 Jüri Ratase, kes sai 8000. Mis toimus, mis te tegite? Ma tegin kampaaniat esimest korda elus, ma tegin enda kampaaniat, sest olles ajakirjanik ma oskan kampaaniat teha ja lihtsalt riigikogu valimistel. Ma tegin piirkonna kampaaniat, kuna ma olen esinumber seal olnud ja selget esinumbri vastutus on mitte riigikogu valimistel vabadega, kohalikel valimistel ja esinumbri vastutus on see, et kogu nimekiri saaks hea positsiooni, siis ma nagu mul isiklikult kampaaniaid polnud üldse. Nii et tulemus jäigi tagasihoidlikumaks lihtsalt seetõttu, aga no seal ei olnudki nagu see prioriteet. Et saada endale mingisuguse rekordi ka seekord tegelikult ei olnud. Nii et ma arvan, et asi on selles, et kasutades Kalev Kallo ütlemist mulle lihtsalt jäävad hääled külge mis nad jäävad mulle külge, ma tõepoolest ei tea, ma tean, et ma meeldin inimestele ongi eelelist, ma lugesin õhtulehest, et ma jätan mingisuguse naabri korterist tüdruku mulje, võib-olla nii on, ma sõidan ühistranspordiga, ma käin turul, ma räägin inimestega. Ma iga reede võtan vastu kodanikke ja mul on alati pikk nimekiri inimestest, kes tulevad oma muredega ja nii edasi. Et ja mulle meeldib see väga ja mulle väga meeldib tänavakampaaniat. Mulle tõepoolest meeldib, kui ma panen telgi üles ja seedatavas Dirgise tulevad mingid mutid ja tädid ja lapsed ja onud ja räägivad oma muredest ja me helistame ja lahendame seal, kus see võimalik on, sul lahe, mulle väga meeldib. Aga sõnastage, millised on nende 25000 Eesti vabariigi kodaniku ootused, kes teid valisid just nimelt nende nende kohtumiste põhjal üle Eesti. Esimene ja kõige suurema on muidugi seotud sellega, et tuleb midagi ette võtta meie sotsiaalpoliitikaga, et tegelikult see on, kas see oli minu sõnum, mida ma väga tugevalt võimendasin, iga kord, kui oma inimestega kohtasin, et vaadake, meest, räägitakse kui edumaast, kus me täidame kõikvõimalikke Maastrichti kriteeriumi, me oleme väga edukad, me oleme väga kannatlikud, meist maalitakse sellised, me oleme Euroopa liidus selline Ollik, mille hinnaga mässaja hoidik olema. Tegelikult need on, seal on meie rahvas, meie tervis, meie sotsiaalvaldkond ja nii edasi ja kui juba minna nii-öelda natuke unistada, siis inimese sotsiaalse kaitse peaks olema samasugune kriteerium nagu ma tea, inflatsioon või mingisugune välisvõlg. Sest see, mitu hammast on suus, meie inimesel ei ole sugugi vähetähtsam kui see, kui suur on Eesti riigivõlg või kui väike on Eesti riigivõlg. Kusjuures ei vasta tõele, et meil on olematu riigivõlg, sest kõik meie riiklikud ettevõtted on laenu võtnud ikka, niiet kõik on võtnud. Nii et kõik meie, need, aga see on juba omaette teema, nii et see sotsiaalne sotsiaalne oli muidugi number üks. Mis puudutab venelasi ja mis siin salata, oligi see sõnum, et Me peame midagi ette võtma nende koolidega ja muude asjadega, ma ei tea, kuidas ma sellega hakkan tegelema ja tegelikult mind nüüd pressitakse seda nurka, võrdlus aga. Aga on selge, et meie vähemusrahvuste probleemid vajavad mingisugust lahendamist. Te plaanite tõstatada Euroopa Parlamendi tasandil ka venekeelse hariduse teema? Ma ei saa öelda, et see on, mul on see selge plaan olemas, sest ausalt öeldes ei ole ju seda mehhanismi, mille kaudu Euroopa parlament peaks nagu siin, aga midagi lahendama. Aga selge on see, et Euroopa Parlamendi tribüün on ikka märksa kõrgem kurjukkuma. Nii et kui midagi peaks valesti minema, siis masena ikka võtab. Kas vene keel ja vene kultuur on ohustatud Eestis? Vene kultuuri ja vene