Tere tänase saatekülalist teatakse kui ühiskonnateadlast ja politoloogi Eestis mäletatakse teda kui poliitikut, aga teadusringkondades teatakse ka tema füüsiku tausta. Viis aastat tagasi pälvis ta ühelt oma tööandjalt Tartu ülikoolilt kõrgeima tunnustuse süteauhinna ja medali demokraatlike valimissüsteemide uurimise eest. Aga tema teine ülikool, California Ülikool hõlvainis tunnustas sel kevadel teda pikaajalise kõrgetasemelise teadustöö ees silmapaistva emeriitprofessori auhinnaga. Aga ta ei ole loorberitele puhkama jäänud. Tere tulemast meie saatesse, professor Rein Taagepera. Täna ja ma täpsustaksin, et mu kõige kõrgema auhind on süteauhind Uppsala süte sihtasutuselt. See on ülemaailmselt politoloogia suuruselt suurim auhind. Aga alustame siis saatega, mina olen Lauri Varik. Teil on praegu tihe kevadise meistri lõpp siin Tartus käsil. Eilegi olite magistritööde kaitsmisel. Kuidas praegu rahule jääte, noortega? Täiesti mina juhendasin või gaasi, juhendasin kahte tööd ja need olid väga tugevad mõlemad. Aga mis teemad need on praegu? Ühel Oliveril oli, kuidas mõõta Ta rahulolematus sisendina ja selliseid jõhkraid tegusid, nagu mõrvad ja enesetapud, väljundina ja kuidas erinevatel maadel need omavahel seotud on. Mida rohkem on üldrahva hulgas rahulolematust, seda rohkem kipub olema ka neid kahetseda, vaid tegusid. Teine töö on võrrelda kahte viisi valimissüsteemide võrdelisuses. Ja väga keeruline müstiline tulemus on, aga see läheb liiga tehniliseks. Te olete siin Tartu Ülikoolis nüüd töötanud juba üle 20 aasta. 1990 32 oli see, kui sotsiaalteaduskonna lõite isiklikult siia 92 aasta aastal. Aja jooksul on siis tudengeid ikka siit väga palju läbi käinud. Kuidas teile tundub, kuidas aja jooksul selle 20 või rohkema aasta jooksul on nad muutunud? Suurim muudatus on tol ajal, mitte keegi suvel ega töö kõrva õppimise kõrvalt ei töötanud ja nüüd on nii, et palju suurem osa mulle tundub, et töötavad ka õppimise ajal kui näiteks USA baas, kus on olnud kogu aeg tavaline aga mõõdukas piirides ja nii, et see piiranud nende õppimisaega selgesti ja mõjutab negatiivselt sel ajal, kui silmaringi laienemine mõjutab positiivselt Aga see õppimistahe või ka õppimise kvaliteet, kas see on ka kannatanud? Mul on ainult üks täpne võrdluspunkt, andsin sama kursus parajasti Californias ja andsin sama vaheeksami täpselt siin. Ja siin olid tulemused natuke paremad. Väga hea, aga teie enda tegemised siis praegu siin ülikoolis tudengite magistrantide doktorantide õpetamise kõrval. Millega tegelete? Tahaks lõpule viia uurimust riikide kasvumuutuse suhtes ajaloo jooksul. Seos raamatu ulatusega töö, aga see liigub mul muude tegevuste kõrval väga aeglaselt. Otsin kaasautorid, kes mõned ebameeldivamad osad ära teeks. Teadustöö kõrval te olete ka oma mälestuste kirjapanemisega tegelenud ja asja nüüd ka just poodidesse jõudnud, siis teie uus raamat, see on mälestuste teine osa pealkirjaga Mare ja mina ja puudutab siis ajavahemikku 1960 kuni 70. Kas võib vist öelda, et need olid teie ilu, elu, ilusamad aastad. Kõige ilusam minu jaoks oli, oli olla viieaastane, aga kahtlemata pere loomine oli väljakutse ja ilus aeg ja laste juurde rõõmutsemine. Ma ütlen nimelt mitte laste juurdemuretsemine sest selles suhtes Eesti vanemad teevad muredex isegi asjad kus on olnud täitsa põhjust rõõmustamiseks ja elukutse ja mõnel määral poliitilist tegevust Eesti kasuks. See kõik mahtus sinna ja pagulaste hulgas sel ajal ümbermõtlemine. Tunne, et ollakse ajutiselt paguluses, hakkas tugevalt muutuma, et on vist midagi püsivamat. Jah, selle juurde me ka kohe tahan nivel jõuda, aga üldse kus tekkis mõte oma sellised mälestused kirja panna ja raamatuna välja anda ja üldse, kuidas te, kuidas te kõik, see nii hästi veel ka meeles on, kas on mingisuguseid märkmeid tollest ajast? Esimene raamat, mis käsitles 27 esimest eluaastat kahe aasta eest. See oli suurelt mälus kirjutatud ja oli tung endale ja ma ei tea, kellele teistele kirja panna, see, mis mul kogu aeg peas püsis, teed oma lapsepõlvele. See teine köide, nüüd Mare väga soovitas mul jätkata mälestuste kirjutamist. Ja ta jõudis veel kolmveerand käsikirjast läbi lugeda enne kui enam ei jõudnud. Te kirjeldate, nagu ütlesite, siis seal nii enda isikliku elu, seal on laste sünd ja kasvamine väikesest peast, aga ka just paguluses toimunud arutelusid ja arenguid tol ajal, nii et see 60.-te aeg oli siis päris aktiivne, selline diskussioonide aeg. See oli jah, ümbermõtlemise aeg, viiekümnendatel ladvik võib-olla jagas karu nahka, et kes ministrikoha saab, kui tagasi minnakse, kuuekümnete tal oli, libises sisse sõnad nagu uus kodumaa väliseesti ajakirjanduses ja vana koduma ja suhtumine Nõukogude Eestisse. Kaks asja Nõukogude Eestis läks kuuekümnendatel elu natuke paremaks võrreldes 50.-tega. Ja siis oli küsimus, kuidas seda ütleme ameeriklastele rääkides kajastada. Kui ütelda, et Eestis on kohutavalt jõhker okupatsioon, rahvast küüditatakse siis võib tulemus, et noh, oli kena, tubli väike rahvas, aga läinud kahju küll. Mis me enam temas räägime, kui ütleme, et Nõukogude Eestis on siiski tärganud uus tugev kultuurielu, siis öeldakse jälle, noh, sel puhul, mis te siis üldse kaeblette, kõik on korras, kuidas selle vahel joont hoida? Ja pagulaste seisukohast see valus küsimus, mida peaaegu kunagi välja öeldud. Et kas me tegime õigesti, kui kodumaalt lahkusime. Ja mida paremaks läks elu Eestis ilma kunagi saamata heaks? Läks küsimus valusamaks. Kui oleks Stalini terror Eestis kestnud, siis oleks, on täielik õigus ütelda jah. Me päästsime enda ja perekonna minnes pagulusse. Aga kui Eesti läks elu talu tavaks, siis läks väga valusaks ja küsimus, kas me tegime õigesti nii valusaks, et seda kunagi välja ei öeldud, aga tuli siis lõhe nende vahel, kes ütles, et Eestis pole midagi muutunud, on sama nagu Stahli najal ja teised, kes ütlesid, kulgevad vaatame, nüüd, on ikka muutunud ka natuke. Aga teie arvates teie meelest, miks seda lahkumise küsimus siis kardeti või ei tahetud käsitleda? Küsimus, kas me tegime õigesti lahkudes ja väga raske on ütelda, et ei kui ma ette teadnud, et enamus rahvas ei küüditada kui me näeme, minu kolleegid Tartu Ülikoolis näiteks töötavad edasi, neid oli küüditatud sel ajal, kui mina olen mingis Toronto haiglas sanitaariks. Kas ma tegin õigesti, et ma nüüd vaba sanitaarkui võiksin olla respekteeritud Ülikooli professor edasi Tartus? See on väga valus küsimus, kas ma tegin õigesti? Jah, mina noore inimesena ka seda aega ei mäleta, ei oska võrrelda, aga ma arvan, et ega Eestis siin ka vaimsuse mõttes või sellise Ta osas ja loomulikult ka kerge ei olnud olla inimestel. Kui suur see optimism Eesti osas siis 1900 kuuekümnendatel Läänes oli, sest nõukogude kord oli ju siin rangelt paigas juba üle 20 aasta lootust paremuse poole nagu ei paistnud, kuidas te seal eestlased, lääne, siis sel ajal suutsite seda optimismi entusiasmi säilitada? Mingisugused muutused siin võivad tulla? Tulla ma mäletan juhtumeid natuke hiljem, seitsmekümnendatel kui minu kolleeg John Boyd mulle järsku nagu siinses taevast esitas küsimuse õppejõudude postkastide ees. Et kas ma tõesti arvan, et Eesti saab kunagi vabaks. Ja ma vastasin paugupealt, et seni, kui rahvas on olemas, on võimalus olemas. Kas see minu eluajal juhtub, seda ma ei tea. Sünge optimism, et et seni, kuni on võimalus olemas seni olnud mõtet sipelda Kuidas te ise tol ajal Eestiga kontakti saite või hoidsite? See oli väga nõrk. Me läksime Marega 1060 aastaks Soome, mis oli kah arva selline tegu, milles paljud pagulased arvasid, et nüüd lähme lollist peast venelaste küünte vahele või koguni Meil on kavatsus minna pool punasesse Soome kommunismi piima. Ja seal me kohtusime esimest korda võib-olla esimese turismirühmaga, kes üldse soome tuli pärast sõda, enne seda olid ainult sellised nagu delegatsioonid. Ja mul oli kontakt ühe füüsikuga Tartus, mis oli kah pagulaste seisukohas reetlik tegu. Ja ta tõi mulle külla endaga kaasa nii 14 minu vanust ja meil oli umbes sama palju stipendiaat töö eest eesti noori Põhja-Ameerikast. Nii et see oli selline ajalooline, kokku