keel ei ole ohustatud mitte kuskil maailmas sel lihtsalt põhjusel, et selle keelekandjad või ma ei tea, 150 miljonit midagi sellist. Asi ei ole selles, asi on selles, et meil on kujunenud väga ohtlik olukord kus väga suure elanikkonna nii-öelda vaimne keskus, vaimne magnet asub väljaspool meie riiki mis tegelikult on hästi ohtlik asi. Seda me teame veel piiblist ja et kui ühe osa elanikke, vaimne elu ei ole siin, see ei ole hea. Ja me ei suutnud seda siin kujundada, mis on tegelikult väga suur apsakas. Ja kui praegu valitsus vaatab ringi selle Ukraina kriisi taustal ja mõtleb, et oh isver kestnud suhtleks nende venelastega hakkame teda oma mingisugust kanalit ja mida iganes siis vaadake peeglisse, andkem endale aru, et me ise suretama välja vene intelligentsi. No ütleme, et taastootmise kui me paneme kinni vene koolid, kui me ei anna korralikku venekeelset haridust, siis meil polegi muidugi võtta kuskilt seda intelligentset venelast, kes hakkaks nendega meedia kaudu suhtlema. Ja tulemus ongi see, et meil on üks marginaliseerunud seltskond, kes vaatab piiri taga ja need laiutavad käsi, et ah kestnud kestnud leiab endaga ühise keele ja ei olegi kedagi. Nii et tegelikult me tegime selle ise ja me peame nüüd esimene samm, mis me peame lihtsalt andma endale aru, et see viga on tehtud ja siis vaatame, kuidas me hakkame seda parandama, aga see ei ole europarlamendi teema kindlasti. Aga kas seda vaimset keset on võimalik Eestis luua mille puudu, millest te rääkisite? No see lihtsalt peab olema loodud, aga vaadake, mis toimub meil no näiteks vene teatriga. Noh, okei, ma saan aru, et see on lihtsalt üks, üks üks teater, aga. Selleks, et näiteks Türkmenistanis sapparmratnjaazov üldse buldooseriga lükkas kokku vene teatri, aga, aga miskipärast ma ei kuule, et Venemaa või vene organisatsioonid muretseksid Vene kultuuri pärast Türkmenistanis. Seda tuuakse tihti võrdluseks, et Eestis on kõik hästi, aga kaevatakse, et Eestis on kõik halvasti. Samas Türkmenistanis on kõik halvasti, aga see ei ole probleem. Teate, ma ei tea, miks, miks minu käest pidevalt küsitakse mingisuguste Venemaarektsioonide kohta. Mina ei oska siin midagi kommenteerida, nii et palun ärge minu käest pärige, miks, miks Putin räägib seda ja räägi toda. Et iga kord, kui mulle öeldakse, et Putin ma vastan selle peale, et ma just kontuuristama arveldusarved Putin, et pole veel raha laekunud. Nii et ma ei tea, mida nad seal teevad, miks nad seda teevad. Aga fakt on see, et meil siin on kolmandik inimesi, kelle emakeeleks on vene keel ja nende inimeste suhtes. Eesti riik teeb vigu kusjuures vigu mitte sellepärast, et isegi kahjustatakse nende inimeste huve. Sellega kahjustatakse ka Eesti riiki. Nii et see on minu sõnum. Ma ei hakka siin praegu rääkima Türkmenbashi islamile kellelegi veel, aga me peame tegelema sellega siin Eestis. Kuivõrd võis teie valimisvõidule kaasa aidata kapo just sellega, et pani teid oma aastaraamatusse? Jah, Ringkonnakohus käskis teie nime sealt aastramatust eemaldada. Kaapan nüüd muidugi taotluse saatnud riigikohtusse, me ei tea veel, kas riigikohus loa annab selle edasi menetlemiseks, aga aga kas see võis teile hääli juurde tuua? Tegelikult? Mihhail Stalnuhhin, K viitab Ekspressis sel nädalal, et sellel võis oma roll olla. Ilmselt oli küll, no vaadake, kui minna nii-öelda mõist sõpradega siin arutasime seda enne valimisi, et esiteks ma nüüd ootan kaport arvelt reklaami eest ja teiseks, et võib olla, tahtsid minust lahti saada niimoodi, saadaks