saame, niikuinii ei võeta esimest korda viis kodueestlast ja viis pagulaseestlaste kõik kahe kümnetes said üle 20 aasta või 15 aasta uuesti omavahel kokku. Ja millest me siis rääkisime? Teate? Ei osanud palju midagi üksteiselt küsida sellist, millest oleks teadnud, et teine tohib vastata. Millal te esimest korda Eestisse jõudsite ja mis tunne siis teid valdasid? Mina jõudsin Eestisse alles 1987. Selleks ajad olid kõik, kes tahtsid, ka kõvada antikommunistid, kes seda väljendanud olid kõik saanud Eestis käia. Mina olin täiesti viimases kategoorias, keda enne laulva revolutsiooni Eestisse ei lastud, kord olime juba laevale minema Helsingis ja siis võeti viisad ära. Aga see tunne, kui Eestisse jõudsite, kuidas see vastas teie ootustele? 1987 tulles Soomest Helsingist, oli tunne, et et Tallinn on üldpildilt üllal küllaltki Helsingi moodi ja alles siis, kui Helsingisse tagasi läksin, siis hakkasin tundma, et ah, vaat sellist juhtumit Taljaseks asi juhtuda. Selliste inimeste käitumist Tallinnas ei saaks juhtuda. Aga muidugi see esimene sõit 87 oli väga noh, mitte just vapustav. Aga siis oli juba olnud niimoodi, et järsku ma sain mitte ainult Tallina, vaid ka akadeemia liikmed ütlesid, et noh, kas sõidame ka Tartusse ja käisin ka Tartus ära. Otse Mart Niklus ukse taga, tema ise oli veel vanglas. Nii et olid juba sellised vabamad hetked, kuigi oli veel nõukogude kord ja te kirjutate muuhulgas siin mälestusteraamatus ka sellisest noh, kas vastasseisust või erimeelsusest pagulaste seas, kuidas siis jah, tollal kuuekümnendatel Nõukogude Liitu suhtuda ja Ma sain lugedes aru, et teie käisite välja sellise mõtte Eestist kui nõndanimetatud satelliitriigist, mis kaudu nagu suuremat iseseisvust saavutada, rääkige sellest ideest. Jah, no ilmne oli, et pärast Ungari mahasurumist, et Nõukogude Liidu varisemist ette nähtaval ajal ei ole ja aga vahepeal suur vahe oli Ungari või Rumeenia või Bulgaaria egi olukorras võrreldes Eestiga, eriti et seal ei olnud vene sisse rändu ja nii et koos Helmoraagiga. Me esitasime soorituse Ameerika valitsusele, et Ameerika valitsus soovitaks Moskvale muuta Balti riigid eraldi satelliitriik, näiteks nagu nagu Poola ja Tšehhi. Lootus oli väike, aga tasus ära, et kaks inimest oma naha turule tooksid ja selle välja pakuksid. Suhtumine oli Ameerika poolt, nagu me kaudselt kuulsime Brežinski kaudu, et noh, need mõistlikumad mehed kui, kui pagulasjuhid üldiselt. Aga tunne oli, et, et selleks, et me päris mõistlikud oleksime, peaksime kehtivat olukorda veelgi rohkem vastu võtma. Pagulastele üldiselt see ei meeldinud, süüdistati meid eesti mahamüümiseks, minu vastus oli, et kuulge, Konstantin Päts ei jätnud mulle midagi enam maha müüa. Me katsume Eestit saada natukenegi vabamasse olukorda. Nii et selline vastukaja siis pagulasliidrite seas oli pigem hoopis teravdatud Celine varma Eesti eksiilvalitsuse juht oli, oli selge erand ja tema ringkond Rootsis. Tema kirjutas mulle omavahel, et sellest on tehtud paguluses liiga suur number. Aga vaata tõele näkku, ega sa sellega midagi ei saavuta, võttis rahulikult. Aga Eesti ajalehed üldise suhtusid peale teataja Rootsis suhtusid väga-väga negatiivselt vastukajad Eestis, nii palju, kui neid tuli, olid positiivsed, aga nii varma moodi, et jah küll oleks hea saada Poola olukorda, aga lootus selleks on üpris vähe. Ja siin ma naasen siis jällegi selle optimismi küsimuse juurde, et teis ikkagi selline lootusega optimism siis kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel kui siin Eestis oli ikkagi sügav stagnatsiooniaeg teis nagu see kadunud ja teie uskusite, et muutused on veel võimalikud nõukogude liidus. Tol ajal Eestis luuletaja August Sang luuletas, ma ei tea, kas see trükki jõudis sa tegema pead kõik, mis suudad ka, isegi kui suurt ei suuda. Ja see võiks olla minu hoiaku kokku võt. Tol ajal. Väga hea, te kirjutate ka oma laste kasvatamisest, kes just siis seal 60.-te alguses sündisid, mis põhimõtetest lähtuvalt te olete oma lapsi kasvatanud? Vastutuskasvatus, või võimestus, kasvatus. Mis tähendab, et ise jooksed, ise kukud, ise tõused püsti ja ise püsida, kui soovid oma riided puhtaks. Selle vastandiks, ma olen Eestis väga palju käsu ja keelukasvatust. Ära jookse, järsku kukud, nüüd kokku, kukkusid, no kas ma ei ütelnud? Laps juba nutab, mitte sellepärast, et kukkudes haiget sai, vaid teadis, et kui ta kukub, siis tuleb pahandamine. Mul oli lühike äike, juhtum kahe nädala esin jäneseraja alguses enne super superranda, seal on meetri sügamine, kuiv õhk, raha, mina oleks kolme-nelja-aastasel lapsel lasknud seal läbi jõukerdada ja rõõmsalt pealt vaadanud, et kuidas ta sellega hakkama saab ja jälginud ja siis tagasi jälginud, kuidas ta tagasi tulles juba seda asja pädevamalt ajab. Aga oli seal selline kolme neljas laps, keda vanemad juba enne hoiatasid, et siis on Kraasin, võib kukkuda, võeti ta kahes käes kinni ja talu tati nagu vang läbi selle kraavi ohuga, et kõik üksteises käes hoidvad inimesed kukuksid ja võeti see avastamis ja võimestumis rõõm lastelt ära. Vaat see on nüüd vahe laste muretsemise ja laste rõõmustamise vahel. Kuulge, ega see ei tähenda, et selline vabakasvatuse pooldaja olete, et laps võttis kõike teha. See on selline laps võib kõike teha, kui ta ise selles vastutab ja ütleme, kui mul mu tütre kaksikud, kes olid 11 aastased, olid sellised üheaastased, neile meeldis mängida meie autokuuris, ma viisin auto välja ja no teate, isegi kui palju autokursiga sust 100-ni on ja nad pidevalt avastasid siis ühte teist uut asja. Olles juba harjutatud mitte vabakasvatuse, vaid vastutus, võimestus kasvatamisega, nad, kui nad millegi uuega tegelema hakkasid, vaatasid minu poole, et altkulmu, et kas tasub teha. Kui ma noogutasin, siis lase edasi, kui ma nii murelikult vangutasime, noogutasin, siis teadsid, et võib midagi pähe kukkuda või midagi haigeks saada. Aga omal vastutusel, võidet teha. Aga kui siis oli tõesti ohtlik, siis ma tegin. Ja seda ma õppisin ema koeralt, kes niimoodi oma poegi hoiatas lage erilise urin, aga kui asi oli tõsine ja siis nad teadsid, et et nüüd ei maksa. Aga kui laps kuuleb kogu aeg ära, tee ära tee, ära tee kuidas ta siis eristad selle vastu, mida siiski vabalt teha võib ja seda, mida tõesti ei maksa teha. Aga ta ikkagi siis jälgisite ja kontrollisite, et ikkagi lapsed haiged. Lisaks jälgisin, et, et haiget ei saaks, aga vaat jällegi see vahe, see on jälle nii, nagu ma jälgiksin, nagu ma ainult jälgis need muretsemise pärast. Ma jälgisin esikätt, rõõmustasin sellepärast, et näha, millega ta nüüd jällegi hakkama saavad. Ja see on selline rõõm, laste ega mina kui selle aasta son, selline ütlematu rõõm, mida need, kes aina muretsevad laste pärast ja ei tohi, ei lase midagi teha. See jääb neile see täiesti teadmata ja siis nad arvavadki, et et laste saamine on ainult üks suur muretsemine. Kuidas te suutsite neist eestlased kasvatada seal Ameerikas? Kõigepealt me me tahtsime ja miks me tahtsime, iga elusolevus soovib ennast edasi kanda ja kultuurilise olevuse puhul nagu inimesed, inimesed soovivad oma kultuuri edasi kanda. Rääkisime kodus eesti keelt. Kui lapsed lasteaia läksid, tuli inglise keel sisse. Ja siis tuli kord juhtum, kus vanem tütar Tiina soovis, et ta lehma raamatus loeksin inglise keeles pigem kui eesti keeles. Noh, siis ma seda natuke tegingi ja ta leidis varsti minu inglise keel on nii hullu aktsendiga, et parem rääkigu, räägime eesti keeles. Kord, kui me olime juba Californias 1970. Ilmselt meil on nii palju tegemist kõige muuga, et lastega enam küllalt ja rääkinud. Ja märkasime nad omavahel, hakkas rääkima inglise keelt, siis Mare kutsus kokku perekonnanõukogu, juhtis sellele tähelepanu, lapsed olid üllatunud, nad polnud siis ise märganud. Ja esita siis Mare küsimused, et mis keelt kodus hakkame rääkima ja värises, imed, mis siis, kui kolm last. Aga see oli, nõudis ikkagi teatud pingutust ja tahet omamoodi ka lastel, võib-olla siis sundi või. Sunniga kaugele ei jõua ja just esiteks tegime teadlikus lastele, et ei ole ainult maailmas eesti keel ja inglise keel, et on palju teisi