Brüsselisse ära ja ongi nagu ongi nagu mure murtud. Nii et usun ja et see, see oma oma tulemuse sai. Selles mõttes, et vaadake, kui inimest kiusatakse taga, siis ikkagi see, see toob talle sümpaatia, seda enam, et see kohtulahend oli väga selge. Ja nüüd see kassatsioonikaebuse tekst on ikka väga imelik. Kas tänu KaPole võitsite siis Stalnuhhini ka tema kodulinnas Narvas saite rohkem hääli kui Stalnuhhini? Ma ei tea, miks ma Stalnuhhini võitsin, ilmselt me viskasime nalja enne valimisi, nüüd ongi valimised, kas Stalnuhhin Võdumbudumust, Stalnuhhin, et kes seal rohkem meeldib? Aga mis puudutab KAPO'd, siis Michal'ile kaebusega KAPO kohtusse ja tal oli viiendal mail, tal pidi olema käes kohtuotsus, aga see lükati edasi juunikuusse. Nii et ma usun ka tema veel saab pildile KAPO KAPO kohtuprotsessiga. Kas ta Keskerakonna valimistulemusi olete jõudnud juba laiemalt analüüsida, mis oli ikkagi selle põhjused. Kuigi arvamusküsitlused enne valimisi näitasid, prognoosisid Keskerakonna võitu ikkagi, erakond tervikuna jäi reformile alla ja, ja ei saanud kahte kohta. No tegelikult ma rääkisin veel mõni nädal tagasi, kui need esimesed sõitjungi reitingud hirmusid, et reiting ongi väga ohtlik asi, uinutab ära nii sind ennast kui ka sinu toetajaid. Sest inimene vaatab, et nad saavad nagunii kaks mandaati, mis ma nüüd lähen, ma ei lähe kuskile. Ja mina siis istun kodus, mitte vihmasele telki lähemale, kuni saan. No see, see on väga ohtlik, väga ohtlik koht. Tegelikult ma arvan, et võiks nagu rohkem pingutada ka meie ise võiksime rohkem pingutada. Mis te arvate, see võitlus e-valimiste vastu, ehk see võis hoopis teie vastaseid mobiliseerida neid valijaid, kes muidu ei plaaninudki Euroopa parlamenti valima minna või, või Euroopa Parlamendi valida? Aga kuna neid häiris see, et aa, keegi ründab e-valimisi, noh hea küll, ma siis valida ükskõik millise erakonna, kas v valimiste poolt. Ma arvan, et siin on teatud iva olemas lihtsalt pärast, et kui sa oled mingi laisk inimene, tšilli öösel madi arvutis, vaatad, et siin vilgub mingisugune reklaamik, et val jäi pali iks klikidele liigsile ja satud kohe valimisleheküljele ja validki ära, kuna sul ID-kaart arvutis juba sees. Et see on nagu mugav, tore, meil seda ei olnud, aga probleem on selles, et ma tõepoolest ei usalda hääletusi. Ta tõepoolest seal on läbipaistvad ja turvalised. Nii et kas see oli viga või ei olnud, ma küll jään vastuse võlgu, ise ma sain poolteist 1000 e-häält. Nii et ei saa kurta midagi. Jüri Ratas ütles esmaspäeval, ma tsiteerin valimistulemused näitavad, et Keskerakond on kaldunud äärmusesse Keskerakonna programmiline eesmärk con olla siinsete kogukondade ühendaja ning esindada kõiki Eestis elavaid inimesi. Kahjuks näitavad valimistulemused, et erakond on oma keskselt teljelt kõrvale nihkunud. Tsitaadi lõpp, mis osas Jüri Ratasega nõustute või kuidas vastu väidata? Siit tema jutust kumab justkui ka, et, et Keskerakonna valijate enamus on venekeelsed inimesed ja nii-öelda see eestikeelne valija on jäetud kõrvale. Ma ei saa sellega nõus olla, sellepärast et esiteks keegi mitte kuskil ei ole tõestanud, et näiteks Yana Toomi eestlased ei vali. Mina tean, ikka, vetika valivad. Aga see, see on see asi, mida me ei saa kuidagi uurida. Et ma tean raudselt, et need vanaprouad, kes käisid mul kätt surumas tänaval, räägivad, et te ajate õiget asja, kui te üritate matusetoetuse tagasi tuua ja kui te räägite energiajookide keelustamisest ja kui te räägite pensionitõusust ja nii