keeli, nii et vahepeal laulsime nendega ka soomelaule, mis meil oli Helsingis hästi käpas. Ja mina laulsin prantsuse laule ja mõnikord rääkisin natukene nii et ei ole, et saaks tunded, ei ole mitte võistlus, kas eesti või inglise keel, on palju võimalusi ja mõnikord laus, laulsime nendega inglise keeles kaasa, aga muidugi seda rohkem lugesime, et eesti keeles ja laulsime koos eesti keeles. Ja eks sellest lugemisest tulnud ka mälestuste jutt ja nende väikestest küsimustest. Aga jällegi ikkagi laste seisukohale panna, mida nemad siis teadsid või üldse said aru Eestist, kes on kohapeal Ameerikas sündinud, mingi väike kauge maa, millest ainult vanemad räägivad, et kuidas see teadmine ja soov ka eesti keelt kultuuri omandada, see neile kohale jõuab. Mul on raamatus üks väike jutt kirjutatud vanema tütre Tiina poolt kes siis oli umbes kuueaastane. Eesti armas eesti ja mida seal veel ütleb, aga seal on seal ja ei taha ära minna. Ja midagi sellist, see oli täiesti kirjutatud tema enda poolt ilma mingi meiepoolse algatuse või ergutus, et ta nii et ta, ta teadis seda, et me oleme sunniviisil Eestist ära. Kas see eesti keel ja kultuur on nüüd jätkunud ka teie, ütleme kolmandast põlvkonnast, teie lapselastes see see soov edasi, sest kas nad elavad peamiselt Eestist väljaspool? Kõik elada Ameerikas vabanemine tuli nende seisukohast ebasoovitavad ajal nad olid juba ülikooli lõpetanud ja oma elu sisse seadnud, oleksid olnud varem olles nad kõige kergem Vi lihtsamis inspel liikuda just pärast kooli lõpetamist. See tulide liiga hilja. Ja jällegi teine liikumisvõimalus on siis, kui minnakse erru ja selleks oli kaugelt liiga vara. Nad otsisid kõik tööd tegevusvõimalus Eestist aga ei leidnud. Vanem tütar on abielus eestlasega või ütleme, kellel on eesti isa ja Ameerika vanem, kes oskab eesti keelt ja tema lastel on Erikul ja liial on, on eesti keel olemas ja Liia töötab praegu praktikantidena Eesti esinduses ÜRO-s suveks aga teised, kaks last abiellusid ameeriklastega ja Nende lapsed eesti keelt ei valda. Salme poeg Taavi, 14 aastane, ütleb koolis, et ta on eestlane. Ta on katsunud minuga eesti keelt õppida. See on ütlemata ennustamata, mil, millises olukorras segaabielus suudab eesti keelt kaasa viia ja kus. Ja kui sa ei suuda. Nii et kaks mu lastelastest räägivad eesti keelt, üks teeb pingutusi ja neli ei kõnele, teeb see kõik kurvaks ka. Ega see rõõmsaks ei tee. Meie selle saate eelmine külaline, Yana toom sai 2013. aasta talvel väga pahandada Eesti ühiskonnast või vähemalt ajakirjanduselt, kui arvas ühele Vene väljaandele antud intervjuus, et eesti keel on väljasurev, keel ja eestlased väljasurev rahvas ta küll ise pärast ütles, et teda on valesti mõistetud ja tõlgendatud, aga tegelikult teie kirjutasite ka 2005. aastal, et kui eestlastel ei sünni piisavalt lapsi, muutub rahvastiku kahanemine ühel hetkel pöördumatuks. See oli kuulus artik, kelle demograafiline vetsupott meile kirjutasite. Üheksa aastat on mööda läinud. Kuidas te täna sellele olukorrale. Vot jah, see sõna vetsupott on käiku läinud, aga mõte on ehk kadunud, asi on see, et tavaliselt vetsupotil lame põhi, nii et võib enne kukkuda asi vetsupotti ja sinna pikas jääda. Aga kuidas siis järgmise jõnksuga läheb torust alla, siis on lips läbi ja asi on see, et just praegu on Eestis sünnitamis laste kasvatamiseikka jõudvad need kõhnad 90.-te aastate alguse aastakäigud. Nii et selle tõttu see sündimustase, mis on ebarahuldav Agan kestnud stabiilselt oma 10 15 aastat, sellele hakkab, tuleb nüüd otsa see järgmine langus. Üsna järsk langus, kuna võimalikud vanemad Võib vaid loota, et kuna majandusolukord paraneb, et siis need Need, vähesed vanemad suudavad rohkem üles kasvatada, mitte üks ja pool last, vaid kolm last. Ja keegi ei hakka seda te muidugi tegema puhtalt rahvuslikud idealismist, kui nad rasvased, et lapsed on ainult muretsemise põhjus ja seal mu raamat on propagandaga ütelda, halvas mõttes. Et on mõtet lapsi juurde saada, aga see on ka aus jutt selles mõttes, et ma ise usun seda ja seeläbi teinud. Kui ainult saaks nii kaugele, et 20 aastased eestlased ei kujutaks ette ega usuks seda, mida nende vanemad nendele endile räägivad. Et laste saamine oleks, muretseme, muretseme Rumoretsemine. Ma katsun seal raamatus. Ma toon esile spontaanselt, kuidas lastelaste saamine on rõõmutsemine, rõõmutsemine, rõõmutsemine. Jah, aga tänapäeval siin tuleb töökoht, võib olla leida, sissetulek saada, siis on vaja laenud võtta. Noor inimene tahab hoopis ise kõigepealt elust mõnu tunda või, või teie ütlete, et ikkagi lapsed, see on rõõmuli. Kas absoluutselt täiesti, aga ta oskvama saama selle tuleb nende arengut jälgida, et meie, see on Rõõmu allikas, kui ainult mõtled nende tagumiku pühkimisele, mida ma ka kaheksa lapse puhul teinud kaks lapselast oli sel ajal liiga kaugel sisse ja siis on jah tüütu. Egas meie meil kerge ei olnud. Tol ajal Mareli ja minul kummalgi sissetulek labori või õpetamisabilisega oli kat kummagi 200 dollarit ja lapse sünnitamise eest haiglane uudis 400 dollarit. Tervis hoolekannet ei olnud. Kus me võtame see 400 dollarit välja? No Mare vanemad õnneks aitasid. Aga see oli väga kitsas aeg rahaliselt. Ja ometi rõõmustasime lapsi juurde. Nii et noored tol ajal Ameerikasse vaata, pidid siis äkki laenu võtma, et lapseni. Teda pärast kui Mare vanemad poleks aidanud, siis me oleksime olnud väga kitsas olukorras, aga laenum ei võtnud, sest me teame, et et laenu peab kuidagi tagasi maksma. Kergem on hetkel kokku hoida. Aga nüüd jälle selle eestlaste olukorra kohta naastes tegelikult ju mitte ainult sündivus ei ole väike, vaid meil on siin viimastel aastatel suur mure ka ju väljarändega inimesed kas lähevad uusi kogemusi või ka paremat elu suuremat sissetulekut otsima. Pankur Indrek Neivelt leiab, et palun, kui tuleks hoopis järsult tõsta, et muidu me väljarännet ei peata, mis, mis te sellest arvate? Kõigepealt pead katsuma hakkama rohkem naeratama sest minnakse välismaale, mitte ainult seal sinna, kus on suuremad palgad, vaidlikus eestlasele rohkem naeratatakse, kui ta ise oskab vastu naeratada. Ja see kehtib ka minu kohta, ma teades, et naerati, hea asi, mis tõstab enesetunnet ja eluiga. Ma naeratan ameeriklaste vastu ikkagi vähem kui nemad minule naeratavad sügavalt sees, aga mida rohkem me suudame. Ja siis kui selline, kes ütleme ajutiselt mõtlesin minna välismaale ja tuleb korraks Eestisse tagasi ja tunnetab, et ta tulnud naeratamis ühiskonnast mornitsemis ühiskonda. Ega see tagasitulemise eest siis see kergemaks ei tee. Mis puutub kõrges kõrgemas minimaalpalka, see on nii pikk arutlused. Tähendab, miks me minimaalpalka üldse maksame, laseme turul toimida turu ilma mingite kitsenduste, ta toimib nii, et ta hävitab iseenda restorani omanik. Ta tahaks oma teenistuja rohkem maksta. Aga ta ei saa seda lubada. Kui teine kõrval vähem maksab, tööjõudu on. Ja nii läheb siis töö ilma minimaalse palgata läheb palk aina madalamaks, madalamaks, kuidas neid inimesi nii madala palgaga ära elavad. Kui palk on küllalt madal, siis tuleb sisse riigi hoolekanne. Ja siis tuleb välja niimoodi, et ilma minimaal palgata osa palka teenistujale maksab mitte restorani omanik vaid hoopis riik Meie maksudest. See on üks asja külg ja teine külg muidugi kui miinimumpalk oli kõrge, siis kaalutakse ka suurt töötajat juurde võtta. Seal on väga mitmepalgeline küsimus ja just seda, et madala palgaga tõusevad riigi hoolekandekulud. Seda on jäetud märkamata. Teie olete ise 1970.-st elanud oma perega Californias. Paljudele tundub ka see ju selline unistuste paik. Kuidas te üldse oma perega sinna jõudsite ja miks just sinna? Pidama jäite. Olles doktoritöö teinud füüsikas töötades rakendusfüüsikuna ja sellest jutt mu raamatus uppundi firmas huvitusin politoloogiast, et mis juhtus minu maa ja minu perega poliitilistel põhjustel ja siis läks asi nii huvitavaks. Leidsin, et mina oma kvantitatiivsed oskustega saaksin palju rohkem ära teha politoloogias, kus see näis olevat haruldane. Kui füüsikas ja otsisin kohta politoloogias, saatsin 100-le 120-le, ülikool jäi kirjad. Et kui te arvate, et