edasi, et ma ma nagu ei arva, et maandud, pannud venelasi, see on üks asi. Ja teine asi on see, et no ma ei tea, ma ei hakka nagu hindama kellegi kampaaniat, aga ma usun, et vaadake, kui me vaatame nende häälte häälte arvu lihtsalt puhtaritmeetiliselt. Kui me liidame meie Mihhail Stalnuhhini hääled nii-öelda vene hääldeks ja teised nii-öelda eesti häälteks, siis olge suhe täpselt kuskil, ma ei tea, 40 40 60 midagi sellist nagu, nagu meie ühiskonna sky. Võib-olla asi on lihtsalt selles, et neil oli ainult kaks venelased kandidaati nimekirjas ja üheksa eestlast. Nii et pole ime, et need hääle sageli olnud nii suured. Aga seda kõike tuleb, tuleb veel mõelda. Millel on see kuupäev, millal ta esimest korda siis Brüsselisse lendate üldse. Kas te varem olete Brüsselis käinud? Olen käinud, ma ei tea, mingi 10 15 korda midagi sellist, noh nagu me kõiklikule on käinud jah. Aga millal esimest korda Europarlamendi saadikuna? Esimesest juulist peaks juba olema nagu europarlamendi saadik ja esimene istung Strasbourgis, teisel juulil. Aga enne seda tuleb veel miljon asja lahendada. Korterid ja muud asjad, et ma saan hakkama. Kui te satute lennukis kõrvuti istmetele istuma Andrus Ansipiga, kes küll jah, on teile andnud Eesti kodakondsuse, aga samas on nüüd teie üks suurimaid kriitikuid ja ründajaid. Kas istute terve tee vaikides või mis te arvate, kuidas üldse läbi hakata saama, peate ju ühes fraktsioonis hakkama tööle. Ma arvan, et 20 inimest alati saavad läbi, et siin nagu mingit probleemi ma ei näe, tegelikult ja huvitav on huvitav on. Sest noh, näiteks Tunne Kelam, kes ründas mind kohe öösel peale valimisi, temaga sain tuttavaks alles järgmisel hommikul ja surusin ta kätt ja ütlesin, et kuulge, härra Kelam, et miks te nii minu kohta niimoodi räägite, te ju näete mind tegelikult esimest korda elus, millega ta pidi nõustab. Nii et ma usun, et finantsidega ka leiame mingisugused ühised ühised teemad rääkimiseks. Mida Yana toom te siis teete, kui te ei tee poliitikat? Ei, hoolitse laste eest. Mida te teete siis, kui teil on vabad? Kui Ahja sõidan rattaga, ma olen paadunud jalgrattur, loete Tolstoi, kuulsime, loen ja mis mulle väga meeldib. Tabel Ma kudum. Ma kudunud nagu kudumismasin, et vahest, ja mul on keegi, keegi kodus enam ei taha endale kampsunid, siis kõigil on neli-viis tükki olemas. Ja meel mulle väga meeldib süüa teha. Nii et ma olen täitsa täitsa normaalne naine. Te kuulata ka muusikat ja ma palusin teil ka meie saate lõppu valida ühe loo kuulajatele tuua näide teie lemmikutest. Kaarik sukatšov, kes ta on. Kariksügatšofon vere muusik, selline kuidas ma ütlen vene keeles öeldakse bastionis selline, mis, mis võrdlusega peaksin tooma Eestimaaga no mai tea, Juku-Kalle Raid midagi sellist, ühesõnaga, selline lahe vend, kes laulab sellised imelikke asju, miks, miks ma teda teda välja valisin, ega ta pole minu lemmik, aga ma arvasin, et kui mul juba selline kuvand, et ma olen venelane, siis ma juba olen venelane ka teie eetris ja see on tõepoolest lahe ja naljakas laul. Nii et vahest tõstab tujuga. Vanaema suitsetab piipu babuška kurje tüdruku Yana toom. Suur tänu, et tulite stuudiosse kindlasti järgnevate aastate jooksul korduvalt teiega vikerraadio eetris räägime siis küll kindlasti rohkem Euroopa Parlamendi asjadest tahame kuulajaid kursis hoida sellega, millega ta Euroopa Parlamendis hakkate tegelema. Aga praegu ütlen kuulajatele head päeva jätku. Saatejuhi rollis oli Arp Müller ja lõpetama jääv lugu Yana Toomi valikul.