politoloogia on heas olukorras, siis visake mu kiri ära. Aga kui te arvate, et son teadusena täiesti hale ja siis mina olen mees seda muutma. Ja no ja sa 119. osakonnast jälgiti mu soovitust ja visati mu kiri ära, aga Ühes kohas Californias, California Ülikool õrvani haru tuli vastused. Sina oled imelik sotsiaalteadlane, meie oleme imelik. Värskelt peale hakkanud. Sotsiaalteaduskond võib-olla ei sobi me üksteisele kutsuti mind intervjuule, palgati ja järsku ma olin tekstiil füüsiku asemel politoloogia õppejõud hoopis teises Ameerika ääres, 5000 kilomeetrit kaugemal. Aga see, et te sinna pidama jäite, kogu see elu ja töökeskkond on järelikult siis sobinud ja meeldinud see väike romanni linn. Noh, Eesti mõistes ikkagi päris suur lein üle 100000 elanikuga Ameerika Los Angelesi mõistes muidugi väga väike ja Los Angelese lähedal. See on siis teile sobinud. Ilmselt ei sobinud ja mu praegune mälestusraamat lõppeb just sellega, kuidas ma otsin selle kohta, kus mulle öeldakse, füüsikuli on võimatu leida tööd, politoloogia silma, tegemata teist doktorikraadi ja kuidas ma ikkagi selle õppekoha omal välja kangutan ja oma esimesed muljed Californiast, mis olidki sellised, et see Üürwayne linn ja ülikool on nagu kinokulissid kõik, nii uus ja tunne, et see võidakse järgmine päev kokku pakkida ja ja lammutada, aga jah, seal on Ameerika, kas õhka võrreldes California, super Ameerika kus kõik, mis on Ameerikas olemas, on võimendatud aga just selles California olukorras oli ka ainult võimalik. Et ülikool palkab tekstiilfüüsiku politoloogiat õpetama. Ameerika idarannikul juba ei oleks sellist riski võetud. Rääkimata Lääne-Euroopast või Ida-Euroopast. Nii et selle eest olete neile väga tänulik ja siinkohal ma tegelikult tahaks kuulda selle teie laiema avastuse või siis töökohta, mille eestega õrvani Ülikooli harult saite siin selle kõrge tunnustuse. See töötleb, et maailma rahvaarv jõuab umbes 10 miljardini ja sisseareng peatub aastaks 2011. Millega või kuidas teie siis seda seletada? No peatub aastal 2100 ja ma vist eksisin ja on maailma rahva kasv viimase 1600 aasta jooksul on näidanud väga sujuvat kasvu, väga sujuv kõver, mis alguses läheb aeglaselt, siis üha kiireneva alt ja nüüd viimased 50 aastat jälle väga järsult aeglustuvalt. Ja küsimus oli kõigepealt, et kuidas seda väljendada. Esimesed 1500 aastat oli väga lihtne võrrand hüper mitte eksponentsiaalne, vaid veelgi järsem, mis oleks läinud lõpmatusse juba aastal 1980. Ja ma leidsin viisi, kuidas seda lihtsat valemit muutma Ta mätsa keerulisemaks, nii et ta klapib selle aeglase alguse kiirenduse ja nüüd järsu aeglustumise puhul kõik klapib ja kui seda kõverat nüüd edasi ekstrapoleerida, siis tuleb, et, et ta saavutab lae umbes 10 miljardi juures juba aastaks 2100. Ja selle lisaks on siis teoreetiline mudel. Maailma rahvaarv oleneb sellest, kui palju on maailmas ruumi. Kui palju on maailmas ruumi, Sooneb seal oleneb tehnoloogiast, aga tehnoloogiast oli hoolimata tuleb päris piir ka peale siis kui enam ei ole vett, õhku ja ruumi. Tehnoloogia omakorda oleneb inimeste arvust, sest kus on rohkem inimesi ja rohkem leidureid. Ja vaat need kolm diferentsiaalvõrrandid. On võimatud lahendada aga umbkaudselt sappi panna siis selle empiirilise valemi, mis väljendab rahvakasvu siiamaani ja sisendab, et kui see suund jätkab, kui need tegurid jätkavad rahvaarvu, maailma kandevõime ja tehnoloogia koosmõju. Et siis tuleb see 10 miljardit Et 10 miljardit suudab maakera ära kanda, ära toita? Ja ära toita ja ära joota ja ja ära hingata. Jah, nii ta on, aga see saab huvitav olema sel sajandil, mis siin edasi saab, aga meie saade on väga ruttu läinud ja ma tahaksin veel käsitleda ühte teemat. Te hoiate ju ka maailmas toimuval poliitikal ikkagi jätkuvalt silma peal. Teisipäeval võtsid Te siin Eesti Päevalehes lihtsalt ja arusaadavalt kokku Venemaa viimase aja tegevuse Ukrainas. Artikkel kannab nime, võida Krimm ja pandi Siber. Kuidas laiemalt vaadatuna see teie seda viimastel kuudel toimunud võtate või seletate, millega teie seletate seda Venemaa agressiivsust? Putin, ja kõik impeeriumimeelsed venelased on meeleheitel sest impeerium lagunes ja laguneb edasi. Ta tahaks seda taastada ja see on nagu mingisugune libedal kallakul olek, kus iga liigutus, mis sa teed, paned sind liikuma libedamalt veel allapoole, selle asemel, et ehitada üles rahvusriiki ilma asumaadeta, see oli raske, ega see oli raske prantslastele. Aga nad on sellega hakkama saanud, see oli raske brittidele, Nad on sellega enam-vähem hakkama saanud peale Šoti maas ja see oli palju raskem, raskem austerlastele pärast esimest maailmasõda, sest nende asumaad ei olnud kaugel nagu brittidel ja prantslastel vaid omaenda külje all, Austria, Tšehhi, Galiitsia ja seesama raskus on venelastel. Nad ei suuda loobuda asumaadest ja sellepärast ei suuda nad asuda asuda looma omaenda modernses rahvusriiki. Ja nad tunnevad, kuidas vene keel kogu aeg pindaga kaotab, tahab väljaspool Venemaad. Ja see on nagu viimane meeleheitlik katse sellele vastu punnida. Ja no mida nad said, said natuke väikse tüki ja Gruusiast, nüüd said väikse tüki Ukrainast ja kogu aeg on meeleheitel, et maailm on nende vastu ja kogu aeg võtavad ette sellise samme, mis maailma, kes ei taha olla nende vastu surub kokku üksmeelele nende vastu. Jah, see puudutab nüüd Venemaad, aga nüüd kui läänt ja ka Euroopa liitu vaadata, teie ütlete või kirjutasite ka, et on olnud võimetu Ukraina kriisis, miks lääs siis selline ka noh, ütleme? On olnud sellepärast, et lääs on demokraatlik riikide sees, demokraatia nõrk demokraatia on nõrk ja aega ja demokraat ja võtab palju aega, et otsuseid teha. Kõige kiiremine teeb otsused ära diktaator. Aga ma kordan seda nagu päevaleheski, et see lääs oli kogu aeg nii tegevusvõimetu otsus, võimet seetõttu et ime küll, sa selline iseäralik otsustusvõimetus, et vastamisi sellele otsustamisvõimetusele Nõukogude Liit viieaastase otsustas ära laguneda, nii et see on väga lühiajaline otsustusvõimetus, tuleb välja, on pikaajaliselt vägagi. Kas USA ja Obama lubadused Euroopat Ida-Euroopa aidata? Te usute neid? Piisavad need on jõulisemad, kui oleks võinud loota. Aga keegi ei päästa Ukrainat, kui ta ise ennast päästa näites korruptsiooni eest. Ja keegi ei päästa Eestit, kui eesti ennast ise küllaldaselt ei päästa. Lõpetuseks härra Taagepera, kui kauaks nüüd praegu Eestisse Tartusse jätta ja kuidas oma suve näidata? Praegu on veel ülikoolis palju tegemist ju juuni lõpus olevast natuke gene oma aidas, mis on tõesti vana, pühajärve ligidal. Siis tuleb tütar kolme lapsega ja abikaasaga Californiast külla. Ja juba augusti algul ma lahkun Eestist nimme enne metsaülikooli sest metsaülikool oli niivõrd pare ettevõte et ma ei suuda sinna üksi minna. Aga teie mälestuste järgmine osa, millal see võiks ilmuda on, on seal juba käsil. Järgmine osa 18 aastat, mis viivad pea male Marega Californias. See on juba kirjutatud, küllap narrigeerinud natuke üle. Aga Ilmamaa kirjastuse pole kiire selle avaldamisega arusaadaval põhimõttel, et üks mälestusraamat aastas avaldada on küllalt. Aga lase, kirjutasin selle valmis ja järgmisel suvel. Sest pärast Mare surma muud teha ei suutnud. Ma tänan professor Rein Taagepera meie tänasesse saatesse tulemast. Soovin teile jõudu, jaksu, head tervist ja ikka jätkuvalt siis Eestis ja Tartus ka noori inimesi õpetamas käiksite jaa, sest Ma arvan, nad on väga tänulikud selle eest. Tänan. Lõpetuseks, me oleme oma külalistelt galati ühe soovi laulu soovi küsinud ja teie olete välja valinud Mare Taagepera ühe lemmiklaulu, mis on ka siin raamatus ära mainitud, see on üks Ernst Enno luuletus, mis kannab nime noore suvemuinasjutt räägib Valgamaast. Ma saan aru, teie mõlemad juured pärinevad sealtkandist. Ei ole, ei ole minu oma, küll. Marel Rakvere kandist. Aga see Valgamaa on siis selles loos, jaa, see on ka teile hingelähedane see laul. Suur aitäh, Rein Taagepera, me kuulame seda laulu Eesti filharmoonia kammerkoori esituses, dirigeerib Tõnu Kaljuste, selline sai tänane saade. Küsis Lauri Varik ja soovime kõigile kena suve jätku.